ETHLi lõimumisprogramm: TANTS JA LIIKUMINE KOOLITUNNIS

Juba eelmisel aastal Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu eestvedamisel hoo sisse saanud tantsulõimingu programm kulgeb edasi koostööpäevadena: praktiliste töötubade ja ideelaboriga läbi Eesti erinevate linnade: Võru, Tallinna, Rakvere ja Pärnu. 

Tantsulõiming rikastab õppimist. Foto: Anne Tamm-Kivimets

Osalema on oodatud kõik üldhariduskoolide aine- ja klassiõpetajad ning tantsuõpetajad, kes on valmis koolitundidesse tantsulist liikumist lõimima, et ainetunnid oleksid õpilase jaoks haaravad, liikumist ja õppimist soodustavad ning toetaksid tõhusamat õppeprotsessi ning üldpädevuste arengut. Eesmärgiks on suurendada ka tantsuõpetajate valmidust siduda tantsuõpet paremini üldharidusprogrammi ning õpilaste üldpädevuste arengu toetamisega. Käesoleval aastal keskendume eeskätt esimesele kooliastmele.

Sel aastal viime läbi neli koostööpäeva kohtumist:

25. september - Võrus, Just Tantsukooli saalis (Räpina mnt. 12, II korrus) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Anne Tamm-Kivimets ja Eve Noormets 

12.45-14.15 ideelabor 

23. oktoober - Tallinnas, Eesti Tantsuagentuuris (Hobujaama 12, II korrus) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Helena Pihel 

12.45-14.15 ideelabor 

6. november - Rakveres, Muusika- ja Kunstikoolis Kaur (L. Koidula 14) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Anne Tamm-Kivimets ja Eve Noormets 

12.45-14.15 ideelabor 

27. november - Pärnus, WAF Tantsukoolis (Hommiku 3, II korrus) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Kärt Tõnisson 

12.45-14.15 ideelabor 

Töötubades praktiseerime läbiproovitud meetodeid erinevate üldhariduskoolis töötavate tantsuõpetajate eestvedamisel. 

Ideelaborites luuakse uusi võtteid ja võimalusi, mida tulevikus katsetada ja edaspidi õppeprotsessis rakendada. 

Õppemeetodite andmebaas koondab programmi käigus kogutud materjali, mida pidevalt jooksvalt täiendatakse ning on kõigile huvilistele kättesaadav. Koondatakse teemad, mida saab ja mida on hea just tantsu ja liikumise abil õppida ja õpetada ning tuua välja näited erinevatest meetoditest kuidas seda teha. 

Osalema on oodatud kõik üldhariduskoolide aine- ja klassiõpetajad ning tantsuõpetajad. 

Osaleda võib nii ühel kui ka kõigil neljal koostööpäeval. Osalemine on tasuta. Iga osaleja enda kanda jäävad transpordi- ja toitlustuskulud. 

Registreeri oma osalus SIIN!

Tantsu lõimumise programmi eestvedajad ja täpsustavad küsimused: 

Anne Tamm-Kivimets, annekoduke@gmail.com, 5523329 

Eve Noormets, eve@notafe.ee, 5179773

Vaata veel lisaks: 

Info ETHLi kodulehel

ETHLi lõimumisprogrammi FB sündmus

Vanematekogu – kogukonnakultuuri kandja Tartu Karlova Kooli näitel

Oli rõõm ja vedamine, et kuus aastat tagasi leidus vanemaid, kes tulid kaasa ja haarasid kinni võimalusest liituda uue lähenemise – kogukonnakultuuri loomisega ning korraldasid 27. oktoobril 2015 vanemate hulgas mõttetalgud, kus omakorda lepiti kokku Karlova koolile vanemaid ühendava kogu ehk vanematekogu loomises. Oli suur soov ja valmisolek parandada koostööd kodu ja kooli vahel ning lapsevanemate omavahelist suhtlemist, aidata kaasa efektiivsemale infovahetusele, olla hoolekogule partneriks, panustada mitmesugustesse tegevustesse ja teha koolile aktiivselt ettepanekuid, kuidas koolielu omalt poolt toetada.

Väiksemates töögruppides on tegeletud paljude teemadega, mida on kooliga koostöös kokku lepitud ja vajalikuks peetud ellu viia. Vanemate initsiatiivil ja/või aktiivsel toel on sisustatud kooli puhkenurkasid ja muudetud mängulisemaks kooli siseõu, korraldatud õpilaste arvamusfestivali ning aidatud korraldada karjäärinädalaid, tervisepäeva, vanemate- ja perepäevi, jõululaatasid, aidatud liituda kiusamisvaba kooli ning liikuma paneva kooli projektiga, tegeletud koolirõõmu suurendamise ja kiusamise ennetamisega, koolitatud aktiivselt vanemaid.

Jõululaat Karlova Koolis. Foto: Erakogu.

Paremat infovahetust silmas pidades koostati igal aastal uuendatav vanemate andmebaas ja käsiraamat lapsevanematele. Kogukonnakultuuri edendamise eesmärgil viidi läbi koostöös naaberkooliga laulupäev. Kaasa on räägitud ja kogemusi jagatud toitlustamise, digivahendite kasutamise, õppetegevuse mitmekesistamise, aktiivse vahetunni ning liikluskorralduse teemadel. Kogu kool tervikuna on nendest ettevõtmistest võitnud. Mõnest tegevusest (nt laadad, karjääripäev, vanemate seminarisari) on kujunenud traditsioon, mida oodatakse juba ette.

Talgud Karlova Koolis. Foto autor: Ako Rääbis, erakogu

Täna ei kahtle enam keegi, et vanematekogu annab suurepärase aluse heale koostööle kodu ja kooli vahel. Alusetu oli algne hirm, et vanematekogu kaudu hakkavad lapsevanemad liigselt sekkuma kooli igapäevastesse tegemistesse. Aja jooksul on selginenud rollid, on mõistetud, kui kasulik on kasutada vanemate kogemusi ja kontakte ning pidada dialoogi. Lisaks on lapse jaoks oluline näha, et õpetajad ja vanemad soovivad üheskoos pakkuda parimaid võimalusi arenemiseks ja õppimiseks. 

Kõige positiivse kõrval on olnud ja on jätkuvalt ka väljakutseid: vähene ajaressurss, vanematekogu aktiivsete liikmete hoidmine ja järelkasvu tagamine, teiste vanemate kaasamine ja aktiveerimine.

Järgnevateks aastateks on vanematekogu seadnud eesmärgiks aidata kaasa kogukonnakooli kujunemisele ja hoidmisele, klassikogukondade tugevdamisele, laste koolirõõmu säilitamisele ja kasvatamisele, õppetegevuse mitmekesistamisele ning vanemate ja kooli koostööle mitmekesistes koolielu puudutavates küsimustes. 

Tartu Karlova Kooli positiivsele kogemusele tuginedes saab soovitada: vanematekogu võiks olla igas koolis. 

Sigrit Mahla, vanematekogu liige 

Heidi Kiuru, koolijuht

Klass pahupidi! Mis nüüd saab?!

Maailmas möllav koroonaviirus sundis märtsis ka Eesti õpilased-õpetajad koolimajadest kodukontoritesse ja magamistubadest said uued klassiruumid. Klassiruum pöörati ümber.

Ümberpööratud klassiruumi (ingl k flipped classroom) õpetamis- ja õppimismeetod on maailmas tuntust kogunud juba paarkümmend aastat. Mida see tähendab? Kasutame selgitamiseks illustratsiooni Heng Nee Moki 2014. aastal ilmunud teadusartiklist:

Ümberpööratud klassiruumi põhimõte on tegelikult väga lihtne. Kõik, mis enne tehti klassiruumis, tehakse nüüd enne tundi kodus (ingl.k. pre-work, pre-learning) ja klassiruumis toimub õpitu kinnistamine ja seoste loomine, õpetaja on siinjuures juhendaja ja suunaja rollis (Bergmann & Sams, 2012). Einike Pilli ja Taavi Vaikjärv on selle sõnastanud nii: „Ümberpööratud klassiruum on õppeprotsessi ülesehitamise meetod, kus õppija omandab uue informatsiooni iseseisvalt, tavaliselt kodus, ja kontaktõppe aega kasutatakse teadmiste sünteesile õppija-õppija ja õppija-õpetaja suhtluse kaudu“ (Pilli&Vaikjärv, 2015, lk 166). 

Minule meeldib ümberpööratud klassiruumi meetodi juures kõige enam see, et õpilane saab ise oma õpiteed ja õppimiseks kuluvat aega juhtida. Pea kõik vajalikud õppematerjalid on ju veebis olemas. Näiteks kui õpilane käib õhtuti trennis, siis ta saab ise valida, kas ta loeb kodutööks etteantud teksti ära enne või pärast trenni. Lugemiseks, video vaatamiseks või mõistete õppimiseks ei ole vaja õpetaja juuresolekut, seda saab teha iseseisvalt. Küll aga on hea, kui õpetaja on juures keerulisemate ülesannete lahendamisel ja seoste loomisel ning aitab-juhendab klassiruumis ühiste arutelude ja diskussioonide juhtimisel. Tunnis on õpilastel hea võimalus ennast väljendada ning öelda, mis oli kodutöö juures rasket või mis jäi arusaamatuks. Nii on õpetajal võimalus uuesti selgitada ja näiteid tuua. Õpilastel on sellises tunnis suurem võimalus õppida tegema koostööd ning samal ajal arendada iseseisvust, loovust ja ennastjuhtivust. 

Kui õpilane saab valida, siis seda valikut tehes ta vastutab enda valiku eest, mis on kooskõlas nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetega (Tamm, Peitel, Pedaste & Leijen, s.a.).

Artikli autor Kaire Kollom-Vahtra on
käsitöö ja kodunduse õpetaja Kammeri Koolis. Foto: Erakogu.

Olen ise taustalt käsitööõpetaja ning oma bakalaureusetööd kirjutades uurisin käsitööõpetajate käest, kas ja kuidas nad kasutavad ümberpööratud klassiruumi õppemeetodit ning millised on nende hinnangul seda soodustavad ja takistavad tegurid (Kollom-Vahtra, 2019). Selgus, et kaks kolmandikku vastanutest kasutas või oli kasutanud ümberpööratud klassiruumi meetodit. Positiivsena toodi välja, et tunniaega saab produktiivsemalt ära kasutada ning lõimida erinevaid õppeaineid (inglise keel, ajalugu, matemaatika). Õpilased nimetasid selle meetodi juures positiivsena koostöist õppimist, iseseisvuse ja loovuse arengut ning motiveeritust. Mis aga võiks saada takistuseks? Toon näite ühest põhilisest takistavast tegurist, mida olen ka ise kogenud. 

Õpilastel oli ülesanne kodus enne käsitöö tundi valmis lõigata kangatükid suurusega 20x20cm. Kanga mõõtmine ning väljalõikamine on tegevus, mida õpilane saab teha iseseisvalt ja just sellel ajal, kui talle sobib – sellise tegevuse jaoks ei ole vaja õpetaja juuresolekut. Kodutööd andes rõhutasin ettevalmistuse olulisust, et tunnis saaks koheselt hakata õmblema. Juhtus aga nii, et kahel õpilasel oli kodune ettevalmistustöö tegemata. Õnneks olin mina ise tunniks hästi ette valmistunud ja mul oli paar komplekti kangatükke valmis lõigatud. Tunnis me vaatasime õiget tehnikat: kuidas kangatükid selliselt sättida, et kokku õmmeldes oleksid nurgad millimeetripealt täpsed. Kodutöö tegemata jätnud õpilased said koos teistega ära õppida olulisemad töövõtted, kuid mitte nii palju harjutada ja samas mahus tööga edasi jõuda kui kaaslased. Tunni lõpus said õpilased reflekteerida, mida tunnis õpiti, kas ja kuidas saadud teadmist edaspidi kasutada. Õpilased tõid välja olulise õppetunni, mille nad tol päeval said: ettevalmistus on väga oluline. Edaspidi seda probleemi ei esinenud.

Ettevalmistus tunniks. Foto: Erakogu.

Ümberpööratud klassiruumi õppemeetod on üks võimalus ka siis, kui koroonaviirus peaks meid taas distantsõppele sundima. Neile, kes seda varem kasutanud pole, annan mõned näpunäited, milleks võiks minu arvates kasu olla:

1. Alustuseks tuleb õpilased õpetada videoid vaatama. Esimeses tunnis ei pea see olema üldse ainega seotud (võib, aga ei pea). Käsitöös vali näiteks välja mõni origami voltimise õpetus, mille raskusaste soib õpilaste vanuse ja arengutasemega. 

2. Anna õpilastele paber ja näita neile klassiruumis videot seda katkestamata. Õpilased peavad voltima oma looma või linnu vastavalt videos antud juhistele. Tavaliselt juhtub see, et alguses proovivad kõik õpilased oma looma voltida, kuid mitte kõigil ei õnnestu see hästi või nii kiiresti, kui videos ette näidatakse. 

3. Arutlege koos õpilastega, mis oli kerge ja mis oli raske. Enamasti hakatakse kurtma, et video käis liiga kiiresti ja kõiki etappe ei jõudnud jälgida. Järgmine arutlege, kuidas oleks võimalik teha nii, et kõik õpilased jõuaksid videos toimuvat jälgida ja selle järgi tegutseda. Õpilased pakuvad: „iga liigutuse järel vajutada paus“. Aga siis hakkab ju kiirematel igav? Nii jõuavad õpilased ise rahuliku arutelu käigus selleni, et neile tuleb jagada linki videoõpetusele ning igaüks saab töötada enda valitud tempos. 

4. Kodutööks jätan mõne origami looma voltimise ning üles tuleb märkida, mitu korda videot vaadati või pausile pandi. 

5. Järgmise tunni alguses õpilased arutlevad paarides või grupis, kuidas kodutöö õnnestus ja esitavad kokkuvõtte kogu klassile. Siis vaatame koos õpilastega uut videot ning nende ülesannes on teha märkmeid või kirjutada kommentaare. Mina käin klassis ringi ja küsin juhendavaid küsimusi või annan vihjeid, kuidas konspekteerida. Oluline on õpetajal aru saada, et tavaliselt vaadatakse videot passiivselt ja et õpilased ei ole harjunud iseseisvalt tööd kaasa tegema. Tunni lõpus on jällegi arutelu, kus ma soovin, et õpilased ise pakuksid välja meetodeid ja nippe, kuidas videot vaadata nii, et midagi ka meelde jääks. Mõnikord tuleb selliseid harjutustunde mitu korda teha. 

6. Kui video vaatamine on selge, siis tuleks samasugune protseduur läbi teha ka tekstülesandega. 

7. Nüüd on vaja koos õpilastega kokku leppida keskkonnad, kus toimetama hakkame: Zoom, Teams vm. Lisaks vastuste üleslaadimiste kohad, kuidas vajutada linki, kas äpid on telefonides olemas, kuidas Padletisse pilti lisada jne. 

8. Kui me oleme klassiruumis õpilastele ära õpetanud vajalikud õpioskused iseseisva töö tegemiseks, siis pole vaja karta uuesti distantsõppele minekut. Õpilased on valmis õppima ümberpööratud klassiruumi õppemeetodi järgi! 

Minu bakalaureusetöö küsimustikule vastanud õpetajad nimetasid ühe takistava asjaoluna seda, et õppematerjalidest on puudus ja nende loomiseks kulub palju aega ning tööd. Selleks sügiseks oleme kindlasti paremas seisus – kevadine viiruselaine tõi õpetajad kokku ja mulle tundub, et õpetajatevaheline koostöö pole iialgi nii hea olnud. Sotsiaalmeedias loodud gruppides jagati varem valminud ja vastloodud õppematerjale, kogemusi, nõuandeid, häid nippe ja soovitati õppetööks sobivaid veebikeskkondasid. Kui me õpilastelt ootame koostööd, iseseisvust, aja- ning ennastjuhtivust, siis nüüd saavad õpetajad olla uhked eeskujud. 

Soovin kolleegidele alanud õppeaastaks head klassiruumi ümberpööramist!

Kaire Kollom-Vahtra

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant, 

käsitöö ja kodunduse õpetaja Kammeri Kooli

 

Kasutatud kirjandus

Bergmann, J. & Sams, A. (2012). Flip YOUR Classroom: Reach Every Student in Every Class Every Day. USA: International Society for Technology in Education. Külastatud aadressil https://www.liceopalmieri.gov.it/wp-content/uploads/2016/11/Flip-Your-Classroom.pdf

Kollom-Vahtra, K. (2019). Ümberpööratud klassiruumi õppemeetodi rakendamine käsitööõpetajate seas ja selle rakendamist soodustavad ja takistavad tegurid. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Mok, H. N. (2014). Teaching Tip: The Flipped Classroom. Journal of Information Systems Education, 25(1), 7–11.

Pilli, E. & Vaikjärv, T. (2015). Ümberpööratud klassiruumi meetod kui õppija vastutuse kujundaja. KVÜÕA Toimetised, 20, 165−175.

Tamm, A., Peitel, T., Pedaste, M., & Leijen, Ä. (s.a.). Nüüdisaegne õpikäsitus. Külastatud aadressil: https://sisu.ut.ee/opikasitus.

 

 

Koolid jätkavad lahenduste otsimist

Möödunud kevadel avaldasime Huvitava Kooli blogis artiklisarja, milles kümme kooli kirjeldasid oma kogemusi ja koolikultuuri muutumist distantsõppe ajal. 

Kõlama jäid mõtted, mida tänaseks on juba palju korratud:

⇒ distantsõpe ei asenda kontaktõpet täiel määral - piiratud on suhtlemisvõimalused, iseseisva töö maht on liiga suur; piiratud on praktikumide läbiviimise võimalused, arutelude korraldamine, õpetaja võimalused õpilasi individuaalselt juhendada; 

⇒ osale õpilastest sobib distantsõpe hästi, teistele mitte. Õpilased, kellel oli koolis suures rühmas raske õppimisele keskenduda, said distantsõppel omas rütmis ja rahus tegutseda ning saavutasid tänu sellele paremaid õppetulemusi. Samuti said distantsõppel hästi hakkama õpilased, kel juba omandatud head iseseisva töö oskused ning kelle digipädevused on heal tasemel. Hädas olid ennekõike algklasside õpilased, kes vajasid nii õpetajate kui vanemate abi e-keskkondades orienteerumisel, tehnika kasutamisel ning õppetöö ja päeva planeerimisel. Ka oli keeruline õppetööd kodus läbi viia, kui peres kasvamas mitu kooliealist last või vanem korraga nii õpetaja kui lapsevanema rollis; 

⇒ mõned metoodilised võtted annavad distantsõppel paremaid tulemusi kui teised. Ilmnes vajadus sõnastada tööjuhendeid lihtsalt ja selgelt, sest enam polnud võimalust õpetajal klassi ees täiendavaid selgitusi jagada. Probleemiks oli e-keskkondade paljusus, mis muutis õpilase jaoks ülesannete ja õppematerjalide leidmise ning tööde esitamise aeganõudvaks ning keerukaks; 

⇒ sisuline ja edasiviiv tagasiside on oluline nii õpetajalt õpilasele kui vastupidi. Õpilase ja vanemate jaoks on oluline üheselt mõistetav märgisüsteem ning adekvaatne info õpilase edasijõudmise või hättajäämise kohta; 

⇒ muudatused koolikultuuris - paljud nõupidamised ja infojagamised on võimalik teha veebis, säästes sellega osalejate aega. Samuti saab tulevikuski küsida õpilastelt ja lapsevanematelt regulaarselt tagasisidet e-kanaleid kasutades. Õpetajate asendamise võimalused avardusid, samuti muutus reaalseks teiste koolide õpetajate kasutamine. 

Eriolukorrast tingitud kevad kiirendas mitmeid protsesse, millele koolides oli palju mõeldud, kuid rakendamiseni polnud veel jõutud. Lühikese ajaga said mõtestatud tegutsemine, fookuse seadmine ja individuaalne lähenemine kaugete-kõrgete strateegiadokumentide teooriast hädavajalikuks tegelikkuseks. Hüppeliselt paranesid kõigi osapoolte digioskused ja oskus erinevates e-keskkondades hakkama saada. Lisaks suurenesid õpilastel iseseisva töö oskused, funktsionaalne lugemisoskus. Uues olukorras hakkamasaamine nõudis ja nõuab edaspidi panustamist ja tähelepanu kõigilt osapooltelt—kooli juhtkonnalt, õpetajatelt, õpilastelt, kodudelt. 

Millele oleks vaja kooliaasta alguses mõelda? 

Meie riiklikus õppekavas on taotletavad õpitulemused sõnastatud kooliastmete kaupa - milliseid võimalusi see annab õppijakeskseks õppetöö kavandamiseks? 

Kuidas täita kevadel tekkinud lüngad, et uute teadmiste lisandumisel tekiks õpilase jaoks tervikpilt õpitavatest teemadest? Kas lünkade täitmiseks on vaja korraldada õppes midagi teisiti, kui seda seni on tehtud? 

Kuidas korraldada õpet selliselt, et õppimine oleks tulemuslik nii kooli ruumides õppides kui väljaspool neid, sh virtuaalkeskkondades? 

Kuidas hinnata kujundavalt nii, et tagasiside oleks sisult arusaadav õpilasele ja tema vanematele ning mahult jõukohane õpetajale? Millised on eristava ja mitteeristava hindamise eelised ja puudused? Kuidas üldse mõjutab tagasiside õpilase käitumist ja hoiakuid – nii õppimise, elu kui ka õpetaja isiku suhtes? 

Koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad ning teised hariduse huvipooled on nüüd kevadise kogemuse võrra rikkamad ning valmis uute leidlike lahendustega õppeaastale vastu minema. Soovin selleks jõudu ja avatud meelt ning rõõmu taaskohtumistest!

Huvitava Kooli blogisse toob sügis koolide, lapsevanemate ja õpilaste kogemuslugusid. Fookusteemadeks sel aastal: mitteformaalse ja formaalse õppe ühildamine; vanemaharidus ja vanema vastutus lapse arengu toetamisel; üleminek lasteaiast kooli ning nüüdisaegne koolikultuur.

Püsige terved ja Huvitava Kooli lainel! 

Pille Liblik

Algatuse Huvitav Kool koordinaator

Lisalugemiseks soovitusi distants- ja kontaktõppe põimimiseks ehk põimõppeks ning õppetööks pandeemiaohu ajal: 

https://www.schooleducationgateway.eu/en/pub/resources/publications/blended-learning-guidelines.htm

https://www.hm.ee/sites/default/files/framework_guide_v1_002_harward.pdf

Võimalusi õpetajate professionaalseks koostööks

Koostöö on elu loomulik osa. Tänu koostööle saame jagada vastutust ning lahendada probleeme või olukordi, millega on keeruline iseseisvalt toime tulla. Üha enam hinnatakse tööturul lisaks heale suhtlemisoskusele ka koostööoskusi. Tänu sellele on nüüdisaegse õpikäsituse üheks alusprintsiibiks õpilastes parema koostööoskuse arendamine, toetades ühtlasi emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust, mis tähendavad oskusi mõista ja suunata enda ja teiste käitumist, mõtlemisviise ja tundeid erinevates olukordades (Õpikäsitus, hm.ee). Nüüdisaegse õpikäsitusega muutuvad nii õppesisu kui ka viisid, kuidas õpitakse ja õpetatakse. Koostöine õppimine seisneb koos tegutsemises ühise eesmärgi nimel ning toob kaasa suurema sidususe nii koolis, kogukonnas kui terves ühiskonnas (Õpikäsitus, hm.ee).

Õpetamise ja õppimise uuring TALIS võrdleb OECD riikide õppekeskkonna ja õpetamise tingimusi (TALIS, 2018). Uuring jagab õpetajate omavahelise koostöö üldjoontes kaheks: professionaalne ja igapäevane koostöö (TALIS, 2018). Professionaalseks koostööks peetakse koostööl põhinevas professionaalses enesearenduses osalemist, erinevate klasside ja vanuserühmade ühistegevuses osalemist, samas klassis ühtse meeskonnana õpetamist ja teiste tundide vaatlemist ja nende tagasisidestamist ning igapäevaseks koostööks peetakse õpilaste õppeedukuse üle arutlemist, meeskonna koosolekutel osalemist, koostööna ühtsete hindamisstandardite loomist ja kolleegidega õppematerjalide vahetamist (TALIS, 2018). 

2018. a korraldatud õpetamise ja õppimise uurimusest TALIS selgus, et õpetajad teevad vähe professionaalset koostööd (Tabel 1). Võrreldes 2013. aastal tehtud TALIS-e uurimusega ei ole tulemused paranenud. 2016. aastal kaitsesin Tartu Ülikoolis oma bakalaureusetööd teemal „Üldhariduskoolide õpetajate hinnangud õpetajatevahelisest koostööst koolis“, et selgitada välja, mis soodustab ja takistab õpetajate omavahelist koostööd (Kõõra, 2016). 2018. aasta TALIS-e tulemuste valguses on asjakohane vaadelda nimetatud bakalaureusetöö tulemusi ning jagada enda kogemusi õpetajana töötades ning tuua selle kaudu ka võimalikke lahendusi, kuidas koostööd soodustada.

Tabel 1. Õpetajate hinnangud eri koostöövormide kasutamisest vähemalt korra kuus (TALIS 2018, 2020).

Asusin Tartu Forseliuse Kooli noore põhikooliõpetajana tööle juba ligi kuus aastat tagasi. Olen seljatanud kriitilise läbipõlemise perioodi ja oskan üha paremini enda tööd planeerida nii, et säästan end järjest edukamalt suurest hulgast ületundidest, ega lase end ebameeldivatest vahejuhtumitest ülemäära segada. Siinkohal mängib suurt rolli hea läbisaamine oma kolleegidega, mida on kooli juhtkond suurepäraselt soosinud ühiste väljasõitude, tähtpäevade ja muude ürituste korraldamisega, olles ise alati avatud õpetaja rõõmudele ja muredele. Usun, et head mitteformaalsed suhted ennetavad läbipõlemisohtu. See on aluseks ka heale professionaalsele koostööle (Donaldson, 2011). Kui positiivsed suhted on saavutanud, on koolijuhil lihtsam suunata ja õpetajal ise algatada professionaalset koostööd, mis oleks loomulik ning tuleneks õpetajate enda soovist ning sisemisest motivatsioonist. 

Arvan, et koostööd soodustaks õppeainetevahelise lõimingu selgem korraldamine. Tihti tuntakse lõimingu planeerimist kohustusliku tööna ega suudeta seda õppetöösse omavahelises koostöös integreerida nii, et see oleks orgaaniline ja päriselt ka laiendaks läbi seoste õpilaste silmaringi. Lõiming on see võtmekoht, mis suunaks õpetajad ühtselt klassis õpetama. Aluseks võiks olla konkreetsed muudatused õppekavas, kus ei ole ainult märksõnadena välja toodud lõiminguvõimalused, vaid õppeaineteülesed uued õppekavad, mida lisaväärtusena annavad erinevate ainete õpetajad koos. Siit järgneks muudatus tunniplaanis, mida peaks kohandama nii, et tunni kestus oleks pikem, mis võimaldaks teemade sügavamat mõistmist ning soodustaks sisukamat analüüsi. Kindlasti vajaks see mõte valmisolekut, kuna õpetajad on individualistid ning on harjunud üksi tegutsema ning vastutama.

Tartu Forseliuse Kooli õpetajate koostööseminar. Foto: Erakogu.

Nüüdisaegne õpetajat iseloomustab pidev isiklik professionaalne areng. Omavaheline koostöö on üks võimalustest, kuidas seda toetada. Minu bakalaureusetöö tulemustest selgus, et algajad õpetajad peavad oluliseks kogenud õpetajalt õppimist ja ka vastupidi (Kõõra, 2016). Üks võimalus teineteiselt õppida on tunnivaatlused ja nende tagasisidestamine. Tartu Forseliuse Koolis on tunnivaatlused saanud harjumuspäraseks ja välja on kujunenud tunnivaatluskuud. Sel õppeaastal oli prioriteediks õpilaste eneseregulatsiooni toetamine. Õpetajatele anti ülesandeks vaadelda ning tagasisidestada kolleegi tundi ja märgata neid olukordi, kus õpetaja toetas või oleks saanud toetada õpilaste eneseregulatsiooni. Tunnivaatluste edasiarendusena võiks rohkem vaatlusi toimuda ka teistes koolides. Näiteks suuremates linnades on loodud aineühendused, mille kaudu saaks toetada omavahelist professionaalset koostööd ning arengut, soodustades erinevates koolides teineteise tundide külastamist, mis võimaldaks anda tagasisidet lähtudes ainespetsiifikast. 

Uudse tunnivaatluse ja tagasisidestamise meetodina rakendab kool, kus töötan, IRIS tunnivaatlussüsteemi: õpetaja filmib enda tundi ning hiljem vaatab salvestist ja tagasisidestab ennast ise või teeb seda koos kolleegidega. Korraga analüüsitakse tunnist ühte või paari aspekti ning antakse positiivset ning edasiviivat tagasisidet. Enda tundide filmimine ja (ühine) tagasisidestamine peaks muutuma tavapäraseks praktikaks, kuidas toetada nüüdisaegset õpetajat. 

Professionaalse isikliku arenguga kasvab ka professionaalne koostöö. Nüüdisaegne õpetaja teab, et õpilase õpihimu ja sära hoidmiseks peavad õpetajad oma jõud ühendama. 

Airit Kõõra

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant ja Forseliuse Kooli õpetaja

Kasutatud kirjandus 

Donaldson Jr, G. A. (2001). Cultivating leadership in schools: Connecting people, purpose, 

and practice. Teachers College Press. 

Kõõra, A. (2016). Üldhariduskoolide õpetajate arvamused õpetajatevahelisest koostööst koolis. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. 

Taimalu, M., Uibu, K., Luik, P., Leijen, Ä & Pedaste, M. (2020). Õpetajad ja koolijuhid väärtustatud professionaalidena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 uuringu tulemused, 2. osa. Külastatud aadressil https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2020/04/TALIS2_kujundatud.pdf. 

Õpikäsitus (s.a.). Külastatud aadressil https://www.hm.ee/et/opikasitus.

Naljal om mitu atra, vihal ei ole üttegi?

Rahvasuu räägib, et kord elanud üks poiss, kes vihaseks saades väljendas alati oma pettumust ja tunnet häälekalt. Kord elanud ka selle poisi tark isa, kes mõtles oma pojale välja ülesande: iga kord kui poiss vihastas, pidi ta tagaaias asuvasse aeda lööma ühe suure naela. Esimesel nädalal tuli neid naelu aia sisse lüüa ikka paras ports. Teisel nädalal juba natukene vähem, kolmandal veel vähem, kuni viimaks saabus päev, mil poiss ei pidanud enam haamrit kätte võtma. See naelte aeda löömine polnud sugugi lihtne tegu ja poiss oli tulemusega päris rahul. Seejärel andis isa pojale uue ülesande: igal päeval, mil poiss kontrollis oma viha, võis ta aiast välja tõmmata ühe naela. Päevad, nädalad ja kuud läksid ning viimaks olid kõik naelad aia seest kätte saadud. Isa oli oma poja üle uhke. Ka poeg oli enda üle uhke. Aed aga polnud enam endine, vaid oli auke täis. Isa õpetas seepeale oma pojale, et vihaga öeldud sõnad jätavad inimestesse samasugused armid. Pole vahet mitu korda vabandatakse, armid jäävad ikkagi. 

Ometi on viha tundmine täiesti normaalne ja meie ellujäämise mõttes ka vajalik kogemus. On tõestatud, et viha on universaalne emotsioon ja et erinevates riikides on viha mõistmisel leitud rohkem sarnasusi kui erinevusi. Arsitoteles on öelnud, et igaüks võib vihastada ja see on lihtne, kuid vihastada õige inimese peale ja õigel määral ja õigel ajal ja õigel eesmärgil ning õigel viisil - see pole kõigi võimuses ja pole ka lihtne. Viha juhtimine on maailma eripaigust pärit teadlaste arvates aju ja teiste kehaorganite jaoks ülioluline oskus, soodustades seeläbi paremat elukvaliteeti. Emotsioonide juhtimist tuleks õpetada lastele juba algkoolist peale, sest see võib aidata vältida või vähendada ebasobivate käitumusmustrite väljakujunemist noorukieas. Viha juhtimise oskus võib tagada ka paremaid õpitulemusi. 

California ülikooli teadlased selgitavad, et meie tähelepanuvõime on piiratud ning emotsioonid suunavad meie tähelepanu infole, mis võib heaolu hoidmise või eesmärkide saavutamise mõttes olla tähenduslikum kui õppimine. Seega neil, kes suudavad oma tundeid juhtida, on eelis nende ees, kes lasevad oma emotsioonidel tähelepanu hajutada. Viha juhtimine ei tähenda seda, et oma tundeid tuleb maha suruda, vaid hoopis õppida neid paremini tundma, mõistma ja ohjama. Öeldakse, et kui inimene ei juhi oma viha ise, siis juhib viha inimest. Kes on siis päriselt boss?! 

Emotsioonide reguleerimise oskuse arendamine on algklassiõpilaste jaoks oluline viis, kuidas oma käitumist, mõtteid ja tundeid edukamalt juhtima hakata. Eneseteadlikkus, eneseregulatsioon, vaimne tervis jne on terminid, mida on praeguse aja haridusstrateegiates küll palju sees, kuid mille toetamine on koolides suuresti veel lapsekingades. 

Foto autor: Kadri Raudsepp

Märtsikuus said Puhja kooli
3. klassi õpilased oma eneseregulatsioonioskusi arendada just nimelt viha juhtimisega seotud tegevuste kaudu. Lapsed täitsid kodudes vihapäevikuid, mille abil nad vaatlesid ja kirjeldasid oma käitumist, tundeid ja aistinguid. Lisaks toimus koos kooli sotsiaalpedagoogiga märtsis kaks pikemat ja paar lühemat kohtumist, kus räägiti viha tundest ja selle äratundmisest, vihasest käitumisest ning selle positiivsetest ja negatiivsetest külgedest ning erinevatest viha juhtimise tehnikatest.
Kuna erinevatele õpilastele sobivad erinevad vihajuhtimise tehnikad, tutvustati neid õpilastele laias valikus. Tehnikate hulgast valisid õpilased enda jaoks välja need, mis neid kõige enam kõnetasid. Õpilased tõid välja, et nad õppisid selle aja jooksul, et kõik inimesed vihastavad, kuid vihastades ei tohi endale ja teistele liiga teha; väsinuna on kergem vihaseks saada; viha võib panna meid käituma nii nagu me muidu seda ei teeks; me saame ise õppida oma tundeid juhtima jne. 

Kõige enam aitasid õpilaste toodud näidete järgi neil rahuneda perekonna ja sõprade tugi, rahulik hingamine, värske õhu kätte minemine, aknast välja vaatamine, füüsiline liikumine (hüppamine, jooksmine, tantsimine jne) ja ka üksi olemine. Need on lihtsad asjad, mida on tegelikult ju kerge teha, kuid mis ei taha sugugi õigel hetkel meelde tulla. Siinkohal kehtib küll vanasõna, et harjutamine teeb meistriks. Selleks, et tekiks mõni uus harjumus, tuleb tegevusi korduvalt ja regulaarselt korrata ehk harjutada. Kui tegevus on muutunud igapäevaseks, siis on seda hõlpsam kasutada ka ärevates ja pingelistes olukordades. 

Lõpetuseks sobib siia lisada Rootsi jalgpalluri Johan Mårtenssoni tsitaat: “Tunded on nagu lained: me ei saa nende tulekut takistada, kuid me same valida, millisel surfata!” 

Mõnusaid laineid! 

Karmen Paavel

TÜ haridusinnovatsiooni magistrant

Kasutatud materjalid 

Alia-Klein, N., Gan, G., Gilam, G., Bezek, J., Bruno, A., Denson, T. F., . . . Verona, E. (2020). The feeling of anger: From brain networks to linguistic expressions. Neuroscience and Biobehavioral Reviews, 108, 480-497. 

Alonso-Arbiol, I., van deVijver, F. J. R., Fernandez, I., Paez, D., Campos, M., & Carrera, P. (2011). Implicit theories about interrelations of anger components in 25 countries. Emotion, 11 (1), 1-11. 

Cole, R. L., Treadwell, S., Dosani, S., & Frederickson, N. (2013). Evaluation of a short-term, cognitive-behavioral intervention for primary age children with anger-related difficulties. School Psychology International, 34(1), 82-100. 

Davis, E. L., & Levine, L. J. (2013). Emotion regulation strategies that promote learning: Reappraisal enhances children's memory for educational information. Child Development, 84(1), 361-374. 

Eisenberg, N., & Sulik, M. J. (2012). Emotion-Related Self-Regulation in Children. Teaching of psychology, 39(1), 77–83. 

Ekman, P. (2016). What Scientists Who Study Emotion Agree About. Perspectives on Psychological Science, 11(1), 31–34 

Sutrop, M. (2019). Väärtuste ja vastutuse visioon. Tark ja Tegus Eesti 2035. Ekspertrühmade tulevikuvisioonid ja ettepanekud Eesti haridus-, teadus-, noorte- ja keelevaldkonna arendamiseks aastatel 2021-2035. Külastatud aadressil http://www.e-ope.ee/images/site_0/FINAL_trykk.pdf?fbclid=IwAR3ghmC0N0z60bFtHPK-QhX28F1dKtx3yqAWseYbAKmuXS0xeC5mGVJoSQ

Vierhaus, M., Lohaus, A., & Wild, E. (2016). The development of achievement emotions and coping/emotion regulation from primary to secondary school. Learning and Instruction, 42, 12-21. 

Waters, S. F., & Thompson, R. A. (2014). Children's perceptions of the effectiveness of strategies for regulating anger and sadness. International Journal of Behavioral Development, 38(2), 174-181.

Räpina Ühisgümnaasiumi õpilased uurisid projektinädalal Peipsimaa kultuuri- ja looduspärandit

Koroonaviirusest tingitud eriolukord pani proovile paljud koolid. Samas andis see ka suurepärase võimaluse katsetada ja kogeda uusi asju nii õpetajatel kui ka õpilastel. Räpina Ühisgümnaasiumis testiti piirkondliku kultuuri ning ajalugu ja Peipsi järve loodust tutvustavaid õppematerjale. 

Eesti-Vene koostööprogrammi projekt „CuNaHe: Formaalsete ja mitteformaalsete haridusasutuste võrgustiku koostöö tugevdamine Peipsi järve piirkonna kultuuri- ja looduspärandi säilitamise ja edendamise toetamiseks“ sai alguse 2019 a. märtsikuus ning tänaseks on selle käigus Eesti ja Vene spetsialistide koostöös välja töötanud mitmeid õppematerjale ja metoodilisi juhendeid. Koroonaviirusest tingitud distantsõppe periood andis vastloodud õppematerjalide testimiseks suurepärase võimaluse. 

Uute õpimaterjalide loomine 

Mitmed sotsiaaluuringud näitavad, et keskkonnaharidus on tulemuslik siis, kui see on seotud piirkondlike teemadega. See tähendab, et õpetajad, õpilased ja muud huvilised peavad olema otseses kontaktis uuritava nähtuse või objektiga, mis omakorda loob äratundmise, arendab praktilisi oskuseid ja loob emotsionaalse seose loodusega. 

Töötades välja piirkondlikke õppematerjale, suureneb kogemuspõhise õppe võimalus piirkonna koolides. Selleks, et keskkon­naharidus muuta atraktiivseks nii noortele kui ka juhendajatele, on vaja pakkuda neile uusi võimalusi, meetodeid ning vahendeid. Ühe näitena võib tuua 2019. aastal Eesti-Vene piiriülese koostööprojekti CuNaHe raames valminud Peipsi järve lõimitud õppe materjalid, mis on leitavad: 

https://yg.rapina.ee/wp-content/uploads/2019/10/Korrigeeritud-Peipsi_loiminguprojektid_koond-1.pdf. 

Metoodilised õppematerjalid loodi Räpina Ühisgümnaasiumi juhtimisel ning on seotud järve looduse ja piirkonna keele ning ajaloo käsitlemisega ainetundides. 

Nii, nagu muutub meid ümbritsev keskkond, peame ka me ise end kohandama uute tingimuste, võimaluste ja väljakutsetega. Seda ka koolitundides. Luues aga uusi õppematerjale ei saa jääda vanadesse raamidesse. Põlvkonnale, keda praegu koolides õpetatakse, tuleb läheneda hoopis teisiti kui näiteks 20 aastat tagasi. Muutuva maailmaga peavad kaasa käima ka uued õppematerjalid. 

Selles tulenevalt sisaldavad Peipsi järve lõimitud õppe materjalid nii vaatlust, uurimust, isetegemist, mille puhul on ühendatud veebipõhised tööriistad, simulatsioonid ja kodukohakohapõhine õuesõpe. 

Marteni ema pildistas konna voltimise tööprotsessi
ja nad nimetasid valminud konna oma tiigi valvuriks.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

Testimaks Peipsi järve looduse ja kultuuriloo õppematerjale, viis Räpina Ühisgümnaasium maikuus läbi Peipsi järve projektinädala. Põhinedes osalt loodud metoodilistele õppematerjalidele, katsetas 3. klassi õpetaja Hele Aia nädala jooksul väga erinevaid õppeülesandeid, mis kõik aitasid kaasa oma kodukoha looduse ja kultuuripärandi tundmaõppimisele. 

Piirkondlike metoodilised õppematerjalide testimine 

Distantsõppel toimunud projektinädalal seoti 3. klassile suunatud õppeprogramm erinevate virtuaalsete, käeliste, tubaste kui ka õues toimuvate tegevustega. Tegevused toetasid lisaks ainealaste teadmiste ja oskuste edendamisele õppijate suhtlusoskuse, probleemide lahendamise oskuse arendamist ja loovuse toetamist.   

Mai teisel poolel toimunud projektinädal tutvustas Peipsimaa elusrikkust ning kultuuri. Nädal algas konnapäevaga, mis sisaldas lisaks erinevate ülesannete lahendamisele ka konna voltimist paberist ja õhtust "Kurg ja konn" karaoke-laulmist pere keskel. Õpilaste tagasiside tegevusele oli ülimalt positiivne. Loominguline eneseväljendus oli põimitud ka teistesse päevadesse. Lastele põnevaks ja väljakutset pakkuvaks oli erinevate tekkemuistendite uurimine ning ka ise ühe Peipsi teemalise muistendi kirjutamine. Lugude väljamõtlemine ning nende illustreerimine avas laste fantaasiamaailma. Kõige enam tekkis uusi lugusid järve tekkest kuid saadi ka teada, kuidas näiteks siig ja haug järve elama said või kuidas Salosaar tekkis.

Marleen illustreeris ärakirjaharjutuse tuntud
lastelaulule "Kurg ja Konn" koomiksiga.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

Põnevaks osutusid ka erinevad praktilised ülesanded, mille omavahelise jagamise tegid lihtsaks veebipõhised õpiplatvormid ning online-lahendused. Palju elevust pakkus kalapäev, kuhu lisaks järveelustiku tundmaõppimisele mahtus sisse kirjalik harjutus kalatoiduretsepti näol. Õpiülesanne pakkus lõbusat ja kasulikku ajaviidet nii lastele kui ka võimaluse õpetajatele teha meeskonnatööd: eelkõige erinevate õppeainete lõiminguna (lõiming matemaatikaga - mahu- ja massiühikud, eesti keel - lühendid, inimeseõpetus - tervislik toit ja taldrikureegel). 

3. klassi kodutöö - kalatoidu retsept. Selle maitsva retsepti autoriks on Marten,
kellele endale kala küll eriti ei maitse.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

Peipsi järve lõimitud õppe materjalide üheks osaks on ka Eesti-Vene koostööprogrammi projekti GreenMind raames väljatöötatud Peipsi randade elurikkust tutvustav veebiviktoriin http://www.ctc.ee/viktoriinid/elurikkus, mis oli suurepäraseks võimaluseks motiveerida õpilasi tegelema õppetööga läbi digimeediumi. 

Lisaks Peipsi projektinädalale viiakse projekti partnerkoolides Räpinas ja Petseris läbi õpilastööde konkurss. Projekti koordinaatori Irmen Nagelmaa sõnul tegelevad Räpina Ühisgümnaasiumi algklassid Peipsi järve loodusliku mitmekesisusega ja võistlustöödena valmivad joonistused kalade elukeskkonnast, Peipsi järvega seotud muistendid ja koomiksid. Põhikooli õpilaste teemaks on „Peipsi järve ilu ja valu“, kus võistlustöödena esitatakse fotod järve kaunist loodusest ning murekohtadest. Gümnaasiumi õpilased koguvad meenutusi ja fotosid ja teevad intervjuusid teemal „Peipsi järve lood“. Kunsti- ja fotograafiatöid hindab Eesti-Vene ühisžürii ning töid saab loodetavasti näha lisaks Internetile ka erinevate avalike ürituste raames. Loodetavasti on sügisel võimalik läbi viia Räpina-Petseri õpilaste laager, mida sellel suvel pole võimalik teha. 

CuNaHe Projekt kestab märts 2019-veebruar 2021, ning seda rahastab Eesti-Vene piiriülese koostöö programm suuruses 148 286 eurot ja kaasrahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Projekti juhib MTÜ Peipsi Koostöö Keskus. Eestist on partneriks Räpina Ühisgümnaasium, Venemaalt MTÜ Peipsi Järve Projekt ja Pihkva Petseri 3. Keskkool. Eesti-Vene piiriülese koostöö programmi 2014-2020 eesmärgiks on edendada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiriülest koostööd sotsiaalmajandusliku arengu edendamiseks piiriülestel aladel. 

Margt Säre

CuNaHe projektijuht 

Peipsi Koostöö Keskus 

www.ctc.ee