Reede, 5. oktoober 2018

Mida tahame ja mida teeme?

Kaido Kreintaal, Kehra Gümnaasiumi direktor
"See on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel uudishimu"
(Albert Einstein)

Üks mu sõber andis oma kahele pojale, kellest üks hakkas lõpetama esimest klassi ja teine alles ootas suure põnevusega kooli astumist, nuputamisülesande. Noorem asus innukalt asja kallale, lootes õige lahenduse korral saada uut väljakutset. Vanem poeg vaatas väikese irooniaga kõrvalt ja püüdis noorema indu tagasi hoida. Tema oli juba aasta aega õppinud ennast säästma ja tegema just niipalju või nii vähe, kui õpetaja heakskiiduks vaja. Õhin oli aastaga kuhugi kadunud. Selline lugu meenub mulle, kui mõtlen loovusele ja kooli osale selles. 

Meid on vähe ja igaüks on oluline. Loomulikult on neid, kellele praegune välise heakskiidu poole püüdlev koolisüsteem sobib ning kes tulevad sellest välja võitjatena, isegi loovate võitlejatena. Paraku on ka õpilasi, kelle innukust süsteem nullib, sest vaatamata kõigele saab kool ikka veel loovuse lämmatamisega suurepäraselt hakkama. Ja mitte ainult õpilaste omaga.

Nüüdisaegne kool peab kasvatama vabu kodanikke 

Üldsus ootab koolilt muutumist, aga kui pea ükskõik kellega hakata rääkima kooli arengust, jõutakse meenutustega tagasi oma kooliaega ja hakatakse ülistama enda mälestusi ning püütakse paigutada tolleaegseid paremaid näiteid tänasesse kooli. Maailm meie ümber on muutunud, suhted inimeste vahel on teisenenud ja tänaste täiskasvanute kooliaega mõjutanud struktuurid ning korralduslikud süsteemid ajaloo prügikasti saadetud. Loodan, et igavesti, kuid tänaseid koolisuhteid mõjutavad veel piisavalt toonased hoiakud ja siia ongi vastuolu sisse kodeeritud. 

Ühelt poolt oleme sõnastanud demokraatlikud väärtused, mis eeldavad vabadust ja inimeste eripäraga arvestamist, usaldust, teisalt ootame, et keegi väljastpoolt loob korda ja lahendab ettetulevad probleemid. Me soovime olla vabad ja teha ise oma valikuid ning sarnast käitumist ootavad ka õpilased, kes eelmist süsteemi pole kogenud. Kindlasti on paljude jaoks raske, kui isegi mitte ületamatu mõte, et kõikvõimalikud normatiivid ja lävendid ei taha enam mahtuda tänapäeva kooliellu. 

Mina ei usu sportlike normide imettegevasse jõusse! Innukas spordimees on alati seadnud endale eesmärgid ja saavutas edu ka ilma ühetaoliste normideta, nõrgema õpilase peletasid need võib-olla igaveseks kehalise tegevuse juurest tugitooli või koguni selle alla. Kooli, õigemini õpetajate ülesanne on tekitada ja süvendada igas inimeses huvi tervislike eluviiside ja paraja sportliku koormuse vastu. Ning selleni tuleb jõuda mitte välise, vaid sisemise motivatsiooni kaudu. Ja see on hoopis teistsugune, loov ja lapse eripära arvestav lähenemine õppetöösse.

Vastutus eeldab usaldust 

Räägime palju vastutusest ja oleme mures, et õpilaste vastutus on kuhugi kadunud. Aga vastutus eeldab otsustamist. Kui palju on tänases koolis õpilaste endi otsustamist õppetöö osas? See, mida me kasvatame, on käsutäitmine või kohusetunne, sest tuleb hästi täita õpetaja antud korraldused. Paljudesse õpetajatesse on justnagu sisse kodeeritud teadmine, et õpilased „petavad“. Väga tihti see nii ongi, sest tähtsamaks peetakse häid hindeid ja õpetajate-vanemate heakskiitu kui teadmisi. Samas ütles mulle kord arenguvestlusel üks kuuenda klassi tüdruk, et talle ei ole hindeid vaja, ta ei saa aru, miks neid pannakse. Ta õpib endale. Taas tõden, et tänane süsteem, kus motivatsiooni ja tahte kujunemisse ei usuta tegelikult süvendab ja tekitab oma pideva kontrollimise ja usaldamatusega slikerdamist ja manipuleerimist. Elus on täpselt sama moodi nagu Newtoni teises seaduses. Usalda ja saad vastu rohkem usaldust ning vastutustunnet. 

Vanamoodi enam ei taha, aga uutmoodi veel ei oska? 

Mitte üksnes sportimine, vaid kogu koolisüsteem peab toimima õpilase enda motivatsioonil. Praegune süsteem, mis rajati üle-eelmise sajandi keskel vabrikutööliste ettevalmistuseks, oli tollasi eesmärke silmas pidades ilmselt õige. See sobis ka totalitaarsesse süsteemi hästi, sest valmistas ette käsutäitjaid ja kuuletujaid mõlemal pool õpetajalauda. Aga täna elame teistsuguses ühiskonnas ja aastate pärast, millal tänased noored ellu astuvad, tugineb maailm inimestele, kes oskavad arutleda, analüüsida, olla paindlikud ja loovad ning oma arvamusi selgitada ja nende eest seista ning vastutada oma tegude eest. Selles ongi paradoks, me soovime üht, aga tegutseme teisiti. Määratleme head ja õiged sihid, aga liigume neid mööda vanade võtetega. Tuntud teel püsida ja loota, et vahest saab ka nii, on ju mugav.

Ehk ongi just selles tänase kooli suur probleem, mis tekitab pingeid ja töö klassi ees ei ole populaarne. Arvan, et see on veel pehmelt öeldud. Ühed ei taha enam vanaviisi, teised ka justkui ei taha, aga muudmoodi ei oska või ei julge. Me pole olukorraga rahul, aga pingutust, mis meid sealt vabastaks, peame liiga suureks ja hirmutavaks. Nii me tegutsemegi omaloodud kinnises süsteemis.

Kui leiutada ratast, siis leiutagem koos! 

Paljud koolid lähenevad uutele eesmärkidele loominguliselt ja neil on palju toredaid kogemusi, aga paraku on suurem osa kogemustest isetekkelised ja igaüks leiutab oma ratast. Muutused ei ole kerged ja toimuvad seal, kus juhtkond ja õpetajad on valmis mugavustsoonist välja astuma ning panustama oma kooli uuendusse. Kõike ei jõua ise proovida ning katsetada, sestap tuleks head kogemused koondada, teaduspõhiselt läbi töötada ja seejärel soovitusteks sõnastada.

Selleks, et teha ruumi aruteludele, analüüsile, ainetevahelistele projektidele, meeskonnakoolitustele jne, tuleb millestki loobuda. Paraku ei suuda ega saagi ka kõige loovam ja innukam õpetaja eirata ainekava, mistõttu ei ole riigimehelik panna siin kogu vastutus õpetajatele. Mulle meeldib mõte et ainekavad on justkui klaas, mis on ääretasa vett täis valatud. Selleks, et sinna midagi juurde lisada, tuleb osa välja valada. Kõike seda, mis neis kirjas, pole ei teoreetiliselt ega ka praktiliselt võimalik ära õppida. Õpetajad vuristavad õpiku läbi, sulgevad kergendatult pärast viimast peatükki, ära andsin! Aga kui palju kohale jõudis? Mida õpiti?

Vanadest harjumustest ja „niionalatitehtud“ mõtteviisist loobuda pole lihtne. Seda suurem on rõõm direktorina õpetajate väikestest edusammudest, mis kajastuvad kohe ka õpilaste hoiakutes. Selleks, et õppimise ja õpetamise õhin ja loovus püsiks, et ka pingutus pakuks rahulolu, vajame koolisuhetes rohkem usaldust ja koos seatud eesmärke.

Aga tegelikult läks Einsteinil ikkagi õnneks!

Kaido Kreintaal, Kehra Gümnaasiumi direktor

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar