Kolmapäev, 15. juuni 2022

Formaal- ja mitteformaalõppe lõiming−miks üldse lõimida?

2021. aasta sügisel käivitus Euroopa Liidu struktuurireformide toetusprogrammi abil ning Haridus- ja Teadusministeeriumi, Praxise, Tallinna Ülikooli ning Civittaga koostöös kaheaastane projekt „Noorte edu toetuseks: võimekus lõimida mitteformaalhariduses omandatut formaalharidusse“[1]. Projekti eesmärgiks on luua eeldused mitteformaal[2]- ja formaalõppe[3] lõimingu üleriigiliseks rakendamiseks. Selleks, et luua eeldused lõimingule, on vaja kaardistada, milline on formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu hetkeseis Eestis. Peatselt avalikustatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel lõimingu üleriigilist seisu analüüsiv ülevaade. Hoolimata paljudest edukatest formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu rakendajatest, on Eestis koole, kus pole astutud samme mitteformaalse õppe raames omandatu teadvustamiseks ja arvestamiseks kooli õppekava täitmisel. See aga tekitab ebavõrdsust hariduses ning ei väljenda õppijakeskset lähenemist õpitee kujundamisel. Siin keskendungi sellele, miks on õppeliikide vaheline lõiming oluline.

Lõiming on kindlasti tuttav igale õpetajale, sest nii põhikooli- kui ka gümnaasiumi riiklikud õppekavad näevad ette valdkondlike pädevuste arendamiseks õppeainete omavahelist lõimimist. Seda lõimimist võime nimetada formaalõppe siseseks lõimimiseks. Viies õpet läbi koolimajast väljaspool, näiteks muuseumis, loodusmajas või kasvõi viikingi laeval, astume sammu lähemale mitteformaal- ja formaalõppe lõimingule. Kirjeldatu on üks neljast Eestis kasutusel olevast formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu vormidest− kooli õppekava viiakse ellu mitteformaalses keskkonnas. Lisaks sellele loetakse mitteformaalse ja formaalse õppe lõiminguks a. koolivälise õppe arvestamist kooli õppekava täitmisel, b. loovtöö tegemist kooliväliselt ja c. põhikooli valikaine või gümnaasiumi valikkursuse läbimist väljaspool kooli. 

Mitteformaalne õppimine pildile püütud.
Foto: Annika Kallasmaa


Lõiming on Sõnaveebi[4] järgi „riikide, õppeainete vms kooskõla moodustumine ühtse eesmärgi nimel“. Millise eesmärgi saavutamist toetab formaal- ja mitteformaalõppe lõiming? Õppeliikide vahelise lõimingu ühiskondlikuks eesmärgiks on inimeste poolt omandatud pädevuste (oskused, teadmised, väärtushinnangud, suhtumine) rakendumine mh tööjõuturul, hoolimata pädevuste omandamise keskkonnast. See eesmärk lähtub probleemistikust, mille puhul ei ole piisaval arvul pädevat töötajaskonda, tingituna omandatud pädevuste mitte teadvustamisest või ühiskonna toimimiseks vajalike pädevustega inimeste vähesusest. Mõtestatud ning süsteemne õppeliikide lõimine toetab omandatud pädevuste teadvustamist indiviidi tasandil ja loob eeldused omandatud pädevuste arvestamiseks formaalõppes ja tööjõuturul. Lisaks aitab lõimimine omandada mitmekesisemat pädevuste komplekti, võrreldes ainiti ühes või teises õppeliigis osalemisega, mis omakorda suurendab inimeste võimet eluga edukalt toime tulla. Soodustades formaalse ja mitteformaalse õppe lõimingut, aitame kaasa inimeste maksimaalse potentsiaali realiseerumisele.
Õppija vaatest soodustab formaal- ja mitteformaalõppe lõiming erinevates keskkondades õpitu teadvustamist, kogemustest saadud õppetundide väärtustamist, õpilaste koormuse vähenemist ja ajakasutamise optimeerimist. See motiveerib formaalses ja ka mitteformaalses õppes osalema ning muudab õpikogemused meeldivaks ja rikkalikumaks. Lõimingu soodustamine toetab ühtlasi isiksuse kujunemist, sest annab õppijale tagasisidet, et tema huvid on olulised ja väärtuslikud kooli ning õpetajate silmis. Arvestades mitteformaalset õpet õppekava täitmisel, anname õppijatele suurema autonoomia ise otsustada, aga ka vastutada oma õpitee kujundamise eest.

Õpetajale tõotab lõiming aja kokkuhoidu, sest osa õppekavalistest eesmärkidest saavutatakse mitteformaalõppes osalemise kaudu. Vähemtähtis ei ole õppeliikide omavahelise lõimimise kaudu õpetaja pädevuste areng. Nii võib kaasjuhendaja kaasamisel loovtöö juhendamiseks õpetaja teadlikkus rikastuda uuritavast teemast või meetoditest, mida mõne valdkonna uurimisel kasutatakse. Erinevates õppeprogrammides osalemise kaudu muuseumides või keskkonnahariduskeskustes rikastub õpetajate metoodiline tööriistakast kaasavate õppemeetoditega, mida hiljem kooli keskkonnaski proovida.

Formaal-ja mitteformaalõppe lõimingust on palju võita erinevatel osapooltel. Samas ei saa kõrvale jätta probleeme, mis seni on pärssinud sujuvat õppeliikide vahelist lõimingut. Ülevaate raport toob probleemidena esile ebavõrdsed võimalused mitteformaalses õppes osalemiseks, süsteemsuse puudumise lõimingu korraldamisel, usaldamatuse õpitulemuste saavutamise osas ja raskused mitteformaalses õppes omandatu hindamisel. Neid probleeme on kohalikud omavalitsused ja koolid suutnud lahendada erinevalt, kuid ühtse üleriigilise lõimingu süsteemi kujundamiseks on esmatähtis kõigi hariduse sidusgruppide vaheline koostöö riigi tasandist õppurini välja.

Tormi Kotkas, PhD, huvihariduse valdkonna juht, Haridus- ja Teadusministeerium


[1] Projekti arengutega saab tutvuda siin: https://www.hm.ee/et/mitteformaalse-oppimise-loimimine-formaalharidusse

[2] Mitteformaalne õpe: on eesmärgistatud vabatahtlik õpe, mis toimub kindla õppeprogrammi alusel, kindlatele huvirühmadele erinevates keskkondades. Mitteformaalseks õppeks võimaluste tagamisel on oluline roll noorsootööl, huviharidusel, vabaharidusel ja täiskasvanute täiendkoolitustel. (Hariduse arengukava 2021-2035)

[3] Formaalne õpe: on koolieelses lasteasutuses, üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis õppekava alusel toimuv eesmärgistatud õpe, mida viivad läbi spetsiaalse ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga õpetajad või õppejõud. (Hariduse arengukava 2021-2035)

[4] Sõnaveeb, Eesti Keele Instituut: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/l%C3%B5iming/1

Reede, 20. mai 2022

Öko-kunstiteraapia kui üks võimalus õpetaja tööriistakastis

10. mail tutvustasid kümme Tallinna Ülikooli tudengit grupile õpetajatele ja kunstiterapeutidele öko-kunstiteraapia kasutusvõimalusi kooli- ja igapäevatöös. Läbinisti praktiline päev pani osalised tegutsema käbide ja kivide, puukooretükkide ja looduslike värvidega ning loovusest puudu ei tulnud. Töötuba toimus Tallinnas TLÜ Räägu tänava õppehoones.

ELU-õppeaine andis tõuke

Öko-kunstiteraapiat tutvustav töötuba sai teoks tänu Tallinna Ülikooli ELU-õppeainele. Tegu on erialasid lõimiva uuendusega, kus projektis teevad koostööd erinevate erialade ning tasemete üliõpilased. ELU-projektid on väga mitmekesised ja need annavad osalejatele võimaluse omandada uusi teadmisi väljaspool oma valdkonda ning arendada meeskonnatööoskusi.
Projekt “Öko-kunstiteraapia töötoa ettevalmistus ja läbiviimine” tõi kokku tudengid kunstiteraapia, integreeritud kunsti, muusika ja multimeedia; käsitöötehnoloogia ja disaini; eripedagoogika ning Euroopa nüüdiskeelte ja kultuuride erialadelt. Töötoa läbiviijaid ühendas huvi kunstiteraapia kasutamise vastu oma igapäevatöös, soov taastada laste ühendus loodusega, aga ka teadlikud keskkonda säästvad valikud. Igaüks kümnesest grupist panustas töötoa ettevalmistusse erialaseid teadmisi kui ka aega materjalide kogumiseks.

Looming aitab tõketest üle saada

Kunstiteraapias üldiselt kasutatakse loomingulisi tegevusi, sh joonistamist, värvimist, kollaažide tegemist, voolimist jms kliendi-terapeudi suhtes selleks, et saavutada personaalseid indiviidile sobivaid terapeutilisi eesmärke. Loovtegevused on kunstiteraapias esmane suhtlusvahend. Kunstiteraapiat kasutatakse ennekõike siis, kui inimesel on raske (või ka füüsiliselt võimatu) end sõnadega väljendada. Kõik see kehtib ka öko-kunstiteraapias, ainult et siin kasutatakse mitte klassikalist pintsel-paber-pliiatsit, vaid kõikmõeldavaid looduslikke materjale. See aitab taastada inimese kontakti loodusega, aitab oma tundeid, mõtteid, uskusmusi, probleeme paremini väljendada ning lisaks on meetod keskkonnasõbralik.

Suure ühise mandala tegemine. Foto autor: Epp Sussen

Öko-kunstiteraapia suuna looja on professor Theresa Sweeney USAst, kes on psühholoogina tegutsenud üle 25 aasta. Öko-kunstiteraapia sai laiemalt tuntuks 1990ndatel aastatel. Sweeney näeb öko-kunstiteraapiat kui loomingulist protsessi, mida igaüks meist saab kasutada just talle meeldivas ja sobivas looduskeskkonnas. Taotletakse samu tulemusi nagu verbaalses teraapias – isiklik taipamine, konfliktide lahendamine, sisemine paranemine ja eneseavastamine.

Looduslike materjalide kasutamine vähendab pingeid

Kõigest sellest räägiti ka töötuppa tulnud huvilistele ning lisaks rääkimisele alustati kohe ka praktikaga. “Osalejad proovisid omal käel, kuidas erinevad harjutused mõjuvad. Nad võrdlesid, mis tundeid tekitab, kui teed harjutust klassikaliste kunstivahenditega ja sama harjutust pärast loodusest pärit vahenditega,” selgitas Tallinna Ülikooli kunstiteraapia eriala tudeng Epp Sussen. “Töötuba algas nimedega seotud harjutustega. Osaleja mõtles mõne looma või linnu peale ja disainis oma nime selle värvides. Algul kasutati vildikaid, pliiatseid, õlipastelle. Järgnes harjutus, kus tuli nime esitäht disainida ainult looduslikke materjale kasutades. Meil oli varutud käbisid, okse, nööri, kive, suured tükid puukoort, sulgi, kuivanud taimi jms. Järgnes arutelu, missuguseid erinevusi nad ülesande täitmisel tunnetasid. Osalejad ütlesid, et kui kasutati klassikalisi kunstivahendeid, siis püüeldi ilusa tulemuse poole, tekkis tunne, nagu oleks koolis ja tuleks hea hinne saada. Looduslike vahendite puhul mitte mingit survet ega pinget ei tunnetatud, tegutsemine oli puhas looming, nauding.”

Looduslikust materjalist nimetähe kujundamine - K-täht. Foto: Epp Sussen

Millal kasutada öko-kunstiteraapiat koolis, õppetöös? “Ega nii polegi mõeldud, et täna teeme matemaatikatunnis kunstiteraapiat ja loeme käbid kokku. Aga õpetaja saab läbi kunstitöö panna õpilase ennast väljendama. Seda võib kasutada n-ö tõkke ületamiseks enne rasket vestlust, või kontakti saavutamiseks lapsega, kes on väga kinnine ja tagasihoidlik. Looduslikud vahendid, mida laps saab kasutada täiesti vabalt, peaks pingeid leevendama. Õpetaja ei pea olema terapeut, aga võibolla sellised harjutused aitavad tal muid ülesandeid täita. Öko-kunstiteraapia on vahend õpetaja tööriistakastis,” selgitas Epp Sussen.

Tööriistakast kaasa

Ja tööriistakasti said kõik osalejad sõna otseses mõttes kaasa: korralikud suured kastid, kus sees esmane varustus (käbid, kivikesed, oksad, sammal, looduslikud värvid jms) öko-kunstiteraapia kasutamiseks tunnis. “Osalejad olid väga rahul, said hakata kohe kasutama. Juba järgmisel päeval saadeti meile fotosid, kus oli näha, kuidas lapsed tegutsevad,” sõnas Epp Sussen.
Ka tagasisidest oli näha, et töötuba oli igati kasulik kogemus. Küsimusele, kus ja kuidas töötoas saadud teadmisi praktikasse rakendate, vastati näiteks 1.-3. klassi klassitunnis, Ukraina lastele mõeldud loovustunnis, keelekümbluslaagris hommikuse sissejuhtava harjutusena, või ka lihtsalt koos isiklike lastega. “Juba mõni oksake, samblatutt aitab otsida mõtet, tunnet enda/lapse sees,” kirjutas üks osaleja. “Väga praktiline. Saan kasutada mitte ainult kunstitunnis, vaid ka floristikas,” tõdes teine.
Meeldis ka see, et töötuba tuletas meelde: looduses on hea õppida ja looduses on kõik õppimiseks (ja öko-kunstiteraapiaks) vajalik olemas.

Madli Leikop

Neljapäev, 12. mai 2022

Millega täidab Rannamõisa lasteaed tulevaste õpilaste koolikotid?

Rannamõisa Lasteaed on mere ääres metsa sees ja panga peal asuv imetore lasteaed. Meil kasvab 195 peret. Oleme looduse ja loovuse usku. Loome innovaatilist pedagoogikat ja haarame kinni igast ideepojast, et jälle miskit põnevat ellu kutsuda.

Meenub üks väike lugu paar aastat tagasi. On august ja kohtume esimest korda uute, lasteaeda tulevate, peredega. Lapsed on 3-aastased. Teeme omavahel väikese tutvumisringi ja tiiru majas, istume kohvilauda, kui küsib üks ema: „Millal te tähti õppima hakkate?“ ja kohe ka teine ema: “Milliseid töövihikuid te kasutate?“.

Hetkeks võtsid need küsimused mu sõnatuks, aga siis vastasin ühe näitega: „Meil on väljas suur õuesöögiplats. Keskel on tulekolle, mille peal supipada ja selle ümber lauad-toolid. Me keedame soojal ajal toitu seal pajas ja sööme kõik koos. Miks nii? Muidugi eelkõige sellepärast, et see on lihtsalt nii tore. Teisalt aga on palju olulisi oskusi, mida selle, pealtnäha tavapärase tegevusega, selgeks saab õpitud.“

Õuesöögituba Rannamõisa lasteaias. Foto: Margit Toomlaid

Enne söömist peseb laps käed voolikust voolava vee all. Ta peab oskama oma jalgu hoida nii, et need märjaks ei läheks. Ta aitab voolikut hoida järgmisele lapsele, kes käsi peseb. Ta õpib hoolimist ja hoolitsemist. Seejärel võtab ta oma supikausi ja läheb järjekorda, kus tal tuleb oodata, sest järjekorras on palju lapsi. Ta õpib kannatlikkust. Pajani jõudes ütleb ta supijagajale kui palju ta süüa soovib. Ta õpib julgelt oma soovi avaldama. Nüüd tuleb kuuma supikausiga minna üle konarliku õuepinna, läbi paljude ringisebivate laste ja leida endale koht. Ta õpib olema tähelepanelik, ettevaatlik ning harjutab keha ja silma koostööd. Lõpuks peab ta tegema valiku, kas soovib lõunatada oma rühmakaaslastega koos või valib täna seltsiliseks oma väikese venna või hoopis suure sõbra. Ta õpib tegema valikuid. Paljud erinevad oskused saavad üht igapäevast toimingut tehes selgeks, aga seda vaid juhul, kui meie, suured, julgeme talle selle võimaluse anda.

Oleme oma lasteaia elukeskkonna teadlikult loonud selliseks, et olulisi asju ei peaks lastele eraldi õpetama, vaid nad saavad need selgeks lihtsalt ja loomulikult, ise tehes ja katsetades.
Iseenda tundmine on eeldus individuaalse õpiraja loomiseks tulevikus. Selleks on vajalik, et laps teab, mis teda huvitab, ta julgeb katsetada , julgeb eksida ja õpib end usaldama. Neid oskusi saavad meie lapsed harjutada Laste Juhitud Päeval. Selle päeva olemus on see, et täiskasvanud panevad valmis erinevad keskused, on olemas, vajadusel kaasas ja abiks. Lapsed kujundavad oma päeva ise, valides endale tegevused kas hetke meeleolu või sügavama huvi järgi. Tegevused on erinevad ja katavad kõik valdkonnad - loovusest liikumiseni ja teadusest tantsimiseni.
Puutöötegevused laste juhitud päeval. Foto: Margit Toomlaid

Selline päeva korraldus loob võimaluse ka sotsiaalseid oskusi arendada. Hommikusel kogunemisel laps kuulab ja jätab meelde, kus midagi toimub. Ta jõuab selgusele, mida ta teha soovib. Ta teeb valikuid, sest kõiki tegevusi ühel hommikul teha ei jõua. Ja õpib ka loobuma. Ta oskab terves lasteaiamajas orienteeruda ja leiab üles õiged tegevuskohad. Kui ta soovib õue minna, paneb ta end ise riidesse ja oskab õueski õige koha üles leida . Tal on võimalus paluda abi, kui hätta jääb ja samas on tal endal võimalus aidata neid, kes abi vajavad. Lapselt lapsele õpetamist on sel päeval väga palju. Oluline on leida tasakaal indiviidikesksuse ja kogukondlikkuse vahel.


Pingutamist ja eneseületamist on hea harjutada mängides.
Foto: Margit Toomlaid

Lisame siis juurde veel igakülgse loovuse toetamise. Meie lasteaias tähendab see seda, et kõikvõimalikud loovate tegevuste vahendid on alati käepärast ja on ka piisavalt aega tegutsemiseks. Laseme ajal rahulikult kulgeda, jättes ära üleplaneerimise ja pideva organiseerimise. Saame luua ja loodut lõpetada. Ka pingutus, mis on oluline osa, nõuab aega. Võtame endale aega ja anname lapsele aega. Aega oleme juurde saanud ka nii, et kasutame koolirühmal lõunauinaku tunde. Magamise asemel saavad 6-7-aastased tegeleda kas teaduskatsetega, digimaailmaga või mängida malet.
Soorituskeskkond on asendunud heaolukeskkonnaga. Heaolu aga tähendab, et lapse päev on tähenduslik. See saab olla selline ainult sel juhul, kui ta ise on olnud selle loomisel osaline.


Margit Toomlaid
Rannamõisa lasteaia direktor

 

Neljapäev, 5. mai 2022

Uudishimu kui märkamatu õpimotivaator

Tartu Poku lasteaiast läheb igal aastal kooli paari rühma jagu lapsi. Enamus neist jätkavad haridusteed Annelinna lähiümbruse koolides, tasandusrühmade lapsed asuvad õppima linna erinevatesse lastele õppimisel erituge pakkuvatesse koolidesse.

Uudishimu ja iseseisvuse toetamine - tugev alus edasiseks elu- ja õpiteeks 
Meie lasteaia missiooniks on, et Pokust astub välja õpihimuline, loodust väärtustav ja enesega toime tulev laps ning püüdleme selle suunas juba laste lasteaiatee alustamisest alates. Suurt tähelepanu pöörame laste ea- ja võimetekohasele kaasamisele igapäevastesse toimingutesse läbi töökasvatuse, kokanduse ja õuesõppe. 
Igapäevaselt on õues lastele kättesaadavad rehad, kühvlid, kastekannud, et hoida silma peal köögiviljakastides kasvavatel taimedel, mis saagikoristusperioodil kokandustegevustes headeks ja veel paremateks roogadeks valmistatakse. Väärtustame põhimõtet, et õppida saab kõikjal ning sellepärast käime palju õppekäikudel ning viime läbi erinevaid projektipõhiseid tegevusi. Seda kõike ikka selleks, et õppe- ja kasvukeskkond aitaks avardada silmaringi. 

Poku lasteaialaste külaskäik Descartes`i kooli projekti "Kutsu sõber külla raames" 
Foto: Lasteaed Poku


Tavaliselt ei püsi koolieelsed rühmad kuidagi lasteaia territooriumil ja teevad üks kuni kaks õppekäiku nädalas, mis aitab tublisti suurendada laste kohanemisvõimet ja ohutusteadlikkust. 
Samadest põhimõtetest lähtume ka vanemate nõustamisel ja suunamisel: soovitame neil kaasata lapsi erinevatesse kodustesse toimingutesse (toidu valmistamine, koristamine, aiatööd jne); jalutuskäikudel ja perereisidel soovitame lastevanematel suunata lapsi vaatlema, otsima, loendama ning arutlema või mängima. Kas või üks lauamäng igal õhtul, mis märkamatult arendab lapse õpioskuseid ja -huvi. Hea koostööpartnerina kodudele püüame meeles pidada, et lisaks nõustamisele ja suunamisele vajab lapsevanem ka motiveerivat tagasisidet ja kiitust, sest lapsi toetades ja nendega tegutsedes tuleks õppida märkama ka väikeseid edusamme ning lapsi nende eest tunnustada.

Kooliga tuttavaks
Viimase lasteaia-aasta sügisesele lastevanemate koosolekule kutsume alati ka mõne klassiõpetaja lähiümbruse koolidest, kes jagab lapsevanematele näpunäited, mis aasta pärast last koolis ees ootab ja millele võiks vanemad ja lasteaiaõpetajad veel viimase lasteaia-aasta jooksul tähelepanu pöörata, et üleminek lasteaiast kooli oleks lastele võimalikult sujuv ja rõõmu pakkuv.

Eriliselt pingsa tähelepanu all on koolieelikud (tegelikult juba 5-6 aastased) ka lasteaiasiseste tugispetsialistide seas, kus laiendatud ümarlaudades kõigi laste arengupotentsiaal ja toevajadus läbi arutatakse ja tegevussuunad kokku lepitakse. Tuge vajavate laste arengudünaamikal hoiab igakuiselt kätt pulsil ka hariduslike erivajaduste koordinaator, et vajadusel kokku kutsuda majaväliseid nõustajaid kompetentsikeskustest või suunata lapsevanemaid lisauuringutele või Rajaleidja Keskusesse õige koolivaliku väljaselgitamiseks. Erituge vajavate laste õige koolivaliku tegemiseks oleme kutsunud erikoolide spetsialiste vaatluspäevadele, et lühendada lapsevanematel spetsialistide järjekorda, kelle juures enne kooli tuleks ära käia.

Viimasel õppeaastal teeme koolieelikutega kindlasti tutvust ka mõne lähiümbruse kooliga. Koolid kutsuvad meid sageli osa võtma erinevatest üritustest, näitustest ja perepäevadest. või käivad erinevate projektide või tundide raames meie lasteaias esinemas. Näiteks on aastaid käinud Tartu Hansa kooli õpilased Meie meele tunni raames meie koolieelikutele kontserti andmas ja mänguhommikut läbi viimas. Tartu Descartes´i Kool on Poku lasteaeda iga-aastaselt kaasanud projekti „Sõber kutsub kooli”, mille raames käivad lasteaialapsed üks või mitu korda erinevates põnevates koolitundides ja kooli tutvustaval ekskursioonil. Sel õppeaastal osalesid Poku lapsed aprillikuus savi- ja kokandusetunnis.

Poku lasteaialaste külaskäik Descartes`i kooli 2022 kevadel
Foto: Lasteaed Poku

Koostöö jätkub koolidega ka siis, kui Arno süsteem on lapsed elukohajärgselt koolidesse jaganud. Maikuus viime läbi koostöövestlused koolide hariduslike erivajaduste koordinaatoritega tagasisidestamaks koolivalmiduskaartidel kirja pandut, et õpetajad oskaks tulevikus paremini tähelepanu pöörata laste arengupotentsiaalile või toevajadusele. Küsime ka tagasisidet meie vilistlaste käekäigu kohta esimese kooliaasta kevadel, et analüüsida ja parendada meie õppemeetodeid ja seeläbi panustada uute kooliminevate laste sujuvamasse kooliellu astumisse.


Evelin Laugus
Tartu Lasteaed Poku
õppealajuhataja

Pühapäev, 24. aprill 2022

Saarepeedi lapsi toetab kooliellu astumisel Putukate kool

Saarepeedi Kool on lasteaed-põhikool Viljandi vallas, mis asub looduskaunis kohas ja kus õpib kokku 120 särasilmset last. Ühekorruseline maja meenutab labürinti või pikka ussi, mis peidab endas hubaseid klassi- ja rühmaruume. Saarepeedi lasteaiarühmad on liitrühmad, mistõttu on koolieelikute ettevalmistamine kooliks olnud pidevalt prioriteediks. Varasemalt on vanematele tehtud kevaditi tutvumisõhtuid ja koosolekuid. Koolieelikud on käinud näidistundides, kohtunud oma tulevaste õpetajatega. Lasteaeda lõpetades on kingitud meenutusraamat, millesse õpetajad ja juhtkond on kirja pannud oma mõtted ja meenutused koolieelikutega kohtumistest.

Putukate kool

Sel õppeaastal võtsime fookusesse lasteaia ja kooli omavahelise koostöö suurendamise. Eelkõige lähtusime arengukava ühest eesmärgist - tunda ennast ühtse meeskonnana. See tähendas ka suurema tähelepanu pööramist koolieelikutele. Leidsime, et ainult kevadel kooliks valmistumisest ei piisa selleks, et laste üleminek lasteaiast kooli oleks sujuv ja pingevaba. Planeerisime kolm korda nädalas koolieelikutele eraldi õppetegevusi, et arendada vajalikke oskusi ja teadmisi 1. klassiks. Lastega koos eelkooli nime üle mõeldes, sai ühiseks lemmikuks “Putukate kool”, sest Saarepeedi lasteaiarühmade nimetused on “Sipelgad” ja “Mesilased”.

Kus ja kuidas?

Plaan oli tore, rühmaõpetajad rõõmsad ja juhtkonnal visioon. Keeruline tundus esialgu ruumipuuduse probleemi lahendamine - kus ja kuidas Putukate kool toimetaks? Endisest raamatukoguruumist, mis oli mõnda aega kooli pikapäevarühma kasutuses olnud, läbis augustikuus suurpuhastuse ja värskenduskuuri. Koostöös kolleegidega planeerisime ruumi kõige vajalikuga koolieelikute jaoks. Meie lasteaias on lastel üsna tihe päevakava, lisaks ettenähtud õppetegevustele kuuluvad sinna ujumine ja kokandus, vajadusel kohtumised eripedagoogi ja logopeediga. Meie eripedagoog ja liikumisõpetaja, kel ka varasemad kogemused koolieelikutega tegelemises, olid lahkesti nõus Putukate kooli läbi viima. Päevakava muutsime lapsesõbralikumaks ja tagasiside lastevanemate poolt oli positiivne. Lastel on oma mapid, millega nad tähtsa näoga juba pool aastat kolm korda nädalas Putukate kooli poole sammunud on.

Koolieelikud Putukate koolis õuesõppel. Foto: Mirjam Võsu

Ettevalmistus on igapäevane

Putukate kooli sünd oli meie jaoks loomulik käik eelnevatele ettevõtmistele - see oli üks võimalus toetada koolieelikuid aasta enne koolitee alustamist. Lasteaiarühmad käivad juba aastaid söömas söögisaalis ning ka seal oleme tulevastele koolijütsidele rohkem vastutust andnud. Nad istuvad eraldi lauas, tõstavad endale söögi taldrikule ise ja viivad ära kasutatud sööginõud. See on hea võimalus harjuda süsteemiga, mida koolis teeb iga õpilane.

Lasteaed-põhikoolina korraldame mitmeid ühisüritusi. Koos korraldame näiteks emadepäeva, jõulusündmusi, vabariigi aastapäeva ja talguid. Koolis korraldatavatest kontsertidest võtavad koolieelikud alati osa. Näiteks õpetajate päeval saavad 9. klassi õpilased olla terve päeva ise õpetajad ning juba mitu aastat on 8. klassi õpilased käinud lasteaias rühmaõpetaja ametit proovimas. Sel õppeaastal on algklassid ja koolieelikud osalenud erinevates ühisprojektides - KIKi toetusel toimuvad projektid, ProgeTriiger jne. Koolieelikud võtavad osa erinevatest õppekäikudest.

Plaanid tulevikuks

Uuest õppeaastast soovime suurendada infovahetust kooli- ja lasteaiaõpetajate vahel, et vastastikune tihedam suhtlus aitaks õpilaste jaoks ülemineku lasteaiast kooli võimalikult sujuvaks teha. Klassiõpetajad saaksid võimaluse tutvuda oma tulevaste õpilastega. Tundide ja tegevuste vaatlused annavad õpetajale väärtuslikku tagasisidet selle kohta, kuidas lastel läheb, millega saaks neid veelgi paremini toetada. Selleks on vaja kõigi abi. Oleme väike kool ja üksteisega info jagamine on vajalik. Tulevikuplaanid on suured. Koos kahe Viljandi valla lasteaed-põhikooliga oleme alustanud projektiga lasteaia ja põhikooli lõimitud õppe metoodilise raamistiku koosloomeks. Soovime käivitada õmblusteta hariduse kontseptsiooni kohase ülemineku koolieelsest lasteasutusest II kooliastmeni.

Koolieelikud koos esimese klassiga Kabli külastuskeskuses.
Foto: Maarika Kiisler
Võtmesõna “meeskond”

Välja töötatud süsteemid koolieelikute toetamiseks üleminekul lasteaiast kooli on suurendanud õpetajate omavahelist koostööd. Koolieelikutega toimetavad õpetajad annavad vahetut tagasisidet, millest on abi kõigile osapooltele.
Laste toetamine saab alguse headest ja motiveeritud õpetajatest, samuti lapsevanematest, kes on avatud ja meie tegevustesse kaasatud. Korraldame igakuiselt meeskonnapäevi, sest ühistegevused aitavad kaasa vastastikuse usalduse loomisele ning paremale teineteisemõistmisele. Kanname seda väärtust ka lastele - oleme ühtehoidev koolipere. 
Mida saab omalt poolt teha lapsevanem, kelle laps on kooli minemas? Ennekõike saab ta olla oma lapse jaoks olemas ja kanda samu väärtusi tulevase kooliga. Siis on kindel, et lapsel on kooliteed alustades olemas vajalik julgus ja turvatunne.


Egle Sild
Saarepeedi Kooli direktor

Esmaspäev, 18. aprill 2022

Esimesse klassi suure ärevuse või rõõmsa elevusega?

Karmen Maikalu, koolipsühholoog, pereterapeut.
Foto autor: Sven Abner 
Lapse esimesse klassi minek võib olla perele suur ärevuse allikas, eriti siis, kui tegemist on pere esimese koolimineva lapsega. 
See, kuidas laps kooliminekusse suhtub, sõltub suures osas vanematest. Kui vanem on väga ärev, tunnetab seda ka laps. Seega peaks vanem jälgima, mismoodi ta lapsega ja lapse kuuldes koolist räägib - „hakkab see orjus pihta” või „oh, kui äge, sa lähed kooli, õpid huvitavaid asju ja saad uusi sõpru!”, „ma nii muretsen, kuidas sa seal hakkama saad” või „olen kindel, et sul on koolis tore!”.

Kuidas ärevust maandada?
Lapsevanem võiks rääkida lapsele toredaid lugusid oma kooliajast, et luua lapses rõõmsat elevust. Kui vanemal on koolist negatiivseid mälestusi, siis ei peaks neid lapsega jagama – see tekitab lapsele asjata hirmu ja ärevust.

Hea, kui laps saaks enne 1. septembrit tuttavaks nii koolimaja kui klassikaaslaste ja õpetajaga, samuti peaks läbi käima koolitee. Paljud koolid teevad juba kevadel lastele kooliga tutvumise päevi – nii teab laps ette, kes ja mis teda koolis ootab ning see annab turvalisust. Kui tutvumispäevi ametlikult ei korraldata, võiks lapsevanem küsida koolilt võimalust iseseisvalt lapsega enne esimest koolipäeva väike tutvumistiir teha.

Lapse hirmud
Laps vajab individuaalset tähelepanu, kahekesi aega, koos vanemaga mängimist, rääkimist ja kuulamist. Igal päeval võiks vanem võtta (vähemalt) 15-20 minutit, et lapsega koos olla, teda kuulata, temaga mängida. Selline kvaliteetaeg aitab lapsel avaneda ja rääkida, kui midagi hingel. Vanem võiks veel ja veel anda lapsele võimalust vestelda neil teemadel, mida laps seoses kooli minekuga ootab, mille kohta ta rohkem teada tahaks või mida ta kardab. Kes mu klassi veel tuleb? Kuidas ma nendega sôpradeks saan? Miks see vôi teine laps minu rühmast minu klassi ei tule? Mis siis saab, kui ma ei oska õpetajale vastata? Äkki ma eksin koolimajas ära? Mida ma siis teen, kui tunnis tuleb pissihäda? Laste seas levivad väga erinevad arusaamad koolist ja môned ootused vôivad olla täiesti ebareaalsed, sama lugu on hirmudega. Vanemaga rääkides saab laps need mõtted endast välja, need ei jää tema pähe keerlema ja ta ei pea nende pärast üksinda muretsema. Kindlasti ei tohi lapse muret pisendada või naeruvääristada, vaid selle üle tuleb rahulikult koos arutleda ja lapsele sobivad vastused leida.

Koostöö kooliga
Kodu ja kool on üks meeskond, kellel on ühine eesmärk – toetada lapse arengut. Selleks on vaja vastastikust usaldust ja koostööd. Näiteks peaks lapsevanem jagama õpetajaga lapse eripärasid või erivajadusi, mis mõjutavad tema toimetulekut, nii teab õpetaja sellega arvestada ja last paremini toetada. Samuti peab jälgima seda, et kui lapsevanem ja õpetaja on milleski erineval arvamusel, siis ei tohi õpetaja tööd ega ka lapsevanemat kritiseerida lapse kuuldes, vaid täiskasvanud peavad neid teemasid arutama omavahel.

Uuringud näitavad, et kui lapsevanem ja õpetaja teevad omavahel head koostööd, paraneb lapse püüdlikkus ja keskendumisvõime, suureneb õpilase õpihuvi ja eneseusk, paraneb lapse akadeemiline võimekus ja sotsiaalne areng, väheneb koolistress ja paraneb klassi sisekliima ning lapsel on koolis meeldivam olla

Iseseisvuse kujundamine
Sageli näeme lapsevanemate puhul kahte äärmust: on ühed vanemad, kes teevad ja otsustavad kõik lapse eest ära - õpivad, pakivad koolikoti, panevad lapsele valmis kooliriided jne. Ja on teine äärmus: „Sa oled juba suur, saa ise hakkama, otsusta ja toimeta ise!” Nagu elus ikka, pole kumbki äärmuslik tee parim lahendus. Laps peab õppima iseseisvust, ent tegema seda vanema toetusel ja juhendamisel.

Seega ära tee lapse eest õppimisega seotud otsuseid. Ära lahenda lapse eest probleeme, vaid aita lapsel ise lahenduseni jõuda. Kamandamine treenib kuulekust, ent tuim kuulekus ei lase iseseisvalt mõelda. Näiteks selle asemel, et öelda: „Hakka kohe õppima!”, võiks hoopis küsida: „Millal sa plaanid ära õppida – kas enne või pärast sööki?” Oma koolikoti peaks laps ise pakkima ning vanem võib siin aidata suunavate küsimustega.

Lapsele on oma tegevuse planeerimisel abiks kindel päevakava, ent ka selle võiks koostada lapsega koos arutledes, mitte nii, et vanem ütleb lapsele, mis kell ja mida tegema peab. Loomulikult vajab algkoolilaps suunamist ja meeldetuletusi, ent kui laps on saanud ise kaasa rääkida reeglite ja rutiinide paikapanemises, on tal ka kergem neid meeles pidada ja järgida.

Kas vanem peab last õpetama?
On vanemaid, kes pingutavad üle akadeemilise ettevalmistusega – lapsel on pärast lasteaiapäeva ja ka nädalavahetustel kodused õppetunnid, kus laps peab lugema, kirjutama, arvutama. Kui seda teha sunniga nii, et see muutub tüütuks kohustuseks, võib see tekitada lapses vastumeelsust õppimise ja kooli suhtes ning alge koolistressiks ongi loodud. Õppimine olgu mänguline, seotud lapse igapäevaste tegevustega. Lugege lapsele raamatuid ette, käige raamatukogus, uurige, mis on kirjutatud tänavasiltidele või lapse lemmiktoidupakendile, kirjutage lapsele väikeseid sõnumeid, saatke koos vanaemale kiri, lugege kokku, mitu sõpra oli täna lasteaias või mitu punast autot on parklas. Sel kombel tunneb laps uutest teadmistest rõõmu, ta näeb, kus neid vaja läheb ja säilib lapse loomulik huvi õppimise suhtes.

Kooliteele rõõmsa elevusega
Väike ootusärevus enne kooliminekut on normaalne, ent täiskasvanute asi on tagada, et suurem osa sellest oleks pigem rõõmus elevus. Murede korral on nii lapse kui lapsevanema esimene usaldusisik koolis oma klassijuhataja. Vajadusel võtke julgelt õpetajaga ühendust ja arutage koos, kuidas edasi toimetada ja last kõige paremini toetada. Samuti on võimalik küsida nõu koolipsühholoogilt või sotsiaalpedagoogilt. Igal tööpäeval kl 16-20 vastab ka koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin 1226.



Karmen Maikalu
Koolipsühholoog, pereterapeut
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht

Esmaspäev, 21. veebruar 2022

Hea kooli ja hea lasteaia tunnustusprogrammide uus voor on avatud

 Tartu Ülikooli eetikakeskus kuulutab avatuks 2022. aasta tunnustusprogrammid „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ja „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“. Tunnustusprogrammide eesmärgiks on toetada koolide ja lasteaedade väärtusarenduse alast tegevust ning arendada haridusasutuste eneseanalüüsi oskusi.

Tunnustusprogramm on analüüsiprotsess, mis aitab hea kooli või hea lasteaia mudelist lähtuva eneseanalüüsi toel märgata ja aru saada, milliseid teadlikke valikud teha, et oma haridusasutust arendada.

„Kuna tunnustusprogrammi kohtade arv on piiratud, tuleb programmi pürgijatel läbida mitu etappi,“ ütleb Nele Punnar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse hea kooli ja hea lasteaia projektijuht. „Soovitan eriti hoolikalt juhendeid uurida ning kuupäevi järgida ja kandideerima on oodatud – nagu ikka – nii varem osalenud haridusasutused kui ka uued liitujad,“ lisab ta meeldetuletuseks.

Enne tunnustusprogrammi kandideerimist on avatud kõigile huvilistele väärtuspõhise analüüsi kirjutamist toetavad e-kursused „Sissejuhatus väärtusarendusse“ ja „Sissejuhatus kooli/lasteaia väärtusarenduse analüüsi“. Kursustele registreerumine on avatud 21. veebruarist.

Punnari sõnul tasub aga tähele panna, et eelnimetatud kursuste läbimine on kindlasti vajalik esimest korda tunnustusprogrammi soovijatele ning ka neile koolidele ja lasteaedadele, kes osalesid programmis viimati enne 2018. Seda põhjusel, et haridusasutustele antavad märgised kehtivad kolm aastat ning vajaksid uuendamist.

2021. aasta voorus osalenud koolid ja lasteaiad koos haridusminister Liina Kersna,
eetikakeskuse juhataja prof Margit Sutropi (ees keskel) ja
väärtusprogrammi esimehe prof Halliki Harro-Loitiga (taga keskel). Foto: TÜ eetikakeskus

Varasemalt (alates 2018) tunnustusprogrammis osalenud koole ja lasteaedu kutsub TÜ eetikakeskus analüüsima klassijuhatajate ja lasteaia õpetajate erinevaid rolle ja ülesanded, nende väärtus- ja lojaalsusvalikuid. Uutele programmipürgijatele spetsiifilist fookust seatud ei ole ning eneseanalüüsi saab kirjutada lähtuvalt oma asutuse vajadustest.

Tunnustusprogrammi tutvustav infotund toimub 3. märtsil kell 14.30 ning sinna saab registreeruda siin. Tunnustusprogrammi kandideerimine toimub 28. märtsist 4. aprillini. Programmi pääsenud selguvad hiljemalt 08. aprillil.



Iga osalev kool ja lasteaed on protsessis toetatud ja tunnustatud. Väljaantavate tiitlitega saab tutvuda eetikaveebis. Tartu Ülikooli eetikakeskus on toetanud ning tunnustanud koolide ja lasteaedade väärtusalast tegevust juba aastast 2009. Tunnustusprogrammi korraldatakse tänavu juba kümnendat korda.



Lisainfo:
Nele Punnar, TÜ eetikakeskuse projektijuht, tel: +372 53848320, nele.punnar@ut.ee

Tunnustusprogramm toimub Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi 2021–2026 raames. Veebikursuste väljatöötamist toetas Briti Nõukogu Eestis.