laupäev, 30. jaanuar 2016

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin minema tagasi aastasse 2012, mil VeniVidiVici oli veel lapsekingades...



Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin minema tagasi aastasse 2012, mil VeniVidiVici oli veel lapsekingades ning mina kaheksandas klassis. Kuna VVV neli autorit õppisid Otepää Gümnaasiumis, kus ka mina, siis elasin neidudele väga kaasa ning tegin suuri plaane, kuidas ka mina ühel päeval vahetusõpilaseks lähen.  

Soov nädal aega teises koolis õppida oli suur ning koos klassiõega otsustasimegi minna vaatama Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi (nüüdseks Paala Kool) õpilaste elu. Mäletan selgelt, kuidas tema ema meid Viljandisse sõidutas ning autos maha astudes kargas pähe tõsiasi, et jah, siin ma nüüd olen. Korraks vist isegi ütlesin, et milleks seda nüüd vaja oli.  

Järgmisel päeval kooli minnes oli kõik veel rohkem hirmutav, sest kui minu Otepää klassis õppis viis poissi ja 15 tüdrukut, siis Viljandis oli viis tüdrukut ja kõik teised poisid. Klassi meenutades tulevad mul siiani väga soojad tunded, kuna sain sealt sõbrad, kellega suhtlen siiani. Käisime klassiga peale tunde tihti väljas ja meiega oli kaasas ka klassijuhataja, kes agaralt meie elu seal huvitavamaks tegi. 

Viljandist ära sõites olime klassiõega mõlemad kurvad, kuna teadsime, et meil oli selja taga üks elu parimaid nädalaid, mida jääme igatsema. Ilmselt saingi ma sealt kinnitust, et maailm ei olegi nii hirmutav ja natukene oma mugavustsoonist välja astudes, võib kohata ja tunda väga positiivseid asju.  

Tung oma vahetusõpilase soovi jällegi realiseerida tuli teist korda 10.klassis, mil otsustasin üksinda minna Hiiumaale Kärdlasse. Miks ma sinna tahtsin minna? Ärge küsige, ju ma siis pidin minema. Ning see oli väga õige otsus. 

Birgit vahetusõpilasena Kärdlas

Kärdlas sattus mulle väga tore vahetuspere, kellele ma pole küll veel uuesti külla jõudnud, kuid tean, et me mõlemad ootame kohtumist väga. Hiiumaa inimesed ning minu kodukoha inimesed pole võrreldavad. Kui seal on kõigil palju-palju aega alati ning puudub vajadus olla naabrist parem, siis seda oli vahelduseks üpriski tore näha ja kuulda. Kuidagi imepärasel moel tekkis mul klassiõdedega esimesest päevast saadik väga hea suhtlus, mis jällegi kestab tänaseni. Tundidest meenub mulle kõige paremini muusika, kuna see oli hoopis midagi muud kui meie koolis. Kärdlas me laulsime, tegime ise rütmi kaasa ning õpetaja oli väga aktiivne ja tahtis, et lastel oleks huvitav.  

Ma olen väga õnnelik, et oma kooliaastate jooksul suutsin ennast kokku võtta ning kasutada seda võimalust, et näha Eestit teise külje alt. Ilmselt ma ei oskaks muidu hinnata kõike seda, mida minu kool mulle pakub. Kui keegi 7.-12. klassi õpilane seda praegu loeb, siis vaata enda ümber ja kuii sa märkad, et sa tõesti tahaksid minna aga midagi oleks nagu puudu, siis see ongi praegu märk, mis sul puudu oli. Võta jalad kõhu alt välja ning tehke midagi iseendale. Kuid nagu ütleb rahvatarkus, siis ega kaks kolmandata ei jää ning aasta aega tagasi, 11.klassis, otsustasin, et kuna minule on nii toredad vahetuspered sattunud, tahan ka ise kedagi majutada.  
Minu vahetusõpilaseks sattus Tallinnast pärit neiu, kelle emakeeleks on vene keel ning eesti keelt oli ta õppinud kuus aastat. Kõik see oli alguses minu vanematele väga hirmutav, kuid kuidagi suutsin ma nad maha rahustada, et saame hakkama. Majutada vahetusõpilast ei olnud meie perele esimene kord, kuna varem oleme ka oma kodu jaganud sakslastega. Vahetusõpilane Alina oli väga tore ning oma sportliku hingega olid tal oma elus kindlad eesmärgid paigas. Koos vesteldes saime aru, et Eesti on ikka väike, kuna meil oli ka ühiseid sõpru, kellega mõlemad visalt suhtlevad. 

    Birgit koos vahetusõpilase Alinaga Otepääl
  
Klass võttis vahetusõpilase kiiresti omaks ning vene keele tunnid ei tundunudki enam nii jubedad, kuna Alina aitas kõiki ja parandas vigu, ning mitte ainult õpilastel. Terve nädala jooksul oli tunda, kuidas tüdruku eesti keel ainult paremuse poole liikus ja vahetuse lõpus tunnistas seda ta ka ise.  

Mul on hea meel, et ka meie pere majutas vahetusõpilast, kuna tean, et VVV programmis on just neist puudus. Soovitan kõigil kasvõi ühe nädala kedagi enda juures majutada, kuna võidate sellest nii teie ise kui ka õpilane, kes teie juurde tuleb.

VeniVidiVici on üks ütlemata vahva programm, mis on minu ellu toonud palju uusi inimesi ja võimalusi.

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Ettevõtete kaasabil koolielu põnevamaks: advokaadibüroo Eversheds korraldas väitluskoolituse



Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co viis läbi noortele suunatud väitlusõpetuse sarja „Debate Class“. Sarja eesmärgiks on suunata noori leidma poolt ja vastuargumente küsimuses, kas sotsiaalmeedia on võimeline asendama vahetut suulist kommunikatsiooni.

Programmi raames väitlesid 500 Tallinna 8. klassi  õpilast teemadel, kas sotsiaalmeedia soosib või kahjustab heade pere-ja sõprussuhete loomist ja hoidmist ning kas sotsiaalmeedias suheldes on noortel võimalik kasutada kogu oma intellektuaalset potentsiaali. Kuna sotsiaalmeedia pealetungist on räägitud ka Eesti kultuuri, ennekõike keeletaseme languse kontekstis, väitlesid noored ka selle üle, kas interneti vahendusel toimuv suhtlus võimaldab meie rahvuskultuuri järgnevatele põlvedele edasi kanda.


Esimese koha naiskond: Maria Solei Järvet, Anni-Liis Prangli, Hanna Liise Tropp

Lähtudes noorte karjääriunistustest ja perspektiivist, oli sarjas luubi all ka küsimus, kuivõrd sõltub konkurentsivõime sellest, kui hästi noored suhelda oskavad ja end väljendada suudavad. „Väga hea suhtlemisoskus on advokaaditöös ülioluline. Evershedsi väitlusprogramm tutvustab noortele ka advokaaditööd, ühtlasi soovime, et väitlusprogramm aitab kaasa väga hea suhtlemisoskusega noorte juristide kujunemisele, kellest kasvaksid tulevikus tunnustatud advokaadid,“ annab idee sünnist aimu Evershedsi meeskond.

Kui mainitud teemad olid õpetajate ja mentorite juhendamisel koolides läbi vaieldud ja head argumendid kokku kogutud, toimus 23. jaanuaril Tallinna Ringkonnakohtus kõikide klasside parimate vahel väitlusvõistlus. Võistlusel hindasid meeskondade ülesastumist Eesti Väitlusseltsi esindajad, kogenud väitlusõpetajad, oma ala tippjuhid ja Evershedsi advokaadid ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja. „Noored argumenteerisid oma seisukohti väga heal tasemel, viidates oma väidete tõestuseks uuringutele ja muudele tõenditele. Noorte särasilmne ja motiveeritud iseõppimine, hea tiimitöö ja julge esinemine olid inspireerivad! Usun, et noored tegid läbi suure arengu ja said väga rikastava kogemuse,“ ütleb kohal käinud HTM-i peaekspert Mariann Rikka.


Teise koha meeskond: Karl Vilhelm Valter, Kätriin Huttunen, Uko Tiidemann

Et pakkuda noortele kogemust ja julgustada neid end avatult ja siiralt väljendama, läbiti lisaks väitluskoolitusele ja võistlusele koos näidistöövestlus ja sellega kaasnev juhtide arutelu. „Oleme väga tänulikud kõikidele ettevõtlikele õpetajatele, kes programmis osalesid,“ kirjutavad korraldajad.

Teemapüstitus ei ole ajendatud ainult konkreetsete noorte teadlikkuse ja sõnavapruse arendamiseks. Usume, et sotsiaalmeedia temaatika puudutab kogu järeltulevate põlvede arenguetappi, mille mõjutamiseks ja milles kaasarääkimiseks on just praegu õige aeg,“ lisavad nad.

Tegemist on Evershedsi rahvusvahelise advokaadibüroode võrgustiku poolt läbiviidava heategevusprogrammiga.Idee algatajad on olnud just eestlased. Järgmistel aastatel on soov kaasata pea kõikide Euroopa riikide 14-aastased noored ning korraldada lõppvõistlus juba rahvusvahelisel tasandil.

Just nii muutub õppimine nüüdisaegsemaks ja rakendub muutunud õpikäsitus! Materjal saadetakse peagi kõigile õpetajatele kasutamiseks - proovige väitlustehnika ise järgi!