Kutsume kõiki haridusuuendajaid ja –huvilisi kolmapäeval, 23. septembril kell 11-15 webinarile, kus 28 kooli esindajad tutvustavad uuenduslike koostööprojektide tulemusi.
Aasta eest kuulutas algatus Huvitav Kool koostöös SA Innovega välja konkursi üldhariduskoolidele „Üldõpetus ja ainetevaheline lõiming kooli õppekava rakendamisel“. Konkursi eesmärk oli toetada koostööd erinevate koolide vahel, luua võimalusi kogemuste vahetamiseks üldõpetuse ja ainetevahelise lõimingu rakendamisest ning anda õpetajatele võimalus arendada oma professionaalsust koolitajana ja õppeprotsessi arendajana.
28 kooli viis kokku läbi 12 koostööprojekti, mille tulemusi nüüd webinaril paneelarutelu vormis tutvustatakse. Koostööd tehti näiteks õpetajate digipädevuste, uuenduslike õppemeetodite, kooli ja kogukonna koostöö, paikkonna kultuuri tutvustamise ja keelekümbluse arendamiseks. Arutelus keskendutakse sellele, milliseid muutusi õppimises ja õpetamises on koostööprojektis osalemine koolis kaasa toonud.
Webinari saab jälgida otseülekandes kell 11-15 www.eventmedia.ee/artko ning hiljem ka järelvaadata.
Webinari läbiviimist toetab Euroopa Sotsiaalfond.
Lisainfo: Pille Liblik, algatuse Huvitav Kool koordinaator, tel 735 4018, e-post pille.liblik@hm.ee
Rakke Gümnaasium võõrustab täna ja homme konverentsi, kus GLOBE keskkonnaalaste uurimistööde konkursil osalenud õpilased esitlevad oma uurimuste tulemusi. Konkursil osales 36 õpilast 12st koolist üle Eesti, keda juhendasid lisaks õpetajatele ka ülikoolide teadlased ja tudengid.
GLOBE Eesti korraldab Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel iga-aastast õpilaste keskkonnaalaste uurimistööde konkurssi, et aidata kaasa õpihuvi suurenemisele ja teaduse populariseerimisele. Uurimistöö tegemine ja keskkonnamõõtmiste läbiviimine väljaspool klassiruumi pakub võimaluse tutvuda teaduse ja tehnoloogia aktuaalsete teemadega ning muudab õppimist elulähedasemaks. Traditsiooniliselt esitlevad õpilased oma uurimuste tulemusi teaduskonverentsil, mille juurde kuuluvad ka külalisloengud teadlastelt ning ühisüritused. Sel aastal külastatakse ühiselt Puhta Vee teemaparki.
Uurimistööde hindamiskomisjoni kuulunud Haridus- ja Teadusministeeriumi peaekspert Imbi Henno sõnul läheb uurimistööde kvaliteet aasta-aastalt aina paremaks: „Teeb rõõmu, et järjest nooremad õpilased esitavad väga häid töid. Sel aastal on peaaegu pooled konkursil osalenud uurimustest viidud läbi põhikooliõpilaste poolt, noorim neist 5. klassist. Kõik need õpilased võiksid tulevikus minna õppima loodusteadusi ja teha karjääri teadlastena.“
GLOBE on ülemaailmne koolide keskkonna- ja teadushariduse programm, millest võtavad osa kooliõpilased 112 riigist, nende hulgas ka õpilased 79 Eesti koolist. Programmiga liitunud koolidele on tagatud juurdepääs mahukatele keskkonnaharidust, uurimuslikku õpet ja uurimistööde tegemist toetavatele ressurssidele, sh keskkonnamõõtmiste tegemiseks tarvilikele juhenditele ja mõõtevahenditele, koolitustele ja õppematerjalidele ning rahvusvahelisele võrgustikule.
Algatuse Huvitav Kool koordinaator, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik vaatab tagasi algatuse senistele tegemistele ja annab põgusa ülevaate alanud õppeaasta plaanidest.
Pille Liblik
Kooliaasta on alanud ja suvevaheajalt on tagasi ka algatus Huvitav Kool, et jätkata kahe ja poole aasta eest alanud tööd Eesti kooli huvitavamaks muutmiseks. Jätkuvalt on meie sihiks koolid, mis on avatud, soosivad loovust ja intellektuaalset pingutust ning pakuvad mitmekesiseid valikuid ja otsustusvõimalusi. Koolid, kus tehakse tihedat koostööd kogukonnaga ja ollakse pühendunud õpilaste loomuliku uudishimu arendamisele.
Vaadates tagasi seni tehtule, on hea meel tõdeda, et oleme kogenud suurt toetust nii kooliga seotud inimeste kui hariduse sõprade poolt. Üha enam püüavad koolid mõtestada muutunud õpikäsitust ning haridusuuendusi rakendada, aina rohkem on koolist väljapool olijad sarjamise asemel valmis oma abikätt ulatama. Selle kinnituseks on muuhulgas näiteks erinevate väärtusprogrammide (ettevõtlik kool, hea kool, kiusamisvaba kool jt) laienemine, koolide edulood üldõpetuse, kujundava hindamise, uurimusliku ja projektõppe rakendamisest, üha sagedasemad koole ja ettevõtteid ühendavad koostööprojektid jne.
Edulugude kõrval peeglisse ja peegli taha vaadates peame samas tunnistama, et on jätkuvalt põhjust edasi püüdlemiseks igal tasandil. Praegusel kujul tasemetööde ja eksamite tulemused annavad ühekülgseid sõnumeid õpilaste arengust. Meil on palju õpilasi ja ka õpetajaid, kes ei tunne end motiveerituna või tajuvad tõrjutust, kuuluvustunde puudumist ja näitavad välja tõrksust muutuste suhtes. Rahvusvahelisest õpetajate uuringust TALIS ilmnes, et meie õpetajate enamus ei planeeri oma tööd samas klassis meeskonnana, direktorite ja õpetajate enesetäienduses osalemine ei taga veel õppekava nüüdisaegset ellu viimist ja et õppeviisi muutmisel võivad langeda ka meie säravad PISA tulemused. Kõik koolijuhtide, õpetajate, lapsevanemate ja koolipidajate valikud annavad aga paratamatult siirdeid kutse- ja kõrgharidusse, teadusesse, see tähendab riigi ja rahva kestlikkusesse. Kui õpingute katkestajate määr on kutsehariduses 20% ja kõrghariduses 11 100 tudengit aastas, viibutatakse kaudselt näppu üldhariduses omandamata oskusele õppimist juhtida.
Algatusega Huvitav Kool oleme koondanud avalikkuse ootused hariduse toimimisele nii õpetajahariduse, välishindamise kui õppekavade arendamise osas. Oleme võtnud vastutuse kuulata ära, viia kokku, luua eeldused lahenduste leidmiseks erinevatele osapooltele, kes kooliga seotud. Samuti selgitada arusaadavalt, miks nüüdisajastatakse õpetaja ametit, kuidas toetab välishindamine õpetamist ja õppimist, missuguseid võimalusi sisaldavad riiklikud õppekavad ning milline tähendus on õppimisel ja õpetamisel kooli õppekava kehastuses kogukonna jaoks. Kaasates haridusmuutustest huvitatuid ning näitlikustades uuenduste rakendamise võimalusi, oleme loonud fooni muutunud õpikäsituse ellu jõudmisele.
Huvitavale Koolile esitatud esialgsed ootused on täitumas
Huvitava Kooli üleriigilistes mõttekodades 2014.aasta alguses esitati rida ootusi, mille täitumine aitaks kaasa õppimise ja õpetamise motiveerimisele ning koolikultuuri avatusele. Üheks selliseks ootuseks oli regionaalsete ümarlaudade algatamine ja eestvedamine osapoolte kaasamiseks ja aktiviseerimiseks. Tänaseks on Huvitava Kooli mõttekojad toimunud 8 maakonnas, neis on osalenud koos õpetajate-õpilastega ca 540 kohalikku arvamusliidrit ja eestvedajat. Algatusega on liitujaid väljastpoolt haridussüsteemi ning hariduse sõbrad on initsieerinud kohalikke mõttekodasid koolides ja valdades – teadaolevalt on neid toimunud 15, aga tõenäoliselt rohkemgi.
Mõttekodades räägitakse hariduse sisust, tuuakse esile maakondlikud koolide edulood, otsitakse kohapealsete probleemide põhjusi ning pakutakse lahendusi. Igas maakonnas on lepitud kokku, mida erinevad osapooled saavad teha nüüd ja kohe, et saavutada aastaks 2020 senisest suurem rahulolu kooli ja koolis toimuvaga. Ei oodata ülejõukäivaid pingutusi, vaid pühendumust ja suhtumise muutust. Näiteks on mõttekodades leitud, et:
kool peab muutuste läbi viimiseks lapsevanemaid kooliellu rohkem kaasama;
õpihuvi tõstmiseks ja hariduse kaasajastamiseks tuleb kõigi kooliga seotud huvirühmade koostöö süsteemsemalt planeerida ja ühiselt eesmärgistada;
koolid peavad leidma julgust kiiresti muutuvas ühiskonnas konservatiivset õpikeskkonda muuta ja kogukonna toel traditsioonilistest raamidest väljuda;
kool peab õpilasi rohkem kaasama õppekorralduslike otsuste tegemisse ja nende arvamusega kooliarenduses senisest enam arvestama.
Riiklike õppekavade arendust puudutavalt esitati esimeses Huvitava Kooli mõttekojas ootuseks, et vähendada tuleb ainekavade mahtu ning õppekavade põhimõtted tuleb kirjeldada selgelt ja arusaadavamalt. Käesoleva aasta 1. septembrist rakendusidki õppekavade uuendused, mis tagavad õpetajatele õppesisu kujundamisel rohkem valikuid ja otsustusvõimalusi ning toetavad nüüdisaegse õppijakeskse õpikäsituse elluviimist. Peagi jõuab lõpule töö ka teise ootuse täitmiseks – tegevõpetajate töörühmad on pool aastat tegelenud õppeprotsesside kirjelduste uuendamisega ja soovituslike juhendmaterjalide koostamisega. Töö tulemusena sündivad materjalid koondatakse ühtsesse veebikeskkonda ja seotakse peatselt valmiva e-õppevara portaaliga.
Ootused koolijuhtide ja õpetajate professionaalse arengu toetamisele on samuti realiseerumas. Koolijuhtimise kvaliteedi tõstmiseks on Haridus- ja Teadusministeerium kutsunud ellu arenguprogrammid nii tulevastele, alustavatele kui ka juba kogenud koolijuhtidele. Algaval õppeaastal on kavas uuendada koolijuhi kompetentsimudelit, mis on aluseks koolijuhtide värbamisele, töö tagasisidestamisele ning täiendusõppe pakkumisele. Samuti jätkatakse koostöös koolipidajate ja koolijuhtide ühendustega koolijuhtide hindamissüsteemi väljatöötamist, et võimaldada koolidirektoritele regulaarset professionaalset tagasisidet nende töö kohta. Õpetajate täiendusõppes on suund senisest kursuste põhisest õppimisest õpetaja mitmekesisema arengu toetamise poole, kusjuures erilise tähelepanu all on liidrioskused.
Huvitavaid koole tuleb juurde
Algatusele on tõendatult terekäe andnud ca 75 kooli ehk 14% kõigist põhikoolidest ja gümnaasiumidest, kuid tõenäoliselt on Huvitava Kooli põhimõtteid järgivaid koole rohkem. Samas ei ole meie eesmärgiks koole sildistada ega võrrelda võrreldamatut, sest iga huvitav kool võib olla huvitav isemoodi. Koolid katsetavad uusi õpimeetodeid ja koolielu korraldamise viise õuesõppest pööratud klassiruumini, projektõppest õpimängudeni, avatud klassiruumist õpipoisiõppeni. Mitmed koolid taasavastavad Johannes Käisi algatatud üldõpetuse metoodikat. On palju põnevaid ideid ja originaalseid lähenemisi. Haridusuuendus võib olla seotud nii õpetamispraktikaga (nt mängude rakendamine keeleõppes), aga ka muutustega õppetöö korraldamises (nt õppetundide pikkuse varieerimine lähtuvalt õpilase jõuvarudest erinevates kooliastmetes või tema erivajadusest). Ühe kooli haridusuuendus võib teise jaoks olla juba ammu järeleproovitud võte või meetod.
Meil puuduvad põhimõtted ja instrumendid hindamaks, kuidas muutused on mõjutanud koolide ja õpilaste arengut. Toimub omamoodi pimeduses kobamine või „kauboiharidus“. Kindel on see, et näiteks need 48 kooli, kes osalesid SA Innove juhitud üldhariduskoolide koostööprojektis „Üldõpetus ja ainetevaheline lõiming kooli õppekava rakendamisel“ või need, kes esitasid 94 ideed uute õpitoodete konkursile, on astunud huvitavuse ja motiveerimise teele. Koolide koostööprojekt on üks võimalustest, mille algatus Huvitav Kool on loonud lähtuvalt ootustest soodustada vastastikust õppimist, võrgustikutööd ja mentorlust. 2014.aasta kevadel liitusid 12 kooli õpikogukondade kujundamiseks, et muutunud õpikäsitust süsteemselt ellu viia. Projektis toetab Tartu Ülikool iga kooli konkreetsest vajadusest lähtuvalt, mis tähendab, et koolid saavad kasutada omanäolist rätsepatööd enda arenguks. Professionaalsed õpikogukonnad on parim viis koostöökultuuri arendamiseks: selle asemel, et olla oma õpilastega üksi, on igal õpetajal võimalik kasutada kõigi oma kolleegide teadmisi, kogemusi, oskusi ja ideid.
Partnerid aitavad muutustele kaasa
Huvitava Kooliga on ühendust võtnud juba ligikaudu sada ettevõtet, vabaühendust ja võrgustikku, kes erineval viisil panustavad koolielu huvitavamaks ja õppimise-õpetamise nüüdisaegsemaks muutmisesse. Ent kooli partnerid ei tule ainult mittetulundus- ja ärisektorist. Näiteks kõrgkoolidel on valmisolek toetada koole uurimusliku õppe ja sujuvama ülemineku osas gümnaasiumist kõrgkooli. Eesti teatrite repertuaar ja lavastuste valmimine seostatakse üha enam riiklike õppekavade sisuga ning võimaldatakse läbi viia projektõpet erinevate õppeainete omandamiseks teatritehniliste vahenditega. Muuseumid teevad üha enam koostööd omavahel ja koolidega, et pakkuda õppekavaga tihedalt seostatud huvitavaid õppeprogramme.
Koos YFU Eesti ja Noored Kooli tegijatega korraldasime suve hakul Huvitava Kooli partnerite päeva, kus paljud meie partnerid kokku said ja kogemusi-mõtteid vahetasid. Heade praktikate jagamine andis taas kinnituse, et toimivaid koostöönäiteid ja õppimise huvitavamaks muutmise võimalusi on üle Eesti on väga palju. On kooli valik, kas ja kuidas ta pakutavaid võimalusi kasutab. Parima tulemuse saavad koolid koostööst siis, kuid nad fikseerivad süsteemse partnerluse kooli õppekavas ja aastaplaanis ega panusta juhuslikule ühekordsele koostööle.
Tulevikuplaanid
Huvitava Kooli kolmandal õppeaastal jätkame kindlasti sügiskonverentsi ja parimate praktikate päevaga, mis õpetajate tagasiside põhjal on kasulikumad, kui nii mõnigi koolitus. Need on äärmiselt populaarsed võib-olla ka seetõttu, et osalejatel on võimalik kogu päeva vältel olla ise aktiivne nii vahetute arutelude ja koostööharjutuste kui ka digirakenduste kaudu.
Jätkame maakondlike mõttekodadega ja jaanuarist 2016 keskendume temaatilistele aruteludele, milleks üldhariduses ainest jätkub. Loodame, et ka noored on osaluskohvikutes valmis taas arutlema uue mõtteviisi üle hariduses. Jätkuvalt peame väga tähtsaks koolide edulugude jagamist, milleks ootame koolide panust – oma saavutuste levitamine ei ole uhkustamine, vaid toetab haridusuuenduste levikut.
Oleme alustamas projekti, mille tulemusena saaksime hinnata, kuidas mõjutavad koolides kasutusele võetud uuendused õpilaste ja kooli arengut. Loodame, et saame partnerite abil jätkata ka koolidevaheliste koostööprojektide korraldamisega.
Huvitav Kool pole kampaania ega programm, mille kohta ühel kindlal ajahetkel saame raporteerida tulemustest ja joone alla tõmmata. Algatuse näol pole tegemist pealesunnitud lisakohustusega, vaid eelkõige võimalusega muutuda avatumaks. Huvitav kool on mõtteviis, mille levikule on suunatud algatuse senised ja eesseisvad tegevused.
Linnalabori noorte arhitektuurikonkursi „Minu unistuste koolihoov” korraldaja ja MTÜ Eesti Rohelised Koolihoovid juht Siiri Treufeld kirjutab sellest, kuidas kooli füüsiline õppekeskkond õppimist mõjutab ning kuidas koolihoovide võimalusi paremini ära saaks kasutada.
Alanud on uus õppeaasta ja lapsed istuvad taas koolipingis. Seega on sobiv aeg pöörata rohkem tähelepanu kooli õppekeskkonnale ja selle varjatud võimalustele.
Laste igapäevane eluviis on muutumas järjest istuvamaks. Igapäevaseks on kujunemas laste iseseisva liikumise asendumine vanemate poolt suunatud tegevuste ja liikumistega avalikus ruumis. Pidevalt kiirustades sõidutatakse lapsi autoga kooli, trennidesse, huviringidesse ja sõprade juurde ning aina vähemaks jääb võimalusi lihtsalt väljas viibimiseks, juhuslikeks kohtumisteks sõpradega tänavatel või mänguplatsil. Vähene liikuvus vabas õhus mõjutab laste tervist, tekitab stressi, pärsib keskendumisvõimet ja sotsiaalseid oskusi ning vähendab nende võimet märgata enda ümber toimuvat. Muuhulgas kaasneb sellega kõigile tuttav kooliväsimus, kus õppeainete omandamine on raskendatud ning tulemuslikkus pärsitud.
Pideva teleri ja arvuti taga istumise tagajärjel on lapsed võõrandunud loodusest. Paraku tuntakse paremini automarke, rõivabrände ja suurkorporatsioonide nimesid, kui näiteks kodumaiseid linnu- ja loomaliike. Richard Louv (2005) on selle aina rohkem leviva nähtuse nimetanud loodusdefitsiidi häireks. Seetõttu on oluline leevendada siseruumides ja arvuti taga viibimisega seotud kõrvalmõjusid ning luua lastele sobiv looduslähedane ja loominguline keskkond.
Võimalusterohked koolihoovid
Selleks pakuvad suurepäraseid võimalusi koolihoovid, mis Eestis on juba kümnendeid olnud enam-vähem ühe standardi järgi kujundatud ning kus puudub loominguline lähenemine olemasolevale ruumile. Enamasti ümbritsevad koolimaju paar (asfaltkattega) staadioni ja mõni muruplats. Õpilastel on vähe valikuid kooli välisterritooriumil aja veetmiseks ja erinevate, sealhulgas õppetööga seotud tegevuste harrastamiseks ja mänguliseks eneseväljenduseks. On koole, mille hoovid on peale õppetunde õpilastele suletud, mistõttu lapsed on sageli ummikseisus, kuna neil pole sobivat ruumi, kus peale tunde eakohaselt aega veeta.
Kool ja selle ümbrus on territoorium, millega lastel on tihedaim side, seega on koolihoovid sobivaks kohaks lastele paremate liikumisvõimaluste loomiseks ja nende füüsilise aktiivsuse suurendamiseks. Samuti on koolimaastik noortele oluline väärtuste ja turvatunde looja. Hetkel pole veel tavaks arutleda lastega ruumiga seotud küsimuste üle. Samuti pole levinud noorte osalus neid ümbritseva ruumi planeerimisel. Häid näiteid laste ja noorte kaasamisest ruumi kavandamisel leiab aga piisavalt nii lähiriikidest nagu Taani, Norra, Rootsi, Holland, Saksamaa, kui ka kaugemalt USA-st, Austraaliast jne. Kindlasti ei peaks noorte kaasamist ja osalust vaatama kui kohustust, vaid mõtlema, milliseid võimalusi ja uusi väljundeid see planeerimisprotsessi lisab, sest lapsed on loovad ja koostööaltid. Lastes õpilastel kooliruumi ümberkujundamisel osaleda, suureneb ka nende soov ümbruskonnast hoolida ning selle muudatustes ja arengutes kaasa rääkida. Laste osalus on tähtis osa ruumiharidusest, mis omakorda annab noortele hea ja tugeva aluse ümbritseva ruumi tunnetamisel ja kujundamisel, samuti oskused hilisemas eas planeerimisprotsessides osalemiseks. Koolihoovide integreerimine õppetundidesse
Koolihoovi ümberkavandamisega kaasnevad tegevused on hõlpsalt integreeritavad õppeprotsessi. Õpilased saavad osaleda juba koolihoovi planeerimise algstaadiumis kaardistamisprotsessi juures. Erinevaid kaarte ja fotosid kasutades õpitakse tundma enda kodukandi ajalugu ja geograafiat. Hilisemas etapis saab planeerimist integreerida arvutiõppega, kus õpilastel on võimalik GIS-programmide abil üles joonistada planeeritavad muudatused. Ruumimudelitega töötamise kaudu saab õpilastele tutvustada erinevaid materjale, struktuure, vorme ning arendada nende ruumilisust ja loovat mõtlemist.
Kindlasti on koolihoovide rajamisel oluline jälgida kohaliku ökoloogilise tasakaalu säilimise ja taaskasutuse põhimõtteid ning tutvustada neid õpilastele juba varakult. Näiteks tuleks selgitada jäätmekäitluse printsiipe ja korraldada üheskoos kooli prügimajandust. Rajades koolihoovi oma juurvilja- või viljapuuaia, on võimalik õue viia nii bioloogia kui ka kodunduse tunnid. Nii saab kooliaedades jälgida aastaringselt taimede elutsüklit. Koolihoovides on võimalik edukalt läbi viia füüsika, matemaatika ja keskkonnaõpetuse tunde, samuti kirjanduse ja keeleõppega seotud tegevusi.
Üheskoos koolihoovi kavandamine ja rajamine aitab kaasa riikliku õppekava järgsete üldpädevuste arendamisele. Nii edendab koostegemine sotsiaalset ja kodanikupädevust ning suhtluspädevust, planeerimine ja meeskonnatöö enesemääratluspädevust. Õuesõpe koolihoovis avardab ka laste üldist maailmapilti ning läbi selle õpipädevust, matemaatika- ja loodusteadustealast pädevust, samuti ettevõtlikkuspädevust.
Õppimise ajal õues viibimine muudab meeled avatumaks ning võimaldab saadud infot vastu võtta läbi kuulamise, nägemise, kompamise, haistmise, kuid teravdab samal ajal tähelepanu ja õpetab looma kogemuslikke seoseid looduses toimuva vahel.
Arendav risk
Kindlasti ei tohi unustada, et lapsed armastavad oma tegevuses spontaansust ja riskide võtmist. Kahjuks on vähenenud laste võimalus riskida ning erinevaid elus ette tulevaid situatsioone ja ohte läbi mängu kogeda. Riskide võtmine etendab lapse arengus aga väga olulist rolli. Seetõttu võiks koolihoovidesse paigaldada ka mängulisemaid elemente nagu puitskulptuurid ronimiseks ja turnimiseks, väiksemad veesilmad või hoopis põõsaslabürindid. Koolihoovi võiks mahtuda ka väike varjualune, kuhu on võimalik sajuse ilmaga eralduda ja seal õppetunde läbi viia või niisama puhata. Richard Phillips nimetab oma 2014. a uurimuses ruumi kui uudishimu tekitaja tähtsust ehk oluline on kujundada koolihoovist keskkond, mis ergutaks laste uudishimu ning ärgitaks neid aina uutele küsimustele.
Tänapäeval näeme, et tihti seisavad koolide spordiväljakud õhtuti ja peale õppetööd tühjana ja seega pole nende kasutus piisavalt otstarbekas. Lihtsate maastikukujunduse võtetega on võimalik muuta kooliümbrus kogu pere kooskäimise kohaks. Sagedane murekoht õpetajate ja lapsevanemate hulgas on aga koolihoovide turvalisus. Kardetakse vandaalsete ja agressiivsete kampade kogunemisi, mistõttu parema meelega hoitakse kooliterritoorium peale tunde hoopis suletuna. Kahtlemata on see põhjendatud kartus, kuid et kindlustada koolihoovide korrashoid ja kaitsta neid võõraste eest, ei ole tingimata vaja hoove lukustada. Kaasates koolihoovide ümberkujundamisse lapsevanemad ja kohaliku kogukonna, saab tagada ka territooriumi hilisema korrashoiu. Ühine koolihoovi haldamine suurendab ühelt poolt koostegemis- ja õppevõimalusi vabas õhus, teisalt annab turvatunde. Koolihoovi pidevas kasutuses hoidmine näitab omakorda kutsumata külalistele, et hoovil hoitakse silma peal. Kui avalik ruum on lastele turvaline, väheneb lastevanematel vajadus pideva järelevalve järgi, mis omakorda loob lastele suurema liikumis- ja tegevusvabaduse ja iseseisvuse.
Kõik eelnevalt nimetatud aspektid nõuavad kahtlemata põhjalikku analüüsi ning tihedat koostööd õpetajate, õpilaste, planeerijate, lastevanemate ja teiste osapoolte vahel. Oluline on mõista, et koolihoovide kujundamine noorte osalusel võimaldab kinnistada sealse koha identiteeti ning luua just konkreetsele koolile omane ruum. Andes ümbritsevale ruumile tähenduse läbi loominguliste tegevuste, loovad noored läbi osaluse endale isikupärase koha. Efektiivne ja loominguline ruumikasutus annab ühtlasi lastele ja noortele võimaluse mitmekülgsemaks arenguks.
2015. a septembris toimub Linnalabori eestvedamisel teine üle-eestiline kooliõpilastele suunatud arhitektuurikonkurss “Minu unistuste koolihoov”, mis ootab õpilaste visioone põnevast ja mitmekülgsest koolihoovist. Loodetavasti ärgitab konkurss koolides hoovide teemat laiemalt arutama ja annab noortele hea väljundi oma ideede tutvustamiseks. Rohkem infot konkursi kohta www.nooredarhitektid.ee
Ootame teid Huvitava Kooli sügiskonverentsile ”Pädevuspõhine õpe – miks ja kuidas?” 12. novembril kl 11-15.45 2015 Tallinna Ülikoolis (Astra õppehoone, Narva mnt 29, Auditorium Maximum).
Pädevuspõhine õpe muutunud õpikäsituses. Õppiva kooli kujundamine.
Mida pädevuste arendamine eeldab koolijuhilt ja õpetajalt? Kuidas õppija pädevusi kujundada ja hinnata? Mis laadi tuge koolid haridusuuenduste rakendamisel vajavad?
Oma kogemusest räägivad Soome ja Gruusia eksperdid ning Eesti õpetajad ja koolijuhid. Valminud tugimaterjale, vahendeid ja täiendusõppe võimalusi tutvustavad Tallinna ja Tartu Ülikooli haridusuurijad.
Huvitava Kooli sügiskonverentsi kaudu toetatakse riiklike õppekavade rakendamist, tutvustades uusi algatusi, haridusuuringute tulemusi jms Eestis ja mujal maailmas. Konverentsi kevadisel sõsarüritusel parimate praktikate päeval pakume võimaluse jagada juba läbiproovitud häid kogemusi koolilt koolile, õpetajalt õpetajale.
Osavõtt on tasuta. Registreeruda saab 20. oktoobrini või kuni kohti jätkub.
Kutsume koole ja õpetajaid esitama konventsile posterettekandeid – kuidas kavandate õpet pädevustest lähtudes, kuidas kujundate ja hindate õppija pädevusi oma tunnis/klassis/koolis? Posterettekandega esineda soovijatel palume anda sellest 30. septembrini teada: inga.kukk@ut.ee
Ettekannete esitamise tähtaeg on 20. oktoober.
Konverentsi korraldavad Haridus- ja Teadusministeeriumi algatus Huvitav Kool ning Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.
2015. a. Arvamusfestivali Õpioru eestvedajad Mariann Rikka ja Sandra Fomotškin arutlevad haridusküsimuste üle, mis ka festivali erinevatel arutelualadel fookuses olid.
Eesti õpilaste tulemused on rahvusvahelises võrdluses
maailma absoluutses tipus, kuid teisalt on meie lapsed koolis õnnetud,
ülekoormatud ja alamotiveeritud. Kõrgharidusega inimeste osakaal
ühiskonnas tõuseb, kuid paljud tööandjad ei leia tööturult sobivate
oskustega töötajaid. Hariduspoliitikalt oodatakse ühelt poolt
stabiilsust ja heidetakse ette pidevaid muutusi, samal ajal on järjest
enam üleskutseid ja reaalseid samme õppimis- ja õpetamispraktika
uuendamiseks, et kool vastaks paremini kaasaja probleemidele ja
vajadustele.
Seega on nii Eesti hariduse hetkeseis kui ka ootused selle tulevikule vastuolulised.
Haridusuuenduste küsimus pole aktuaalne ainult Eestis. Kogu maailmas
arutatakse, kuidas industriaalajast pärit haridust muuta, sest
globaalses ja digitaliseeruvas ühiskonnas jääb päheõpitud tarkustest
ning tunnis vaikselt kuulamise oskustest väheks. Ka ei ole
haridusinnovatsioon uus nüüdisaja teema, nagu võiks arvata – vajadusest
uuenduse järele, et haridussüsteem peab „ajakohane olema ja elule
vastama“, rääkis juba 1920ndatel pedagoog ja haridusuuendaja Johannes
Käis.
Nagu täna, tõdeti ka siis, et faktiteadmistest ja aineoskustest ei
piisa kaasaegses maailmas hakkama saamiseks ning olulisem on õppida
infot analüüsima, kriitiliselt mõtlema, koostööd tegema ja loovalt
probleeme lahendama.
Arusaam, et üha enam on vaja arendada inimeste üldoskusi, peegeldub
ka tänastes riiklikes õppekavades. Võtmekompetentsidena on neis
määratletud näiteks suutlikkus ennast teostada ja end nii emakeeles kui
võõrkeeltes asjakohaselt ja viisakalt väljendada; ettevõtlikkus ja
kodanikuaktiivsus; aga ka oskus kasutada digitehnoloogiat elus ette
tulevate probleemide lahendamiseks.
Oluline on valmidus pidevalt juurde ja ümber õppida. Samuti oskus
teha valikuid, mis on parimad inimese enda jaoks, aga õiged ja sobivad
ka moraalselt, ühiskondlikest ja inimlikest väärtustest lähtuvalt.
Seetõttu muutub ka õpetaja roll – teadmiste edasiandjast mentoriks,
juhendajaks ja kaasõppijaks.
Viis suurt eesmärki
Mida teha, et haridus oluliselt paremaks saaks ning õppimisest
kujuneks iga Eesti inimese elulaadi osa? Hariduse lähiaastate arenguid
suunav Eesti elukestva õppe strateegia, mis koostati väga suure hulga
huvirühmade ja organisatsioonide koostöös, seab viis suurt eesmärki,
mille saavutamine on kriitilise tähtsusega.
Esiteks on vaja liikuda kiiremini õppija- ja koostöökeskse
õpikäsituse poole ehk saavutada eelpool kirjeldatud muutus õppimises ja
õpetamises, mis on küll kirjas õigusaktides, kuid pole veel praktikas
rakendunud.
Teiseks on oluline õpetajate ühiskondliku positsiooni ja ameti maine
tõus. Siin on palju ära teha kõigil – alates riigist lõpetades õpetajate
enestega.
Kolmandaks digikultuuri kujunemine õppeprotsessi lahutamatuks osaks.
„Digikultuur“ on kas või nutitelefoni näol pea iga õpilase ja õpetaja
taskus, kuid peame oskama seda ka targalt tunnis õppimise teenistusse
rakendada, mitte nägema selles õppetöö segajat.
Neljandaks hariduse tugevam sidumine majandusega.Kool ja ülikool peavad lähtuma tööturu vajadustest ja kogemustest.
Viiendaks õppes osalemise kasv, mis tähendab, et igaühel peab olema tahe,oskus ja võimalus ennast läbi elu harida.
Eesmärkideni jõudmiseks on kokku lepitud, et järgnevate aastate
jooksul muudetakse hindamispõhimõtted iga õppija individuaalset arengut
toetavaks. Samuti viiakse õppe sisu ja maht vastavusse seatud
eesmärkidega. Ka kujundatakse ümber õpetajate koolitussüsteem;
tõhustatakse praktikakorraldust ja karjäärinõustamist. Koolides
tagatakse digitaalse õppevara olemasolu ja vajalikud tugiteenused
inimesele, kes tahab (taas) õppima asuda jpm.
Muutuste saavutamine sõltub sellest, kas kõik osapooled tajuvad oma
rolli ja vastutust ning astuvad sammukese mugavustsoonist välja.
Alustuseks peaks iga inimene – nii noor kui vana – võtma ise vastutuse
oma arengu eest ja mõistma, et tänapäeva maailmas edukaks
toimetulemiseks peab pidevalt õppima. Ükski diplom pole lõpp, vaid
parimal juhul vahefiniš.
Lapsevanem peab mõistma oma vastutust lapse kasvatamisel ning tegema
kooliga igakülgset koostööd. Õpetajad ja koolijuhid peavad käima ajaga
kaasas ja võtma vastutuse oma kutseoskuste sihipärase arendamise eest.
Õppima ei tohiks sundida riigi või ülemuse käsulauad, vaid soov olla oma
ametis parim.
Tööandjatelt ootaks selgeid ning argumenteeritud ootusi haridusele.
Samuti valmisolekut teha koolidega tihedat koostööd ning pakkuda
praktikakohti isegi siis, kui sellest kohe otsest majanduslikku kasu ei
teki. Lisaks on tööandja vastutus võimaldada ja ehk ka kohustada oma
töötajaid õppima.
Riik eesotsas haridusministeeriumiga peab tagama võimalused nende
eesmärkide poole püüdlemiseks ja looma vajalikud tugisüsteemid.Seega on
igaühel põhjust haridusküsimustest ja –innovatsioonist huvituda ning
endalt küsida, millised on minu võimalused kaasa aidata.
Vastamata küsimused
Samas on selge, et kõigil osapooltel on muutuste osas ka põhjendatud
hirme ja õigustatud küsimusi. Mitmed dilemmad vajavad veel põhjalikumat
ühiskondlikku diskussiooni ja lahenduste ühist otsimist.
Alustuseks võib küsida, kas õpilasekeskne huvitav kool kasvatab ikka
elus hakkama saavaid inimesi. Kui kõik igav ja ebameeldiv on haridusest
eemaldatud, siis kuidas arenevad eduks vajalikud omadused nagu
meelekindlus, vastupidavus ja pingutamise enesesund? Äkki ei suuda
sellise kooli kasvandik teha elus midagi, mis ei ole hirmus huvitav ja
kaasakiskuv?
Oht on ka kalduda teise äärmusesse – kui faktiteadmisi enam üldse ei
väärtustata, kannatab ka seostamise ja analüüsimise oskus ning üldine
intelligentsus. Samuti ei tea me ette, kuidas võib uue õpikäsituse
rakendumine mõjutada Eesti tulemusi rahvusvahelistes haridusuuringutes.
Kas oleme valmis selleks, et kaotame oma koha globaalsetes
haridusedetabelites? Miks tahame muuta tänast heade tulemustega
kooliharidust, mis on andnud meile arvestatava hulga maailmatasemel
edukaid teadlasi, ettevõtjaid ja loomeinimesi?
Õpetajate puhul võib innovatsiooni pärssida hirm, et kiire
tehnoloogia ja metoodika areng käib üle jõu paljudele, kes on
aastakümneid pidanud hariduse- ning kooliteemasid oma pädevusalaks. Osa
õpetajatest on väljendanud tunnet, et ühiskond on pannud kogu vastutuse
nende õlgadele ja õpetajatelt oodatakse kümnete eri rollide täitmist.
See on viinud õpetajad segadusse – tajutakse vastuolu oma ettevalmistuse
ja võimaluste ning ühiskonna ootuste vahel. Kas ja kuidas peaksid õpetajad sellega toime tulema? Õpetajatelt
oodatakse igapäevaselt õpilaste inspireerimist. Kuidas aga tagada, et
õpetajad ise oleksid inspireeritud ja motiveeritud?
Eestis ei ole täna üksmeelt ka selle suhtes, kes on lapse arengus
suurem ekspert: kas lapsevanem, kes tunneb oma last sünnist saadik, või
õpetaja, kes näeb iga last võrdluses paljude teistega ning kellel on ka
vastav akadeemiline haridus. Millal on jäme ots lapsevanema ja millal
õpetaja käes? Kuidas jagunevad rollid väärtuskasvatuse, eriti aga
väärtuskonfliktide puhul?
Haridusentusiastide ideaal kooli ja kogukonna koostööst põrkub ka
igapäevase reaalsuse vastu, kus lapsevanemad töötavad nii palju või nii
kaugel, et neil lihtsalt ei ole võimalik rohkem kooliellu panustada,
isegi kui nad seda tahaksid. Mida sellises olukorras koostöö toetamiseks
teha?
Vastakaid tundeid tekitab ka digivahendite nutika kasutamise teema,
sest kohati võib tekkida tunne, et Eesti haridust on tabanud
digimürgitus. Samal ajal ei ole täna veel selgelt sõnastatud, milline on
digipädev töötaja. Kui vanalt peaks siis IT-oskuste arendamisega algust
tegema?
Kui tahvelarvuteid ja nutitelefone hakatakse ka õppimisel
igapäevaselt kasutama, siis mis võib juhtuda õpilaste füüsise ja
tervisega? Kas kool ei võiks olla hoopis koht, mis on nutiseadmetest ja
virtuaalreaalsusest vaba, kus õpitaks suhtlema silmast-silma ja
päriselt? Aga kuidas sel juhul tagada, et haridus arvestaks piisavalt
tulevikuühiskonna vajadustega?
Kuidas jõuda vastusteni?
Esitatud küsimuste üle mõtlemiseks ja arutlemiseks pakkus hea võimaluse tänavune Arvamusfestival. Õpilaste, õpetajate, lapsevanemate, ettevõtjate, haridusteadlaste ja –ametnike osalusel arutleti seal Õpiorgu koondunud arutelualadel näiteks, kas õppijakeskne kool kasvatab pehmosid, miks lapsevanem kardab õpetajat ja õpetaja lapsevanemat, kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus, kas Eesti õpetaja on lõksus jne. Kas nende arutelude tulemusel aga kuhugi ka jõuti? Kas midagi selle tulemusel muutub?
Meie hinnangul küll. Sest kuigi muutus ei pruugi olla koheselt silmaga nähtav ja käega katsutav, aitab erinevate haridusega seotud osapoolte kokkutoomine ja nende aruteludesse kaasamine kaasa mõtteviisi muutusele ja teadlikkuse kasvule, mis on eelduseks uuele õpikäsitusele. On ju kogukonna kaasamine haridusellu ja hariduse sõprade ootuste väljatoomine ka üks Huvitava Kooli algatuse eesmärke. Iga uus lapsevanem, kes ootab koolilt oma lapse numbrilise hindamise asemel mõtestatud tagasisidet ning teeb kooliga igakülgset koostööd ja iga järgmine õpetaja, kes püüab mõtestada oma muutuvat rolli ja oma meetodeid vastavalt ümber vaatab, viib meid sammukese lähemale teistusugusele, nüüdisaja vajadustele vastavale koolile.
24. augustil tuleb Tartus kokku ligi 100 õpetajat 12 Eesti koolist, kus riikliku õppekava haridusuuenduste rakendamiseks on loodud õpikogukonnad.
Koostööpäeva plenaarosas tehakse kokkuvõte senisest ühisest õppimisest ning võrreldakse koolikogemust Eestis ja Austraalias. Pärastlõunastes töötubades vahetavad õpikogukondades osalevad õpetajad kogemusi õppimist toetava hindamise, lõimingu, koolikiusamise vähendamise ja ennetamise, sooteadliku õppe ja pädevuspõhisele õppele ülemineku teemadel.
Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus toetab õpikogukondade meetodil kooliarendust Haridus- ja teadusministeeriumi rahastusel teist aastat. Erinevalt tavapärastest õpetajate täiendõppest võimaldab õpikogukonna meetod lähtuda konkreetse kooli vajadustest, toetada uuenduste rakendamist pikema aja jooksul ja mitmekülgsemalt (seminarid ja nõustamised koolides, eriteemalised webinarid ja veebikursused, teiste koolide külastused). Ülikooli eksperdid on täiendanud mujalgi maailmas kasutatavat õpikogukonnas õppimise formaati kaardistusosaga. Eel- ja järelkaardistus võimaldab koolil valida õpikogukonnatööks enda jaoks kõige olulisemad teemad ja lõpuks hinnata töö tulemuslikkust.
Õpetajate ja koolide koostööd toetades soodustame parimate ideede ja läbiproovitud praktikate levikut.
