reede, 16. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade I

Alustame 5.-6. detsembril 2018 Tartus toimuva hariduskonverentsi "Olen kohal, mõtlen kaasa" isutekitajate pakkumist.


Tuleviku tööturg ja tulevikuoskused

Tartu Ülikooli makroökonoomika professor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets annab oma ettekandes lühikese ülevaate Eesti uue haridusstrateegia konkurentsivõime töögrupi esimestest järeldustest. Eesti haridusstrateegia aastani 2035 sisaldab ettepanekuid, mis puudutavad hargmaisuse ja rände teemasid, kõrgharidust ja teadust ning nende rahastamist, elukestvat õpet ja haridussüsteemi tervikuna, aga ka õpetaja rolli ühiskonnas. 


Meie ees seisavad tulevikus mitmed olulised valikud: kuidas peaks jagunema üksikisiku ja riigi vastutus ja valikuvabadus haridusteede valimisel, mil määral peab haridussüsteem vastama tänase tööturu vajadustele ning kas riik peaks toetama majandust laiapõhjaliselt või läbi fookusvaldkondade. Konkurentsivõime töögrupp on ühel meelel selles, et ülekantavate oskuste  (üldpädevuste) roll tulevikus kasvab oluliselt ja seetõttu tuleks nende õpetamisele kõikidel haridustasemetel palju rohkem tähelepanu pöörata. 




"Tuleviku tööturg on väga paindlik, mis eeldab ka paindlikke töötajaid, kes on võimelised  kogu elukaare jooksul ennast täiendama ja vajadusel ka ümber õppima,“ ütleb professor Eamets.


Vabaduse tuul puhub – mõtlejad ja vaimne keskkond Stanfordis

Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste viibis hiljuti külalisteadlasena Stanfordi Ülikoolis H-STAR instituudis, mis on pühendunud inimest ja tehnoloogiat ühendavatele kõrgetasemelistele teadusuuringutele. 1891. aastal asutatud ülikoolis töötab praegu 17 Nobeli preemia laureaati ning naabruses asuvas Räniorus on sündinud Google, Apple, Facebook, Tesla jpt. 



Margus Pedaste püstitab küsimuse, kas edu taga võib olla piirkonna eriline vaimsus, mis kutsub üle maailma kokku inimesi, kes tahavad midagi olulist ära teha. Ta näitab oma ettekandes mõningaid asjaolusid,  mis näitavad Stanfordi Ülikooli erinevust Tartu Ülikoolist. Samas on kõik need sama hästi rakendatavad ka meil Eestis. „Mis oleks, kui pööraks uue lehekülje?“ küsib professor Pedaste.


Kes õpetab meid filosofeerima?

Katrin Pärn on näitleja, lavastaja ja ema. Ta ütleb: „Ma soovin, et mu lastest kasvaksid leidlikud ja mõtlemisvõimelised inimesed, aga kas ma tean praeguses ajal, mida see täpselt tähendab?“

kolmapäev, 7. november 2018

Kakskeelsus kui pooltäis klaas

Kirjanik Elin Toona, kes põgenes koos ema ja vanaemaga sõja eest 1944. aastal, sihtkohaks Inglismaa, rääkis raamatus „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ muuhulgas sellest, kui keeruline on võõras keelekeskkonnas toime tulla. Veelgi enam rõhutas ta aga, kui oluline oli õppida ära korrektne inglise keel ja kui keeleõppimise keeruline teekond selja taga, oli Elinil teiste ees eelis – tema suhtles nii eesti, saksa, prantsuse kui väga heas inglise keeles. 

Kahtlemata värvika ja traagilise näite kõrval ei saa me üle ega ümber asjaolust, et 21. sajandi maailm soosib enam kui kunagi varem keeleoskust. Piirid on lahti, inimesed rändavad, kolivad, uudistavad ja segunevad kõikides globaliseerumisega kaasnevates hädades ja rõõmudes. Võõras keelekeskkonnas toime tulla on keeruline ja sellele ei saa vastu vaielda. Tõrjutus, mahajäämus ja erinevus tavapärasest toovad eriti noorte puhul tahes-tahtmata kaasa teistmoodi sotsiaalse staatuse. See omakorda tekitab trotsi, pahameelt ja alamotiveeritust, mis tõenäoliselt on üks lõimumise ilmestavaid aspekte ka Eesti kontekstis. 

Muukeelsele noorele on Eestis tegelikult kätte antud võluvits, millega tagada (või vähemasti luua kõrgendatud eeldused) endale tulevikus töökoht, hea elujärg, sotsiaalne staatus ja kõige selle kõrval oma kultuuri-kommete säilimine. Kui kohalikus keskkonnas saab eesti keel üsna kiiresti selgeks ja varakult on kaks heal tasemel keelt suus, on see tugev eelis tööturul. 

Keeleõppimise soodustamine, olgu koduseks keeleks vene, ukraina, araabia või inglise keel, peab algama vanematest inimestest noore ümber, kes kohaliku keele vajalikust selgitada püüaksid ja noori raskustest läbi aitaksid. Need inimesed saavad olla eelkõige vanemad ja õpetajad, kes mõistavad eesti keele olulisust Eestis elamisel, siin sotsialiseerumisel ja lõimumisel. 

Olukord võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on paranenud. Keelekümbluse headest tulemustest räägitakse igal pool Eestis. Tänapäevased keelekümblusmeetodid on välja töötatud nii, et lisaks tavapärasele õppetööle õpitakse selgeks ka eesti keel, kusjuures uurimused kinnitavad, et üldist õppeedukust see ei pärsi. 

On rõõm näha, et lisaks üldhariduskoolide edukale keelekümblussüsteemile on ka teistes asutustes aina rohkem näha hariduslikke ja meelelahutuslikke tegevusi, mille eesmärgiks on keeleoskuse parandamise läbi tugevam lõimumine. Selliseid tegevusi ja programme pakub näiteks Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. 

Keelekümblusprogramm „Sport ühendab!“ on mõeldud keelekümbluskoolidele, muutes muuseumi avatuks kõigile Eesti noortele olenemata nende keelelisest taustast või tasemest. Enne tundi tulekut saadetakse õpetajale materjalid, millele tund on üles ehitatud. 

Programmi läbiviimisel järgitakse keelekümbluspõhimõtteid vastavalt õpilaste eesti keele tasemele ja nad saavad nii lugeda-kirjutada-rääkida ja seda kõike interaktiivse koguperemuuseumi õhustikus, mis võimaldab edukalt õpitut mänguliselt meelde jätta või korrata. 

Nüüd, kui meetodid on olemas ja neid pakutakse, jääb vaid üks küsimus – kuidas viia muukeelse elanikkonna teadlikkus nende käes olevast potentsiaalsest võluvitsast tänasest kõrgemale tasemele? Kuidas teha selgeks keelekümbluse kasulikkus lapse tulevikule? Ka Elin Toona memuaarides võis tabada küllalt neid perekondi, kes Inglismaal elamisest hoolimata oma lastele heal tasemel keeleoskust liialt vajalikuks ei pidanud. Võib kindel olla, et need vanemad sulgesid sotsiaalses, majanduslikus ja kultuurilises mõttes oma järeltulevale põlvele nii mõnegi ukse. 

„Sport ühendab!“ projekti rahastab Kultuuriministeerium ja toetab Integratsiooni Sihtasutus.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum