neljapäev, 31. märts 2016

Parimate praktikate päeval tuldi välja hariduspoliitilise manifestiga



Kas meie koolides tehakse vähe koostööd? Või tehakse vähe selleks, et olemasolevat koostööd avalikult välja tuua, teistega jagada, teistele tutvustada? Maria Jürimäe Tartu Ülikoolist kirjutab eile toimunud Huvitava Kooli parimate praktikate päevast, mis keskendus juba toimivate heade koostööformaatide teistele tutvustamisele.

Seekordne parimate praktikate päev lõppes ühise hariduspoliitilise manifesti sõnastamisega:
  • iga kool ja tihti ka iga õpetaja on omas „mullis“. Mida teha, et neid mulle katki teha, millist „nõela“ oleks vaja mullide purustamiseks?
  • avatust ja õpetajate ainemullist väljumist peab toetama riiklik õppekava. Kehtiva õppekava üldosa ning ainevaldkondade eesmärgid on väga hea. Sellega võikski piirduda. Matemaatika ainekavast võiks julgelt 1/3 välja visata (või 1/3 alles jätta) ja selle arvelt sisse tuua uued ained – nt geoloogia, robootika? Selline lähenemine lõpetaks vastuolu riiklike õppekavade ja ainekava vahel ning ka tasemetööde ja üldosa põhimõtete vahel (sellisel juhul ei tohi  eksam / tasemetöö sisalda 90 % drillitavaid tüüpülesandeid).
  • tasemetööd võiksid olla vabatahtlikud mitte koolide võrdlemiseks-reastamiseks, vaid selleks, et kool ja õpetaja saaksid infot selle kohta, mis on nende tugevused ja nõrkused, et edaspidi paremini õpetada. Tasemetööde üks esmaseid eesmärke, mis oli õppekavas uute õpetamisviiside propageerimine, on täna kadunud.
  • õpikute ja töövihikute peale raha kulutamise (või mitte kulutamise) otsustaks kool – selle raha võiks suunata pigem internetiühendusele, mis peaks olema seadusega igale koolile ette nähtud, õpetajate täiendõppele/ enesearendamisele jms. Õppeprotsess ei tohiks olla õpikukeskne.
Päev algas ettekannetega, kus esinesid Noored Kooli, Vääna Mõisakooli ja TÜ haridusuuenduskeskuse esindajad.

Kristi Klaasmägi, SA Noored Kooli tegevjuht, toonitas oma ettekandes, et eesmärkide võimalikult selge kokkuleppimine on oluline, sest aitab ennetada nende „tõlkes kaduma minemise“ ning hoiab ära vahendi eesmärgist tähtsamaks muutumise. Ta tõi näite koolist, mille õpetajad ja juht samu tegevusi erinevalt tõlgendasid ja erinevate eesmärkidega seostasid – kas testida tuleb õppimise toetamiseks, et aru saada, millest õppijad on juba aru saadud ja millest veel mitte või selleks, et õppijad omandaksid spetsiifilise testisooritamise oskuse, sest just see oskus on edasises (haridus)elus väga oluline?

Gled-Airiin Saarso tutvustas Vääna Mõisakooli kogemust kogukonna mootorina. Vääna Mõisakool tegutseb õppiva kogukonnana, mis koondab õpilasi, nende vanemaid, õpetajaid, koolijuhte, vilistlasi, kohalikke ettevõtteid jt. Selgus, et paljude Väänas toimuvate põnevate algatuste keskmes on just kool. Kooli saab teha suuremaks kogukonna võimalusi kasutades, kui mõelda näiteks, missugused õppimise võimalused asuvad koolist 5 km raadiuses? Kas oleme oma lähiümbrust ja -kogukonda kooli õppekäikudesse kaasanud?

Katri Lamesoo Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskusest tutvustas õpilaste arvamusi valikainete valiku tegeliku võimaluse kohta gümnaasiumis. Oluline on teadvustada, MIKS valikaineid ikkagi vaja on. Kahjuks suur hulk õpilasi ja õpetajaid valikainete eesmärki veel kuigivõrd ei teadvusta. Õnneks on valikute tegemine õpitav oskus ja just valikained on üheks võimaluseks õppijates selle oskuse arengut toetada.

Põnevaid koostööformaate tutvustati erinevates töötubades

 

Töötuba „Minu kasu + sinu kasu = huvitav õppetegevus“

Kiviõli I Keskkool tutvustas oma töötoas võimalusi, mida pakub koostöö lähiümbruse ettevõtetega. Koostöö Ida-Viru Ettevõtluskeskusega annab majandusõppele praktilise võimaluse osaleda tootedisaini protsessis. Vaivara muuseumiga koos tegutsedes saavad õppijad kogemuse ajaloo suuliste allikate kogumises ja muuseumitöös. Õpilased saavad sügavama pildi kodukoha ajaloost, tekib või süveneb huvi mineviku ja kodukoha kultuuri vastu ning arenevad ka üldpädevused (koos)töö- ja  esinemisoskus.

Koostöös seiklusturismikeskusega on valminud kehalist kasvatust ja loodusaineid lõimiv õppeprogramm, „Lapsed mäkke“. Programmi käigus saab liikuda (mäesuusatamine ja lumelauasõit) ja ka keskkonnateadlikkust kujundada ning väärtustada. Lahendatavad ülesanded seostuvad loodusõpetuse-keskkonnateadlikkusega, matemaatikaga (toodud on ka näiteid erinevate ühikute – m3, m2 ja tonn – kohta reaalses elus). Nt töölehtedel esinev mõiste hüdrokülv oli õpilaste ja ka paljude töötoas osalejate jaoks uus ja põnev. Füüsika- ja geograafiaõpetaja ühistööna valmis programmi jaoks spetsiaalne ülesannete kogu, mille hulgast saab teha valikuid vastavalt õppijate vanusele, sest ülesandeid sai valmis plaanitud 1,5 tunni asemel palju enam. Ülesannete seas on nt samakõrguskaardi lugemisoskus – õppijatele on antud mäe kaart ning selle alusel tuleb otsustada, millisesse kohta mäel tasuks teha uus suusanõlv. Ülesannete seas on ka neid, mis seostuvad füüsikaga, nt– energia kulutamine treppidel ja mäel ning selle juurde saamine programmi käigus pakutavast šokolaadist.

Töötuba „Kogu linn koos“ tõi Tartusse põneva koostööseltskonna Haapsalust

Töötoa ettevalmistajate seas olid Haapsalu Linna Algkooli direktor Malle Õiglas, Haapsalu Nikolai Kooli direktor Aive Saadjärv, Haapsalu Põhikooli arendusjuht Kristi Karm ja Marit Sillat Haapsalu Kutsehariduskeskusest. Tutvustati linna haridusasutuste koostöös sündinud projektipäeva, milles erinevate koolide õpilased osalesid teiste koolide poolt pakutavates mitmesugustes põnevates töötubades. Tingimus oli, et igast klassist läheks ühte töötuppa maksimaalselt kaks õpilast– eesmärgiga  õppida lävima ka eakaaslastega teistest koolidest. Võrgustikku on lisaks koolidele kaasatud ka Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž, Haapsalu Kutsehariduskeskus ja Haapsalu spordibaasid. Kõige keerukam töö sellise projekti puhul on logistika. Suur hulk õpilasi koolis vastu võtta ja mõistlikult töötubadesse jagada pole tegelikult keeruline, ent see nõuab palju planeerimist.

Haapsalu töötoas osalenud lahendasid grupitöö teemal: Milline näeks välja teie rühma projektipäev: millised vanuserühmad oleksid kaasatud, milliseid ained, väärtused, üldpädevused leiaksid rakendust, millised võiksid olla projektipäeva töötoad, kuidas neid läbi viia, keda kaasata, kuidas teha kokkuvõtteid. Üheskoos sündis mitmeid häid ideid, nt Tartus kaasata Kunstikool ja Rajaleidja keskus. Töötoas osalejad tõid kaasa ka enda koolide sarnaseid kogemusi. Näiteks Puhja koolis toimib juba kolmandat aastat karjääripäev, kus esinevad lisaks erinevate elukutsete esindajatele ka erinevate elustiilide harrastajad. Sarnane traditsioon on ka Tartu Kesklinna koolis.

Tartu Ülikooli ja Hiiumaa ühistöögrupp pakkus välja mereteemalise maastikumängu III kooliastmele, mille eesmärk oleks tiimidena kogu Hiiumaa läbi käia – konkreetsed majakad, muuseumid, sadamahooned jms paigad, mis võimaldavad õpilasi vastu võtta. Kõik töötubade läbiviijad peaksid olema, nn „päris inimesed väljastpoolt kooli“ ehk hariduse sõbrad. Mängu läbimisel saaks terviklikuma pildi Hiiumaast – meri toidu andjana ja kalandus, merepiir ja selle kaitsmine, turism, meri ja sport (ujumine, purjetamine jm), (pärimus)kultuur ja hiiukeelsed merelood ja laulud, meremaal, veeohutus, ohustatud liikide kaitse jne.

Projekti tutvustamise käigus tekkis ka selle edasiarendamise idee – kõigi teiste maakondade koolid, kes tulevad Hiiumaale, võiksid samuti neid „kontrollpunkte“ läbida, töölehti täita nt QR koodide abil. Programmi võiksid koos oma õpilastega läbida ka õpetajad, kes saavad omandatud teadmisi-oskusi-ideid hiljem ainetundides kasutada. Töötoa grupitöö tulemused olid sedavõrd inspireerivad, et tõenäoliselt ei jää need ainult ideedeks.

Töötuba „Õpetaja kaasamine õppimisse“

Erli Aasamets tutvustas, kuidas  Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis  toetatakse õpetajate arenguid pedagoogide atesteerimiselt kaasaegse õpetaja kutsestandardi nõuete täitmise suunas; mille poolest erinevad koolitused enesetäiendamisest ja analüüs reflektsioonist. Selleks, et õpetajate eneseanalüüs poleks „copy-paste“, loeb kooli juhtkond esitatud materjalid mõttega läbi, süveneb ja esitab isiklikke küsimusi jne. Õpetajad ootavad võimalikult kiiret tagasisidet ja koolijuht seda neile ka pakub, isegi kui see nõuab tegutsemist hilisõhtul.

Väga põnevad olid 132 õpetaja ühistöös kujunenud vastastikused vaatluspäevad „Praktikult praktikule: õpetaja töövarjupäev“. Aasamets rääkis, et Kilingi-Nõmme õpetajatel on olnud võimalik olla töövarjuks teistes koolides, mille üks valikukriteeriume oli ka mõnus asukoht – Virumaa, Võrumaa, Läänemaa, Saaremaa. Pakett oli terviklik – õpetaja ei pidanud kooli sõitma hommikul vara ja seal väsinuna tegutsema, asukohas oli meeldiv öömaja. Umbes iga neljas kool oli nõus selle tööformaadiga ja paljud koolid  on juba kokku leppinud ka vastukülaskäigu Kilingi-Nõmmele. Selline professionaalse arengu toetamise võimalus pole kulukas ja  Aasametsa sõnul maksab pole selline töövarjupäev kallim kui mõni koolituspäev.

Õpetaja saab näha teist kooli „seestpoolt“, olla „teise õpetaja kingades“ ja õppida kaaslase (kolleegi) hindamise kaudu ka enesehindamist – kujundava hindamise printsiip, et teiste vigu on lihtsam märgata ja analüüsida kui enda omi, ei kehti üksnes õpilaste, vaid ka õpetajate puhul.

Juhtkonnale annab selline „varjutamine“ võimaluse (ja vajaduse) välja töötada tunnivaatluse formaadid, otsida seoseid õpetajate enesearengu ja kutsestandardi vahel. Sellise töökorralduse puhul tuleb juhtkonnal ümber mõtestada ka õpetajate töökoormus, küsides: mis on ikkagi õpetaja töö sisuks? Kas ainult kontakttunnid või ka muu, nt aeg ühiseks kavandamiseks, kolleegide tundide vaatlusteks, erialakirjandusega tutvumine ja selle kolleegidele tutvustamine? Kilingi-Nõmme kool väärtustab õpetajate individuaalseid pädevusi ja eripärasid. Igaühele leidub just talle sobiv panustamisvõimalus – mõni õpetaja on loova mõttelennuga ja osava sulega projektikirjutaja, teine hea administraator, kolmas täpne ja tähelepanelik kontrollija.

Erli Aasamets loetles veel terve rea põnevaid võimalusi, mida saab kasutada õpetajate professionaalse arengu toetamiseks:
  • Majasisene töövarjuks olemine
  • Õpetajale: anda igas kooliastmes üks tund
  • Õpetajale: õpetada igas kooliastmes üks nädal
  • Lõimingupäev – õpetajad väikestes interdistsiplinaarsetes meeskondades
  • Loositud koolipäev harjutamaks erinevate situatsioonidega toimetulekut ja muutuste juhtimist (õpetajal tuleb täiesti suvaline tund anda, milline, see selgub loosiga)
  • Õppematerjalideta tund, et harjutada pädevuste ja väljundipõhist õpet
  • Kooliastmete-ülese klassiga koolipäev (nt õpivad mingit teemat koos 1., 4. ja 8. klassi lapsed)
  • Õpetajavahetus teise kooliga
  • Õpetaja aine konsultatsiooni annab teine õpetaja
  • Kogumik „märgatud ja jagatud“ – kogemuste kogumik, millesse iga õpetaja kirjutab paari aasta jooksul artikli kas oma uutest avastustest või sellest, mida mujalt juurde õppinud on
  • „Suurem pilt“ (Big Picture) metoodika – kogukonnaga rollide vahetamise päev – vallavanem annab nt ühiskonnaõpetuse tunde ja ühiskonnaõpetuse õpetaja on vallavanem.
Töötuba „Kas prääniku või piitsaga? – selles on küsimus“

Konguta Kooli direktor Liina Tamm jagas kogemusi ja mõtteid kahe eriilmelise asutuse (lasteaia ja algkooli) ühendamise kogemustest. Vastavalt osalejate huvidele pöörati rohkem tähelepanu just teatud teemadele. Esineja rõhutas, et oluline on kolleegide tundide külastamine ja avatud õhkkond. Suhtluseks kasutatakse liste, ning need pole üksnes pedagoogidele – kaasatud on ka tehniline personal.

Konguta kool on tuntud mitmete põnevate digialgatuste poolest. Digipöörde tutvustamiseks tehakse Kongutal koolitusi mitte üksnes pedagoogilisele personalile, üks digikoolitus aastas on kohustuslik kõigile kooli töötajatele ka nt koristajatele – kui aastaks 2020 on sihiks kõigi eestlaste digikirjaoskus, siis Konguta kool aitab sellele kaasa. Igal töötajal on võimalus ja samas ka kohustus osaleda aastas vähemalt ühel konverentsil. See annab kogemusi, võimalusi ennast teistega võrrelda, pärast jagatakse konverentsil õpitut ka kolleegidega – nii koolist, lasteaiast kui ka tehnilise personaliga. Nii saavad kooli õpetajad infot põnevate tegemiste kohta alushariduses ja vastupidi ning kogu personal saab infot omakorda laiemalt jagada (nt koristajad on sageli väga jutukad ja nii levib info kogukonnas laiemalt). Ka täiskasvanud õppija nädalalal saab kogu kooli personal valida väga erinevaid põnevaid koolitusi – nt hammaste eest hoolitsemine, rätinuku valmistamine vms. Õpetajate enesearengu toetamiseks on kokku lepitud, et kui keegi loeb mõnd raamatut, (teadus)artiklit vms, võtab ta selle ka kirjalikult kokku ning see avaldatakse „kolleegilt kolleegile“ raamatus, valminud on juba 4 kogumikku. Nii on teada ka seda, millise kolleegi poole pöörduda, kui mingist küsimusest on soov rohkem tead saada.

Konguta väärtustab igakülgset arengut. Kooli õpetajate toas on graafik, kuhu pannakse kirja „liikumistäppidena“ pooltunnid keha ja tervise jaoks (igaüks märgib need täppidena ära). Samas saab I klassi laps teha „teadustööd“ neid täppe kokku lugedes ja erinevate õpetajate kehalist aktiivsust võrreldes. Iga laps alates I klassist teeb korra aastas „teadustöö“. Toimuvad pidulikud „teaduskonverentsid“, mil tulemusi vanematele tutvustatakse. Iga laps valib teema (neid on ümberringi palju, nt saab vaadata, mis mahlu sööklast valitakse, kes milliseid raamatuid loeb vms) ja juhendjaja-õpetaja. Töö tegemiseks on vaja õppida aega planeerima. Vanematega jagatakse tulemusi, varem kokkulepitud nõuded – nt et peab olema vähemalt üks pilt, formaat, viitamine, kasutatud allikate loend (sedagi nõutakse alates esimesest klassist).

Töötuba „Aineülese õppekava koostamine põhikooli I-II kooliastmes“

Tallinna Inglise Kolledži algklasside programmi koordinaator Marja Popov ja direktor Toomas Kruusimägi tutvustasid TIK kogemusi: moodulõppekava, mille osad on uurimisteema, võtmemõisted, oskused/suhtumine, teadmised ja tegevus. Kool on otsinud võimalusi, kuidas kooli õppekavas siduda meie riiklik õppekava IB õppekava printsiipidega.  Kooli õppekvas on kirjeldatud kuus valdkonda, millega tegeldakse kõigis I ja II kooliastme klassides kindlal ajaperioodil, samade valdkondadega aasta-aastalt üha süvenenumalt. Erinevate katusteemade alla tuuakse erinevate ainevaldkondade olulised sisud. Näiteks tegeldakse teatud ajaperioodi jooksul organismide rühmad ja kooseluga, õppe keskne idee on, et kõik elusorganismid on üksteisega seotud ja nende püsimine sõltub üksteisest. Õppekavas on kirjeldatud õppija põhijooned: laialdaste teadmistega, uuriv, samuti on toodud peamised võtmesõnad: vorm, seos, muutus. Kuidas see kõik riiklikus õppekavas esitatud õppeainetega seostub, seda kavandavad õpetajad ise õppijaid kaasates. Selline kooli õppekava koostamise protsess on loov, võimaldab nii õpetajatel kui lastel luua ise õpitavale tähendusi. Õppijale pakutakse võimalusi aktiivselt osalemiseks, uurimuseks, avastamiseks. Senine kogemus näitab, et nii õppides on lastel ka neljandas klassis alles õpihuvi, soov maailmast rohkem teada saada, ning nende silmad säravad.

Töötuba „Kes valib? Kuidas valib? Mida valib?“


Viljandi Gümnaasiumi direktor Ülle Luisk tõi näiteid õppe kavandamisest viisil, mis on väärtuspõhine ja võimaldab kõigile osalejatele – nii õppijatele kui ka õpetajatele – praktilise demokraatia kogemusi. Koolijuht rõhutas strateegilise planeerimise olulisust: kui on paigas alusväärtused, üldised eesmärgid, kooli väärtused, siis nendest printsiipidest lähtuvalt saab palju lihtsamalt jõuda oma valikainete süsteemini.

Kehtiv gümnaasiumi riiklik õppekava pakub koolile palju vabadusi. Ehkki kursuste loend on ette antud, võib kool neid ka omavahel kombineerida, täiendada ja muuta. Gümnaasiumiõpilane võib valida ühe konkreetse õppekava või teha samm-sammult valikuid igal aastal. Viljandi on läinud kuue õppekava teed – nii saab õppija juba suunavalikul mõelda ja teha teadliku valiku. Õppekava suundade tutvustused on koostatud nii, et õppija saaks ülevaate sellest, millises valdkonnas tegutsemiseks just see õppekava hea on. Õppekava saab õpilane soovi korral ka vahetada – esimesel, aga ka teisel aastal. Tähtis on ka terminoloogia – et õppijad saaksid aru, mida ja mis tingimustel neil on võimalik valida.

Ülle Luisk ütles, et „miljon miksi“ peab koguaeg õhus olema. Koostööoskus õpilastel areneb, kui nad näevad õpetajaid koostöiselt tegutsemas. Kooli vaimne keskkond algab juhtkonnast, kui nemad soosivad avatust, koostööd, initsiatiivi, siis saabki see osaks koolikultuurist. Kellel on idee, see kutsubki kokku kaaslased (töögrupi) olgu algatajaks siis õpetaja või õpilane.


kolmapäev, 23. märts 2016

Andrei Pankratov: nüüd ma oskan rääkida, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale

Mina olen vahetusõpilane Andrei Pankratov ning õpin Tallinna Mahtra Põhikoolis 9. klassis. Minu kool asub Lasnamäel ja õppekeeleks on meil vene keel. 

Andrei Pankratov

Meie kool osaleb juba ammu VeniVidiVici projektis ja õpilastele propageeritakse selles projektis osalemist. Paljud õpilased aga kardavad minna eestikeelsetesse koolidesse, sest neil on tekkinud teatud stereotüübid eesti koolide kohta. 

Mõni õpilane soovib küll osaleda, aga nende keeleoskusest mõnikord ei piisa ja nad lähevad vahetusperioodiks siiski venekeelsesse kooli. Mina aga tahtsin vahetuses osaleda, sest et ma olen suhteliselt ettevõtlik inimene ning ma absoluutselt ei karda sattuda eestikeelsesse keskkonda. 

Ma pean eesti keele ja kultuuri tundmist ülimalt vajalikuks. Ma arvan, et seda ei pea isegi põhjendama – me elame ju Eestis! Ma olen Eestis sündinud, mu vanemad on Eestis sündinud ja me jääme siia elama päris-päris kauaks. Sellepärast on mulle väga tähtsad nii eesti kui ka vene kultuur. Aga iga päev näen ma inimesi, kes ei mõista nii lihtsaid asju ja jäävad elama oma väiksesse maailma, kus nad ei puutu absoluutselt teiste inimeste kultuuriga kokku ja kardavad teha isegi väikseimat sammu selle jaoks, et elada rahulikult ja edukalt meie maal. 

Just selleks, et näidata kõigile, kuidas peab käituma tänapäevases ühiskonnas, otsustasin ma võtta osa VeniVidiVici õpilasvahetuse projektist. Esimesel aastal mul ei õnnestunud vahetuses osaleda, aga ma ei kaotanud lootust ja saatsin oma taotluse ka järgmisel aastal. Ma olin väga õnnelik kui sain teada, et mind on vahetusperioodiks nõus vastu võtma Viimsi Kool. Kõige rohkem tahtsin ma õppida just selles koolis ning selleks on mitu põhjust.

Esimeseks põhjuseks on see, et kuigi Viimsisse on küllaltki raske ja pikk sõit Lasnamäelt, siis see ikka ei asu minu kodust väga kaugel ja mul oli päris mugav liikuda nii hommikul kui ka õhtul. Teiseks põhjuseks on aga see, et Viimsi on minu jaoks selline koht, kus ma tahaksin hiljem elada ja minu jaoks on vajalik tutvuda Viimsi rajooniga ning selle keskkonnaga. 

Enne vahetusperioodi algust mul oli väga positiivne tuju, aga samas ma ei ole muutnud oma koolikeskkonda mitte ühtegi korda oma elus. Selles mõttes oli mul ka natuke hirmus ja ma kartsin, et ma ei oska teises koolis hakkama saada. Õnneks ma aga sattusin väga toredasse klassi, kus olid väga head ja positiivsed klassikaaslased, kes olid alati valmis mind aitama. Samuti tegi ka meie klassijuhataja suure panuse selle jaoks, et minu vahetusperiood jääks kindlasti meelde. 

Nimelt, meie klass läks õppekäigule Tartusse ja Tõravere observatooriumi, kus me veetsime kogu päeva. Ma sain väga hästi aru, et mul oli võimalus sellest loobuda, aga ma ei tahtnud ja ei suutnud seda teha. Viimasel päeval ma ärkasin ülesse ja sain aru, et ma tegin õige valiku. Ma kartsin, et ma ei saa teises koolis hakkama, aga kõik oli täitsa teistpidi. Ma tundsin ennast väga vabalt, ma lahkusin koolist paljude emotsioonidega ja suure kogemusega, mida ma nüüd tahan jagada kõikidega. 

Nüüd ma oskan rääkida kõigile, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale, mis on lihtne ja mis on raske, miks on eesti koolides nii ja miks on vene koolides teistmoodi. Ma soovitan VeniVidiVici projektist osa võtta kõigil, kes armastavad seiklusi ja ei karda kohtuda teiste traditsioonidega! 

Just selles mõttes oli minu vahetus väga edukas ja positiivne ning selle eest ma tahan tänada meie koolide õpilasi, õpetajaid ja muidugi ka VeniVidiVici projekti meeskonda, kes aitas selliseid elamusi ellu viia mitte ainult minu jaoks, vaid ka paljude teiste eesti õpilaste jaoks! Selleks, et lõpetada, tahaksin ma teha kokkuvõtte sellest, mida just mina enda vahetusnädala jooksul tegin. Kuigi integratsioon on väga moodne ja poliitiliselt korrektne sõna, siis mina soovitaks selle asemel kasutada palju meeldivamat ja südamlikku sõna – sõbralikkus. Just sõbralikkus aitab meil kõigil tulla, näha ja võita seda, mida meie kõik tahaksime näha ja võita! 
 Aitäh teile, VeniVidiVici! Aitäh, Viimsi Kool!

reede, 18. märts 2016

(Bioloogiline) mitmekesisus ehk kuidas panna õpilased innustuma?

Entusiasmiga õpetajatööd tegevad inimesed on õppe huvitavaks muutmise poole püüelnud ajast aega. Kuid õppuritel on erinevad huvid ning leidub ka teatud eluperioodil suisa huvituid. Samas ei saa ega peagi õppimine olema igal ajahetkel kõigile huvitav. Siiski tasub kooli huvitavamaks muutmise vajadust silmas pidada igal kooliga seotud inimesel ning jõudumööda vastavalt toimida.

Urmas Tokko
Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogia õpetaja

Hea võimaluse selleks annab meid ümbritsev kiiresti muutuv mitmekesine sotsiaalne ja tehnoloogiline keskkond, aga ka uute looduse saladuste avastamine. See on ammendamatu võimalus küsima jäädagi. Olen Huvitava Kooli algatust mõistnud kui kooli koostööd lapsevanemate, vilistlaste, ettevõtete jm ümbritsevaga ning õpilaste individuaalsuse arvestamist. 

Teen ühe humoorika kõrvalepõike. Tean, et mu kursuseõest õpetajal on olnud klassis järgmine situatsioon: kui õpilased tunnis küsisid, kas me ei võiks midagi huvitavamat teha, vastas ta: „Minul on küll oma tunnis väga huvitav!“ Ise tavatsen analoogsele kommentaarile sarnasel kombel õpilastele veidi elutarkust poetada: igavus on inimese peas ja iga teema saab enda jaoks huvitavaks mõelda. Nii jõuangi esimese targutuseni: huvi võib „lihtsalt olemas olla“ ja huvi tundmist saab endas arendada (nimetagem seda kasvõi fantaseerimiseks), igal õpilasel on mingi huvi, mis sageli ei pruugi ühtida õppekavas nõutu omandamisega. Mida siis teha? 

Ilmselt on abiks mitmekesisus, nii aine teemades, selle esitusviisides kui ka õppemeetodites. Nii on suurem lootus, et igaüks leiab aasalt oma lemmiklille või on talle mõni tavaline õis erakordseks „räägitud“.

Juba pedagoogika alustõed rõhutavad teadmiste omandamise eakohasust, seostatust varemõpituga ning õpitava nn relevantsust õpilasele. Seda teistpidi pöörates võime küsida, kuidas koolis toimuv on relevantne lapsevanemale, ettevõtjale – et ka nemad oleks koolist huvitatud, huvitatud õpilastes huvi äratama? Kuigi targa inimese kujunemisel pean oluliseks ka „teadmisi teadmise pärast“, on õpilastele arvatavasti mõistetavam praktiliste näidete ja teadmiste rakendusvaldkondade selgitamine, rõõm viljakast pingutusest, seosed igapäevaeluga. See on ka koht õppeainete lõimimiseks.

Kuna praeguse artikli formaat pole sobiv pikemaks tunnitegevuste või õppemeetodite kirjeldamiseks, tuleb põgusalt juttu vaid kolmest mu lemmikvaldkonnast bioloogia õpetamisel.

1) Info ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamine õppes on kindlasti abiks nii õppimisel kui õpetamisel. Arvestades, kui palju on õppeks sobivaid veebikeskkondi ja digivahendeid ning kui suurel määral õpilased veebis niisama toimetavad, leiab õpetaja võimalusi nii õppimise mitmekesistamiseks ja kaasajastamiseks, kui ka enda ja õpilaste töövaeva vähendamiseks. Koolielu portaali bioloogia ainemoderaatorina on mul hea meel ja huvi olla kursis selles vallas toimuvaga. Isegi kui kõikidele õpilastele pole arvuti abil õppimine meelepärane, arvan, et päris vastu pole sellele peaaegu keegi. Väike küsitlus meie kooli õpilastele testikeskkonna Socrative kasutamisest bioloogia õppimisel seda ka näitas. Vaata tagasisidet SIIT.
 

Õpetajad teavad, kui raske on õpilasi tunni ajaks nutitelefonist „võõrutada“. Enamasti püütakse seda reguleerida väikeste karistustega või siis humoorikate „nutihotellide“ loomisega õpetajalauale. Ent üheks lahenduseks („karistuseks“) võiks olla – kui õpetajal selleks jaksu – nutitelefoniga spetsiaalsete testide sooritamine või äppide asjalik kasutamine. Neid on Koolielu portaaliski mitmeid kirjeldatud nt tänavu erinevate õppeainete kuude raames loodusteadustes. Vaata SIIT.

Nutiseadmete kasutamine tunni läbiviimisel muudab õpilaste jaoks kooli huvitavamaks. Lisaks on bioloogias jt loodusteadustes võimalik teha katseid, näiteks digiandmekogujag. Üks suhteliselt vana juhend on leitav siit: Uurimused digiandmekogujaga. Bioloogiaõpetajana arvan, et see peaks õpilastele nn tavatunnist enam huvi pakkuma.

2) Õppimine looduses, praktikad
loodusteaduste õpetamise üks võlu on õpitava üsna otsene seos ümbritsevaga. Bioloogia – see ongi ju eluteadus! Meie kooli ammuseks traditsiooniks on looduse välipraktikate korraldamine õpilastele. Loodusklassi õpilastega õpime tundma seeneliike, puid-põõsaid nende talvepuhkuse ajal, samblaid-samblikke, selgrootuid ja selgroogseid, veekogu ökoloogiat. Kogu ökoloogilisest mitmekesisusest on see vaid väike osa, ent loodetavasti piisav, et äratada nii mõnegi õpilase huvi, teadatahtmine ja emotsioonid loodust rohkem tähele panna ja seda põnevuse ning omandatud oskustega ise edasi uurida. 

Sarnaselt toimuvad meil välipraktikad ka kooli tehnoloogiasuunale ja kultuuri(humanitaar)suunale – vastavalt siis loodust ja tehnoloogilise või kultuurikeskkonna tundmaõppimist seostades. Bioloogina näen nendes paljut, milles isegi edasi areneda.

3) Koostöö kõrgkoolide ja teiste asutustega
see mõte viib meid artikli alguse juurde tagasi. Õpilasi võiks nende endi tulevik kõnetada. Esialgu edasiõppimine, siis aga töö ja elukestev õppimine. Tamme gümnaasiumis oleme ajapikku loonud väga head kontaktid mitmete kõrgkoolide jt asutustega, kes rõõmuga aitavad me õpilasi harida, tutvustada erialasid, oma uurimisteemasid, labori- ja töövahendeid. 

Bioloogiaõpetajana on mul näiteks väga hea meel iga-aastastest biotehnoloogia laboripraktikumidest (vilistlase Kaarel Krjutškovi juhtimisel), TÜ, TTÜ (sh Tartu Kolledži) või EMÜ (sh Mahekeskuse) pakutavatest töötubadest, AHHAA teaduskeskuse juhtimisel korraldatavatest Teadlaste Öödest meie majas ja ettevõtete külastamisest. Lisaks õpilaste karjäärivaliku hõlbustamisele oleme loodetavasti astunud sammu lähemale huvi tekkele erialade vastu ning suutnud näidata kaasaegset teadust ja „päris teadlasi“ meie kõrval.

Lõpetuseks soovin öelda ühe vana ja nõukogudeaegse hüüdlause: „Kaader otsustab kõik“. Õpetajate puhul võiks see tähendada võimalust õpetajakandidaatide heaks valikuks, õpetaja mitmekesist motiveeritust ja töörõõmu ning pideva lisaülesannetest ja liigsest sahmeramisest tuleneva üleväsimise vältimist ning mõistmist, et klassi ees oldud aeg on suure eel- ja järeltööga saavutatud „etendus“ – nii suudab õpetaja tunnis „särada“ ja huvitavalt huvitavat luua.

Maikuus eesootavale rahvusvahelisele loodusteaduste olümpiaadile „EUSO“ mõeldes on artikkel ajendatud küsimusest: „Kuidas panna õpilased innustuma loodusteadustest?“ Ootame väga ka teiste ainevaldkondade õpetajate mõtteid! Oma mõtetest kirjuta huvitavkool@hm.ee.





esmaspäev, 14. märts 2016

Huvitava Kooli ja PPP fookuses on koostöö

Huvitava Kooli 2016. aasta fookuses on KOOSTÖÖ igal tasandil - õpetajate, koolijuhtide, vanemate, vilistlaste, koolielu edendajate, kohalike ettevõtete ja koolide vahel.

Sellepärast, et koos viiakse edukalt ellu plaane, sujuvalt muudatusi ja sünnivad suured asjad. 


Hea õpetaja, koolijuht, hariduse sõber!


Veel saab registreeruda Huvitava Kooli parimate praktikate päevale ”Koostöö ja valikud” 

30. märtsil kl 10.30-16.00 Tartus Dorpati konverentsikeskuses (Turu 2, 4. krs).

Sel kevadel keskendume ettekannetes ja töötubades kolmele Huvitava Kooli aspektile:

  • kool ja kogukond
  • õpetaja professionaalne areng ja motivatsioon
  • õpilastele valikute pakkumine

Kuidas koostöö parandab õppekeskkonda ja aitab õpetajal oma tegevust analüüsida? Milliseid võimalusi õpetajate koostöö ning kooli ja kogukonna koostöö suurendamiseks kasutatakse? Kuidas mahutada kooli õppekavasse rohkem valikuid? Kuidas koostöö ja valikud on seotud nii õpetajate kui ka õpilaste motivatsiooniga?

Parimate praktikate päeval saab kool õppida koolilt, õpetaja õpetajalt – oma kogemusi ja edulugusid jagavad kuues töötoas Haapsalu koolid, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, Kiviõli I Keskkool, Konguta kool, Tallinna Inglise Kolledž ja Viljandi Gümnaasium. Töötubade teemad juhatavad sisse Tallinna ja Tartu ülikooli haridusuurijad. Vt ürituse kava.

Registreerimine: http://goo.gl/forms/jHDF0YfWDW

Osavõtt on tasuta. Registreerumine 23. märtsini või kuni kohti jätkub.

Korraldajad on Haridus- ja Teadusministeerium ning Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus.

Lisainfo: Inga Kukk, inga.kukk@ut.ee



​​



​​

teisipäev, 8. märts 2016

Kogenud koolijuhid mentoriteks!

SA Innove koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga kutsub haridusasutuste kogenud ja aktiivseid juhte kandideerima teise mentorite väljaõppeprogrammi!

MIKS? Uuringud rõhutavad koostöövõrgustikesse kuulumise olulisust juhipädevuste arendamisel (TALIS 2013). Sama meelt on mentorite väljaõppeprogrammi läbinud esimese kursuse mentorid ja menteed. Mentorite väljaõppeprogrammi eesmärk ongi luua head eeldused haridusasutuse juhtidele kogemuste vahetamiseks ning professionaalse arengu toetamiseks.

Mentee Andrus Murumaa


Mari-Liis Sults, Tallinna kunstigümnaasiumi direktor, esimese programmi mentee: „Mulle meeldib väga tekkinud usaldussuhe – ma saan küsida küsimusi kõikidest valdkondadest ning saan alati hea vastuse või siis mõtlema suunava küsimuse.”

Maire Murumaa, Keeni põhikooli direktor, esimese programmi mentee: „Minu jaoks on oluline, et mentor aitab hoida olulisi asju fookuses, suunab nägema tervikpilti ja pikemat perspektiivi. Meie kohtumised on usalduslikud, sisukad ja eesmärgistatud.”


Mentee Maire Murumaa



Haana Zuba-Reinsalu, Luua Metsanduskooli direktor ja väljaõppeprogrammi esimese kursuse mentor: „Mentoriks õppimine on andnud tõuke minu enda arengule ning olnud ka mingis mõttes peegliks, millesse vaadates näed kohti, mida oma koolis paremini teha. Mentoriks olemine on suur väljakutse ja rõõm, sest paljud olukorrad, mida menteedega töötamisel käsitlesime, on justkui enda elust võetud. Kuigi oluline pole mitte enese poolt läbielatu, vaid noore kolleegi toetamine ning suunamine. On positiivne, et Eestis alustab palju heade mõtete ning suure haridusse panustamise sooviga koolijuhte. 

Esiplaanil mentor Haana Zuba-Reinsalu kätlemas mentee Ain Tõnissoniga


Margus Veri, Pärnu Ülejõe põhikooli direktor ja väljaõppeprogrammi esimese kursuse mentor: „Hoolimata sellest, kas koolijuht on alustavale koolijuhile juhendajaks/mentoriks, peaks koolijuht oma koolis kindlasti mentor olema. Mentorprogrammis saab koolijuht „tööriistu”, kogemusi nii coaching’u kui ka juhendamise korraldamiseks oma organisatsioonis. Kindlasti on koolis õpetajaid, keda saab pidada mentoriteks. Koolijuht peab olema mentor!”


Liilia Oberg, Raeküla põhikooli direktor ja väljaõppeprogrammi esimese kursuse mentor: "2007. aastal, kui alustasin tööd koolijuhina, tundsin puudust kogenud kolleegi nõust ja toest. Seetõttu pean väga oluliseks, et noorel koolijuhil oleks kõrval mentor, kes on kogenud ja empaatiline kolleeg, eeskuju, hea sõber ja õpetaja, toetaja ja nõustaja, kes aitab suurendada mentee enesekindlust töös, on kuulaja ja oluliste küsimuste esitaja, „uste avaja“ ja kontaktide looja. Lisaks nimetatule püüaksin olla alati mentee jaoks olemas; aidata tal näha asju nii, nagu nad on; olla konfidentsiaalne."

Uus mentorite väljeõppeprogramm toimub märtsist juulini ning õppetöö viiakse läbi 1–2-päevaste sessioonidena. Lisaks toimuvad programmis individuaalsed coaching’u-sessioonid ja jätkutegevus. Väljaõppeprogramm võimaldab osalejatel lihvida juhendamisoskust, tehnikaid ja meetodeid ning saada tagasisidet.

KELLELE? Oodatud on direktorid ja õppealajuhatajad. Sobilikul mentoril on vähemalt 5-aastane koolieelse lasteasutuse, üldhariduskooli või kutseõppeasutuse juhtimiskogemus, magistrikraad või sellega võrdsustatud kvalifikatsioon, kõrge motivatsioon ning tahe oma kogemusi jagada.

KUIDAS? Saada oma avaldus programmis osalemiseks, CV, motivatsioonikiri „Minu panus mentorina Eesti haridusse” (pikkusega üks A4) ning kahe haridusjuhi soovituskiri 17. märtsiks e-aadressil ann.leppiman@innove.ee.