Esmaspäev, 30. detsember 2019

Roheliseks Kooliks kasvamise lugu


Roheline Kool (inglise keeles Eco-schools global) on suurim ülemaailmselt tuntud keskkonnaharidusprogramm, millega on tänaseks liitunud üle 59 000 kooli ja lasteaia 67 erinevast riigist. Eestis osaleb hetkel programmis 135 haridusasutust. Programmi tegevus saab alguse klassiruumist ja laieneb seejärel kogu koolile/lasteaiale ning kogukonnale. Rohelise Kooli programmi eesmärgiks on keskkonnahariduse abil jätkusuutliku arengu edendamine ja seeläbi põlvest põlve kanduva keskkonnateadliku eluviisi propageerimine. 

Tallinna Kuristiku Gümnaasium liitus programmiga 2017. aasta oktoobris. Meie kool järgis juba enne programmiga liitumist mitmeid Rohelise Kooli põhimõtteid ja meil olid loodud head võimalused keskkonnaharidusega teadlikumaks tegelemiseks. Programmiga liitumine pidi andma meie tegevustele mõtestatuma suuna ja eesmärgi ning muutma tegutsemise reeglipärasemaks ja struktureeritumaks. 

Meie soov on, et käesolevast artiklist saaks eelkõige abi haridusasutused, kes alles plaanivad Rohelise Kooli programmiga liituda, seetõttu kirjeldame Kuristiku gümnaasiumi senist kogemust programmis paika pandud tegevuste ja eesmärkide kaudu. 

Peale sooviavalduse täitmist programmiga liitumiseks moodustasime keskkonnatöörühma. Töörühmaga kutsuti liituma loodusainete õpetajad, lisaks olid oodatud kõik teised kooli töötajad, keda teema huvitas. Rühmale määrati juht ja koordinaator. Juhi ülesandeks sai kutsuda kokku ja juhatada keskkonnatöörühma koosolekuid ja suuremaid tegevusi. Koordinaator hoidis korras dokumentatsiooni ja vastutas näiteks tegevuskava, vahearuande ja Rohelise lipu taotluse õigeaegse esitamise eest. Töörühma kõige olulisemad liikmed olid ja on tänaseni loomulikult aktiivsed ja teemast huvitatud õpilased. Nemad osalevad töörühma koosolekutel ja tegevustes vabatahtlikult ning nende ülesanne on kaasõpilastele info vahendamine ja Rohelise Kooli tegemistesse kaasamine. Meie senise kogemuse näitel on kõige aktiivsemaks sihtgrupiks osutunud II kooliaste. 

Järgmise sammuna tegime keskkonnaülevaatuse, mida kahel esimesel aastal aitasid teostada töörühma liikmed. Sel sügisel kaasasime juba kõik klassijuhatajad, mis võimaldas paremat ajakasutust ja efektiivsemat küsitlemist. 

Tegevuskava loomiseks oli vaja valida 12 põhiteema hulgast kolm teemat, millega aasta jooksul põhjalikumalt tegeleda. Teemade valimisel kuulasime ära töörühma õpilaste mõtted ja argumendid. Nendest koorusid välja ideed, kuidas valitud teemasid käsitleda ning missuguseid tegevusi selleks ette võtta. Kolme programmis oldud aasta jooksul oleme süvendatult jõudnud tegeleda globaalse kodakondsuse, kliimamuutuste, transpordi, tervise ja heaolu, prügi, jäätmete, elurikkuse ja looduse ning kooliõue teemaga. 

Esimesel aastal koostasid kõik klassid ka oma keskkonnareeglid, mis klassiruumide seintel tuletasid kõigile õppijatele meelde, kuidas keskkonnasäästlikult käituda. Korraldati mitu koolisisest viktoriini õpilaste teadlikkuse tõstmiseks, et alustada prügi liigiti kogumisega. Kevadel 2018 kujundasid keskkonnatöörühma liikmed jäätmete sorteerimiseks kõigile koolimaja korrustele spetsiaalsed prügikastid. Prügikastid valmistati kasutatud värvipurkidest ning tekitasid koolipere hulgas esialgu elevust. 

Õpilaste kujundatud prügikastid
Foto: Autori erakogu, märts 2018. Kasutamine autori loal.
Esimese õppeaasta suurem ühistegevus ja koolipere kaasamise näide oli kevadised koristustalgud Linnamäe tee haljasalal, kus osales üle 100 õpilase. Aktsiooni toetas ka Lasnamäe Linnaosa Valitsus. 
Koristustalgud Linnamäe teel
Foto: Autori erakogu, mai 2018. Kasutamine autori loal.
Mais 2018 sai Tallinna Kuristiku Gümnaasium rohelise lipu. Koolipere ja lapsevanemad said toimuvate tegevuste kohta infot meie Rohelise kooli blogi vahendusel, kuhu esimesel programmiga liitumise aastal tehti 54 postitust. Postitused olid suuresti seotud keskkonnatöörühma algatustega, aga ka erinevate klasside või õpilaste keskkonnateadlike tegudega. Ka kooli töötajaid hoiti jooksvalt kursis toimuvaga, edastades neile kõik töörühma koosolekute protokollid ning keskkonnaanalüüsid, mida paluti klassijuhatajatundides õpilastega käsitleda. 

Programmis osalemise teine aasta algas taas keskkonnatöörühma moodustamisega. Rõõm oli tervitada paljusid eelmisest aastast tuttavaid liikmeid, aga ka mitmeid uusi õpilasi. Keskmiselt osaleb igal töörühma koosolekul 20 õpilast. Kuna 2018/2019. õppeaasta üheks põhiteemaks oli transport, oli ka üks suuremaid aktsioone, mille sel aastal korraldasime, koolipere autovaba päev. See tähendas üheks päevaks kooliõue täielikku sulgemist transpordile. Õpilastelt ja ka mitmetelt lapsevanematelt tuli väga positiivne tagasiside, et kooli ees oli sel päeval turvaline ja mõnus liikuda. 

Autovaba päev Kuristiku Gümnaasiumis
Foto: Autori erakogu, september 2018. Kasutamine autori loal.
Terve õppeaasta vältel propageerisime lisaks jalgratta ning tõukerattaga kooli tulemise võimalust. Kooli territooriumil valmis kaks uut rattamaja ja jalgrataste kasutamine tõepoolest kasvas. Keskkonnaanalüüsi tulemused näitasid, et märkimisväärne teadlikkuse kasv on olnud ka õiglase kaubanduse ja ökoloogilise jalajälje osas. Neil teemadel organiseeris õpilastele harivaid töötubasid meie koolis ametis olnud välisvabatahtlik. 

Kevadel toimusid taas suuremad koristustalgud, seekord keskendusime oma kooliõuele ja selle ümbrusele. Osales ligikaudu 70 õpilast ja ka mitmed õpetajad eesotsas koolijuhiga. Rohelise Kooli töörühma liikmeid pälvisid talgutega seoses koolipoolse tunnustuse „Maikuu tegija 2019“. 

Märkimisväärne on, et kooli juhtkond püüab omalt poolt kõigiti panustada õpilaste mõtete ja ideede teostamisele kaasa aitamisse. Nii sai õpilaste palvel rajatud mitmeid lisavõimalusi õuesõppeks kooli territooriumil, aidati autovaba päeva korraldamisel ja varustati õpilasi talgupäeval vajalike töövahenditega. 

Käesoleval, 2019/2020. õppeaastal näeme rõõmuga, et järjest enam keskkonnaga seotud tegevusi integreeritakse õppekavasse ja need on ainetundide loomulik osa, mitte kooliväline lisategevus. Õpilased on käinud kümnetel temaatilistel õppekäikudel, terve 6. klass osales Maailmakoristustalgutel, 9. klass istutas kooliõuele 100 lillesibulat, 4. klass kogus Pauligi kohvipuru projekti raames mitu suurt kotitäit kohvipuru, et lasta sellest uut energiat toota. Kogu jõululaada tulu läks seekord annetuseks, jõululaadal müüdi aga suures osas enda käsitööd ja mahetooteid. 8. klassi õpilased on kaardistanud jäätmekonteinerite asukohad oma koduümbruses. 5. klasside õpilased märgistasid ohtlikud teeületuskohad kooli ümbruses, et jalgsi liiklemine oleks turvalisem. 2. ja 3. klasside õpilased kujundasid vee ja elektri säästmisele üles kutsuvaid plakateid, mis ripuvad nüüd koolimaja käidavamates kohtades. 

3. klass kujundas säästlikkusele kutsuvaid plakateid
Foto: Külli Ratassepp, november 2019. Kasutamine autori loal. 
Kõik need tegevused on toimunud meie 2019/2020. aasta edukaima algatuse „Iga klassi keskkonnategu“ raames. Kõigist toimunud tegevustest on võimalik lugeda Kuristiku Gümnaasiumi Rohelise Kooli blogist: http://kuristikurohelised.blogspot.com/, kuhu sel õppeaastal on lisandunud 44 postitust. 

Rohelise Kooli programm aitab kaasa õppekava läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ sisukale ja tulemuslikule käsitlemisele. Ajal, kui kogu maailmas räägitakse iga päev kliimamuutusest, tuleb see teema siduda õppekavaga mitte ainult loodusainete tundides, vaid kõigis ainetes. Keskkonnakaitse käsitlemiseks huvitavaid ning õpilasi kaasavaid meetodeid pakub Rohelise Kooli programm küllaldaselt. 

Programmiga liitudes pelgasime veidi sellega kaasnevat bürokraatiat: aruandeid ja analüüse, ent tegelikkuses aitavad need mõista, millistele teemadele ja küsimustele enim keskenduma peaks. Siiralt tore on näha, et loodushoiu ning keskkonnateemad lähevad õpilastele tõesti korda. Me väga loodame, et Kuristiku gümnaasiumi õpilased on mõistnud, et suured muutused algavad meist endist ja iga väikseimgi tegu loeb.



Karmen Kisel, Külli Ratassepp

Tallinna Kuristiku Gümnaasium

Neljapäev, 26. detsember 2019

Ebamugavus pole piisav põhjus. VAT Teater ehitab sildu kooli ja teatri vahele

VAT Teatri üks missioonidest on luua noorele vaatajale tähenduslikke lavastusi, töötube ja abimaterjale. Teater on ideaalne meedium, millega ühendada sotsiaalselt ja psühholoogiliselt tundlikud teemad haaravate lugudega. Määrav on materjalivalik. Eesmärk pole noort publikut šokeerida või ärritada, vaid pakkuda neile võimalusi teistsugusteks vaatepunktideks. See pole aga kunagi lihtne, sest nn tabuteemadega käib alati kaasas teatav ettevaatlikkus, ometi just nende teemade avatult käsitlemine pakub võimaluse kasvamiseks ja arenguks. 

Üle kümne aasta oli VAT Teatri repertuaaris noortelavastus „Kas sulle meeldib porno?”, mis alguses tekitas publikus kahtlusi ainuüksi pealkirja tõttu. Aja jooksul aga mõisteti selle lavastuse väärtust nii seksuaalteemade kui meedia mõjude käsitlemisel õppetöös. VAT Teater lõi omalt poolt lavastuse kõrvale kaks töötuba. Edaspidi oleme lähtunud just sellest mudelist ja loonud laste- ja noortelavastuste juurde toetavaid töötube ning materjale, sest on palju teemasid, mida ei ole lihtne koolitunnis käsitleda. Proovime leida sildasid ja uusi mooduseid läbi teatri vahendite, et olla õpetajatele toeks. 

Kaaludes VAT Teatri repertuaari näidendit „Kas kalad magavad?” (autor: Jens Raschke), arutlesime pikalt, mis vanusegrupile see lugu siiski mõeldud on. Kas autori pakutud vanusele 10 saab ikkagi rääkida lugu väikesest tüdrukust, kes peab toime tulema oma noorema venna surmaga? Lavastaja alustas näitlejaga proove ja õige pea oli selge, et loo dramaturgia on niivõrd empaatiliselt loodud, et see lugu sobib noortele ideaalselt. Kuidas aga veenda õpetajaid? Nemad ju võtavad lavastust valides vastutuse oma õpilaste ees. Õpetajate motiveerimiseks korraldasime kohtumise psühholoog Pille Isatiga, kes selgitas leinaga seotud psühholoogilisi protsesse. Lisaks loodi lavastuse juurde abimaterjal, mida õpetajad saavad kasutada tunnis enne või pärast etenduse külastamist. Materjal avaldab nii näidendi sünniloo tagamaid kui toob õpetajale praktilisi näiteid, kuidas sellist delikaatset teemat lastega käsitleda ning kuidas neid teatrikülastuseks ette valmistada. Materjalis on viited ka teistele programmidele (nt Tervishoiumuuseumis), kust õpetaja saab veel rohkem infot ning tuge otsida. Lisaks saab tööoas „VATinaarium” kirjutamisharjutuste kaudu välja öelda mõtteid, mis lavastuses hingele jäid.


Kirjutamise töötuba VATinaarium
Foto autor: Loore-Ly Mahla
Leina kõrval on teine keerukas teema kiusamine. 2017.-2018. aastal võimendus ühiskonnas jällegi noortevahelise vägivalla problemaatika, uue nähtusena kirjeldati internetis levivaid julgusmänge nagu „Sinine Vaal”. VAT Teater reageeris sellele teemale kärmelt. Kristiina Jalasto kirjutas ja Helen Rekkor seadis lavale noortedraama „#kaotamindära”. Sünge ja filmilik lavalugu rääkis noorukist, kes jääb karmide kiusajate küüsi. Oleks ju võinud leida pisut malbema lähenemise, kuid nii autor kui lavastaja mõistsid, et sel teemal ei tohi jääda poliitkorrektseks – sobimatut käitumist tuleb näidata kogu selles koleduses. Publikult laekus loojate valikut kinnitanud tagasiside: see on karm lugu, mis sunnib oma väärtushinnanguid ja käitumismalle ümber mõtestama. Jällegi lõi VAT Teater lavastuse juurde haridusmaterjalid, mille abil anda kogu teemale laiem kõlapind. Materjali aitas luua seekord lisaks lavastusmeekonnale ka veebikonstaabel. Samuti on lavastusega seotud foorumteatri töötuba „Noor virtuaalmaailmas”, kus saab analüüsida kogetud, mängida läbi situatsioone lavastusest ja leida ühiselt lahendusi. 

VAT Teater on alati kasutanud uusi materjale võimalusena teha koostööd erinevate valdkondade esindajatega. Lavastuse „Kiskja” (autor-lavastaja: Helen Rekkor) puhul, mis käsitleb kohtingudroogide sünget maailma, palus VAT Teater abi nii Eesti Politsei seksuaalkuritegude osakonnalt kui Eesti Seksuaaltervise Liidult, et luua lavastuse kõrvale põhjalikud abimaterjalid. Ühtlasi oleme loonud töötoa „Seksuaalsus ja meie õigused”, et aidata analüüsida lavastust ja saada teadlikumaks soostereotüüpide ning seksuaal- ja inimõiguste osas. See töötuba on mõeldud nii õpilastele kui õpetajatele. 

Lavastus "Kiskja"
Foto autor: Gabriela Liivamägi
Kui teatrietendus peaks andma kunstilise kogemuse, liigutama hinge, siis haridustegevused – nii materjalid kui töötoad – aitavad heita kogetule teise mõõtmena valgusvihu, st mõtestada toimunut ja selle tähendust. Mida saab sellest kaasa võtta ja rakendada igapäevaelus? Lavastusega seotud materjale koostavad dramaturg ja haridustegevuste juht ning need on kasutatavad iseseisvalt etenduse eelselt ja järgselt või koos töötoaga. Oleme loonud mahukad toetavad materjalid, kus leiab nõuandeid võimaluste osas, kuidas ühendada õppeaineid ja sündmuseid eri lavastuste ja töötubadega. Materjalides on toodud ka töötubade side põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava läbivate teemadega. Kodulehel on mitmeid kokkuvõtteid varasematest projektidest ning ajurünnakutest erinevatel teemadel (nt koolivägivalla ennetusmeetodid). 

Selge on see, et pahatihti ei puuduta lavastuses nähtud probleem klassi mitte kaudselt, vaid justnimelt otseselt (nt keerukad klassisisesed suhted, kiusamine). Sellised olukorrad nõuavad järeltegevusi. Edukaks on osutunud jätkutöötoad. Näiteks: esmalt toimub improteatritöötuba, et avada mängulust ja kasvata osalejates julgust; sellele järgneb foorumteatritöötuba, et üheskoos probleemteemat analüüsida ja lõpuks toimub loovkirjutamisetöötuba, kus osalejad saavad kogetu loomingulises võtmes kirja panna. 

Töötubasid saab seega kombineerida lähtuvalt oskustest, mida õpilastel vaja arendada, sh ka liikumine, kirjutamine, sotsiaalsed oskused jpt. Üks ja sama töötuba sobib erinevatesse kontekstidesse, nt lavavõitlus on sobiv nii lavastuse „Pal-tänava poisid” juurde kui mõne meeleoluka sündmuste rikastamiseks (nt isadepäev). Tantsutöötoad (impro ja flamenko) võivad sobida keelekümbluslaagri noortele või sallivusnädalal eri kultuuride tutvustamiseks. Kirjutamistöötoad aitavad lugusid leida, lavastusi analüüsida, näidendite või teatri põhimõisteid õppida. Improteatril on kaks fookust: grupikoostöö arendamine või teatraalsem suund, kus uuritakse stseenide loomist. Foorumteater aitab nii loo teemasid analüüsida („Pal-tänava poisid”, „Müller peab lahkuma!”, „#kaotamindära”), kui konkreetse grupi probleemidele lahendusi otsida. Need on vaid mõned näited. Meie tegevused on paindlikud ja sobivad lastest täiskasvanuteni ning ka mitmes eri keeles. Meie missioon on, et need etendused, töötoad ja abimaterjalid aitaksid inimestel alustada enese ja teistega ausat ja otsekohest dialoogi. 

Lavastus "#kaotamindära"
Foto autor: Gabriela Liivamägi
Sildade ehitamine VAT Teatri ja publiku vahel toimub pidevalt. Toimuvad erinevad projektid, võistlused, vestlusringid, arvustuste kogumised ja õpetajate sündmused. Aeg-ajalt kaasab VAT Teater nii noori kui ka õpetajaid mõnede lavastuse loomisse, seda nii näidendi kirjutamise, lavastuse prooviprotsessi kui tagasiside etapis. Meie jaoks on oluline, et meie loodud lavalood kõnetaksid kogukonda ja annaksid võimaluse uuteks vaatepunktideks. VAT Teater lööb ka kaasa 2019. aasta sügisel alanud rahvusvahelises teatriprojektis „PLAYON!”, mille raames on järgneval neljal aastal oodata erinevaid publikut ja sihtrühmi kaasavaid ettevõtmisi. 

Ebamugavus ei ole piisav põhjus ega vabandus, et keerukaid teemasid laval vältida. Pelgalt probleemi näitamisest ei piisa. Tundlike teemade käsitlemine paneb teatritegijatele veel uue vastutuskihi. Teatri platvorm on hea võimalus tuua kokku erinevate valdkondade professionaalid ja luua materjalid ning töötoad, mis on täis adekvaatset infot, nõuandeid ja soovitusi. 

Täpsem info lavastuste ja töötubade pakettide ning materjalide kohta: www.vatteater.ee (Õpetajale)


Mari-Liis Velberg, VAT Teatri haridustegevuste juht
Mihkel Seeder, VAT Teatri dramaturg

Kolmapäev, 11. detsember 2019

Hariduskonverents "Õppimise aeg" 15.-16. jaanuaril 2020 Tartus

Hariduskonverents toimub VII korda algatuse Huvitav Kool raames. Konverents toob ka seekord Tartusse kokku üle 300 õpetaja, koolijuhi ja haridushuvilise. Konverentsi keskne teema, nagu pealkirjastki aimub, on aeg – nii ajaga kaasas käimine kui aja tõhus kasutamine. Kahe päeva programm sisaldab nii kaasa mõtlema kutsuvaid ettekandeid kui praktilisi töötube. Oma sõna ütlevad ka tänased õpilased, kes kujundavad homse ühiskonna. Arutelusid juhib Urmas Vaino. 

Konverents on osavõtjale tasuta; igast õppeasutusest on oodatud kuni kaks esindajat. Osalemiseks on vajalik eelregistreerimine. Registreerunutel, kellel siiski pole võimalik osaleda, palume sellest teatada korraldajatele esimesel võimalusel. 


Konverentsile registreerimine on lõppenud!


Lisainfo: huvitavkool@hm.ee, tel: 56952950 (Kärt Leppik)

Kolmapäev, 15. jaanuar TÜ spordihoones (Ujula 4A)


11.00
Avamine
Mart Laidmets, Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler
11.30
Õppimise kese
Kadri Kosk (Raatuse Kool), 
Andres Pajula (Tallinna Linnavalitsuse haridusamet), 
Aule Kink (Häädemeeste Kool), 
Annagreta Raudseping (Tartu Ülikool), 
Heidi Paabort (Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus), 
Marcus Ehasoo (Eesti Õpilasesinduste Liit)
13.00
Lõuna
14.00
Avatus
Ühiskond kooli toetajana - Gerli Neppi (Asendusõpetaja programm), Laura Kalda (Haridusfond), 
Koostöö versus töötamine koos - Tauno Võhmar (Alutaguse Vallavalitsus), Veera Sibrik (Mäetaguse Põhikool), 
Tänasida pausikesi ära viska homse varna - Signe Mällo  
Kogukonna kaasamine ja külalislahkus
Grete-Stina Haaristo (A. Haava nimeline Pala kool)
15.30
Paus
15.45
Õpivaramu I – töötoad lähtuvalt osaleja valikust
Uuenduslikud e-kogud kõigile õpetajatele  (SA Innove)
Õpetajate, kooli- ja õppejuhtide arenguprogrammid (SA Innove ja programmis osalejate kogemus)
Loome tulevikku (Valga Kutsehariduskeskuse ja Valga Gümnaasiumi koostöö näide)
Kuidas edukalt muutusi ellu viia ja teha seda inimesi säästvalt (Viljandi ja Elva Gümnaasiumi näitel)
Valime oma huvitunni! (Tallinna Kunstigümnaasiumi näide, huvihariduse lõimimine õppetöösse)
Hariduslik päris elu rollimäng ehk larp (Live Action Role Play Game) - kust ja kuidas alata? (MTÜ Valge Karp, Peipsi Koostöö Keskus MTÜ)
Õppe kavandamine ja läbiviimine koostöös ettevõtjaga (Rakke Põhikooli ja Nordkalk AS näitel)
Õpetaja käitumise mõju õpilase õpimotivatsioonile (TÜ kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakond)
16.45
Paus
17.00
Kus peitub õpetajageen? Toivo Maimets, Tartu Ülikooli rakubioloogia professor

Neljapäev, 16. jaanuar TÜ spordihoones (Ujula 4A)

9.30
Oh ajad, oh oskused! 
Kuidas mahutada 8-tunnine tööpäev 4 tunni sisse?
Uku Tomikas, külalis- ja asendusõpetaja koolides, juhtiv ärianalüütik Messente Communications firmas ning vabatahtlik tuletõrjuja
10.00
Õpetaja tööaja kasutamine (TALIS 2018)
Merle Taimalu, Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut
10.20
Töö ja oskused 2025: Miks on vaja õppida ja milleks on koostöö erinevate tasandite vahel vajalik?
Urve Mets, Kutsekoda
10.50
Paus
11.00
Õpivaramu II - töötoad lähtuvalt osaleja valikust
Õpiring - jaga kogemust, korruta tulemust (TÜ haridusuuenduskeskus)
Ma kandideerin! Mis edasi? (Ettevõtlusõppe programm Edu ja Tegu, SA Innove ja ettevõtjate koostöös) 
Koos on parem (koolipidaja ja kooli koostööst Haapsalu näitel)
Õpilase hääl koolis kuuldavaks: õpilasesinduse valimine arvamusfestivali kaudu (Pirita Majandusgümnaasiumi näide)
Tekst kui keerdtrepp (lõimitud aine- ja keeleõppe rakendamine)
Kriteeriumipõhine hindamine kui kaasaegse õpikäsituse rakendamise tööriist (Miina Härma Gümnaasium)
Lapsevanemad tahavad kooliellu sekkuda - väljakutse või võimalus? (Tartu Karlova Kool)
VAT Teatri haridustegevused. (Praktilisi näiteid ja harjutusi)
12.00
Lõuna
12.45
Vaatame tagasi ja edasi
Pille Liblik (Haridus- ja Teadusministeerium), Kersti Kõiv (Haridus- ja Teadusministeerium), Gerli Brifk ja Britt Järvet (Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrandid), Merike Kull (Tartu Ülikooli liikumislabor), Anna Vasjutina (mitmekultuuriliste koolide võrgustik MUKK)
14.30-15.00
Konverentsi kokkuvõte


Algatus Huvitav Kool on Haridus- ja Teadusministeeriumi koordineeritav koostöövõrgustik, mille eesmärk on motiveerida koole, lapsevanemaid ja laiemat kogukonda koostööle; innustada koolides toimuvat nähtavamaks muutma ja tõstes esile neid, kes juba on edukalt muutnud õppimise ja õpetamise huvitavamaks, inspireerivamaks, elulisemaks. Algatuse üldhariduskonverentside sari alustas aastal 2013 ning on kujunenud väga populaarseks ja osavõturohkeks. Viimase kolme aasta kesksed teemad olid füüsiline, vaimne ja sotsiaal-emotsionaalne õpikeskkond.





Neljapäev, 5. detsember 2019

Jätkusuutlikkuse vankrit veab haridus

Kestlik areng on viimastel aastatel meie igapäeva pugenud paljukasutatud ning kõikidesse arengukavadesse kirjutatud mõiste. Kestlikkust väärtustada on lihtsalt kaasaegne ning kohusetundlik, ehkki strateegiatest tegudeni jõutakse enamikes organisatsioonides teosammul. Luua Metsanduskoolis on aga kestliku arengu põhimõtteid järgitud algusest peale – ka siis, kui me ei olnud veel maailmas jõudnud kliimasõjaeelsesse seisundisse. 

Jätkusuutlikkuse üks olulisemaid valdkondi on haridus, mis peab olema ise kestev ning samas ka toetama kestlikku arengut, andes õpilastele eluks kaasa vajalikud oskused, teadmised ja väärtusruumi. Haridus Eestis on kõigile kättesaadav – olenemata soost või vaadetest, sõltumata õppija majanduslikust olukorrast. Selline haridus aitab nii noortel kui täiskasvanud õppijatel paremini mõista nii nende enda kui ühiskonna toimimist, näha võimalusi ja tagajärgi nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil, edendada kriitilist mõtlemist ja arvestada tulevikuga. Üks kool, eriti veel päris oskuste omandamisele keskendunud kutseõppeasutus, toob muidu üsna vaiksesse maapiirkonda elu ja noori. Elu maal oleks täna mitmetes Eesti piirkondades kooli, kui ühe suurema tööandjata kui mitte võimatu, siis kaunis kurb. 
Luua Metsanduskool istutab igal aastal kümneid tuhandeid uusi metsataimi
Foto kasutamine autori loal. 
Tänasel päeval on kestliku arengu põhimõtted meie õppetöö ja praktikate aluseks. Metsandushariduses, ning tegelikult kogu koolisüsteemis, lühiajalist perspektiivi nähes tegutseda ei saagi. Eesti ainsa metsanduskoolina oleme ette näinud, et iga meie lõpetaja majandab metsi jätkusuutlikult - nii, et mets meil ega mujal ei lõppeks kunagi otsa. Haritud metsameeste käe läbi on metsad hooldatud ja terved, raiutud puude asemele kasvatatakse uued ning lastelastele jäetakse veelgi paremas seisukorras metsad kui praegu. Luua Metsanduskooli suurim praktikakeskkond on meie metskond, kus kõik metsad on PEFC sertifikaadiga, st arvestame ka praktiliste tööde õpetamisel eelkõige metsa heaoluga. Meie koolist tunnistusega lahkudes on noorte spetsialistide ajukurrud jätkusuutlikkuse väärtustamisest läbi põimunud. 


Õpilastele tuuakse soe supp metsa,
et ei sõidetaks pikki kilomeetreid edasi-tagasi.

Foto kasutamine autori loal.
Võttes eesmärgiks, et jätkusuutlikud peavad olema kõik muud organisatsiooni tegevused peale õpetamise, põrkuvad paraku omavahel ohud ja võimalused – majanduslik versus ökoloogiline jätkusuutlikkus. Meie soov kasutada rohelist transporti, rakendada keskkonnasõbralikke hankeid, olla vegansõbralik, tarbida vett, energiat ja materjale säästlikult – need eesmärgid ei ole alati majanduslikult kõige otstarbekamad. Materiaalsed ressursid, mida üks õppeasutus pearahana kasutada saab, ei arvesta sugugi ühiskondlike lepete ja kliimaneutraalsusesse jõudmise eesmärkidega, vaid sunnib paraku pigem eelistama lihtsamaid ja odavamaid lahendusi. 

Oleme seadnud endale ressursside piiratuse kiuste selge sihi olla keskkonna jätkusuutlikkuse osas paindumatud. Leiame majanduslikuks tõhususeks teisi võimalusi – näiteks materjalide jätkusuutliku kasutamise näol, ruumide võimalikult mitmeotstarbelisena hoidmisel ning pakkudes tugiteenuste näol lisaväärtust tervele kogukonnale. Lisaks sellele toome kohalikku kultuuriruumi võimalusi ilu- ja ajakirjanduse jälgimiseks, vaba aja sisustamiseks ning tagame sellegi, et kohalikus väikepoes jätkuks ellujäämiseks piisavalt ostjaid. 

Luua Metsanduskoolis saab kvaliteetse hariduse ka täiskasvanud matkajuht, 
kes hakkab loodusteadmisi retkede käigus edasi jagama.
Foto kasutamine autori loal. 
Nii metsamehed kui õpetajad on aastasadu olnud kantud kestliku arengu vaimust – mõlemad teevad oma tööd tulevaste põlvede heaolu silmas pidades. Tunnetame koolitades selget vastutust, et tuleviku inimestel oleks oskus ette vaadata, näha suurt pilti ning kasvatada majanduslikke, kultuurilisi ja hingelisi väärtusi. Ressursside piiratus on globaalselt suurenev tendents, kuid andmaks tulevastele põlvkondadele mõistust ressursse säästa ja oskuslikult planeerida, tuleb panustada elu ning hariduse jätkumisse. Ka maapiirkondades.

Haana Zuba-Reinsalu
Luua Metsanduskooli direktor 

Reede, 1. november 2019

Rakenduslik teater kui eluoskuste õpe

Milliseid seoseid näevad õpetajad kooli ja teatri vahel? Viisakad külastused teatrimajja? Kooli näitering, millega tegelevad ainult nö. loova natuuriga õpilased ja mille tulemusi aasta lõpul teised koolipere liikmed vaadata võivad? 

11.-12. oktoobril Viljandis toimunud rakendusteatri konverents „Draama ühendab inimesi – etenduskunstid ja elukestev õpe“ näitas, kui palju väärtuslikku pakuvad teatrimeetodid. Näitlejataustaga õppejõud Katrin Nielsen pani konverentsile aluse üheksa aastat tagasi ja selle ajaga on hakatud Eestis rohkem teadvustama, millist kasu võivad kunstipõhised tegevused tuua väljaspool professionaalide pärusmaad: koolis, lasteaias, vanadekodus, noortekeskuses, haiglas või isegi vanglas. 

Elina Rainio Soomest ja konverentsi peakorraldaja Katrin Nielsen
Foto autor: Mailiis Laur
Konverentsil esinesid rahvusvaheliselt tunnustatud Allan Owens, Anne Pässilä, Jouni Piekkari, Simon Poole jt, lisaks meie oma praktikud, kes viisid läbi töötube näiteks erivajadustega noorte teatriõppest, eneseõpetusest läbi liikumise, draamameetoditest haiglas ja improteatrist. 

Draama – „tegevus“ (kr. k) 

Rakendusteatri (ingl k applied theatre/drama) all mõeldakse teatripraktikaid, mis on oma olemuselt uurimuslikud ja mis luuakse vaatajate või tegijate jaoks või neid kaasates. Kaasamisega ei olnud mingit probleemi ka sellel konverentsil: nii, kui publiku seast paluti vabatahtlikke aktiivselt tegutsema, ei pidanud kauaks piinlikku vaikusesse jääma (nagu sageli sel puhul juhtub). 

Rakendusteatris ei ole peamine eesmärk mitte esteetiline (nagu professionaalses teatris), vaid hariduslik, poliitiline või isiklik. Nende eesmärkide nimel kasutatakse palju koosloomet ja improvisatsiooni, mis nõuab eelkõige järeleproovimist, vigade tegemist ja vajadusel enda üle naermist. Ka sõna „draama“ tuleneb algselt kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tegevust või tegu. 

Judith Ackyroyd on rakendusliku draama tunnusena nimetanud kavatsust luua mingisugust muutust teadvuses, hoiakus või käitumises[1], seega võivad teatri tegevuslikud meetodid olla väga tõhusad hariduslike eesmärkide saavutamisel. Foorumteater, mälestuste- ja meelteteater, haiglaklounid, füüsiline teater, keskkonna- ja osalusteater.. Kõik need erinevad vormid annavad võimaluse tuua kunstiline eneseväljendus vaataja enda kätesse, näiteks laval toimuvasse sekkudes, omaenda lugusid näitlejate esituses nähes või saades jutustusest osa erinevate meelte kaudu (haistmine, kuulmine, kompimine jne). 

Tegevuslikkus ja kehaline kogemine rakendusteatris loob kaks olulist võimalust: esiteks tekib turvaline ruum uue õppimiseks (proovitakse uut, astutakse teise kingadesse jne) ja samas tekitab mõtteainest ehk toob esile selle, mida tasub edasi uurida ja analüüsida. 
Improteatris ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab
Foto autor: Mailiis Laur

Tekst – „kangas, kude“ (lad. k) 

Konverentsi peaesineja, Chesteri Ülikooli draamaprofessori Allan Owensi töötuba protsessdraamast näitas ilmekalt, kuidas lavastusliku tegevuse kaudu toetada uurivat hoiakut. Tema juhendamisel mängiti läbi üht Peter Altenbergi lugu („Sinine õhupall“). See räägib väikesest tüdrukust, kes läheb ühel päeval oma onuga parki jalutama. Onule on pargis jalutamine võimalus ennast näidata ja samal ajal teisi jalutavaid inimesi vaadata. Tüdruk soovib aga üle kõige saada endale sinist õhupalli, mida pargis müüakse. Nõnda rullus meie ees lahti vähemalt kümme erinevat stseeni, kui kümme onu pidas dialoogi kümne väikese Sofiga. 

Anne Pässilä jäädvustas "Sinise õhupalli" töötoas toimunu piltidena
Foto autor: Mailiis Laur

Loo läbimängimise käigus otsiti kirjapandud narratiivist „lünki“: millistele küsimustele autor oma loos ei vasta? Mida mõtlesid peategelased, kui nad mingeid samme astusid? Milliseid metafoore me jutustusest leida võime? Mida selle looga öelda tahetakse? Nii osatäitjate kui pealtvaatajate vastused olid väga erinevad, mis näitab, et need sõltuvad igaühe elukogemusest ja arusaamisvõimest. Teksti tähenduslik „kude“ moodustub iga vaataja/lugeja „lõimest“. Selline kriitiline teksti lugemise viis on miski, mida me tänapäeval ilmselt väga vajame; samas areneb rolle uurides nii empaatia- kui endast arusaamise võime. 

„Mis siis, kui …“ 

Kunstipõhise tegevuse väärtus on astuda harjumuspärasest välja - see toimub nii teise rolli astudes kui endale täiesti uue pildi ettemanamisel. Kui me astume lavale, peame kasutama oma kujutlusvõimet. Kuid kujutlusvõime rakendamine nõuab julgust. 

David Martinez Sanchezi klounirakenduste töötoas oli võimalik näha, kuidas julgus on seotud haavatavusega - see on klouni hoiaku tuum. Kloun aktsepteerib kõike, mis talle öeldakse: ta ei vaidle vastu ka sellele, kui ta on millegi halvaga hakkama saanud. Samas ei astu kloun kunagi lavalt maha, ei põgene situatsioonist – ta ütleb „jah“ ning püüab kohe leida lahendused, jääb positiivseks ja mängib mängu edasi. See on kohanemisvõime meistriklass! 

David Martinez Sanchez laseb kohe ruumi lahti kotitäie liblikaid
Foto autor: Mailiis Laur 
Sanchez tõi enda olukorraga leppimisest näite ühe sõjas käinud sõbra näol, kes oli kaotanud jala, kuid oskas selle üle nalja heita. Kas pole selline elu jaatamine, mänguline keeruliste olukordade lahendamine eluks vajalik oskus? 

Õpetajad kui esinejad 

Katrin Nielsen rääkis, et õpetajatele draamameetodid väga sobivad: nad tahavad ja julgevad ennast väljendada ning saaksid draamapõhiste tehnikatega palju koolis ära teha, nii üldoskuste kui ainealaste pädevuste toetamisel. Kahju, kui draamatund piirdub 45 minutiga kord nädalas, sest tegevuslikku õpet ei saa läbida „teoorias“. Õpetajad saavad hästi aru ka eetika ja vastutuse küsimustest, mis draamavõtteid kasutades luubi alla tulevad. Astudes õpetajatega lähedasemasse dialoogi, näeksid ka näitlejad ja lavastajad rohkem teatri rakenduslikku poolt kogukonnas. 

Hea uudis on see, et sel sügisel toimub esimest korda üldhariduskoolide õpetajatele mõeldud rakendusteatri baaskoolitus, mida korraldab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. 

Draamavõtted oleks suurepäraseks töövahendiks ka alles õpetajaks õppivatele tudengitele, kes oma uude rolli sisse saaksid elada: õpetaja peab ju olema õpilaste ees kohanemisvõimeline, kasutama kujutlusvõimet ja mis võib-olla isegi olulisim - püüdma aru saada õpilastest, keda ta juhendab. 

Konverents toimus Briti Nõukogu toetusel. 

Mõtted pani kirja 
Mari-Liis Parts Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskusest 


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Applied_Drama

Reede, 25. oktoober 2019

Valmimas on 95 tunnikava robotite kasutamiseks ainetunnis

Robotite kasutamine õppetöös ja ainetundides ei ole Eesti koolides enam uudis, aga mitte ka päris tavapärane nähtus. Õpetajaid võib takistada arvamus, et robotitega tegutsemine on tehniliselt keeruline ning pigem mäng kui õppetöö. Tallinna 21. Kooli kogemus on õpetajate hirmud hajutanud ning õpilasi rõõmustanud: robootika-ettevõtluse õppesuund III kooliastmes hõlmab süvendatult robootikat, lõimitult robootika-matemaatika-loodusõpetust, ettevõtlusõpet, õpilasfirmade programmi „Mini-minifirmad“, matemaatilis-strateegilisi mänge ja nutisporti. 

Õppetöö Tallinna 21. Kooli LEGO innovatsioonistuudios
Foto autor: 
Laura Lisete Roosaar
“Robotid on meie koolis õppetöös kasutusel 2015. aastast. Meie väljakutse oli leida õppesuund, mis oleks ühelt poolt kasulik ja kaasaegne, teisalt lastele ja vanematele atraktiivne,“ selgitas Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond. „Õpetame oskusi, mis on seotud ITga ja ettevõtlikuks olemisega. See ei tähenda, et kõigist tulevad ettevõtjad, aga neist tulevad ettevõtlikud inimesed.“ 
Robootika on kohustuslik ainetund üks tund nädalas 3.-6. klassini. 7. klassis on digitehnoloogia tund, mis on loodud spetsiaalselt selleks, et saaks tunnis roboteid kasutada. Gümnaasiumis saab robootikat võtta valikainena. Lisaks tegutsevad robootika huviringid nooremale ja vanemale kooliastmele. „Ainetund, kus on kaasatud robotid, on väga praktiline, reaalse eluga seotud. Noored õpivad, missugune on tehnoloogiamaailm tulevikus,“ rääkis Tallinna 21. Kooli robootikaõpetaja Rasmus Kits. „Teoreetilist osa loengu näol minu tunnis ei ole, teooria omandatakse praktika kaudu. Õpetaja selgitused käivad muidugi asja juurde. Robotist saab täiesti tavaline tänapäevane õppevahend. Lapsed kogevad, kuidas teistes tundides õpitut saab robootikas rakendada. Robot ei ole lihtsalt demonstratsiooniks, õpilane saab seda ise ehitada ja programmeerida. Robotist saab ka loomevahend. Muusikatunnis on roboteid kasutatud, näiteks roboti saab muusikarütmis liikuma panna. Aga rohkem ikka loodus- ja reaalainetes leiavad robotid kasutust. Robootika on praegu mänguline, võistluslik, seega kõnetab rohkem põhikooli, ehkki tegu on tõsise insenerialaga.“ 

Ta tõi välja, et laps tahab õppimise juures kohe näha tulemit, robot kui õppevahend võimaldab seda. Näiteks programmeerimine on abstraktne tegevus, aga kui selle tulemusel hakkab robot liikuma või piiksuma, siis saab õpilane aru, miks on programmeerimine vajalik, mis selle tulemusel muutub. 


Robootika võmaldab näha töö tulemust võrdlemisi kiiresti, saada eduelamust
programmeerimise tulemusel liikuma hakkavast robotist.
Foto: Laura Lisete Roosaar
Et kõigil õpetajatel mistahes Eesti koolis oleks roboteid õppetöösse lihtsam rakendada, on valminud 95 töölehte robotite kasutamiseks matemaatikatunnis, loodus-, tehnoloogia- ja kunstiainetes. Need leiab veebilehelt digivihik.ee. Digivihiku programmi lõid firma Insplay koostöös Tallinna 21. Kooli ja robootikaõpetaja Rasmus Kitsega. Digivihik on abiks uuendusmeelsetele koolidele ja õpetajatele, kes soovivad oma tunnid muuta praktilisemaks ja mängulisemaks. Digivihik.ee koondab kõik tunnikavad, nii olemasolevad kui loodavad, Digivihiku programmi raames korraldati veebiseminar ja tulekul on kaks koolitust (lisainfo siit http://digivihik.ee/liitumine#header7-31). 


Roboteid kasutatakse lisaks robootikatundidele ka matemaatika ja loodusainete jt tundides.
Näpunäiteid nende kasutamiseks pakub Digivihik
Foto: Laura Lisete Roosaar
LEGO Educationi õppelahendustel põhinevad tunnikavad, koolitusprogramm ja koostöövõrgustik on koolidele robootika kasutuselevõtul toeks. Töölehed valmisid Euroopa Sotsiaalfondi meetme „Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt (Klass+)“ raames. Nende autorid on õpetajad, kes on tunni ise praktiliselt läbi proovinud. „Töölehed toetavad uuenduslike haridustehnoloogiate kasutuselevõttu koolides. Üheksa kooli aineõpetajatest eksperdid lõid tunni sisu, töölehed on kõigile vabalt kasutatavad. Oluline on, et nendes tundides on leitud puutekohad, kus roboteid on hea õppevahendina kasutada,“ selgitas robootikaõpetaja Rasmus Kits. Ja lisas, et lapsed on sellises tunnis muidugi rõõmsad. „Nad võtavad hea meelega kõike uuenduslikku vastu. Õpilased mõistavad, et robootika on põnev, aga saavad ka aru, et tuleb vaeva näha. Teistes ainetundides omandatud teadmised tuleb nüüd töösse rakendada. Jah, nad teavad, kuidas arvutada ringjoone ümbermõõtu või millal kasutada suurt algustähte, aga need reeglid kehtivad ka robootikas!“ 

Õpetaja Rasmus Kits õpilasi juhendamas.
Foto: Laura Lisete Roosaar
Rasmus Kitse robootikaõpetajana rõõmustab, et õpetajate hoiak on robootika suhtes hakanud muutuma positiivsemaks. „Uued asjad natuke hirmutavad, õpetajad ei tunne end kindlalt. Äkki ikka traditsioonilised õppemeetodid töötavad paremini... Natuke häirib õpetajaid fun-faktor, et kas tund peab olema meelelahutusliku loomuga, kas peame tööd tegema selle nimel, et õpilastele haridust müüa,“ tõi Rasmus Kits välja õpetajate kõhklused. „Aga pigem saadakse aru, et tehnoloogia suures pildis on hea, see toetab meie elu. Ajalooõpetaja tuleb minu juurde, et tahaks ajalootunnis ka roboteid kasutada, kas see on võimalik. Nuputame siis, kus see ühisosa leida.“ 
Loodusainete õpetaja Anneli Lään jagas oma kogemust robotite kasutamisest 7. klassis. Digitehnoloogia tunnis on klassiga tegelemas kaks õpetajat – aineõpetaja ja robootikaõpetaja. See on muidugi suur pluss tunni õnnestumiseks. „Mina andsin pigem ideid, mida teha. Robootikaõpetaja mõtles, kuidas teostada. Seega meeskonnatöö. Veel neli aastat tagasi ei olnud mul robotitega mingit kontakti, tundus täitsa ületamatu ülesanne, aga sain hakkama. Ei ole midagi keerulist,“ kinnitas Anneli Lään. Ta tõi näite 7. klassi füüsikast - pikkuse mõõtmise juures oli teema hodomeeter ehk läbisõidumõõdik. Õpilased ehitasidki robot-hodomeetri ja võrdlesid, kui täpne oli üks või teine robot. Esiteks said õpilased ise ehitada, teiseks mõõta, kolmandaks analüüsida, mis valesti läks. „Õppimine ongi vigade tegemine, vigadest õpitakse,“ ütles selle peale Anneli Lään. 
Sellise tunni puhul on töölehel õpilaste tegevus ja ülesanded samm-sammult lahti kirjutatud. Tund toimub paaristööna, aineõpetaja kontrollib töölehe täitmist, robootikaõpetaja tegeleb tunni tehnilise poolega. Anneli Lään kinnitab, et sellist tundi on aineõpetajal lihtsam anda kui üksinda 45 minutit klassis õppetööd juhtida. 
Kuidas ikkagi motiveerida õpetajaid ainetundi robootikaga ühendama? „Roboti kasutamine ainetunnis on lihtsam, kui paljud õpetajad arvavad. See on lõbus, praktiline, väga hea meetod õpetamaks teooriat praktika kaudu. Hirmust tuleb üle saada. Tänapäeva seadmed töötavad hästi, robotite töökindlus on suur,“ julgustas Rasmus Kits. 
Koolijuht Meelis Kond lisas, et kooli pidaja ehk kohalik omavalitsus peaks kindlasti kooli visiooni toetama. Õpetajate täiendkoolitus on ka eeldus, et robotid ainetundides kasutusele võtta. „Robootika õpetamine koolis on tänuväärne tegevus, sest see võimaldab integreerida paljusid õppeaineid ja muuta õpetamine loovamaks ja huvitavamaks.“

Madli Leikop

Esmaspäev, 21. oktoober 2019

Nelja riigi ükssarvikud startisid spunki otsima

15.-18. oktoobrini said Tartus kokku enam kui 150 gümnasisti Eestist, Soomest, Lätist ja Rootsist, et alustada üheskoos seiklusterohket teekonda idufirmade maal. Tulevased "ükssarvikud" tõi kokku Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuse eestveetav projekt DigiYouth. 

II lennu avasündmus Eesti Rahva Muuseumis
Foto: Maria Kilk

DigiYouthi projekti sisu on iduettevõtluse lõimimine kooliprogrammi. Eripäradeks on siinjuures rahvusvahelisus, kaugtöö praktiseerimine, keskendumine digikomponendiga toodetele ja teenustele ning disainmõtlemise metoodika kasutamine. 

Projekti raames alustas möödunud nädalal II lend õpilasi vanuses 14-19. Nelja päeva jooksu toimunud avakohtumise eesmärgiks oli saada omavahel tuttavaks, inspireerida ja intrigeerida noori eelseisvaks õppeprotsessiks ning moodustada rahvusvahelised tiimid, kes järgneva 1,5 aasta jooksul omavahel koostööd teevad ning läbivad õppeprotsessi ideefaasist prototüüpimise ning müügifaasini. 

Tartus viidi tegevusi läbi kolmes asukohas: tutvumisõhtu Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi Salme tänava õppehoones, kaks täispäeva Eesti Rahva Muuseumis ning neljas päev Tartu Raatuse Koolis. Päevad olid mitmekesised, sh tutvustas kaugtöö võlu ja valu Kei Karlson osaühingust GoWorkaBit Estonia, disainmõtlemise protsesse avas Toomas Tuul DD StratLab`ist. Õpilased said aktiivselt kaasa lüüa põnevates töötubades avalikust esinemisest liitreaalsuseni ning robootikast ja virtuaalreaalsusest füüsika mängustamiseni. 

Töötuba: Kuidas müüa füüsikavalemit?
Foto: Maria Kilk
Töötuba: Kuidas olla huvitavam ja muuta oma elu tähenduslikuks?
Foto: Maria Kilk
Töötuba: Nähtamatu näitamine liitreaalsusega
Foto: Maria Kilk
Poolteist aastat kestva õppeprotsessi raames läbitakse kolm etappi: ideede genereerimine ja valiku tegemine, prototüübi väljatöötamine ning müügi- ja turundusfaas. Eelmisel sügisel alustanud rahvusvahelised tiimid on läbinud prototüüpimise faasi ning jõudnud müügifaasi väga erinevate toodete ja teenustega, sh on  näiteks loodud rakendus sõidujagamiseks, keskkonnasõbralik turundusettevõte, välja on töötatud keskendumist toetavaid lahendusi ja arvutimänge. 

DigiYouthi tunnid on koolides üks kord nädalas, õppematerjalid tundideks on projekti raames välja töötatud ning nii õpetajatele kui õpilastele kättesaadavad projekti siseveebis. Tiimid peavad omavahel jõudma kokkuleppele suhtluskanalite osas, mida õppeprotsessi jooksul kaugtöös kasutatakse. Toeks on õpilastele projektimeeskond, õpetajad ja pärisettevõtjatest, disaineritest ja investoritest mentorid. Silmast silma kohtuvad õpilastiimid omavahel vähemalt kaks korda aastas, projekti suursündmuste raames (avasündmus ideefaasi alguses, prototüübi laat ning lõpukonverents). 
Üks selline suursündmus leidiski möödunud nädalal aset Tartus, kus toimus II lennu õpilaste esimene omavaheline kohtumine. 

DigiYouth projekti II lennu õpilaste avakohtumine Tartus
Foto: Maria Kilk
Lisaks on õpilastel ja õpetajatel võimalus võtta osa erinevatest konverentsidest ja seminaridest, mis projektieesmärkide saavutamisele kaasa aitavad ning kohtuda tiimiliikmetega nende raames. Olgu selleks sündmuseks siis sTARTUp Day Tartus või mõni samalaadne sündmus naaberriikides. 

Projekt kestab 2021.aastani, nii et projekti lõpuks on saanud kaks lendu õpilasi läbi teha kolmest etapist koosneva õppeprotsessi. Selle aja jooksul saavad projektis osaleda enam kui 200 õpilast ning 45 õpetajat ja mentorit. Projekti raames valminud õppematerjalid (alates fookusgrupi intervjuu läbiviimisest kuni reklaammaterjalide disainimiseni) jäävad kõikidele soovijatele vabaks kasutamiseks DigiYouthi siseveebis. 

Projekti rahastab Interregi Kesk-Läänemere programm ning projektis osalevad organisatsioonid on: Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus, Turu Ülikooli Rauma Kolledž, Uppsala Ülikooli Gotlandi linnak, Ventspilsi linnavalitsuse haridusamet.

Projekti kohta rohkem infot kodulehel: digiyouth.eu  

Lisainfo:

Ardo Rohtla, DigiYouth projektijuht
TÜ haridusuuenduskeskus
ardo.rohtla@ut.ee