esmaspäev, 26. august 2019

Kulinaarne teater - koostöine õppimisviis Tallinna Teeninduskoolis

21. sajandi kool on otsingutel. Kuidas muutub õppimine ja õpetamine ning mida endas kätkeb nüüdisaegne õpikäsitus? Nendele küsimustele otsib vastust ka kutseharidus. 

Tänapäeva haridusteooriad räägivad õppimisest kui sotsiaalsest protsessist, kus on kesksel kohal kööstöise õppimise mudel. Teadlased on teinud arvukalt uurimusi ja leiavad, et koostöise õppimise kaudu arenevad nii õppijate sotsiaalsed, psühholoogilised kui ka akadeemilised oskused, võime kriitiliselt mõelda ja lahendada probleeme. 

Koostöise õppimisviisi puhul otsivad õppijad ühiselt probleemidele lahendusi ja see on koordineeritud ja sünkroniseeritud protsess.[1]

Mis on kulinaarne teater? 

Mõtlesime selle nimetuse välja 6 aastat tagasi, kui esimest korda seda meetodit kokkade õpetamisel kasutasime. Kulinaarne teater on õhtusöök, mille korraldab kokarühm. Tavaliselt on õhtusöögimenüüs 5-7 käiku ja külalistele pakutakse lisaks sööginaudingule ka elamust. Seda elamust võiks kirjeldada kui „teatrit“, kus korraldav rühm mõtleb välja, mida kulinaarseks teatrielamuseks pakkuda. Külalisi on õhtusöögile kutsutud tavaliselt 100 (või rohkem) - ka see on rühma enda otsustada, kui palju täpselt sööjaid planeeritakse. Külalised maksavad õhtusöögi eest, piletihinnast sõltuvalt tekib õhtusöögi eelarve ja sellest lähtuvalt saab rühm otsustada, kui suurt ressurssi on võimalik õhtusöögi läbiviimiseks kasutada. 

Mis on meie näite puhul probleemid, mida õpilased lahendavad koostöiselt? 

1. Kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamine. 

2. Kuidas kulinaarset teatrit ellu viia – mis on rühmaliikmete tugevused ja kuidas neid saab õhtusöögi läbiviimisel ära kasutada? 

3. Kuidas konstrueerida rühma ühine arusaam sellest, mida tegema hakatakse ja kuidas seda ühist arusaama ajas edasi viia, arendada ning jõuda kvaliteetse lõpptulemuseni? 

Kuidas me tegutseme? 

Esimeses etapis on kokkusaamised, kus kokarühm (~20 õppijat) tegeleb kulinaarse teatri mõiste lahtimõtestamisega ning ideede genereerimisega. Ettevalmistus algab 2 kuud enne sündmuse toimumist. Ettevalmistav etapp viib selleni, et õppijad jõuavad lahenduseni, mille saavutamiseks oli vaja teha koostööd, kuulata rühmakaaslaste ideid ja arvamusi. Hea lahenduseni poleks jõutud iseseisvalt (ükshaaval). 

Koostöös töötatakse välja õhtusöögi menüü
Foto: Tallinna Teeninduskool

Näide - õpilased tõid ühe kulinaarse teatri arendusfaasis välja erinevaid ideid: „Alice Imedemaal“, „Geomeetria“ jms. Ühise arutelu tuleumusel jõuti täiesti uue teemani „Mustvalge“. Leiti, et oleks huvitav ning väljakutseid pakkuv komponeerida menüü selliselt, et kõik toidud taldrikul oleksid mustvalges võtmes. 

Tööülesannete kirjeldamine, rollide (vastutuse) jagamine 

Kulinaarse teatri õnnestumine sõltub sellest, kuidas hakkab toimima individuaalne ja grupivastutus. Rühm vastutab ühiste eesmärkide saavutamise eest ning iga rühmaliige omakorda vastutab oma panuse eest. 

Mõeldakse läbi kogu ürituse kontseptsioon ja jagatakse ülesanded
Foto: Tallinna Teeninduskool

Koos õpetajaga kaardistatakse sündmuse korraldamiseks vajalikud töölõigud ning leitakse vastutajad. Oleme sealjuures alati rõhutanud, et sellise õppimisviisi puhul saab iga õppija kasutada oma tugevaid külgi ning seeläbi saab rühm ka lõppkokkuvõttes parima tulemuse. 

Menüü arenduses jagatakse rühmaliikmete vahel õhtusöögi käigud. Igaüks saab endale ülesanded ning tähtajad, millega liigutakse samm-sammult eesmärgi suunas. 

Õpetaja roll 

Õpetaja roll on pigem suunav ja
grupiprotsesse juhtiv
Foto: Tallinna Teeninduskool
Õpetaja roll erineb suurel määral traditsioonilisest õpetamisest. Koostöise õpetamise puhul on õpetaja roll planeerida sobiv ajaraamistik, selgitada õppijatele ülesannet ja koostöise õppimise põhimõtet, innustada õppijaid nägema oma tugevusi ja juhtida grupiprotsesse. Seoses individuaalse vastutuse võtmise (või võtmata jätmisega) tekib konflikte, mida õpetaja saab õpilastega koos analüüsida ning seeläbi õppijate suhtlemis- ja koostööoskusi arendada. 




Valmisolek ebakindluseks 

Kulinaarse teatri ettevalmistus ja läbiviimine tekitab stressi nii õpilastes kui õpetajates. Nüüdisaegses õpikäsituses kasutatakse terminit „valmisolek ebakindluseks“. Inimese elus on olukordi, mis tekitavad ebakindlust, hirmu ja ärevust, aga kui oled sarnaseid situatsioone õpisituatsioonides läbi elanud, siis on võimalik selle kaudu suurendada enesekindlust tulevikus - parem ebakindluse talumine ehk valmisoleku ebakindluseks. 

Õpetajate puhul tekitab hirmu suure ürituse korraldamine, mis ei ole tavapärane praktika õpetajatöös. Õhtusöögile tuleb 100 külalist, kes kõik ootavad suurepärast õhtusööki, ja seda, mis juhtuma hakkab, ei saa lõpuni harjutada, ei ole võimalik ette näha. Samuti on õpetaja jaoks sellelaadne grupi juhendamine teistsugune, nõuab õppijate tegevuste ja tulemuste pidevat tagasisidestamist, grupiprotsesside tundmist ja oskust õpilasi innustada, motiveerida, kui tekib tagasilööke. 

Ka õpilaste puhul on tegemist stressirohke ettevõtmisega. Paljud õpilased peavad ennast kokku võtma ning toime tulema enda jaoks hirmu ja ärevust tekitavate olukordadega, mida sündmuse läbiviimine koos rühmaga võib kaasa tuua. Näiteks mustvalge õhtusöögi puhul innustasime õpilasi mõtlema, kuidas ja milles võiks väljenduda „teater“ nende õhtusöögil. Tekkis mõte serveerida magustoit saalis, külaliste silmade all. Esialgu oli suur osa õppijatest sellele ideele täiesti vastu. Nad ütlesid, et see ei tule kõne allagi, et minna saali ja hakata seal toitu välja panema. „Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei oska!“ ütlesid õpilased. Tänu õpetajate ja rühmakaaslaste veenmisele asuti siiski magustoidu serveerimist sellisel kujul harjutama. Tulemuseks sai väga põnev õhtusöögi finaal, kus paljudest mustvalgetest komponentidest koosnev magustoit serveeriti peeglitele ja külalised said seda vaatemängulist väljapanekut oma lauast jälgida. 

Koostöise õppimise „lõksud“ 

Oleme leidnud kinnitust teadlaste poolt välja toodud „lõksude“ tekkimisele koostöise õppimise puhul. Need tekivad, kui õppijad ei saa (erinevatel põhjustel) koostöisest õppimisest nii palju kasu, kui võiksid saada. 

Toome siinkohal välja peamised neli „lõksu“, mida oleme oma kulinaarsete teatrite läbiviimisel märganud: 

I. Teiste seljas ratsutamise efekt – vastutustundlikumad õppijad teevad enamiku tööst ära ja õppijatel, kes ei taha pingutada, polegi justkui vaja seda teha. 

II. Tagasiastumise efekt – õppija võtab endale suure vastutuse (tihti erinevates töölõikudes) ja siis väldib vastutust - jätab kokkulepitud tööd tähtajaks tegemata, mis takistab suurel määral kogu grupi edasist tööd, ning see tekitab pingeid ning konflikte. 

III. Staatuse efekt – (populaarsemad) õpilased domineerivad ja saavad seeläbi rohkem õppida. 

IV. Takerdumise efekt – õppija tegeleb ainult ühe „kitsa“ ülesande lahendamisega ja see ei võimalda saavutada kõiki eesmärke, mis antud kööstöisele ülesandele on seatud. Näiteks õpilane, kes õhtut juhib, ei saa olla köögis ja osaleda toiduvalmistamises ning toitude väljapanekus. See aga on kokarühma puhul üks olulisi õpieesmärke kulinaarses teatris. 

Hindamine ja tagasiside 

Hindamine on keeruline - kõige raskem on tagasisidestada iga õppija individuaalset arengut, sest selline koostöine õppimine võimaldab väga erinevate oskuste arengut ning tihtipeale õpilased (ja ka õpetajad) ei tajugi, kui palju selline sündmus neile on õpetanud ja mida see kogemus tuleviku jaoks kaasa annab. 

Kasutame kombineeritud hindamist, mis tähendab, et rühm analüüsib tehtud tööd ja annab rühma hinnangu kogu sündmusele ja iga meeskonnaliikme panusele. Iga õppija analüüsib iseenda tööd ja panust sündmuse ettevalmistamisel ja korraldamisel. Toetame õppijaid enda analüüsimisel sellega, et anname neile abistava küsimustiku, mille abil saab õppija hinnata oma tegevust, eesmärkide täitmist ja saadud kogemust. Kokkuvõtva hinde panemisel arvestab õpetaja kõiki eelpoolnimetatud aspekte. 

Kokkuvõtteks 

Koostöise õppimisviisi kaudu arenevad õppijate sotsiaalsed oskused ja paraneb probleemilahendamise oskus. Erialaste oskuste puhul peame kõige olulisemaks, et selline suure sündmuse planeerimine ja korraldamine võimaldab näha „suurt pilti“ ning kogeda erinevate tööosade sidusust. Klientide positiivse tagasiside puhul tunnevad tegijad uhkust, et tehtud pingutus on kandnud vilja. Õppijates tekib omanikutunne – „meie rühma kulinaarne teater“. Pärast õnnestunud õhtusööki kuuleme sageli tegijatelt küsimusi: Kas järgmisel aastal ka kulinaarne teater tuleb? Millal piletid müüki tulevad? Kas saaks juba broneerida meie rühma jaoks laua?


Anne Mäe, Kristi Tiido
Tallinna Teeninduskool 



Kasutatud allikad: 

Arlitsch, K. (2016). Tolerating Ambiguity: Leadership Lessons from Off-Road Motorcycling. Journal of Library Administration, 56(1), 74-82 

Hattie, J. (2012). Visible Learning for teachers. Maximizing impact on learning. New York ja London: Routledge. 

Hattie, J., Yates, C.R. (2018). Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. SA Innove ja autorid. 

Hargreaves, A., Boyle, A., Harris, A., Bass, J. (2014). Uplifting leadership: how organizations, teams, and communities raise performance. 

Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97 


Slabina, P. (2017) Liikumine koostöise õppimise suunas. M. Heidmets (toim). Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. (lk 46-63) Tallinn: Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut. 

https://www.hm.ee/sites/default/files/opikasitus_kirjanduse_ulevaade_tlu.pdf 


[1] Vt. Roschelle, J., Teasley, S. D. (1995). The construction of shared knowledge in collaborative problem solving. In C. O’Malley (Ed.), Computer supported collaborative learning: 69–97