Imavere Põhikooli kogemus: kui distantsõpe läheb hästi

Gerly Lehtmets
Imavere Põhikooli inglise keele õpetaja,
artikli autor. Foto: Erakogu

Olen kooliealiste laste ema ja tädi. Olen ka õpetaja. Tean, kuidas distantsõpe mitmel pool korraldatud on või kuidas see sisuliselt korraldamata on jäetud. Tean, millega peavad silmitsi seisma paljud tuttavad ja nende lapsed, kelle koolides napib veebitunde ja kelle töökoormus on pärast koolide sulgemist lakke tõusnud, aga see ei ole igal pool nii. Meie koolis ei ole ning üldistused stiilis „õpetajad ei tee midagi“, „lastele jäetakse vaid kuhjades ülesandeid“ ja „õpetajate palk tuleks hoopis vanematele anda“ teevad haiget. 

Töötan kahes koolis inglise keele õpetajana ja lisaks üritan kevadel magistriõpinguid lõpetada. Minu IT valdkonnaga hõivatud abikaasa töötas juba enne koroonaaega kodus, kuid sellest õppeaastast annab ta põhitöö kõrvalt kohalikus koolis ka 8.-9. klassi füüsikatunde. Meie vanim laps Lenna (8) õpib sel aastal teises klassis. Tema nooremad õed käivad veel lasteaias, aga kuna kohalik omavalitsus soovitas lapsi lasteaeda mitte viia, on nad kodus. Meie leibkonda kuulub veel minu ema, samuti õpetaja, kelle korraldada on töö hariduslike erivajadustega õpilastega. Võite ette kujutada, kuidas toimib elu majas, kus on 5 tuba ja 6 inimest ehk 3 õpetajat, 1 õpilane ja 2 mürgeldajat...

Tegelikult pole see nii hull midagi. Ma julgen isegi öelda, et kui väikesed jonnihood välja arvata, läheb meil täitsa hästi. Selle taga on aga kooli ja kodu ühised jõupingutused, nii-öelda nõudluse ja pakkumise tasakaal.

Kui distantsõpe aasta tagasi algas, oli meil veidi aega sulaselget kaost. Oli vaja kiiresti välja mõelda, mida ja kuidas teha, et olukorda stabiliseerida. Kuidas ma õpetan? Kuidas see esimese klassi jüts õpib? Mida teised lapsed sel ajal teevad? Oli palju küsimusi ja vähe vastuseid, aga siis hakkasime tegutsema.

Imavere Põhikooli juhtkond otsustas luua kõigile õpilastele kooli meiliaadressid ja kasutada ühtse platvormina MS Teams keskkonda. Läks umbes nädal-poolteist, et kõik õpilased keskkondadesse sisse saada ja isegi siis esines probleeme, et lastel ununesid paroolid ning süsteem ei lubanud sisse logida, kuigi andmed olid õiged. Siis panid paar-kolm tehnoloogiataiplikumat õpetajat seljad kokku ja pakkusid kolleegidele tuge, kuidas muresid lahendada või neist mööda minna, kui lahendust ei paistnud. Samal ajal soovitati üksteisele toredaid keskkondi ja erinevaid vahendeid, mida õppimisel-õpetamisel kasutada. Juhtkond ütles ette, mitu tundi tuli kindlasti veebis läbi viia ja kuidas see toimima peaks ning nii ta läks.

Direktor Tiina Lohur näitab sülearvuteid, mille kool sai Lastekaitse Liidu
algatuse kaudu. Lisaks arvutitele, laenutati õpilastele ka kõrvaklappe ja arvutihiiri.
Foto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja

Kui distantsõpe sel kevadel uuesti algas, olime meie juba valmis. Õpetajatele kehtestati taas samad reeglid – 50% tundidest iga klassiga peavad toimuma Teamsis, koolipäeva aluseks on tunniplaan, kuhu veebitunnid on vastavalt ära märgitud, õpilastele peab andma tagasisidet ja kui tekib probleeme, et keegi kaob ära või jätavad tulemused soovida, tuleb neist koheselt rääkida. Iga nädal toimuvad töökoosolekud, kus antakse ülevaade möödunud nädala edusammudest ja ebaõnnestumistest, ollakse üksteise jaoks olemas.

Lenna laulab praegu oma toas klassiõele sünnipäevalaulu. Viiest tänasest tunnist on neil veebitundidena neli, sealhulgas kehaline kasvatus. Selleks, et õppetöös osaleda, on tal kasutada veebikaameraga arvuti ja kõrvaklapid, mida puudumise korral oleks saanud koolist laenutada. Seda võimalust on aktiivselt pakutud ja kodud on seda ka kasutanud. Kui lapsevanem või õpilane ise vahendeid küsinud ei ole, on seda mitmel juhul pakkunud õpetajad, kes on näinud, et õpilase mikrofon ei toimi või kuulnud taustamüra, mis õppijat segab. Pärast tunde võib Lenna Teamsi kaudu osaleda pikapäevarühmas ja veebi teel toimuvad ka osad huviringid vanematele õpilastele.

Lenna õppetöös osaleme abikaasaga nii palju, et õpetasime talle vajalikesse keskkondadesse sisse logimist, aitasime salvestada brauserisse järjehoidjaid ja uurime aeg-ajalt selle kohta, kuidas tal koolis läheb. Kui esineb tehnilisi probleeme, aitame neid lahendada või kui see kohe ei õnnestu, anname õpetajale teada, miks laps tunnist puudub või ülesanne tegemata on. Näiteks oli hiljaaegu probleem uue arvuti helisüsteemiga, mis millegipärast ei tahtnud Teamsiga koos toimida. Klassikaaslased ei kuulnud Lennat ja tema neid, kuigi väljaspool Teamsi rakendust sai muusikat mängida ja mikrofongi töötas kenasti. Kuna enda tundide tõttu ei olnud võimalik probleemiga koheselt tegeleda, andsime õpetajale teada, ja lahendasime probleemi esimesel võimalusel.

Juba eelmisel aastal harjutasime lapsesse seda iseseisvust, et üldjoontes tuleb tal kooliasjadega üksinda toimetada, ent vajadusel me aitame. Samas tegime kohe selgeks, et aidata saame me ainult enda töö kõrvalt ehk siis kui meil on selleks vaba hetk. Teinekord on tulnud seda hetke päris kaua oodata ja nii tekkis ka Lennal mõnikord hirm, et ta jääb asjade esitamisega hiljaks. Selle peale õpetasime, et siis tuleb õpetajat teavitada, miks nii läheb, sest on oluline, et õpetaja teaks, et õpilane tegeleb kooliasjadega, mitte pole lihtsalt kadunud. Kui see ei muutu krooniliseks, antakse hilinemised andeks.

Üldjoontes õpetajad ju teavad, et lapsevanem ei saa kogu aeg õpilase kõrval istuda (kuigi on ka neid vanemaid, kes seda vajalikuks peavad) ja seetõttu on meie koolis põhimõtteks see, et me õpetame lapsele, kuidas oma ülesandeid teha ja esitada, ega pane seda koormat vanemale. Kui õpilane ei saa aru, mida, kuidas ja kuhu ta tegema peab, on talle antud juhend abi saamiseks ehk kõige juurde käib lause, et õpetaja on oma tööajal Teamsi kaudu kättesaadav. Tõsi, veenda oma last seda võimalust kasutama, jääb iga vanema ülesandeks.

Meil pööratakse palju tähelepanu sellele, et kontakt ära ei kaoks ning et koolielu tunduks nii normaalne kui võimalik. Igal kolmapäeval, klassijuhatajatunni alguses, on ülekooliline kogunemine, kus jagatakse infot ja vahetatakse muljeid, kuidas nädal möödunud on. Teeme endiselt projekte. Alles hiljuti toimus meil vaimse tervise nädal, kus alustasime iga koolipäeva pooletunnise hommikvõimlemisega ja vanematele õpilastele toimus ka loeng vaimse tervise hoidmise kohta. Nii lõimisime inglise keelt, kehalist kasvatust ja inimeseõpetust. Selles abistas meid mullu perega Londonist Valgamaale kolinud Tommy Danquah, kes sellist võimalust täiesti tasuta ka teistele koolidele pakub. Iganädalaselt jagatakse toidupakke, mis on komplekteeritud põhimõttel, et ka esimese klassi õpilane iseseisvalt söönuks saaks, ja sisaldavad viie koolilõuna jagu valmistoite.

Samal ajal on mu ema oma väikeklassiga koolis, kuhu on kutsutud veel paar hariduslike erivajadustega õpilast. Nad teevad tunde umbes keskpäevani, söövad lõunat ja lähevad siis koju. Eelmisel aastal tegi ema nendega tunde kodunt ja ükshaaval, nii et tunnid toimusid lapsevanemale kõige sobivamal ajal, kohati õhtuti. Ka nemad kasutavad samu keskkondi, mis teised. Koolis pakutakse logopeedilist nõustamist ning koolipsühholoogi vastuvõtud toimuvad nii koolimajas kui veebi teel.

Ka koolis tavaõppel olles kasutame palju tehnoloogilisi vahendeid
nagu virtuaalreaalsusprillid ja teeme Kolme Põrsakese komplektidega
vahvaid teaduskatseid. Foto autor: Margit Reinpõld

Ma julgen öelda, et lapsevanemad on meiega rahul. Lapsevanemana olen ise rahul. Meie edu võti peitub lihtsates asjades, millest olulisim on ilmselt ühtne süsteem. Meie töökeskkond on MS Teams ja tunnid on õpilastele kalendrisse sisestatud. Selle kaudu tunniga liitumine on selgeks õpetatud ka esimese klassi õpilastele ja see toimib. Me peame kinni tunniplaanist – õpilased teavad, mida ja millal neilt oodatakse, üleöö ei teki päevaplaani tunde juurde, kuigi vahel juhtub, et mõni jääb ühel või teisel põhjusel hoopis ära. Me märgime puudumisi ja paneme hindeid, et kodul oleks huvi korral olemas ülevaade, kuidas lapsel läheb. Me tõesti pingutame, et õppimine ja õpetamine oleksid kogu meie koolipere jaoks võimalikult stressivabad.

Meie pere nooremad lapsed (4 ja 6) on koolipäeva vältel üsna iseseisvad. Nad vaatavad telerit, mille häälenivood ei ole lubatud tõsta üle piiri, mis teisi segaks, mängivad oma toas legode ja teiste leludega või joonistavad, meisterdavad ja värvivad. Õhtuti püüame nende jaoks rohkem olemas olla, koos õues käia ja lauamänge mängida, aga ilmselt saavad kõik lapsevanemad minust aru, kui ütlen, et väga energiliselt ma nendes mängudes pärast tööpäeva enam kaasa lüüa ei jaksa. Mu kodu on võrdlemisi sassis, sest koristada ma tõesti ei jõua. Pesugi pesen tavapärasest harvem. Minu ja mitmete mu kolleegide fookus on distantsõppe ajal olnud õpilaste toetamisel, nii et enda lapsed on kahjuks jäänud pisut tagaplaanile ja see tekitab süütunnet, mistõttu on üldistused kõigi õpetajate laiskuse ja saamatuse suunal veelgi valusamad. On mõistetav, et kodul on koolile etteheiteid – neid on ka siis, kui toimub nii-öelda tavaõpe – aga mina leian, et need probleemid tuleks tõstatada kooliga. Rääkige oma laste õpetajatega, kooli juhtkonnaga ja koolipidajaga (just selles järjekorras). Kool ei saa probleemi lahendada kui ta sellest ei tea. Julgen öelda, et asi ei ole distantsõppes – ka selline õppevorm võib toimida. Nagu paljud muud probleemid, saavad mured distantsõppe juures alguse probleemsest kommunikatsioonist.

Signe Mitt, 1. klassi juhataja: Iga algus on raske. Nii ka kohanemine distantsõppega. 1. klassi lastele osutus esialgu keeruliseks Teams´i keskkonnas oma nutiseadmega toimetamine ning nad vajasid vanemate abi. Hea abimees õppetundide läbiviimisel on OPIQ keskkond ja lisaks vahvad videod, e-töölehed ja õppemängud Kahootis. Distansõppel olles saab edukalt kasutada projektipäevi, mis hõlmavad kõiki õppetegevusi (JOL-i poolt väljastatud kalender-retseptiraamat ning selle abil kokkamine; Liikuma Kutsuva Kooli tegevused; VEPA mängud jne). Antud olukord pole kõige roosilisem, aga võimaldab lastel arendada iseseisvust ning loomingulisust!

Margit Reinpõld, õppealajuhataja, 2. klassi juhataja: Algklassides on distantsõppel oluline, et õppija ise saaks keskkondadega hakkama. Sellepärast õpetame kõigepealt last uusi tööriistu ja keskkondi kasutama. Tähtis on see, et õppimine toimuks arvutis, mitte tahvelarvutis või nutitelefonis, et õpetajal ja õpilasel avaneks seadmes ühesugune pilt. Nutiseadmete kasutamine võib lapsele olla käepärasem, aga tihti pakuvad õppevahendid neis teistsuguseid funktsioone ja „nupud“ asuvad teistes kohtades, mis teeb õpilase juhendamise distantsilt keerulisemaks. Laps peab oskama vajadusel õpetaja poole pöörduda ja abi küsida.

Meie head praktikad

👉 Info ja soovitud tulemus on kirja pandud ja aegsasti ette teada;

👉 Rutiini loomine (veebitunnid, kogunemised, koosolekud igal nädalal samal ajal);

👉 Klassijuhatajatund igal nädalal veebis;

👉Pikapäevarühma kasvataja on õpilastele kättesaadav veebis – õpilased tahavad temaga ka niisama suhelda lisaks õppimisele;

👉 Kohtumised hoolekoguga veebis, hoolekogu nõuannete kuulamine;

👉 Õpetajate vaimu hoidmine – iganädalased kohtumised veebis, võimalus töötada koolis, võimalus süüa koolis sooja lõunat, tähtpäevade meelespidamine;

👉 Valmistoidu pakid kõigile õpilastele – enamus soovivad, üksikud loobuvad;

👉Koolipoolne avatud ja julgustav olek (abivajajale viime toidupaki koju; leiame võimaluse, kuidas saata õpilasele koju õppematerjal, fotokonkursi auhind, korraldada õpilase transport vms);

👉Huvitegevus veebis (kevadine fotokonkurss, ülekooliline naljapäev, munade moeshow, kalendritähtpäevad, huviringid);

👉Tugispetsialistide toetus (võimalus kohtuda koolipsühholoogiga koolis ja veebis, ümarlauakohtumine vanemaga lapse õppimise toetamiseks).

Gerly Lehtmets

Imavere Põhikooli inglise keele õpetaja

Tartu Kivilinna Kooli teekond uue õpikäsituse rakendamiseni

Vajaduses muudatuste järele haridus- ja koolielus pole kahelnud keegi. Küll aga on küsimus, mida ja kuidas teisiti teha? Oluliseks sammuks teatud selguse loomisel oli Elukestva õppe strateegia 2020 (2014) vastuvõtmine, millega seati paika uuenduste fookus. Haridusaruteludesse lisandus uus termin - muutunud õpikäsitus. 

Uuenduste sisulise poole lahtimõtestamisel oli abi Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli analüüsidest, mis koondasid erinevaid ideid (Pedaste, 2017, Heidmets & Slabina, 2017), tõid välja olulisi aspekte, mida koolielu uuendamisel arvestada. Analüüsidest lähtuvalt koostasid ülikoolide haridusteadlased õpikäsituse mudeli. 

Muutuste elluviimine meie koolis on näidanud, et protsessi eduka läbiviimise seisukohalt on oluline läbi mõelda neli põhiküsimust: miks, mida, kuidas, kes. Võtsime aluseks sellesama õpikäsituse mudeli ning otsustasime iga koolikultuuri teguri osas teatud muutusi ellu viia, et tagada terviklik lähenemine. 

Varasematele kogemustele tuginedes teadsime, et kohe kõike muuta ei jõua ning oluline on paika panna fookus. Üks võimalus oleks olnud keskenduda ühele konkreetsele tegurile, nt üksnes eestvedamisele või koolikorraldusele või hoopis õpetajate ettevalmistusele ja täiendkoolitusele ning liikuda seejärel järgmiste tegurite juurde. Otsustasime aga tegeleda kõigi nelja teguriga, vaadates iga teguri juures just neid aspekte, mis meie kooli olukorda arvestades kõige enam tähelepanu vajasid.  Õpikäsituse mudelis välja toodud viiest õpieesmärgist võtsime fookusesse kolm: õppija õpioskused, koostööoskused ja enesejuhtimine. Loomulikult olid meie jaoks jätkuvalt tähtsad ka õppijate ainealased teadmised ja oskused ja nende heaolu, kuid pigem jätsime need järgmise perioodi fookusteks. 

Õpilased projektinädalal meeskondadena töötamas.
Foto: Küllike Pedaste

Konkreetsed muutused koolis

Aastatel 2014-2020 tegime Tartu Kivilinna Koolis järgnevad uuendused:

⭐ Eestvedamine ja koolielu korraldus

1. Jagatud juhtimine - eesmärgiga suurendada töötajate ringi, kes võtavad vastutuse teatud juhtimistegevuste eest.

2. Suurem kaasamine, eelkõige õpilaste ja lapsevanemate osas. Igal kevadel toimub koolis Lastevanemate Foorum (igast klassist 1-2 esindajat) ja ka Laste Foorum (igast klassist 1-2 õpilast). Foorumitel arutletakse käimasoleva õppeaasta ja kooli arendusega seotud teemadel. See on hea võimalus saada osapooltel ülevaade erinevatest seisukohtadest ja ideedest, ühtlustada arusaamu, tuua välja mure- ja hirmukohad ning pakkuda lahendusi. Foorumid on osutunud väga kasulikuks just uuenduste ettevalmistamisel. 

3. Ühe suurema õppekorraldusliku muudatusena võib välja tuua "Projektinädalate" süsteemi loomise, mille eesmärgiks tunnipõhisuse vähendamine ja lõimingu suurendamine. Projektinädalad toimuvad kahel nädalal õppeaastas (I ja IV õppeperioodi lõpus). Tavapäraste koolitundide asemel töötavad õpilased meeskondades, tegevused on seotud ühe teemaga, mis hõlmab kõiki õppeaineid. Nädal lõpeb loova lõpp-projektiga, mida teistele esitletakse.  

4. Teise suurema õppekorraldusliku muudatusega alustasime 2020. aasta septembris ning selle eesmärgiks on õpilaste iseseisvuse ja vastutuste suurendamine ning enesejuhtimisoskuste arendamine. Õppetunnid on 70-minutilised, millele lisandub õpilase iseseisev õpiülesannete lahendamine. Kuna see muudatus on sisse viidud alles käesoleval õppeaastal, saame selle mõju analüüsida ja soovitusi jagada peale mõningast rakendusperioodi. 

  ⭐ Füüsiline, vaimne ja sotsiaalne õpikeskkond

1. Antud teguri osas võtsime eesmärgiks suurendada koostöist õppimist ja õppijate autonoomiat. Siia alla kuulub juba eelnimetatud projektinädalate süsteem, mille põhipunktideks on meeskonnana tegutsedes koostööoskuste arendamine, projektõpe, aga ka õpitava suurem seotus igapäevaeluga.

2. Teise suurema uuendusena tooksime välja digipöörde, mis toetab e-õppes vajaliku õpikeskkonna arengut. Digipöörde süsteemi ehitasime üles isemääramise teooria (Deci & Ryan, 1985, 1996) põhimõtetest lähtuvalt. Antud teooria kohaselt tagab kõrge motiveerituse suurem autonoomia, tegevuse vastavus isiku kompetentsile ning seotus laiema terviku või eesmärgiga. 

3. Oluliseks märksõnaks sai ka liikumisvõimaluste suurendamine koolis. Selleks liitusime Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikuga, mille kaudu saadud ideedest tulenevalt muutsime füüsilist koolikeskkonda, vahetundide korraldust, samuti on saanud koolitust mängujuhid. 

Liikumis- ja lõõgastuspaus pikas vahetunnis.
Foto: Küllike Pedaste

⭐ Õpetajate ettevalmistus ja täiendkoolitus

1. Õpetajate professionaalsete õpikogukondade loomine. Kõik kooli õpetajad jagunevad 6-8-liikmelisteks rühmadeks, kes kohtuvad regulaarselt (2 korda kuus). Õpikogukondade tegevusel on kaks eesmärki: koolielus ettetulevate probleemide lahendamine ja õpetaja professionaalse arengu toetamine. Õpikogukondadel toimuvad kaks korda aastas ühised seminarid, kus tutvustatakse üksteisele oma poolaasta tegemisi. 

2. Kevadseminarid õpetajatele, mille eesmärgiks ühiselt tutvuda uuemate suundade ja liikumistega hariduses üle maailma ning arutleda nende rakendamisvõimaluste üle meie koolis. Ühe sellise seminari käigus panime kokku meelespea õpetajatele neist indikaatoritest, mis aitavad igapäevases koolielus muutunud õpikäsitust silmas pidada.

➯ Õpilane on aktiivsem kui õpetaja.

➯ Klassiruumi paigutus muutub sageli.

➯ Tehnoloogia on protsessi loomulik osa.

➯ Õpilane teab, mida ta õpib, kuhu peab välja jõudma ja mida tal sinna jõudmiseks on vaja teha.

➯ Suur osakaal on rühma-, paaris- ja meeskonnatööl.

➯ Õpilane oskab tuua teemaga seotud elulisi näiteid.

➯ Õpilane loob ise midagi teema raames.

➯ Õpilasel on erinevaid valikuid.

➯ Õpilasel on tunnis huvitav. 

Õpikogukonna liikmed leidsid probleemile lahenduse.
Foto: Küllike Pedaste

⭐ Õppesisu ja õpikäsitus

1. Õppesisu osas alustasime õpitulemuste kolmel tasemel (alg-, kesk- ja kõrgtase) lahtikirjutamisega, et meil oleks parem ülevaade õppija arengu teetähistest.

2. Uuendasime hindamissüsteemi. Võtsime kasutusele õpilaste enesehinnangulehed, kus I perioodi lõpus õppijad analüüsivad (eakohasel tasemel) oma senise õppimise kulgu ja seavad eesmärke eesseisvaks õppeperioodiks. Hakkasime kasutama mitteeristavat hindamist põhikooli lõpuni õppeainetes (nt kunst, tehnoloogia, liikumisõpetus ja muusika), kus õpieesmärgiks on ennekõike õppija järjepidev areng, mitte niivõrd konkreetse ühtse taseme saavutamine. I kooliastmes on üksnes sõnalised hinnangud, II ja III kooliastmes kasutame eristavalt hinnatavates ainetes võrdsete vahemikega 6-pallist tähtskaalat (A-F). 

Kõikide loos kirjeldatud muudatuste puhul alustasime "miks?" küsimusega. Oluline on teada planeeritava uuenduse vajalikkust ja uskuda, et see viib püstitatud eesmärkide saavutamiseni. 

Iga muutuse elluviimisel on oma faasid, sealjuures ka tagasilöögid ja eksimused, mis on protsessi loomulik osa. Kui aga uuenduste aluseks on kindel veendumus, et teeme head asja, siis on üheskoos võimalik leida üles ka sobivaimad lahendused. 

Karin Lukk

Tartu Kivilinna Kooli direktor

Täismahus artikkel: Ülevaade haridussüsteemi välishindamisest 2019/2020. õppeaastal. 

Loe SIIT!

Kasutatud kirjandus:

Deci, E.L. & Ryan, R.M. (1985). Intrinsic Motivation and Self-determination in Human Behavior. New York. Plenum.

Deci, E.L. & Ryan, R.M. (1996). Need Satisfaction and the Self-regulation of Learning. Learning&Individual Differences, 8(3), 165-174

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 (2014). Vaadatud 01.10.2020 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf

Haridus- ja Teadusministeerium. (2014). Elukestva õppe strateegia 2020. Külastatud aadressil: https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf

Heidmets, M. & Slabina, P. (2017). Õpikäsitus: Teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. Külastatud aadressil: https://dspace.ut.ee/handle/10062/55716

Pedaste, M. (2017). Nüüdisaegse õpikäsituse mudel. Tamm, A., Pedaste, M., Leijen, Ä., Peitel, T. ja Saks, K. Uurimisprojekti „Süstemaatiline kirjanduse ülevaade õpikäsituse nüüdisaegsuse hindamiseks sobivate mõõtvahendite leidmiseks“ raport. Külastatud aadressil: https://dspace.ut.ee/handle/10062/55715

Keelepraktikas osalemine on äge kogemus kogu eluks

Minu nimi on Kadi, õpin 12.klassis ja tegelen igasuguste vahvate asjadega, mis pakuvad mulle rõõmu.

Kadi Valk, VeniVidiVici keelementor

Olen VeniVidiVici programmis vabatahtlik ja e-keelementor. Organisatsioon hakkas tegelema e-keelepraktikaga ja see hakkas mulle kohe alguses väga meeldima. Selle võimaluse abil saavad eesti ja vene keelt kõnelevad noored üksteisega virtuaalselt suhelda, õppida keelt, tekitada sõprussuhteid. E-keelepraktika abil saavad noored julgust, et võõrkeeles suhelda, see on hea võimalus keele arendamiseks. Tahtsin kohe alguses, kui sellest kuulsin, anda oma panuse, et minu abil kas või üks vene emakeelega noor muutuks julgemaks eesti keeles suhtlemises.

Minu tunded enne e-keelepraktika alustamist olid väga erinevad, tundsin erinevaid emotsioone. Olin põnevil, samas kartsin, mida ma mentorina räägin, kas oskan piisavalt hästi keelt õpetada, minu roll on e-keelepraktikas päris suur. Samas tundsin ka hirmu, suhtlen ju siiski võõra inimesega ja oluline on saavutada hea klapp. Kui reaalne e-keelepraktika toimus, siis hirm ja ärevus kadusid ning kõik kulges hästi.

Mina isiklikult olen olnud keelementor kahele vene emakeelega noorele. Hiljuti sain uue noore, kellega suhelda eesti keeles ja meie omavaheline klapp on väga hea, oleksime nagu ammused sõbrad omavahel. E-keelepraktika kestab ligikaudu üks kuu, nädalas suhtleme keelesõbraga 2-3 tundi. Lisaks suhtlusele teeme ka keeleharjutusi ja ülesandeid, et keeleoskust kinnistada. Minu jaoks pole raske leida seda ühist keelt oma keelesõbraga. Esimesel korral saavutasime hea kontakti ning meie motoks on see, et õpime keelt läbi naeru ja naljade. E-keeletunnis räägime tavapärastest igapäevaasjadest, näiteks kool, hobid, räägime Eestist. Kasutan ka muid õppemeetoteid keele õpetamises, näiteks vaatame YouTube`i videoid, mängime mänge (kuldvillak, kahoot).

Mentorina tunnen end juba julgena, kuna nüüd tean, mida ma teen, kuidas noorega suhtlen. Mulle on väga tähtis ka mentii arvamus ja mulle on oluline kasutada õppemeetodeid, mis talle sobivad. E-keelepraktikat ei ole vaja karta, kõik sujub enamasti iseenesest. Soovitad kõigil e-keelepraktikas osaleda. See on väärtuslik kogemus kogu eluks. Eestis on palju noori, kes vajavad keele omandamisel tuge ning sõpru ja vastavat keskkonda. VeniVidiVici meeskonnalt saab alati nõu ja tuge küsida. Keelepraktikas osalemine on väga äge kogemus kogu eluks, see on nagu õpetajatöö. Mina seda otsust ei kahetse ja soovitan julgelt teilegi!

Kui Sinagi tunned, et soovid keelt praktiseerida või Sul on vaba aega, et olla keeleõppijale toeks, registreeru VeniVidiVici e-keelepraktika programmi.

Lisainfo leiad siit: https://vvvopilasvahetus.ee/keelepraktika/

Kadi Valk

VeniVidiVici e-keelementor

 

Ahhaalik kool - mis see on?

Ahhaalik koolimudel, mille käivitamisse on olnud kaasatud Tartu Forseliuse Kool, Tartu Ülikool ja Teaduskeskus AHHAA, on üks viis muutunud õpikäsituse rakendamiseks koolis. 

Kuidas kõik sai alguse?

Idee ahhaaliku koolimudeli loomiseks saadi California teaduskeskuse ja selle juures asuva põhikooli (Alexander Science Center School) omavahelisest koostööst. Nimetatud koostööprojekti eesmärgiks oli muuta õpilaste suhtumist loodusteadustesse positiivsemaks ning toetada õpilaste uurimuslike oskuste läbiviimist. 

Ahhaalikku koolimudelit hakkasime välja töötama aastal 2016. Soov oli mudeliga liikuda kogu kooli tasandile, kuid esimestel aastatel seadsime fookuse loodusainetele. Väga oluliseks peame tõenduspõhist lähenemist, mistõttu on ahhaaliku udeli loomisesse olnud aktiivselt kaasatud Tartu Ülikooli uurijad.

Esmane kaardistus loodusteaduste valdkonnas tehti 2016. õppeaastal: uuriti hetkeolukorda, vaadeldi tunde, küsitleti õpilasi ja intervjueeriti õpetajaid. Tagasiside näitas, et tunnid võiksid olla elulisemad, rohkem tähelepanu võiks pöörata praktilistele ja koostööoskusi arendavatele töödele, sh uurimuslikule õppele. Sellest lähtuvalt arutati üheskoos, kuidas viia muutused õpetamisse. 

Kopsu uurimine. Foto: Kristi Mumm

Valikained - saab ka teisiti!

Selleks, et tuua muutusi õpetamisse, alustasime hoopis valikainete pakkumisest III kooliastme noortele. Leidsime, et juba põhikoolis võiks õpilane ennast paremini tundma õppida ning rohkem teada saada huvipakkuvate teemade kohta. 

Esmalt selgitasime välja teemad, mida meie kooli õpetajad oleksid valmis valikainete raames pakkuma. Küsitlesime ka 6.-8.klassi õpilasi ning kaardistasime, millised valikained neid võiks huvitada. Mitmed õpetajate poolt välja pakutud ideed olid õpilaste seas väga populaarsed ja nii tekkiski õpetajate ja õpilaste koostöös 9 valikainest koosnev nimekiri: õpime avastades, sõbralik tarbimine, loodussõbralik matkamine, robootika ja mehhatroonika, fotograafia, teatrimängud, rännak filmimaailmas, ettevõtlikult ettevõtjaks, loovkirjutamine. 

Katse "Muna pudelis". Foto: Kristi Mumm

Valikainete loomisel võtsime eesmärgiks, et õpe peab olema eluline, koostöine ja praktiline. Hindamine on valikainetes mitteeristav. Valikainetes õpivad koos 6.-8. klassi õpilased. Üks valikaine kestab pool aastat, nii et kolme aasta jooksul on õpilasel võimalik läbida kuus valikainet. Iga poolaasta lõppedes küsime õpilastelt tagasiside läbitud valikainete kohta, et muuta õpet veelgi paremaks. Õpilastelt saadud tagasiside põhjal oleme juurde loonud ka uusi valikaineid: ürituskorraldus, avastamas psühholoogiat endas, sinine planeet, avastades ahhaalikku. 

Kuidas on läinud?

Valikained on õpilaste seas väga populaarsed ja on andnud õpetajatele julgust õpetamisel proovida, avastada ning koos õpilastega ka ise õppida. Sisulised muudatused, mis said alguse valikainete tundidest, liikusid ka põhiainetesse. Ahhaaliku koolimudeli rakendamine õigustas end, sest Tartu Ülikooli 2018/2019. õppeaasta kordusuuringu tulemused näitasid märkimisväärset muutust loodusainete õpetamisel. Oluliselt oli suurenenud eluliste näidete toomine, tõusnud oli hinnang praktilistele töödele, õpilased pidasid loodusainete tunde huvitavamaks, õppemeetodid tundides olid mitmekesisemad ning õpilaste hinnangul viisid õpetajad aina enam tunde läbi ka väljaspool koolikeskkonda. 

Loodusainetes toimub aktiivne koostöö ka teaduskeskusega AHHAA ning õpetajatel on võimalus tunde seal läbi viia. Lisaks loodi AHHAA eestvedamisel ning mitmete koolide loodusainete õpetajate koostöös loodusainete õpetajaid toetav ahhaalik õppematerjal, mis toetab tundides põnevate katsete ja avastuste läbiviimisel. 

Järgmised sammud - ahhaalik koolimudel koolitervikuks

Tõenduspõhised positiivsed muutused loodusainetes andsid meile julguse 2019/2020 õppeaastal laiendada ahhaalikku koolimudelit ka teistesse ainevaldkondadesse, sh algklassidesse ning luua kooliterviklik lähenemine. 

Kuna õpilase eneseregulatsioonioskuste toetamine ja arendamine on üks ahhaaliku kooli prioriteete ja suundi, võtsime just selle aspekti eelmisel õppeaastal kogu kooli tasandil fookusesse. Osalesime ka Tallinna Ülikooli "Tulevikukooli" programmis, mille raames lõime õppeaasta jooksul õpetajaid ja õppijaid toetavad materjalid õpilaste enesereguleerimisoskuste arendamiseks.

Üheks ahhaaliku koolimudeli omaduseks on õppeainetevaheline lõiming. Selle eesmärgiks on tõsta õpilaste motivatsiooni, seostada õpitavat õpilase huvidega ning muuta õppimine õpilaste jaoks tähenduslikumaks, terviklikumaks ja mõtestatumaks. 2019/2020. õppeaastal võtsime eesmärgiks lõimingu põhimõtetest lähtuvale üldõpetusele ülemineku I kooliastmes ning oleme nelja aasta jooksul tegelenud II ja III kooliastme lõiminguplaanide väljatöötamisega. Mitmesse klassis oleme jõudnud nende plaanide rakendamiseni, kus teemad on läbimõeldud ning ainetevaheline koostöö märgatav. 8. klassi õpilaste tagasiside põhjal võib öelda, et lõiminguprojektid õppetöös pigem meeldivad neile, kuna ülesanded annavad rohkem valikuvabadust õpilastele ning teemad õppeainetes omavahel enam seotud. 

Lisaks õpilastele on oluline pöörata tähelepanu ka õpetajatele. Ahhaaliku kooli õpetajat iseloomustab valmisolek õppida, uurida enda õpetamist, vaadelda enda ja kolleegi tundi, tagasisidestada ja teha koostööd. Pidev süsteemne õpetaja professionaalse arengu toetamine on üks osa juhtkonna tööst. Tunnivaatluste ja tagasisidestamise süsteemi loomisel oma koolis kasutasime IRIS Connect tarkvara, mille abil saavad õpetajad oma tunde filmida, salvestada, kolleegiga jagada ja ise analüüsida. Juba pooleteiseaastane kogemus näitab, et õpetajate omavahelise koostöö kvaliteet on veelgi tõusnud, kasvanud on oskus oma tunde analüüsida ning sellest lähtuvalt muudatusi teha. 

Kokkuvõtteks

Ahhaaliku koolimudeli loomine on mõjutanud kogu kooli arengut ning viimase nelja aasta jooksul on kooli õppeprotsessis, korralduses ja kultuuris toimunud mitmed muudatused. Olulisemad märksõnad, mis iseloomustavad ahhaalikku koolimudelit, on järgmised: 

👉 õpitu seostamine igapäevaeluga ja ainetevaheline lõiming;

👉 uurimuslik oskuste ja kriitilise mõtlemise arendamine;

👉 koostöine õppimine;

👉 käed-külge tegevused ning üldpädevuste arendamine;

👉 õpilaste suurem valiku- ja otsustusvabadus (valikainete rohkus);

👉 võimalus katsetada, uurida ja avastada;

👉 loovuse arendamine;

👉 õpilaste ensereguleerimisoskuste arendamine;

👉 õpilaste õpimotivatsiooni toetamine.

Ahhaaliku koolimudeli rakendamise hulka kuuluvad lisaks ka mitmed koolikorralduslikud sammud: abi- ja õppematerjalid, koolitused õpetajatele ja kooli juhtkonnale, valikainete süsteemi loomine ja rakendamine, huviringid; üldõpetuse rakendamine I kooliastmees; paaristunnid ja projektõpe; õpe väljaspool kooli; ahhaalikud erisündmused; tunnivaatluste ja tagasisidestamise süsteemi loomine ja käivitamine; ellu viidud muutuste mõju uurimine. 

Tartu Forseliuse Kool koostöös Tartu Ülikooli ja teaduskeskusega AHHAA on sammumas põnevat teekonda. Suurim väärtus on see, et muutuste sisseviimine koolis on olnud tõenduspõhine, süsteemne ning koostöine. 

📢 Tutvu ka seitsme erineva materjaliga, mille on välja töötanud Tartu Forseliuse Kooli õpetajad õpilaste enesejuhtimisoskuste toetamiseks. Materjalide faile on võimalik kõikidel huvilistel endale või oma koolile soetada: https://tfk.tartu.ee/ahhaa/materjalid/

Kristi Mumm

Tartu Forseliuse Kooli õppejuht

Täismahus artiklit kogumikus "Ülevaade haridussüsteemi välishindamisest 2019/2020. õppeaastal" vaata SIIT.

Diginoored kaugkoostöös ja –suhtluses teistest sammu võrra ees

DigiYouth programm pakkus kolme aasta jooksul enam kui 200 õpilasele neljast riigist võimalust teha rahvusvahelist meeskonnatööd ning luua erinevaid tooteid ja -teenuseid, pakkudes lahendusi igapäevaprobleemidele. Kaugkoostöö nelja riigi noorte vahel toimis erinevaid digivahendeid ja -kanaleid kasutades. Kaugsuhtluse ja –koostöö kogemus andis diginoortele eelise teiste eakaaslaste ees ülemaailmses koroonapandeemia olukorras.

Kuidas DigiYouth programmis õppimine toimus?

Õpe oli üles ehitatud selliselt, et ühe lennu õpilaste jaoks kestis programm poolteist aastat ning jagunes omakorda kolme etappi (kolmeks poolaastaks). Esimene etapp sisaldas meeskondade moodustamist, probleemide kaardistamist ning ideede genereerimist, kasutades selleks erinevaid meetodeid ja lahendades ülesandeid. Õpilasi toetasid sel teekonnal lisaks iga riigi projekti koordinaatoritele oma kooli õpetajad ning mentorid.

Diginoorte II lennu avakohtumine Tartus ERMis 2019. oktoobris
Foto autor: Maria Kilk

Pooleteise aasta jooksul toimus osalejatele kolm suurkohtumist (ideefaasi alguses, prototüübifaasi lõpus ning müügi- ja turundusfaasi lõpus), mis esimese lennu jaoks olid päris kohtumised erinevates riikides (Raumas, Visbys, Tallinnas), teise lennu õpilased said teiste riikide eakaaslasi silmast silma näha vaid esimesel kolmepäevasel suursündmusel Tartus Eesti Rahva Muuseumis ning koroonaviiruse pandeemiast tingituna toimusid järgmised suurkohtumised juba virtuaalsetena. Need kohtumised andsid noortele võimaluse tutvuda ja mõtteid vahetada samaealiste noortega teistest riikidest, teise etapi lõpus tutvustada enda tiimi ideed ja prototüüpi, tutvuda teiste tiimide poolt looduga ning viimasel kohtumisel detsembris näha iga tiimi lõpptulemust.

Enne koroona pandeemiat oli noortel võimalus programmi raames ja suursündmuste vahel osa võtta erinevate riikide start-up ettevõtlusega seotud üritustest (nt sTARTUp Day Tartus, Deep Tech Atelier Riias jt), mis aitasid silmaringi avardada, saada tagasisidet enda ideele ja luua uusi kontakte.

Suurkohtumiste vahel toimus suhtlus tiimikaaslastega erinevates e-keskkondades ning sisse olid seatud iganeljapäevased DigiYouth tunnid koolides. Tundide raames liiguti programmi teemade ja ülesannete kaupa aina lähemale iga etapi eesmärgile. Noored tegutsesid rahvusvahelistes tiimides (4-6 õpilast vähemalt kahest riigist), mis moodustusid neile enim huvi pakkunud teema ümber. Iga tiim leppis omavahel kokku suhtluskanalid ja reeglid ning jagas ülesanded tiimiliikmete vahel. Enim puudutasid noori teemad, mis seotud noorte vaimne tervise, keskkonnahoiu ja taaskasutusega, ka noorte töö- ja õppimisvõimalustega. Lisaks töötati välja mitmeid lahendusi teistele probleemidele, mida igapäevaelus kohtame. Prototüübilaadal ning müügi- ja turundusfaasi lõpus tooteid ja teenuseid esitledes said õpilased väärtuslikku tagasisidet žüriilt, kelleks olid nelja riigi säravad ettevõtjad, teadlased, mentorid.

Milliste teemadega DigiYouth programmis osalejad tegelesid?

2020. aasta detsembris programmiga lõpule jõudnud II lennu tiimide seas pälvis kõige enam äramärkimist ja tuli üldvõitjaks tiim ClayPlayCo, mis tegeles taaskasutatud materjalidest 3D mänguasjade tootmisega, mida on võimalik tellijail ise värvida. Tiimi kuulusid Viljandi Gümnaasiumi ja Ventspilsi I keskkooli õpilased.

Tiim ClayPlayCo arendas 3D mänguasju,
mida on võimalik ise värvida - justkui 3D värviraamat. Foto: erakogu

Taaskasutuse ja keskkonnateemadega tegeles ka tiim EcoConnect, kuhu kuulusid Pärnu Ühisgümnaasiumi ning Rauma Keskkooli õpilased. Rahvusvaheline õpilasfirma Eco Connect tegi mobiilirakenduse prügisorteerimise huvi tõstmiseks.

Tiim EcoConnecti südameasjaks oli prügi sorteerimise olulisusest teavitamine ja
sorteeritava prügihulga suurendamine. Foto: Erakogu

Viljandi Gümnaasiumi, Rauma Keskkooli ja Ventspilsi 1. Keskkooli õpilastest koosnenud tiim Astra tegeles programmi raames loomeinimestele platvormi välja töötamisega, mis võimaldaks noortel talentidel endid ja oma loomingut laiemalt tutvustada.

Tiim Astra pakkus oma väljatöötatud platvormil võimalust veel vähetuntud
loomeinimestele end ja oma loomingut tutvustada. Foto: Erakogu. 

Tiim Schoolnerds liikmed olid Tartu Miina Härma Gümnaasiumi ja Ventspilsi 1. keskkooli õpilased, kes otsisid programmi raames lahendusi õppurite probleemidele – raskused ainest arusaamisel, ajapuudus, kaugõppest tingitud raskused. Üheskoos töötati välja äpi prototüüp, mis aitab abi vajavad õppurid ja neid õpetada soovivad õpetajad kokku viia.

Tiim Schoolnerds töötas välja äpi abi vajavate õpilaste ja
 abi pakkuvate õpetajate kokkuviimiseks. Foto: Erakogu

Tiim Mealth lõi platvormi Workaspot, mis on mõeldud noortele, kel puudub peale koolilõpetamist töökogemus, mis saab tihtipeale takistuseks töö leidmisel. Tiimi loodud platvormi prototüüp viib kokku võimalikud tööandjad ja praktikakohtade pakkujad ning noored, kes seda võimalust vajavad.

Tiim Mealth töötas välja lahenduse töökogemust vajavate noorte ja
ettevõtjate kokkuviimiseks. Foto: erakogu

Praktilise toote auhinna sai tiim Folei (Finder of lost essential items), kes töötas välja seadeldise prototüübi kadunud asjade otsimiseks. Tiimi kuulusid Rauma Keskkooli, Viljandi Gümnaasiumi ja Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpilased. Lahenduse selleks, et metsloomad maanteedel ei hukkuks, pakkusid välja Viljandi Gümnaasiumi ja Ventspilsi 1. keskkooli noored, kes kuulusid tiimi IRB.

Lisaks tegelesid tiimid parkimisprobleemide lahendamise, suitsetamisest loobumisele kaasaaitamise, vaimse tervisega seotud murede lahendamise, keeleõppe äppide ja mitmete muude teemadega.

Millised olid õpilaste arvates kõige paremad ja väärtuslikumad hetked programmis?

★  Kõige väärtuslikum oli projekti juures see, et sain aimu, kuidas start-up`i tegemine toimib. Olen tänulik võimaluse eest kohtuda asjatundliku žürii ja mentoritega ning kuulda nende tagasisidet.  Mul aitas projekt aru saada ka sellest, milliseid oskuseid pean täiendama.

 ★  Suurkohtumised olid vajalikud ja ägedad! Saime tutvustada oma ideed ja saadud tagasiside oli väga kasulik ja motiveeriv!

 ★  Hea tunne oli, kui saime tiimiga kavandatud asjadega valmis ja lahe oli tutvuda uute inimestega!

★ Minu jaoks oli uus kogemus töötada 3D modelleerimise ja programmeerimisega!

★ Kõige rõõmustavam osa oli, kui saime oma tiimiga veebilehe valmis, kuna olime sellega väga palju vaeva näinud!

★ Mulle tegi rõõmu, kui tiimiliikmed töötasid sama palju kui mina ja panid meie projekti rohkem või sama palju energiat ja aega!

 ★ Silmast silma kohtumised on kõige paremad ja oli palju lihtsam projektiasju arutada!

 ★ Kõik väljasõidud olid lahedad, kohtumine ägedate inimestega!

Mida projektis osalenud õpilased enda kohta teada said?

★ Ma olen palju parem suhtleja, kui arvata julgesin ja saan palju asju tehtud, kui ainult tahan!

★ Pean oma arvamust julgemalt väljendama!

★ Tiimitöö on ikka üks raske töö!

★ Sain teada, et mulle meeldib tekstitoimetamine, videotöötlus ja ma olen üsna hea disainimises!

★ Kui olen avatud meelega ja kannatlik, läheb kõik lõpuks nii kui peab!

★ Ma olen hea tiimijuht!

★ Sain teada, et oskan suhelda võõrkeeles inimestega, keda pole kunagi varem kohanud ja isegi teha niipalju koostööd, et toode valmis saada!

★ Sain teada, et oskan hästi jaotada tööülesandeid tiimiliikmete vahel!

★ Kohtusin väga paljude erinevate inimestega ja sain aru, et rahvusvahelised kontaktid on mulle tulevikus väga vajalikud!

DigiYouthi programmi eestvedaja oli Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus, partneriteks Turu Ülikool, Uppsala Ülikool ja Ventspilsi Linnavalitsus. Programmi läbiviimist toetasid Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Liidu Interregi Kesk-Läänemere programm.

Eesti koolidest osalesid programmis Pärnu Ühisgümnaasium, Pärnu Vanalinna Põhikool, Miina Härma Gümnaasium, Viljandi Gümnaasium.

Kuula intervjuud DigiYouth programmist projektijuht Ardo Rohtlaga Õpime Koos taskuhäälingust.

Kärt Leppik

Ardo Rohtla

Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus

Kui elu surub nurka, siis tuleb lihtsalt vastu suruda

Just nii iseloomustab 15. märtsil teoks saanud VI huvihariduskonverentsi käivitusmootorit konverentsi projektijuht Kristi Hints.

Ja tõepoolest, toimunud konverents pakkus hulgaliselt mõttainet, andis energiat edasi liikuda ja nurkadest keskpõrandale kokku tulla.

Esimene omanäoline virtuaalne huvihariduse eestvedajate kokkusaamine oli stiilne tervik -  humoorikad tabavad filmiklipid, esinejate lai ampluaa ja visuaalselt nauditav interjöör tõi haridus- ja kultuurirahva kokku ja tekitas mõnusa sünergia.

Kes ja milliste teemadega seekordsel konverentsil publikut kõnetasid?

Paber ja pliiats versus digitaalsus

Konverentsi avaloengu pidas visuaalõppe ekspert Kati Orav. Tegelikult saaks kõik järgnevad ettekanded ideaalselt selle tema joonistatud suure pildi sisse mahutada. Kust me stardime ja kuhu jõuda tahame, mida me selleks teeme? Visuaalne joonistus, mida esineja ise nimetas julgelt kritseldamiseks, võimaldab lihtsustada ja meile pildi ette maalida, kuhu oleme teel ja kuidas toimetame. Mis on meie jõuallikas, mis juhtus eile ja kes olen täna? Olen parem unistaja ja eesmärgistaja, kui joonistan enda plaanid lahti. Lihtsuses peitub võlu. 

Kritseldus päeva esimeses ettekandes sobis hästi avama sisukat konverentsipäeva, sest iga osaleja ise sai astmed erinevate etteastete näol paika panna. Meeles tasub hoida Kati öeldud mõtet, et informatsioon ilma emotsioonita on ümmargune null.

Kati Orava ettekanne "Kas oskused kiviajast võivad tuua uued tuuled?"

Foto: Gert Lutter

Mitteformaalne õpe on teekond

Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli õppejõud, mõtiskles õppimise üle, kuidas on õppida hea ja mis tingimused peavad olema, et õppimine oleks põnev, tekitaks õppijas terviku tunnetuse nagu pusle kokkupanek. Iga õppimise juhendaja on hinnas, õppija motiveerimine ja suunamine on meie ajas ääretult oluline ja juhendajate koolitamine, koostöö ja võimestamine peab olema järjepidev.

Kõlama jäi mõte, kui oluline on õppija hääl, kui tähtis on õppijat kuulata: mida noored ootavad, mis on nende mõtted, millest puudust tunnevad. Noored ootavad rohkem praktilist õpet, nad tahavad teha koostööd, olla õppimisprotsessis võrdsed osalised.

Õhku jäi küsimus, miks siiani ikkagi eristame formaalset ja mitteformaalset õpet, kui see kõik tegelikult on meie laste arendamine ja parimal viisil õppimine. Kuidas meie oma väikeses riigis need mõisted ja teooria praktikas ühendada saaksime ja formaalse õppe esindajad ja mitteformaalse õppe praktikud parimas sümbioosis saaksid tegutseda.

Arvutimäng kui interaktiivne kogemus

Arvutimäng saab olla loov ja hariv – seda tõestas enda ettekandega mängulooja Ott Madis Ozolit. Mängu loomine on kui teatrikunst. Oluline on siinjuures disainmõtlemise protsess, mille käigus mängu looja peab sõnastama enda idee, kuhu liikuda, ja tuleb mitmeid kordi katsetada, et saada paremaks. Tuleb testida, kuidas mäng mängijatele mõjub ja koguda tagasisidet, mis võimaldab teha loodut veelgi paremaks. Senine kogemus näitab, et mäng peab olema haarav algusest lõpuni. Mäng annab võimaluse muuta päriselu kogemused interaktiivseks ja viia need suurem hulga huvilisteni. 

Mängu loomisel on oluline meeskonnatöö, et mängijale lahendamiseks mõeldud probleemid oleksid haaravad ja pakuks väljakutseid. Mängija saab lahendamiseks probleemi, mängulooja aga lahendab arendusprobleemi. Tekib uus põnev ja kaasahaarav kogemus. Mänguline õpe on õppe osa, mänguloome õppe puhul õpivad osalejad mõtlema nagu mänguloojad.

Mängude loomine meeskonnas on lõiming - õpitakse üksteise erialasid tundma, teooria liigub praktikasse. Õpitakse tundma eri osapoolte vajadusi ja ka seda, mida publik ehk mängijad soovivad. Preemiaks on hea mäng, mida esialgu katsetad ja testid ise ja siis lased mängu oma elu elama. “Emotsionaalne rahulolu, kui kõik õnnestub, on super,” võttis Ozolit innustava ettekande kokku.

Kõik, mida õpid, läheb praktikasse – see mõte võiks innustada noori mänguloojaid. Olla sügavam, sisukam ja luua midagi, mis mängu astujatele superemotsioone pakub.

Ozolit täpsustas, et tänases Eestis on oluline jätkata digitaalkunsti õpetamist, sügava mõtte leidmist ja neist mõtetest heade mängude loomist.

Kas parem on hunnik legoklotse või valmis mängumaja?

Sellise küsimusega astus auditooriumi ette Märt Aro, haridusvisionäär ja tavaline maapoiss, nagu ta ennast tutvustas.

“Kas parem on hunnik Lego klotse või valmis mängumaja,” küsis Aro ja selgitas, miks hunnik Lego klotse oleks mõistlikum variant. Klotsidest saaks nimelt teha just sellise maja, nagu vajadused ja soovid on ning teha jooksvalt muudatusi, kui selleks vajadus on. Tehes nö unistuste maja, mille ehitamine võtab pikalt aega, võib juhtuda, et selle valmides on see juba ajale jalgu jäänud.
Sama lugu on haridusinnovatsiooniga, et seda ei saa valmis teha, vaid sellega tuleb pidevalt tegeleda, muutustega maailmas ja ühiskonnas kaasas käia ning leiutada aina uusi lahendusi. Lego klotsid on kui mikroteenused noortele. Kasutaja otsustab, mida ja kuidas kasutab ning olukorra muutudes saab teha uusi valikuid.

Märt Aro ettekanne "Kuidas häkkida haridust?" 

Foto: Gert Lutter

Noorsootöötajad ei ehita nukumaju, nad on kaasaegsed ja operatiivsed. Aro konverentsil üles kutsutud küsitluses, mida huvihariduse töötajad enda töös kasutavad, toodi välja üle 80 erineva rakenduse, mis on töösse võetud ja igapäevaselt kasutuses.

Aro püstitas ka küsimuse, miks formaalset ja mitteformaalset haridust vastandada, kuidas neid liita. Paraku õpivad lapsed juba täna rohkem mitteformaalselt. Youtube’is on põnevad teemad, laps õpib kiiresti, teab juba vanemate klasside programme. Pole mõtet mõelda, et meil on üks klass, kus võtame teemasid läbi, peame olema dünaamilised nii õpetajana klassi ees kui noorsootöötajatena.

21. sajandi oskused on hariduses olulisima tähtsusega. Dünaamilises keskkonnas orienteerumine on oluline ja projektõppe soodustamine esmatähtis. Ehk just siin kaobki piir formaal- ja mitteformaalõppe vahel. Mis probleemid on noorte jaoks põletavad, mida nad saaks ise lahendada, mis teemal sõna võtta ja  mida uurida, kasutades erinevaid metoodikaid – selle peale peaksime mõtlema.

Pitsa tuleb alati lõpuni süüa ehk mis takistab Mihkel Raua MIKSI

Mihkel Raud alustas tätoveeringutest, mis teda juba varakult ligi tõmbasid. 10-aastaselt unistuseks olnud tätoveering pani pikalt kahtlema, sest mees ei teadnud, mida teised arvavad. Aga ühel hetkel lähiminevikus sai Raud üle hirmust teiste arvamuse ees ja ta tegi tätoveeringu ja tegi neid palju.

“Hirm on meie endi sees,” arvas Mihkel Raud. Mida võivad teised meist arvata on sedavõrd painav küsimus, et inimene jätab enda soovid ja unistused täitmata.

Internetikommentaarid on kui vaktsiin

Kui inimene töötab teiste arvamused läbi ja on nendest üle, siis päriselus, kus keegi tahab halba, saab ta hakkama. “Samas on internetikommentaarid kui hantlid, millest mõned on väga rasked,” arutles Mihkel Raud. Muusiku ja kirjaniku näited talle kirjutatud netikommentaaridest olid krõbedad ja andsid kuuljaile aimu, et neid lugedes läheb tugevamalgi kommentaaride sihtmärgiks olijal tuju alla. 

Kuidas saavutada see, et teiste inimese kriitika endast mööda juhtida – sel teemal andis Raud mitu head retsepti. Igal esmaspäeva hommikul avab ta arvuti ja loeb ette endale tsitaadid, mis elu jooksul üles kirjutatud. See on enda ettevalmistus nädalaks.

Mihkel Raua ettekanne "Mis takistab minu miksi ja kuidas sellest lahti saada?"
Foto: Gert Lutter

Mõned tsitaadid, mida Mihkel Raud loengus kasutas ja kuulajatele soovitas:

„Selle üle, mida teised inimesed sinust mõtlevad, hakkad sa palju vähem muretsema, kui saad aru, kui harva nad seda teevad.” (David Foster Wallace)

„Enesekeskne mõtlemine võib viia paranoiani, mis väljendub veendumuses, et teised mõtlevad ja räägivad sinust isegi siis, kui nad tegelikult ei mõtle ega räägi.” (Nicholas Epley)

Mihkel Raud avas tsitaate kirjamehele omase kergusega, tuues näiteid enda praktikast. Siit mõtet edasi arendades saab tänane publik leida omi sihte ja tsitaate, et eneseusku hoida ja mõista, et teistel ei ole meist tegelikult suurt midagi ja valdavalt tegeleb igaüks enese teemadega.
Muusik soovitas mitte elada oma mõtete pantvangis ja mitte võtta tõsiselt kommentaare “ma ei tea küll sellest mitte midagi, aga …”, ma võiksin öelda, et sa oled tainapea, aga ei hakka ütlema…”, “10 aastat tagasi sa ju ütlesid nii, kuidas nüüd siis naa…”.

Elu muutub, ka inimene muutub.

Kuulajad said ettekandest palju retsepte, mida oma elus katsetada. 

Infohunt ei ohusta lambaid, vaid päästab noori hingi

Priit Parro tutvustas Infohundi platvormi ja kutsus kõiki liituma, et kaardistada üle Eesti, millised on ootused ja vajadused. Kõik noored, kes endale rakenduse teevad, saavad valida meelepärase huvid, näiteks loodus, muusika, kultuur, tervis jne.

Rakendus võimaldab koguda statistikat nii noorel endal kui noorsootöötajal. 50. kilomeetri raadiuses on kaardistatud võimalused, üritused ja väljakutsed. Ja see ei ole veel kõik, võimalus on 24/7 saada ka lasteabi, kus noort tegelikult kuulatakse ja nõu antakse.

Auhinnajaht motiveerib noori osalema ja tagasisidet andma. Andmebaas Huvihunt kogub huvitegevuse antud piirkonnas kokku, ressursipank samas kogub kokku kõik ressursid, alates tehnikast, koolitustest, lõpetades virtuaaltuuridega.

Priit Parro sõnas ettekande lõpus, et eesmärk on kaasata 13-26-aastased noored üle Eesti.

Supertegu! Energiat loojatele ja arendustiimile!

Kiirtee, millel aasta on sõidetud, on nagu kosmoseraketi start

Paneeldiskussioonis arutlesid Kaupo Saar, Kadri Rõõm ja Kaire Mertsin huvihariduse andmise võimalikkuse üle kriisiajal.  

Paneeldiskussioon huvihariduse võimalikkusest kriisi ajal.
Foto: Gert Lutter

Väljavõtteid arutelust:

Kuidas aasta on läinud?

⇒ Vahetu kontakti puudumine viis nn esimese laine ajal märkimisväärse hulga lapsi huviharidusest ära.
⇒ Esimene ehmatus võttis jalad alt. Huvihariduses on rohkem praktilist õpet ja üleminek oli keeruline.
⇒ Riigi abi toetuste näol oli ääretult oluline, näiteks lapsed said pillid koju.
⇒ Uus laine on toonud kohanemise, lapsed on seekord rohkem paigas ja saavad ekraani taga hakkama.

“See aeg on muutuste juhtimise meistriklass õpetajatele,” arvab Kaire Mertsin.

⇒ Õpetajad pidasid vastu ja liikumist on vähe.
⇒ Internetitunnid väsitavad õpetajat rohkem. Lisajõud aitasid.
⇒ Treener teeb enda tööd südamega, piirangud võtavad entusiasmi maha, kurikad ja rõngad ei sobi kodudesse ja 10 lapsega piirang tõi kaasa tohutu töökoormuse.
⇒ Energia õpetajate koostöös on väga suur. Pärnu kogemus näitab, et muutused toimusid kogu aeg, imetlusväärne hakkama saamine õpetajatel. Vaimset kurnatust, et see ei lähegi mööda, on samas rohkem.
⇒ Trummi õnneks mängida sai, küll mitte suurtes gruppides. Eriala võimaldab, et pigem individuaalsed tunnid. Aga nüüd kõik taas ekraanide taga.
⇒ Olgu või läbi ekraani, aga see on noorte elustiil ja noored tahavad kokku saada.
⇒ Uus väljakutse on, kuidas last ekraani taga aidata, kui on läbipõlemise oht, huviõpetaja märkab sageli lapse silmadest, kui on mingi mure.

Lapsevanematele medal mõistmise ja operatiivsuse eest

⇒ Treeneri koormus suhtlemisel lastevanematega on veelgi tõusnud. Suhelda tuli ka nädalavahetustel. Kadri Rõõm kiidab lastevanemate operatiivsust, Nemadki pidid kiiresti reageerima, kui trenniajad muutusid.

”Trummikoolis on samuti väga mõistvad lapsevanemad, “ kiidab Kaupo Saar.

⇒ Mertsini kogemus on samuti vaid tunnustav, sisekommunikatsioon, oluline info on jõudnud lapsevanemateni. Suhtluskanalid on üle vaadatud ja toimunud on imelised muutused.

Keeruline teema RAHA

⇒ Kui on näha, et maksmisega on probleeme, on erinevaid lahendusi. Õppemakse on vähendatud, kui tunde on vähem saanud teha. Pärnu on lapsevanematele appi tulnud, on erinevad sotsiaaltoetused. Koolijuht saab anda soodustuse perele 50 kuni 100 protsenti, kui näeb abivajajat.
⇒ Rahaline abi on väga oluline, näiteks instrumentide soetamine, mis võimaldab lastel kodus õppida.
⇒ Väljakutse on olnud väga suur. Koolijuhi laual on koos kõikide töötajate eraelud nii hakkama saamine, lapsed kui töö. Kõik ebameeldivad üllatused. 

“Kui palju see kõik on meid muutnud? “ küsib diskussiooni lõpus Kaire Mertsin.

Ja ongi punktipanemise aeg. Konverentsi suurepärased moderaatorid Triino Lest ja Mikk Saarela võtavad toimunu kokku.

“Äärmiselt mõnusad lõunatuuled puhuvad, “ ütleb Triino Lest. Ja “miks üldse?” on saanud kuhjaga vastuseid.

Ilma kultuurita ei saa, ja teie, tänased konverentsil osalejad, olete maa sool, teie õlul on praegu rohkem, kui noore Indreku, kes isa kukil kandis.

Austet lektorid, aitäh, et energiat ja usku jagasite!

Kohtumiseni taas aastal 2022, loodetavasti siis juba päris ruumis, päriselt Saaremaal!

Konverents on järelevaadatav youtube`is: https://youtu.be/m95jJ7aVQzU

Konverentsil toimunust tegi ülevaate Marit Tarkin, Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Haridusasutuste tunnustusprogrammide 2021. aasta voor on avatud!

Tartu Ülikooli eetikakeskus kuulutab avatuks 2021. aasta tunnustusprogrammid „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ja „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“. Tunnustusprogrammide eesmärgiks on toetada koolide ja lasteaedade väärtusarenduse alast tegevust. 

Tunnustusprogramm on analüüsiprotsess, mis aitab hea kooli või hea lasteaia mudelist lähtuva eneseanalüüsi toel märgata ja aru saada, milliseid teadlikke valikud teha, et oma haridusasutust arendada.

„Nagu eelmisel aastal, siis ka seekord on tunnustusprogrammis osalejate arv piiratud, mistõttu tuleb programmi pürgijatel läbida mitu uut etappi,“ ütleb Nele Punnar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse hea kooli ja hea lasteaia projektijuht. Ta soovitab, et sel aastal tuleb eriti hoolikalt juhendeid uurida ning kuupäevi järgida ning kandideerima on oodatud – nagu ikka – nii varem osalenud haridusasutused kui ka uued liitujad.

"Väärtuskasvatuse kool 2020" Pärnu Vabakool, mida eetikakeskus tunnustas 

                            teadliku, iseseisva ja õnneliku õppija kujundamise, väärtuspõhise koolikultuuri loomise 

                                                    ning heade suhete väärtustamise eest. Foto: Andres Adamson    

Tänavuses programmis on palju panustatud osalejatele veebipõhise toe pakkumisele. Ühe suurema uuendusena on kõigile huvilistele koostatud analüüsi kirjutamist toetavad e-kursused „Sissejuhatus väärtusarendusse“ ja „Sissejuhatus kooli/lasteaia väärtusarenduse analüüsi“. Kursustele registreerumine on avatud 8. märtsist.

Punnari sõnul tasub tähele panna, et eelnimetatud kursuste läbimine on kindlasti vajalik esimest korda tunnustusprogrammi soovijatele ning ka neile koolidele ja lasteaedadele, kes osalesid programmis viimati enne 2017. aastat. „Eetikakeskuse hea kooli ja hea lasteaia märgised antakse välja kolmeks aastaks, mistõttu võiksid need asutused, kes pole lähiaastatel eneseanalüüsi koostanud, oma tiitleid uuendada,“ selgitab Punnar.

Varasemalt (alates 2017) tunnustusprogrammis osalenud koole ja lasteaedu kutsub TÜ eetikakeskus sellel aastal analüüsima klassijuhatajate ja lasteaia õpetajate erinevaid rolle ja ülesanded, nende väärtus- ja lojaalsusvalikuid. Uutele osalejatele spetsiifilist fookust seatud ei ole ning eneseanalüüsi saab kirjutada lähtuvalt oma asutuse vajadustest.

Programme tutvustavad infoseminarid toimuvad 10. märtsil ning neile saab end kirja panna SIIN. Tunnustusprogrammi registreerumine pärast e-kursuste läbimist toimub vahemikus 22.–28. märtsil 2021. Programmi pääsenud selguvad hiljemalt 05. aprillil 2021.

Täpsem info ja juhised koolide tunnustusprogrammis osalemiseks.

Täpsem info ja juhised lasteaedade tunnustusprogrammis osalemiseks.

Iga osalev kool ja lasteaed on protsessis toetatud ja tunnustatud. Väljaantavate tiitlitega saab tutvuda eetikaveebis. Tartu Ülikooli eetikakeskus on toetanud ning tunnustanud koolide ja lasteaedade väärtusalast tegevust juba aastast 2009. Tunnustusprogrammi korraldatakse tänavu juba üheksandat korda.

Lisainfo:

Nele Punnar, TÜ eetikakeskuse projektijuht, tel: +372 53848320, nele.punnar@ut.ee

Tunnustusprogramm toimub Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi 2021–2026 raames. Veebikursuste väljatöötamist toetas Briti Nõukogu Eestis.