Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin minema tagasi aastasse 2012, mil VeniVidiVici oli veel lapsekingades ning mina kaheksandas klassis. Kuna VVV neli autorit õppisid Otepää Gümnaasiumis, kus ka mina, siis elasin neidudele väga kaasa ning tegin suuri plaane, kuidas ka mina ühel päeval vahetusõpilaseks lähen.
Soov nädal aega teises koolis õppida oli suur ning koos klassiõega otsustasimegi minna vaatama Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi (nüüdseks Paala Kool) õpilaste elu. Mäletan selgelt, kuidas tema ema meid Viljandisse sõidutas ning autos maha astudes kargas pähe tõsiasi, et jah, siin ma nüüd olen. Korraks vist isegi ütlesin, et milleks seda nüüd vaja oli.
Järgmisel päeval kooli minnes oli kõik veel rohkem hirmutav, sest kui minu Otepää klassis õppis viis poissi ja 15 tüdrukut, siis Viljandis oli viis tüdrukut ja kõik teised poisid. Klassi meenutades tulevad mul siiani väga soojad tunded, kuna sain sealt sõbrad, kellega suhtlen siiani. Käisime klassiga peale tunde tihti väljas ja meiega oli kaasas ka klassijuhataja, kes agaralt meie elu seal huvitavamaks tegi.
Tung oma vahetusõpilase soovi jällegi realiseerida tuli teist korda 10.klassis, mil otsustasin üksinda minna Hiiumaale Kärdlasse. Miks ma sinna tahtsin minna? Ärge küsige, ju ma siis pidin minema. Ning see oli väga õige otsus.
Birgit vahetusõpilasena Kärdlas
Kärdlas sattus mulle väga tore vahetuspere, kellele ma pole küll veel uuesti külla jõudnud, kuid tean, et me mõlemad ootame kohtumist väga. Hiiumaa inimesed ning minu kodukoha inimesed pole võrreldavad. Kui seal on kõigil palju-palju aega alati ning puudub vajadus olla naabrist parem, siis seda oli vahelduseks üpriski tore näha ja kuulda. Kuidagi imepärasel moel tekkis mul klassiõdedega esimesest päevast saadik väga hea suhtlus, mis jällegi kestab tänaseni. Tundidest meenub mulle kõige paremini muusika, kuna see oli hoopis midagi muud kui meie koolis. Kärdlas me laulsime, tegime ise rütmi kaasa ning õpetaja oli väga aktiivne ja tahtis, et lastel oleks huvitav.
Ma olen väga õnnelik, et oma kooliaastate jooksul suutsin ennast kokku võtta ning kasutada seda võimalust, et näha Eestit teise külje alt. Ilmselt ma ei oskaks muidu hinnata kõike seda, mida minu kool mulle pakub. Kui keegi 7.-12. klassi õpilane seda praegu loeb, siis vaata enda ümber ja kuii sa märkad, et sa tõesti tahaksid minna aga midagi oleks nagu puudu, siis see ongi praegu märk, mis sul puudu oli. Võta jalad kõhu alt välja ning tehke midagi iseendale. Kuid nagu ütleb rahvatarkus, siis ega kaks kolmandata ei jää ning aasta aega tagasi, 11.klassis, otsustasin, et kuna minule on nii toredad vahetuspered sattunud, tahan ka ise kedagi majutada.
Minu vahetusõpilaseks sattus Tallinnast pärit neiu, kelle emakeeleks on vene keel ning eesti keelt oli ta õppinud kuus aastat. Kõik see oli alguses minu vanematele väga hirmutav, kuid kuidagi suutsin ma nad maha rahustada, et saame hakkama. Majutada vahetusõpilast ei olnud meie perele esimene kord, kuna varem oleme ka oma kodu jaganud sakslastega. Vahetusõpilane Alina oli väga tore ning oma sportliku hingega olid tal oma elus kindlad eesmärgid paigas. Koos vesteldes saime aru, et Eesti on ikka väike, kuna meil oli ka ühiseid sõpru, kellega mõlemad visalt suhtlevad.
Birgit koos vahetusõpilase Alinaga Otepääl
Klass
võttis vahetusõpilase kiiresti omaks ning vene keele tunnid ei tundunudki enam
nii jubedad, kuna Alina aitas kõiki ja parandas vigu, ning mitte ainult
õpilastel. Terve nädala jooksul oli tunda, kuidas tüdruku eesti keel ainult
paremuse poole liikus ja vahetuse lõpus tunnistas seda ta ka ise.
Mul
on hea meel, et ka meie pere majutas vahetusõpilast, kuna tean, et VVV
programmis on just neist puudus. Soovitan kõigil kasvõi ühe nädala kedagi enda
juures majutada, kuna võidate sellest nii teie ise kui ka õpilane, kes teie
juurde tuleb.
VeniVidiVici
on üks ütlemata vahva programm, mis on minu ellu toonud palju uusi inimesi ja
võimalusi.