Huvitav Kool: Õpilaste ettevõtlikkust tuleb märgata ja tunnustada

Konguta kooli õpetaja Pille Granovski kirjutab, et ettevõtlusõppe raames õpivad õpilased märkama probleemides takistuste asemel võimalusi.

Benjamin Franklin on öelnud: „Tell me and I forget, teach me and I may remember, involve me and I learn.” („Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja jätan meelde, kaasa mind ja ma mõistan”).

Ettevõtlusõppel on minu arvates palju laiem tähendus kui esmapilgul hoomata võiks. Olen üsna tihti kokku puutunud arusaamaga, et ettevõtlusõppe ainus eesmärk on õpetada lastele rahatarkust ning arvepidamist. Ettevõtluse huviringis osalevate õpilaste vanemateltki on tulnud tagasisidet, et miks tegeletakse tunnis fantaseerimise, jutustamise ja mängimisega, sest peaks õpetama hoopiski rahaga ümberkäimist. Olen nõus, et rahatarkus on väga oluline, kuid hariduse kontekstis on ettevõtlusõppel palju sügavam ning laiem eesmärk. Õpilastes tuleb arendada ettevõtlikkust, loomingulisust, algatusvõimet, julgust, probleemide lahendamise oskust. Eesmärgiks on suurendada ühiskonnas ettevõtlike inimeste hulka ning tagada selliste isikuomaduste ja hoiakute kujundamine, mis aitavad kiiresti muutuvas maailmas hakkama saada, ning selle kõrval arendada ettevõtlusalaseid teadmisi ja oskusi.

Õpilaste loovuse ja kriitilise mõtlemise edendamiseks tuleb lahendada probleemülesandeid, eriti selliseid, mis on seotud päriseluga. Ettevõtlusõppes on hea võimalus arendada õpilastes oskust probleeme märgata ning tajuda neis peituvaid võimalusi. Õpilaste elu ei pea olema mugav, sest just ebamugavus ning kitsikus sunnivad mõtlema ning lahendusi, ka ootamatuid, leidma. Õpilastel peab olema võimalus eksida ning vigu teha. Õpilasi tuleb innustada mõtlema „raamidest välja”.

Igast lapsest ei saa ettevõtjat, kuid õpetajana on minu ülesanne püüelda selles suunas, et iga laps mõtleks ettevõtlikult ning oleks enesekindel, majanduslikult mõtlev ja algatusvõimeline. Üheks põnevamaks tegevuseks ettevõtlusõppe raames on minu õpilased hääletanud poe mängimise. Me teeme seda tihti ning väga erinevate klassidega. Minu arvates on see fundamentaalne tegevus, mis aitab õppida valikute tegemist, arendada majanduslikku mõtlemist, harjutada arvestavat ning viisakat käitumist, abi palumist, erinevates olukordades hakkama saamist, koostööd. Lisaks saab käsitleda reklaami mõju inimeste elule, juhtida tähelepanu globaalsetele probleemidele maailmas jne.

Oma ala spetsialistid on õpetaja partnerid koolis

Poes käitumist ning hakkama saamist peegeldas hästi meie kooli projekt „Söönuks 1 euroga”, mille raames sõitsime Lõunakeskuse Maksimarketisse. Seal pidid õpilased ühe euro eest komplekteerima omale tervisliku lõunasöögi (ostma joogi, midagi soolast ning midagi magustoiduks). Projekt õpetas, et lastel on väga raske loobuda oma harjumuspärastest ja eelistatud toodetest, lisaks oli keeruline suhelda võõraste inimestega, sest ei julgetud abi paluda. Raskusi oli koostöös kaaslastega

ning ka kaalukaubaga, raskusi oli arvlemisel ja toidu tervislikkuse üle otsustamisel. Samas aga hindasid lapsed ja ka lapsevanemad seda projekti äärmiselt kõrgelt, sest pidasid projekti väga õpetlikuks ja kasulikuks.

Ettevõtlusõpet peaks õpetama koostöös ettevõtjatega ning oma ala spetsialistidega. Oleme oma koolis palju kasutanud „Tagasi kooli” algatuse võimalusi. Kahjuks on meie juurde jõudnud vaid kümme protsenti nendest, keda oleme kutsunud, kuid need, kes on meie küllakutsele vastanud, on tõeliselt inspireerivad inimesed. Ühe „Tagasi kooli” saadikuga õnnestus meil välja töötada projekt, kuidas 5. klassile investeerimist õpetada. Koostöö käigus valmis meie klassile virtuaalne investeerimise mäng: iga laps sai enda kontole 10 000 eurot ning sai ise osta ja müüa aktsiaid. Hinnad muutusid vastavalt börsile. Alguses tundus see teema nii lastele, lastevanematele kui ka minu kolleegidele ääretult keeruline ning arvati, et sellest ei tule midagi välja, sest õpilased on liiga noored. Kardeti, et idee realiseerumine ei ole jõukohane. Valmistasime aga väga põhjalikult ette, et õpilastele teemat ning termineid arusaadavalt selgitada, lisaks toimus projekti lõpus tõsine analüüs, kus selgitasime, mida me õppisime, mis läks hästi, mida teisiti teha.

Õpilastele oli sellest kogemusest väga palju kasu, sest nad õppisid eesmärke püstitama, plaane koostama, strateegiaid jälgima ning vastutust võtma. Sellest kogemusest õppisin mina õpetajana, et õpilastele pole vaja alati kõike liigselt lihtsustada. Tuleb rääkida asjadest nii, nagu on ning tagada neile isiklik kogemus teemaga.

Õpetatud abitus ei vii elus edasi

Olen oma töös jõudnud arusaamiseni, et õpetaja ei tohiks õpilaste eest ära teha seda, mida on õpilased võimelised ise tegema. Meie klassis on kõik klassikorralduslikud asjaajamised klassivanema ülesanded. Ta peab käima koolijuhatajaga kohtumas, vajadusel avaldusi kirjutama ning jälgima kodukorra reeglite täitmist. Meil on koolis mitmeid üritusi, mida peame korraldama. Lasen sellistel puhkudel õpilastel alati endil ideid genereerida ning mõelda, mida ja kuidas nad teha tahavad. Nii õpivad nad ideid genereerima, neid kaaslastele tutvustama ning ka ellu viima.

Õpilaste kaasamine koolikorraldusse on väga oluline, nende ideed ning lähenemine

võivad hämmastada. Näiteks mõtlesime õpilastega, kuidas saaks tunde huvitavamaks muuta. Õpilased leidsid, et õpetajad peaksid hakkama kasutama Minecrafti mängu õppevahendina. Mõeldud, tehtud! Mu 5. klassi õpilased lõid ise veebilehe ning tegid ise ka õppevideod, kuidas ja miks peaks seda strateegiamängu tundides kasutama!

Õpilaste ettevõtlikkust tuleb märgata ning seda ka tunnustada. Tuleb ette olukordi, kus ei ole parim mitte jäigalt ja jõuliselt tunni teemas püsimine, vaid otstarbekam on tegelda õpilaste mõtete ning tunnetega. Õpetaja peab olema raamidest vaba ning loominguliselt tähelepanelik ja julgustav. Õpetaja peab märkama!

Õppimisel ja õpetamisel pole piire, seda saab teha kõikjal ja igal ajal. Igast olukorrast on midagi õppida. Õpetaja ülesandeks on see „rosin” üles leida ja ettevõtlusõpe pakub selleks väga palju erisuguseid võimalusi.