Reede, 30. november 2018

Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 5

6. detsembril on hariduskonverentsil osalejatel võimalus kuues paralleelsessioonis arutleda vaimse õpikeskkonna teemal erinevate nurkade alt. Järgnevalt toome teieni esimese kolme sessiooni ja nende läbiviijate tutvustused.

Nutikas tegutsemine nutika kooli nutivabas tsoonis 



Sessiooni eestvedaja Anu Vau on õpetajana töötanud 18 aastat ja õpetanud nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Viimased kümme aastat on tema kodukooliks olnud Kiviõli I keskkool. 

Õpetajakarjääri algusaastatel oli Anu väljakutse, kuidas ennast ja õpilasi diginutikaks koolitada. Viimased aastad on kaasa toonud täispöörde – kuidas õpilased juhtmemaailmast tagasi pärismaailma tuua, kuidas paeluda nende meeli erinevate mängude, raamatute ja vestlustega. 
Anu soovitab:“Kui sul on valida, et kas sul on õigus või sa oled hea, siis ole hea!” 

Diskussiooniring Anu eestvedamisel on mõeldud just neile, kellele tundub, et Digitiigri asemel peaks nüüd nii mõnigi kord appi hüppama digita tiiger. Räägime nutikolukorrast erinevate koolide esindajate silme läbi. 

Paneme pead kokku ja jagame kogemusi. 
Kui õpilaselt nutiseade ära võtta, siis mis jääb järele?
Kuidas saada nutikaks ilma nutitelefonita?
Kas peab lapsi uuesti suhtlema õpetama? Kui, siis kuidas?
Milliseid asendustegevusi võiks pakkuda nutitelefoni asemele?


Anu jagab oma kogemusi, millised erinevad mängud klassiruumis aitavad nutivabas tsoonis tegevusi korraldada.  Iga selles sessioonis osaleja peaks lõpuks kaasas saama mõned sentimeetrid ideid edasi tegutsemiseks ja soovitusi oma koolis olukorraga silmitsi seismiseks.


Kuidas muudad maailma?


Leesi Peedumäe oli kolm aastat matemaatika õpetaja ja septembris hakkas õpetama füüsikat Põlva Gümnaasiumis. Leesi leiab, et mõne aja pärast võiks ette võtta ette järgmise aine, sest ta armastab saada uusi teadmisi ja ka oma elukutset ei valinud ta konkreetse aine, vaid õpilaste pärast.

Ta leiab siiralt, et inimeste võimed on sama piiritud nagu reaalarvude hulk - uurides mistahes arvu saab alati võtta ette järgmise ja veidi suurema. Sellist eneseusku püüab Leesi Peedumäe süstida ka oma õpilastesse. 
„Ma usun siiralt, et mõtlemine on kõige seksikam tegevus. Minu missiooniks on õpetajaameti populariseerimine, sest vinged õpetajad tõepoolest muudavad maailma ja tulevikku. Kes siis veel, kui mitte nemad?“



Eerik Säre on elanud 18 kuud teisel pool Atlandi ookeani ning toonud ka koolitundidesse kaasa kogemusi ja teadmisi laiast
maailmast. Tema eesmärk on näidata kui palju ta armastab õpetamist, ning sisimas ta loodab, et mõjutab ka noori selle valdkonna peale mõtlema.

Eerik leiab, et koolitund peab olema vaheldusrikas, põnev, aeg-ajalt kukalt kratsima panev, uudishimu sütitav, kuid ainealaselt siiski professionaalne. Seega ei saa õpetaja olla vaid mehaaniline infopildumismasin, vaid äärmiselt mitmetahuline, et tund hästi õnnestuks.Geofüüsikuna õpetab ta füüsikat nõnda, et see oleks võimalikult palju seotud reaalse eluga. 

„Füüsika on fantastiline. See aitab meil mõista, kuidas maailm meie ümber töötab – ma pole näinud inimest, kes selles valdkonnas uudishimu ei tunne“. 


Silja Enok on Vändra Gümnaasiumi õpetaja.
"Mul on olnud õnne töötada paljulubavate tulevikutegijate heaks koos oma ala hästi tundvate kolleegidega. Mõtlen, et see mida igapäevaselt oma tööga loon, kestab kaua. Algus on kõige olulisem.“






Aruteluringis osalejad saavad koos Leesi, Eeriku ja Siljaga otsida vastuseid küsimustele:
Miks mõned inimesed suudavad maailma muuta?
Mida teha, et maailmamuutjaid rohkem oleks?
Kuidas teha õppimine ägedaks ja teadmised, oskused väärtuseks?
Mis üldse on meie kui õpetajate suurim missioon?
Mida tahame saavutada ja kuidas selle eesmärgini jõuda?
Tule ja avalda oma saladused!

Leesi, Eerik ja Silja räägivad sellest, mis neid on inspireerinud õpetajaks saama ja jääma. Mis sära silmisse annab ja kuidas me seda õpilastele edasi proovime anda? Kuidas me selle jätkusuutlikkuse saavutada tahame?

Uurimuslik õpe vaimse õpikeskkonna kujundajana 



Kaido Reivelt töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuse juhatajana selle nimel, et füüsika tunnid Eesti koolides ärgitaks eelkõige õpilaste huvi füüsika teemadesse süveneda. Õpetaja võiks olla pigem motiveeritud õpilase mentor. Loomult on Kaido maailmaparandaja.




Kristel Uiboupin töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuses ning Kanepi Gümnaasiumis füüsikaõpetajana, lisaks sellele õpib ta doktorantuuris. 
„Mind on alati köitnud kool, õpetamine ja reaalained ning nüüdseks on minu igapäevases tegevuses kõik tegurid esindatud."


Võib väita, et füüsika on paljudele keeruline sellepärast, et õpetaja üritab seal õpilastele kellegi teise mõtteid pähe panna, mis vahel lõpeb ka pähe õppimisega. Või siis treenitakse õpilasi justkui närvivõrke mingisugusele skeemile alluvaid ülesandeid lahendama. 

Kas on võimalik füüsika tund, kus õpilane ise leiab loodusest üles seaduspärasusi, üldistab neid ja vormib mõteteks? Või piisab ka sellest, kui õpilane nende kehtivuses ise veenduda saab? Aga ainult seaduspärasused, ilma looduseta? Ühe ja sellesama teema õpetamisel viivad erinevad õppemeetodid erinevate õpitulemusteni. Mida eelistada? Kuidas seda hindamisel arvestada? Sessioonis osalejad saavad füüsikat oma käega katsuda. 


Kolmapäev, 28. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 4

Hariduskonverentsi teine päev algab teemaplokiga "Mõtlemine ja selle mõjutajad". Mitmetahulist teemat avavad Tartu ja Tallinna Ülikoolide ning Tallinna Tehnikaülikooli esindajad. 

Õpetajate soov ja suutlikkus õppida



Triin Ulla on Tallinna Ülikooli koolipedagoogika õpetaja. Triin on töötanud ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana ühes Tallinna keelekümbluskoolis. Sotsiaalainete õpetajana on Triin pälvinud õpilastelt rohket positiivset tagasisidet mõtlemis- ja arutlemisvõime arendamise eest. Triinu silmis ongi kriitiline mõtlemisvõime elus üks enesetõhususe ja eneseteostuse eeldus. 

„Milline on meie haridussüsteemi üldine suutlikkus õpilaste mõtlemisvõimet toetada, mis on toetavad ja mis takistavad tegurid?“

Enda ettekandes arutleb Triin (kriitilise) mõtlemisoskuse kui olulise tulevikuoskuse teemal. 
Millist mõtlemisoskuse taset eeldab gümnaasiumilõpetajalt riiklik õppekava? Milliseid tööriistu on õpetajatel selle arengu toetamiseks tarvis? Kas tänapäeva õpetajate tööriistakast on terviklik või oleks vajadus või võimalus mõnda tööriista teritada? Kas või kuidas on õpetamise protsess ise kriitilise mõtlemise protsess? Need küsimused paiskame õhku, sest vastused on tulevikuoskuste perspektiivist tähtsad.



Kool – kas arutu vaimuvara tampimine või…?


Sten Mäses on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud ja nooremteadur. Igapäevaselt tegeleb ta küberkaitsealaste oskuste kaardistamise ja mõõtmisega ning otsib viise, kuidas muuta haridus haaravamaks ja mõtestatumaks. 

Oma ettekandes meenutab ta oma kesk- ja põhikooliaegseid õpikogemusi ja analüüsib, mis oleks võinud teistmoodi olla. Seejärel räägib, milliseid võtteid on ta ülikoolis õpetamisel kasutanud, et muuta õppeprotsess huvitavamaks nii tudengitele kui ka iseendale. 

Reguleerida ennast või jätta reguleerimata – selles on küsimus?

Katrin Saks on oma akadeemiliselt ettevalmistuselt inglise filoloog. Praegu töötab ta Tartu Ülikoolis, kus jagab end Pärnu kolledži ja haridusteaduste instituudi vahel. Viimases kaitses Katrin oma doktorikraadi eneseregulatsiooni teemal ning on selle uurimisega tegelenud siiani. Ka huvitab teda õpetajaameti populariseerimine teema. 
„Usun elukestvasse arengusse ning loodan olla selles eeskujuks eelkõige omaenda lastele."

Katrin avab enda ettekande jooksul akadeemilise eneseregulatsiooni tagamaid ning selgitab, miks ja kuidas on vajalik toetada teadlikku õpitegevust. Õppimine on rikastav ja elamuslik tegevus, mida võiksime endale lubada elukestvalt. Selleks aga, et õppimine oleks igal eluetapil tulemuslik, vajame akadeemilise eneseregulatsiooni oskust. Eesti õpilaste hulgas läbi viidud uuringud ei anna tunnistust eriti kõrgest metakognitiivse eneseregulatsiooni tasemest. See tähendab, et noored inimesed ei ole teadlikud iseendast kui õppijast ja oma võimekusest õpitegevuses. 


Reede, 23. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 3


5. detsembri konverentsipäeva lõpetab ettekannete plokk üldnimetajaga "mõtlemine ja koolielu". 

Tulevased teadusdoktorid, õpetajad ja arstid õpivad täna esimeses klassis 


Imbi Henno (PhD) on Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna peaekspert, kelle vastutusvaldkond on riiklike õppekavade arendus ja rakendamine. Ta on töötanud 16 aastat üldhariduskooli õpetajana ja sama palju aastaid Tallinna ülikoolis didaktika lektorina. Imbi teadusteemad on rahvusvahelised võrdlusuuringud TIMSS ja PISA,  loodusainete õppimine ja õpetamine ning säästvat arengut toetav haridus. Ta on European Schoolnet´i  Euroopa riikide haridusministeeriumide STEM esindajate töögrupi ja OECD programmi „Haridus 2030“ õppekava kaardistamise töögrupi liige.

Oma ettekandes annab ta lühiülevaate PISA ja TALIS uuringute sügava õppimine (deep learning) üldistustest ja Eesti õpilaste osakaalust kõrgematel mõtlemisoskuste tasemetel. Teiseks tutvustab Imbi Henno, kuidas koolis toetada õpilaste jõudmist kõrgematele mõtlemisoskuste tasemetele (kuidas kool saab õpetada rohkem ja paremini mõtlema) ja OECD programmi „Haridus 2030“ eesmärke ning 21. sajandi oskuste kujundamise ülemaailmseid rõhuasetusi.

Õpetajate stressiga toimetuleku viisid: võimalus kujundada vaimset õpikeskkonda läbi iseenda 


Liisa Pedoksaar on valdava osa oma tööelust olnud erinevates rollides ühel või teisel moel seotud haridusvaldkonnaga. Sellest õppeaastast alates täidab ta Tartu Ülikoolis õpetajakoolituse kompetentsikeskuse Pedagogicum koordinaatori ja õpetajakoolituse alusmooduli koordinaatori ülesandeid. 
„Õpetajaamet on olnud minu jaoks alati sedavõrd aukartustäratav, et selles pole tihanud end kujutledagi. Küll aga on seda olnud äärmiselt põnev uurida – eelkõige just neist aspektidest, kus on võimalik paremuse saavutamine: alustades kasvõi stressiga toimetuleku viisidest.“

Õpetajaamet on äärmiselt stressirohke elukutse, kuid õpilaste tervise ja toimetuleku uurimise taustal on õpetajate vaimse tervise teema siiani kahjuks suhteliselt vähe käsitlust leidnud. See on aga probleem, kuna terve ja iseendaga edukalt toime tulev õpetaja on hädavajalik selleks, et märgata õpilase probleeme ja muresid ning toetada õpilase heaolu; lisaks mõjutab õpetajate stressiga toimetulek ka töösooritust ning seekaudu vaimset õpikeskkonda. 

Eelnevast tulenevalt on õpetajate stressiga toimetuleku uurimine oluline nii õpetajate endi kui ka õpilaste seisukohast ning õpetajate tõhusama stressiga toimetuleku toetamine aitab kaasa vaimse õpikeskkonna kvaliteedi parandamisele. Eriti inforikka sisendi stressiga toimetuleku kohta annavad toimetulekuprofiilid – läbilõiked inimeste poolt kasutatavatest erinevatest toimetulekuviisidest. Ettekandes leiavadki käsitlust Eesti õpetajate valimi põhjal tuvastatud iseloomulikud stressiga toimetuleku profiilid.

MÕK, OK, aga TOT?


Kati Aus on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajahariduse konsultant ja hariduspsühholoogiaga seotud ainete õppejõud. Kati arutab peamiselt selle üle, miks mõnest teemast on keerulisem aru saada kui mõnest teisest, miks me kasutame sageli ebamõistlikke õpistrateegiaid ning miks me mõnikord justkui ei lubagi oma mõtlemisel tööle hakata. 
„Minu tänase päeva äng: kuidas aidata lastel kujuneda õppijateks, "kes teavad, mida teha, isegi siis, kui nad ei tea, mida teha" (Hattie & Donoghue, 2016)“.

Kolm kaunist sõna: õppimine, mõtlemine ja metakognitsioon. Neist kõigist tahaks mõtelda. Veel tahaks mõtelda, kas on mõtet mõtlema õppida ja kas mõtlemine üldse ongi õpitav. Võiks ka mõtelda, mida Gardner mõtles ja mida Gardnerist mõteldakse. Mida üldse tunnetustegevusest mõteldakse ja on sel mõttel üldse mõtet? Sellest kõigest tahaks mõtelda ja metakognitsioonist samuti.

Ülevaade välishindamise arengutest


Kristin Hollo on pikalt töötanud Haridus- ja Teadusministeeriumis erinevatel ametikohtadel. Ta alustas õigusosakonnas, kus tegeles alus- ja üldhariduse ja keelevaldkonna juriidilise poolega. Seejärel töötas ta ministeeriumi nõunikuna strateegilise õigusloome alal üldhariduse valdkonnas. Välishindamisosakonna juhatajana on Kristin Hollo toimetanud viimased neli aastat.


On rõõm nentida, et õppekeskkonnale pööratakse üha enam tähelepanu. Nii ka välishindamises. Eksamitele on lisandunud riiklikud rahuloluküsitlused, mis praeguseks on koolide ja lasteasutuste poolt kenasti vastu võetud. Arendame õpitulemuste välishindamise osaks olevate testide uut põlvkonda, mis loodetavasti pakuvad senisest sisukamat ja avaramat tagasisidet ning on koolidele ja õpetajale toeks õppekeskkonna kujundamisel. 

Samas arutleme, milline on lõpueksamite mõju vaimsele ja sotsiaalsele keskkonnale ning milline peaks olema õpitulemuste välishindamise korraldus, et oleks tagatud vajalik paindlikkus ja samas sisukas tagasiside. Oleme üle vaatamas ka riikliku järelevalve läbiviimise aluseid ning otsimas võimalusi järelevalve korralduse kaasajastamiseks. Oma ettekandes annan lühidalt ülevaate 2018. aasta tegevustest ning plaanidest algavaks aastaks. 

Kolmapäev, 21. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 2

5. - 6. detsembril toimuval hariduskonverentsil astuvad teises teemaplokis "Mõtlemine ja teadus" kuulajate ette Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlased. 

Õpilaste õpioskuste arendamise toetamine: kooliterviklik lähenemine


Eve Eisenschmidt on Tallinna Ülikooli hariduskorralduse professor. Suurem osa tema varasemast tööst on seotud õpetajakoolitusega, sh algajate õpetajate tugiprogrammi väljatöötamisega. Hetkel on põhifookuses kooliarendus, muutusteks tingimuste loomine ja õpetajate arengu toetamine.




Eve Kikas on Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professor. Ta on koolitanud ja koolitab nii psühholooge kui õpetajaid. Tema viimase huvivaldkond on üldpädevused, nende hindamine ja arengu toetamine





Kaie Belkov on Tallinna 32. Keskkooli klassiõpetaja ja algklasside õppejuht. 2017/2018 osales ta Tallinna Ülikooli projektis "Tuleviku kool", mille käigus Tallinna 32. Keskkool keskendus õpioskuste arendamise programmi juurutamisele algkoolis.





Õpioskusi loetakse olulisteks 21.sajandi oskusteks, mida läheb vaja nii koolis kui ka hiljem, nii õppimisel kui tööelus. Selleks, et õpioskuste arengut teadlikult toetada, peavad õpetajad oskama neid nii arendada kui hinnata. 

Ettekandes tutvustatakse õpioskuste arendamise tegevusi Tallinna 32. Keskkoolis ja muutusi õpilaste õpioskustes programmi rakendamise ajal. Õppeaasta jooksul õppisid õpetajad tundma, hindama ja arendama õpioskuste erinevaid komponente (motivatsioonilisi näitajaid, õpistrateegiaid). Õpilased hindasid enda motivatsioonilisi näitajaid ja õppimist, mida õpetajad kasutasid õpioskuste arendamise edasises protsessis. Neli klassi ja nende õpetajad osalesid õpioskusi toetavas TLÜ programmis Õpime mõttega. 

Ettekandes arutletakse ka, kuidas juhtida süsteemsete muutuste sisseviimist koolis nii, et õpetajad saaksid vajalikku tuge, neil tekiks huvi õpioskuste programmi ühiselt edasi arendada ja üksteiselt õppida.

Mõtestatud kohalolu ja tähenduslik õppimine lastega filosofeerimise kaudu

Egle Säre töötab Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis, kus ta õpetab aineid, mis seotud õppe kavandamise, pedagoogilise psühholoogia,  kasvatuse, õppetöö organiseerimise ja lastega filosofeerimisega. Laste ja noortega filosofeerimise meetodit on ta aastaid uurinud, katsetanud ja arendanud. Need on ühisarutelud, kus pannakse alus empaatia, sallivuse ja mõtlemisoskuste arengule, mis võimaldavad kasvatada vaimsust õpikogukonnas ning toetada vastutus- ja kohusetunde kujunemist. 

„Olen veendunud, et iga laps ja noor peab tundma ennast väärtuslikuna ning peab saama kogeda, et tema mõtted ja seisukohad on väärtuslikud.



Reede, 16. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade I

Alustame 5.-6. detsembril 2018 Tartus toimuva hariduskonverentsi "Olen kohal, mõtlen kaasa" isutekitajate pakkumist.


Tuleviku tööturg ja tulevikuoskused

Tartu Ülikooli makroökonoomika professor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets annab oma ettekandes lühikese ülevaate Eesti uue haridusstrateegia konkurentsivõime töögrupi esimestest järeldustest. Eesti haridusstrateegia aastani 2035 sisaldab ettepanekuid, mis puudutavad hargmaisuse ja rände teemasid, kõrgharidust ja teadust ning nende rahastamist, elukestvat õpet ja haridussüsteemi tervikuna, aga ka õpetaja rolli ühiskonnas. 


Meie ees seisavad tulevikus mitmed olulised valikud: kuidas peaks jagunema üksikisiku ja riigi vastutus ja valikuvabadus haridusteede valimisel, mil määral peab haridussüsteem vastama tänase tööturu vajadustele ning kas riik peaks toetama majandust laiapõhjaliselt või läbi fookusvaldkondade. Konkurentsivõime töögrupp on ühel meelel selles, et ülekantavate oskuste  (üldpädevuste) roll tulevikus kasvab oluliselt ja seetõttu tuleks nende õpetamisele kõikidel haridustasemetel palju rohkem tähelepanu pöörata. 

"Tuleviku tööturg on väga paindlik, mis eeldab ka paindlikke töötajaid, kes on võimelised  kogu elukaare jooksul ennast täiendama ja vajadusel ka ümber õppima,“ ütleb professor Eamets.


Vabaduse tuul puhub – mõtlejad ja vaimne keskkond Stanfordis

Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste viibis hiljuti külalisteadlasena Stanfordi Ülikoolis H-STAR instituudis, mis on pühendunud inimest ja tehnoloogiat ühendavatele kõrgetasemelistele teadusuuringutele. 1891. aastal asutatud ülikoolis töötab praegu 17 Nobeli preemia laureaati ning naabruses asuvas Räniorus on sündinud Google, Apple, Facebook, Tesla jpt. 

Margus Pedaste püstitab küsimuse, kas edu taga võib olla piirkonna eriline vaimsus, mis kutsub üle maailma kokku inimesi, kes tahavad midagi olulist ära teha. Ta näitab oma ettekandes mõningaid asjaolusid,  mis näitavad Stanfordi Ülikooli erinevust Tartu Ülikoolist. Samas on kõik need sama hästi rakendatavad ka meil Eestis. „Mis oleks, kui pööraks uue lehekülje?“ küsib professor Pedaste.



Kes õpetab meid filosofeerima?

Katrin Pärn on näitleja, lavastaja ja ema. Ta ütleb: „Ma soovin, et mu lastest kasvaksid leidlikud ja mõtlemisvõimelised inimesed, aga kas ma tean praeguses ajal, mida see täpselt tähendab?“

Kolmapäev, 7. november 2018

Kakskeelsus kui pooltäis klaas

Kirjanik Elin Toona, kes põgenes koos ema ja vanaemaga sõja eest 1944. aastal, sihtkohaks Inglismaa, rääkis raamatus „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ muuhulgas sellest, kui keeruline on võõras keelekeskkonnas toime tulla. Veelgi enam rõhutas ta aga, kui oluline oli õppida ära korrektne inglise keel ja kui keeleõppimise keeruline teekond selja taga, oli Elinil teiste ees eelis – tema suhtles nii eesti, saksa, prantsuse kui väga heas inglise keeles. 

Kahtlemata värvika ja traagilise näite kõrval ei saa me üle ega ümber asjaolust, et 21. sajandi maailm soosib enam kui kunagi varem keeleoskust. Piirid on lahti, inimesed rändavad, kolivad, uudistavad ja segunevad kõikides globaliseerumisega kaasnevates hädades ja rõõmudes. Võõras keelekeskkonnas toime tulla on keeruline ja sellele ei saa vastu vaielda. Tõrjutus, mahajäämus ja erinevus tavapärasest toovad eriti noorte puhul tahes-tahtmata kaasa teistmoodi sotsiaalse staatuse. See omakorda tekitab trotsi, pahameelt ja alamotiveeritust, mis tõenäoliselt on üks lõimumise ilmestavaid aspekte ka Eesti kontekstis. 

Muukeelsele noorele on Eestis tegelikult kätte antud võluvits, millega tagada (või vähemasti luua kõrgendatud eeldused) endale tulevikus töökoht, hea elujärg, sotsiaalne staatus ja kõige selle kõrval oma kultuuri-kommete säilimine. Kui kohalikus keskkonnas saab eesti keel üsna kiiresti selgeks ja varakult on kaks heal tasemel keelt suus, on see tugev eelis tööturul. 

Keeleõppimise soodustamine, olgu koduseks keeleks vene, ukraina, araabia või inglise keel, peab algama vanematest inimestest noore ümber, kes kohaliku keele vajalikust selgitada püüaksid ja noori raskustest läbi aitaksid. Need inimesed saavad olla eelkõige vanemad ja õpetajad, kes mõistavad eesti keele olulisust Eestis elamisel, siin sotsialiseerumisel ja lõimumisel. 

Olukord võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on paranenud. Keelekümbluse headest tulemustest räägitakse igal pool Eestis. Tänapäevased keelekümblusmeetodid on välja töötatud nii, et lisaks tavapärasele õppetööle õpitakse selgeks ka eesti keel, kusjuures uurimused kinnitavad, et üldist õppeedukust see ei pärsi. 

On rõõm näha, et lisaks üldhariduskoolide edukale keelekümblussüsteemile on ka teistes asutustes aina rohkem näha hariduslikke ja meelelahutuslikke tegevusi, mille eesmärgiks on keeleoskuse parandamise läbi tugevam lõimumine. Selliseid tegevusi ja programme pakub näiteks Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. 

Keelekümblusprogramm „Sport ühendab!“ on mõeldud keelekümbluskoolidele, muutes muuseumi avatuks kõigile Eesti noortele olenemata nende keelelisest taustast või tasemest. Enne tundi tulekut saadetakse õpetajale materjalid, millele tund on üles ehitatud. 

Programmi läbiviimisel järgitakse keelekümbluspõhimõtteid vastavalt õpilaste eesti keele tasemele ja nad saavad nii lugeda-kirjutada-rääkida ja seda kõike interaktiivse koguperemuuseumi õhustikus, mis võimaldab edukalt õpitut mänguliselt meelde jätta või korrata. 

Nüüd, kui meetodid on olemas ja neid pakutakse, jääb vaid üks küsimus – kuidas viia muukeelse elanikkonna teadlikkus nende käes olevast potentsiaalsest võluvitsast tänasest kõrgemale tasemele? Kuidas teha selgeks keelekümbluse kasulikkus lapse tulevikule? Ka Elin Toona memuaarides võis tabada küllalt neid perekondi, kes Inglismaal elamisest hoolimata oma lastele heal tasemel keeleoskust liialt vajalikuks ei pidanud. Võib kindel olla, et need vanemad sulgesid sotsiaalses, majanduslikus ja kultuurilises mõttes oma järeltulevale põlvele nii mõnegi ukse. 

„Sport ühendab!“ projekti rahastab Kultuuriministeerium ja toetab Integratsiooni Sihtasutus.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum