reede, 26. oktoober 2018

Rõõm kõigist ilusaist päevist


Pille Slabina, Eesti Rahvusraamatukogu
haridustegevuse kuraator
Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Et kooliteemalist vestlust alustada, ei pea ma oma lastelt küsima lapsevanema stampküsimusi selle kohta, mida nad täna koolis õppisid, ja kas nad ka mingi hinde said. Minu lapsed tahavad ise koolist rääkida, nad ei võta kooliskäimist kui rasket koormat ja kohustust. Kuidas nii? Nad on ju tavalised eelpuberteedi ealised, kes ei suuda vaikselt pingis istuda, oma tuba koristada, mõtestamata ülesandeid sooritada, sõna kuulata jne. 

Koolirõõmsaks teeb neid ilmselt kombinatsioon väga paljudest asjadest (muuhulgas see, et nende lapsevanemad on elukestva õppe usku ega võta ka ise uue õppimist ja muutusi kui tüütut kohustust), aga tooksin välja kolm ehk kõige olulisemat omavahel tugevalt seotud märksõna. Need on suhted, valikuvõimalused ning pidev analüüs ehk arusaamine, mis see õppimine ikka on ja milline olen mina ise. 

Suhted ja õpilastevahelise konkurentsi puudumine kui pinnas koolirõõmu tekkeks 

Kooli soe õhkkond on ära tuntav juba esimesest hetkest, mil sisse astud. Õpetaja, kes austab oma kolleege ja teeb nendega koostööd. Õpetaja, kes tunneb oma õpilasi ja panustab programmi läbimise kõrval õpilastega ja õpilastevahelise suhte loomisesse. Õpetaja, kes ei anna tundi, vaid toetab oma õpilaste õppimist. Tean, et minu lapsed austavad ja isegi armastavad oma õpetajaid, sest tunnevad iga päev, et õpetajad hoolivad neist. Teine suhete aspekt on võrdlemise puudumine – õnnelikus koolis ei võrrelda inimest teistega vaid ainult paremaks saanud iseendaga. Mis omakorda viib suurema usalduse ja julguseni kaaslastega oma mõtteid ja ideid jagada ning koostööd teha. 

Milline inimene ja õppija mina olen - teadlikkus iseendast 

Õppimise kese mu laste koolis on „õppija profiil“ – mina kui uurija, mõtleja, suhtleja, hoolija, riskide võtja jne. Profiil on midagi, millest lähtuvalt õppija (juba 5-aastaselt) igapäevaselt ja süsteemselt ennast, oma oskusi ja hoiakuid, oma töid ja nendes esinevaid vigu või edusamme analüüsib. Ja mis peamine, analüüs ei jää sahtlisse – seda jagatakse vanematega, kaaslastega, selle üle arutatakse, see on väga oluline osa õppimise protsessist. Refleksioon on nii igapäevane, et lapsed seda lõpuks enam ise ei märkagi. Lapsevanemana aga ei jõua ära imestada, kui analüütiline üks väike inimene olla võib, kui ta arenguvestlusel ütleb, et tema eesmärgiks järgmisel poolaastal on mitte minna lihtsama vastupanu teed, vaid valida julgemalt väljakutseid esitavaid ülesandeid. 

Vabadus ja võimalus valida 

Täiskasvanud ei kipu just sageli uskuma lastele valikuvõimaluste pakkumisse, on ju tuttavad laused, nagu „Mida need lapsed ikka valida oskavad“ või „Valik ei võimalda piire ja raame seada ning liigsete valikuvõimaluste tõttu on meie lastel pead niigi sassis“. Minu kogemus kahe väga erineva lapse vanemana on vastupidine. Kui väiksest peale harjutada, siis algkooli lõpuks on laps valikute tegemises juba väga kogenud. Oluline aspekt on lihtsalt see, et iga valikuga kaasneks ka vastutus ning mõtestatud valiku tegemiseks vajalik aeg ja kriitiline mõtlemine, mis omakorda on väga tugevalt seotud ülalmainitud enesest arusaamisega. 

Üks näide – disainiõpetuses (mis on kombinatsioon kunstist, joonestamisest, disainmõtlemisest, matemaatikast ja füüsikast) pidi mu 6. klassis käiv tütar disainima silla, selle joonestama ja lõpuks ka valmis meisterdama. Silla pidid tegema kõik õpilased. Kust aga tekkis valik – kõigepealt sai iga õpilane välja uurida, millisesse riiki, kuhu täpsemalt, millist tüüpi silda on tarvis, ja milliseid probleeme selle silla ehitus lahendab. Tänu sellele väga elulisele ülesandele, kus ka mõõteandmed tuli leida reaalsest asukohast lähtuvalt, said kõik õpilased tegeleda erinevate ja nende vajadustest, huvist ja võimetest lähtuvate sildade ehitamisega. 


Ma ei pea õppima! 

Kuulasin mitme nädala jooksul eriti tähelepanelikult, kuidas mu lapsed õppimisest räägivad. Endalegi üllatuseks avastasin, et nad ei kasuta fraase „Ma õppisin“ või „Ma pean“, pigem kuulen väljendeid „Ma jõudsin järeldusele“, „Ma leiutasin“, „Ma uurin praegu“, „Kui sellele probleemile mõelda nagu matemaatik/kunstnik/kirjanik…“.  

Pille lapsed (9-aastane poiss ja 11-aastane tüdruk) õpivad viiendat
aastat Eesti Rahvusvahelises Koolis
Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Usun, et just see ongi elukestvalt rõõmsa või rõõmsalt elukestva õppe tegelikult lihtne valem – tean, kes ma olen, valin endale sobivaid viise õppimiseks, analüüsin seda, mida teen ja rõõmustan lisaks tulemusele ka õppimisprotsessi enda üle. 


Pille Slabinal on pikaaegne kogemus õpetajana üldhariduskoolides ning õppejõu ja haridusinnovatsiooni eestvedajana ülikoolis. Hetkel kureerib ta haridustegevusi Eesti Rahvusraamatukogus.

teisipäev, 16. oktoober 2018

Hariduskonverents “Olen kohal, mõtlen kaasa”

Hea õpetaja, koolijuht, haridushuviline!


Ootame Sind osalema 5.–6. detsembril 2018 Tartus Dorpati konverentsikeskuses ja Tartu Raatuse koolis toimuvale 

hariduskonverentsile "Olen kohal, mõtlen kaasa".

Sel suvel saime uudistest lugeda pealkirju, mis ütlesid, et inimeste intelligentsuse tõus on katkenud ning alanud on langus. Kas meie järeltulijad muutuvad tõepoolest rumalamaks?! Kas kool saab õpetada rohkem ja paremini mõtlema? Kuidas saavad õpetajad kujundada kooli vaimset ja intellektuaalset kliimat?

Huvitava Kooli kahel eelneval hariduskonverentsil oleme arutlenud füüsilise ja emotsionaalse õpikeskkonna loomise teemadel, sel aastal võtame fookusesse vaimsuse.

Konverentsile „Olen kohal, mõtlen kaasa“ on oodatud kõik õpilased, õpetajad, lapsevanemad, koolijuhid, koolipidajad ja haridusametnikud, kes hoolivad vaimse õpikeskkonna kujundamisest ning jagavad mõtteviisi, et kohalolek soodustab kaasa mõtlemist. Osalemine on tasuta. 

Registreerimine kuni 25.11.2018 või kohtade täitumiseni


KAVA

Kolmapäev, 5. detsember Dorpati konverentsikeskuses

11.00
Avamine - Mikk Kasesalk, Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler
11.20
Mõtlemine ja maailm

Tuleviku tööturg ja tulevikuoskused // professor Raul Eamets, Tartu Ülikool, Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2035 konkurentsivõime ekspertrühma juht

Vabaduse tuul puhub – mõtlejad ja vaimne keskkond Stanfordis // professor Margus Pedaste, Tartu Ülikool

Kes õpetab meid filosofeerima? // Katrin Pärn - näitleja, lavastaja, ema
12.50
Lõuna
13.45
Mõtlemine ja teadus

Õpilaste üldpädevuste arengu toetamine: kooliterviklik lähenemine // Eve Kikas ja Eve Eisenschmidt, Tallinna Ülikool; Kaie Belkov, Tallinna 32. Keskkool

Mõtestatud kohalolu ja tähenduslik õppimine lastega filosofeerimise
kaudu // Egle Säre, Tartu Ülikool
15.15
Paus
15.30
Mõtlemine ja koolielu

Tulevased teadusdoktorid, arstid ja õpetajad õpivad täna esimeses
klassis // Imbi Henno, Haridus- ja Teadusministeerium

Õpetajate stressiga toimetuleku viisid: võimalus kujundada vaimset õpikeskkonda läbi iseenda // Liisa Pedoksaar, Tartu Ülikool

MÕK, OK, aga TOT? // Kati Aus, Tallinna Ülikool
17.00-17.15
Ülevaade välishindamise arengutest ja päeva kokkuvõte // Kristin Hollo, Haridus- ja Teadusministeerium

Neljapäev, 6. detsember Tartu Raatuse koolis

9.15-10.00
Uuenenud õpikeskkonna mõju õpilase arengule: ringkäik Raatuse koolis (I grupp)
9.30
Hommikukohv
10.00
Mõtlemine ja selle mõjutajad

Õpetajate soov ja suutlikkus õppida // Triin Ulla, Tallinna Ülikool

Kool - kas arutu vaimuvara tampimine või...?  //  Sten Mäses, Tallinna Tehnikaülikool

Reguleerida ennast või jätta reguleerimata - selles on küsimus?  // Katrin Saks, Tartu Ülikool
11.40
Lõuna
12.30
Paralleelsessioonid

Nutikas tegutsemine nutika kooli nutivabas tsoonis

Kuidas sina muudad maailma?

Minu missioon, minu inimesed, minu seljakott - koolijuhi võimalused kujundada vaimset õpikeskkonda

Kuidas kootsingu abiga käivitada muutus ja areng inimestes

Koolipidaja roll haridusinnovatsioonis

Uurimuslik õpe vaimse õpikeskkonna kujundajana
14.00
Paus
14.30
Mõtlemine ja aeg

Kas tulevikuinimesed on tänastest vaimselt vaesemad?  // professor Marju Lauristin, Tartu Ülikool, Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2035 sidususe ja heaolu ekspertrühma juht

Sõnumid konverentsilt, millega saame rikastada haridusstrateegia 2021-2035 konkurentsivõime valdkonna visiooni - Tõnis Lukas, Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2035 konkurentsivõime valdkonna ekspertrühma liige

Sõnumid konverentsilt, millega saame rikastada haridusstrateegia 2021-2035 väärtuste ja vastutuse valdkonna visiooni - Indrek Lillemägi, Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2035 väärtuste ja vastutuse valdkonna ekspertrühma liige

Olen see, mis minu ümber: konverentsi kokkuvõte // Pille Liblik, Haridus- ja Teadusministeerium
15.30-16.15
Uuenenud õpikeskkonna mõju õpilase arengule: ringkäik Raatuse koolis (II grupp)

Konverentsi korraldajad jätavad endale õiguse teha päevakavas muudatusi.

Konverentsi pildistatakse ja filmitakse. 

Korralduslikud küsimused:
Kädi Alanurm (kadi.alanurm@innove.ee), Kärt Leppik (kart.leppik@ut.ee)

Konverentsi korraldavad Haridus- ja Teadusministeerium, SA Innove ja Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskus.




reede, 12. oktoober 2018

Uued mustrid võrgupunumises

Kuus aastat tagasi algatas Tartu Ülikoolis õpetajaharidust koordineeriv Pedagogicum innovatsioonikoolide võrgustiku. Ajendiks võrgustiku loomisel sai soov mõtestatult siduda ülikoolis tehtav teadus-, arendus- ja õppetöö üldhariduskoolide, lasteaedade, kutse- ja huvikoolide tegevusega. Osalevatele õppeasutustele pakuti võimalust osaleda ülikooli uurimis- ja arendustöös, teha koostööd õpetajakoolituse praktika raames. Võrgustikuga liitunud organisatsioonidelt eeldati avatust ja valmisolekut hariduslikeks uuendusteks. 


Innovatsioonikoolide võrgustikus alustas 57 õppeasutust huvikoolidest kutsekoolideni. Viie aasta jooksul on koostöös läbi viidud uurimusi ja projekte, koostatud ja katsetatud on koolituskavasid; innovatsioonikoolide õpetajad on olnud õpetajakoolituse tudengite praktikajuhendajateks, kogemusi on osapoolte vahel jagatud juba traditsiooniks saanud iga-aastasel võrgustikufoorumil. Tartu Ülikool on kõigile julgetele ja aktiivsetele koolidele ja lasteaedadele seni tehtud töö eest väga tänulik. 

Avatud võrgustik ootab uusi liitujaid 

Nüüd on aga aeg astuda järgmine samm. Uuendustele avatud koole ja lasteaedu on üha rohkem; samas on olemasolevasse võrgustikku kogunenud rikkalikult põnevaid kogemusi. Järeldus on loogiline – muudame võrgustiku avatuks! 

Mida see praktikas tähendab? Seda, et innovatsioonikoolide nimekirja ei pea enam konkursil kandideerima. Iga kool ja lasteaed saab ise hinnata, kas ta vastab uuendusliku haridusasutuse tunnustele. Samal ajal toetab ülikool igati seda, et võrgustiku liikmed omavahel otse suhtleksid ning parimaid praktikaid jagaksid. Selline mudel põhineb rahvusvahelistel teadusuuringutel hästi toimivatest võrgustikest. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi õpikäsituse mudeli järgi mõjutavad koolikultuuri: 

1) õpikeskkond ja -vahendid, 

2) õpiprotsess ja selle sisu, 

3) õpetajate ettevalmistus ja täiendkoolitus ning 

4) eestvedamine ja kogukonna kaasamine. 

Kuidas kõik see peaks innovatiivses koolis või lasteaias toimima? Eelmise aasta juunis Viljandis toimunud võrgustikufoorumil sai koolirahvas ise ajusid ragistada; nüüdseks on ülikooli eksperdid oma teadmise ühisloomele lisanud. Kokku on saanud nimekiri viieteistkümnest tunnusest. Iga kool saab ise hinnata, kuivõrd ta neile vastab. 

Uut innovatsioonikoolide võrgustiku mudelit ning kavandatavat enesehindamise vahendit tutvustatakse 7. novembril Tartu Raatuse koolis toimuval haridusuuendajate foorumil, kuhu on oodatud kõik huvilised kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. 

Pane end osalejana kirja:
https://www.pedagogicum.ut.ee/et/sugisfoorum-2018

Lisainfo: Silver Sillak, TÜ haridusuuenduskeskus, silver.sillak@ut.ee, tel: 505 0670




reede, 5. oktoober 2018

Mida tahame ja mida teeme?

Kaido Kreintaal, Kehra Gümnaasiumi direktor
"See on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel uudishimu"
(Albert Einstein)

Üks mu sõber andis oma kahele pojale, kellest üks hakkas lõpetama esimest klassi ja teine alles ootas suure põnevusega kooli astumist, nuputamisülesande. Noorem asus innukalt asja kallale, lootes õige lahenduse korral saada uut väljakutset. Vanem poeg vaatas väikese irooniaga kõrvalt ja püüdis noorema indu tagasi hoida. Tema oli juba aasta aega õppinud ennast säästma ja tegema just niipalju või nii vähe, kui õpetaja heakskiiduks vaja. Õhin oli aastaga kuhugi kadunud. Selline lugu meenub mulle, kui mõtlen loovusele ja kooli osale selles. 

Meid on vähe ja igaüks on oluline. Loomulikult on neid, kellele praegune välise heakskiidu poole püüdlev koolisüsteem sobib ning kes tulevad sellest välja võitjatena, isegi loovate võitlejatena. Paraku on ka õpilasi, kelle innukust süsteem nullib, sest vaatamata kõigele saab kool ikka veel loovuse lämmatamisega suurepäraselt hakkama. Ja mitte ainult õpilaste omaga.

Nüüdisaegne kool peab kasvatama vabu kodanikke 

Üldsus ootab koolilt muutumist, aga kui pea ükskõik kellega hakata rääkima kooli arengust, jõutakse meenutustega tagasi oma kooliaega ja hakatakse ülistama enda mälestusi ning püütakse paigutada tolleaegseid paremaid näiteid tänasesse kooli. Maailm meie ümber on muutunud, suhted inimeste vahel on teisenenud ja tänaste täiskasvanute kooliaega mõjutanud struktuurid ning korralduslikud süsteemid ajaloo prügikasti saadetud. Loodan, et igavesti, kuid tänaseid koolisuhteid mõjutavad veel piisavalt toonased hoiakud ja siia ongi vastuolu sisse kodeeritud. 

Ühelt poolt oleme sõnastanud demokraatlikud väärtused, mis eeldavad vabadust ja inimeste eripäraga arvestamist, usaldust, teisalt ootame, et keegi väljastpoolt loob korda ja lahendab ettetulevad probleemid. Me soovime olla vabad ja teha ise oma valikuid ning sarnast käitumist ootavad ka õpilased, kes eelmist süsteemi pole kogenud. Kindlasti on paljude jaoks raske, kui isegi mitte ületamatu mõte, et kõikvõimalikud normatiivid ja lävendid ei taha enam mahtuda tänapäeva kooliellu. 

Mina ei usu sportlike normide imettegevasse jõusse! Innukas spordimees on alati seadnud endale eesmärgid ja saavutas edu ka ilma ühetaoliste normideta, nõrgema õpilase peletasid need võib-olla igaveseks kehalise tegevuse juurest tugitooli või koguni selle alla. Kooli, õigemini õpetajate ülesanne on tekitada ja süvendada igas inimeses huvi tervislike eluviiside ja paraja sportliku koormuse vastu. Ning selleni tuleb jõuda mitte välise, vaid sisemise motivatsiooni kaudu. Ja see on hoopis teistsugune, loov ja lapse eripära arvestav lähenemine õppetöösse.

Vastutus eeldab usaldust 

Räägime palju vastutusest ja oleme mures, et õpilaste vastutus on kuhugi kadunud. Aga vastutus eeldab otsustamist. Kui palju on tänases koolis õpilaste endi otsustamist õppetöö osas? See, mida me kasvatame, on käsutäitmine või kohusetunne, sest tuleb hästi täita õpetaja antud korraldused. Paljudesse õpetajatesse on justnagu sisse kodeeritud teadmine, et õpilased „petavad“. Väga tihti see nii ongi, sest tähtsamaks peetakse häid hindeid ja õpetajate-vanemate heakskiitu kui teadmisi. Samas ütles mulle kord arenguvestlusel üks kuuenda klassi tüdruk, et talle ei ole hindeid vaja, ta ei saa aru, miks neid pannakse. Ta õpib endale. Taas tõden, et tänane süsteem, kus motivatsiooni ja tahte kujunemisse ei usuta tegelikult süvendab ja tekitab oma pideva kontrollimise ja usaldamatusega slikerdamist ja manipuleerimist. Elus on täpselt sama moodi nagu Newtoni teises seaduses. Usalda ja saad vastu rohkem usaldust ning vastutustunnet. 

Vanamoodi enam ei taha, aga uutmoodi veel ei oska? 

Mitte üksnes sportimine, vaid kogu koolisüsteem peab toimima õpilase enda motivatsioonil. Praegune süsteem, mis rajati üle-eelmise sajandi keskel vabrikutööliste ettevalmistuseks, oli tollasi eesmärke silmas pidades ilmselt õige. See sobis ka totalitaarsesse süsteemi hästi, sest valmistas ette käsutäitjaid ja kuuletujaid mõlemal pool õpetajalauda. Aga täna elame teistsuguses ühiskonnas ja aastate pärast, millal tänased noored ellu astuvad, tugineb maailm inimestele, kes oskavad arutleda, analüüsida, olla paindlikud ja loovad ning oma arvamusi selgitada ja nende eest seista ning vastutada oma tegude eest. Selles ongi paradoks, me soovime üht, aga tegutseme teisiti. Määratleme head ja õiged sihid, aga liigume neid mööda vanade võtetega. Tuntud teel püsida ja loota, et vahest saab ka nii, on ju mugav.

Ehk ongi just selles tänase kooli suur probleem, mis tekitab pingeid ja töö klassi ees ei ole populaarne. Arvan, et see on veel pehmelt öeldud. Ühed ei taha enam vanaviisi, teised ka justkui ei taha, aga muudmoodi ei oska või ei julge. Me pole olukorraga rahul, aga pingutust, mis meid sealt vabastaks, peame liiga suureks ja hirmutavaks. Nii me tegutsemegi omaloodud kinnises süsteemis.

Kui leiutada ratast, siis leiutagem koos! 

Paljud koolid lähenevad uutele eesmärkidele loominguliselt ja neil on palju toredaid kogemusi, aga paraku on suurem osa kogemustest isetekkelised ja igaüks leiutab oma ratast. Muutused ei ole kerged ja toimuvad seal, kus juhtkond ja õpetajad on valmis mugavustsoonist välja astuma ning panustama oma kooli uuendusse. Kõike ei jõua ise proovida ning katsetada, sestap tuleks head kogemused koondada, teaduspõhiselt läbi töötada ja seejärel soovitusteks sõnastada.

Selleks, et teha ruumi aruteludele, analüüsile, ainetevahelistele projektidele, meeskonnakoolitustele jne, tuleb millestki loobuda. Paraku ei suuda ega saagi ka kõige loovam ja innukam õpetaja eirata ainekava, mistõttu ei ole riigimehelik panna siin kogu vastutus õpetajatele. Mulle meeldib mõte et ainekavad on justkui klaas, mis on ääretasa vett täis valatud. Selleks, et sinna midagi juurde lisada, tuleb osa välja valada. Kõike seda, mis neis kirjas, pole ei teoreetiliselt ega ka praktiliselt võimalik ära õppida. Õpetajad vuristavad õpiku läbi, sulgevad kergendatult pärast viimast peatükki, ära andsin! Aga kui palju kohale jõudis? Mida õpiti?

Vanadest harjumustest ja „niionalatitehtud“ mõtteviisist loobuda pole lihtne. Seda suurem on rõõm direktorina õpetajate väikestest edusammudest, mis kajastuvad kohe ka õpilaste hoiakutes. Selleks, et õppimise ja õpetamise õhin ja loovus püsiks, et ka pingutus pakuks rahulolu, vajame koolisuhetes rohkem usaldust ja koos seatud eesmärke.

Aga tegelikult läks Einsteinil ikkagi õnneks!

Kaido Kreintaal, Kehra Gümnaasiumi direktor

teisipäev, 2. oktoober 2018

Kandideeri lühiprogrammi „Hariduse tulevikutegijad“ ning heida pilk Eesti/Hollandi haridussüsteemi!

Tähelepanu! Kandideerimine teise lendu on avatud! 
Kui saaksid olla iseenda unistuste õpetaja, siis milline Sa oleksid? Ehk on Sul ka nägemus maailma parimast koolist?

Pidevas muutumises ühiskond kujundab nii kooli kui ka õpetaja rolli. Õpetajaamet on hea võimalus ennast teostada, olla positiivne eeskuju, arvamusliider ja protsesside mõjutaja nii kogukonna kui ka riigi tasandil. Selleks, et Sina saaksid avastada õpetajaameti võimalusi, ettekujutuse selle töö rõõmudest, muredest ja väljakutsetest, on ellu kutsutud programm „Hariduse tulevikutegijad”.

Programmi „Hariduse tulevikutegijad” oodatakse kandideerima julgeid ja avatud noori, kes on valmis kaaluma õpetajaametit kui üht võimalikku karjäärivalikut paljudest. Programmi jooksul ei pea asuma õpetajaametisse! Programmi saavad kandideerida bakalaureuse või rakenduskõrghariduse 2.- 3. kursuse üliõpilased, kes ei ole õpetajakoolituse tudengid.

Programmis osaledes avaneb Sulle õpetajatöö tänapäevane sisu, saad proovile panna oma juhioskused ning tutvuda inspireerivate haridusmaastikul tegutsevate inimestega. Lisaks näed ja koged õpetaja igapäevatööd ning uuenduslikke koolikeskkondi külastades nii Eesti kui ka Hollandi koole.

Koolitused toimuvad üle Eesti ajavahemikul 
oktoober 2018 – veebruar 2019. 
Moodulite toimumise ajad:
I moodul: 27.–28. oktoober 2018
II moodul: 10.–11. november 2018
III moodul: 8.–9. detsember 2018
IV moodul: jaanuar 2019 (reis Hollandisse, kuupäevad täpsustatakse esimesel võimalusel)
V moodul: 16.–17. veebruar 2019

Transpordi-, majutus- ja toitlustuskulud kaetakse programmi poolt.

Kuidas kandideerida?
Pane kokku lühike videoklipp või kirjatükk teemal „Milline võiks välja näha tuleviku kool?“ (videoklipi pikkus on 1-2 minutit, kirjalik töö kuni üks A4).
Saada meile väljavõte õpingutulemustest.
CV (vabas vormis).

Dokumente ootame hiljemalt 8. oktoobriks e-posti aadressile kaisa.jogeva@innove.ee 

Loe lähemalt Facebookist või innove.ee/tulevikutegijad

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Alanud on KüberPähklite raputamise kuu!


Tallinna Tehnikaülikool, Kaitseministeerium ja Eesti Interneti sihtasutus kutsuvad õpilasi osalema digitaalse ohutuse alaseid oskusi mõõtvas uuringutestis. Uuringus osalemine on avatud kõikidele 4.-9. klasside õpilastele alates 1. oktoobrist - 2. novembrini 2018. Uuringutesti täitmine võtab aega 30-45 minutit ning see on anonüümne.

Uuringus testitakse õpilaste oskusi digitaalses ohutuses (seadmed, olukorrad, mõisted).

Uuringus saavad osaleda 4.-9. klassi õpilased veebilehel www.kyberpahkel.ee

Peale osalemist saab endale alla laadida tunnusmärgi. Tunnusmärgi saab ka kool, kes uuringus osalemist toetab, nt viies testimise läbi koolitunnis.

Ühtlasi on käimas KüberPähkel 2.0 koolivoor, kus võtavad omavahel mõõtu 52 kooli üle Eesti. Koolivooru eesmärgiks on välja selgitada need koolid, kes saavad võimaluse osaleda Robotexil toimuvas meeskonnavõistluses „CyberSecurity meets Robotex“.

Lisaks eelnevale on toimumas mitmeid erinevaid teavitusüritusi ja minivõistlusi: 
* 6.10.2018 Pärnu Kutsehariduskeskuses kogunevad õpetajad ja õpilased, et saada uusi teadmisi ning neid ka proovile panna. 
* Sarnane üritus viiakse läbi ka 3.11.2018 Tartu Kutsehariduskeskuses. 
* 20.10.2018 on võimalik kõikidel osaleda iduEdu Haridusfestivalil Tallinnas, mille raames jagatakse infot küberkaitset puudutavate õppekavade kohta põhikoolis ja gümnaasiumis ning abimaterjalide kohta, mis valmimas.

Lisainfo: Küberkaitse teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonnas Facebooki grupp: https://www.facebook.com/groups/kyberharidus/


Birgy Lorenz
birgy.lorenz@gmail.com