Rakenduslik teater kui eluoskuste õpe

Milliseid seoseid näevad õpetajad kooli ja teatri vahel? Viisakad külastused teatrimajja? Kooli näitering, millega tegelevad ainult nö. loova natuuriga õpilased ja mille tulemusi aasta lõpul teised koolipere liikmed vaadata võivad? 

11.-12. oktoobril Viljandis toimunud rakendusteatri konverents „Draama ühendab inimesi – etenduskunstid ja elukestev õpe“ näitas, kui palju väärtuslikku pakuvad teatrimeetodid. Näitlejataustaga õppejõud Katrin Nielsen pani konverentsile aluse üheksa aastat tagasi ja selle ajaga on hakatud Eestis rohkem teadvustama, millist kasu võivad kunstipõhised tegevused tuua väljaspool professionaalide pärusmaad: koolis, lasteaias, vanadekodus, noortekeskuses, haiglas või isegi vanglas. 

Elina Rainio Soomest ja konverentsi peakorraldaja Katrin Nielsen
Foto autor: Mailiis Laur

Konverentsil esinesid rahvusvaheliselt tunnustatud Allan Owens, Anne Pässilä, Jouni Piekkari, Simon Poole jt, lisaks meie oma praktikud, kes viisid läbi töötube näiteks erivajadustega noorte teatriõppest, eneseõpetusest läbi liikumise, draamameetoditest haiglas ja improteatrist. 

Draama – „tegevus“ (kr. k) 

Rakendusteatri (ingl k applied theatre/drama) all mõeldakse teatripraktikaid, mis on oma olemuselt uurimuslikud ja mis luuakse vaatajate või tegijate jaoks või neid kaasates. Kaasamisega ei olnud mingit probleemi ka sellel konverentsil: nii, kui publiku seast paluti vabatahtlikke aktiivselt tegutsema, ei pidanud kauaks piinlikku vaikusesse jääma (nagu sageli sel puhul juhtub). 

Rakendusteatris ei ole peamine eesmärk mitte esteetiline (nagu professionaalses teatris), vaid hariduslik, poliitiline või isiklik. Nende eesmärkide nimel kasutatakse palju koosloomet ja improvisatsiooni, mis nõuab eelkõige järeleproovimist, vigade tegemist ja vajadusel enda üle naermist. Ka sõna „draama“ tuleneb algselt kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tegevust või tegu. 

Judith Ackyroyd on rakendusliku draama tunnusena nimetanud kavatsust luua mingisugust muutust teadvuses, hoiakus või käitumises[1], seega võivad teatri tegevuslikud meetodid olla väga tõhusad hariduslike eesmärkide saavutamisel. Foorumteater, mälestuste- ja meelteteater, haiglaklounid, füüsiline teater, keskkonna- ja osalusteater.. Kõik need erinevad vormid annavad võimaluse tuua kunstiline eneseväljendus vaataja enda kätesse, näiteks laval toimuvasse sekkudes, omaenda lugusid näitlejate esituses nähes või saades jutustusest osa erinevate meelte kaudu (haistmine, kuulmine, kompimine jne). 

Tegevuslikkus ja kehaline kogemine rakendusteatris loob kaks olulist võimalust: esiteks tekib turvaline ruum uue õppimiseks (proovitakse uut, astutakse teise kingadesse jne) ja samas tekitab mõtteainest ehk toob esile selle, mida tasub edasi uurida ja analüüsida. 

Improteatris ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab
Foto autor: Mailiis Laur

Tekst – „kangas, kude“ (lad. k) 

Konverentsi peaesineja, Chesteri Ülikooli draamaprofessori Allan Owensi töötuba protsessdraamast näitas ilmekalt, kuidas lavastusliku tegevuse kaudu toetada uurivat hoiakut. Tema juhendamisel mängiti läbi üht Peter Altenbergi lugu („Sinine õhupall“). See räägib väikesest tüdrukust, kes läheb ühel päeval oma onuga parki jalutama. Onule on pargis jalutamine võimalus ennast näidata ja samal ajal teisi jalutavaid inimesi vaadata. Tüdruk soovib aga üle kõige saada endale sinist õhupalli, mida pargis müüakse. Nõnda rullus meie ees lahti vähemalt kümme erinevat stseeni, kui kümme onu pidas dialoogi kümne väikese Sofiga. 

Anne Pässilä jäädvustas "Sinise õhupalli" töötoas toimunu piltidena
Foto autor: Mailiis Laur

Loo läbimängimise käigus otsiti kirjapandud narratiivist „lünki“: millistele küsimustele autor oma loos ei vasta? Mida mõtlesid peategelased, kui nad mingeid samme astusid? Milliseid metafoore me jutustusest leida võime? Mida selle looga öelda tahetakse? Nii osatäitjate kui pealtvaatajate vastused olid väga erinevad, mis näitab, et need sõltuvad igaühe elukogemusest ja arusaamisvõimest. Teksti tähenduslik „kude“ moodustub iga vaataja/lugeja „lõimest“. Selline kriitiline teksti lugemise viis on miski, mida me tänapäeval ilmselt väga vajame; samas areneb rolle uurides nii empaatia- kui endast arusaamise võime. 

„Mis siis, kui …“ 

Kunstipõhise tegevuse väärtus on astuda harjumuspärasest välja - see toimub nii teise rolli astudes kui endale täiesti uue pildi ettemanamisel. Kui me astume lavale, peame kasutama oma kujutlusvõimet. Kuid kujutlusvõime rakendamine nõuab julgust. 

David Martinez Sanchezi klounirakenduste töötoas oli võimalik näha, kuidas julgus on seotud haavatavusega - see on klouni hoiaku tuum. Kloun aktsepteerib kõike, mis talle öeldakse: ta ei vaidle vastu ka sellele, kui ta on millegi halvaga hakkama saanud. Samas ei astu kloun kunagi lavalt maha, ei põgene situatsioonist – ta ütleb „jah“ ning püüab kohe leida lahendused, jääb positiivseks ja mängib mängu edasi. See on kohanemisvõime meistriklass! 

David Martinez Sanchez laseb kohe ruumi lahti kotitäie liblikaid
Foto autor: Mailiis Laur 

Sanchez tõi enda olukorraga leppimisest näite ühe sõjas käinud sõbra näol, kes oli kaotanud jala, kuid oskas selle üle nalja heita. Kas pole selline elu jaatamine, mänguline keeruliste olukordade lahendamine eluks vajalik oskus? 

Õpetajad kui esinejad 

Katrin Nielsen rääkis, et õpetajatele draamameetodid väga sobivad: nad tahavad ja julgevad ennast väljendada ning saaksid draamapõhiste tehnikatega palju koolis ära teha, nii üldoskuste kui ainealaste pädevuste toetamisel. Kahju, kui draamatund piirdub 45 minutiga kord nädalas, sest tegevuslikku õpet ei saa läbida „teoorias“. Õpetajad saavad hästi aru ka eetika ja vastutuse küsimustest, mis draamavõtteid kasutades luubi alla tulevad. Astudes õpetajatega lähedasemasse dialoogi, näeksid ka näitlejad ja lavastajad rohkem teatri rakenduslikku poolt kogukonnas. 

Hea uudis on see, et sel sügisel toimub esimest korda üldhariduskoolide õpetajatele mõeldud rakendusteatri baaskoolitus, mida korraldab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. 

Draamavõtted oleks suurepäraseks töövahendiks ka alles õpetajaks õppivatele tudengitele, kes oma uude rolli sisse saaksid elada: õpetaja peab ju olema õpilaste ees kohanemisvõimeline, kasutama kujutlusvõimet ja mis võib-olla isegi olulisim - püüdma aru saada õpilastest, keda ta juhendab. 

Konverents toimus Briti Nõukogu toetusel. 

Mõtted pani kirja 

Mari-Liis Parts Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskusest 

[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Applied_Drama

Valmimas on 95 tunnikava robotite kasutamiseks ainetunnis

Robotite kasutamine õppetöös ja ainetundides ei ole Eesti koolides enam uudis, aga mitte ka päris tavapärane nähtus. Õpetajaid võib takistada arvamus, et robotitega tegutsemine on tehniliselt keeruline ning pigem mäng kui õppetöö. Tallinna 21. Kooli kogemus on õpetajate hirmud hajutanud ning õpilasi rõõmustanud: robootika-ettevõtluse õppesuund III kooliastmes hõlmab süvendatult robootikat, lõimitult robootika-matemaatika-loodusõpetust, ettevõtlusõpet, õpilasfirmade programmi „Mini-minifirmad“, matemaatilis-strateegilisi mänge ja nutisporti. 

Õppetöö Tallinna 21. Kooli LEGO innovatsioonistuudios
Foto autor: Laura Lisete Roosaar

“Robotid on meie koolis õppetöös kasutusel 2015. aastast. Meie väljakutse oli leida õppesuund, mis oleks ühelt poolt kasulik ja kaasaegne, teisalt lastele ja vanematele atraktiivne,“ selgitas Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond. „Õpetame oskusi, mis on seotud ITga ja ettevõtlikuks olemisega. See ei tähenda, et kõigist tulevad ettevõtjad, aga neist tulevad ettevõtlikud inimesed.“ 

Robootika on kohustuslik ainetund üks tund nädalas 3.-6. klassini. 7. klassis on digitehnoloogia tund, mis on loodud spetsiaalselt selleks, et saaks tunnis roboteid kasutada. Gümnaasiumis saab robootikat võtta valikainena. Lisaks tegutsevad robootika huviringid nooremale ja vanemale kooliastmele. „Ainetund, kus on kaasatud robotid, on väga praktiline, reaalse eluga seotud. Noored õpivad, missugune on tehnoloogiamaailm tulevikus,“ rääkis Tallinna 21. Kooli robootikaõpetaja Rasmus Kits. „Teoreetilist osa loengu näol minu tunnis ei ole, teooria omandatakse praktika kaudu. Õpetaja selgitused käivad muidugi asja juurde. Robotist saab täiesti tavaline tänapäevane õppevahend. Lapsed kogevad, kuidas teistes tundides õpitut saab robootikas rakendada. Robot ei ole lihtsalt demonstratsiooniks, õpilane saab seda ise ehitada ja programmeerida. Robotist saab ka loomevahend. Muusikatunnis on roboteid kasutatud, näiteks roboti saab muusikarütmis liikuma panna. Aga rohkem ikka loodus- ja reaalainetes leiavad robotid kasutust. Robootika on praegu mänguline, võistluslik, seega kõnetab rohkem põhikooli, ehkki tegu on tõsise insenerialaga.“ 

Ta tõi välja, et laps tahab õppimise juures kohe näha tulemit, robot kui õppevahend võimaldab seda. Näiteks programmeerimine on abstraktne tegevus, aga kui selle tulemusel hakkab robot liikuma või piiksuma, siis saab õpilane aru, miks on programmeerimine vajalik, mis selle tulemusel muutub. 

Robootika võmaldab näha töö tulemust võrdlemisi kiiresti, saada eduelamust
programmeerimise tulemusel liikuma hakkavast robotist.
Foto: Laura Lisete Roosaar

Et kõigil õpetajatel mistahes Eesti koolis oleks roboteid õppetöösse lihtsam rakendada, on valminud 95 töölehte robotite kasutamiseks matemaatikatunnis, loodus-, tehnoloogia- ja kunstiainetes. Need leiab veebilehelt digivihik.ee. Digivihiku programmi lõid firma Insplay koostöös Tallinna 21. Kooli ja robootikaõpetaja Rasmus Kitsega. Digivihik on abiks uuendusmeelsetele koolidele ja õpetajatele, kes soovivad oma tunnid muuta praktilisemaks ja mängulisemaks. Digivihik.ee koondab kõik tunnikavad, nii olemasolevad kui loodavad, Digivihiku programmi raames korraldati veebiseminar ja tulekul on kaks koolitust (lisainfo siit http://digivihik.ee/liitumine#header7-31). 

Roboteid kasutatakse lisaks robootikatundidele ka matemaatika ja loodusainete jt tundides.
Näpunäiteid nende kasutamiseks pakub Digivihik
Foto: Laura Lisete Roosaar

LEGO Educationi õppelahendustel põhinevad tunnikavad, koolitusprogramm ja koostöövõrgustik on koolidele robootika kasutuselevõtul toeks. Töölehed valmisid Euroopa Sotsiaalfondi meetme „Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt (Klass+)“ raames. Nende autorid on õpetajad, kes on tunni ise praktiliselt läbi proovinud. „Töölehed toetavad uuenduslike haridustehnoloogiate kasutuselevõttu koolides. Üheksa kooli aineõpetajatest eksperdid lõid tunni sisu, töölehed on kõigile vabalt kasutatavad. Oluline on, et nendes tundides on leitud puutekohad, kus roboteid on hea õppevahendina kasutada,“ selgitas robootikaõpetaja Rasmus Kits. Ja lisas, et lapsed on sellises tunnis muidugi rõõmsad. „Nad võtavad hea meelega kõike uuenduslikku vastu. Õpilased mõistavad, et robootika on põnev, aga saavad ka aru, et tuleb vaeva näha. Teistes ainetundides omandatud teadmised tuleb nüüd töösse rakendada. Jah, nad teavad, kuidas arvutada ringjoone ümbermõõtu või millal kasutada suurt algustähte, aga need reeglid kehtivad ka robootikas!“ 

Õpetaja Rasmus Kits õpilasi juhendamas.
Foto: Laura Lisete Roosaar

Rasmus Kitse robootikaõpetajana rõõmustab, et õpetajate hoiak on robootika suhtes hakanud muutuma positiivsemaks. „Uued asjad natuke hirmutavad, õpetajad ei tunne end kindlalt. Äkki ikka traditsioonilised õppemeetodid töötavad paremini... Natuke häirib õpetajaid fun-faktor, et kas tund peab olema meelelahutusliku loomuga, kas peame tööd tegema selle nimel, et õpilastele haridust müüa,“ tõi Rasmus Kits välja õpetajate kõhklused. „Aga pigem saadakse aru, et tehnoloogia suures pildis on hea, see toetab meie elu. Ajalooõpetaja tuleb minu juurde, et tahaks ajalootunnis ka roboteid kasutada, kas see on võimalik. Nuputame siis, kus see ühisosa leida.“ 

Loodusainete õpetaja Anneli Lään jagas oma kogemust robotite kasutamisest 7. klassis. Digitehnoloogia tunnis on klassiga tegelemas kaks õpetajat – aineõpetaja ja robootikaõpetaja. See on muidugi suur pluss tunni õnnestumiseks. „Mina andsin pigem ideid, mida teha. Robootikaõpetaja mõtles, kuidas teostada. Seega meeskonnatöö. Veel neli aastat tagasi ei olnud mul robotitega mingit kontakti, tundus täitsa ületamatu ülesanne, aga sain hakkama. Ei ole midagi keerulist,“ kinnitas Anneli Lään. Ta tõi näite 7. klassi füüsikast - pikkuse mõõtmise juures oli teema hodomeeter ehk läbisõidumõõdik. Õpilased ehitasidki robot-hodomeetri ja võrdlesid, kui täpne oli üks või teine robot. Esiteks said õpilased ise ehitada, teiseks mõõta, kolmandaks analüüsida, mis valesti läks. „Õppimine ongi vigade tegemine, vigadest õpitakse,“ ütles selle peale Anneli Lään. 

Sellise tunni puhul on töölehel õpilaste tegevus ja ülesanded samm-sammult lahti kirjutatud. Tund toimub paaristööna, aineõpetaja kontrollib töölehe täitmist, robootikaõpetaja tegeleb tunni tehnilise poolega. Anneli Lään kinnitab, et sellist tundi on aineõpetajal lihtsam anda kui üksinda 45 minutit klassis õppetööd juhtida. 

Kuidas ikkagi motiveerida õpetajaid ainetundi robootikaga ühendama? „Roboti kasutamine ainetunnis on lihtsam, kui paljud õpetajad arvavad. See on lõbus, praktiline, väga hea meetod õpetamaks teooriat praktika kaudu. Hirmust tuleb üle saada. Tänapäeva seadmed töötavad hästi, robotite töökindlus on suur,“ julgustas Rasmus Kits. 

Koolijuht Meelis Kond lisas, et kooli pidaja ehk kohalik omavalitsus peaks kindlasti kooli visiooni toetama. Õpetajate täiendkoolitus on ka eeldus, et robotid ainetundides kasutusele võtta. „Robootika õpetamine koolis on tänuväärne tegevus, sest see võimaldab integreerida paljusid õppeaineid ja muuta õpetamine loovamaks ja huvitavamaks.“

Madli Leikop

Nelja riigi ükssarvikud startisid spunki otsima

15.-18. oktoobrini said Tartus kokku enam kui 150 gümnasisti Eestist, Soomest, Lätist ja Rootsist, et alustada üheskoos seiklusterohket teekonda idufirmade maal. Tulevased "ükssarvikud" tõi kokku Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuse eestveetav projekt DigiYouth. 

II lennu avasündmus Eesti Rahva Muuseumis
Foto: Maria Kilk

DigiYouthi projekti sisu on iduettevõtluse lõimimine kooliprogrammi. Eripäradeks on siinjuures rahvusvahelisus, kaugtöö praktiseerimine, keskendumine digikomponendiga toodetele ja teenustele ning disainmõtlemise metoodika kasutamine. 

Projekti raames alustas möödunud nädalal II lend õpilasi vanuses 14-19. Nelja päeva jooksu toimunud avakohtumise eesmärgiks oli saada omavahel tuttavaks, inspireerida ja intrigeerida noori eelseisvaks õppeprotsessiks ning moodustada rahvusvahelised tiimid, kes järgneva 1,5 aasta jooksul omavahel koostööd teevad ning läbivad õppeprotsessi ideefaasist prototüüpimise ning müügifaasini. 

Tartus viidi tegevusi läbi kolmes asukohas: tutvumisõhtu Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi Salme tänava õppehoones, kaks täispäeva Eesti Rahva Muuseumis ning neljas päev Tartu Raatuse Koolis. Päevad olid mitmekesised, sh tutvustas kaugtöö võlu ja valu Kei Karlson osaühingust GoWorkaBit Estonia, disainmõtlemise protsesse avas Toomas Tuul DD StratLab`ist. Õpilased said aktiivselt kaasa lüüa põnevates töötubades avalikust esinemisest liitreaalsuseni ning robootikast ja virtuaalreaalsusest füüsika mängustamiseni. 

Töötuba: Kuidas müüa füüsikavalemit?
Foto: Maria Kilk

Töötuba: Kuidas olla huvitavam ja muuta oma elu tähenduslikuks?
Foto: Maria Kilk

Töötuba: Nähtamatu näitamine liitreaalsusega
Foto: Maria Kilk

Poolteist aastat kestva õppeprotsessi raames läbitakse kolm etappi: ideede genereerimine ja valiku tegemine, prototüübi väljatöötamine ning müügi- ja turundusfaas. Eelmisel sügisel alustanud rahvusvahelised tiimid on läbinud prototüüpimise faasi ning jõudnud müügifaasi väga erinevate toodete ja teenustega, sh on  näiteks loodud rakendus sõidujagamiseks, keskkonnasõbralik turundusettevõte, välja on töötatud keskendumist toetavaid lahendusi ja arvutimänge. 

DigiYouthi tunnid on koolides üks kord nädalas, õppematerjalid tundideks on projekti raames välja töötatud ning nii õpetajatele kui õpilastele kättesaadavad projekti siseveebis. Tiimid peavad omavahel jõudma kokkuleppele suhtluskanalite osas, mida õppeprotsessi jooksul kaugtöös kasutatakse. Toeks on õpilastele projektimeeskond, õpetajad ja pärisettevõtjatest, disaineritest ja investoritest mentorid. Silmast silma kohtuvad õpilastiimid omavahel vähemalt kaks korda aastas, projekti suursündmuste raames (avasündmus ideefaasi alguses, prototüübi laat ning lõpukonverents). 

Üks selline suursündmus leidiski möödunud nädalal aset Tartus, kus toimus II lennu õpilaste esimene omavaheline kohtumine. 

DigiYouth projekti II lennu õpilaste avakohtumine Tartus
Foto: Maria Kilk

Lisaks on õpilastel ja õpetajatel võimalus võtta osa erinevatest konverentsidest ja seminaridest, mis projektieesmärkide saavutamisele kaasa aitavad ning kohtuda tiimiliikmetega nende raames. Olgu selleks sündmuseks siis sTARTUp Day Tartus või mõni samalaadne sündmus naaberriikides. 

Projekt kestab 2021.aastani, nii et projekti lõpuks on saanud kaks lendu õpilasi läbi teha kolmest etapist koosneva õppeprotsessi. Selle aja jooksul saavad projektis osaleda enam kui 200 õpilast ning 45 õpetajat ja mentorit. Projekti raames valminud õppematerjalid (alates fookusgrupi intervjuu läbiviimisest kuni reklaammaterjalide disainimiseni) jäävad kõikidele soovijatele vabaks kasutamiseks DigiYouthi siseveebis. 

Projekti rahastab Interregi Kesk-Läänemere programm ning projektis osalevad organisatsioonid on: Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus, Turu Ülikooli Rauma Kolledž, Uppsala Ülikooli Gotlandi linnak, Ventspilsi linnavalitsuse haridusamet.

Projekti kohta rohkem infot kodulehel: digiyouth.eu  

ning Facebookis: https://www.facebook.com/DigiYouthStudentStartups/ 

Lisainfo:

Ardo Rohtla, DigiYouth projektijuht

TÜ haridusuuenduskeskus
ardo.rohtla@ut.ee 

Ministeerium kutsub esitama parimate ettevõtlusõppe edendajate kandidaate tunnustamiseks!

Haridus- ja Teadusministeerium ning ettevõtlusõppe programm Edu ja Tegu kutsuvad üles tunnustama ettevõtlikke õppijaid ja õpetajaid/õppejõude ning silmapaistvaid ettevõtlusõppe edendajaid ja mentoreid. Kandidaate parimate tunnustamiseks saab esitada viies kategoorias kuni 25. oktoobrini ettevõtlusõppe programmi veebilehel.

Tiitliga Aasta ettevõtlik õppur tunnustatakse õpilas- ja/või üliõpilasfirmat ja/või ettevõtlusõppes moodustatud meeskonda, kes on ettevõtlusõppes saavutanud silmapaistvaid tulemusi. 

Tiitliga Aasta ettevõtlusõppe edendaja tunnustatakse meeskonda, organisatsiooni või asutust, kes on märkimisväärselt panustanud ettevõtlusõppe arendamisse ning kelle tegevused väärivad esiletõstmist ja levitamist. 

Tiitliga Aasta ettevõtlik õpetaja tunnustatakse ettevõtluse või muu aine õpetajat või õppejõudu, kes on silmapaistvalt toetanud õppurite ettevõtlusalast arengut ning rakendanud või juurutanud meetodeid ja praktikaid, mis innustavad ja inspireerivad teisi. 

Tiitliga Aasta ettevõtlusõppe mentor tunnustatakse ettevõtjat või ettevõtlikku töötajat, kes on silmapaistvalt toetanud õppurite ettevõtlusalast arengut ning rakendanud või juurutanud meetodeid ja praktikaid, mis innustavad ja inspireerivad teisi. 

Tiitliga Ettevõtlusõppe programmi aasta tegija tunnustatakse isikut, kes on silmapaistvalt panustanud ettevõtlusõppe programmi tegevustesse ja arendamisse ning kelle tegevused väärivad esiletõstmist ja levitamist. 

Ettevõtlusõpet edendavaid inimesi ja meeskondi tunnustatakse kolmandat korda. Esitada võib julgelt ka iseennast ja oma asutust, sest kes teine neid paremini tunneks. 

Laureaadid valib programmi esindajatest koosnev komisjon, võitjad kuulutatakse välja 26. novembril Tallinnas. 

Tunnustuskonkursi statuut ja kandidaadi esitamine ettevõtlusõppe programmi kodulehel.

Ettevõtlusõppe programmi Edu ja Tegu elluviija on Haridus- ja Teadusministeerium, toetab Euroopa Sotsiaalfond. Eesmärk on toetada ettevõtlusõppe rakendamist haridusasutustes.

Liina Pissarev

Kommunikatsioonijuht
Ettevõtlusõppe programm
Tartu Ülikool
Tel: +372 513 6555
Liina.pissarev@ut.ee
www.ettevõtlusõpe.ee
https://www.facebook.com/ettevotlusope/

Üks TUND ENESELE koolipäeva sees muudab õpilaste suhtumist ellu ja iseendasse

TUND ENESELE seob etenduskunstide praktilised tegevused laste coachingu’ga. Tulemuseks on rõõmsad ja pingest vabad lapsed, kelle motiveeritus, suhtumine ja mõtteselgus on aluseks paremate sotsiaalsete oskuste, ettevõtlikkuse ja õpitulemuste saavutamisel.

Õpilane, õpetaja või lapsevanem - kõik me elame oma erinevates rollides erilisel ajajärgul, kus kiiretes muutustes inimeste üldise elutempo aeglustumist vähemalt lähitulevikus näha pole. Kultuuride segunemine, arengud info-, ja biotehnoloogia, meedia, majanduse või poliitiliste suundade muutustes pakuvad väljakutseid kõigile. Infovoog on meeletu ja lapsed on nagu svammid, kes märkamatult ühiskonna pingeid endasse koguvad. Ikka jälle peab inimkond kohanema.

Kõigi muutuste seas on oluliseks muutujaks tänapäeva laps ise, kes juba esimesse klassi astudes on oma olemuselt teistsugune kui  seda oli koolitee alustaja näiteks 5 aastat tagasi.

Kogemustega õpetajad on märganud mitmeid uusi jooni 1.-2. klassi laste seas. Õpetajate väitel on lapsed endast teadlikumad ning laiema silmaringiga, julged oma vajadustest teada andma. Samas on vähenenud julgus katsetada ja eksida. Esile on kerkinud kasvatamatusest, aga ka vähesest empaatiavõimest tingitud suhte- ja olelusprobleemid. Käeline tegevus on pigem tagasihoidlik, sest ka kingapaelu ei pea enam siduma.

Märgatavalt on kasvanud probleemsete laste hulk klassis. Vahed samaealiste võimekate ja vähem võimekate laste vahel on suuremad kui kunagi varem. Väikeklasside avamine on küll andnud leevendust, kuid õpetajate sõnul on täna tavaklassides probleemseid lapsi ikkagi tunduvalt rohkem, mis tingib selle, et andekamate lastega tegelemiseks jääb õpetajal vähem aega. Tähelepanu nõuavad “kõvahäälsed”, kes õpetaja tavapärast kõnehäält tähelegi ei pane. Vahe suurlinnade ja maakoolide vahel on tuntav, rõõmude ja murede fookused on erinevad.

Kuidas aidata lapsi ja õpetajaid? Kui palju reaalselt jääb õpetajal aega igat last kuulata? Mida me tegelikult tänapäeva lapsele õpetama peaksime? Kas oskame aimata, milleks meie uus põlvkond valmistub? 

Kas peab paika soovitus “Õpi hästi, astu ülikooli, saad parema töökoha ja parema palga”? Täna on Eestis mitmeid idufirmasid, kelle tegevus tõestab, et loominguline teisitimõtlemine, enesekindlus, suhtlemisoskus, võime infot leida ja analüüsida muutuvat maailma, võivad anda kiire eduloo juba 25ndaks eluaastaks (Taxify/Bolt).

Täna teame, et tööturul toimuvad suured muutused. Ettevõtjad on aga pisut murelikud uue põlvkonna osas, sest järjest rohkem jätab soovida noorte suhtlemisoskus, võime tajuda teiste emotsioone ja vajadusi, suhtumine ja vastutustunne.

Kas jõuab õpetaja mõelda ja küsida, kuidas selle kõige sees tunneb ennast laps, kelle jaoks on loodud nii palju võimalusi, aga kes nende võimaluste külluses ära eksima kipuvad?

Andes sessioone TUND ENESELE erinevates koolides 2018-2019, sain kuulda kui palju rõõme, aga ka sügavaid muresid on lastel, millega veel psühholoogi jutule ei kiirustata. On kõhklusi, madalat enesehinnangut või ebakindlust. On varjatud suhteprobleeme, mida on osavalt vaos hoitud mitme aasta jooksul. On murelikke kirjatükke vanemate klasside õpilastelt, kes ei tea, kuidas ja mida nad üldse tegema peaksid. Kohustusi on nii palju, et tekivad passiivsus, frustratsioon, väsimus, ülekoormus, hirmud jne. Pealtnäha kõik aga justkui toimib. Mingil hetkel sessioonide jooksul turvatsoonis olles toimub avanemine ja jagamine, mis toob  osalejatele selgust ja kergust. 

Alustasin õpilastega tegelemist loovusringi juhendajana Rahumäe Põhikoolis 2000. aastal. Tegelesin eelkõige lastega, kelle vaimne ja sotsiaalne võimekus, aga ka rahalised võimalused ei võimaldanud neil liituda teiste pakutavate huviringidega. Selliste õpilaste paremaks kaasamiseks pakkus kool välja tasuta huviringi kord nädalas. Tegu oli omamoodi “laboratooriumiga”, kus mul oli võimalus katsetada ja jälgida laste arengut, pakkuda eduelamust. Samaaegselt koolitasin kolleege ning tudengeid, kes tundides vaatlemas käisid. Tegevustega käisid tutvumas ka linnaametnikud ja väliskülalised. Huvi tundsid erinevad osapooled, kelle südameasjaks on haridusvaldkonna edendamine.

Peagi muutus tund väga populaarseks ka teiste laste ja nende vanemate silmis, mis tegi ringitöö veelgi dünaamilisemaks. See, kuidas võimekamad lapsed hakkasid hoolitsema väiksemate ja nooremate eest, oli imetlusväärne. Tekkis sünergia, mis pakkus rõõmu ja rahulolu nii osalejatele kui õpetajale. Lastevanemate sõnul olid lapsed sel päeval kodus teistsugused: rõõmsad, toredad ja abivalmid. Koolidirektori ja õpetajate sõnul said mitmed senised murelapsed tänu selle ringi tegevusele impulsi koolis käimiseks ja lõpetamiseks.

Kogutud metoodika ja mudelite põhjal kasvas tegevus laiemaks ja  2018. aastal sai see koondatud nime alla TUND ENESELE. Selliseid tunde hakkasin projektipõhiselt läbi viima pikema perioodi jooksul koolides üle Eesti.

TUND ENESELE kaasab aktiivselt lapse keha, tunnetuse, emotsioonid ja mõtlemise. Praktilistes tundides segatakse etenduskunstide tehnikaid (draama, liikumine, jutuvestmine, pillimäng, rütmika, kõne jne) laste coachingu ja meditatsiooniga.

Vahelduva tegevusega tunnid aitavad lastel avastada iseennast, kogeda eduelamust, arutleda neile olulistel päevakajalistel teemadel, aga ka koolipäeva sees lõõgastuda. Kogetu annab enesekindlust ja parandab eneseväljendusoskust ning aitab lahendada klassis tekkinud suhtlemisprobleeme või koolikiusamist.

Päikesekiired. Tunnetus ja eneseväljendus silmad kinni 10 palli süsteemis.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

Tulemuseks on rõõmsad ja pingevabad lapsed, kelle motiveeritus, suhtumine ja mõtteselgus on aluseks paremate sotsiaalsete oskuste, ettevõtlikkuse ja õpitulemuste saavutamisel.

Läbivateks teemadeks neis tundides on: minapilt, enesehinnang, emotsioonid ja nendega hakkamasaamine, probleemilahendus, julgus, märkamine, tagasiside, heatahtlikkus, kujutlusvõime, tunnetus, armastus, eneseväljendus, tähelepanu, kuulamine, positiivne mõtlemine jne.

Tegevusteks on: mängud, muusika, loovliikumine, jutuvestmine, improvisatsioon, pillimäng kehal ja instrumentidel 

(nt Aafrika trummid, plaat- ja rütmipillid), meditatsioon jne. 

Erilised hetked. Esinemiskogemus kombineerides erinevaid etenduskunste.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

Igas koolis ja klassis said seatud erinevad eesmärgid. Mõnes koolis sooviti rohkem tähelepanu pöörata rahvapärimusele, mõnes klassis oli põhiteemaks suhted, teises suhtlemine, kolmandas julgus, eneseväljendus ja loovus jne. Sellest tulenevalt olid ka väljundid erinevad. 

Mõni kool soovis arendada laste esinemispraktikat.

Laupa ja Albu Põhikoolis toimus kevadkontsert lapsvanematele. Järva-Jaani Põhikoolis tegime 5.-8. klassi õpilastega ühise kava noorematele õpilastele. Rahumäe Põhikool pööras tähelepanu lapse sisemaailma arendmisele ja klassikooseisu mõttemustrite positiivsetele muutustele. Roosna-Alliku Põhikool soovis lahtist tundi lapsevanematele.

Kujude aed. Liikumine ja mitteverbaalne kommunikatsioon.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

TUND ENESELE on sobilik koolidele, kes otsivad uusi võimalusi õpilaste arendamiseks vanuses 8–18 eluaastat. Grupi suurus max 12–15 last ja iga grupiga toimub üks 45 min tund nädalas. Õpetajaga koostöös pannakse paika eesmärgid ning sellest olenevalt kestab periood 10–20 nädalat, sest igasugune positiivne muutus on ajaline ning nõuab mõttemustrite kordamist ning kinnistamist.

Sessiooni ajal on väga oluline pidev dialoog kooli, kodu ja juhendaja vahel, et ühiselt panustada laste elutervema mõtteviisi kujundamisse. 

TUND ENESELE toimumise eelduseks on kooli ja õpetajate huvi, liikumiseks sobiv soe ruum puhta põrandapinnaga ja tundide toimumine koolitundide ajal. 

Ka kooli teiste ainete õpetajad, kel huvi ja aega, on teretulnud tundides osalema ja vaatlema. Osalejate väitel on vaadeldud tund justkui koolitus, mis paneb mõtte teistpidi jooksma. Kokkuleppel kooliga saab korraldada ka metoodikat tutvustava koolitustunni õpetajatele. Siis on kõigil selge pilt, kes on uus inimene majas ja millega ta tegeleb.

TUND ENESELE sessioone on toetanud Eesti Kultuurkapital, Haridusamet ja erakapital. Suur tänu kõigile, kes panustasid oma aega ja energiat TUND ENESELE arendamisse!

Anu Tähemaa  

Anu Tähemaa
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

Anu Tähemaa on õpetamise kunsti lihvinud üle 25 aasta ning välja töötanud metoodilistele mudelitele toetuva õppevormi, mis aitab kaasa lapse inimeseks kasvamisele. 

Lisaks noorte õpetamisele viib Anu Tähemaa läbi töösessioone juhtidele, aidates kaasa asutuste töökultuuri edendamisele organisatsioonides. Nii hariduse kui töökultuuri teemadel on Tähemaa kutsutud esinema konverentsidel ja seminaridel, kus viiakse kokku teooria ja praktika kuulajatele praktilisi kogemusi pakkudes. Järgmine ülesastumine on JCI Maailmakonverentsil novembris 2019.

Tähemaa on Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuse ja Baltic Nordic Circus Network asutajaliige ning korraldanud mitmeid etenduskunstide festivale nii Eestis kui välismaal, pakkudes haridusprogramme erinevatele sihtgruppidele ning praktikavõimalusi kultuurikorraldajatele Viljandi Kultuuriakadeemias ja disaineritle Tallinna Ülikoolis.

Loe lisaks: Artikkel: Järva Teataja / Birgit Itse 28.03.2018

https://jarvateataja.postimees.ee/4453133/nelja-kooli-lapsed-avastavad-ennast-loovuse-kaudu

TUND ENESELE tagasiside programmis osalenud koolidelt:

„Lapsed läksid tundidesse särasilmselt ja osalesid kõikides tegevustes suure lustiga. Imetlesin, kuidas tundi läbi viiv õpetaja suutis suure mürgli hetkega rahustada ja ka kõige pidurdamatud lapsed õigele rajale suunata. 

Tundi külastanud õpetajatel oli põnev jälgida, kuidas lapsed end tegevustesse „unustasid“, lisaks õppisid nad metoodilisi nippe. 

Leiame, et see tund on uue põlvkonna haridussüsteemi osana laste päevakavas väga vajalik. Soovitame sessiooni kõikidele kooliastmetele.“

Laupa Põhikooli direktor Kaarel Aluoja ja huvijuht Külli Piirits

------------------

„Alustasime madalseisust ja olin ootusärev, kuidas muutub laste omavaheline suhtlus ning käitumine. Tasapisi muutusid lapsed omavahel enam märkavaks. Nüüd, mil algusest on möödas üle kolme kuu ja tsükkel on läbitud, on lapsed mõistvamad, sõbralikumad ja arvestavad üksteisega rohkem. Tunduvalt vähem on arusaamatusi ning halvasti ütlemisi. Mõned lapsed, kes varem ei kannatanud teineteise varjugi, mängivad nüüd aeg-ajalt koos ja saavad normaalselt läbi.

Soovitan klassidel väga osaleda, kuna lapsed saavad nendes tundides endast rohkem teada ning õpivad ennast paremini usaldama.“

Tallinna Rahumäe Põhikooli 4.b klassi õpetaja

--------------------

“Jagasin klassi pooleks. Ägedad ja Üliägedad. Samal ajal kui Üliägedad Anuga end välja elasid, sain täie rõõmuga teha matemaatikat või eesti keelt lastega, kes said kiiresti edasi liikuda ja veel natuke põnevust juurdegi. Kui tegime vahetuse, siis Üliägedad olid valmis tegelema matemaatikaga kogu südamest ning saime mitu hüpet edasi liigutud.

Võiks ju arvata, et kaotasin tunni nädalas, aga tegelikult oli see suur võit ja oi kui palju rõõmu.”

Tallinna Rahumäe Põhikooli 1.a klassi õpetaja Anneli Heilu

“Anu Tähemaa õpetajate koolitus oli täiesti uudne ja mitteformaalne kogemus õpetajate koostöö arendamises nii protsessi kui ka ühisloomingut silmas pidades. Soovitan kindlasti proovida!“

Tallinna Nõmme Põhikooli koolijuht Ardi Paul

----------------------

Laste tagasiside:

- Ma olen tänulik, et meil need tunnid olid. Iga nädal oli huvitav!

- Mulle meeldis siin tunnis, sest tegime iga kord midagi erinevat. 

- Need tunnid aitasid mul olla vähem vihane ja hoopis olla sõbralik.

- Meil oli lõbus, me nagu mängisime ja me saime rääkida asjadest.

- Meie klass tegi koostööd ja suutis olla vaikselt – see oli hea tunne.

- Ma õppisin olema tänulik sõprade eest.

- Ma sain aru, et ma ei ole selline, nagu ma end oma sõpradele näitan. 

- Mulle meeldis vaikus ja lugude jutustamine, see tegi rahuliku tunde.

- Mul on tunne, et sul on olnud raske elu, sest ainult need aitavad teisi, kes teavad, kuidas see on, kui on raske. Kellel hästi, neid ei huvita. Mäleta mind!

- Selles tunnis olen ma enesekindel ja rõõmus ja pärast seda ka õnnelik. Nüüd on mul iga päev hea meel. Seda tundi võiks rohkem olla!

- Ma arvan, et sellised tunnid peaksid koolis olema vähemalt iga nädal.

- Kui need tunnid on, siis seda päeva ma kohe ootan ja tahan kooli tulla.

© 2019 Anu Tähemaa

NÕK + LEGO robootika alushariduses

Mul on maailma parim töö! Mulle makstakse päevad läbi mängimise eest (sh liivakookide söömise, peituse ja kulli mängimise ning erinevate klotsidega ehitamise eest). Ühes kaasaegses lasteaias on komplekt robotmesilasi, joont taga ajavad Ozobotid, MakeyMakey’d, kellele meeldib elekter ning Matatalab, kes oskab liikuda, laulda ja joonistada nii nagu meie talle ütleme (sarnaseid robotist tegelasi on veel ja veel). Muidugi on sellises lasteaias ka paljude endiste (sh minu) ja praeguste laste lemmikud – Lego klotsid! Legod vabamänguks, jutustamisoskuse ja fantaasia arendamiseks, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste õppimiseks, aga ka programmeerimise õppimiseks. Miks ja kuidas Legodega programmeerimist lasteaias õpetada?

LEGO klotsid vabamänguna

Lego klotsid on juba iseenesest ilma lisatud haridusliku komponendita lapse jaoks harivad: märkamatult areneb lapse loovus ja fantaasia (Proovi 3-4 aastase lapse ehitise olemus ära arvata!), detailidele tähelepanu pööramine (juhendi järgi Batmani auto kokku panemine), keskendumine (mõni laps võib tundide viisi Lego klotsidega mängida) ning peenmotoorika ja silma-käe koostöö (klotse üksteise külge kinnitades ja lammutades). Klotsidega mängides arenevad veel matemaatika valdkonna oskused nagu sorteerimine, rühmitamine, loendamine ja hulgataju. 

Mängu tähtsus lapse arengus

Mängu kaudu õppimine on olulisimaks õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise põhimõtteks koolieelses lasteasutuses, sest mänguoskus on kõigi üldoskuste ning õppe- ja kasvatustegevuse valdkondade oskuste ja teadmiste arengu alus. Lev Võgotski arutles 1933. aastal mängu tähenduse üle lapse arengus ja leidis, et mäng pole mitte lihtsalt domineeriv, vaid lausa juhtiv arenguliin ning mängu näilises situatsioonis ilmnevad psüühilised võimed nagu kujutlusvõime ja tahteliste motiivide moodustamine just esmakordselt. Smith`i arvates on mängu kaudu õppimisel peamiseks väärtuseks tegevusele iseloomulik lõbu ja motivatsioon, mängust võetakse osa vabatahtlikult ning sellist tegevust nauditakse.

Legod õppevahendina lasteaias ja koolis

Nüüd on olemas eraldi hariduslikud komplektid ning sihtgrupiks on juba päris väikesed lapsed. Välja on töötatud programmeerimiskomplektid Lego Coding Express, mille sihtrühmaks on 3 - 5aastased lapsed ning Lego WeDo ja WeDo 2.0, mille sihtrühmaks on lapsed alates 7. eluaastast, aga oskusliku juhendamisega saavad sellega hakkama juba koolieelikud. Lego on teinud robootika õpetamise imelihtsaks: välja on töötatud tunnikavad (Lesson Plans: https://education.lego.com/en-us/lessons), kus sissejuhatavas osas tutvustavad Mia ja Max (legofiguurid) mõnda loodusalast nähtust või probleemi, nt valgust kiirgavat tigu või vulkaanipurske hoiatusalarmi, millele järgneb õpetus, kuidas sellist robotit ehitada ja vastavat koodi kirjutada. Õpetuse lugemiseks ja koodi kirjutamiseks on vaja arvutit või tahvelarvutit ning vastavat programmi või rakendust. Edasi on vaba voli katsetada, muuta ja mängida. Tunnikavad muutuvad samm-sammult keerulisemaks: edasijõudnud peavad osalise õpetusega roboti ehitama või koodi kas osaliselt või täielikult ise välja mõtlema. Oskuste edenedes võib roboti ka algusest lõpuni ise välja mõelda, ehitada ja programmeerida.

Sel õppeaastal on mul olnud võimalus läbi viia robootikaringi koolieelikute rühmas ning olen jõudnud veendumusele, et kaasaegne lasteaed, mis tahab lähtuda nüüdisaegsest õpikäsitusest ja õpetada lastele 21. sajandi oskuseid võiks planeerida Legod õppe- ja kasvatustegevustesse, sest et… 

LEGO robootika võti seisneb meeskonnatöös ja rollide jaotamises (ning nende vahetamises). Minu eestvedamisel toimunud ringis jaotusid lapsed kolmestesse meeskondadesse: üks ehitaja, üks otsija ja üks juhendi „lugeja“. Enne ehitama asumist vaadati, mitu etappi on ehitisel ja need jaotati kolme vahel enam-vähem võrdselt ära (juhendaja abiga), nii et kõik said alati igas rollis olla. Kord-korralt muutusid lapsed järjest enam ennastjuhtivamateks ning minu kui juhendaja ülesanne oli lõpuks vaid sissejuhatava osa läbiviimine. Tegevuse lõppedes hindasid samuti lapsed ise, kuidas neil läks: laps märkis töölehele, kas ta oli ringis sõbralik ja uudishimulik, tegi teiste lastega koostööd, keskendus ülesandele ja kas ta nautis mängimist. 

Igal lapsel on oma roll kanda, rollid vahetuvad tsüklite kaupa.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

LEGO hariduslikke komplekte välja töötades on arvestatud muutuva haridusnõudlusega, mis omakorda on seotud tehnoloogia arengu ja tööturu muutustega. Lapsed saavad juba varases eas kogemuse, kuidas ise robotit programmeerida ja seadistada liikuma või häälitsema vastavalt enda soovidele. Teadlased väidavad, et mida varem õppurid STEM-laadi õppekava (ingl: Science, Technology, Engineering and Mathematics ehk: teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) ja programmeerimisega kokku puutuvad, seda vähem stereotüüpselt käituvad nad hiljem karjääri valikul, mis puudutab tehnoloogilist ja matemaatilist taipu. Robootika alushariduses annab suurepärase võimaluse tutvustada lastele tehnoloogia maailma. 

Selleks, et ehitada ja programmeerida, peab kõigepealt
arvutihiire kasutamise selgeks õppima.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

Uuringud viitavad, et robootika võimaldab laste jaoks muuta abstraktse idee konkreetsemaks, sest nad näevad kohe, kuidas nende programmeeritud käsud mõjutavad roboti käitumist. Robootika õpe lasteaias muudab võimalikuks erinevad õppimisvõimalused, sealhulgas koostöise õppimise eakaaslastega ning pakub erinevaid võimalusi loovuse, sotsiaalsete oskuste ja kognitiivse võimekuse arendamiseks. Uurimistööde tulemused kinnitavad, et programmeerimine varases lapseeas tõstab laste sooritusvõimet kognitiivses võimekuses, matemaatikas, põhjendamises ja probleemide lahendamises. Samuti on täheldatud tähelepanuvõime paranemist, paremat enesejuhtimist ning lastele positiivsena mõjuvat rahulolu kogemist pärast pingutust nõudva ülesande lahendamist. Piaget kognitiivse arengu kontekstis tähendab see, et eelkooliealine laps, kellele on iseloomulik eeloperatsioonide periood (2-7aastased), võib jõuda oma kognitiivsete arenguga konkreetsete operatsioonide faasi, mis on iseloomulik 7-11aastastele lastele. 

Kuidas LEGO programmeerimine sobitub nüüdisaegse õpikäsitusega? Lego klotsid ja robootika koolieelses lasteasutuses on vägagi nüüdisaegse õpikäsituse hõnguga. Esiteks võtab see arvesse varem mainitud tehnoloogia arengut ja tööturu muutusi. Teiseks on eakohane robootikaõpe sobilik nii füüsilise, vaimse kui sotsiaalse õpikeskkonna kontekstis: materjalid on vastupidavad ja kvaliteetsed, õpe on lapsest lähtuv ning kasutatakse eakohast metoodikat ehk mängu. Lapsed õpivad koos ja üksteiselt. Õpisisu ja õpikäsitus arvestavad väikelaste eripäradega, mis võimaldab lastel kõike ise läbi proovida ja katsetada, teemad on elulised ning huvitavad. Lego klotsidega robootikat õppides saavad selgemaks mõned loodusnähtused lähemalt ja kaugemalt ning lapsed saavad aimu robootika põhimõtetest. Õpioskustest arenevad keskendumine huvipakkuval teemal, põhjus-tagajärg seoste loomine ning arusaam, et kõik ei peagi kohe esimese korraga õnnestuma, vaid mõnikord tuleb mitmeid kordi uuesti proovima ning vahel on vaja sõbra või õpetaja abi ehk koostööd teistega, et soovitud tulemuseni jõuda. Lapsed on ehitusprotsessis ja hiljem koodiloomises ja katsetamises ennastjuhtivad tegutsejad ning ühise eesmärgi nimel tegutsemine suurendab subjektiivset heaolu. Lapsed mängivad, mis on nende jaoks kõige loomulikum tegevus, kogedes seejuures pingutust, õnnestumisi ja võite. 

Kui ka sulle meeldib mõte, et Lego klotsidega mängimine on tasustatud töö ning läbi selle valmistad ette näiteks tulevasi insenere, siis tule lasteaeda õpetajaks!

Sandra Mikomägi

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant

KASUTATUD ALLIKAD: 

Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamine koolieelses lasteasutuses (2011). Rmt. E. Eisenschmidt, V. Aro, M. Kitsing, A. Punga, T. Salumaa, M. Tereping, L. Tiisvelt & T. Õun (Koost.). Isehindamine. Õppe- ja kasvatustegevuse analüüsimine ning hindamine. Tallinn: AS Atlex, 23‒27. 

Võgotski, L. (2016). Laste loovus ja kujutlusvõime. Mäng ja selle osa lapse psüühilises arengus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Smith, P. K. (2011). Children’s play: Essential for development, Surplus Energy, or Something in Between? In M. Veisson, E. Hujala, P. K. Smith, M. Waniganayake & E. Kikas (Koost.). Global Perspectives in Early Childhood Education. Diversity, Challenges and Possibilities. Frankfurt: Peter Lang, 259‒282.

Sullivan, A., Bers, M.U., (2015). Robotics in the early childhood classroom: learning outcomes from an 8-week robotics curriculum in pre-kindergarten through second grade. 

Kazakoff E. R., Sullivan, A., Bers, M.U., (2013). The Effect of a Classroom-Based Intensive Robotics and Programming Workshop on Sequencing Ability in Early Childhood. Early Childhood Education Journal 41:245–255

HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu. Külastatud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/har_min_broshyyr_12lk_est_veebi.pdf

Kulinaarne teater - koostöine õppimisviis Tallinna Teeninduskoolis

21. sajandi kool on otsingutel. Kuidas muutub õppimine ja õpetamine ning mida endas kätkeb nüüdisaegne õpikäsitus? Nendele küsimustele otsib vastust ka kutseharidus. 

Tänapäeva haridusteooriad räägivad õppimisest kui sotsiaalsest protsessist, kus on kesksel kohal kööstöise õppimise mudel. Teadlased on teinud arvukalt uurimusi ja leiavad, et koostöise õppimise kaudu arenevad nii õppijate sotsiaalsed, psühholoogilised kui ka akadeemilised oskused, võime kriitiliselt mõelda ja lahendada probleeme. 

Koostöise õppimisviisi puhul otsivad õppijad ühiselt probleemidele lahendusi ja see on koordineeritud ja sünkroniseeritud protsess.[1]

Mis on kulinaarne teater? 

Mõtlesime selle nimetuse välja 6 aastat tagasi, kui esimest korda seda meetodit kokkade õpetamisel kasutasime. Kulinaarne teater on õhtusöök, mille korraldab kokarühm. Tavaliselt on õhtusöögimenüüs 5-7 käiku ja külalistele pakutakse lisaks sööginaudingule ka elamust. Seda elamust võiks kirjeldada kui „teatrit“, kus korraldav rühm mõtleb välja, mida kulinaarseks teatrielamuseks pakkuda. Külalisi on õhtusöögile kutsutud tavaliselt 100 (või rohkem) - ka see on rühma enda otsustada, kui palju täpselt sööjaid planeeritakse. Külalised maksavad õhtusöögi eest, piletihinnast sõltuvalt tekib õhtusöögi eelarve ja sellest lähtuvalt saab rühm otsustada, kui suurt ressurssi on võimalik õhtusöögi läbiviimiseks kasutada. 

Mis on meie näite puhul probleemid, mida õpilased lahendavad koostöiselt? 

1. Kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamine. 

2. Kuidas kulinaarset teatrit ellu viia – mis on rühmaliikmete tugevused ja kuidas neid saab õhtusöögi läbiviimisel ära kasutada? 

3. Kuidas konstrueerida rühma ühine arusaam sellest, mida tegema hakatakse ja kuidas seda ühist arusaama ajas edasi viia, arendada ning jõuda kvaliteetse lõpptulemuseni? 

Kuidas me tegutseme? 

Esimeses etapis on kokkusaamised, kus kokarühm (~20 õppijat) tegeleb kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamisega ning ideede genereerimisega. Ettevalmistus algab 2 kuud enne sündmuse toimumist. Ettevalmistav etapp viib selleni, et õppijad jõuavad lahenduseni, mille saavutamiseks oli vaja teha koostööd, kuulata rühmakaaslaste ideid ja arvamusi. Hea lahenduseni poleks jõutud iseseisvalt (ükshaaval). 

Koostöös töötatakse välja õhtusöögi menüü
Foto: Tallinna Teeninduskool

Näide - õpilased tõid ühe kulinaarse teatri arendusfaasis välja erinevaid ideid: „Alice Imedemaal“, „Geomeetria“ jms. Ühise arutelu tuleumusel jõuti täiesti uue teemani „Mustvalge“. Leiti, et oleks huvitav ning väljakutseid pakkuv komponeerida menüü selliselt, et kõik toidud taldrikul oleksid mustvalges võtmes. 

Tööülesannete kirjeldamine, rollide (vastutuse) jagamine 

Kulinaarse teatri õnnestumine sõltub sellest, kuidas hakkab toimima individuaalne ja grupivastutus. Rühm vastutab ühiste eesmärkide saavutamise eest ning iga rühmaliige omakorda vastutab oma panuse eest. 

Mõeldakse läbi kogu ürituse kontseptsioon ja jagatakse ülesanded
Foto: Tallinna Teeninduskool

Koos õpetajaga kaardistatakse sündmuse korraldamiseks vajalikud töölõigud ning leitakse vastutajad. Oleme sealjuures alati rõhutanud, et sellise õppimisviisi puhul saab iga õppija kasutada oma tugevaid külgi ning seeläbi saab rühm ka lõppkokkuvõttes parima tulemuse. 

Menüü arenduses jagatakse rühmaliikmete vahel õhtusöögi käigud. Igaüks saab endale ülesanded ning tähtajad, millega liigutakse samm-sammult eesmärgi suunas. 

Õpetaja roll 

Õpetaja roll on pigem suunav ja
grupiprotsesse juhtiv
Foto: Tallinna Teeninduskool

Õpetaja roll erineb suurel määral traditsioonilisest õpetamisest. Koostöise õpetamise puhul on õpetaja roll planeerida sobiv ajaraamistik, selgitada õppijatele ülesannet ja koostöise õppimise põhimõtet, innustada õppijaid nägema oma tugevusi ja juhtida grupiprotsesse. Seoses individuaalse vastutuse võtmise (või võtmata jätmisega) tekib konflikte, mida õpetaja saab õpilastega koos analüüsida ning seeläbi õppijate suhtlemis- ja koostööoskusi arendada. 

Valmisolek ebakindluseks 

Kulinaarse teatri ettevalmistus ja läbiviimine tekitab stressi nii õpilastes kui õpetajates. Nüüdisaegses õpikäsituses kasutatakse terminit „valmisolek ebakindluseks“. Inimese elus on olukordi, mis tekitavad ebakindlust, hirmu ja ärevust, aga kui oled sarnaseid situatsioone õpisituatsioonides läbi elanud, siis on võimalik selle kaudu suurendada enesekindlust tulevikus - parem ebakindluse talumine ehk valmisoleku ebakindluseks. 

Õpetajate puhul tekitab hirmu suure ürituse korraldamine, mis ei ole tavapärane praktika õpetajatöös. Õhtusöögile tuleb 100 külalist, kes kõik ootavad suurepärast õhtusööki, ja seda, mis juhtuma hakkab, ei saa lõpuni harjutada, ei ole võimalik ette näha. Samuti on õpetaja jaoks sellelaadne grupi juhendamine teistsugune, nõuab õppijate tegevuste ja tulemuste pidevat tagasisidestamist, grupiprotsesside tundmist ja oskust õpilasi innustada, motiveerida, kui tekib tagasilööke. 

Ka õpilaste puhul on tegemist stressirohke ettevõtmisega. Paljud õpilased peavad ennast kokku võtma ning toime tulema enda jaoks hirmu ja ärevust tekitavate olukordadega, mida sündmuse läbiviimine koos rühmaga võib kaasa tuua. Näiteks mustvalge õhtusöögi puhul innustasime õpilasi mõtlema, kuidas ja milles võiks väljenduda „teater“ nende õhtusöögil. Tekkis mõte serveerida magustoit saalis, külaliste silmade all. Esialgu oli suur osa õppijatest sellele ideele täiesti vastu. Nad ütlesid, et see ei tule kõne allagi, et minna saali ja hakata seal toitu välja panema. „Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei oska!“ ütlesid õpilased. Tänu õpetajate ja rühmakaaslaste veenmisele asuti siiski magustoidu serveerimist sellisel kujul harjutama. Tulemuseks sai väga põnev õhtusöögi finaal, kus paljudest mustvalgetest komponentidest koosnev magustoit serveeriti peeglitele ja külalised said seda vaatemängulist väljapanekut oma lauast jälgida. 

Koostöise õppimise „lõksud“ 

Oleme leidnud kinnitust teadlaste poolt välja toodud „lõksude“ tekkimisele koostöise õppimise puhul. Need tekivad, kui õppijad ei saa (erinevatel põhjustel) koostöisest õppimisest nii palju kasu, kui võiksid saada. 

Toome siinkohal välja peamised neli „lõksu“, mida oleme oma kulinaarsete teatrite läbiviimisel märganud: 

I. Teiste seljas ratsutamise efekt – vastutustundlikumad õppijad teevad enamiku tööst ära ja õppijatel, kes ei taha pingutada, polegi justkui vaja seda teha. 

II. Tagasiastumise efekt – õppija võtab endale suure vastutuse (tihti erinevates töölõikudes) ja siis väldib vastutust - jätab kokkulepitud tööd tähtajaks tegemata, mis takistab suurel määral kogu grupi edasist tööd, ning see tekitab pingeid ning konflikte. 

III. Staatuse efekt – (populaarsemad) õpilased domineerivad ja saavad seeläbi rohkem õppida. 

IV. Takerdumise efekt – õppija tegeleb ainult ühe „kitsa“ ülesande lahendamisega ja see ei võimalda saavutada kõiki eesmärke, mis antud kööstöisele ülesandele on seatud. Näiteks õpilane, kes õhtut juhib, ei saa olla köögis ja osaleda toiduvalmistamises ning toitude väljapanekus. See aga on kokarühma puhul üks olulisi õpieesmärke kulinaarses teatris. 

Hindamine ja tagasiside 

Hindamine on keeruline - kõige raskem on tagasisidestada iga õppija individuaalset arengut, sest selline koostöine õppimine võimaldab väga erinevate oskuste arengut ning tihtipeale õpilased (ja ka õpetajad) ei tajugi, kui palju selline sündmus neile on õpetanud ja mida see kogemus tuleviku jaoks kaasa annab. 

Kasutame kombineeritud hindamist, mis tähendab, et rühm analüüsib tehtud tööd ja annab rühma hinnangu kogu sündmusele ja iga meeskonnaliikme panusele. Iga õppija analüüsib iseenda tööd ja panust sündmuse ettevalmistamisel ja korraldamisel. Toetame õppijaid enda analüüsimisel sellega, et anname neile abistava küsimustiku, mille abil saab õppija hinnata oma tegevust, eesmärkide täitmist ja saadud kogemust. Kokkuvõtva hinde panemisel arvestab õpetaja kõiki eelpoolnimetatud aspekte. 

Kokkuvõtteks 

Koostöise õppimisviisi kaudu arenevad õppijate sotsiaalsed oskused ja paraneb probleemilahendamise oskus. Erialaste oskuste puhul peame kõige olulisemaks, et selline suure sündmuse planeerimine ja korraldamine võimaldab näha „suurt pilti“ ning kogeda erinevate tööosade sidusust. Klientide positiivse tagasiside puhul tunnevad tegijad uhkust, et tehtud pingutus on kandnud vilja. Õppijates tekib omanikutunne – „meie rühma kulinaarne teater“. Pärast õnnestunud õhtusööki kuuleme sageli tegijatelt küsimusi: Kas järgmisel aastal ka kulinaarne teater tuleb? Millal piletid müüki tulevad? Kas saaks juba broneerida meie rühma jaoks laua?

Anne Mäe, Kristi Tiido

Tallinna Teeninduskool 

Vaata lisa ka: https://www.youtube.com/watch?v=pHxB0mJ2R18&feature=youtu.be

Kasutatud allikad: 

Arlitsch, K. (2016). Tolerating Ambiguity: Leadership Lessons from Off-Road Motorcycling. Journal of Library Administration, 56(1), 74-82 

Hattie, J. (2012). Visible Learning for teachers. Maximizing impact on learning. New York ja London: Routledge. 

Hattie, J., Yates, C.R. (2018). Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. SA Innove ja autorid. 

Hargreaves, A., Boyle, A., Harris, A., Bass, J. (2014). Uplifting leadership: how organizations, teams, and communities raise performance. 

Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97 

https://link.springer.com/chapter/10.1007/978-3-642-85098-1_5

Slabina, P. (2017) Liikumine koostöise õppimise suunas. M. Heidmets (toim). Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. (lk 46-63) Tallinn: Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut. 

https://www.hm.ee/sites/default/files/opikasitus_kirjanduse_ulevaade_tlu.pdf 

[1] Vt. Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97