Kulinaarne teater - koostöine õppimisviis Tallinna Teeninduskoolis

21. sajandi kool on otsingutel. Kuidas muutub õppimine ja õpetamine ning mida endas kätkeb nüüdisaegne õpikäsitus? Nendele küsimustele otsib vastust ka kutseharidus. 

Tänapäeva haridusteooriad räägivad õppimisest kui sotsiaalsest protsessist, kus on kesksel kohal kööstöise õppimise mudel. Teadlased on teinud arvukalt uurimusi ja leiavad, et koostöise õppimise kaudu arenevad nii õppijate sotsiaalsed, psühholoogilised kui ka akadeemilised oskused, võime kriitiliselt mõelda ja lahendada probleeme. 

Koostöise õppimisviisi puhul otsivad õppijad ühiselt probleemidele lahendusi ja see on koordineeritud ja sünkroniseeritud protsess.[1]

Mis on kulinaarne teater? 

Mõtlesime selle nimetuse välja 6 aastat tagasi, kui esimest korda seda meetodit kokkade õpetamisel kasutasime. Kulinaarne teater on õhtusöök, mille korraldab kokarühm. Tavaliselt on õhtusöögimenüüs 5-7 käiku ja külalistele pakutakse lisaks sööginaudingule ka elamust. Seda elamust võiks kirjeldada kui „teatrit“, kus korraldav rühm mõtleb välja, mida kulinaarseks teatrielamuseks pakkuda. Külalisi on õhtusöögile kutsutud tavaliselt 100 (või rohkem) - ka see on rühma enda otsustada, kui palju täpselt sööjaid planeeritakse. Külalised maksavad õhtusöögi eest, piletihinnast sõltuvalt tekib õhtusöögi eelarve ja sellest lähtuvalt saab rühm otsustada, kui suurt ressurssi on võimalik õhtusöögi läbiviimiseks kasutada. 

Mis on meie näite puhul probleemid, mida õpilased lahendavad koostöiselt? 

1. Kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamine. 

2. Kuidas kulinaarset teatrit ellu viia – mis on rühmaliikmete tugevused ja kuidas neid saab õhtusöögi läbiviimisel ära kasutada? 

3. Kuidas konstrueerida rühma ühine arusaam sellest, mida tegema hakatakse ja kuidas seda ühist arusaama ajas edasi viia, arendada ning jõuda kvaliteetse lõpptulemuseni? 

Kuidas me tegutseme? 

Esimeses etapis on kokkusaamised, kus kokarühm (~20 õppijat) tegeleb kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamisega ning ideede genereerimisega. Ettevalmistus algab 2 kuud enne sündmuse toimumist. Ettevalmistav etapp viib selleni, et õppijad jõuavad lahenduseni, mille saavutamiseks oli vaja teha koostööd, kuulata rühmakaaslaste ideid ja arvamusi. Hea lahenduseni poleks jõutud iseseisvalt (ükshaaval). 

Koostöös töötatakse välja õhtusöögi menüü
Foto: Tallinna Teeninduskool

Näide - õpilased tõid ühe kulinaarse teatri arendusfaasis välja erinevaid ideid: „Alice Imedemaal“, „Geomeetria“ jms. Ühise arutelu tuleumusel jõuti täiesti uue teemani „Mustvalge“. Leiti, et oleks huvitav ning väljakutseid pakkuv komponeerida menüü selliselt, et kõik toidud taldrikul oleksid mustvalges võtmes. 

Tööülesannete kirjeldamine, rollide (vastutuse) jagamine 

Kulinaarse teatri õnnestumine sõltub sellest, kuidas hakkab toimima individuaalne ja grupivastutus. Rühm vastutab ühiste eesmärkide saavutamise eest ning iga rühmaliige omakorda vastutab oma panuse eest. 

Mõeldakse läbi kogu ürituse kontseptsioon ja jagatakse ülesanded
Foto: Tallinna Teeninduskool

Koos õpetajaga kaardistatakse sündmuse korraldamiseks vajalikud töölõigud ning leitakse vastutajad. Oleme sealjuures alati rõhutanud, et sellise õppimisviisi puhul saab iga õppija kasutada oma tugevaid külgi ning seeläbi saab rühm ka lõppkokkuvõttes parima tulemuse. 

Menüü arenduses jagatakse rühmaliikmete vahel õhtusöögi käigud. Igaüks saab endale ülesanded ning tähtajad, millega liigutakse samm-sammult eesmärgi suunas. 

Õpetaja roll 

Õpetaja roll on pigem suunav ja
grupiprotsesse juhtiv
Foto: Tallinna Teeninduskool

Õpetaja roll erineb suurel määral traditsioonilisest õpetamisest. Koostöise õpetamise puhul on õpetaja roll planeerida sobiv ajaraamistik, selgitada õppijatele ülesannet ja koostöise õppimise põhimõtet, innustada õppijaid nägema oma tugevusi ja juhtida grupiprotsesse. Seoses individuaalse vastutuse võtmise (või võtmata jätmisega) tekib konflikte, mida õpetaja saab õpilastega koos analüüsida ning seeläbi õppijate suhtlemis- ja koostööoskusi arendada. 

Valmisolek ebakindluseks 

Kulinaarse teatri ettevalmistus ja läbiviimine tekitab stressi nii õpilastes kui õpetajates. Nüüdisaegses õpikäsituses kasutatakse terminit „valmisolek ebakindluseks“. Inimese elus on olukordi, mis tekitavad ebakindlust, hirmu ja ärevust, aga kui oled sarnaseid situatsioone õpisituatsioonides läbi elanud, siis on võimalik selle kaudu suurendada enesekindlust tulevikus - parem ebakindluse talumine ehk valmisoleku ebakindluseks. 

Õpetajate puhul tekitab hirmu suure ürituse korraldamine, mis ei ole tavapärane praktika õpetajatöös. Õhtusöögile tuleb 100 külalist, kes kõik ootavad suurepärast õhtusööki, ja seda, mis juhtuma hakkab, ei saa lõpuni harjutada, ei ole võimalik ette näha. Samuti on õpetaja jaoks sellelaadne grupi juhendamine teistsugune, nõuab õppijate tegevuste ja tulemuste pidevat tagasisidestamist, grupiprotsesside tundmist ja oskust õpilasi innustada, motiveerida, kui tekib tagasilööke. 

Ka õpilaste puhul on tegemist stressirohke ettevõtmisega. Paljud õpilased peavad ennast kokku võtma ning toime tulema enda jaoks hirmu ja ärevust tekitavate olukordadega, mida sündmuse läbiviimine koos rühmaga võib kaasa tuua. Näiteks mustvalge õhtusöögi puhul innustasime õpilasi mõtlema, kuidas ja milles võiks väljenduda „teater“ nende õhtusöögil. Tekkis mõte serveerida magustoit saalis, külaliste silmade all. Esialgu oli suur osa õppijatest sellele ideele täiesti vastu. Nad ütlesid, et see ei tule kõne allagi, et minna saali ja hakata seal toitu välja panema. „Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei oska!“ ütlesid õpilased. Tänu õpetajate ja rühmakaaslaste veenmisele asuti siiski magustoidu serveerimist sellisel kujul harjutama. Tulemuseks sai väga põnev õhtusöögi finaal, kus paljudest mustvalgetest komponentidest koosnev magustoit serveeriti peeglitele ja külalised said seda vaatemängulist väljapanekut oma lauast jälgida. 

Koostöise õppimise „lõksud“ 

Oleme leidnud kinnitust teadlaste poolt välja toodud „lõksude“ tekkimisele koostöise õppimise puhul. Need tekivad, kui õppijad ei saa (erinevatel põhjustel) koostöisest õppimisest nii palju kasu, kui võiksid saada. 

Toome siinkohal välja peamised neli „lõksu“, mida oleme oma kulinaarsete teatrite läbiviimisel märganud: 

I. Teiste seljas ratsutamise efekt – vastutustundlikumad õppijad teevad enamiku tööst ära ja õppijatel, kes ei taha pingutada, polegi justkui vaja seda teha. 

II. Tagasiastumise efekt – õppija võtab endale suure vastutuse (tihti erinevates töölõikudes) ja siis väldib vastutust - jätab kokkulepitud tööd tähtajaks tegemata, mis takistab suurel määral kogu grupi edasist tööd, ning see tekitab pingeid ning konflikte. 

III. Staatuse efekt – (populaarsemad) õpilased domineerivad ja saavad seeläbi rohkem õppida. 

IV. Takerdumise efekt – õppija tegeleb ainult ühe „kitsa“ ülesande lahendamisega ja see ei võimalda saavutada kõiki eesmärke, mis antud kööstöisele ülesandele on seatud. Näiteks õpilane, kes õhtut juhib, ei saa olla köögis ja osaleda toiduvalmistamises ning toitude väljapanekus. See aga on kokarühma puhul üks olulisi õpieesmärke kulinaarses teatris. 

Hindamine ja tagasiside 

Hindamine on keeruline - kõige raskem on tagasisidestada iga õppija individuaalset arengut, sest selline koostöine õppimine võimaldab väga erinevate oskuste arengut ning tihtipeale õpilased (ja ka õpetajad) ei tajugi, kui palju selline sündmus neile on õpetanud ja mida see kogemus tuleviku jaoks kaasa annab. 

Kasutame kombineeritud hindamist, mis tähendab, et rühm analüüsib tehtud tööd ja annab rühma hinnangu kogu sündmusele ja iga meeskonnaliikme panusele. Iga õppija analüüsib iseenda tööd ja panust sündmuse ettevalmistamisel ja korraldamisel. Toetame õppijaid enda analüüsimisel sellega, et anname neile abistava küsimustiku, mille abil saab õppija hinnata oma tegevust, eesmärkide täitmist ja saadud kogemust. Kokkuvõtva hinde panemisel arvestab õpetaja kõiki eelpoolnimetatud aspekte. 

Kokkuvõtteks 

Koostöise õppimisviisi kaudu arenevad õppijate sotsiaalsed oskused ja paraneb probleemilahendamise oskus. Erialaste oskuste puhul peame kõige olulisemaks, et selline suure sündmuse planeerimine ja korraldamine võimaldab näha „suurt pilti“ ning kogeda erinevate tööosade sidusust. Klientide positiivse tagasiside puhul tunnevad tegijad uhkust, et tehtud pingutus on kandnud vilja. Õppijates tekib omanikutunne – „meie rühma kulinaarne teater“. Pärast õnnestunud õhtusööki kuuleme sageli tegijatelt küsimusi: Kas järgmisel aastal ka kulinaarne teater tuleb? Millal piletid müüki tulevad? Kas saaks juba broneerida meie rühma jaoks laua?

Anne Mäe, Kristi Tiido

Tallinna Teeninduskool 

Vaata lisa ka: https://www.youtube.com/watch?v=pHxB0mJ2R18&feature=youtu.be

Kasutatud allikad: 

Arlitsch, K. (2016). Tolerating Ambiguity: Leadership Lessons from Off-Road Motorcycling. Journal of Library Administration, 56(1), 74-82 

Hattie, J. (2012). Visible Learning for teachers. Maximizing impact on learning. New York ja London: Routledge. 

Hattie, J., Yates, C.R. (2018). Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. SA Innove ja autorid. 

Hargreaves, A., Boyle, A., Harris, A., Bass, J. (2014). Uplifting leadership: how organizations, teams, and communities raise performance. 

Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97 

https://link.springer.com/chapter/10.1007/978-3-642-85098-1_5

Slabina, P. (2017) Liikumine koostöise õppimise suunas. M. Heidmets (toim). Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. (lk 46-63) Tallinn: Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut. 

https://www.hm.ee/sites/default/files/opikasitus_kirjanduse_ulevaade_tlu.pdf 

[1] Vt. Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97

Õppursportlase kahene karjäär

Kui kodus on laual reaalne pakkumine välisklubilt, mis Sinu 8. klassi mineva lapse jaoks näib olevat elu ja surma küsimus, siis mida teha? Kas kuulata mõistuse häält ja end lapsevanemana kehtestada, või hoopis südant, ja last tema unistuste poole liikumisel toetada? 

Enamasti soovivad kõik vanemad, et nende lapsed harrastaksid mõnda spordiala, sest füüsiline aktiivsus on hea tervise vundamendiks. Lisaks on tõestatud, et kehaline ja vaimne tervis on omavahel otseselt seotud[1]. Nii on koolilaste jaoks füüsiline liikumine nende õppetöös edasijõudmist silmas pidades oluline nüanss. Kui aga lapsel on huvi valitud spordialaga oma tulevik tihedamalt siduda, võib tema ja lapsevanemate vahelt must kass läbi joosta. Laps näeb end tulevase tippsportlasena, kelle jaoks pole miski võimatu. Vanema prioriteediks on hea töökoha garantiina pigem korralik haridus - soov, millele sportlasekarjäär kaikaid kodaratesse loobib. Tavaliselt ei pea lapsevanemad „hea töökoha“ all silmas tippsporti. 

Elu muuta võiva otsuse peaproov 

Põhikooli III astmes õppivad spordihuvilised võivad end ühel päeval leida fakti eest - valitud alaga süviti tegelemine tähendab kodust väljakolimist ning teise linna või riiki elama asumist. Füüsiliste eelduste olemasolu ei tähenda veel, et 14-16aastane on vaimselt küps ja oma valikutes kindel, mistõttu on hea, kui ta saab enne elu muuta võiva otsuse langetamist võimaluse end ühe õppeaasta vältel tõsisemalt proovile panna. Turvalistes tingimustes prooviaja läbimine annab ka vanematele võimaluse näha, kuidas laps suurema koormuse all ennastjuhtiva õppijana toime tuleb. 

Õppursportlane Aksel Brifk
Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Õpingutega paralleelselt spordikarjäärile pühendumise katsetamine on tänu muutunud õpikäsitusele pere, kooli ja spordiklubi omavahelise koostöö abil reaalselt teostatav. Need ajad, mil koolisüsteem toimis rangelt kindlaksmääratud reeglistiku alusel, on möödas - levinud arusaama järgi ei saa õppimine ja õpetamine seoses tehnoloogiliste muutuste ja globaliseerumisega enam vana moodi jätkuda[2]. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ on konkreetne näide Tartu Kivilinna Kooli 8. klassis õppiva noore proovilepanekuks vajalike tingimuste loomisest. 

Koostöös peitub jõud 

Enne uue õppeaasta algust olime peresiseselt küsimuse ees, kas lubada poeg Itaaliasse korvpalli mängima või mitte. Kutse järgnes suvelaagrile, kus olid kohal itaallastest treenerid, õhus oli leping neljaks hooajaks. Elamine, õppimine, toit, treenimiseks ja võistlemiseks vajalik riietus – need kulud oleks katnud klubi, nagu ka paaril korral koduskäimisega kaasnevad kulud aastas. Lisaks oleks olnud võimalik juhul, kui uus elukorraldus sobimatuks osutub, esimese aasta vältel leping lõpetada ja koju naasta. Ometi näis see idee lapsevanema rollis utoopilisena. Pidasime poega kodust lahkumiseks veel liiga nooreks. Kartsime, et ta ei pruugi emotsionaalselt nii suureks muutuseks valmis olla ning väga suur mure tekkis haridustee pärast, sest me ei teadnud midagi Itaalias põhikooli lõpetamisest. Andsime endale aru, et inglise keelega ei pruugi seal kõikides ainetes hakkama saada ja itaalia keele omandamine võtab aega. Olime silmitsi tõsiasjaga, et toetades poega unistuste poole liikumisel, aitame ühtlasi kaasa tema põhihariduse sujuvalt omandamise rikkumisele. 

Poeg seevastu pidas pakkumist esimesest hetkest üheks suurimaks võimaluseks oma elus ning argumenteeris sel teemal asjalikult, mis näitas, et tegemist ei olnud vaid emotsiooni ajel otsustamisega. Tal oli siiralt siht silme ees. Sellest tingitult sõlmisime kokkuleppe, et ta paneb end ühe aasta vältel õppetöö kõrvalt korvpallile pühendudes proovile ja kui õppeaasta lõpus on soov endine, õpiedukus ei ole langenud ning välisklubi pakkumine on veel jõus, arutame teemat juba konkreetsemalt edasi. Meetod, mis sündis Tartu Kivilinna Kooli ja Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubiga koostöös, andis selleks hea võimaluse. Andsime meetodile kodus nimeks „Õppursportlase kahene karjäär“, kuna loodud tingimused toetasid poja arengut kahel suunal – endiselt oli fookuses haridus, mille kõrvale tõusis sama olulisena ka korvpall. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ 

Meetodi ajendiks oli luua tingimused, mis võimaldavad noorel õppursportlasel turvaliselt läbi kogemuste omandamise ja pideva refleksiooni leida vastused järgmistele küsimustele: Kas mul jätkub sihikindlust? Kas ma suudan olla ennastjuhtiv õppija? Kas ma jaksan suurema füüsilise koormuse puhul endiselt headele tulemustele õppida? Kas see on spordiala, millele soovin pühenduda? Konkreetsed sammud rakendamisel olid järgmised: 

* Lapsevanem pöördus poja klassijuhataja poole - arutati võimalust, et laps käib kahel päeval nädalas hommikuti trennis. 

* Lapsevanem sõlmis korvpalliklubiga kokkuleppe kahel hommikul nädalas individuaalse treenimisvõimaluse osas. 

* Korvpalliklubi treener saatis koolile treeningplaani kirjelduse, milles toodud koormusi kooli kehalise kasvatuse õpetaja koolitundidena arvestas. 

* Pärast õpetajatega nõu pidamist andis klassijuhataja teada konkreetsed koolile sobivad nädalapäevad ja õppeained, milles kokku kahel päeval nädalas kolmest esimesest tunnist puudumise tõttu tuli lapsel iseseisvalt rohkem tööd tegema hakata. 

* Teisel poolaastal vaadati tunniplaani muutuse tõttu nädalapäevad uuesti üle ja sõlmiti klassijuhataja vahendusel kokkulepped uute ainete õpetajatega. 

* Õppeaasta jooksul olid paindlikku koostöösse haaratud viie aine õpetajad. 

* Kirjanduses, inglise- ja vene keeles ning keemias omandas laps teadmisi osaliselt iseseisvalt. 

* Kehalises kasvatuses käis laps kokkulepitud päevadel arvestuslikke töid tegemas. 

Meetod on aidanud nii lapsel kui vanematel tulevikuga seotud eesmärke paremini reflekteerida. Laps on saanud võimaluse olulisi oskusi harjutada, tema teadlikkus iseendast ja oma võimetest on tõusnud ning ta oskab oma ressursse paremini kasutada. Lapse õppeedukus ei langenud õppeaasta vältel. 

Meetod muutunud õpikäsituse kontekstis 

Tartu Kivilinna Kooli visiooni kohaselt kasvab nende õpilane ennast juhtivaks, koostöiseks ja loovaks nooreks inimeseks, kes tegutseb julgelt ja pädevalt tehnoloogiast läbi põimunud ning kiirelt arenevas maailmas[3]. See, et me lapsevanematena kooli poole pöördudes nii kiiresti ja sujuvalt klassijuhatajaga koostöös poja jaoks soovitud tingimused kokku lepitud saime, on imetlusväärne. Koolis, kus kaheksandaid klasse on viis paralleeli! 

Nii suure õpilaste hulga juures leida kiire ja sujuv individuaalset õppetöövälist arengut toetav võimalus on ehe näide muutunud õpikäsitusest, mille üheks eesmärgiks on luua koolis iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav keskkond. Faktiteadmiste asemel on tähelepanu oskustel, mille vajalikkus on tulevases töö- ja eraelus hakkamasaamisel määrava tähtsusega: meeskonnatöö, loov ja kriitiline mõtlemine, eneseväljendusoskus ja ettevõtlikkus[4]. Uus lähenemine suunab noori aegsasti enda arengut märkama ja juhtima ning oma elus toimuva eest vastutust võtma. See lisab õppeprotsessi kujundamisse loovust ja paindlikkust, mis annab III kooliastmes õppivatele noortele võimaluse õppetöö kõrvalt ka oma huvialadega süviti tegelemiseks. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ on hea näide muutunud õpikäsituse ilmestamiseks - õppijale suurema tegevusvabaduse andmine toetab õppija ja õpetajate vahelisi suhteid, õppija motivatsiooni ning on seotud kõrgema subjektiivse heaoluga. Suurema valikuvabadusega kaasneb õppija enda olulisuse tajumine, mis omakorda määrab õppija edasisi valikuid[5]. 

Epiloog 

Gerli ja Aksel Brifk
Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Saime meetodi abil teada, et laps tuleb suurema füüsilise koormusega toime, nagu ka enda õppimisprotsessi eest vastutuse võtmisega. Minu süda on pärast selle meetodi läbimist oluliselt rahulikum, mõeldes täna kodus laual olevatele pakkumistele: järgmisel õppeaastal pingutab poeg paralleelselt korvpalli ja hea hariduse nimel suurema osa ajast kas Tallinnas, Audentese Erakooli õpilasena või Itaalias, Tartu Kivilinna Kooli 9. klassi õpilasena - siis juba koduõppe vormis. Kui aga poeg otsustab kodust äramineku edasi lükata ning jääb põhikooli lõpetama Tartusse oma senisesse kooli, on see tema enda küps valik. Oluline on, et ta saab ja julgeb ise valida. 

Gerli Brifk

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant

[1] Tremblay, MS et al (2011). Systematic review of sedentary behaviour and health indicators in school-aged children and yout. 

[2] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu 

[3] Tartu Kivilinna Kool (2017). Tartu Kivilinna Kooli Arengukava 2018 – 2022. 

[4] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu 

[5] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu

Arvamusfestival 2019

Haridusala kava

Reede, 9. august

12.00-13.30
"Kes päriselt õpetab - õpetaja või influencer?"
Kool ja õpetajad on osa noorte igapäevaelust nii täna kui 50 aastat tagasi, kuid midagi on muutunud. Uue põlvkonna eeskujudeks online maailmas on saanud influencerid, kelle platvormiks Youtube ja Instagram. Kas õpetajad käivad ajaga kaasas ja milline peaks olema õpetaja suhe influenceritega - adresseerida, kritiseerida, analüüsida, ignoreerida? Kuidas tajuvad uued arvamusliidrid ise oma vastutust noore publiku ees? Võibolla on mõlemal poole üksteiselt midagi õppida! 
Korraldaja: Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut

14.00-15.30
"Meie noored on maailma tipus loodus- ja täppisteadustes, kuid inseneride järelkasv puudub"
Tööturul on puudu inseneridest ja teistest tehniliste erialade spetsialistidest ning tulevikus töökohtade arv tehnilistel aladel kasvab. Kuigi PISA testi järgi on Eesti noored loodus- ja täppisteadustes maailma parimad, ei minda piisavalt tehnilisi erialasid õppima ega soovita seal töötada. Inseneride puudusel teadmuspõhisele majandusele üle minna võimalik ei ole, tööviljakus ei tõuse, kui me ei saa hakata tegema nutikamat tööd. Kuhu kaob noorte huvi tehniliste erialade vastu? 
Korraldaja: Kutsekoda

16.00-17.10
"Logopeediga ja logopeedita: lahendused, mis leevendavad tugispetsialistide puudust"
Tugispetsialistide (eriti logopeedide ja eripedagoogide) puudusest on saanud üldtuntud teave. Pikas plaanis tuleb spetsialiste kindlasti juurde koolitada, kuid see võtab aastaid. Kuidas toimida juba täna nii, et vähese ressursi juures saaksid kõik lapsed vajalikku abi? Tutvustame olemasolevaid ideid ning loome ühiselt lahenduste kava, mis võiks aidata kõiki Eesti haridusasutusi ja omavalitsusi, keda tugispetsialistide puudus kimbutab. 
Korraldaja: SA Innove

18.00-19.30
"Tuleviku lasteaed - mõtteviisist algab muutus"
Koos ajaga ja arengutega ühiskonnas on muutumises ka Eesti lasteaed. Iga päev puutuvad lasteaednikud kokku erinevate olukordadega, kus on määravaks avatus, empaatia, emotsionaalne intelligentsus, koostööoskus ja meeskonnatöö. Meie koolieelikud on tublid akadeemilistes oskustes, kuid sotsiaalne koolivalmidus jääb vajaka. Miks? Kas ja mil moel peaks Eesti lasteaed muutuma? Missugused on tulevikuoskused, mida ootame lasteaiast kooli astujalt. Mida ootab ja vajab ühiskond? Milline roll on tuleviku lasteaias õpetajal. Mida ootab kool? Mida peaks lasteaias muutma, et paraneks meie koolieelikute sotsiaalne koolivalmidus. 
Korraldaja: Eesti Lasteaednike Liit


Laupäev, 10. august 

12.00-13.30
"Mina, õpetajaks?!"
Eesti koolides on juba praegu terav puudus mõnede ainete õpetajatest ning erinevate uuringute ja analüüside põhjal see probleem lähiaastatel ainult süveneb. Gümnaasiumilõpetajate huvi õpetajaks õppimise vastu on väike. Samas on mõnevõrra kasvanud täiskasvanud inimeste huvi omandada õpetajaamet ümber- või täiendusõppes. Neil on selleks erinevad motiivid. Soovime arutelu käigus kuulata "õpetajaks pööranute", õpetamise lõpetanud ning läbiva suuretähega uhkete praeguste ÕPETAJATE lugusid ning kaardistada sõnumeid, millega võiks julgustada veel rohkem haritud spetsialiste valima õpetajaametit. 
Korraldaja: Huvitav Kool ja TÜ haridusuuenduskeskus


14.00-15.30
"Kes võttis õpetajatelt autoriteedi?"
Viimasel ajal on kõlanud häälekad sõnavõtud, et kooli õppijakesksusega on mindud liiale, õpetajale tuleks "autoriteet tagasi anda" ning halvasti käituvaid lapsi tuleks mõjusalt karistada. Kas on tõsi, et õpetajate on laste ja lapsevanemate rünnakute ees kaitsetu? Kas õpetajalt on „autoriteet ära võetud“, kes võttis ja kuidas see tagasi saada? Kas lapsevanem peaks eriarvamuste korral asuma alati õpetaja poolele? Miks lapsed (ja vanemad ja õpetajad) üldse halvasti käituvad? Mis on koolijuhi roll kiusamisvaba töökeskkonna loomisel? 
Korraldaja: Huvitav Kool ja TÜ haridusuuenduskeskus


16.00-17.30
"Tuleviku kõrgharidus"
Kas haridus on unistuste elluviija ja ilusa elu tagaja, millised trendid kujundavad hariduselu homme? Oleme hoogsalt astumas mitmekesisesse haridus- ja tööelu trendide maailma: elukestev õpe, töökohapõhine õpe, e-õpe, voucher, vabakutselisus, kodukontor, üldpädevuste olulisus, erialateadmiste lühiajalisus, tehnoloogia areng. Paneme kokku visioonipildi kõrgkooli õppest ja õppejõu näost, rollidest ja edukuskriteeriumitest aastal 2030, tagamaks tudengisõbralik, tööandjate ja riigi ootustele vastav ning mõnus, pöörane ja praktiline haridus. 

18.00-19.30
"Hea haridus on luksus?"
Eestis on koolide tase erinev tulenevalt laste vanemate sotsiaalmajaduslikust ning rahvuslikust taustast. Vanemate ootused haridusele ning laste ligipääs kvaliteetsele haridusele mõjutavad õpilase tuleviku võimalusi. Milline on hea haridus? Kuidas siis ikkagi on, kas me suudame väikekoolides pakkuda sama head haridust kui keskuste koolides? Kes vastutab maakoolide kvaliteedi eest ning kas suurem kaasamine (vanemad, ettevõtjad jne) võiks anda noortele erinevaid perspektiive? Üritame kummutada või kinnitada levinud seisukohti: “Hea haridus on kallis”, “Laps peab saama käia kodulähedases koolis”, “Maa/väikekoolides on väiksemad võimalused saada head haridust”, “Mammutkoolid ei ole lapsesõbralikud”. 
Korraldaja: Huvitav Kool

Haridusteemalistes aruteludes saab osaleda ka Teadusalal, Meie tuleviku alal, Tulevikutöö alal, Keele ja meele alal ning Digitarkuse alal.

Visuaalne lihtsustamine kui õpetaja uus superoskus

“Ei ole midagi võimsamat kui aktiivne märkmete tegemine -  

see muudab täielikult suhet sinu ja kohatava informatsiooni vahel.”

Tom Burns & Sandra Sinfield

Visuaalse lihtsustamise praktiku ja raamatute autori Dan Roami sõnul on probleemide lahendamise tulevikuvõti visuaalne mõtlemine, sest kasutades oma sünnipärast võimet näha - nii silmade kui kujutlusvõimega, annab see meile täiesti uue viisi avastada varjatud ideid, neid intuitiivselt arendada ning jagada teistega viisil, millest nad lihtsalt aru saavad. Käesolevas artiklis vaatleme visuaalse mõtlemise olulisust õppimises ning visuaalset lihtsustamist kui õpetaja ühte võimalikku tööriista eesmärkide seadmiseks ning õpilaste visuaalse mõtlemise arendamiseks. 

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine 

Visuaalset kirjaoskust, mida peetakse üheks 21 sajandi võtmepädevuseks, on erinevates allikates selgitatud erinevalt, aga kokkuvõtvalt ja kõige lihtsamalt väljendades on see võime leida kujutisest sõnum. Hariduses kitsamalt tähendab see oskust visuaali abil mõista, suhelda ning tähendust luua. Visuaalne kirjaoskus hõlmab endas kõiki visuaalseid vorme - videost koomiksini. 

E.R. Brumberger sõnul saab visuaalset mõtlemist defineerida kui aktiivset ja analüütilist protsessi, et tajuda, tõlgendada ja toota visuaalseid sõnumeid. 

See on interaktsioon nägemise, kujutluse ja joonistamise vahel, mis on sama eesmärgipärane, rekursiivne ja keerukas kui verbaalne mõtlemine. 

Visuaalne lihtsustamine omakorda tähendab, et ühele pildile on võimalik mahutada kogu idee ja protsess ning anda olukorrast terviklik, lihtsustatud ülevaade. Sõnad ja mõtted pannakse paberile strateegiliselt korrastatuna, graafiliselt kujutades ning sümboleid ja metafoore kasutades. See on eelkõige tööriist, mis hõlmab endas: 

● kiirete ja lihtsate joonistusvõtete omandamist; 

● struktureeritud mõtlemist; 

● tervikpildi nägemist. 

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine annavad meile võimaluse teha õppimise ja protsessid nähtavaks, et luua seoseid, esitada küsimusi ning olla kaasatud. 

Koht hariduses

Nüüdisaegne õpikäsitus ütleb, et õpetaja roll on valmistada oma õpilased ette eluks ja arendada neid õppijateks, kes vastutavad iseenda õppimise eest. Iga õppija peaks saama ja oskama määrata ise omale eesmärgid, sest see on motiveeritud ja ennastjuhtiva õppimise eelduseks. Järelikult on väga oluline anda õpilastele tööriist, mis seda ka toetab. 

Tom Burnsi ja Sandra Sinfieldi sõnul on visuaalne lihtsustamine palju muud, kui täpne ja iseloomulik pilt. Me saame kasutada joonistamist, et mõelda, reflekteerida, katsetada, avastada, suhelda ja mõista. Kui me lubame endale lihtsat kritseldamist, siis hakkame me nägema sügavamaid ja rikkalikumaid ideid. See omakorda aitab luua seoseid. Grete Arro sõnul on just seostamine üks võimalikke väga tõhusaid õpistrateegiaid. Aju- uuringud ütlevad, et seoste loomine on raske, sest sunnib aju rohkem pingutama, aga see on ka hulga tõhusam viis teadmisi omandada. Ka nüüdisaegne õpikäsitus, mis tugineb konstruktivistlikule lähenemisele toob välja, et õppimisel on oluline aktiveerida eelnevad teadmised ning siduda need uutega, et õppija tegeleks aktiivselt teadmiste konstrueerimisega. 

Visuaalse eesmärgipildi loomisega saame suunata oma õpilased isiklikke eesmärke seadma ja lahendusi leidma. 

See omakorda käivitab õppijate seesmise regulatsiooni, mille puhul nad ise määravad vähemalt osaliselt õpitava sisu ja vormi ning on aktiivselt kaasa tegutsejad ja mõtlejad. Mitmed õpetajad on märganud ja toonud välja, et kasutades ise eesmärgi piltide loomisel visualiseerimist ning jagades õpilastele näpunäiteid lihtsaks kritseldamiseks, hakkavad õpilased neid võtteid ka järk-järgult oma märkmete tegemisse üle kandma, tehes sellega õppimisprotsessi endale sobivaks ning arusaadavaks. 

Visuaalsed märkmed 

Õppimise kontekstis võib öelda, et visuaalsete praktikate üheks eesmärgiks on oskus teha visuaalsemaid ja isikupärasemaid märkmeid. Toome verbaalse kõne juurde visuaalsed oskused, loome silla ajupoolkerade vahel ja meie aju töötab terviklikumalt. Dr. Laurence Musgrove toob välja, et selline märkmete tegemise viis on meile tegelikult loomuomane. Mõtleme ennast nt viie aastaseks, kui kritseldamine oli meie esimene oskus väljendada mõtteid ja luua seoseid ning ka meie ümber olevad täiskasvanud kasutasid just nimelt joonistamist selleks, et meile tähtede ning numbrite maailma tutvustada. 

Mingil hetkel aga ei kasuta me enam joonistamist kui mõtlemise tööriista ning hetkel, kui peame hakkama efektiivsemalt mõtlema (me peaks seda tegelikult kogu aeg tegema) ja ise märkmeid tegema, siis ei oska me muud, kui vasakult paremale ja ülevalt alla kirjutada. See on oma olemuselt aga pigem salvestuse masinaks olemine ja lineaarne mõtlemine, mis ei toeta seoseid, tervikpilti ja loovust. 

Õpetaja kui eeskuju

Õpetaja saab toetada õpilaste visuaalse mõtlemise arengut erinevatel viisidel. Käesoleva artikli valguses pakun välja visuaalsete tervikpiltide loomise kui ühe võimaluse. Selleks võivad olla: 

● õpetaja poolt valmis tehtud visuaalid, mida reaalajas enam ei täideta ega muudeta, vaid kasutatakse protsessi kirjeldamiseks ja selgitamiseks; 

● töölehed, mille täitmisesse on kaasatud õpilased ehk õpetaja on teinud valmis ja igale õpilasele paljundanud visuaalse põhja, mida nad saavad kas üheskoos arutledes või õpetaja eeskujul ise täita; 

● õpilastega koos joonistatud visuaalid ehk õpetajal on ees mustand, mille järgi ta joonistab tahvlile ning iga õpilane joonistab sealt ise paberile samasuguse põhja. 

Aga kuidas seda ikkagi päriselt teha? 

Visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise jaoks ei ole tegelikult vaja muud kui paberit ja markereid, vajadust luua suurt pilti ning sisu. Ja see suur pilt on valmis tekkima. Kõik algab soovist teha asju teisiti, mõtelda kastist välja, olla julge! Kui oled juba esimese joone paberile tõmmanud, siis tekib sinna ka teine ja kolmas. 

Jah, see tahab natuke julgust ja pealehakkamist, sest enamus meist arvab, et ei oska joonistada. 

Aga tegelikult ei oma joonistusoskus siin üldse nii suurt tähtsust, kui arvatakse. Struktuuri loomiseks saame kasutada erinevaid konteinereid (teeviidad, jutumullid, poodiumid), mille sees on olulised tekstid ning nooli, mis tekstid loogiliseks tervikuks seovad. Joonistame juurde mõni inimese, lisame paar sümbolit (vajadusel otsi ideid internetist) ja toome sisse värve. Pigem võiks ütelda, et raskem osa selle juures on mõelda läbi visuaali enda eesmärk ning sisu: 

● miks ma visuaali teen? 

● mis on selle eesmärk? 

● kellele see on suunatud? 

● kus ma seda kasutan? 

Kui need küsimused on selged, siis saame luua algteksti ja alustada joonistamist, mis on kokkuvõttes kõigest vormistamise küsimus. Kui esimene visuaal kasvõi iseenda jaoks on loodud, siis on sealt edasi ainult väike samm teise ja kolmandani ning ka selleni, et juhatada oma õpilased visuaalse mõtlemise imelisse maailma. 

Nõustun täielikult Martin Haussmanniga, kes oma raamatus ütleb, et praegusel kiirel teadmistele suunatud digiajastul me lausa vajame visualiseerimist kui baasoskust. Mõtlemine koos pliiatsiga toob meie protsessidesse sh õppimisse nähtavust, kaasatust ning oma käega loomist. Ja kui nüüdisaegse õpikäsituse valguses mõelda, et lisaks kõigele aitab see suunata meie õpilasi ennastjuhtivamaks õppijaks, siis arvan, et asi on proovimist väärt!

Kati Orav, visuaalne praktik

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant

https://creativitycatcher.com/

Kasutatud kirjandus 

1. Agerbeck, B., Bird, K., Bradd, S., Shepherd, J. (2016) Draw Together Through Visual Practice. An Anthology. U.S.A. 

2. Arro, G., (2017) Õppimine, see polegi imelihtne.

https://www.ohtuleht.ee/821419/oppimine-see-polegi-imelihtne

3. Brumberger, E. R. (2007). Making the Strange Familiar: A Pedagogical Exploration of Visual Thinking. Journal of Business and Technical Communication, 21(4), 376–401. https://doi.org/10.1177/1050651907304021

4. Burns, T., Sinfield, S. (2016) Essential Study Skills, The Complete Guide to Success at University. 4th Edition, Sage, London 

5. Haussmann, M., (2015) Thinking with your pen. English edition 2017. Redline Verlag, Germany. 

Moeller, M., Cutler, K., Fiedler, D., & Weier, L. (2013). Visual Thinking Strategies = Creative and Critical Thinking. Phi Delta Kappan, 95(3), 56–60. https://doi.org/10.1177/003172171309500312

6. Roam, D., (2014) The Ten (and a half) Commandments of Visual Thinking.

http://www.theartof.com/articles/the-ten-and-a-half-commandments-of-visual-thinkin

7. Tamm, A.(2018). Nüüdisaegse õpikäsituse e- kursus. Tartu Ülikool. Külastatud aadressil https://sisu.ut.ee/opikasitus

Räpina koolis testiti rollimängu õppemeetodina

Õpetajad tunnevad suurenevat survet, et koolitunnid oleksid mitmekesised, õpilasi motiveerivad, kaasavad, analüüsima ja avastama suunavad jne. Üsna suur väljakutse. Kas ja kuidas saaks rollimängude kasutamine õppetööle kaasa aidata? Mõtet testiti juuni alguses Räpina koolis. 

Päriselu rollimäng ehk LARP (Live Action Role Play Game) on mäng, milles osalejad kehastuvad erinevateks väljamõeldud tegelasteks. LARP kui mitteformaalne õppemeetod on tuntuks saanud ammu, kuid Eesti haridusasutustes on selle võimalusi vaatamata LARPi suhteliselt pikale ajaloole üsna tagasihoidlikult kasutatud. 

Hariduslik rollimäng on pedagoogilise ja didaktilise sisuga rollimäng. Tegemist on ammu tuntud mängulise õppemeetodiga, mida koolides siiski vähe kasutatakse. Miks see nii on? Põhjuseks võib arvatavasti olla see, et tegemist ei ole pelgalt meetodiga, mille võib kapist välja võtta ja õpilastele ette anda. LARPi integreerimine õppetöösse on õpetajale suur väljakutse. Selleks, et mänguni jõuda, tuleb mängu läbiviijal teha veidi eeltööd, kuid tulemus on seda väärt. Tegemist on suurepärase meetodiga, mis loob aluse diskussiooniks ja analüüsiks. Rollimäng aitab osalejatel selgemini näha probleemi, jagada kogemusi ja leida lahendusi. Pedagoogilisest ja psühholoogilisest vaatenurgast on rollimängu positiivseks omadusteks ka fokusseerimine õppimisele, eneseteadlikkusele ja käitumise muutumisele. 

Igavad teemad ja reaalsus 

Kuidas tuua noori kaasa mõtlema sellisel pealtnäha kaugel ja keerulisel teemal nagu põlevkivi kaevandamine? 

Juuni alguses testisid Ederi Ojasoo (MTÜ Peipsi Koostöö Keskus) ja Lea Pullerits (MTÜ Valge Karp) Räpina Gümnaasiumi noortega, kuidas koolinoortele väheatraktiivne keskkonnateema mängu abil põnevamaks muuta. Selleks lõi Valge Karp allegoorilise LARP rollimängu, kus uuriti Eesti mütoloogia tegelaste kaudu põlevkivi kaevandamist. Mängus kehastuti näkkideks, krattideks, metsahaldjateks, maa-alusteks ja libahuntideks; põlevkivi  asemel kaevandati hoopis maagilist kulda.

Rollimäng "Mis seal toimub?" testimine
Foto: kasutamine autorite nõusolekul

Mängus osalevate noorte esialgne reaktsioon rollimängu suhtes oli pigem negatiivne. Mängu läbiviijate poolt kaasa võetud rekvisiite vaadati kahtlustavalt ning eesolevasse mängu suhtuti kriitiliselt. Tegelaskujudesse sisse elamiseks läbiviidud mängud ja tegevused tekitasid aga elevust ning kostümeerimise ajal hoo sisse saanud selfide tegemine aitas kaasa mängu hoogsale kulgemisele. 

Aardekirst "Mis seal toimub?" mängus
Foto: kasutamine autorite loal

Noorte peamine tagasiside oli, et mäng oli tore, põnev ja meeldis. Toodi välja, et alguses oli veidi arusaamatu, mis toimuma hakkab, kuid järk-järgult sai ettevalmistuse käigus kõik selgemaks. Positiivsena viidati noorte poolt ka sellele, et mängu olid toodud päriselu probleemid. Samuti olid osalejad seisukohal, et probleemi mütoloogia abil käsitlemine oli põnevam kui oleks olnud päriselu tegelastega. Rollimängule järgnenud arutelu ja teemakohase videoklipi ajal tõdeti, et paralleele mängu ja päriselu vahel oli palju ning noorte hoiak LARPi meetodi suhtes oli positiivne. 

Hariduslikud rollimängud on võimalus integreerida traditsioonilised õpimeetodid mängulise õppeviisiga. Enamasti seostatakse LARPe ajalooliste mõõgavõitlusmängudega, kuid tegelikult peitub selle taga veelgi võimalusterohkem maailm: matemaatika ja keemia ainetundidega seotud laborikesksed rollimängud, bioloogia- ja geograafiatundide kliimamuutuste ja keskkonnakonfliktide mängud, mängud sotsiaalmajanduslike konfliktide tajumiseks jne. 

Nauding ja rõõm kulgemisest 

Rollimängu kasutamisel õppemeetodina tuleks meeles pidada, et tegemist ei ole tulemusele orienteeritud meetodiga, vaid oluline on kogeda mängu protsessi. Seetõttu võibki esmalt tunduda, et tegu on kaose ja struktureerimata protsessiga, kuid tasub meenutada, et mängu looja ja juhi ülesandeks on vaid luua raamistik, milles mäng toimub ja milles mängijad saavad improviseerida, luua, kogeda jne. Hariduslike rollimängude eesmärgiks on suunata osalejaid tegevuse kaudu õppima. 

Mitteformaalsete meetodite nagu lavastuse, simulatsiooni või rollimängu vahendusel jääb õppijale läbitud materjalist meelde umbes 90%. Selle põhjal võib öelda, et teoreetiliselt on need omavahel seotud meetodid oluline osa õppetööst.

Ederi Ojasoo, MTÜ Peipsi Koostöö Keskus

Lea Pullerits, MTÜ Valge Karp

Ettevõtete ja koolide koostöö õpetab noortele päriselu ning aitab teha tulevikuotsuseid

„Jäta universumisse oma jälg“ on üks Steve Jobsile edu toonud seitsmest äripõhimõttest. Inspireeriv õpikogemus või käik ettevõttesse võib mõjutada noorte tulevikuotsuseid ja soove samamoodi. Selleks, et praktilised ja elulised õpikogemused oleksid erineval moel osa kooli igapäevaelust, kogunesid ettevõtete ja koolide esindajad 16. mail Tallinnas Öpiku Konverentsikeskuses toimunud seminarile "Kooli ja ettevõtte koostööst sünnivad tulevikutegijad". 

Seminar "Kooli ja ettevõtete koostööst sünnivad tulevikutegijad"
Foto: Kasutamine autori loal.

Ettevõtlusõppe programmi Edu ja Tegu koolides läbiviidud uuring näitas, et kõigi haridustasemete noored soovivad rohkem praktilisemat õpet ja selle suuremat seotust päris töömaailmaga ehk ettevõtetes käimist. Õpetajate sõnul jääb see sageli ettevõtjate aja- või huvipuuduse taha. Samas on aga ettevõtjad probleemi ees, et tööturul pole piisavalt vajalike oskuste ja teadmistega inimesi. Koolid ja ettevõtted, kellele koostöös õpetamine on harjumus, leiavad, et kokkupuude erinevate valdkondade spetsialistide ning eluvaldkondadega aitab noortel tulevikuotsuseid paremini teha – praktikud oskavad parimal moel rääkida tööandja ootustest ning tööturu olukorrast, erinevatest ametitest ja valdkondadest – ehk kõigest, mida noor inimene vajab elukutsevaliku tegemiseks. Õppe päriseluga seostamine aitab ka mõista, miks mingi aine õppimine üldse tulevikuks vajalik on. 

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilased hangivad kogemusi ettevõttepraktikal 

Michael Kirshinger, Kadrioru Saksa
Gümnaasiumi majandussuuna ja
praktika koordinaator.
Foto: kasutamine autori loal.

Kadrioru Saksa Gümnaasiumis toimub juba viiendat aastat saksakeelse majanduse suunal praktiline õpe koostöös ettevõtetega. Iga majandussuuna õpilane peab läbima nädalapikkuse tööpraktika, mille järel tuleb esitada praktikaaruanne. Kooli majandussuuna ja praktika koordinaator Michael Kirschinger selgitas: „Soovime avada maailmapilti nii vara kui võimalik, et noorel tekiks kiiremini arusaam, kuhu tahan suunduda, mis on minu tugevused, kus võin mina tulevikus kasulik olla. Selleks kutsume ettevõtjad rääkima, mis võimalused on ettevõtetes. Lisaks usun, et kokkupuude ühe ettevõttega võiks olla selline, et kool läheb nö pärisellu, mitte vastupidi.“ Samuti jagas ta oma kogemust, et ettevõtjad teavad, kui raske on head tööjõudu leida ning seetõttu on nad valmis investeerima tulevikku ja kooliga koostööd tegema. 

Laste tegevused praktikal on erinevad ja sõltuvad ettevõtte spetsiifikast. Selgitamise ja näitamise kõrval võimaldavad osad firmad täita lihtsamaid praktilisi ülesandeid, nt jaemüügi müügi abistamine, tööprogrammidega tutvumine, hinnakirjade koostamine jne. On osaletud läbirääkimistel välispartneritega ja koosolekutel töövarjuna. Õpilaste tagasiside praktikale on väga positiivne, kõrgelt hinnatakse pärisellu piilumise võimalust, mis avardab maailmapilti.  

Kirschinger tunnistab, et suurimad väljakutsed olid koostöö alustamine ja praktika planeerimine eelneva kogemuse ja teadmisteta ettevõtlusmaailmast, kui saadetud kirjad jäid vastuseta ja tuli ka palju eitavaid vastuseid. Kõige suuremaks õnnestumiseks peab ta aga praeguseks tekkinud praktikabaasi kujunemist, tänu millele suudetakse anda õpilastele midagi ellu kaasa, mida paljudes koolides veel ei pakuta. Ettevalmistamisel on ka esimene praktikabörs, kus praktikal käinud õpilased saavad jagada oma kogemusi ning osalema on kutsutud ka praktikaettevõtete esindajad. 

Kadrina keskkoolis õpetab terve kogukond 

Kadrina Keskkooli koostöö kohalike ettevõtetega sai alguse juba 14 aastat tagasi, kui kooli vilistlane ja Aru Grupp ASi juhatuse esimees Juhan Viise pöördus kooli poole murega, et tehnoloogia ülikiire arengu tõttu seisame varsti silmitsi kvalifitseeritud tööjõu puudusega ning hariduses tuleks seda probleemi ennetama asuda. Nii sündiski kohaliku ettevõttega koostöös valikaine „Ärijuhtimise ja tehnoloogia alused“. Kooli direktor Arvo Pani selgitas: „Motiveerime õpilasi reaalaineid ja tehnoloogilisi erialasid valima ning ettevõtlikud olema. Valla jätkusuutlikkuse tagavad ju inimesed ning meil on juba näiteid noortest, kes on peale hariduse omandamist tulnud meie valda tagasi“. Direktori sõnul tekitas esmane partnerlus Aru Grupiga aluse suuremale koostööle ka teiste ettevõtetega, nii et ettevõtjad osalevad kooli õppetöös erineval moel juba algklassidest alates. 
Näiteid Kadrina kooli ja ettevõtete koostööst on palju. Ettevõtja saab pakkuda info- ja teabepäevi ettevõtte ja tegevusvaldkondade tutvustamiseks, õppekäike ja praktikaid nii Eestis kui välismaal, praktikuid kooli lektoriks ning koostöös kooliga ürituste läbiviimist – Kadrinas toimub näiteks IT ja nutifestival CADrina. Lisaks saavad tublimad õppijad tänu suurepärasele arvutiprogrammide oskustele suvevaheajal asendada ettevõttes puhkusi. Selline praktika või suvine töö võib nii mõnelegi noorele tagada töökoha. 

Kadrina Keskkooli direktor Arvo Pani.
Foto: Kasutamine autori loal.

Kool pakub ettevõttele vastutasuks koolitusi (nt arvutijoonestamine), aitab korraldada sündmusi, kaasab ettevõtjaid kvaliteetse hariduse eesmärgil kooli arendustegevustesse (nt õppekavade väljatöötamisel eksperdina) ning vajadusel abistatakse kogu kooliperega ettevõtet. 

Koostöövõimalusi on laialt - pannkoogikohvikust lõimimise ja ühise valikaineni 

Oma kogemust sisukast koostööst Kadrina Keskkooliga oli seminarile tulnud jagama ka Silberauto AS turundusosakonna juht Jana Ribelis. Üheskoos töötati välja gümnaasiumiastmele valikaine „Turunduse ja müügitöö alused“. Ainekavas ettenähtud tunnid jaotati ettevõtte töötajate vahel ära ning kooli õpilased said kuldaväärt kogemuse õppida tippettevõtte spetsialistidelt. Koolidele jagas Jana Ribelis aga soovitusi, et tuleks olla võimalikult paindlik ja vastutulelik ettevõtte suhtes ning mitte kohkuda esimestest takistustest – nt planeeritud tunnile võib tekkida lähetus, väliskülalised või muu oluline tööülesanne ja tuleb leida lahendus. Samuti tuleks julgustada õpilasi kooli külalistundi andma tulnud praktikutelt rohkem küsimusi küsima – sellist võimalust ei avane just iga päev. Ettevõtjate avatud loenguid tasub pakkuda võimalikult laiale auditooriumile, kutsuda kokku terve gümnaasiumiosa või miks mitte võimalusel ka naaberkoolide õpilased. Praktilised ülesanded on õppimises väga olulised, kuid reaalse kogemuse saab laps aga siiski ettevõttes kohapeal. 

Ettevõtlusõpetajad ettevõttesse töövarjuks – miks mitte? 

Tarkvaraettevõtte Brightspark OÜ juht ja asutaja Kari Maripuu on ettevõtlust õpetanud erinevas vanuses lastele Tabasalu Gümnaasiumis ning panustanud ka õpilasfirmade mentorina. Tema sõnul ei küsi huvi ettevõtluse vastu vanust ning tema on ise lapsevanemana selleks vajadust nähes andnud majandustunde ka 1. klassi lastele, mis oli väga positiivne kogemus. Läbi pannkoogikohviku õpiti koostama äriplaani ja mõtestama lahti turunduse alused, vastates küsimusele „Kuidas saada klient ostma“. Vanemates klassides üritab Kari leida ettevõtluse õpetamisel seoseid teiste ainetega, näiteks matemaatika, inglise keele ja miks mitte ka tööõpetusega. „Ainete lõimimine annab võimaluse leida ettevõtlusõppele riikliku õppekava raames rohkem aega. Alati ei pea otsima tihedas ainekavas eraldi ainetunde, vaid tuleb püüda õpetada teineteist toetavaid aineid ühiselt. See muudab ka rutiinsete ainete õppimise lastele huvitavamaks ning annab lastele vihje, kuidas õpitav aine on hiljem reaalselt vajalik.“ rääkis Kari. 

Kari hinnangul ei saa vaatamata ettevõtjate kasvavale huvile ettevõtlusõpet üles ehitada kooli külastavate ettevõtjate najal, kuna see ei ole tema hinnangul jätkusuutlik. On kindel, et tiheda töögraafikuga ettevõtja ei suuda oma põhitöö kõrvalt aastaid missiooni korras õpetamas käia. Küll aga võiks ettevõtlusõppega seotud õpetajad tuua „praktika“ käigus ettevõttesse, lastes neil osaleda juhtkonna koosolekutel, neid võiks kaasata ettevõtte strateegia aruteludesse, müügikoosolekutele jne. See annab praktilise oskuse oma tunde praktiliste näidetega rikastada ning õpetatavat teemat päriseluga siduda. Samuti pannakse selliselt aluse koostööle õpetaja ja ettevõtlusõpet toetava ettevõtte vahel. 

Ideepank - kuidas koolid ja ettevõtted saaksid üksteisele kasulikud olla 

Variante, kuidas koolid ja ettevõtted saaksid koostööd teha, on väga erinevaid. Neist levinumad on näiteks koolide õppekäigud ettevõttesse, ettevõtjate külalistunnid koolides, praktikakohtade pakkumine ja õpilastest töövarjud ettevõtetes. Võimalusi on aga palju rohkem, kui koostööd hästi planeerida ja eesmärgistada. Seminaril toimunud grupitöödes mõeldi ajurünnaku tulemusel välja mitmeid põnevaid koostööideid. Näiteks võiksid õpilased valmistada ettevõtetele ametijuhenditest humoorikas võtmes videoid, luua sisu sotsiaalmeedia kanalitesse või korraldada kehalise kasvatuse tunni raames ettevõttele tervisepäeva. Häid võimalusi pakub ka õpilaste kaasamine ettevõtte toote või teenuse arendamisse. Lähenedes aga veidi teise külje alt saaksid õpilased näiteks avalikku esinemist õppida andes neile aluseks ettevõtete erinevaid tooteid ja teenused, mille põhjal noored koostavad ja esitavad pitch’i ehk lifitikõnesid. Tutvu ideepangaga siin ja leia endale sobiv! 

Veelgi rohkem inspiratsiooni erinevatest koolide ja ettevõtete koostöövõimalustest leiab heade praktikate kogumikust, mille leiate SIIT. 

Ettevõtete ja koolide koostööseminare korraldavad ettevõtlusõppe programm Edu ja Tegu, Eesti kaubandus-Tööstuskoja võrgustik “Ettevõtlikkuse edendamiseks” ning Eesti Teadusagentuur. Toetab Euroopa Sotsiaalfond.

Meil kõigil on koolis hea olla!

Kool on koht, kuhu tulla hea meelega 

Mäetaguse põhikooli visioon on "Meil kõigil on koolis hea olla". Kool tegutseb Alutaguse vallas ning 2018. aasta sügisese seisuga õppis koolis 130 õpilast, kellest 41 õpilast saavad üldist, tõhustatud või erituge. Kolmandik kooli õpilastest räägib koduse keelena vene keelt ning seitse protsenti meie õpilastest elab asenduskodus. Mäetaguse põhikooli õpilastest 90 räägib eesti keelt emakeelena. 

Koolis töötab 32 õpetajat, HEV-koordineerija, sotsiaalpedagoog, logopeed, huvijuht, õppejuht ja tugiisik. 

HEV õpilaste õppekorraldus koolis

Hariduslike erivajaduste arengu toetamiseks on koolis loodud tugisüsteem ja tugipersonal. Tulenevalt õpilaste erivajadustest on meil koolis üks liitklass lihtsustatud õppekaval õppivatele õpilastele, ühele õpilasele keskendatud õpe ning väikeklassid 8. ja 9. klassides. 

Üldist tuge saavad õpilased õpiabirühmas (eesti keeles, matemaatikas) ajutise õpiraskuse, jäädava õpiraskuse või keelest tingitud raskuste korral (emakeel vene keel). Kõne ja keele probleemide puhul aitab meil logopeed õpilasi kolmel päeval nädalas. 

Praktilised näpunäited (HEV) õpilaste õpetamisel 

Õpilaste õpetamise edu võtmeks on kodu ja kooli vaheline koostöö. Õpetaja on klassiruumis turvalise ja positiivse õhkkonna looja. Kolleegidele aga nõu- ja jõuallikas. 

HEV õpilaste õpetaja on klassiruumis positiivse õhkkonna looja ja ainetundides huvi tekitaja. Kindlad reeglid klassis, teiste õpetajate ainetundides ja vahetundides, muudavad õpilastele õppimise ja koolis käimise stabiilseks. Järjepidevus või kord annab õpilastele kindlustunde ja tõstab nende enesehinnangut. Pidev pealekäimine ja etteheited tekitavad õpilastes trotsi. Meie soovitus on sellest hoiduda. 

Tunde on võimalik huvitavaks teha ja rikastada läbi aktiivsete õppetegevuste, tuleb olla vaid loov ja fantaasia tööle panna. Olulised on puhkepausid. Igal õpetajal on vaja tunda enda õpilaste puhul ära piir, millal on õpilased väsinud ja vajavad puhkamiseks aega. Miks mitte teha paus liikuvaks! 

3. klassid õpetajate ja Sõber Karuga "Sügise sünnipäeval"

HEV laste õpetamisel on oluline keskkond. Klassiruum võiks olla heledates ja positiivsetes toonides ja segavate faktoriteta (nt tiksuv kell, läbipaistvad seinad, müra või helid, jms). Soovitame tekitada võimalikult vähe “rääkivaid” seinu ja kasutada vaid olulist infot (tunniplaan, tundide ajad, põhireeglid). 

Oma töös lähtume Kaja Plado ütlusest “Kui laps ei saa õppida nii nagu õpetaja õpetab, siis tuleb õpetajal õppida õpetama nii nagu laps õpib!”. Selleks, et toetada HEV õpilaste arengut kooliteel, peame oleme meie õpetajatena need, kes suudavad leida uusi lähenemisviise ja metoodilisi võtteid. Selleks täiendame end koolituste ja tasemeõppe kaudu. Oleme õnnelikud, et töötame just Mäetaguse põhikoolis. 

Anne Lepamäe

põhikooli mitme aine õpetaja, klassijuhataja

Teele Juursalu 

HEV koordineerija ja matemaatikaõpetaja

Gerli Habakukk 

klassiõpetaja ja klassijuhataja