Kriisi juhtimise kuldvõtmeke

🔑Veel kolm kuud tagasi rääkisime üsna abstraktselt vajadusest kujundada tulevikuoskusi, et saada hakkama keskkonnas, mida me ei oska ette kujutada. Kolm nädalat tagasi sai kujuteldamatu tulevik reaalsuseks. 

Õpetajaid ei ole kriisiolukorras nimetatud eesliini töötajateks, kuigi üks esimesi eriolukorra meetmeid oli koolide viimine distantsõppele. See on väga oluline sõnum, mis näitab, kui mõjukas valdkond on haridus. 

Kui valitsus kehtestas kohustuse hakata korraldama õppetööd distantsilt, tuli koolijuhtidel ja õpetajatel väga kiiresti välja mõelda lahendused, kuidas seda korralda. Ühtviisi ootamatu oli olukord nii enam kui 1000 õpilasega südalinna koolile kui ka napilt 10 õpilasega maakoolile. Lahendused tuli kõigil leida oma võimalusi arvestades. Oleme harjunud rääkima, et Eesti kool on autonoomne. 
Mida aga tähendab autonoomia eriolukorras, seda näitas koolide suutlikkus võtta vastu kiireid otsuseid ja luua ettevaatavaid lahendusi. Juba märtsi alguses mõtlesid paljud koolid sellele, kuidas korraldada õppetööd siis, kui kooli uksed jäävad suletuks: 
👉 kehtestati õppe- ja töökorralduse kord kriisiperioodiks; 

👉lepiti kokku, millised on suhtluskeskkonnad ja millised reeglid kehtivad; 

👉kaardistati õpilaste ja õpetajate IT-vahendite olemasolu selleks, et õppimine ei takerduks riistvara puudumise tõttu; 

👉õpetajad otsisid välja ja süstematiseerisid varasemate IT- ja digiõppe koolituste materjalid selleks, et õpitut meelde tuletada ja kasutusele võtta; 

👉kavandati haridustehnoloogiline tugi õpetajatele; 

👉esimese distantsõppe nädala lõpus küsiti õpilastelt ja koolidelt tagasisidet õnnestumiste ja rahulolematuse põhjuste kohta ja vastavalt sellele kohandati õppe korraldust. 

Eriti uhked võivad oma senise tegevuse üle olla need koolid, kes on saanud lapsevanematelt eriolukorras tuge. Nüüd näeme, et kui kool on varem suhelnud kodude ja kogukonnaga avatult, siis kriisiolukorras tõuseb see usaldusfoon eriti esile. Lapsevanemad möönsid, et isegi kui esimeste kriisipäevade otsuseid pidi täpsustama ja ümber tegema, siis tegelikult pole eksimine viga –  oleme kõik ühtviisi esmakordselt nii keerulises olukorras. 

📢Esimese kahe eriolukorras töötatud nädala jooksul on saanud kirja koolijuhtide soovitused kolleegidele: 

👉Anname regulaarselt infot koolis toimuva kohta avalikkusele, nt kohaliku lehe kaudu. 

👉 Korraldame nii, et päev jaguneb nii lastel kui nende vanematel, aga ka õpetajatel tööpäevaks ja oma päevaks. 

👉Jätkame õpetajate vahel regulaarseid infokoosolekuid, jagame rõõme ja muresid. 

👉 Lepime kokku, milliseid varasemast tuttavaid IT-lahendusi on võimalik eriolukorras kasutada. 

👉Tunnistame endale, et tehniliste võimaluste kasutamisel õpivad õpetajad koos õpilastega ja et see on väga huvitav. 

👉Vaatame kriitiliselt üle ja täpsustame oma senise hindamisjuhendi, vajadusel lisame paindlikkust. 

👉 Suuname kooli ainekomisjonide tähelepanu veelgi enam konkreetsetele lahendamist vajavatele ülesannetele. 

👉 Mõtleme läbi tugispetsialisti rolli koolis ning võimalused, kuidas tugispetsialist saab muutunud olukorras õpilastele ja õpetajatele abiks olla. 

Õpetajate silmad on lahti läinud ja klassikeskkonnast ongi ootamatult kiiresti välja tuldud. Esimesed kriisipäevad näitasid, et õpetajad on – vahel isegi juhtidele üllatuseks – väga digipädevad, sh eakad õpetajad ei sattunud paanikasse, vaid kohanesid kiiresti muutunud oludega. 

📢Koolid on otsekui avastanud või vähemasti julgevad välja öelda:

👉 Kodused tööd ei ole enam teema – lapsed õpivad ära, mis vaja,  kui selleks piisavalt aega ning ülesanded on selgelt sõnastatud. Õppimisel toimib õpetaja ja õpilase vahel kokkuleppimise põhimõte – mida on vaja teha ja millisel ajal ning kujul on võimalik õpitut ette näidata. 

👉Lisaks ainelaste ülesannete andmisele on vaja kavandada aeg juhendamiseks, et selgitada õpilastele aja planeerimise vajalikkust. Anname eriti gümnasistidele sõnumi, et tarvis on enda aega planeerida ja teha õppetöö kokku lepitud ajal. Sellega kasvatame vastutustunnet, sest järelevastamine praegu koolis on stressiallikas tulevikus kogu ühiskonnale. 

👉 Õppetunniks lastele antav kirjeldus peab olema sõnaliselt täpne ja struktureeritud, et õpilased saaksid aru, mida on vaja teha: ülesande või tegevuse teema ja eesmärk, töö juhend ja esitamise viis, tagasiside andmise viis vastavad õpilaste vanusele. 

👉Üldõpetus ja lõiming kui võimalus on kujunenud reaalsuseks, kui tavapärane tunniplaan ei toimi ja kui ülesandeid jaotatakse terveks nädalaks. Kui eKoolis on nähtav terviklik vaade sellele, mida õppida antakse, kujuneb lõiming otsekui iseenesest, samuti teemapäevad. 

👉Ka põhikooli III kooliastmes saab tööd korraldada nii, et koormus ei oleks kellelgi üle mõistuse; selle eelduseks on juhtkonna ja õpetajate avatud (vahel ka valusad) läbirääkimised. 

👉 Hindamine peab olema ja ongi teistmoodi - üha enam üldoskusi kujundav, sisaldades rohkem sõnalist tagasisidet. Seda ka juhul, kui põhiliseks hindeks on number. Kergem oli uue olukorraga kohaneda neil koolidel, kus õppimist ja arengut toetavat hindamist on varasemalt rakendatud kasvõi osaliselt ja kus hinne ei ole kunagi karistusvahend olnud. 

👉Distantsõpe ei asenda vahetut suhtlemist, see on ajutine nähtus õppe mitmekesistamiseks. Distantsilt õppimisel tuleb sellega tegeleda põhjalikult, see pole meelelahutus, vaid pingutus kõikidele osapooltele. Töö paremat organiseerimist võimaldab õpilaste jaotamine veebisuhtluses väiksematesse gruppidesse, kes arutlevad teema üle ja esitavad rühma tagasiside. See on tavaolukorras meetod, mida kasutatakse pigem täiskasvanute koolitustel ja seminaridel. Uurimis- ja loovtöid saab vajadusel kaitsta ka veebikeskkonnas. 

👉Juhtkonna ülesanne on õpetajaid mitte ainult moraalselt toetada ja innustada, vaid seirata seda, kuidas õppetööd korraldatakse, vajadusel sekkuda. 

Esimese kahe nädala jooksul on koolidel tulnud rinda pista sellega, et õppimiseks sobiv tagala oleks töökorras: püsiv internetiühendus, mõistlik töökoormus õpilastel ja õpetajatel, kadunud õpilased õppetööle tagasi toodud, tagatud arvutitega varustatus. Kogemuste põhjal tehakse juba kavatsusi sügisesteks e-õppepäevadeks, et olukorra sunnil õpitu ära ei ununeks. Esimeste nädalate jooksul on kõlanud ka ettepanekud jätkata koolitööd nüüdisaegses võtmes ka pärast kriisi. Põhjalikumalt on võimalik nii koolis kui riigis järeldusi teha alles siis, kui meil on võimalus naasta tavaolukorda. 

Praegu on erilisus saamas tavalisuseks. Kolmandaks nädalaks on tekkimas n-ö õpperutiin ja mured seonduvad pigem inimeste tunnete, kui asjadega: 

❓Mida teha ja kuidas hoida motivatsiooni, kui kriisiolukord venib, kui (majanduslikud)pinged peredes kasvavad? 

❓Kuidas öelda lapsevanematele, et nad ei pingutaks üle ega muretseks ette? Vanem ei pea oskama nt III kooliastmes kõiki õppeülesandeid täita, küll aga nad saavad tunda huvi selle vastu, kuidas laps ülesandeid täidab ja aidata otsida nt sisenemisvõimalust digikeskkonda. 

❓Kuidas sobitada distantsõppesse laps, kes pole harjunud või suuteline üksi õppima? 

Erakorraline aeg nõuab erakorralist tegutsemist, aga valmisolek selleks on kujunenud ammu enne. Kui me eelnevalt tavaolukorras ei oleks panustanud digipädevusse, paindlikku õppekorraldusse jms, oleksime praegu ilmselt palju täbaramas seisus. Praeguse kriisi juhtimise kuldvõtmeke on vormitud meie koolide senise töö ja valikutega ning siit saab liikuda üksnes edasi.


Pille Liblik
Algatuse Huvitav Kool koordinaator

Rollimängud koolis… Milleks?

Praeguseks juba üle kümne aasta tagasi puutusin esmakordselt kokku rollimängudega ja leidsin vähemalt enda jaoks lahenduse probleemile, mis oli mind juba pikka aega vaevanud. Kuidas suunata õpilasi loovalt probleeme lahendama, oma tegevuste eest vastutust võtma, arendada neis ettevõtlikkust ja suhtlemisoskust? Teha seda nii, et noortel oleks huvitav, ei tekiks igavusekrampi või trotslikku vastuseisu? 

Rollimäng on aktiivõppe vorm, mis eeldab õpilaselt pidevat kaasamõtlemist, uute oskuste omandamist ja tegutsemist. Rollimängud erinevad teistest mängudest selle poolest, et rollimängudes ei ole võitjaid ega kaotajaid, nende puhul on peamiseks elemendiks kujutlusvõime kasutamisest saadav elamus. Ühtlasi jääb läbi elamuse õpitav väga hästi meelde. 

Läbi rollimängude mängimise saab arendada kõiki üld- ja valdkonnapädevusi ning leida hulgaliselt võimalusi lõiminguks teiste õppeainetega. Kui mängimist alustades tundsin end oma koolis tihtipeale veidrikuna, kes millegipärast tegeleb koos õpilastega teiste jaoks kummaliste ning mõistetamatute asjadega, siis aja jooksul hakkasid ka kolleegid nägema rollimängus peituvaid võimalusi. Esimestena hakkasid rollimänguringi noorte tegevuse tulemusi kasutama algklasside õpetajad, kelle õpilaste jaoks sisustasime nii mõnegi projektipäeva. Väga tihedaks muutusid sidemed tööõpetuse, käsitöö- ja kunstiõpetajatega, kelle nõu ja abi siiani pidevalt vaja läheb. Rollimängu võimalusi saab kasutada nii kirjanduse, loodusainete kui matemaatikatundides, mängude tegevusse annab sõlmida keemia ning füüsika ülesandeid, rääkimata minu enda õpetatavatest ainetest, ajaloost ja ühiskonnaõpetusest. Noored on palju rollimängudeks vajalikke vahendeid valmistanud 8. klassi praktilise tööna ja õpilaste seas väga populaarne rollimäng „Viirus“ valmis 11. klassi õpilase, Triin Taali, loovtööna. 

Kostüümide õmblemine keskaegse karnevali läbiviimiseks.
Foto autor: Karl Kristofer Alp 

Rollimängude kaudu on tunduvalt lähedasemaks muutunud suhted lapsevanematega ja kohaliku kogukonnaga. Mängu korraldamiseks vajalike vahendite leidmisel löövad kaasa inimesed, keda ma varem ei tundnud ega teadnud. Nüüd on tarvis üleskutsega vaid kohalikku Facebooki-gruppi pöörduda, kui abi on juba teel. Kord läks rollimängu jaoks vaja vankriratast – neid on meil nüüd laos neli. Teine kord läks vaja sirpi – järgmisel päeval toodi neid kooli kolm tükki. Meil on suurepärane kogemus ka isa ja vanaisaga, kelle kaks poega ja kaks lapselast on rollimänguhuvilised ja kes siis, kui Eestis korraldatav suurim fantaasiarollimäng „Põhjala Pööripäev“ lõpetas mängijate metsas toitlustamise, aitas nooremal pojal 8. klassi praktilise tööna ehitada välipliidi, pani selga omatehtud kostüümi ja tuli meie telklaagrisse kokaks, pakkudes noortele kolm korda päevas väga korralikku kõhutäidet. 

Eriti teeb mulle rõõmu see, et noored, kes on õppimise ajal rollimänguga tegelenud, on ka peale kooli lõpetamist leidnud võimaluse ülikooli või töö kõrvalt meie rollimängudes osalejana või mängujuhtidena kaasa lüüa. 

Hetk mängust keskaegsel karnevalil.
Foto autor: Joonas Talvik

Ei maksa arvata, et rollimängude puhul kõik probleemideta sujub. Ükski meetod ei sobi kunagi kõigile ühtviisi hästi. Mõni õpilane tunneb ennast rollis ja kostüümis naeruväärsena, teatud vanuses noormehed tunnevad rohkem huvi mõõgavõitluses pealejäämise kui mängu tegeliku eesmärgi vastu. Tihti on mängus keegi, kes ei pea reeglitest kinni ning võib juhtuda, et idee, mida oled ise korraldajana heaks pidanud, ei haara noori kaasa, vaid jätab ükskõikseks. Ka võib mõni hea mõte jääda mängijate poolt teostamata, sest nad ei saa sellest aru või ei leia mängu jooksul vajalikku infot üles… Juhtuda võib igasuguseid asju. Minu jaoks on alati murekohaks ka mängu ohutus ning mängus ette tulevate ülesannete mõistetavus. Aga kui midagi lähebki untsu, tuleb mäng koos meeskonnaga läbi analüüsida ja vigadest õppida. 

Rollimäng ei pea meetodina sugugi tundidest eraldi seisma, seda saab kasutada tavalise ainetunni ühe osana, kuna mängida saab ka pliiatsi ja paberi abil, sõnaliselt või väikesi stseene lavastades. Erinevad rollimängu elemendid muudavad tunni elavamaks ja tutvustavad mängimise võimalusi ka neile õpilastele, kes pole seni selle vastu erilist huvi tundnud. 

Kui otsisime noortega võimalusi oma mängutegevust laiendada, jõudsime lõpuks välja SA Archimedese Noorteagentuuri ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse noorte omaalgatuslike ideede projektifondi „Nopi üles“ noorteprojektideni. Pärast esimeste projektide kirjutamist ja läbiviimist õpilaste poolt tegi kooli juhtkond mulle 2017. aastal ettepaneku, millest polnud võimalust ega tahtmistki keelduda. Nimelt oli juhtkonna silmis rollimängu näol tegemist kõiki eluvaldkondi haarava õpetusega, millele on vaja luua rollimängu ainekava, mis oleks aluseks rollimängu õppimisel valikainena. Nii on huvilistel võimalik teemaga süvitsi tegeleda ning ka tunnistusele vastav märge saada. Tarvastu Gümnaasiumi LARP (live action role-playing game) ainekavaga on võimalik tutvuda SIIN! 

Mäng võib olla väga tõsine töö. Läbi mängu õpetamine veel tõsisem. Vajalik on selge eesmärk, kindlalt määratletud rollid ja objektiivse mängujuhi olemasolu, kes annab vajadusel tagasisidet. Tunnis on see õpetaja ülesanne. See meetod eeldab õpetaja poolt põhjalikku läbimõtlemist ja planeerimist. Samuti võib iga plaan anda ettenägematuid tagasilööke, nii et õpetaja peab pidevalt valmis olema toimuvale koheselt reageerima ja olukordi ümber mängima. See on põnev ametialane väljakutse. Soovitan proovida! 

Aive Kaldra, 

Tarvastu Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Kutsume koole osalema tunnustusprogrammis „Hea kool kui väärtuspõhine kool“

Tartu Ülikooli eetikakeskusel on hea meel kutsuda koole osalema tunnustusprogrammis „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ning taotleda oma koolile hea kooli märgis.  

Tartu Ülikooli eetikakeskus on toetanud ja tunnustanud koolide väärtusalast tegevust juba aastast 2009. Tunnustusprogramm aitab kooliperel toetatud eneseanalüüsi ja nõustamise abil leida oma tugevused, omapära, arenguvõimalused ja -kese. 

2019. aasta detsembris toimunud väärtuskasvatuse konverentsilt
"Harjutades kujuneb iseloom"

Vasakult: Võru linna haridusnõunik Anita Kikas, Võru Gümnaasiumi õppejuht Annely Hindrikson, 

Võru abilinnapea Sixten Sild, Võru Kesklinna Kooli õppejuht Õnne Kronberg 

ja direktriss Kaare Lill. Foto: TÜ eetikakeskus

Sellel aastal on tunnustusprogrammis eelistatud fookusteemadeks hea kooli mudeli valdkonnad koostöö ja head suhted ning koolikeskkond. Samuti on tähelepanu all koolide põhjalikum individuaalne toetamine, mistõttu on programmis osalejate kohtade arv piiratud. Kandideerimine kestab 02.03–20.03 motivatsioonikirja alusel. Motivatsioonikirja vorm on etteantud ning palume seda kandideerimisel kasutada. Programmi pääsenud koolid selguvad hiljemalt 27.03.2020. 

Koolide motivatsioonikirju ootame 20. märtsiks 2020 läbi eetikaveebi vorm. Tunnustusprogrammi täpsemad juhised ning formaat on leitav eetikaveebist. 

Tunnustusprogrammis toetavad koolipere Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarenduse nõustajad ehk kriitilised sõbrad ning hea kooli ja hea lasteaia projektijuhid. 

Lisainfo:

Nele Punnar, Hea kooli ja lasteaia projektijuht, tel: +372 53848320, nele.punnar@ut.ee

Tunnustusprogrammi korraldab Tartu Ülikooli eetikakeskus Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013" jätkuprogrammi 2015–2020 raames. 

Kust tuled ja kuhu lähed, Huvitav Kool?

2013. aastal esitas haridusminister Jaak Aaviksoo avaliku küsimuse: kas Eesti kool on huvitav? PISA testide esimese eduloo taustal oli tolleks hetkeks õhku kogunenud omajagu rahulolematust. Minister leidis, et kooli oleks vaja rohkem rõõmu. See tõdemus päästis midagi just nagu paisu tagant valla: poole aastaga läks üldhariduses käima kooliuuendusliikumine, mis seadis eesmärgiks koolirõõmu. Mõte iseenesest polnud päris uus: juba 90ndate alguses asutasid noored ja ägedad koolimehed ja -naised ühenduse Omanäoline Kool. Järgneval kümnendil sündisid Hea Algus, Eesti Kooli Kvaliteedikool, õpilasomavalitsuste haridusprogramm ja Junior Achievement. Kerkisid esile uued koolikorraldus- ja juhtimisviisid ning uued õppemeetodid. Taasavastati Johannes Käis. Kui teised liikumised keskendusid kolmele igikestvale teemale – professionaalne õpetaja, õppekavade rakendamine, koolikultuur –, siis algatus Huvitav Kool astus sammu edasi ning lisas päevakorda kogukonna kaasamise kooliellu. 

Vaatamata suurele avalikule huvile oli algus keeruline. Korduvalt tuli skeptikutele seletada, et tegemist ei ole järjekordse riikliku rahajagamisprojektiga. Lisaks tuli mitmeid kordi üle rääkida, et sõnad „huvitav“ ja „õnnelik“ ei tähenda õppimis- ja pingutamisvaba tingel-tangelit. Tasapisi hakkasid selguma koolide parimad praktikad, viiel aastal tõime need ka teemade kaupa avalikkuse ette: 

- uurimuslik õpe; 
- kujundav hindamine; 
- elukestev õpe ja karjääriplaneerimine; 
- kooli õppekava; 
- lõimiv õpe;
- nüüdisaegne õppekorraldus; 
- õpetaja kui uueneva õpikäsituse eestvedaja; 
- koolid ja kogukonnakultuur; 
- õppekeskkonna parandamine;
- valikud õppekavas;
- koostöö kooli sees ja partneritega; 
- loovtööd;
- valikute pakkumine ja andekus koolis; 
- kodused tööd;
- õppimist toetav hindamine ja VÕTA üldhariduses. 
Tänaseks on Huvitava Kooli rüpest välja kasvanud ning iseseisvasse ellu lennanud ettevõtlikkusprogramm „Edu ja Tegu“ ning „Liikuma kutsuv kool“. Tekkis mitmekultuurilise hariduse koostöövõrgustik MUKK. Käima on läinud koolide õppejuhtide arenguprogramm. 

Algusest peale on olnud meie eesmärk, et algatuse sisu kujuneks alt üles – seda toetavad regionaalsed mõttekojad, kus kogunevad erinevad huvipooled ning sõnastavad oma ootusi koolile ja viise sinna jõudmiseks. Eeskätt oleme püüdnud rääkida sellest, mis on hästi, ning vältida hariduse kurikuulsat kolme „p“-d (palk, betoon, pahandused). Mitmel pool on osalejatele tulnud üllatusena see, kui palju on õppimises ja õpetamises muutunud võrreldes nende enda koolikogemusega.

2019. aasta mõttekodades enim kõlama jäänud mõtted:
- varasemast palju rohkem tegeletakse koolis tervise ja turvalisusega;
- õpilased on varasemast sallivamad ja saavad paremini läbi;
- õpiraskuste korral on õpetajad tähelepanelikumad ja abivalmimad; 
- õpetajad püüavad õppimist huvitavaks muuta, digitehnoloogiad tulevad õppetöös üha enam kasutusele;
- õppekava ülepaisutatust ei tunnetata probleemina;
- lõimingusse suhtutakse mõistlikult;
- õpetajad väärtustavad ennast ja oma kolleege aina rohkem;
- õpetajate professionaalset arengut juhitakse teadlikumalt;
- õpilased räägivad õppe kavandamisel varasemast rohkem kaasa;
- huvitegevus on õpilastele paremini kättesaadav, nad osalevad kogukonnaelus ja ettevõtluses;
- lapsevanemad on kooli tegemistesse rohkem kaasatud kui varem. 

Kas midagi on jäänud Huvitavat Kooli tehes ka kripeldama? Oleksime tahtnud sisulisemalt jõuda venekeelsete koolide ja kogukondadeni ning keskenduda lapsevanemate vastutusele. Need ideed on aga endiselt töömapi vahel oma aega ootamas. Algatuse Huvitav Kool jätkukava keskendab perioodil 2021-2024 tähelepanu sellistele teemadele nagu üldhariduse suurem sidustamine noorsootöö ja huviharidusega, lapsevanema vastutus oma lapse õppimise ja arengu eest, üleminek lasteaiast kooli, nüüdisaegne koolikultuur ja haridusuuendused. Lähtume juba väljatöötatud mudelist: muutusi saab koolis ellu kutsuda igaüks, kes hoolib ja austab õppimist ja õpetamist. Teemad raamistame nüüdisaegse õppimise ja õpetamise vajadustega. 

Huvitav Kool on seadnud sihid aastaks 2020+ ning tegutseb koostöös
 partneritega nende saavutamise nimel.
Ka meie vabariigi presidendile on
hariduses toimuv alati korda läinud ning ta on algatust tunnustanud
kutsega meie riigi sünnipäevapeole.
Foto autor: Erlend Štaub

Meie väljakutsed 2020+: 

· õpetajate valmisolek aja ja ühiskonna muutustega kaasa minna; 

· üksluine metoodika, jäikus traditsioonide järgimisel; 

· kaasava hariduse põhimõtete rakendamine tavakoolis, kuhu tuleb üha rohkem HEV lapsi; 

· sihipärane tegelemine eneseväljendamis-, suhtlemis- ning seoste loomise oskusega; 

· koostöö ettevõtetega ja koolide endi vahel konkurentsihirmus; 

· õpetaja sisemine motivatsioon, mis ei sõltu vanusest ja mille viib sageli alla õpilaste vähene motiveeritus; 

· ainekesksus, mis lämmatab lõimimise, mõtlemise ja seoste loomise; 

· lapsevanemate teadlikkus ehk vanemaharidus; 

· hariduse positiivse kuvandi kujundamine meedias; 

· õpilaste tunnustamine on piiratud, domineerib numbriline hindamine; 

· õpetaja toetamine, et ta lisaks märkamisele ka oskaks õpilase probleemi lahendada; 

· erineva õppekeelega koolide koostöö; 

· reaal- ja loodusained ning inseneeriat tundvate õpetajate puudus; 

· noorte ja uute õpetajate tööle asumise innustamine; 

· õpetajate ja hariduse sõprade koostöö õpetamise huvitavamaks ja mitmekesisemaks muutmiseks; 

· õpetaja julgus usaldada õpilasi ja jätta neile otsustus- ja vastutusvõimalusi. 

Huvitava Kooli sünniaastal esimesse klassi astunud lapsed on tänaseks seitsmendikud. Aastal 2035 on nad 30sed, st tegusas eas otsustajad. See, mis täna toimub klassiruumis, mõjutab muutusi ülehomses maailmas. Juba enam kui pooltes Eesti koolides on võetud ette muuta kool inspireerivamaks, elulähedasemaks, intellektuaalselt nõudlikumaks. Muutused on kooliti ja õpetajati erinevad ning toimuvad paljude otsuste ja nähtuste koosmõjul. Neid on uurinud Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistriõppe üliõpilased, võttes aluseks haridusteadlaste välja töötatud nüüdisaegse õpikäsituse mudeli.

Võime julgelt kinnitada, et algatus Huvitav Kool on kogunud tuntust ja kujunenud Eesti haridusuuenduse kaitstud kaubamärgiks. Oleme andnud selge sõnumi, et õpilase loomuliku uudishimu arendamine on esmane ja õige ning et kool peab toimima loovalt ning avatult. Kindlasti saab see uut sisu hariduse jätkustrateegiaga „Tark ja tegus rahvas“. Algatus Huvitav Kool on meile endile muutunud juba iseenesestmõistetavaks, aga mitmel pool mujal maailmas on selline tegutsemisvorm pälvinud tähelepanu ja tunnustust. Meil on põhjust tutvustada Eesti huvitavat kooli ka rahvusvaheliselt turundusbrändi "Education Nation" all koos paljude teiste Eesti haridusvaldkonna tegevustega.   

Omalt poolt tänan kõiki, kes algusest peale on uskunud, et Eesti kooli huvitavamaks muutmine on rohkem kui ainult koolipere asi, ning aidanud kaasa tööga oma koolis, ülikoolides, algatuse nõukojas, ministeeriumis ja maakondades üle Eesti. 

Pille Liblik 

Algatuse Huvitav Kool koordinaator

Vaatame edasi ja tagasi - ettekanne hariduskonverentsil "Õppimise aeg"

Huvitava Kooli tutvustus youtube`is

Huvitav Kool Facebookis

Teistmoodi koolitund PROTO avastustehases

2019. aasta lõpus avati Noblessneri valukojas esimene hariduslik PROTO avastustehas. Tänavu veebruarist saab lisaks maailma muutnud leiutiste avastamisele osaleda ka kaasavates haridusprogrammides. 

Proto Avastustehas pakub põnevaid haridusprogramme
5.-8. klasside õpilastele
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

PROTO haridusprogrammid lähtuvad nii avastustehase eksponaatidest kui ka põhikooli loodusainete õppekavas olevatest teemadest. „Valisime välja leiutised, mille tööpõhimõtete kaudu saame kõige paremini tutvustada õppekavas välja toodud teemasid nagu näiteks tihedus, rõhk, soojusliikumine ja soojuspaisumine,“ sõnasid PROTO avastustehase haridusprogrammide juhid Ann Alice Väljataga ja Alice Aaviksoo. „Oleme mõlemad ka ise õpetajakogemusega ja teame, millised õpitoad noortele meeldivad ja samas harivad oleksid,“ lisas Ann Alice. 

Haridusprogrammide juhid Ann Alice Väljataga ja Alice Aaviksoo on
programmide väljatöötamisel lähtunud teemadest õppekavas.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

PROTO haridusprogrammid on suunatud 5.-8. klassi õpilastele ja keskenduvad loodusainete valdkonnale, kuid põimitud on ka põnevaid fakte PROTOs olevate leiutiste ja nende ajaloo kohta. Haridusprogrammides on kaetud näiteks vee omadused (5. klass), õhu omadused (6. klass) ning tihedus (7. ja 8. klass). Peagi on plaan hakata tutvustama ka rõhk kui nähtust (8. klass). 

Uued haridusprogrammid kannavad nime „Kuumaõhupall“ ja „Allveelaevad“ 

Õpitubades rõhutakse leiutamisele ja meisterdamisele. Haridusprogrammides saavad lapsed näha ja teha katseid, mida koolitunnis on õpetajal ebamugav läbi viia. „Näiteks tuleb õpilastel ise ehitada väike allveelaeva või kuumaõhupalli mudel ning proovida seda ujutada või lennutada,“ tõi Alice Aaviksoo välja. Kõik katsetused lähtuvad loodusteaduslikust meetodist – õpilasi innustatakse sõnastama hüpoteese ning pärast katse sooritamist analüüsima, mis tegelikult juhtus ja miks. 

Tänapäeval on kuumaõhupallisõit pigem meelelahutus või hobitegevus, kuid selle toimimise kaudu saab erinevaid füüsikalisi põhimõtteid selgitada. „Antud õpituba selgitabki lähemalt tihedust, soojuspaisumist, õhu kokkusurutavust, kuumaõhupalle ja lennundust,“ sõnas Ann Alice. 

Allveelaevasõiduga seonduvad küsimused saavad selgemaks õppeprogrammis „Allveelaevad“, kus õpilased katsetavad vedelike tiheduste ja võimalustega õhku vee alla viia. Lisaks käsitletakse õppeprogrammis ka tiheduse sõltuvust temperatuurist ning tiheduse ja ruumala seoseid. 

Haridusprogrammid lõppevad kokkuvõttega käsitletud mõistetest ja uutest teadmistest. Pärast seda saavad noored PROTO avastustehast avastada ja kõiki eksponaate ise proovida. 

Õpitoa läbiviimine lähtub õpilaste teadmistest 

Enne haridusprogrammis osalemist ei pea käsitletavaid teemasid koolis koos lastega läbi võtma. „Küll aga paneme kodulehele üles ideid katsetest või tegevustest, mida õpetaja saab enne õpituba koolis läbi viia ja mis aitaksid sisse juhatada õpitoas saadavaid teadmisi,“ ütles Anna Alice. „Kodulehele lähevad üles ka kokkuvõtvad küsimused ja ülesanded, mida õpetaja saab soovi korral pärast programmi koolis kasutada teadmiste kontrollimiseks või kinnistamiseks.“ 

PROTO avastustehasel on plaanis veel õpitubasid välja arendada, mis annavad võimaluse klassidel igal õppeaastal midagi uut ja huvitavat õppida. „Hetkel kavandame erinevaid aineid lõimivat seiklusmängu ja paneme kokku veel kahte õpituba. Lõppeesmärk on pakkuda haridusprogramme kõigile kooliastmetele,“ lisas Väljataga. 

Haridusprogrammide tutvustamine õpetajatele.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

PROTO avastustehase haridusprogrammid toimuvad ettetellimisel ning viiakse läbi eesti või vene keeles. Ühe grupi suurus on kuni 20 inimest, suurema arvu puhul jaotatakse õpilased väiksematesse gruppidesse. Lisainfo: https://prototehas.ee/haridusprogrammid/

Ann Alice Väljataga ja Alice Aaviksoo

PROTO avastustehas

Sain osa teisest kultuurist ja tavadest, arendasin keelt ning avastasin iseennast

Aveliin Post, loo autor,
Emmaste Põhikooli õpilane
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

Idee osaleda Eesti-siseses õpilasvahetuses tuli tänu sellele, et mitmed õpilased minu koolist olid seda võimalust kasutanud ning ka meie koolis olid vahetusõpilased käinud. Alguses mõtlesin, et lähen ise mõnda suurde kooli, näiteks Keilasse, sest õpin väikses maakoolis ja väikses klassis. Kui tutvusin VeniVidiVici koduleheküljega, avastasin, et on võimalus minna neljaks nädalaks ka venekeelsesse kooli. Rääkisin sellest vanematele ja klassijuhatajale ning nad toetasid mu otsust! 

Soovisin minna Ida-Virumaale, ideaalis Narva. Kahjuks sinna majutust ei leitud, aga pakuti Tartu Aleksander Puškini Kooli ning ka vahetuspere oli seal olemas. Otsustasin Tartu kasuks, tegelikult ma isegi ei teadnud, et seal on venekeelne kool. Minu kodukool oli väga vastutulelik, mul oli võimalus mõned ained ette õppida ja teha õpetajatega erinevaid kokkuleppeid. Õpetajatele meeldis, et tahan minna vahetusõpilaseks, eriti veel see asjaolu, et lähen võõrkeelsesse kooli. 

Nädal enne õpilasvahetust küsiti minult mitmeid kordi, kas olen valmis, kas on hirme ja nii edasi. Vahetuse ees mul otseselt mingeid hirme polnud, kõik tundus kuidagi loomulik. Olin hoopis väga põnevil. Ainuke asi, mis natuke hirmutas oli see, mis saab, kui jään haigeks. Kindlasti julgustas mind ka see, et enne õpilasvahetust hakkasin majutusperega suhtlema ning kohale jõudes ei tundunud nad nii võõrad. Võtsin ka mõne klassikaaslasega enne kooli algust ühendust. 

Perega koos käisime mitmeid kordi Tartus jalutamas. Nädalavahetustel käisime muuseumites, näiteks AHHAA Teaduskeskuses ja mänguasjamuuseumis. Kodus olid filmiõhtud, mängisime ning sõime koos õhtusööki. Vahetuspers õppisin näiteks pelmeene valmistama. 

Kuna olen üksik laps, siis oli tore vähemalt ajutiselt omada kahte õde. Ühel õhtul oli pereema töölt kaasa võtnud roboti ning koos väiksema õega saime koos mitu tundi robotiga joonistada. Huvitav ja samas tore oli see, et vahetusõde ei osanud väga hästi eesti keelt, mina jälle vene keelt, kuid saime omavahel edukalt suheldud. 

Koolis meeldis mulle see, et klassikaaslased olid väga abivalmid ja sõbralikud. Nende kool erines väga meie omast ning see oli harjumatu. Kui enne õpilasvahetust arvasin, et oskan natuke vene keelt, siis kohale jõudes olin justkui kõik unustanud...Esimene nädal läks klassi, kooli ja keelega harjumiseks. Iga päevaga sain järjest rohkem aru, aga julgust rääkida väga ei olnud. Keelearengust ise nii palju aru ei saanudki, aga vahepeal avastasin, et tegelikult saan pere ja klassikaaslaste jutust aru. Kui nüüd tagasi mõelda, siis keeleline areng oli ikkagi üllatavalt hea. Minu vahetuskool tuli ilusti mulle vastu, sain ikkagi osaleda olümpiaadidel ja muudel õpilasvõistlustel, milles oma koolis osa võta. 

Tartu Aleksander Puškini Kooli 8.b klass, kus Aveliin õppis neli nädalat
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.  

Tartu linn mulle meeldis. Elan Hiiumaal väikses külas, kuid tihti käin Tallinnas. Tartu jääb suuruselt sinna vahele, kõik kohad on olemas, samas on vaiksem ja rahulikum. Soovitan minna võõrkeelsesse kooli vahetusõpilaseks, sest siis on võimalus osa saada teisest kultuurist ja tavadest, on võimalus arendada keelt ja avastada iseennast. Õpilasvahetus on ideaalne võimalus leida uusi sõpru ja tuttavaid ning vahetusperes elades, saab justkui teise pere lisaks endale. Võin öelda enda kogemustest, et kui õpilasvahetus kokku võtta, siis kindlasti üks parimaid väärtusi oligi vahetuspere. 

Aveliin Post 

Emmaste Põhikoolist 

Hea, 7.-12.klassi õpilane! 

Soovid samuti osaleda õpilasvahetuses ning õppida kuu aega teise õppekeelega koolis? 

Sul on see võimalus! 2020.aastaks on MTÜ VeniVidiVicil jagada neljanädalases õpilasvahetuses osalejatele 50 (viiskümmend) 200eurost stipendiumi. Kasuta võimalust ning pane ankeet teele: vvvopilasvahetus@gmail.com 

Kui võtaks kooli õppekavasse molutamise - niisama passimise tunni?

Õppimise aja teemal nii kitsamas kui laiemas vaates arutlesime 15.-16. jaanuaril Tartus toimunud hariduskonverentsil „Õppimise aeg“. Küsisime erinevate sihtgruppide esindajailt, mis on nende arvates enim muutunud koolis ja õppimises viimase viie aasta jooksul ning mis peaks kindlasti muutuma järgmise viie aasta jooksul. 

Konverentsi avas Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Mart Laidmets
Foto: Maria Kilk

Signe Mällo sõnavõtu fookuses olid pausid ja
nende olulisus meie elus
Foto: Maria Kilk

Rääkisime ühiskonnast kooli toetajana ning koolide ja koolipidajate koostööst. Mõtlesime valjult pauside olulisuse teemal ja küsisime endilt, kas peabki olema nii, et elus töö ja hauas rahu – Eesti tarre paus ei mahu? Või on siiski ühes ajaga kaasas käivas Eesti koolis reaalne sisse viia molutamise tund? 

Tauno Võhmar ja Veera Sibrik rääkisid kooli ja
koolipidaja koostööst
Foto: Maria Kilk

Gerli Neppi tutvustas Asendusõpetaja programmi
tegevusi
Foto: Maria Kilk

Juttu oli ka sellest, kuidas õpetajad oma tööaega kasutavad ning sellest, miks on vaja õppida ja miks on vajalik koostöö erinevate tasandite vahel. Saime häid nõuandeid, kuidas oma päevi paremini planeerida, et teeksime suurema osa ajast tegevusi, mis meid õnnelikuks teevad, inspireerivad ja innustavad. 

Täname kõiki esinejaid, töötubade läbiviijaid, inspireerijaid, innustajaid ja haridushuvilisi, kes ühel või teisel moel konverentsi õnnestumisse oma panuse andsid! 

Konverentsi ettekannete slaidid on kättesaadavad SIIN 

Esimese konverentsipäeva pildigalerii leiad SIIN

16. jaanuari suure saali ettekannete salvestused leiad SIIT