neljapäev, 10. oktoober 2019

Ministeerium kutsub esitama parimate ettevõtlusõppe edendajate kandidaate tunnustamiseks!


Haridus- ja Teadusministeerium ning ettevõtlusõppe programm Edu ja Tegu kutsuvad üles tunnustama ettevõtlikke õppijaid ja õpetajaid/õppejõude ning silmapaistvaid ettevõtlusõppe edendajaid ja mentoreid. Kandidaate parimate tunnustamiseks saab esitada viies kategoorias kuni 25. oktoobrini ettevõtlusõppe programmi veebilehel.

Tiitliga Aasta ettevõtlik õppur tunnustatakse õpilas- ja/või üliõpilasfirmat ja/või ettevõtlusõppes moodustatud meeskonda, kes on ettevõtlusõppes saavutanud silmapaistvaid tulemusi. 

Tiitliga Aasta ettevõtlusõppe edendaja tunnustatakse meeskonda, organisatsiooni või asutust, kes on märkimisväärselt panustanud ettevõtlusõppe arendamisse ning kelle tegevused väärivad esiletõstmist ja levitamist. 

Tiitliga Aasta ettevõtlik õpetaja tunnustatakse ettevõtluse või muu aine õpetajat või õppejõudu, kes on silmapaistvalt toetanud õppurite ettevõtlusalast arengut ning rakendanud või juurutanud meetodeid ja praktikaid, mis innustavad ja inspireerivad teisi. 

Tiitliga Aasta ettevõtlusõppe mentor tunnustatakse ettevõtjat või ettevõtlikku töötajat, kes on silmapaistvalt toetanud õppurite ettevõtlusalast arengut ning rakendanud või juurutanud meetodeid ja praktikaid, mis innustavad ja inspireerivad teisi. 

Tiitliga Ettevõtlusõppe programmi aasta tegija tunnustatakse isikut, kes on silmapaistvalt panustanud ettevõtlusõppe programmi tegevustesse ja arendamisse ning kelle tegevused väärivad esiletõstmist ja levitamist. 

Ettevõtlusõpet edendavaid inimesi ja meeskondi tunnustatakse kolmandat korda. Esitada võib julgelt ka iseennast ja oma asutust, sest kes teine neid paremini tunneks. 

Laureaadid valib programmi esindajatest koosnev komisjon, võitjad kuulutatakse välja 26. novembril Tallinnas. 


Ettevõtlusõppe programmi Edu ja Tegu elluviija on Haridus- ja Teadusministeerium, toetab Euroopa Sotsiaalfond. Eesmärk on toetada ettevõtlusõppe rakendamist haridusasutustes.

Liina Pissarev
Kommunikatsioonijuht
Ettevõtlusõppe programm
Tartu Ülikool
Tel: +372 513 6555
Liina.pissarev@ut.ee
www.ettevõtlusõpe.ee
https://www.facebook.com/ettevotlusope/






reede, 4. oktoober 2019

Üks TUND ENESELE koolipäeva sees muudab õpilaste suhtumist ellu ja iseendasse

TUND ENESELE seob etenduskunstide praktilised tegevused laste coachingu’ga. Tulemuseks on rõõmsad ja pingest vabad lapsed, kelle motiveeritus, suhtumine ja mõtteselgus on aluseks paremate sotsiaalsete oskuste, ettevõtlikkuse ja õpitulemuste saavutamisel.

Õpilane, õpetaja või lapsevanem - kõik me elame oma erinevates rollides erilisel ajajärgul, kus kiiretes muutustes inimeste üldise elutempo aeglustumist vähemalt lähitulevikus näha pole. Kultuuride segunemine, arengud info-, ja biotehnoloogia, meedia, majanduse või poliitiliste suundade muutustes pakuvad väljakutseid kõigile. Infovoog on meeletu ja lapsed on nagu svammid, kes märkamatult ühiskonna pingeid endasse koguvad. Ikka jälle peab inimkond kohanema.

Kõigi muutuste seas on oluliseks muutujaks tänapäeva laps ise, kes juba esimesse klassi astudes on oma olemuselt teistsugune kui  seda oli koolitee alustaja näiteks 5 aastat tagasi.

Kogemustega õpetajad on märganud mitmeid uusi jooni 1.-2. klassi laste seas. Õpetajate väitel on lapsed endast teadlikumad ning laiema silmaringiga, julged oma vajadustest teada andma. Samas on vähenenud julgus katsetada ja eksida. Esile on kerkinud kasvatamatusest, aga ka vähesest empaatiavõimest tingitud suhte- ja olelusprobleemid. Käeline tegevus on pigem tagasihoidlik, sest ka kingapaelu ei pea enam siduma.

Märgatavalt on kasvanud probleemsete laste hulk klassis. Vahed samaealiste võimekate ja vähem võimekate laste vahel on suuremad kui kunagi varem. Väikeklasside avamine on küll andnud leevendust, kuid õpetajate sõnul on täna tavaklassides probleemseid lapsi ikkagi tunduvalt rohkem, mis tingib selle, et andekamate lastega tegelemiseks jääb õpetajal vähem aega. Tähelepanu nõuavad “kõvahäälsed”, kes õpetaja tavapärast kõnehäält tähelegi ei pane. Vahe suurlinnade ja maakoolide vahel on tuntav, rõõmude ja murede fookused on erinevad.

Kuidas aidata lapsi ja õpetajaid? Kui palju reaalselt jääb õpetajal aega igat last kuulata? Mida me tegelikult tänapäeva lapsele õpetama peaksime? Kas oskame aimata, milleks meie uus põlvkond valmistub? 

Kas peab paika soovitus “Õpi hästi, astu ülikooli, saad parema töökoha ja parema palga”? Täna on Eestis mitmeid idufirmasid, kelle tegevus tõestab, et loominguline teisitimõtlemine, enesekindlus, suhtlemisoskus, võime infot leida ja analüüsida muutuvat maailma, võivad anda kiire eduloo juba 25ndaks eluaastaks (Taxify/Bolt).

Täna teame, et tööturul toimuvad suured muutused. Ettevõtjad on aga pisut murelikud uue põlvkonna osas, sest järjest rohkem jätab soovida noorte suhtlemisoskus, võime tajuda teiste emotsioone ja vajadusi, suhtumine ja vastutustunne.

Kas jõuab õpetaja mõelda ja küsida, kuidas selle kõige sees tunneb ennast laps, kelle jaoks on loodud nii palju võimalusi, aga kes nende võimaluste külluses ära eksima kipuvad?

Andes sessioone TUND ENESELE erinevates koolides 2018-2019, sain kuulda kui palju rõõme, aga ka sügavaid muresid on lastel, millega veel psühholoogi jutule ei kiirustata. On kõhklusi, madalat enesehinnangut või ebakindlust. On varjatud suhteprobleeme, mida on osavalt vaos hoitud mitme aasta jooksul. On murelikke kirjatükke vanemate klasside õpilastelt, kes ei tea, kuidas ja mida nad üldse tegema peaksid. Kohustusi on nii palju, et tekivad passiivsus, frustratsioon, väsimus, ülekoormus, hirmud jne. Pealtnäha kõik aga justkui toimib. Mingil hetkel sessioonide jooksul turvatsoonis olles toimub avanemine ja jagamine, mis toob  osalejatele selgust ja kergust. 

Alustasin õpilastega tegelemist loovusringi juhendajana Rahumäe Põhikoolis 2000. aastal. Tegelesin eelkõige lastega, kelle vaimne ja sotsiaalne võimekus, aga ka rahalised võimalused ei võimaldanud neil liituda teiste pakutavate huviringidega. Selliste õpilaste paremaks kaasamiseks pakkus kool välja tasuta huviringi kord nädalas. Tegu oli omamoodi “laboratooriumiga”, kus mul oli võimalus katsetada ja jälgida laste arengut, pakkuda eduelamust. Samaaegselt koolitasin kolleege ning tudengeid, kes tundides vaatlemas käisid. Tegevustega käisid tutvumas ka linnaametnikud ja väliskülalised. Huvi tundsid erinevad osapooled, kelle südameasjaks on haridusvaldkonna edendamine.

Peagi muutus tund väga populaarseks ka teiste laste ja nende vanemate silmis, mis tegi ringitöö veelgi dünaamilisemaks. See, kuidas võimekamad lapsed hakkasid hoolitsema väiksemate ja nooremate eest, oli imetlusväärne. Tekkis sünergia, mis pakkus rõõmu ja rahulolu nii osalejatele kui õpetajale. Lastevanemate sõnul olid lapsed sel päeval kodus teistsugused: rõõmsad, toredad ja abivalmid. Koolidirektori ja õpetajate sõnul said mitmed senised murelapsed tänu selle ringi tegevusele impulsi koolis käimiseks ja lõpetamiseks.

Kogutud metoodika ja mudelite põhjal kasvas tegevus laiemaks ja  2018. aastal sai see koondatud nime alla TUND ENESELE. Selliseid tunde hakkasin projektipõhiselt läbi viima pikema perioodi jooksul koolides üle Eesti.

TUND ENESELE kaasab aktiivselt lapse keha, tunnetuse, emotsioonid ja mõtlemise. Praktilistes tundides segatakse etenduskunstide tehnikaid (draama, liikumine, jutuvestmine, pillimäng, rütmika, kõne jne) laste coachingu ja meditatsiooniga.

Vahelduva tegevusega tunnid aitavad lastel avastada iseennast, kogeda eduelamust, arutleda neile olulistel päevakajalistel teemadel, aga ka koolipäeva sees lõõgastuda. Kogetu annab enesekindlust ja parandab eneseväljendusoskust ning aitab lahendada klassis tekkinud suhtlemisprobleeme või koolikiusamist.

Päikesekiired. Tunnetus ja eneseväljendus silmad kinni 10 palli süsteemis.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.
Tulemuseks on rõõmsad ja pingevabad lapsed, kelle motiveeritus, suhtumine ja mõtteselgus on aluseks paremate sotsiaalsete oskuste, ettevõtlikkuse ja õpitulemuste saavutamisel.

Läbivateks teemadeks neis tundides on: minapilt, enesehinnang, emotsioonid ja nendega hakkamasaamine, probleemilahendus, julgus, märkamine, tagasiside, heatahtlikkus, kujutlusvõime, tunnetus, armastus, eneseväljendus, tähelepanu, kuulamine, positiivne mõtlemine jne.

Tegevusteks on: mängud, muusika, loovliikumine, jutuvestmine, improvisatsioon, pillimäng kehal ja instrumentidel 
(nt Aafrika trummid, plaat- ja rütmipillid), meditatsioon jne. 


Erilised hetked. Esinemiskogemus kombineerides erinevaid etenduskunste.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

Igas koolis ja klassis said seatud erinevad eesmärgid. Mõnes koolis sooviti rohkem tähelepanu pöörata rahvapärimusele, mõnes klassis oli põhiteemaks suhted, teises suhtlemine, kolmandas julgus, eneseväljendus ja loovus jne. Sellest tulenevalt olid ka väljundid erinevad. 

Mõni kool soovis arendada laste esinemispraktikat.
Laupa ja Albu Põhikoolis toimus kevadkontsert lapsvanematele. Järva-Jaani Põhikoolis tegime 5.-8. klassi õpilastega ühise kava noorematele õpilastele. Rahumäe Põhikool pööras tähelepanu lapse sisemaailma arendmisele ja klassikooseisu mõttemustrite positiivsetele muutustele. Roosna-Alliku Põhikool soovis lahtist tundi lapsevanematele.

Kujude aed. Liikumine ja mitteverbaalne kommunikatsioon.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 
TUND ENESELE on sobilik koolidele, kes otsivad uusi võimalusi õpilaste arendamiseks vanuses 8–18 eluaastat. Grupi suurus max 12–15 last ja iga grupiga toimub üks 45 min tund nädalas. Õpetajaga koostöös pannakse paika eesmärgid ning sellest olenevalt kestab periood 10–20 nädalat, sest igasugune positiivne muutus on ajaline ning nõuab mõttemustrite kordamist ning kinnistamist.

Sessiooni ajal on väga oluline pidev dialoog kooli, kodu ja juhendaja vahel, et ühiselt panustada laste elutervema mõtteviisi kujundamisse. 

TUND ENESELE toimumise eelduseks on kooli ja õpetajate huvi, liikumiseks sobiv soe ruum puhta põrandapinnaga ja tundide toimumine koolitundide ajal. 

Ka kooli teiste ainete õpetajad, kel huvi ja aega, on teretulnud tundides osalema ja vaatlema. Osalejate väitel on vaadeldud tund justkui koolitus, mis paneb mõtte teistpidi jooksma. Kokkuleppel kooliga saab korraldada ka metoodikat tutvustava koolitustunni õpetajatele. Siis on kõigil selge pilt, kes on uus inimene majas ja millega ta tegeleb.

TUND ENESELE sessioone on toetanud Eesti Kultuurkapital, Haridusamet ja erakapital. Suur tänu kõigile, kes panustasid oma aega ja energiat TUND ENESELE arendamisse!

Anu Tähemaa  




Anu Tähemaa
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.
Anu Tähemaa on õpetamise kunsti lihvinud üle 25 aasta ning välja töötanud metoodilistele mudelitele toetuva õppevormi, mis aitab kaasa lapse inimeseks kasvamisele. 

Lisaks noorte õpetamisele viib Anu Tähemaa läbi töösessioone juhtidele, aidates kaasa asutuste töökultuuri edendamisele organisatsioonides. Nii hariduse kui töökultuuri teemadel on Tähemaa kutsutud esinema konverentsidel ja seminaridel, kus viiakse kokku teooria ja praktika kuulajatele praktilisi kogemusi pakkudes. Järgmine ülesastumine on JCI Maailmakonverentsil novembris 2019.

Tähemaa on Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuse ja Baltic Nordic Circus Network asutajaliige ning korraldanud mitmeid etenduskunstide festivale nii Eestis kui välismaal, pakkudes haridusprogramme erinevatele sihtgruppidele ning praktikavõimalusi kultuurikorraldajatele Viljandi Kultuuriakadeemias ja disaineritle Tallinna Ülikoolis.





Loe lisaks: Artikkel: Järva Teataja / Birgit Itse 28.03.2018

TUND ENESELE tagasiside programmis osalenud koolidelt:

„Lapsed läksid tundidesse särasilmselt ja osalesid kõikides tegevustes suure lustiga. Imetlesin, kuidas tundi läbi viiv õpetaja suutis suure mürgli hetkega rahustada ja ka kõige pidurdamatud lapsed õigele rajale suunata. 

Tundi külastanud õpetajatel oli põnev jälgida, kuidas lapsed end tegevustesse „unustasid“, lisaks õppisid nad metoodilisi nippe. 

Leiame, et see tund on uue põlvkonna haridussüsteemi osana laste päevakavas väga vajalik. Soovitame sessiooni kõikidele kooliastmetele.“

Laupa Põhikooli direktor Kaarel Aluoja ja huvijuht Külli Piirits

------------------
„Alustasime madalseisust ja olin ootusärev, kuidas muutub laste omavaheline suhtlus ning käitumine. Tasapisi muutusid lapsed omavahel enam märkavaks. Nüüd, mil algusest on möödas üle kolme kuu ja tsükkel on läbitud, on lapsed mõistvamad, sõbralikumad ja arvestavad üksteisega rohkem. Tunduvalt vähem on arusaamatusi ning halvasti ütlemisi. Mõned lapsed, kes varem ei kannatanud teineteise varjugi, mängivad nüüd aeg-ajalt koos ja saavad normaalselt läbi.

Soovitan klassidel väga osaleda, kuna lapsed saavad nendes tundides endast rohkem teada ning õpivad ennast paremini usaldama.“

Tallinna Rahumäe Põhikooli 4.b klassi õpetaja

--------------------
“Jagasin klassi pooleks. Ägedad ja Üliägedad. Samal ajal kui Üliägedad Anuga end välja elasid, sain täie rõõmuga teha matemaatikat või eesti keelt lastega, kes said kiiresti edasi liikuda ja veel natuke põnevust juurdegi. Kui tegime vahetuse, siis Üliägedad olid valmis tegelema matemaatikaga kogu südamest ning saime mitu hüpet edasi liigutud.
Võiks ju arvata, et kaotasin tunni nädalas, aga tegelikult oli see suur võit ja oi kui palju rõõmu.”

Tallinna Rahumäe Põhikooli 1.a klassi õpetaja Anneli Heilu

“Anu Tähemaa õpetajate koolitus oli täiesti uudne ja mitteformaalne kogemus õpetajate koostöö arendamises nii protsessi kui ka ühisloomingut silmas pidades. Soovitan kindlasti proovida!“

Tallinna Nõmme Põhikooli koolijuht Ardi Paul

----------------------
Laste tagasiside:

- Ma olen tänulik, et meil need tunnid olid. Iga nädal oli huvitav!

- Mulle meeldis siin tunnis, sest tegime iga kord midagi erinevat. 

- Need tunnid aitasid mul olla vähem vihane ja hoopis olla sõbralik.

- Meil oli lõbus, me nagu mängisime ja me saime rääkida asjadest.

- Meie klass tegi koostööd ja suutis olla vaikselt – see oli hea tunne.

- Ma õppisin olema tänulik sõprade eest.

- Ma sain aru, et ma ei ole selline, nagu ma end oma sõpradele näitan. 

- Mulle meeldis vaikus ja lugude jutustamine, see tegi rahuliku tunde.

- Mul on tunne, et sul on olnud raske elu, sest ainult need aitavad teisi, kes teavad, kuidas see on, kui on raske. Kellel hästi, neid ei huvita. Mäleta mind!

- Selles tunnis olen ma enesekindel ja rõõmus ja pärast seda ka õnnelik. Nüüd on mul iga päev hea meel. Seda tundi võiks rohkem olla!

- Ma arvan, et sellised tunnid peaksid koolis olema vähemalt iga nädal.

- Kui need tunnid on, siis seda päeva ma kohe ootan ja tahan kooli tulla.

© 2019 Anu Tähemaa

neljapäev, 19. september 2019

NÕK + LEGO robootika alushariduses

Mul on maailma parim töö! Mulle makstakse päevad läbi mängimise eest (sh liivakookide söömise, peituse ja kulli mängimise ning erinevate klotsidega ehitamise eest). Ühes kaasaegses lasteaias on komplekt robotmesilasi, joont taga ajavad Ozobotid, MakeyMakey’d, kellele meeldib elekter ning Matatalab, kes oskab liikuda, laulda ja joonistada nii nagu meie talle ütleme (sarnaseid robotist tegelasi on veel ja veel). Muidugi on sellises lasteaias ka paljude endiste (sh minu) ja praeguste laste lemmikud – Lego klotsid! Legod vabamänguks, jutustamisoskuse ja fantaasia arendamiseks, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste õppimiseks, aga ka programmeerimise õppimiseks. Miks ja kuidas Legodega programmeerimist lasteaias õpetada?

LEGO klotsid vabamänguna
Lego klotsid on juba iseenesest ilma lisatud haridusliku komponendita lapse jaoks harivad: märkamatult areneb lapse loovus ja fantaasia (Proovi 3-4 aastase lapse ehitise olemus ära arvata!), detailidele tähelepanu pööramine (juhendi järgi Batmani auto kokku panemine), keskendumine (mõni laps võib tundide viisi Lego klotsidega mängida) ning peenmotoorika ja silma-käe koostöö (klotse üksteise külge kinnitades ja lammutades). Klotsidega mängides arenevad veel matemaatika valdkonna oskused nagu sorteerimine, rühmitamine, loendamine ja hulgataju. 

Mängu tähtsus lapse arengus
Mängu kaudu õppimine on olulisimaks õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise põhimõtteks koolieelses lasteasutuses, sest mänguoskus on kõigi üldoskuste ning õppe- ja kasvatustegevuse valdkondade oskuste ja teadmiste arengu alus. Lev Võgotski arutles 1933. aastal mängu tähenduse üle lapse arengus ja leidis, et mäng pole mitte lihtsalt domineeriv, vaid lausa juhtiv arenguliin ning mängu näilises situatsioonis ilmnevad psüühilised võimed nagu kujutlusvõime ja tahteliste motiivide moodustamine just esmakordselt. Smith`i arvates on mängu kaudu õppimisel peamiseks väärtuseks tegevusele iseloomulik lõbu ja motivatsioon, mängust võetakse osa vabatahtlikult ning sellist tegevust nauditakse.

Legod õppevahendina lasteaias ja koolis
Nüüd on olemas eraldi hariduslikud komplektid ning sihtgrupiks on juba päris väikesed lapsed. Välja on töötatud programmeerimiskomplektid Lego Coding Express, mille sihtrühmaks on 3 - 5aastased lapsed ning Lego WeDo ja WeDo 2.0, mille sihtrühmaks on lapsed alates 7. eluaastast, aga oskusliku juhendamisega saavad sellega hakkama juba koolieelikud. Lego on teinud robootika õpetamise imelihtsaks: välja on töötatud tunnikavad (Lesson Plans: https://education.lego.com/en-us/lessons), kus sissejuhatavas osas tutvustavad Mia ja Max (legofiguurid) mõnda loodusalast nähtust või probleemi, nt valgust kiirgavat tigu või vulkaanipurske hoiatusalarmi, millele järgneb õpetus, kuidas sellist robotit ehitada ja vastavat koodi kirjutada. Õpetuse lugemiseks ja koodi kirjutamiseks on vaja arvutit või tahvelarvutit ning vastavat programmi või rakendust. Edasi on vaba voli katsetada, muuta ja mängida. Tunnikavad muutuvad samm-sammult keerulisemaks: edasijõudnud peavad osalise õpetusega roboti ehitama või koodi kas osaliselt või täielikult ise välja mõtlema. Oskuste edenedes võib roboti ka algusest lõpuni ise välja mõelda, ehitada ja programmeerida.

Sel õppeaastal on mul olnud võimalus läbi viia robootikaringi koolieelikute rühmas ning olen jõudnud veendumusele, et kaasaegne lasteaed, mis tahab lähtuda nüüdisaegsest õpikäsitusest ja õpetada lastele 21. sajandi oskuseid võiks planeerida Legod õppe- ja kasvatustegevustesse, sest et… 

LEGO robootika võti seisneb meeskonnatöös ja rollide jaotamises (ning nende vahetamises). Minu eestvedamisel toimunud ringis jaotusid lapsed kolmestesse meeskondadesse: üks ehitaja, üks otsija ja üks juhendi „lugeja“. Enne ehitama asumist vaadati, mitu etappi on ehitisel ja need jaotati kolme vahel enam-vähem võrdselt ära (juhendaja abiga), nii et kõik said alati igas rollis olla. Kord-korralt muutusid lapsed järjest enam ennastjuhtivamateks ning minu kui juhendaja ülesanne oli lõpuks vaid sissejuhatava osa läbiviimine. Tegevuse lõppedes hindasid samuti lapsed ise, kuidas neil läks: laps märkis töölehele, kas ta oli ringis sõbralik ja uudishimulik, tegi teiste lastega koostööd, keskendus ülesandele ja kas ta nautis mängimist. 

Igal lapsel on oma roll kanda, rollid vahetuvad tsüklite kaupa.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

LEGO hariduslikke komplekte välja töötades on arvestatud muutuva haridusnõudlusega, mis omakorda on seotud tehnoloogia arengu ja tööturu muutustega. Lapsed saavad juba varases eas kogemuse, kuidas ise robotit programmeerida ja seadistada liikuma või häälitsema vastavalt enda soovidele. Teadlased väidavad, et mida varem õppurid STEM-laadi õppekava (ingl: Science, Technology, Engineering and Mathematics ehk: teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) ja programmeerimisega kokku puutuvad, seda vähem stereotüüpselt käituvad nad hiljem karjääri valikul, mis puudutab tehnoloogilist ja matemaatilist taipu. Robootika alushariduses annab suurepärase võimaluse tutvustada lastele tehnoloogia maailma. 

Selleks, et ehitada ja programmeerida, peab kõigepealt
arvutihiire kasutamise selgeks õppima.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

Uuringud viitavad, et robootika võimaldab laste jaoks muuta abstraktse idee konkreetsemaks, sest nad näevad kohe, kuidas nende programmeeritud käsud mõjutavad roboti käitumist. Robootika õpe lasteaias muudab võimalikuks erinevad õppimisvõimalused, sealhulgas koostöise õppimise eakaaslastega ning pakub erinevaid võimalusi loovuse, sotsiaalsete oskuste ja kognitiivse võimekuse arendamiseks. Uurimistööde tulemused kinnitavad, et programmeerimine varases lapseeas tõstab laste sooritusvõimet kognitiivses võimekuses, matemaatikas, põhjendamises ja probleemide lahendamises. Samuti on täheldatud tähelepanuvõime paranemist, paremat enesejuhtimist ning lastele positiivsena mõjuvat rahulolu kogemist pärast pingutust nõudva ülesande lahendamist. Piaget kognitiivse arengu kontekstis tähendab see, et eelkooliealine laps, kellele on iseloomulik eeloperatsioonide periood (2-7aastased), võib jõuda oma kognitiivsete arenguga konkreetsete operatsioonide faasi, mis on iseloomulik 7-11aastastele lastele. 

Kuidas LEGO programmeerimine sobitub nüüdisaegse õpikäsitusega? Lego klotsid ja robootika koolieelses lasteasutuses on vägagi nüüdisaegse õpikäsituse hõnguga. Esiteks võtab see arvesse varem mainitud tehnoloogia arengut ja tööturu muutusi. Teiseks on eakohane robootikaõpe sobilik nii füüsilise, vaimse kui sotsiaalse õpikeskkonna kontekstis: materjalid on vastupidavad ja kvaliteetsed, õpe on lapsest lähtuv ning kasutatakse eakohast metoodikat ehk mängu. Lapsed õpivad koos ja üksteiselt. Õpisisu ja õpikäsitus arvestavad väikelaste eripäradega, mis võimaldab lastel kõike ise läbi proovida ja katsetada, teemad on elulised ning huvitavad. Lego klotsidega robootikat õppides saavad selgemaks mõned loodusnähtused lähemalt ja kaugemalt ning lapsed saavad aimu robootika põhimõtetest. Õpioskustest arenevad keskendumine huvipakkuval teemal, põhjus-tagajärg seoste loomine ning arusaam, et kõik ei peagi kohe esimese korraga õnnestuma, vaid mõnikord tuleb mitmeid kordi uuesti proovima ning vahel on vaja sõbra või õpetaja abi ehk koostööd teistega, et soovitud tulemuseni jõuda. Lapsed on ehitusprotsessis ja hiljem koodiloomises ja katsetamises ennastjuhtivad tegutsejad ning ühise eesmärgi nimel tegutsemine suurendab subjektiivset heaolu. Lapsed mängivad, mis on nende jaoks kõige loomulikum tegevus, kogedes seejuures pingutust, õnnestumisi ja võite. 

Kui ka sulle meeldib mõte, et Lego klotsidega mängimine on tasustatud töö ning läbi selle valmistad ette näiteks tulevasi insenere, siis tule lasteaeda õpetajaks!



Sandra Mikomägi

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant


KASUTATUD ALLIKAD: 

Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamine koolieelses lasteasutuses (2011). Rmt. E. Eisenschmidt, V. Aro, M. Kitsing, A. Punga, T. Salumaa, M. Tereping, L. Tiisvelt & T. Õun (Koost.). Isehindamine. Õppe- ja kasvatustegevuse analüüsimine ning hindamine. Tallinn: AS Atlex, 23‒27. 

Võgotski, L. (2016). Laste loovus ja kujutlusvõime. Mäng ja selle osa lapse psüühilises arengus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Smith, P. K. (2011). Children’s play: Essential for development, Surplus Energy, or Something in Between? In M. Veisson, E. Hujala, P. K. Smith, M. Waniganayake & E. Kikas (Koost.). Global Perspectives in Early Childhood Education. Diversity, Challenges and Possibilities. Frankfurt: Peter Lang, 259‒282.

Sullivan, A., Bers, M.U., (2015). Robotics in the early childhood classroom: learning outcomes from an 8-week robotics curriculum in pre-kindergarten through second grade. 

Kazakoff E. R., Sullivan, A., Bers, M.U., (2013). The Effect of a Classroom-Based Intensive Robotics and Programming Workshop on Sequencing Ability in Early Childhood. Early Childhood Education Journal 41:245–255

HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu. Külastatud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/har_min_broshyyr_12lk_est_veebi.pdf

esmaspäev, 26. august 2019

Kulinaarne teater - koostöine õppimisviis Tallinna Teeninduskoolis

21. sajandi kool on otsingutel. Kuidas muutub õppimine ja õpetamine ning mida endas kätkeb nüüdisaegne õpikäsitus? Nendele küsimustele otsib vastust ka kutseharidus. 

Tänapäeva haridusteooriad räägivad õppimisest kui sotsiaalsest protsessist, kus on kesksel kohal kööstöise õppimise mudel. Teadlased on teinud arvukalt uurimusi ja leiavad, et koostöise õppimise kaudu arenevad nii õppijate sotsiaalsed, psühholoogilised kui ka akadeemilised oskused, võime kriitiliselt mõelda ja lahendada probleeme. 

Koostöise õppimisviisi puhul otsivad õppijad ühiselt probleemidele lahendusi ja see on koordineeritud ja sünkroniseeritud protsess.[1]

Mis on kulinaarne teater? 

Mõtlesime selle nimetuse välja 6 aastat tagasi, kui esimest korda seda meetodit kokkade õpetamisel kasutasime. Kulinaarne teater on õhtusöök, mille korraldab kokarühm. Tavaliselt on õhtusöögimenüüs 5-7 käiku ja külalistele pakutakse lisaks sööginaudingule ka elamust. Seda elamust võiks kirjeldada kui „teatrit“, kus korraldav rühm mõtleb välja, mida kulinaarseks teatrielamuseks pakkuda. Külalisi on õhtusöögile kutsutud tavaliselt 100 (või rohkem) - ka see on rühma enda otsustada, kui palju täpselt sööjaid planeeritakse. Külalised maksavad õhtusöögi eest, piletihinnast sõltuvalt tekib õhtusöögi eelarve ja sellest lähtuvalt saab rühm otsustada, kui suurt ressurssi on võimalik õhtusöögi läbiviimiseks kasutada. 

Mis on meie näite puhul probleemid, mida õpilased lahendavad koostöiselt? 

1. Kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamine. 

2. Kuidas kulinaarset teatrit ellu viia – mis on rühmaliikmete tugevused ja kuidas neid saab õhtusöögi läbiviimisel ära kasutada? 

3. Kuidas konstrueerida rühma ühine arusaam sellest, mida tegema hakatakse ja kuidas seda ühist arusaama ajas edasi viia, arendada ning jõuda kvaliteetse lõpptulemuseni? 

Kuidas me tegutseme? 

Esimeses etapis on kokkusaamised, kus kokarühm (~20 õppijat) tegeleb kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamisega ning ideede genereerimisega. Ettevalmistus algab 2 kuud enne sündmuse toimumist. Ettevalmistav etapp viib selleni, et õppijad jõuavad lahenduseni, mille saavutamiseks oli vaja teha koostööd, kuulata rühmakaaslaste ideid ja arvamusi. Hea lahenduseni poleks jõutud iseseisvalt (ükshaaval). 

Koostöös töötatakse välja õhtusöögi menüü
Foto: Tallinna Teeninduskool

Näide - õpilased tõid ühe kulinaarse teatri arendusfaasis välja erinevaid ideid: „Alice Imedemaal“, „Geomeetria“ jms. Ühise arutelu tuleumusel jõuti täiesti uue teemani „Mustvalge“. Leiti, et oleks huvitav ning väljakutseid pakkuv komponeerida menüü selliselt, et kõik toidud taldrikul oleksid mustvalges võtmes. 

Tööülesannete kirjeldamine, rollide (vastutuse) jagamine 

Kulinaarse teatri õnnestumine sõltub sellest, kuidas hakkab toimima individuaalne ja grupivastutus. Rühm vastutab ühiste eesmärkide saavutamise eest ning iga rühmaliige omakorda vastutab oma panuse eest. 

Mõeldakse läbi kogu ürituse kontseptsioon ja jagatakse ülesanded
Foto: Tallinna Teeninduskool

Koos õpetajaga kaardistatakse sündmuse korraldamiseks vajalikud töölõigud ning leitakse vastutajad. Oleme sealjuures alati rõhutanud, et sellise õppimisviisi puhul saab iga õppija kasutada oma tugevaid külgi ning seeläbi saab rühm ka lõppkokkuvõttes parima tulemuse. 

Menüü arenduses jagatakse rühmaliikmete vahel õhtusöögi käigud. Igaüks saab endale ülesanded ning tähtajad, millega liigutakse samm-sammult eesmärgi suunas. 

Õpetaja roll 

Õpetaja roll on pigem suunav ja
grupiprotsesse juhtiv
Foto: Tallinna Teeninduskool
Õpetaja roll erineb suurel määral traditsioonilisest õpetamisest. Koostöise õpetamise puhul on õpetaja roll planeerida sobiv ajaraamistik, selgitada õppijatele ülesannet ja koostöise õppimise põhimõtet, innustada õppijaid nägema oma tugevusi ja juhtida grupiprotsesse. Seoses individuaalse vastutuse võtmise (või võtmata jätmisega) tekib konflikte, mida õpetaja saab õpilastega koos analüüsida ning seeläbi õppijate suhtlemis- ja koostööoskusi arendada. 




Valmisolek ebakindluseks 

Kulinaarse teatri ettevalmistus ja läbiviimine tekitab stressi nii õpilastes kui õpetajates. Nüüdisaegses õpikäsituses kasutatakse terminit „valmisolek ebakindluseks“. Inimese elus on olukordi, mis tekitavad ebakindlust, hirmu ja ärevust, aga kui oled sarnaseid situatsioone õpisituatsioonides läbi elanud, siis on võimalik selle kaudu suurendada enesekindlust tulevikus - parem ebakindluse talumine ehk valmisoleku ebakindluseks. 

Õpetajate puhul tekitab hirmu suure ürituse korraldamine, mis ei ole tavapärane praktika õpetajatöös. Õhtusöögile tuleb 100 külalist, kes kõik ootavad suurepärast õhtusööki, ja seda, mis juhtuma hakkab, ei saa lõpuni harjutada, ei ole võimalik ette näha. Samuti on õpetaja jaoks sellelaadne grupi juhendamine teistsugune, nõuab õppijate tegevuste ja tulemuste pidevat tagasisidestamist, grupiprotsesside tundmist ja oskust õpilasi innustada, motiveerida, kui tekib tagasilööke. 

Ka õpilaste puhul on tegemist stressirohke ettevõtmisega. Paljud õpilased peavad ennast kokku võtma ning toime tulema enda jaoks hirmu ja ärevust tekitavate olukordadega, mida sündmuse läbiviimine koos rühmaga võib kaasa tuua. Näiteks mustvalge õhtusöögi puhul innustasime õpilasi mõtlema, kuidas ja milles võiks väljenduda „teater“ nende õhtusöögil. Tekkis mõte serveerida magustoit saalis, külaliste silmade all. Esialgu oli suur osa õppijatest sellele ideele täiesti vastu. Nad ütlesid, et see ei tule kõne allagi, et minna saali ja hakata seal toitu välja panema. „Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei oska!“ ütlesid õpilased. Tänu õpetajate ja rühmakaaslaste veenmisele asuti siiski magustoidu serveerimist sellisel kujul harjutama. Tulemuseks sai väga põnev õhtusöögi finaal, kus paljudest mustvalgetest komponentidest koosnev magustoit serveeriti peeglitele ja külalised said seda vaatemängulist väljapanekut oma lauast jälgida. 

Koostöise õppimise „lõksud“ 

Oleme leidnud kinnitust teadlaste poolt välja toodud „lõksude“ tekkimisele koostöise õppimise puhul. Need tekivad, kui õppijad ei saa (erinevatel põhjustel) koostöisest õppimisest nii palju kasu, kui võiksid saada. 

Toome siinkohal välja peamised neli „lõksu“, mida oleme oma kulinaarsete teatrite läbiviimisel märganud: 

I. Teiste seljas ratsutamise efekt – vastutustundlikumad õppijad teevad enamiku tööst ära ja õppijatel, kes ei taha pingutada, polegi justkui vaja seda teha. 

II. Tagasiastumise efekt – õppija võtab endale suure vastutuse (tihti erinevates töölõikudes) ja siis väldib vastutust - jätab kokkulepitud tööd tähtajaks tegemata, mis takistab suurel määral kogu grupi edasist tööd, ning see tekitab pingeid ning konflikte. 

III. Staatuse efekt – (populaarsemad) õpilased domineerivad ja saavad seeläbi rohkem õppida. 

IV. Takerdumise efekt – õppija tegeleb ainult ühe „kitsa“ ülesande lahendamisega ja see ei võimalda saavutada kõiki eesmärke, mis antud kööstöisele ülesandele on seatud. Näiteks õpilane, kes õhtut juhib, ei saa olla köögis ja osaleda toiduvalmistamises ning toitude väljapanekus. See aga on kokarühma puhul üks olulisi õpieesmärke kulinaarses teatris. 

Hindamine ja tagasiside 

Hindamine on keeruline - kõige raskem on tagasisidestada iga õppija individuaalset arengut, sest selline koostöine õppimine võimaldab väga erinevate oskuste arengut ning tihtipeale õpilased (ja ka õpetajad) ei tajugi, kui palju selline sündmus neile on õpetanud ja mida see kogemus tuleviku jaoks kaasa annab. 

Kasutame kombineeritud hindamist, mis tähendab, et rühm analüüsib tehtud tööd ja annab rühma hinnangu kogu sündmusele ja iga meeskonnaliikme panusele. Iga õppija analüüsib iseenda tööd ja panust sündmuse ettevalmistamisel ja korraldamisel. Toetame õppijaid enda analüüsimisel sellega, et anname neile abistava küsimustiku, mille abil saab õppija hinnata oma tegevust, eesmärkide täitmist ja saadud kogemust. Kokkuvõtva hinde panemisel arvestab õpetaja kõiki eelpoolnimetatud aspekte. 

Kokkuvõtteks 

Koostöise õppimisviisi kaudu arenevad õppijate sotsiaalsed oskused ja paraneb probleemilahendamise oskus. Erialaste oskuste puhul peame kõige olulisemaks, et selline suure sündmuse planeerimine ja korraldamine võimaldab näha „suurt pilti“ ning kogeda erinevate tööosade sidusust. Klientide positiivse tagasiside puhul tunnevad tegijad uhkust, et tehtud pingutus on kandnud vilja. Õppijates tekib omanikutunne – „meie rühma kulinaarne teater“. Pärast õnnestunud õhtusööki kuuleme sageli tegijatelt küsimusi: Kas järgmisel aastal ka kulinaarne teater tuleb? Millal piletid müüki tulevad? Kas saaks juba broneerida meie rühma jaoks laua?


Anne Mäe, Kristi Tiido
Tallinna Teeninduskool 



Kasutatud allikad: 

Arlitsch, K. (2016). Tolerating Ambiguity: Leadership Lessons from Off-Road Motorcycling. Journal of Library Administration, 56(1), 74-82 

Hattie, J. (2012). Visible Learning for teachers. Maximizing impact on learning. New York ja London: Routledge. 

Hattie, J., Yates, C.R. (2018). Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. SA Innove ja autorid. 

Hargreaves, A., Boyle, A., Harris, A., Bass, J. (2014). Uplifting leadership: how organizations, teams, and communities raise performance. 

Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97 


Slabina, P. (2017) Liikumine koostöise õppimise suunas. M. Heidmets (toim). Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. (lk 46-63) Tallinn: Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut. 

https://www.hm.ee/sites/default/files/opikasitus_kirjanduse_ulevaade_tlu.pdf 


[1] Vt. Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97



kolmapäev, 10. juuli 2019

Õppursportlase kahene karjäär

Kui kodus on laual reaalne pakkumine välisklubilt, mis Sinu 8. klassi mineva lapse jaoks näib olevat elu ja surma küsimus, siis mida teha? Kas kuulata mõistuse häält ja end lapsevanemana kehtestada, või hoopis südant, ja last tema unistuste poole liikumisel toetada? 

Enamasti soovivad kõik vanemad, et nende lapsed harrastaksid mõnda spordiala, sest füüsiline aktiivsus on hea tervise vundamendiks. Lisaks on tõestatud, et kehaline ja vaimne tervis on omavahel otseselt seotud[1]. Nii on koolilaste jaoks füüsiline liikumine nende õppetöös edasijõudmist silmas pidades oluline nüanss. Kui aga lapsel on huvi valitud spordialaga oma tulevik tihedamalt siduda, võib tema ja lapsevanemate vahelt must kass läbi joosta. Laps näeb end tulevase tippsportlasena, kelle jaoks pole miski võimatu. Vanema prioriteediks on hea töökoha garantiina pigem korralik haridus - soov, millele sportlasekarjäär kaikaid kodaratesse loobib. Tavaliselt ei pea lapsevanemad „hea töökoha“ all silmas tippsporti. 

Elu muuta võiva otsuse peaproov 

Põhikooli III astmes õppivad spordihuvilised võivad end ühel päeval leida fakti eest - valitud alaga süviti tegelemine tähendab kodust väljakolimist ning teise linna või riiki elama asumist. Füüsiliste eelduste olemasolu ei tähenda veel, et 14-16aastane on vaimselt küps ja oma valikutes kindel, mistõttu on hea, kui ta saab enne elu muuta võiva otsuse langetamist võimaluse end ühe õppeaasta vältel tõsisemalt proovile panna. Turvalistes tingimustes prooviaja läbimine annab ka vanematele võimaluse näha, kuidas laps suurema koormuse all ennastjuhtiva õppijana toime tuleb. 


Õppursportlane Aksel Brifk
Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Õpingutega paralleelselt spordikarjäärile pühendumise katsetamine on tänu muutunud õpikäsitusele pere, kooli ja spordiklubi omavahelise koostöö abil reaalselt teostatav. Need ajad, mil koolisüsteem toimis rangelt kindlaksmääratud reeglistiku alusel, on möödas - levinud arusaama järgi ei saa õppimine ja õpetamine seoses tehnoloogiliste muutuste ja globaliseerumisega enam vana moodi jätkuda[2]

„Õppursportlase kahene karjäär“ on konkreetne näide Tartu Kivilinna Kooli 8. klassis õppiva noore proovilepanekuks vajalike tingimuste loomisest. 

Koostöös peitub jõud 

Enne uue õppeaasta algust olime peresiseselt küsimuse ees, kas lubada poeg Itaaliasse korvpalli mängima või mitte. Kutse järgnes suvelaagrile, kus olid kohal itaallastest treenerid, õhus oli leping neljaks hooajaks. Elamine, õppimine, toit, treenimiseks ja võistlemiseks vajalik riietus – need kulud oleks katnud klubi, nagu ka paaril korral koduskäimisega kaasnevad kulud aastas. Lisaks oleks olnud võimalik juhul, kui uus elukorraldus sobimatuks osutub, esimese aasta vältel leping lõpetada ja koju naasta. Ometi näis see idee lapsevanema rollis utoopilisena. Pidasime poega kodust lahkumiseks veel liiga nooreks. Kartsime, et ta ei pruugi emotsionaalselt nii suureks muutuseks valmis olla ning väga suur mure tekkis haridustee pärast, sest me ei teadnud midagi Itaalias põhikooli lõpetamisest. Andsime endale aru, et inglise keelega ei pruugi seal kõikides ainetes hakkama saada ja itaalia keele omandamine võtab aega. Olime silmitsi tõsiasjaga, et toetades poega unistuste poole liikumisel, aitame ühtlasi kaasa tema põhihariduse sujuvalt omandamise rikkumisele. 

Poeg seevastu pidas pakkumist esimesest hetkest üheks suurimaks võimaluseks oma elus ning argumenteeris sel teemal asjalikult, mis näitas, et tegemist ei olnud vaid emotsiooni ajel otsustamisega. Tal oli siiralt siht silme ees. Sellest tingitult sõlmisime kokkuleppe, et ta paneb end ühe aasta vältel õppetöö kõrvalt korvpallile pühendudes proovile ja kui õppeaasta lõpus on soov endine, õpiedukus ei ole langenud ning välisklubi pakkumine on veel jõus, arutame teemat juba konkreetsemalt edasi. Meetod, mis sündis Tartu Kivilinna Kooli ja Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubiga koostöös, andis selleks hea võimaluse. Andsime meetodile kodus nimeks „Õppursportlase kahene karjäär“, kuna loodud tingimused toetasid poja arengut kahel suunal – endiselt oli fookuses haridus, mille kõrvale tõusis sama olulisena ka korvpall. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ 

Meetodi ajendiks oli luua tingimused, mis võimaldavad noorel õppursportlasel turvaliselt läbi kogemuste omandamise ja pideva refleksiooni leida vastused järgmistele küsimustele: Kas mul jätkub sihikindlust? Kas ma suudan olla ennastjuhtiv õppija? Kas ma jaksan suurema füüsilise koormuse puhul endiselt headele tulemustele õppida? Kas see on spordiala, millele soovin pühenduda? Konkreetsed sammud rakendamisel olid järgmised: 

* Lapsevanem pöördus poja klassijuhataja poole - arutati võimalust, et laps käib kahel päeval nädalas hommikuti trennis. 

* Lapsevanem sõlmis korvpalliklubiga kokkuleppe kahel hommikul nädalas individuaalse treenimisvõimaluse osas. 

* Korvpalliklubi treener saatis koolile treeningplaani kirjelduse, milles toodud koormusi kooli kehalise kasvatuse õpetaja koolitundidena arvestas. 

* Pärast õpetajatega nõu pidamist andis klassijuhataja teada konkreetsed koolile sobivad nädalapäevad ja õppeained, milles kokku kahel päeval nädalas kolmest esimesest tunnist puudumise tõttu tuli lapsel iseseisvalt rohkem tööd tegema hakata. 

* Teisel poolaastal vaadati tunniplaani muutuse tõttu nädalapäevad uuesti üle ja sõlmiti klassijuhataja vahendusel kokkulepped uute ainete õpetajatega. 

* Õppeaasta jooksul olid paindlikku koostöösse haaratud viie aine õpetajad. 

* Kirjanduses, inglise- ja vene keeles ning keemias omandas laps teadmisi osaliselt iseseisvalt. 

* Kehalises kasvatuses käis laps kokkulepitud päevadel arvestuslikke töid tegemas. 

Meetod on aidanud nii lapsel kui vanematel tulevikuga seotud eesmärke paremini reflekteerida. Laps on saanud võimaluse olulisi oskusi harjutada, tema teadlikkus iseendast ja oma võimetest on tõusnud ning ta oskab oma ressursse paremini kasutada. Lapse õppeedukus ei langenud õppeaasta vältel. 

Meetod muutunud õpikäsituse kontekstis 

Tartu Kivilinna Kooli visiooni kohaselt kasvab nende õpilane ennast juhtivaks, koostöiseks ja loovaks nooreks inimeseks, kes tegutseb julgelt ja pädevalt tehnoloogiast läbi põimunud ning kiirelt arenevas maailmas[3]. See, et me lapsevanematena kooli poole pöördudes nii kiiresti ja sujuvalt klassijuhatajaga koostöös poja jaoks soovitud tingimused kokku lepitud saime, on imetlusväärne. Koolis, kus kaheksandaid klasse on viis paralleeli! 

Nii suure õpilaste hulga juures leida kiire ja sujuv individuaalset õppetöövälist arengut toetav võimalus on ehe näide muutunud õpikäsitusest, mille üheks eesmärgiks on luua koolis iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav keskkond. Faktiteadmiste asemel on tähelepanu oskustel, mille vajalikkus on tulevases töö- ja eraelus hakkamasaamisel määrava tähtsusega: meeskonnatöö, loov ja kriitiline mõtlemine, eneseväljendusoskus ja ettevõtlikkus[4]. Uus lähenemine suunab noori aegsasti enda arengut märkama ja juhtima ning oma elus toimuva eest vastutust võtma. See lisab õppeprotsessi kujundamisse loovust ja paindlikkust, mis annab III kooliastmes õppivatele noortele võimaluse õppetöö kõrvalt ka oma huvialadega süviti tegelemiseks. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ on hea näide muutunud õpikäsituse ilmestamiseks - õppijale suurema tegevusvabaduse andmine toetab õppija ja õpetajate vahelisi suhteid, õppija motivatsiooni ning on seotud kõrgema subjektiivse heaoluga. Suurema valikuvabadusega kaasneb õppija enda olulisuse tajumine, mis omakorda määrab õppija edasisi valikuid[5]

Epiloog 

Gerli ja Aksel Brifk
Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Saime meetodi abil teada, et laps tuleb suurema füüsilise koormusega toime, nagu ka enda õppimisprotsessi eest vastutuse võtmisega. Minu süda on pärast selle meetodi läbimist oluliselt rahulikum, mõeldes täna kodus laual olevatele pakkumistele: järgmisel õppeaastal pingutab poeg paralleelselt korvpalli ja hea hariduse nimel suurema osa ajast kas Tallinnas, Audentese Erakooli õpilasena või Itaalias, Tartu Kivilinna Kooli 9. klassi õpilasena - siis juba koduõppe vormis. Kui aga poeg otsustab kodust äramineku edasi lükata ning jääb põhikooli lõpetama Tartusse oma senisesse kooli, on see tema enda küps valik. Oluline on, et ta saab ja julgeb ise valida. 


Gerli Brifk
Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant



[1] Tremblay, MS et al (2011). Systematic review of sedentary behaviour and health indicators in school-aged children and yout. 

[2] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu 

[3] Tartu Kivilinna Kool (2017). Tartu Kivilinna Kooli Arengukava 2018 – 2022. 

[4] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu 

[5] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu

neljapäev, 4. juuli 2019

Arvamusfestival 2019

Haridusala kava

Reede, 9. august

12.00-13.30
"Kes päriselt õpetab - õpetaja või influencer?"

Kool ja õpetajad on osa noorte igapäevaelust nii täna kui 50 aastat tagasi, kuid midagi on muutunud. Uue põlvkonna eeskujudeks online maailmas on saanud influencerid, kelle platvormiks Youtube ja Instagram. Kas õpetajad käivad ajaga kaasas ja milline peaks olema õpetaja suhe influenceritega - adresseerida, kritiseerida, analüüsida, ignoreerida? Kuidas tajuvad uued arvamusliidrid ise oma vastutust noore publiku ees? Võibolla on mõlemal poole üksteiselt midagi õppida! 
Korraldaja: Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut

14.00-15.30
"Meie noored on maailma tipus loodus- ja täppisteadustes, kuid inseneride järelkasv puudub"

Tööturul on puudu inseneridest ja teistest tehniliste erialade spetsialistidest ning tulevikus töökohtade arv tehnilistel aladel kasvab. Kuigi PISA testi järgi on Eesti noored loodus- ja täppisteadustes maailma parimad, ei minda piisavalt tehnilisi erialasid õppima ega soovita seal töötada. Inseneride puudusel teadmuspõhisele majandusele üle minna võimalik ei ole, tööviljakus ei tõuse, kui me ei saa hakata tegema nutikamat tööd. Kuhu kaob noorte huvi tehniliste erialade vastu? 
Korraldaja: Kutsekoda

16.00-17.10
"Logopeediga ja logopeedita: lahendused, mis leevendavad tugispetsialistide puudust"

Tugispetsialistide (eriti logopeedide ja eripedagoogide) puudusest on saanud üldtuntud teave. Pikas plaanis tuleb spetsialiste kindlasti juurde koolitada, kuid see võtab aastaid. Kuidas toimida juba täna nii, et vähese ressursi juures saaksid kõik lapsed vajalikku abi? Tutvustame olemasolevaid ideid ning loome ühiselt lahenduste kava, mis võiks aidata kõiki Eesti haridusasutusi ja omavalitsusi, keda tugispetsialistide puudus kimbutab. 
Korraldaja: SA Innove

18.00-19.30
"Tuleviku lasteaed - mõtteviisist algab muutus"

Koos ajaga ja arengutega ühiskonnas on muutumises ka Eesti lasteaed. Iga päev puutuvad lasteaednikud kokku erinevate olukordadega, kus on määravaks avatus, empaatia, emotsionaalne intelligentsus, koostööoskus ja meeskonnatöö. Meie koolieelikud on tublid akadeemilistes oskustes, kuid sotsiaalne koolivalmidus jääb vajaka. Miks? Kas ja mil moel peaks Eesti lasteaed muutuma? Missugused on tulevikuoskused, mida ootame lasteaiast kooli astujalt. Mida ootab ja vajab ühiskond? Milline roll on tuleviku lasteaias õpetajal. Mida ootab kool? Mida peaks lasteaias muutma, et paraneks meie koolieelikute sotsiaalne koolivalmidus. 
Korraldaja: Eesti Lasteaednike Liit


Laupäev, 10. august 
12.00-13.30
"Mina, õpetajaks?!"

Eesti koolides on juba praegu terav puudus mõnede ainete õpetajatest ning erinevate uuringute ja analüüside põhjal see probleem lähiaastatel ainult süveneb. Gümnaasiumilõpetajate huvi õpetajaks õppimise vastu on väike. Samas on mõnevõrra kasvanud täiskasvanud inimeste huvi omandada õpetajaamet ümber- või täiendusõppes. Neil on selleks erinevad motiivid. Soovime arutelu käigus kuulata "õpetajaks pööranute", õpetamise lõpetanud ning läbiva suuretähega uhkete praeguste ÕPETAJATE lugusid ning kaardistada sõnumeid, millega võiks julgustada veel rohkem haritud spetsialiste valima õpetajaametit. 
Korraldaja: Huvitav Kool ja TÜ haridusuuenduskeskus


14.00-15.30
"Kes võttis õpetajatelt autoriteedi?"

Viimasel ajal on kõlanud häälekad sõnavõtud, et kooli õppijakesksusega on mindud liiale, õpetajale tuleks "autoriteet tagasi anda" ning halvasti käituvaid lapsi tuleks mõjusalt karistada. Kas on tõsi, et õpetajate on laste ja lapsevanemate rünnakute ees kaitsetu? Kas õpetajalt on „autoriteet ära võetud“, kes võttis ja kuidas see tagasi saada? Kas lapsevanem peaks eriarvamuste korral asuma alati õpetaja poolele? Miks lapsed (ja vanemad ja õpetajad) üldse halvasti käituvad? Mis on koolijuhi roll kiusamisvaba töökeskkonna loomisel? 
Korraldaja: Huvitav Kool ja TÜ haridusuuenduskeskus


16.00-17.30
"Tuleviku kõrgharidus"

Kas haridus on unistuste elluviija ja ilusa elu tagaja, millised trendid kujundavad hariduselu homme? Oleme hoogsalt astumas mitmekesisesse haridus- ja tööelu trendide maailma: elukestev õpe, töökohapõhine õpe, e-õpe, voucher, vabakutselisus, kodukontor, üldpädevuste olulisus, erialateadmiste lühiajalisus, tehnoloogia areng. Paneme kokku visioonipildi kõrgkooli õppest ja õppejõu näost, rollidest ja edukuskriteeriumitest aastal 2030, tagamaks tudengisõbralik, tööandjate ja riigi ootustele vastav ning mõnus, pöörane ja praktiline haridus. 


18.00-19.30
"Hea haridus on luksus?"
Eestis on koolide tase erinev tulenevalt laste vanemate sotsiaalmajaduslikust ning rahvuslikust taustast. Vanemate ootused haridusele ning laste ligipääs kvaliteetsele haridusele mõjutavad õpilase tuleviku võimalusi. Milline on hea haridus? Kuidas siis ikkagi on, kas me suudame väikekoolides pakkuda sama head haridust kui keskuste koolides? Kes vastutab maakoolide kvaliteedi eest ning kas suurem kaasamine (vanemad, ettevõtjad jne) võiks anda noortele erinevaid perspektiive? Üritame kummutada või kinnitada levinud seisukohti: “Hea haridus on kallis”, “Laps peab saama käia kodulähedases koolis”, “Maa/väikekoolides on väiksemad võimalused saada head haridust”, “Mammutkoolid ei ole lapsesõbralikud”. 

Korraldaja: Huvitav Kool

Haridusteemalistes aruteludes saab osaleda ka Teadusalal, Meie tuleviku alal, Tulevikutöö alal, Keele ja meele alal ning Digitarkuse alal.



teisipäev, 2. juuli 2019

Visuaalne lihtsustamine kui õpetaja uus superoskus

“Ei ole midagi võimsamat kui aktiivne märkmete tegemine -  

see muudab täielikult suhet sinu ja kohatava informatsiooni vahel.”

Tom Burns & Sandra Sinfield


Visuaalse lihtsustamise praktiku ja raamatute autori Dan Roami sõnul on probleemide lahendamise tulevikuvõti visuaalne mõtlemine, sest kasutades oma sünnipärast võimet näha - nii silmade kui kujutlusvõimega, annab see meile täiesti uue viisi avastada varjatud ideid, neid intuitiivselt arendada ning jagada teistega viisil, millest nad lihtsalt aru saavad. Käesolevas artiklis vaatleme visuaalse mõtlemise olulisust õppimises ning visuaalset lihtsustamist kui õpetaja ühte võimalikku tööriista eesmärkide seadmiseks ning õpilaste visuaalse mõtlemise arendamiseks. 

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine 

Visuaalset kirjaoskust, mida peetakse üheks 21 sajandi võtmepädevuseks, on erinevates allikates selgitatud erinevalt, aga kokkuvõtvalt ja kõige lihtsamalt väljendades on see võime leida kujutisest sõnum. Hariduses kitsamalt tähendab see oskust visuaali abil mõista, suhelda ning tähendust luua. Visuaalne kirjaoskus hõlmab endas kõiki visuaalseid vorme - videost koomiksini. 
E.R. Brumberger sõnul saab visuaalset mõtlemist defineerida kui aktiivset ja analüütilist protsessi, et tajuda, tõlgendada ja toota visuaalseid sõnumeid. 
See on interaktsioon nägemise, kujutluse ja joonistamise vahel, mis on sama eesmärgipärane, rekursiivne ja keerukas kui verbaalne mõtlemine. 

Visuaalne lihtsustamine omakorda tähendab, et ühele pildile on võimalik mahutada kogu idee ja protsess ning anda olukorrast terviklik, lihtsustatud ülevaade. Sõnad ja mõtted pannakse paberile strateegiliselt korrastatuna, graafiliselt kujutades ning sümboleid ja metafoore kasutades. See on eelkõige tööriist, mis hõlmab endas: 

● kiirete ja lihtsate joonistusvõtete omandamist; 

● struktureeritud mõtlemist; 

● tervikpildi nägemist. 

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine annavad meile võimaluse teha õppimise ja protsessid nähtavaks, et luua seoseid, esitada küsimusi ning olla kaasatud. 

Koht hariduses

Nüüdisaegne õpikäsitus ütleb, et õpetaja roll on valmistada oma õpilased ette eluks ja arendada neid õppijateks, kes vastutavad iseenda õppimise eest. Iga õppija peaks saama ja oskama määrata ise omale eesmärgid, sest see on motiveeritud ja ennastjuhtiva õppimise eelduseks. Järelikult on väga oluline anda õpilastele tööriist, mis seda ka toetab. 

Tom Burnsi ja Sandra Sinfieldi sõnul on visuaalne lihtsustamine palju muud, kui täpne ja iseloomulik pilt. Me saame kasutada joonistamist, et mõelda, reflekteerida, katsetada, avastada, suhelda ja mõista. Kui me lubame endale lihtsat kritseldamist, siis hakkame me nägema sügavamaid ja rikkalikumaid ideid. See omakorda aitab luua seoseid. Grete Arro sõnul on just seostamine üks võimalikke väga tõhusaid õpistrateegiaid. Aju- uuringud ütlevad, et seoste loomine on raske, sest sunnib aju rohkem pingutama, aga see on ka hulga tõhusam viis teadmisi omandada. Ka nüüdisaegne õpikäsitus, mis tugineb konstruktivistlikule lähenemisele toob välja, et õppimisel on oluline aktiveerida eelnevad teadmised ning siduda need uutega, et õppija tegeleks aktiivselt teadmiste konstrueerimisega. 

Visuaalse eesmärgipildi loomisega saame suunata oma õpilased isiklikke eesmärke seadma ja lahendusi leidma. 
See omakorda käivitab õppijate seesmise regulatsiooni, mille puhul nad ise määravad vähemalt osaliselt õpitava sisu ja vormi ning on aktiivselt kaasa tegutsejad ja mõtlejad. Mitmed õpetajad on märganud ja toonud välja, et kasutades ise eesmärgi piltide loomisel visualiseerimist ning jagades õpilastele näpunäiteid lihtsaks kritseldamiseks, hakkavad õpilased neid võtteid ka järk-järgult oma märkmete tegemisse üle kandma, tehes sellega õppimisprotsessi endale sobivaks ning arusaadavaks. 


Visuaalsed märkmed 

Õppimise kontekstis võib öelda, et visuaalsete praktikate üheks eesmärgiks on oskus teha visuaalsemaid ja isikupärasemaid märkmeid. Toome verbaalse kõne juurde visuaalsed oskused, loome silla ajupoolkerade vahel ja meie aju töötab terviklikumalt. Dr. Laurence Musgrove toob välja, et selline märkmete tegemise viis on meile tegelikult loomuomane. Mõtleme ennast nt viie aastaseks, kui kritseldamine oli meie esimene oskus väljendada mõtteid ja luua seoseid ning ka meie ümber olevad täiskasvanud kasutasid just nimelt joonistamist selleks, et meile tähtede ning numbrite maailma tutvustada. 
Mingil hetkel aga ei kasuta me enam joonistamist kui mõtlemise tööriista ning hetkel, kui peame hakkama efektiivsemalt mõtlema (me peaks seda tegelikult kogu aeg tegema) ja ise märkmeid tegema, siis ei oska me muud, kui vasakult paremale ja ülevalt alla kirjutada. See on oma olemuselt aga pigem salvestuse masinaks olemine ja lineaarne mõtlemine, mis ei toeta seoseid, tervikpilti ja loovust. 


Õpetaja kui eeskuju

Õpetaja saab toetada õpilaste visuaalse mõtlemise arengut erinevatel viisidel. Käesoleva artikli valguses pakun välja visuaalsete tervikpiltide loomise kui ühe võimaluse. Selleks võivad olla: 

● õpetaja poolt valmis tehtud visuaalid, mida reaalajas enam ei täideta ega muudeta, vaid kasutatakse protsessi kirjeldamiseks ja selgitamiseks; 

● töölehed, mille täitmisesse on kaasatud õpilased ehk õpetaja on teinud valmis ja igale õpilasele paljundanud visuaalse põhja, mida nad saavad kas üheskoos arutledes või õpetaja eeskujul ise täita; 

● õpilastega koos joonistatud visuaalid ehk õpetajal on ees mustand, mille järgi ta joonistab tahvlile ning iga õpilane joonistab sealt ise paberile samasuguse põhja. 

Aga kuidas seda ikkagi päriselt teha? 

Visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise jaoks ei ole tegelikult vaja muud kui paberit ja markereid, vajadust luua suurt pilti ning sisu. Ja see suur pilt on valmis tekkima. Kõik algab soovist teha asju teisiti, mõtelda kastist välja, olla julge! Kui oled juba esimese joone paberile tõmmanud, siis tekib sinna ka teine ja kolmas. 

Jah, see tahab natuke julgust ja pealehakkamist, sest enamus meist arvab, et ei oska joonistada. 
Aga tegelikult ei oma joonistusoskus siin üldse nii suurt tähtsust, kui arvatakse. Struktuuri loomiseks saame kasutada erinevaid konteinereid (teeviidad, jutumullid, poodiumid), mille sees on olulised tekstid ning nooli, mis tekstid loogiliseks tervikuks seovad. Joonistame juurde mõni inimese, lisame paar sümbolit (vajadusel otsi ideid internetist) ja toome sisse värve. Pigem võiks ütelda, et raskem osa selle juures on mõelda läbi visuaali enda eesmärk ning sisu: 

● miks ma visuaali teen? 

● mis on selle eesmärk? 

● kellele see on suunatud? 

● kus ma seda kasutan? 

Kui need küsimused on selged, siis saame luua algteksti ja alustada joonistamist, mis on kokkuvõttes kõigest vormistamise küsimus. Kui esimene visuaal kasvõi iseenda jaoks on loodud, siis on sealt edasi ainult väike samm teise ja kolmandani ning ka selleni, et juhatada oma õpilased visuaalse mõtlemise imelisse maailma. 

Nõustun täielikult Martin Haussmanniga, kes oma raamatus ütleb, et praegusel kiirel teadmistele suunatud digiajastul me lausa vajame visualiseerimist kui baasoskust. Mõtlemine koos pliiatsiga toob meie protsessidesse sh õppimisse nähtavust, kaasatust ning oma käega loomist. Ja kui nüüdisaegse õpikäsituse valguses mõelda, et lisaks kõigele aitab see suunata meie õpilasi ennastjuhtivamaks õppijaks, siis arvan, et asi on proovimist väärt!

Kati Orav, visuaalne praktik
Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant




Kasutatud kirjandus 

1. Agerbeck, B., Bird, K., Bradd, S., Shepherd, J. (2016) Draw Together Through Visual Practice. An Anthology. U.S.A. 
2. Arro, G., (2017) Õppimine, see polegi imelihtne.
3. Brumberger, E. R. (2007). Making the Strange Familiar: A Pedagogical Exploration of Visual Thinking. Journal of Business and Technical Communication, 21(4), 376–401. https://doi.org/10.1177/1050651907304021
4. Burns, T., Sinfield, S. (2016) Essential Study Skills, The Complete Guide to Success at University. 4th Edition, Sage, London 
5. Haussmann, M., (2015) Thinking with your pen. English edition 2017. Redline Verlag, Germany. 
Moeller, M., Cutler, K., Fiedler, D., & Weier, L. (2013). Visual Thinking Strategies = Creative and Critical Thinking. Phi Delta Kappan, 95(3), 56–60. https://doi.org/10.1177/003172171309500312
6. Roam, D., (2014) The Ten (and a half) Commandments of Visual Thinking.
7. Tamm, A.(2018). Nüüdisaegse õpikäsituse e- kursus. Tartu Ülikool. Külastatud aadressil https://sisu.ut.ee/opikasitus