Keelesilla loomine läbi pärimuskultuuri

Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse toel ning Huvi OÜ Täienduskoolituskeskuse koolitajate eestvedamisel viidi 2018. aasta sügisel ellu projekt "Keelesilla loomine läbi pärimuskultuuri". 

Projekti eesmärgiks oli tõsta Ida-Virumaa, Peipsiääre ja Mustvee valla eesti keelest erinevat keelt kõnelevate alushariduse valdkonnas töötavate inimeste enesekindlust eesti keeles suhtlemisel. 

Projektiga liitus 34 inimest üheteistkümnest Ida-Virumaa lasteaiast. Mitteformaalse keeleõppe keskkonna loomiseks olid kaasatud eesti keelt emakeelena kõnelevad alushariduse valdkonnas töötavad inimesed Ida-Virumaalt, Harju- ja Järvamaalt. Osalejaid julgustati kahepäevastes laagrites kolleegidega aktiivselt suhtlema. Kõnekeele paremaks omandamiseks mängiti keelemänge, eesti vanemaid ning uuemaid laulumänge, viidi läbi õuesõppe tegevusi, loodi koos lavastusmänge, valmistati ühiselt süüa. 

Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Esimene projektikohtumine toimus 21.- 22. septembril Nelijärve Puhkekeskuses. 

Kohtumispäeva esimeses pooles mängiti tutvumis-ja meeskonnamänge. Päeva teine pool möödus sügiseses metsas. Õuesõppe programm „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ viis osalejad Nelijärve matkarajale, kus tuli vastavalt viitadele metsas orienteeruda, leida üles kontrollpunktid ning meeskonnana lahendada erinevaid eesti keelega seotud ülesandeid ja läbi viia lõbus fotojaht. 

Esimese päeva lõpetas jutuõhtu „Lugudega sügisesse“. Jutuvestja ja Rahvakultuuri Keskuse suulise pärimuse spetsialist Piret Päär jutustas lihtsas eesti keeles kergesti mõistetavaid eesti rahvajutte. Lugude vahele musitseeris Mall Ney harmooniumil. 

Teisel päeval vaadati kõigepealt tagasi eelmisele päevale. Kõik osalejad said suure ekraani vahendusel teada, mis toimus salapärasel fotojahil ning kuidas meeskonnad saadud ülesandeid lahendanud olid. Fotojahil toimunut tuli meeskondadel eesti keeles kaaslastele selgitada. 

Teise koolituspäeva kulminatsiooniks oli töötuba „Keeletoidud - midagi hõrgutavat nii keelele kui meelele“. Sissejuhatuseks mängiti koos lõbus sõnamäng „Supp, moos või kook?“, mis õpetas tundma toiduainete nimetusi. Seejärel asuti erinevate retseptide põhjal oma meeskonnaga koos toitu valmistama. Kui toit oli valmis, tuli teistele eesti keeles rääkida mida valmistati, mis toiduaineid ja maitseaineid selleks kasutati. Lõpetuseks sooviti „Jätku leiba!“ ja kõik said maitsta, mida üks või teine meeskond valmistanud oli. 

Projekti teine kahepäevane kohtumine toimus 19.- 20. oktoobril, samuti Nelijärve Puhkekeskuses. Esimesel päeval sai osaleda kahes töötoas. Esimeses uuriti, milliseid erinevaid võimalusi (nt joonistamine ja voltimine), saab lugude jutustamisel kasutada. Kuulati mitmesuguseid lugusid ning püüti juhendaja jutu järgi paberit voltida ja lugude põhjal joonistada. Osalejad tegid tutvust lugude ülesehituse ehk  selgrooga. 

Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Teises töötoas mängiti uuemaid ja vanemaid laulumänge. Lisaks tantsimisele tuli osalejatel püüda eesti keeles kaasa laulda. Osalejate arvates on kõne arendamisel suureks abiks liisusalmid ja lasteriimid. 

Päeva teises pooles meisterdati rätinukke ja valmis seitse vahvat lavastusmängu. Gruppides tuli välja mõelda stsenaarium, teha olemasolevatest vahenditest lavakujundus ja valmistada kostüümid. Kõik töögrupid asusid kohe õhinal asja kallale ning koordinaatoritel jäi üle vaid rõõmu tunda, et omavahel suheldi eesti keeles ning kogu esitamisele tulev tekst kirjutati eesti keeles. 

Teisel päeval toimusid lavastuste esiettekanded. Nalja, esinemislusti, näitlejameisterlikkust ning pealtvaatajate kaasaelamist jagus kõigile asjaosalistele. Töörühmad olid oma etteasteteks tõsiselt valmistunud ning said julguse ja nutikuse eest nii kaasosaliste kui ka projekti koordinaatorite poolt suure heakskiidu ning tänusõnade osalisteks. 

Kolmas ja ühtlasi viimane kohtumine toimus 16. novembril Tallinnas, Eesti Vabaõhumuuseumi Setu talu laudas. Eesmärgiks oli tutvustada osalejatele eestlaste taluarhitektuuri, elulaadi ja rahvakombeid ning õdusas õhkkonnas projektile ilus punkt panna. 

Viimasel projektikohtumisel esitlesid kõik osalenud lasteaiad fotoseeria või video vahendusel koduste ülesannete lahendusi. Osalejatel tuli valida eelnevatel kohtumistel läbitehtud tegevuste hulgast kaks ja need koos oma rühma lastega läbi viia. Koolituse läbiviijad olid meeldivalt üllatunud, nähes, millise põhjalikkusega olid projektis osalejad täitnud kodused ülesande. Lastega oli läbi viidud mitmeid erinevaid koolitusel omandatud tegevusi, kusjuures kasutati palju lõimitud tegevusi. 

Peale ettekandeid suunduti õuesõppe tegevusele, mis seekord nägi ette muuseumi eksponaatidega tutvumist. Kindlasti tuli külastada Sassi-Jaani talu, Köstriaseme talu, Kolu kõrtsi, Lau külapoodi ja Sepa talu. Osalejatel tuli lugeda nende eksponaatide kohta käivat informatsiooni ning leida vastused ristsõnas esitatud küsimustele. 

Projektis osalejad jäid kogu koolitusprogrammiga väga rahule ning avaldasid soovi, et midagi sellist võiks ka edaspidi toimuda. Eriti märgiti ära saadud teadmiste praktilist poolt, mida on võimalik igapäevatöös kohe rakendada. 

Läbiviijate poole pealt vaadates oli kõige keerulisem arvestada osalejate väga erineva keeletasemega. Oli osalejaid, kelle keeletase oli tasemel A1 ja neid, kes valdasid keelt heal, C1 tasemel. Projektis osalejad kinnitasid, et tänu keelesilla projektile on nad edaspidi palju julgemad osalema ja aktiivselt kaasa rääkima eestikeelsetel alushariduse teemalistel seminaridel ja koolitustel. 

Projekti viisid läbi Huvi OÜ täienduskoolitusasutuse koolitajad Jelena Sepp, Piret Kukk, Külli Mõtsla. Huvi OÜ Täienduskoolitusasutus www.koolitushuvi.ee

Üleskutse ettevõtetele ja koolidele - koostöiste praktikate kogumine!

Head ettevõtete ja koolide esindajad! 

Ettevõtlusõppe programmis Edu ja Tegu kogutakse häid praktikaid Eesti koolide ja ettevõtete koostöövormidest. Praktikanäiteid koondatakse kõigilt haridustasemetelt, nii koolide kui ettevõtete poolt. 

Inspireerivad näited tehakse huvilistele kättesaadavaks veebipõhises „raamatus“. Kui Teie kool on teinud tulemuslikku koostööd ettevõtetega või kui Teie ettevõte on teinud koostööd koolidega, siis see üleskutse on just Teile! 

Palun leidke veidi aega, et täita ankeet tehtud koostöö kohta, mis aitab kogumiku jaoks vajalikku sisendit koondada. Ankeedi saate täita SIIN. 

Kogumik saab olema praktiliseks abimaterjaliks haridusasutustele, kes soovivad õppetööd praktilisemaks muuta ja teha senisest enam koostööd ettevõtetega. Samuti ettevõtetele, kes soovivad oma toetustegevusi hariduse valdkonda suunata, kuid ei tea, millised on võimalused. 

Vastuseid oodatakse 14.detsembrini!

Koostöölugusid kogutakse ettevõtlusõppe programmi Edu ja Tegu raames, mille eesmärgiks on edendada ettevõtlusõpet kõigil haridustasemetel- ja liikides ning süvendada ettevõtlikku mõtteviisi.

Hariduskonverents algab homme: väike eelvaade 7

Hariduskonverentsi teine päev Raatuse Koolis lõpeb teemadeplokiga, mille üldnimetajaks on "mõtlemine ja aeg". Selles plokis mõtiskleb professor Marju Lauristin teemal "Kas tulevikuinimesed on tänastest vaimselt vaesemad" ning Tõnis Lukas ja Indrek Lillemägi toovad osalejateni need sõnumid, millega rikastada haridusstrateegia 2021-2035 erinevate valdkondade visioone. Konverentsi kokkuvõtte teeb Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.

Kas tulevikuinimesed on tänastest vaimselt vaesemad? 

Marju Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor. Oma teadustöös tegeleb ta ühiskondlike muutuste uurimisega ning on praegu eriti huvitatud digipöörde mõjust kultuurile ja haridusele

Oma ettekandes mõtiskleb ta selle üle, millist mõju võib avaldada raamatute asendumine sõnumite ja piltidega nutiseadmete ekraanidel tulevase põlvkonna vaimsele horisondile ja intellektuaalsele arengule. Olemata pessimist, arvab ta, et põhiline probleem on selles, kuidas vältida kultuurimälu ja kadumist ja vaimse maailma muutumist meemide pinnavirvenduseks. Haridus on ainus viis selle probleemiga toimetulekuks, kuid selleks peab haridus muutuma sihiteadlikuks sillaehitajaks uue põlvkonna vaimuilma, süvakultuuri ja virtuaalreaalsuse vahel. Selleks tuleb digitehnoloogiatel ja tehisintellektil põhineva maailma jaoks ümber mõtestada kultuurilised väärtused ja pädevused, mille kujundamist me hariduselt ootame.

Sõnumid konverentsilt, millega saame rikastada haridusstrateegia 2021-2035 konkurentsivõime valdkonna visiooni

Tõnis Lukas on olnud kaks korda haridusminister, näinud elu õpetajana, õppejõuna, Eesti Rahva Muuseumi ja nüüd Tartu Kutsehariduskeskuse juhina.

„Eelduseks, et saaksime noore arengut mõjutada, on huvi tekitamine teadmiste ja oskuste vastu. See huvi tekib, kui noor tunneb, et ta on kaaslooja, et ta huvitab kedagi ja et temast sõltub midagi. Siiani on noore arenguteel ees koolitüüpide ja ametkondlike omandivormide erisustest ning jäikadest õppekavadest moodustunud barjäärid. Need tuleb maha võtta individuaalselt arenguteelt!“

Sõnumid konverentsilt, millega saame rikastada haridusstrateegia 2021-2035 väärtuste ja vastutuse valdkonna visiooni

Indrek Lillemägi ütleb enda kohta: „Töötan iga päev selle nimel, et Emili koolist kujuneks avatud, hooliv, pühendunud ja koostöine kogukond. Jõudumööda koolitan ja kirjutan ka väljaspool Emilit. Vaimne õpikeskkond on eelkõige suhted. Usaldusväärsete ja turvaliste suhete loomisele kulutud aeg toob kuhjaga tagasi.“

Olen see, mis minu ümber, konverentsi kokkuvõte

Pille Liblik on haridusega olnud seotud ligi pool sajandit. Praegu vastutab ta Haridus- ja Teadusministeeriumis üldhariduse riiklike õppekavade arendamise ja rakendamise eest ning koordineerib algatust Huvitav Kool. Varasemast on tal töökogemus nii õpetaja kui õppejuhina.

„Mõtte- ja mõistemängud muutusid minu jaoks tähtsaks lasteaias, kui kaaslastega mõnikord ka lõunauinaku ajast sosinal sõnatähendusi mõistatasime. Unistan sellest, et ka tulevikus oleks noorte jaoks oluline mõtlemine ja mõtisklemine. Unistus saab teoks üksnes juhul, kui selle nimel tegutsetakse ja ahvatletakse juurdlema, fakte otsima ning kriitiliselt mõtlema.“

Hariduskonverentsi ohjab moderaatorina Keit Fomotškin, kes on ettevõtlik maailmaparandaja ning kes viimased 9 aastat on olnud eestvedajaks kahele mõjusale vabaühendusele - Terve Eesti Sihtasutus ja MTÜ SPIN.  Tal on Tartu Ülikoolist bakalaureuse kraad mitme aine õpetaja erialal ning magistrikraad koolijuhtimises. Viimased viis aastat on Keit vedanud eest sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi arendavat spordil põhinevat ennetusprogrammi SPIN. SPIN-programm toetab noorte vaimset õpikeskkonda ning kombineerib omavahel mõjusalt spordi, mitteformaalse hariduse ja huvitegevuse. SPINi kogemus näitab, et õnnelikud noored oskavad hoida ennast ja teisi.

Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 6

Täna jätkame 6. detsembril hariduskonverentsil toimuvate paralleelsessioonide teemade ja läbiviijate tutvustamist.

Minu missioon, minu inimesed, minu seljakott – koolijuhi võimalused kujundada vaimset õpikeskkonda

Ain Tõnisson on Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor. Taustalt on ta matemaatika õpetaja samas koolis, vahepealsel ajal vastutanud Tartu Ülikoolis ning haridusministeeriumis põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade eest, samuti juhtinud haridusministeeriumi välishindamis- osakonda. 

„Iga õpilane, iga õpetaja ja iga kool on erinevat nägu. See on tore. Kui me tahame seda mõtet säilitada, siis peame julgustama ja laskma igal vastutada enda näo eest.“

Marjeta Venno on üks Tartu Erakooli (TERA) asutajatest, kes praegu töötab TäheTERA direktorina. TERA üks siht on olla heaolu loov kool, mis saab alguse toetava õpiruumi loomisest.
„Koolis peab olema hea nii lapsel kui õpetajal, vanemal kui koolijuhil.“

Ave Kikas on gümnaasiumi füüsikaõpetaja haridusega ning alates 2001. aastast koolis töötanud – esialgu õpetaja ja klassijuhatajana, seejärel õppealajuhatajana ning paar viimast aastat nüüd koolijuhina Mooste mõisakoolis. Ave on Mooste Mõisakooli koolijuht ning kolme poja emana on ta tuttav ka lapsevanema rolli ja ootustega koolile.

„Tunnen, et olen väga seotud ka kohaliku kogukonnaga, kelleks on lapsevanemad ja pereliikmed, kohalikud elanikud ja ettevõtjad. Oleme ühiselt uhked oma saavutuste üle ning toetame üksteist. Sellist kindlat ja sooja meie-tunnet suures linnas ei teki, seetõttu toetan väga tugevate maakoolide püsimajäämist ning arengut."

Aruteluringis osalejatega mõtiskletakse vaimse õpikeskkonna teemal ennekõike koolijuhi vaatenurgast lähtuvalt. 

Missioonist: Mille nimel hommikul koolimajja tuleme? Mis paneb õpetajal silma särama? 

Inimestest ja seljakotist: Kuidas õpetajaid võimestada, et neil silm säraks? Millised on praktilised nipid positiivse töökeskkonna loomiseks? 

Seljakoti kandjast: Kuidas ise koolijuhina koolis ellu jääda? Kes ja kuidas peab hoidma ning võimestama koolijuhti?

Koolipidaja roll haridusinnovatsioonis 

Pipi-Liis Siemann on õppinud esmalt lasteaiaõpetajaks ning seejärel sotsiaaltööd, töötanud sotsiaaltöö spetsialistina ning arendusjuhina nii kohalikus omavalitsuses kui kutsekoolis. Ta töötab seitsmendat aastat Türi vallavanemana ning on ametiülesannete käigus juhiks, suunajaks ning abiliseks kümnele haridusasutuse juhile. Pipi-Liis õpib Tallinna Ülikoolis hariduse juhtimise magistriõppes, et tunda nüüdisaja väljakutseid hariduses ning ühiskonnas ja olla muutustes arukaks otsustajaks ning toetajaks. 

„Kool on kohtumispaik erinevatele inimestele, vaadetele, väärtustele ja kogemustele. Vaimne õpikeskkond meie koolides peab looma võimalusi, avardama maailmapilti, andma võimaluse katsetada, osaleda ning arvamusi kujundada; ergutama unistusi ja andma nii õpilastele kui õpetajatele eduelamuse.“

Marika Saar on Elva abivallavanem, kelle vastutusvaldkonda kuuluvad haridus-, kultuuri-, spordi-, noorsootöö-, sotsiaalküsimused, tervisedendus ja kogukonnaliikumine. Elva vald tekkis kuue omavalitsuse ühinemisena ning sellest tulenevalt on väljakutsed igapäevased. Haridusvaldkonnas on tegemist täiesti uue kompetentsi väljaarendamisega kohaliku omavalitsuse tasandil. 

„Minu igapäevatöö teemadering on lai, kuid just see aitab luua seoseid, püstitada eesmärke ja nende nimel tegutseda. Ka hariduses on oluline lõiming nii erinevate ainevaldkondade kui osapoolte vahel.“

Mõtiskleme koos osalejatega koolipidaja rolli üle:

Kellele kuulub kooli autonoomia – kas kogukonnale, kohalikule omavalitsusele või koolijuhile? Kes ja kuidas määrab sihid ja eesmärgid? Kuidas kujuneb kooli pedagoogiline kontseptsioon, mida realiseeritakse läbi kooli õppekava? Kas omavalitsusel koolipidajana on võimalik teha oma hariduspoliitikat? Kui palju koolipidaja võiks sekkuda kooli sisulisse õppetöösse? Kas pärast haldusreformi tekkinud suurvaldades peaks haridusasutuste kvaliteet ühtlustuma või on olulisem leida eripära ja selgelt eristuda? Kas hoolekogude kaudu on võimalik teha kogukondlikku kooli?

Kuidas kootsingu abiga käivitada muutus ja areng inimestes? 

Katri Lamesoo töötab Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses, kus ta sotsioloogina tegeleb uuringute läbiviimisega. Samuti koolitab ja kootsib ta õpetajaid, toetudes lahenduskeskse kootsingu ja psühhoteraapia alasele väljaõppele. 

“Õpetaja, tunne iseennast!“

Inga Kukk töötab 2011. aastast Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses projektijuhina ning juhib praegu rahvusvahelist õpilaste idufirmade projekti DigiYouth. Inga on õppinud keeleteadust ning töötanud tõlgi ja keeletoimetajana. Ta on täiendanud end karjäärinõustamise ja gestaltteraapia alal ning läbinud kootsingu põhiõppe.
„Pean kootsingut suurepäraseks viisiks, mille abil teha töö- ja eluplaane, lahendada probleeme ning lasta end aeg-ajalt üllatada.“

Kootsing ei ole mentorlus ega juhendamine, see ei ole ka nõustamine ega teraapia. Mis see siis on? Teeme tutvust kootsingu viie põhimõtte ning kootsi põhioskuste - võimsate küsimuste ja kootsiva kuulamisega. Arutame, mida kootsingul on koolile pakkuda ning kuidas seda arendusmeetodite komplekti saaks koolijuhi ja õpetaja igapäevatöös kasutada.

Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 5

6. detsembril on hariduskonverentsil osalejatel võimalus kuues paralleelsessioonis arutleda vaimse õpikeskkonna teemal erinevate nurkade alt. Järgnevalt toome teieni esimese kolme sessiooni ja nende läbiviijate tutvustused.

Nutikas tegutsemine nutika kooli nutivabas tsoonis 

Sessiooni eestvedaja Anu Vau on õpetajana töötanud 18 aastat ja õpetanud nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Viimased kümme aastat on tema kodukooliks olnud Kiviõli I keskkool. 

Õpetajakarjääri algusaastatel oli Anu väljakutse, kuidas ennast ja õpilasi diginutikaks koolitada. Viimased aastad on kaasa toonud täispöörde – kuidas õpilased juhtmemaailmast tagasi pärismaailma tuua, kuidas paeluda nende meeli erinevate mängude, raamatute ja vestlustega. 

Anu soovitab:“Kui sul on valida, et kas sul on õigus või sa oled hea, siis ole hea!” 

Diskussiooniring Anu eestvedamisel on mõeldud just neile, kellele tundub, et Digitiigri asemel peaks nüüd nii mõnigi kord appi hüppama digita tiiger. Räägime nutikolukorrast erinevate koolide esindajate silme läbi. 

Paneme pead kokku ja jagame kogemusi. 

Kui õpilaselt nutiseade ära võtta, siis mis jääb järele?
Kuidas saada nutikaks ilma nutitelefonita?
Kas peab lapsi uuesti suhtlema õpetama? Kui, siis kuidas?
Milliseid asendustegevusi võiks pakkuda nutitelefoni asemele?

Anu jagab oma kogemusi, millised erinevad mängud klassiruumis aitavad nutivabas tsoonis tegevusi korraldada.  Iga selles sessioonis osaleja peaks lõpuks kaasas saama mõned sentimeetrid ideid edasi tegutsemiseks ja soovitusi oma koolis olukorraga silmitsi seismiseks.

Kuidas muudad maailma?

Leesi Peedumäe oli kolm aastat matemaatika õpetaja ja septembris hakkas õpetama füüsikat Põlva Gümnaasiumis. Leesi leiab, et mõne aja pärast võiks ette võtta ette järgmise aine, sest ta armastab saada uusi teadmisi ja ka oma elukutset ei valinud ta konkreetse aine, vaid õpilaste pärast.

Ta leiab siiralt, et inimeste võimed on sama piiritud nagu reaalarvude hulk - uurides mistahes arvu saab alati võtta ette järgmise ja veidi suurema. Sellist eneseusku püüab Leesi Peedumäe süstida ka oma õpilastesse. 

„Ma usun siiralt, et mõtlemine on kõige seksikam tegevus. Minu missiooniks on õpetajaameti populariseerimine, sest vinged õpetajad tõepoolest muudavad maailma ja tulevikku. Kes siis veel, kui mitte nemad?“

Eerik Säre on elanud 18 kuud teisel pool Atlandi ookeani ning toonud ka koolitundidesse kaasa kogemusi ja teadmisi laiast

maailmast. Tema eesmärk on näidata kui palju ta armastab õpetamist, ning sisimas ta loodab, et mõjutab ka noori selle valdkonna peale mõtlema.

Eerik leiab, et koolitund peab olema vaheldusrikas, põnev, aeg-ajalt kukalt kratsima panev, uudishimu sütitav, kuid ainealaselt siiski professionaalne. Seega ei saa õpetaja olla vaid mehaaniline infopildumismasin, vaid äärmiselt mitmetahuline, et tund hästi õnnestuks.Geofüüsikuna õpetab ta füüsikat nõnda, et see oleks võimalikult palju seotud reaalse eluga. 

„Füüsika on fantastiline. See aitab meil mõista, kuidas maailm meie ümber töötab – ma pole näinud inimest, kes selles valdkonnas uudishimu ei tunne“. 

Silja Enok on Vändra Gümnaasiumi õpetaja.
"Mul on olnud õnne töötada paljulubavate tulevikutegijate heaks koos oma ala hästi tundvate kolleegidega. Mõtlen, et see mida igapäevaselt oma tööga loon, kestab kaua. Algus on kõige olulisem.“

Aruteluringis osalejad saavad koos Leesi, Eeriku ja Siljaga otsida vastuseid küsimustele:

Miks mõned inimesed suudavad maailma muuta?
Mida teha, et maailmamuutjaid rohkem oleks?
Kuidas teha õppimine ägedaks ja teadmised, oskused väärtuseks?
Mis üldse on meie kui õpetajate suurim missioon?
Mida tahame saavutada ja kuidas selle eesmärgini jõuda?
Tule ja avalda oma saladused!

Leesi, Eerik ja Silja räägivad sellest, mis neid on inspireerinud õpetajaks saama ja jääma. Mis sära silmisse annab ja kuidas me seda õpilastele edasi proovime anda? Kuidas me selle jätkusuutlikkuse saavutada tahame?

Uurimuslik õpe vaimse õpikeskkonna kujundajana 

Kaido Reivelt töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuse juhatajana selle nimel, et füüsika tunnid Eesti koolides ärgitaks eelkõige õpilaste huvi füüsika teemadesse süveneda. Õpetaja võiks olla pigem motiveeritud õpilase mentor. Loomult on Kaido maailmaparandaja.

Kristel Uiboupin töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuses ning Kanepi Gümnaasiumis füüsikaõpetajana, lisaks sellele õpib ta doktorantuuris. 

„Mind on alati köitnud kool, õpetamine ja reaalained ning nüüdseks on minu igapäevases tegevuses kõik tegurid esindatud."

Võib väita, et füüsika on paljudele keeruline sellepärast, et õpetaja üritab seal õpilastele kellegi teise mõtteid pähe panna, mis vahel lõpeb ka pähe õppimisega. Või siis treenitakse õpilasi justkui närvivõrke mingisugusele skeemile alluvaid ülesandeid lahendama. 

Kas on võimalik füüsika tund, kus õpilane ise leiab loodusest üles seaduspärasusi, üldistab neid ja vormib mõteteks? Või piisab ka sellest, kui õpilane nende kehtivuses ise veenduda saab? Aga ainult seaduspärasused, ilma looduseta? Ühe ja sellesama teema õpetamisel viivad erinevad õppemeetodid erinevate õpitulemusteni. Mida eelistada? Kuidas seda hindamisel arvestada? Sessioonis osalejad saavad füüsikat oma käega katsuda. 

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 4

Hariduskonverentsi teine päev algab teemaplokiga "Mõtlemine ja selle mõjutajad". Mitmetahulist teemat avavad Tartu ja Tallinna Ülikoolide ning Tallinna Tehnikaülikooli esindajad. 

Õpetajate soov ja suutlikkus õppida

Triin Ulla on Tallinna Ülikooli koolipedagoogika õpetaja. Triin on töötanud ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana ühes Tallinna keelekümbluskoolis. Sotsiaalainete õpetajana on Triin pälvinud õpilastelt rohket positiivset tagasisidet mõtlemis- ja arutlemisvõime arendamise eest. Triinu silmis ongi kriitiline mõtlemisvõime elus üks enesetõhususe ja eneseteostuse eeldus. 

„Milline on meie haridussüsteemi üldine suutlikkus õpilaste mõtlemisvõimet toetada, mis on toetavad ja mis takistavad tegurid?“

Enda ettekandes arutleb Triin (kriitilise) mõtlemisoskuse kui olulise tulevikuoskuse teemal. 

Millist mõtlemisoskuse taset eeldab gümnaasiumilõpetajalt riiklik õppekava? Milliseid tööriistu on õpetajatel selle arengu toetamiseks tarvis? Kas tänapäeva õpetajate tööriistakast on terviklik või oleks vajadus või võimalus mõnda tööriista teritada? Kas või kuidas on õpetamise protsess ise kriitilise mõtlemise protsess? Need küsimused paiskame õhku, sest vastused on tulevikuoskuste perspektiivist tähtsad.

Kool – kas arutu vaimuvara tampimine või…?

Sten Mäses on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud ja nooremteadur. Igapäevaselt tegeleb ta küberkaitsealaste oskuste kaardistamise ja mõõtmisega ning otsib viise, kuidas muuta haridus haaravamaks ja mõtestatumaks. 

Oma ettekandes meenutab ta oma kesk- ja põhikooliaegseid õpikogemusi ja analüüsib, mis oleks võinud teistmoodi olla. Seejärel räägib, milliseid võtteid on ta ülikoolis õpetamisel kasutanud, et muuta õppeprotsess huvitavamaks nii tudengitele kui ka iseendale. 

Reguleerida ennast või jätta reguleerimata – selles on küsimus?

Katrin Saks on oma akadeemiliselt ettevalmistuselt inglise filoloog. Praegu töötab ta Tartu Ülikoolis, kus jagab end Pärnu kolledži ja haridusteaduste instituudi vahel. Viimases kaitses Katrin oma doktorikraadi eneseregulatsiooni teemal ning on selle uurimisega tegelenud siiani. Ka huvitab teda õpetajaameti populariseerimine teema. 

„Usun elukestvasse arengusse ning loodan olla selles eeskujuks eelkõige omaenda lastele."

Katrin avab enda ettekande jooksul akadeemilise eneseregulatsiooni tagamaid ning selgitab, miks ja kuidas on vajalik toetada teadlikku õpitegevust. Õppimine on rikastav ja elamuslik tegevus, mida võiksime endale lubada elukestvalt. Selleks aga, et õppimine oleks igal eluetapil tulemuslik, vajame akadeemilise eneseregulatsiooni oskust. Eesti õpilaste hulgas läbi viidud uuringud ei anna tunnistust eriti kõrgest metakognitiivse eneseregulatsiooni tasemest. See tähendab, et noored inimesed ei ole teadlikud iseendast kui õppijast ja oma võimekusest õpitegevuses. 

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 3

5. detsembri konverentsipäeva lõpetab ettekannete plokk üldnimetajaga "mõtlemine ja koolielu". 

Tulevased teadusdoktorid, õpetajad ja arstid õpivad täna esimeses klassis 

Imbi Henno (PhD) on Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna peaekspert, kelle vastutusvaldkond on riiklike õppekavade arendus ja rakendamine. Ta on töötanud 16 aastat üldhariduskooli õpetajana ja sama palju aastaid Tallinna ülikoolis didaktika lektorina. Imbi teadusteemad on rahvusvahelised võrdlusuuringud TIMSS ja PISA,  loodusainete õppimine ja õpetamine ning säästvat arengut toetav haridus. Ta on European Schoolnet´i  Euroopa riikide haridusministeeriumide STEM esindajate töögrupi ja OECD programmi „Haridus 2030“ õppekava kaardistamise töögrupi liige.

Oma ettekandes annab ta lühiülevaate PISA ja TALIS uuringute sügava õppimine (deep learning) üldistustest ja Eesti õpilaste osakaalust kõrgematel mõtlemisoskuste tasemetel. Teiseks tutvustab Imbi Henno, kuidas koolis toetada õpilaste jõudmist kõrgematele mõtlemisoskuste tasemetele (kuidas kool saab õpetada rohkem ja paremini mõtlema) ja OECD programmi „Haridus 2030“ eesmärke ning 21. sajandi oskuste kujundamise ülemaailmseid rõhuasetusi.

Õpetajate stressiga toimetuleku viisid: võimalus kujundada vaimset õpikeskkonda läbi iseenda 

Liisa Pedoksaar on valdava osa oma tööelust olnud erinevates rollides ühel või teisel moel seotud haridusvaldkonnaga. Sellest õppeaastast alates täidab ta Tartu Ülikoolis õpetajakoolituse kompetentsikeskuse Pedagogicum koordinaatori ja õpetajakoolituse alusmooduli koordinaatori ülesandeid. 

„Õpetajaamet on olnud minu jaoks alati sedavõrd aukartustäratav, et selles pole tihanud end kujutledagi. Küll aga on seda olnud äärmiselt põnev uurida – eelkõige just neist aspektidest, kus on võimalik paremuse saavutamine: alustades kasvõi stressiga toimetuleku viisidest.“

Õpetajaamet on äärmiselt stressirohke elukutse, kuid õpilaste tervise ja toimetuleku uurimise taustal on õpetajate vaimse tervise teema siiani kahjuks suhteliselt vähe käsitlust leidnud. See on aga probleem, kuna terve ja iseendaga edukalt toime tulev õpetaja on hädavajalik selleks, et märgata õpilase probleeme ja muresid ning toetada õpilase heaolu; lisaks mõjutab õpetajate stressiga toimetulek ka töösooritust ning seekaudu vaimset õpikeskkonda. 

Eelnevast tulenevalt on õpetajate stressiga toimetuleku uurimine oluline nii õpetajate endi kui ka õpilaste seisukohast ning õpetajate tõhusama stressiga toimetuleku toetamine aitab kaasa vaimse õpikeskkonna kvaliteedi parandamisele. Eriti inforikka sisendi stressiga toimetuleku kohta annavad toimetulekuprofiilid – läbilõiked inimeste poolt kasutatavatest erinevatest toimetulekuviisidest. Ettekandes leiavadki käsitlust Eesti õpetajate valimi põhjal tuvastatud iseloomulikud stressiga toimetuleku profiilid.

MÕK, OK, aga TOT?

Kati Aus on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajahariduse konsultant ja hariduspsühholoogiaga seotud ainete õppejõud. Kati arutab peamiselt selle üle, miks mõnest teemast on keerulisem aru saada kui mõnest teisest, miks me kasutame sageli ebamõistlikke õpistrateegiaid ning miks me mõnikord justkui ei lubagi oma mõtlemisel tööle hakata. 

„Minu tänase päeva äng: kuidas aidata lastel kujuneda õppijateks, "kes teavad, mida teha, isegi siis, kui nad ei tea, mida teha" (Hattie & Donoghue, 2016)“.

Kolm kaunist sõna: õppimine, mõtlemine ja metakognitsioon. Neist kõigist tahaks mõtelda. Veel tahaks mõtelda, kas on mõtet mõtlema õppida ja kas mõtlemine üldse ongi õpitav. Võiks ka mõtelda, mida Gardner mõtles ja mida Gardnerist mõteldakse. Mida üldse tunnetustegevusest mõteldakse ja on sel mõttel üldse mõtet? Sellest kõigest tahaks mõtelda ja metakognitsioonist samuti.

Ülevaade välishindamise arengutest

Kristin Hollo on pikalt töötanud Haridus- ja Teadusministeeriumis erinevatel ametikohtadel. Ta alustas õigusosakonnas, kus tegeles alus- ja üldhariduse ja keelevaldkonna juriidilise poolega. Seejärel töötas ta ministeeriumi nõunikuna strateegilise õigusloome alal üldhariduse valdkonnas. Välishindamisosakonna juhatajana on Kristin Hollo toimetanud viimased neli aastat.

On rõõm nentida, et õppekeskkonnale pööratakse üha enam tähelepanu. Nii ka välishindamises. Eksamitele on lisandunud riiklikud rahuloluküsitlused, mis praeguseks on koolide ja lasteasutuste poolt kenasti vastu võetud. Arendame õpitulemuste välishindamise osaks olevate testide uut põlvkonda, mis loodetavasti pakuvad senisest sisukamat ja avaramat tagasisidet ning on koolidele ja õpetajale toeks õppekeskkonna kujundamisel. 

Samas arutleme, milline on lõpueksamite mõju vaimsele ja sotsiaalsele keskkonnale ning milline peaks olema õpitulemuste välishindamise korraldus, et oleks tagatud vajalik paindlikkus ja samas sisukas tagasiside. Oleme üle vaatamas ka riikliku järelevalve läbiviimise aluseid ning otsimas võimalusi järelevalve korralduse kaasajastamiseks. Oma ettekandes annan lühidalt ülevaate 2018. aasta tegevustest ning plaanidest algavaks aastaks.