Parimate praktikate päeva paralleelsessioon "Mida ta juba õppinud on?"

Kolmas suurem teema, millest parimate praktikate päeval räägime on huvihariduse ning formaalhariduse lõimimine. Millised on koolide praktikad paindlikku õppe pakkumiseks? Kuidas arvestada õppe korraldamisel teadmiste ja oskustega, mida õpilased on mujal omandanud? 

Teadur ja praktik Mari-Liis Lind teeb sissejuhatava esitluse "Mida ta juba õppinud on?", mis kajastab peamiselt Tallinna Ülikooli kogemust selle kohta, kuidas on võimalik varasemalt õpitut arvestada, tuues välja varasemate õpingute ja töökogemuse (VÕTA) protsessi võlu- ja valukohad. Lisaks tuuakse sisse laiemat (rahvusvahelist) kogemust, jagatakse soovitusi, millele koolid võiksid VÕTAga tegeledes tähelepanu pöörata.

Mari-Liis Lind
Olen Tallinna Ülikooli õppekorralduse peaspetsialist. Ligi kümne ülikoolis töötatud aasta jooksul on olnud üheks minu vastutusvaldkonnaks varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) nii sisuline kui ka tehniline korraldamine. Olen olnud nii nõustaja, hindaja, koolitaja kui ka protsessi arendaja ning kvaliteedihindaja rollis, osalenud Tallinna Ülikooli esindajana erinevates koostöövõrgustikes ja projektides.

Paralleelsessioonides arutlevad paindliku õppekorralduse üle kolm kooli, kellele on VÕTA ja individuaalse õppe planeerimisel üsna erinevad kogemused. 

Tartu Veeriku Kool

Tartu Veeriku kool on uuendusmeelne ja jõudsalt kasvav põhikool, kus õpetajad seovad oma senised kogemused vaatega tulevikku. Koolis õpib ligi 700 õpilast, kelle jaoks loome keskkonda, mis mõtestab ja analüüsib õppetegevust. Kasutame erinevaid digivahendeid, liikumisele kutsuvaid vahendeid ja õppekäike, ent kõige alus on alati seos õppekavaga. Kui juba midagi teha, siis hästi ja mõttega! Iga kooli liige on omamoodi individuaalne ning kannab endas lisaks jagatud väärtustele ka enda vajadusi.

Oleme Tartu Veeriku koolis seisukohal, et individuaalne õppekava ei ole staatiline valmis tehtud dokument, vaid praktiline, pidevalt arenev ja pidevat ülevaatust vajav protsess. See lähtub õpilase vajadustest ja võimetest ning töötab kõige paremini siis, kui ühest arusaama jagavad kool, kodu ja laps ise. Pole vähem oluline ka vastutuse küsimus. Läbi jõukohase individuaalse õppekava olukordades, kus on seda vaja, õpib laps oma vastutusala üle hoolt kandma

Vaadet esindab: Tartu Veeriku Kooli õppejuht Carmen Luts

Jaan Poska Gümnaasium + Eino Elleri nimeline Tartu Muusikakool

JPG ja Elleri ühiselt korraldatav õpe on noortele, kes armastavad õppida ja esineda ning teha tõsist tööd iseenda ja oma oskustega. Neile, kes soovivad pühenduda nii füüsikale ja kirjandusele kui heliredelite harjutamisele, pillimängu tehnika õppimisele ja itaalia keele valdamisele, ent tahaksid samal ajal säilitada ka elujõu, noorusliku siiruse ja leida aega iseendale. Kaks kooli arvestavad õpilaste päevakava koostamisel noorte inimestega – jah, see ongi tõepoolest nii lihtne! 

Oleme otsustanud teha ühisõppe noortele ja seega teeme tööd koos: tunniplaan, põhi- ja valikkursuste arvestamine, paindlikud graafikud, tugi kahest koolist, väiksem klass. Ühisõpe on paindlik, õppiv ja arenev ning meil tuleb kogu aeg valmis olla takistuste ületamiseks, loovalt ja koostöiselt. See on nii põnev!

Videost näeb 10.h klassi tehtud videot JPG ja Elleri ühisõppest

Vaadet esindavad: Mari Roostik ja Virge Prank-Vijard

Suure- Jaani Gümnaasium

Suure-Jaani Gümnaasium on iga õppija arengut toetav kool, mille lõpetajad oskavad teha tulevikule mõeldes õigeid valikuid. Hetkel õpib koolis 60 õpilast kolmes klassikomplektis.

Hariduse andmisel lähtutakse põhimõttest, et kõigile on loodud võimalused individuaalseks arenguks läbi mitmekesiste valikuvõimaluste.  Me teame juba praegu, et erineva põhikooli kogemusega noored  seavad gümnaasiumi õpetajatele väljakutse, sest keskkooli kursused peavad leidma optimaalse lahenduse kõigi arengu toetamiseks. Mõnda õpilast tuleb rohkem järgi aidata ning teistele anda veel suuremaid väljakutseid. Suure-Jaanil Gümnaasiumil on väärt kogemus, kuidas välisriigist tulnud noore eelnevat õpikogemust kaardistada ning individuaalset õppeprogrammi koostada. Just nii, et õppeprotsess toetaks õppijat ning ta teaks, mida on vaja õppida, et vastava taseme klass lõpetada.

Vaadet esindab Suure-Jaani Gümnaasiumi direktor Evald Sepp

 

Tutvu ka teiste paralleelsessioonidega.
1. Paralleelsessioon: Kellele pannakse hindeid? 

2. Paralleelsessioon: Kellele antakse koduseid töid?: 

Ürituse päevakava elab SIIN. Kohtumiseni Parimate praktikate päeval!

Parimate praktikate päeva paralleelsessioon "Kellele pannakse hindeid?"

Jätkame Huvitava Kooli parimate praktikate päeva esinejate tutvustamisega. 
Sissejuhatavas kõnes keskendub Maria Jürimäe õppimist toetavale hindamisele. Seejuures tõstab ta esile, et õppimist toetav (kujundav) hindamine pole hindamine selle sõna tavatähenduses. See on pigem vaatepunkt õppimisele ja õpetamisele, mis sisaldab endas mitmekülgset info kogumist õppija hetketaseme ja arengu kohta, info analüüsi lähtudes seatud eesmärkidest ning info kasutamist – vajadusel õppeprotsessis muudatuste tegemist ja motiveeriva tagasiside andmist. See tähendab seda, mida tublid õpetajad on ajast aega teinud, ent milles samas ka parimatel õpetajatest veel arenguruumi on. 

Maria Jürimäe on Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuse peaspetsialist. Ta on hindamise teemadega tegelenud aastaid ning üks  kõrgkooli õpiku „Kujundav hindamine kui õppimist toetav hindamine“ autoritest.  Lisaks hindamissüsteemide uurimisele nii Eestis kui välismaal on ta juhendanud mitmeid hindamise teemalisi õpikogukondi. Kõige selle kõrvalt leiab Maria ikka õhtus mõne tunni, et siidisalle maalida.

Paralleelsessioonides kuuleme juba lähemalt ka praktikutelt, kuidas nemad hindamist mõtestavad. Parimaid praktikaid oleme kutsunud jagama kolm kooli. 

Jäneda Kool

Jäneda Kool on meie arvates maailma parimat tüüpi kool: ühe katuse all omandab laps ühistele väärtustele rajatud alus- ning põhihariduse.
Kuigi koolimaja on ehitatud 33 aastat tagasi ning selle aja jooksul on olnud meil nii ühend- kui eraldi haridusasutused, siis alles pärast viimast, 2008. aastal toimunud lasteaia ja põhikooli ühendamist oleme end arendanud ja ka tundnud ühiste eesmärkide nimel tegutseva kollektiivina.
Meie kooli 44 pere lastest 18 käib lasteaias ja 55 koolis. Neid kasvatab-õpetab-toetab 23 täiskasvanut. Jäneda Koolis kirjutatakse e-koolis hinnanguid ja märkamisi juba lasteaiarühmalastele, jagatakse sõnalisi hinnanguid I kooliastmes, kommenteeritakse II ja III kooliastme hindeid ja mitte ainult kokkuvõtvaid. Kuidas? Kui palju? Mis on muutunud viimase kümne aasta jooksul? Sellest juba 24. aprillil Huvitava Kooli Parimate praktikate päeval.
Vaadet esindab Jäneda kooli direktor Ülle Oru

Peetri Lasteaed – Põhikool 
Peetri Lasteaed – Põhikool avas uksed 2009.a. sügisel. Sellel õppeaastal on koolis 760 õpilast.  Peetri koolis on meie eesmärgiks, et kõik õpilased oleksid õnnelikud, ennast tundvad ja motiveeritud õppijad. Peetri kooli I ja II kooliastme õppilased saavad oma õpitulemustele kirjeldavat tagasisidet, mis lähtub seatud eesmärkidest. Usume, et õpilastel on vaja ennekõike omandada põhioskused (lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus) ja omandada erinevad õpistrateegiad. Alles seejärel saame õpitulemusi hinnata riiklikult kokkulepitud standardite ja kriteeriumite järgi. Kirjeldav tagasiside annab võimaluse arvestada õpilaste erinevate eelduste ja võimetega. Õpilastel säilib uudishimu ja tahe enda õpitulemusi parandada. Nad on aktiivsed kaasamõtlejad, avaldavad julgelt arvamust ja enda seisukohti. Kirjeldav tagasiside toetab õppeprotsessi. 
Peetri koolis oleme alati pidanud oluliseks suunata õpilasi enesehinnangu ja –analüüsi poole. Nii õpib ta tundma enda tugevusi ja vajakajäämisi. Analüüsides enda õppimist ja tegevust, oskab ta valida edaspidi just talle sobiva edasiõppimise võimaluse. 
Alates 6. klassist hindame õpilaste tulemusi numbrilise hindega ehk viiepallisüsteemis. Usume ja loodame, et selleks ajaks on õpilasest kujunenud teadlik ja eesmärgipärane õppija. Vaadet esindab Peetri Lasteaed – Põhikooli direktor Luule Niinesalu 

Valga Põhikool

Valga Põhikool 830 õpilasega kool, mille eesmärgiks on olla iga õpilase arengut toetav kool, kus kujuneb vastutusvõimeline, enesekindel ja õnnelik noor. Selleks, et olla iga õpilase arengut toetav kool, tuleb kõik tegevused planeerida lähtuvalt õpilasest ja õpilase arenguvajadustest sh ka hindamine. Kasutame väljundipõhist hindamist, milleni jõuame kujundava hindamise protsessi kaudu. Selline hindamine toetab iga õppija arengut personaalselt. 
Kujundava hindamise käigus anname õpilasele tagasisidet, mis toetab õpilase õpiväljundite saavutamist õppeprotsessi jooksul. Selle käigus korrigeerime õpilase teadmisi ja tehtud tegevusi sisuliste kommentaaride, ettenäitamise vm abil eesmärgiga aidata õppijal saada edaspidi parem tulemus e õpiväljund. Väljundipõhine hindamine toob kujundava hindamise juurde selged eesmärgid. Väljundipõhise hindamise puhul hindame õpilase õpitulemuste vastavust riikliku õppekava õpitulemuste alusel koostatud hindamiskriteeriumidele e õpiväljunditele. Kui baas-tasemel kriteeriumid pole saavutatud, ei saa hinne või muul viisil väljendatud tulemus olla positiivne. Hindamismeetodid muutuvad täpsemaks, sest õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid annavad nende valikuks häid vihjeid. Tagasiside e kujundava hindamise roll kasvab, sest rõhuasetus on rohkem õppimise toetamisel, parima õpitulemuse e õpiväljundi saavutamisel. 

Näide: 3. klassi loodusõpetuse õpiväljundid e õpitulemused koos hindamiskriteeriumitega ainekavas

Õpitulemus	Algtase/teadmine	Kesktase/rakendamine	Kõrgtase/ arutlemine
Eristab  okaspuud, õis-, sõnajalg- ja sammal- taime, nimetab ja näitab taimeosi ning leiab tunnuseid, mille abil taimi rühmitada.	Eristab okaspuud ja õistaime, nimetab taimeosi.	Eristab  okaspuud, õis-, sõnajalg- ja sammal-taime, nimetab ja näitab taimeosi ning leiab tunnuseid, mille abil taimi rühmitada.	Eristab  okaspuud, õis-, sõnajalg- ja sammal-taime ning toob näiteid, nimetab ja näitab taimeosi ning rühmitab taimi kindlate tunnuste alusel.
Eristab kala, kahepaikset, roomajat, lindu, imetajat ja selgrootut sh putukat ning teab, et need kuuluvad loomade hulka.	Eristab kala, kahe- paikset, roomajat, lindu, imetajat ja selgrootut sh putukat.	Eristab kala, kahepaikset, roomajat, lindu, imetajat ja selgrootut sh putukat ning teab, et need kuuluvad loomade hulka.	Eristab kala, kahe- paikset, roomajat, lindu, imetajat ja selgrootut sh putukat ning teab, et need kuuluvad loomade hulka, toob näiteid erinevate liikide kohta.

Näide 3. klassi loodusõpetuse õpiväljundist e õpitulemusest tunnistusel 

Teema: Õpitud bioloogiliste liikide (taimed, loomad, seened) tundmine
Tunned õpitud bioloogilisi liike (taimed, loomad, seened); tunned nende eluviise ja elupaiku. Tead fakte loodusest.
Tunned enamasti õpitud bioloogilisi liike (taimed, loomad, seened); tunned nende eluviise ja elupaiku.
Tunned osaliselt õpitud bioloogilisi liike (taimed, loomad, seened); tunned nende eluviise ja elupaiku.

Vaadet esindavad Valga Põhikoolist Hannely Luik-Stogov ja Tiiu Püss

Parimate praktikate päeva paralleelsessioon "Koduste tööde võimalused reguleerida õppimis- ja õpetamiskoormust"

Huvitava Kooli parimate praktikate päeval „Paindlik ja toetav õppekorraldus“ räägivad koolid sellest, kuidas saab õpet korraldada nii, et see oleks õppija vajadustest lähtuv. Me ju teame, et koolipäev pole kummist ning protsesse tuleb planeerida strateegiliselt.

Parimate praktikate päevale omaselt avavad päeva Eesti eksperdid, kes teevad sissejuhatuse teemasse. Pärastlõunal toimub töö sektsioonides. Valida on kolme teemaploki vahel, kus koolid koos kasvatusteadlastega jagavad oma parimat praktikat kodutööde süsteemi, hindamise või õppijat toetava õppekorralduse kohta.
Nüüd tutvustamegi blogis järgemööda konverentsil esinejaid.

Esimene töötuba: Koduste tööde võimalused reguleerida õppimis- ja õpetamiskoormust.

Kodutöö – miks, milleks ja kellele? On küsimused, mis vajavad järelemõtlemist tänases muutunud koolis. Kodused koolitööd on mitmete õpilaste ja ka vanemate poolt kuulutatud eelmise sajandi igandiks ja nende kasutegur pole õppija huvides. Kas ikka on nii? Miks me nii arvame? Teisalt teame, et kodutööd on õpilaste arengus väga olulise tähtsusega, muutes õpilase koduülesanne kaudu kohusetundlikumaks ning võimaldades harjutamist ja õpitu kinnistamist. Kas ikka on nii?
Paralleelsessioonis arutatakse kodutööde vajalikkuse ning funktsiooni üle tänapäevases koolis.  Vastatakse küsimusele, kuidas, kas ja millised kodutööd aitavad õppijal reguleerida õppimis- ja õpetamiskoormust?

Ekspertarvamust esindab Airi Kukk Tallinna Ülikoolist, kes on ettevalmistuselt klassiõpetaja ning viimased 18 aastat pühendanud selle eriala arendamisele Tallinna Ülikoolis. Ta juhindub põhimõttest, et tark pole see, kes teab, vaid see, kes oskab hinnata oma mitteteadmist!

Lisaks osaleb paneelis ka kolm eripalgelist kooli.

Tartu Erakool

TERA on õppimiskeskne ja õpilase arengule orienteeritud, terviklikku isiksust arendav ja koostööd soosiva turvalise õpikeskkonnaga kool. Kool võimaldab omandada mitmekülgset haridust lähtuvalt õppija individuaalsusest ning toetab iga õpilase kujunemist selliseks isiksuseks, kes tuleb edukalt toime oma elu ja tööga, arendab ennast ja aitab sellega kaasa ühiskonna arengule.

Kool peab olema nagu elus organism, mis sünnib, kasvab, areneb ja muutub, seetõttu oleme 10 tegevusaasta jooksul ellu viinud mitmeid hariduslikke uuendusi, nt uuenduslik päeva- ja aastakava, tahvelarvutite teadlik kasutamine, huvi- ja oskustundide sidumine kooli õppekavaga, üld- ja loovusõpetuse rakendamine, väikestes õpi- ja temporühmades matemaatika ning võõrkeele õppimine, kogupäevakooli-mudeli rakendamine, kusagil-mujal-õpe jne. Kaasaegne koolikorraldus peab lapse ümber looma lahendused, mis innustavad ja haaravad kaasa, tegutsemaks eelkõige koolipäeva ajal mitte õhtul kodus.
Vaadet esindab: Tartu Erakooli direktor Marjeta Venno

Põlva Kool
Põlva Kool loodi pärast Põlva valla koolide reformimist 2016. aastal. Koolis õpib üle 900 toimeka õpilase ja töötab 90 uuendusmeelset õpetajat. Kool asub looduslikult ja kultuuriliselt mitmekesises piirkonnas. Asukoha eelisest ja Põlvamaa tunnuslausest „Põlvamaa- rohelisem elu“ tulenevalt pööratakse suurt rõhku looduse tundmaõppimisele, pärimuskultuurile ja ettevõtlikkusele. Koolis tegutseb edukalt juba teist aastat õpilaste minifirma. Lähtuvalt Põlva valla tunnuslausest „Põlva - parim paik põlvest põlve“ õpitakse koolis võru keelt ja kultuuri. 

Õpilasfirma "Kristallselge"

„Koduste tööde võimalused reguleerida õppimis- ja õpetamiskoormust“- selle teema üle oleme diskuteerinud nii õpetajate kui ka õpilaste hulgas. Oleme jõudnud ühtsele arusaamisele, et koduseid töid ei pea andma, aga kui seda teha, siis eesmärgipäraselt ja mõõdukalt. Kooli õpilasesinduse liikmed arvasid, et tunnis õpitu kinnistamiseks ja iseseisva õppimise oskuse arendamiseks on kodutöö vajalik. See annab õpilasele kinnituse, mil viisil õpitut rakendada osatakse ning õpetab iseseisvalt tööd tegema.
Vaadet esindab: Põlva Kooli õppejuht Kaie Lõhmus

Tallinna Õismäe Vene Lütseum

Selle nimel, et Haabersti ei kujuneks üksnes jõukaks magalaks kesklinna külje all, pakub Tallinna Õismäe Vene Lütseum elukoha läheduses head kvaliteetset haridust, mis on üks kindlamaid võimalusi kodutunde tekkimiseks. Tallinna Õismäe Vene Lütseumi  pärimus ehk meie õpilaste ja õpetajate lood on kestnud 42 aastat.

Paljud ei tea meie koolist eriti midagi. Oleme täiesti tavaline äärelinna kool, mille geograafiline asend ei räägi meie kasuks -koolist edasi on vaid mets, sood ja meri. Kuid vaatamata sellele oleme Haabersti linnaosa suurim kool, kus igapäevaselt toimetab 1000 õppijat. Meie õpilaste õpitulemused on harju keskmisest tunduvalt kõrgemad.
Olen veendunud,et väga hea kooli teevad nutikad ja puhanud õpilased, nende vanemad ning  pühendunud ja innovaatlised õpetajad.
Just seetõttu oleme viimastel aastatel tegelenud koolis õpilastele antavate koduste tööde vajalikkuse analüüsiga ja leppinud kokku, et kodus antakse teha ülesandeid, mis arendavad meeskonnatöö, probleemilahenduse ja õppimise oskust. Kodutöö ei tohiks mitte mingil juhul olla ainult õpitu kordamine, vaid ennast juhtiva õppija arendamine.

Tallinna Õismäe Vene Lütseumis kehtib põhimõte, et kodutööd peavad olema läbi mõeldud ja mõistliku mahuga, et mitte teha liiga andekatele, töökatele ja uudishimulikele.
Vaadet esindab: Tallinna Õismäe Vene Lütseumi direktor Rita Juhanson
Järgmise paralleelsessiooni tutvustuse leiate meie blogist juba järgmisel nädalal. Püsige meiega ja kohtumiseni Parimate praktikate päeval.

Kahe aastaga heaks õpetajaks - kuidas Noored Kooli seda teeb

Maria Kurisoo, Noored Kooli koolitusjuht

Maria Kurisoo, Noored Kooli koolitusjuht

Üks minu juhtmõte alustavaid õpetajaid toetades on olnud: “Pole mõtet anda vastuseid, kui veel pole küsimust.” Minu jaoks tähendab see seda, et õppija peab olema õppimiseks valmis. See aga tähendab väga erinevaid asju, mis õppimise toimumise jaoks peavad kokku langema.

Noored Kooli osalejad on välja valitud sadade soovijate seast. Valikuprotsessis on oluline kindlaks teha, kellele sobib sedaviisi - õppimine ja töötamine korraga - järgmise kahe aasta veetmine. See ei tähenda ilmtingimata seda, kes sobib hästi õpetajaks ja kes mitte, sest väga head ettevalmistust koolmeistriametiks pakuvad ka ülikoolid. Küll aga tähendab see valmisolekut läbida väga intensiivne programm, kus ootused osalejale on kõrged, panused suured (tegemist on päris õpilastega päris koolides) ja õppimiskurv järsk. Noored Kooli õpetaja peab juba valikuprotsessis näitama valmisolekut end analüüsida, kiiresti kohaneda ja otsuseid teha, meeskonda kaasata ning siiralt hoolida igast õpilasest.

Olen nende aastate jooksul õppinud, et mida iganes õpetame osalejatele Noored Kooli programmi ja ettevalmistuskoolituse alguses, läheb otse meie õpetajate vereringesse. Seetõttu kaalun hoolega, kuidas koolituste algust seada. Olen õppinud, et head õpetajad on need, kellel on õppimist toetavad hoiakud. Nad usuvad südamest, et iga laps on suuteline õppima ja tahab õppida. Nad hindavad kõrgelt ja tunnustavad pingutust ning väärtustavad inimlikke lugupidamisel rajanevaid suhteid. Seetõttu on päris Noored Kooli programmi alguses sissevaade õpimotivatsiooni kujunemisse, neuropsühholoogiasse ja suhtlemisse. Loomulikult ei saa me mööda ka n-ö tehnilisest küljest: kuidas eesmärgistada, planeerida ja hinnata õppetööd, kuidas toetada õpilaste õpioskusi ja enda käitumise juhtimise oskust ning kuidas aidata õpilasi, kes vajavad õpetaja tuge rohkem. Koolituste juures on oluline aspekt see, et me ise juhendajatena mudeldaksime väga head õpetajapraktikat. Pole mõtet rääkida  loenguformaadis aktiivõppe olulisusest.

Praktiline õpe ja mitmekülgne tugi

Tulles tagasi selle kirjatüki alguse juurde - ilma küsimuseta ei jää vastused “kinni”. Seega on Noored Kooli programmi alguses kohe vaatluspraktika ja pärast mõnenädalast koolitustsüklit ka päris praktika ehk meie osalejad õpetavad päris õpilasi päris koolis. Sealjuures on oluline, et alustavat õpetajat toetavad professionaalsed juhendajad ehk tuutorid, kes kasutades nii mentori kui ka coach’i töövahendeid, aitavad noorel kolleegil leida, mis toimib hästi (st aitab eesmärke saavutada) ja mis ei toimi nii hästi (st ei aita eesmärke saavutada). Siin juba kulub marjaks ära hea eneseanalüüsioskus ning valmisolek otsida paremaid lahendusi.

Pärast lühikest suvepuhkust tulevad Noored Kooli õpetajad Tallinna Ülikooli tagasi (peaaegu kõik meie koolitused valmivad heas koostöös TLÜga) ja hakkavad valmistuma sügiseks. Koos programmi vilistlaste ja teiste heade kolleegidega alustatakse töökavade ja tunnikonspektide koostamist. Noored Kooli programmis on vähemalt sama oluline kui koolituste sisu ka see, et kujuneb tugev õppijate grupp, kes on üksteisele toeks nii ühistes kui ka erinevates väljakutsetes. Kui vilistlased sellele kahele aastale tagasi vaatavad, on seminaride sisu võib-olla meelest läinud, aga tugev omavaheline side jääb.

Oluline osa Noored Kooli programmist on ka see, et kahe aasta jooksul, mil osalejad üle Eesti õpetavad, jätkuvad iga kahe nädala tagant koolitused ja tuutori tugi. Lisaks on veel Tallinna Ülikooli poolt ainedidaktika õppejõu abi (seminarid ja tunnivaatlused) ning koolis aitab mentor - vanem kolleeg, kes on toeks nii igapäevastes küsimustes kui ka õpetaja rolli kujunemisel. Seega on alustaval õpetajal nii võimalusi grupis ja õppekava alusel õppida kui ka individuaalset tuge saada. Koolitused ja tugi on tihedalt seotud praktikaga - klassiruumist tulevad küsimused, millega tegeletakse, ning õpitut saab kohe, kas või homme, rakendada 6.B tunnis.

Noored Kooli 11. lend

Rõhk enese- ja meeskonna juhtimise oskustel

Igal uuel töökohal on algus raske. Õpetajaamet ei ole erand. Alustavate õpetajate töökoormus ja väljakutsed on suured ning kogemus, millest ammutada, veel ahas. Seega on meie erilise tähelepanu all õpetaja enesejuhtimise oskused. Kuidas tulla toime tugevate emotsioonidega nii endas kui ka õpilastes? Mida teha, kui väsimus on nii suur, et pilt läheb silme eest ära? Kuidas seda ennetada? Kuidas leida aega pere, sõprade ja hobide jaoks? Kust võtta aeg, et parandada ära kõik tööd, sealjuures anda sisulist tagasisidet, täita eKooli, kohtuda lapsevanematega, käia õpetajate koosolekutel, osaleda kooli arengukava koostamisel jne? See nimekiri on väga pikk ning vastamine eeldab eesmärgistamise ja enesejuhtimise oskust. Meil ei ole vastuseid, aga meil on väga head küsimused, mis aitavad vastust leida.

Head küsimused on Noored Kooli tuutori peamine tööriist. Ta on nii mentor, kes annab nooremale kolleegile nõu ja tagasisidet, kui ka coach, kes aitab õpetajal seada ja saavutada eesmärke läbi vahel keeruliste ja ebamugavate küsimuste. Läbi enda ja oma õpilaste tulemuste analüüsimise õpivad õpetajad enam ja kiiremini. On oluline, et õpetaja näeb ennast õppimisprotsessi juhina, kellel on vastutus oma õpilaste ees. See juhtimine on üsna “tavalise” juhtimise moodi, ainult et osakondade või meeskondade nimetused on 4.A, 6.C ja 11.B. Õpetaja-juht seab eesmärgid lähtudes riiklikust ja kooli õppekavast, teeb plaani, kuidas oodatud tulemusi saavutada, kaasab oma meeskonnaliikmed (õpilased ja ka lapsevanemad) ja hindab, kuivõrd liigutakse eesmärkide suunas või on need juba saavutatud. Õpetaja-juht vastutab selle eest, et IGA meeskonna liige (õpilane) saavutaks seatud eesmärgid, sest näiteks korrutustabelit teadmata läheb järgmistes klassides õppimine keeruliseks.

Mõnel õpilasel tulevad teadmised-oskused suurema vaevaga kui teisel ning see teeb õpetajatöö keerulisemaks, aga ilmselt üksjagu ka huvitavamaks. Kuna iga laps on erinev, siis ei saa ilmselt mitte ühtki klassitäit õpetada nii, nagu seal oleks kõik täpselt ühesuguste eelteadmiste, hoiakute, isikuomaduste, võimete ja huvidega lapsed. Õppetöö diferentseerimine, valikute ning võimaluste loomine ja pakkumine ei ole mitte kõrgem pilotaaž edasijõudnutele, vaid see ongi igapäevane õpetaja töö. See eeldab oma õpilaste väga head tundmist, selget eesmärgistamist ja head planeerimist ning õppetöö ja selle tulemuste pidevat analüüsimist, tagasiside otsimist. Kõik see on loomulik ja iseenesest mõistetav, kui õpetaja usub, et iga laps suudab, ning on valmis pingutama iga lapse nimel. Alustav õpetaja vajab selleks väga head tuge: sisukaid koolitusi (sh ainedidaktika, arengu ja õppimise iseärasused, erinevad õppemeetodid) ja hoolivat tuge koolist (koolijuht ja kolleegid, kes on valmis pakkuma oma aega ja tähelepanu).

Noored Kooli 10. lend

Õpetajast eestvedajaks

Noored Kooli pingutab selle nimel, et meie õpetajad oleksid tõesti head õpetajad, aga ka eeskujuks ja eestvedajaks laiemale haridusmuutusele. Programmi teisel aastal meie fookus laieneb: vaatame Eesti haridust tervikuna ning koolikogukonda väljaspool klassiruumi. Ootame, et meie osaleja tajuks, kuidas tema saab panustada oma kogukonda ning viiks ellu muutuse, mis aitaks õpilastel saavutada nende unistusi. Oleme programmi teise poole disaininud nii, et õppijal on võimalusi näha suuremat pilti, aga ka vaadata sügavamale, näiteks süveneda kasvatusteadustesse ja haridusfilosoofiasse, aga ka hariduspoliitikasse ning mõtestada õpetaja rolli. Noored Kooli õpetajal on siin palju vabadust, et leida oma tee ning võtta vastutus selle muutuse eest, mida tema peab kõige vajalikumaks ning millest osa tahab olla. Meie poolt on tugi ja suur usk temasse.

Kui Noored Kooli õpetaja lõpetab programmi, ei ole meil enam hoobasid ega ka soovi tema valikuid suunata. Oleme rõõmsad, kui ta jääb edasi kooli, kus ta siiani õpetas. See on ilmselgelt parim nendele õpilastele, kes teda tõepoolest vajavad. Samas on meil hea meel ka nende vilistlaste üle, kes jätkavad mujal hariduses, näiteks mõnes teises koolis või hoopis kodanikuühiskonnas või avalikus sektoris.

Osalejatest kujunevad kahe aasta jooksul väga head õpetajad ja tugevad eestvedajad, kuid see ei ole otseselt koolituste tagajärg, vaid kõik kokku: koolitused, tugi, grupp ja kõige olulisemana – osaleja ise oma õppimise juhina. Eestvedajat koolitada ei ole võimalik. Eestvedajal, juhil või liidril on vaja muutuse elluviimiseks sobivaid väärtusi, selget visiooni, baasteadmisi ja -oskusi inimeste ning meeskondade juhtimisest ning võimet ja valmisolekut oma kogemusest õppida.

LISAINFO:

Noored Kooli on Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki poolt 2006. aastal loodud vabaühendus, mille eesmärk on luua kasvukeskkond haridusvaldkonna eestvedajate kujunemiseks, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse. Selleks tuuakse haridusse teistelt erialadelt võimekaid ja motiveeritud inimesi. Käesoleval õppeaastal töötab koolides üle Eesti 40 Noored Kooli programmi osalejat, õpetades ligikaudu 4400 õpilast. Programmil on 122 vilistlast, kellest 76% töötab hariduses. www.nooredkooli.ee

Õppija individuaalsusega arvestamine kutseõppesse sisenemisel

Agnes Pihlak

Kutsehariduses on väga mitmekesine õppijate grupp, sest õppima asutakse nii peale üldhariduse omandamist kui ka pikema õppimisest eemaloleku järel, aga ka paljudel muudelgi juhtudel. Erineva taustaga õppijad on kooli jaoks nii väärtus kui ka väljakutse, sest ühest küljest rikastavad nad koolipere, kuid teisalt on keeruline korraldada iga õppija ootustele ja individuaalsusele vastavat õpet. Et ennetada õppe jooksul tekkivaid raskusi, on mõistlik juba vastuvõtuprotsessi raames välja selgitada nii kooli kui ka tulevase õppija ootused ja vajadused. Mida kool selleks teha saab? 

Kooli kodulehekülg on ilmselt üks neist esmastest infokanalitest, kust tulevane õppija saab informatsiooni seal pakutavate erialade ja võimaluste kohta. Tihti leitakse esimesena just erialade lühitutvustused, mille põhjal on raske hinnata huvipakkuva eriala jõukohasust – inimesel võib lühikese kirjelduse ja atraktiivsete piltide/videote põhjal tekkida ettekujutus, et see ongi just tema tulevikutöö, kuid selleks, et saada aimu, kas huvipakkuv eriala ka tegelikkuses jõukohane on, peaks inimese suunama erialade õppekavasid uurima. Seal kirjeldatud õpiväljundid annavad õpitavast terviklikuma pildi ja aluse eriala sobivuse üle otsustamiseks. 

See teadmine ei ole väga laialt levinud, kuid tegelikkuses võiks kutseõppeasutus sisseastujat tema tulevase eriala valikul nõustades toetada. Millisel viisil ja kuidas seda korraldada, on kooli enda otsustada. Võimalusel võiks kool oma piirkonnas teha koostööd ka teiste noortega tegelevate asutustega ja põhikoolidega. Nii saab noorte käekäigul silma peal hoida, ennetada nende kadumist haridus- ja tööturupildilt ning toetada sujuvaid üleminekuid. Näiteks Tartu Kutsehariduskeskus on loonud väga hea koostöö Tartumaa Rajaleidja Keskusega ja nii tulevad Rajaleidja keskuse karjäärispetsialistid koolile appi noorte karjäärinõustamisel. Lisaks võtavad spetsialistid Rajaleidjast ka vastuvõtu perioodil toimuvatest vestlustest osa – selliselt on tagatud vastuvõtukomisjoni laiem vaade õppijale ja tema valikutele. Vastuvõtuperioodil ja lahtiste uste päevadel on saanud noored ka karjäärinõustamist, selleks on Rajaleidja karjäärinõustajad kutsehariduskeskuses kohapeal olemas.

Tulevase õppija motiveeritus ei pea selguma alles õpingute jooksul, hea on omada plaani enne, kui õpinguid alustatakse. Nii näiteks küsib Tartu Kutsehariduskeskus sisseastujalt enne vestlusele kutsumist temalt motivatsioonikirja, millest selgub, kas noor on läbi mõelnud eriala valiku ja kuivõrd suur on ta soov ning tahe valitud erialal õppida. Lisaks sisulisele poolele annab kirjatükk palju infot ka selle vormilises mõttes (kas sisseastujal esineb näiteks düsgraafiat, mille tõttu võiks ta vajada õpingute jooksul erisusi/tuge). Kuna tõenäoliselt ei ole noor sisseastuja veel motivatsioonikirjadega oma elus palju kokku puutunud, pakub Tartu Kutsehariduskeskus eelnevalt motivatsioonikirja koostamise koolitusi ja ka Rajaleidja Keskus on noortele selle juures abiks.

Kõige tavapärasem meetod, mida koolid oma vastuvõttudel kasutavad, on vestlus. Vestluse edukusele aitab kaasa niisuguste küsimuste esitamine, mis suunavad sisseastujat seostama ning mõtestama kooli ja erialale sisseastumist oma karjääriga laiemalt.

Vestlus ei pea aga olema alati tavapärane 15minutiline formaalne jutuajamine vastuvõtukomisjoni ja sisseastuja vahel, vaid seda võiks võimaluse korral korraldada selliselt, et kool saaks selle abil maksimaalselt infot tulevase koolipereliikme kohta. Näiteks Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kestab üldine vestlus õppijakandidaadiga tund aega ja selles osalevad nii direktor, õppedirektor, juhtivad õpetajad igast osakonnast kui ka tugispetsialist. Pärast üldist vestlust suundub kandidaat edasi vestlema selle õppesuuna, mille noor valinud on, juhtiva õpetajaga. Nii räägitakse juba konkreetsemalt erialast veel ligi tund aega.

Vestlusest palju informatiivsem on aga praktiline ülesanne või töökatse, mis muuhulgas annab aimu sellest, kuidas õppija tuleb toime reaalse tegevusega ja näitab ära ka tema tegutsemisoskuse rühmas, kui katse korraldada grupis. Näiteks koka eriala sisseastujale võib anda ülesandeks erinevate esemete kaalumise ja nende võrdlemise-järjestamise raskuse järgi (raskusastme tõstmiseks lasta mõõtühikuid teisendada). Tulevane tisler võiks aga märkida silma järgi puidu peale erinevaid pikkusühikuid (nt märgi lõik 3cm, 10 dm jne) või näidata ette/nimetada, mida millise tööriistaga tehakse. Töökatse käigus tuleb aga teha seda tööd, mida teevad igapäevaselt sama eriala õppijad ja seda osaliselt ka õpetaja juhendamisel. Nii praktiliste ülesannete kui ka töökatsete läbiviimisel võiks meeles hoida, et ainult selle põhjal lõplike järeldusi teha ei tasu.

Järjest aktuaalsemaks on muutumas muukeelsete ja välispäritolu inimeste kaasamine meie ühiskonda ja nende õppima asumine meie koolidesse. Üldiselt võiks sisseastumisprotsess muukeelse sisseastuja puhul olla võimalikult praktiline, sest annab aimu inimese tegutsemisest, valikutest, oskustest. Hästi sobivad korraldamiseks töökatsed. Keele ebapiisav valdamine ei tohiks saada otsustamisel määravaks. Kui kandidaadil on muud eeldused täidetud, siis omandab ta keeleoskuse täiendava õppe käigus ja ühtses rühmas eakaaslastega koos õppides-suheldes. Nii mõnelgi üldhariduskoolil on kogunenud tänaseks väga edukad näited muukeelsete õpetamisest ja näiteks sihtasutuse Innove keelekümbluskeskuse kaudu on võimalik teada saada oma piirkonnas olevad koolid, kellelt küsida nõu just õppe ja keskkonna kohanduste osas.

Kooli seisukohast on kindlasti oluline nende inimeste ettevalmistus, kes langetavad otsuse, kas tulevane õppija on oodatud neile õppima või mitte. Vastuvõttu korraldades peaks kooli juhtkond silmas pidama ja aitama igal vastuvõtukomisjoni liikmel enda jaoks lahti mõtestada, mis on nende tegevuse eesmärk ja oodatav tulemus, mida peaks tulevase õppija puhul hindama, milliseid meetodeid selleks kasutatakse, millised on hindamiskriteeriumid. Lisaks heale suhtlemisoskusele, koostöövalmidusele, erinevate hindamismeetodite valdamisele on aga lisaks veel oluline oskus, kuidas anda sisseastujale edasiviivat, kuid ka negatiivset tagasisidet.

Tagasisidestamise aluseks saab olla mõtestatud kokkuvõte, mis põhineb saadud informatsiooni analüüsil. Igasuguse info koondamise ja analüüsi muudab lihtsamaks ja kindlasti ka tõhusamaks, kui eelnevalt on läbi mõeldud selle info koondamise struktuur. Näiteks võib eelnevalt valmis teha kogu infot koondava tabeli põhja, kuhu vestluse käigus informatsiooni üles täheldada. Et kogu protsessist ei jääks eitava vastuse korral kummalegi osapoolele negatiivset maiku ja et vältida olukorda, kus järjekordne noor ei

tööta ega õpi, on oluline teda nõustada ning anda soovitusi edaspidiseks. Tõenäoliselt jääb läbimõeldud protsessi põhjal komisjonile silma, millised on kandidaadi nõrgemad küljed ja millised on tema tugevused. Selle info võiks kirjalikult talletada eelnevalt ette valmistatud dokumendipõhjale ja anda see sisseastujale kaasa. Nõrkuste ületamiseks võiks kaasa anda ka mõned lihtsamad soovitused (mis tuleneksid mh eriala osaoskustest, baasteadmistest), mida endas arendada. Taoline kaasa antav tagasisidestatud leht võiks muuhulgas sisaldada ka kontakte ja asutusi, kuhu inimene edaspidi saaks pöörduda (nt Rajaleidja keskused, Töötukassa, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus jt). Lisaks võiks aidata tal leida teisi koole, kus ehk õpetatakse sama õppekavarühma eriala, kuid madalamal tasemel või kus on inimese huvidele ja võimetele sobivamad valikud.

Igal koolil on võimalus korraldada omanäoline vastuvõtuprotsess. Häid ja toredaid näiteid leidub koolides palju. Et aidata koolidel oma sisseastumisperioodi laiemalt mõtestada ja ka anda ideid selle korraldamiseks, koostasime Innoves sel teemal ka kirjatüki, millega on võimalik tutvuda siin. Mõnusat lugemist!

Kas loovkirjutamine on tõsine asi?

Mihkel Seeder, VAT Teatri dramaturg

Keegi ei kahtle kirjutamisoskuse vajalikkuses. Kuidas on aga lood loovkirjutamisoskusega? Kas tegemist on pigem kitsamale ringkonnale mõeldud hobi või lausa andega, mida igaühele pole jagatud? Või peaks siiski iga inimene ka endas peituvat loojat toitma ja kasvatama?

Kuigi olen kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariumeid, siis romaaniga ma veel hakkama pole saanud. Parim katse sündis kuuendas klassis, kui alustasin ühe hooga lausa kahe romaanikäsikirjaga. Mõlemaga jäin pärast algset suurt tuhinat toppama umbes seitsmeteistkümnendal leheküljel. Probleem ei seisnenud nii väga selles, et ideed oleks otsa saanud, vaid ma lihtsalt ei suutnud enam otsustada, kuidas jätkata. Ja sinnapaika see romaan jäigi.

Koolides erinevaid loovkirjutamistöötube andes märkan noorte seas tihti samasugust probleemi – tahe on justkui olemas, aga ometi miski takistab loomist. Kõige lihtsam on öelda: „Ma ei oska”. Levinud on ka mure: „Mul ei ole mõtteid” või siis kahe eelneva kombinatsioon: „See lugu ei tule nii hästi välja, kui ma tahaksin!”. Ma ei leia, et igast loovkirjutamistöötoas osalenud õpilasest peab tulevikus saama näitekirjanik. Samas pole ma veel tänaseni kohanud inimest, kellele poleks hinge peal vähemalt üks lugu, mis on väärt maailmaga jagamist.

Milleks me õpime kirjutama? Vastus on lihtne: et me saaks maailmaga suhelda. Loovkirjutamine on üks viis, kuidas end väljendada – kuidas otsida kontakti maailmaga. Nooremana tundsin tihti frustratsiooni, kui abstraktsel mõttetasandil toimus palju põnevat, aga mulle tundus, et ma suuda seda iialgi sama huvitavalt paberile panna. Loovkirjutamine avab ja laiendab neid kanaleid ning laseb inimesel end selgemini väljendada. Loovkirjutamine ei nõua õigeid vastuseid, vaid avatud meelt.

Miks aga kirjutada? Võib ju laulda, tantsida, joonistada, kasvõi rääkida. Kirjutamisel on üks tore omadus, mida tänapäeval harva kohtab – see sunnib hoogu maha võtma, sõnu valima ja neid kaaluma. Hakkasime mõne aja eest oma parima sõbraga vastamisi kirju kirjutama. Kuigi me tunneme teineteist väga kaua, siis on tema mõtteid kirjutatuna huvitav lugeda, need on kuidagi teistsugused. Mu sõber selgitab seda just ajafaktoriga: paber võimaldab maalida endale valitud tempos rikkaliku fantaasiamaailma, kuid selleks ei pea õppima pintslit talitsema – piisab tähtedest-sõnadest, mida me ju nagunii igapäevasel kasutame. Loovkirjutamine loob aga pinnase süvenemiseks.

VAT Teatri haridusprogrammis on hetkel kolm kirjutamisega seotud töötuba õpilastele (lookirjutamine, näidendikirjutamine ja „VATinaarium”) ja kaks töötuba õpetajatele („Loovkirjutamine õpetaja töövahendina” ja „Tähelepanu, valmis olla, kirjuta!”).

Kõige üldisem ja seetõttu ka kõige populaarsem on lookirjutamise töötuba õpilastele. Mul on olnud rõõm anda seda nii algklassidele kui abiturientidele, nii keelekümblusklassile kui mõne teemapäeva raames. Nö tühja paberi hirmu ületamiseks alustame loomist koos – alguses terve klassiga, siis gruppides. Töötoa viimases kolmandikus süvenevad osalejad juba igaüks ise oma kirjatöösse. Töötubades märkan tihti, et fantaasiast ei jää tänastel kooliõpilastel küll puudu. Väga tugevad mõjutajad on paratamatult sotisaalmeedia trendid, kuid noori tuleb õige vähe julgustada, et nad hakkaksid meemidest ja kuumadest teemadest arendama enda originaalseid ideid. Mida nooremad on kirjutajad, seda käredamad on lood. Tegelased vibutavad rusikat ja heidavad hinge. Sündmused vahetuvad kiiresti. Keskkooliõpilased on juba õppinud mõõdukust ja nende lugudes ning teemavalikutest tajub palju enam sotsiaalset tundlikkust ning realismi. Seetõttu on vahel vaja just vanemate õpilastega rohkem tööd teha, et neid kirjutades hullama meelitada. Tavalised on küsimused: „Mitu tegelast peab olema?”, „Kui pikk peab lugu olema?”, „Kas peab ette ka lugema?”. Algklassiõpilane veel ei karda. Loovkirjutamine annab igaühele julguse astuda piiridest välja nii, et end või teisi ohtu ei seata.

Millega jäädakse kõige rohkem hätta? Eriti keerukaks osutub järjepidevus. Tihti kiputakse lugu väga kiiresti ära lõpetama, pooleli jätma või käänatakse sündmustik närviliste liigutaustega erinevasse suunda. Töötoas õpime keskenduma olulisele, otsima keskset telge. Teine oluline oskus, mida loovkirjutamine õpilastele saab anda, on panna end teise inimese kingadesse. Pahatihti kiputakse kasutama šabloonseid või lausa stereotüüpseid tegelasi. Seetõttu keskendun ma töötoas väga palju just tegelase loomisele ja mõtestamisele, et õpilasel tekiks huvi jälgida tegelast erinevate nurkade alt.

Näidendikirjutamise töötuba paneb tegelasele aga eriti palju rõhku, sest draamakunst ammutab peamise jõu just karakteritest. Usun, et kui tegelane on piisavalt läbi mõeldud, siis hakkab ta oma teekonda justkui ise käima ja kirjanikul tuleb lihtsalt sabas püsida ja kõige huvitavamad seigad kirja panna. Kui küsin õpilastelt, et mis neil töötoast meelde jäi, siis tuuakse tihti välja just tegelast. Loovkirjutamine, eriti veel näidendivormis, otsib kontakti autori ja tegelaste vahel ning loob seeläbi märkamatult dialoogi. Väga rõõmustavad on need korrad, kui õpilased isegi imestavad, kust see lugu nende juurde tuli. See annab julgust, et kirjutamine ei pea olema vaid ränk töö, kus karta eksida, vaid arendav ja silmaringi avardav mäng.


Loovkirjutamist saab kasutada ka analüüsivahendina. VAT Teatri kolmas kirjutamistöötuba õpilastele on „VATinaarium”, mis annab võimaluse osalejatel nähtud etendus ümber kirjutada. Õpilased esitavad tegelastele küsimusi ja pakkuvad välja stseenide uusversioone. Mäng ja analüüs on ühendatud kokku ning loovad nii uut teksti, maailma, kus noore autori ja originaalnäiendi kirjutaja reaalsused põrkuvad.

Minul jäi romaani valmimine mitte ideedepuuduse, vaid nõrga tehnika tõttu seisma. Kuuldes klassides põnevaid ideekillukesi, on minu soov aidata autorihakatistel jõuda oma tervikliku looni. Seepärast korraldab VAT Teater stseenikirjutamise konkursi „VAT, KUS DIALOOG!”. Sinna on oodatud kõigi 8. –11. klassi õpilaste stseenid (pikkus vaid 1–2 lk), mille teema saab iga autor ise valida. Parimate tööde kirjutajad kutsutakse 2018. aasta sügisel näidendikirjutamise töötubadesse, kus osalejad saavad näpunäiteid ja abi, et oma dialoogikatke tervikuks muuta. Projekti finaal leiab aset 2019. aasta kevadel, kui 1–3 värske autori tekstid loetakse VAT Teatris professionaalsete näitlejate poolt ette. Mul on usku noorte lugudesse ning mul on hea meel, et saan neile pakkuda tuge, mis mul kunagi endal saamata jäi. Võistlus kestab 27. märtsini. 
Rohkem infot võistluse kohta: http://www.vatteater.ee/et/opetajale/30/-vat-kus-dialoog-stseeni-kirjutamise-konkurss.html.

Märts on teatrikuu, aga märtsis on ka emakeelepäev. Eks on see järjekordne märk, et teater ja emakeel käivad käsi-käes ning ammutavad teineteiselt jõudu. Ja loovkirjutamine saab olla üks viljakas viis, kuidas neid maailmu veelgi paremini ühendada.

Inspireerivat teatrikuu jätku ja kohtumiseni teatris ning töötubades!

Elva Gümnaasium teeb kodanikukaitse suuna veel huvitavamaks

Karl Kontor, Elva Laskespordiklubi treener

Paljud koolid püüavad nüüdisajal õpet mitmekesistades ära kasutada kohalikke ja piirkondlikke tugevusi ja eripärasid. Elva gümnaasium alustas märtsikuus valikkursusega laskespordist – alast, millel on sealkandis väga tugevad traditsioonid. Ka meie olümpialastest laskesuusatajad Indrek Tobleruts ning Roland Lessing alustasid treeninguid Elva lasketiirus ja suusaradadel.

Kool ja relv – tunduvad ju omavahel sobimatud? Elvas leitakse, et laskespordiharrastus kasvatab õpilastes nii vastutustunnet kui ohutusteadlikkust. Laskespordi kursus toetabki Elva gümnaasiumis kodanikukaitse suunda. Õppesuuna ülesandeks on koolitada laia silmaringi, hea eneseväljenduse ja igakülgse ettevalmistusega eesti kodanikke, kel on põhjalikud teadmised Eesti riigistruktuuride toimimise kohta. Suunaaineteks on enesekaitse, inimjuhtimine, riigikaitse, praktiline bioloogia, keskkonnakeemia, keel ja ühiskond jne.

Laskespordi kursus koosneb nii teooriast kui praktikast ning selle lõpul tehtav arvestus sisaldab nii sportpüssist kui -püstolist laskmist. Juhendajad on Elva Laskespordiklubi treenerid Ave Nigul ja Karl Kontor.