reede, 26. oktoober 2018

Rõõm kõigist ilusaist päevist


Pille Slabina, Eesti Rahvusraamatukogu
haridustegevuse kuraator
Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Et kooliteemalist vestlust alustada, ei pea ma oma lastelt küsima lapsevanema stampküsimusi selle kohta, mida nad täna koolis õppisid, ja kas nad ka mingi hinde said. Minu lapsed tahavad ise koolist rääkida, nad ei võta kooliskäimist kui rasket koormat ja kohustust. Kuidas nii? Nad on ju tavalised eelpuberteedi ealised, kes ei suuda vaikselt pingis istuda, oma tuba koristada, mõtestamata ülesandeid sooritada, sõna kuulata jne. 

Koolirõõmsaks teeb neid ilmselt kombinatsioon väga paljudest asjadest (muuhulgas see, et nende lapsevanemad on elukestva õppe usku ega võta ka ise uue õppimist ja muutusi kui tüütut kohustust), aga tooksin välja kolm ehk kõige olulisemat omavahel tugevalt seotud märksõna. Need on suhted, valikuvõimalused ning pidev analüüs ehk arusaamine, mis see õppimine ikka on ja milline olen mina ise. 

Suhted ja õpilastevahelise konkurentsi puudumine kui pinnas koolirõõmu tekkeks 

Kooli soe õhkkond on ära tuntav juba esimesest hetkest, mil sisse astud. Õpetaja, kes austab oma kolleege ja teeb nendega koostööd. Õpetaja, kes tunneb oma õpilasi ja panustab programmi läbimise kõrval õpilastega ja õpilastevahelise suhte loomisesse. Õpetaja, kes ei anna tundi, vaid toetab oma õpilaste õppimist. Tean, et minu lapsed austavad ja isegi armastavad oma õpetajaid, sest tunnevad iga päev, et õpetajad hoolivad neist. Teine suhete aspekt on võrdlemise puudumine – õnnelikus koolis ei võrrelda inimest teistega vaid ainult paremaks saanud iseendaga. Mis omakorda viib suurema usalduse ja julguseni kaaslastega oma mõtteid ja ideid jagada ning koostööd teha. 

Milline inimene ja õppija mina olen - teadlikkus iseendast 

Õppimise kese mu laste koolis on „õppija profiil“ – mina kui uurija, mõtleja, suhtleja, hoolija, riskide võtja jne. Profiil on midagi, millest lähtuvalt õppija (juba 5-aastaselt) igapäevaselt ja süsteemselt ennast, oma oskusi ja hoiakuid, oma töid ja nendes esinevaid vigu või edusamme analüüsib. Ja mis peamine, analüüs ei jää sahtlisse – seda jagatakse vanematega, kaaslastega, selle üle arutatakse, see on väga oluline osa õppimise protsessist. Refleksioon on nii igapäevane, et lapsed seda lõpuks enam ise ei märkagi. Lapsevanemana aga ei jõua ära imestada, kui analüütiline üks väike inimene olla võib, kui ta arenguvestlusel ütleb, et tema eesmärgiks järgmisel poolaastal on mitte minna lihtsama vastupanu teed, vaid valida julgemalt väljakutseid esitavaid ülesandeid. 

Vabadus ja võimalus valida 

Täiskasvanud ei kipu just sageli uskuma lastele valikuvõimaluste pakkumisse, on ju tuttavad laused, nagu „Mida need lapsed ikka valida oskavad“ või „Valik ei võimalda piire ja raame seada ning liigsete valikuvõimaluste tõttu on meie lastel pead niigi sassis“. Minu kogemus kahe väga erineva lapse vanemana on vastupidine. Kui väiksest peale harjutada, siis algkooli lõpuks on laps valikute tegemises juba väga kogenud. Oluline aspekt on lihtsalt see, et iga valikuga kaasneks ka vastutus ning mõtestatud valiku tegemiseks vajalik aeg ja kriitiline mõtlemine, mis omakorda on väga tugevalt seotud ülalmainitud enesest arusaamisega. 

Üks näide – disainiõpetuses (mis on kombinatsioon kunstist, joonestamisest, disainmõtlemisest, matemaatikast ja füüsikast) pidi mu 6. klassis käiv tütar disainima silla, selle joonestama ja lõpuks ka valmis meisterdama. Silla pidid tegema kõik õpilased. Kust aga tekkis valik – kõigepealt sai iga õpilane välja uurida, millisesse riiki, kuhu täpsemalt, millist tüüpi silda on tarvis, ja milliseid probleeme selle silla ehitus lahendab. Tänu sellele väga elulisele ülesandele, kus ka mõõteandmed tuli leida reaalsest asukohast lähtuvalt, said kõik õpilased tegeleda erinevate ja nende vajadustest, huvist ja võimetest lähtuvate sildade ehitamisega. 


Ma ei pea õppima! 

Kuulasin mitme nädala jooksul eriti tähelepanelikult, kuidas mu lapsed õppimisest räägivad. Endalegi üllatuseks avastasin, et nad ei kasuta fraase „Ma õppisin“ või „Ma pean“, pigem kuulen väljendeid „Ma jõudsin järeldusele“, „Ma leiutasin“, „Ma uurin praegu“, „Kui sellele probleemile mõelda nagu matemaatik/kunstnik/kirjanik…“.  

Pille lapsed (9-aastane poiss ja 11-aastane tüdruk) õpivad viiendat
aastat Eesti Rahvusvahelises Koolis
Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Usun, et just see ongi elukestvalt rõõmsa või rõõmsalt elukestva õppe tegelikult lihtne valem – tean, kes ma olen, valin endale sobivaid viise õppimiseks, analüüsin seda, mida teen ja rõõmustan lisaks tulemusele ka õppimisprotsessi enda üle. 


Pille Slabinal on pikaaegne kogemus õpetajana üldhariduskoolides ning õppejõu ja haridusinnovatsiooni eestvedajana ülikoolis. Hetkel kureerib ta haridustegevusi Eesti Rahvusraamatukogus.

1 kommentaar:

  1. Kahjuks on selliseid koole meil ükskuid. Meie pere igapäevareaalsus on kahjuks midagi muud - ma ei taha kooli kooli minna, seal on igav ja mõtetu, miks me seda õppime ja kas meil seda üldse vaja kunagi läheb? Ehk minu küsimus on see, kuidas eespool kirjeldatud praktika ka laiemalt leviks?

    VastaKustuta