Reede, 30. jaanuar 2015

Huvitava Kooli mõttekoda: Jõgevamaa hariduse edendamise keskmes olgu õpilased

Õpilased peavad olema õppekorralduslike otsuste tegemisse rohkem kaasatud ja kooliarenduses tuleb nende arvamusega senisest enam arvestada, leiti eile Luua Metsanduskoolis algatuse Huvitav Kool Jõgevamaa mõttekojas.

Huvitava Kooli Jõgevamaa mõttekojas osales ligi 70 õpilaste, lapsevanemate, õpetajate, koolijuhtide, ettevõtjate ja teiste hariduse sõprade esindajat. Jõgevamaa hariduse tugevusena toodi välja head kodulähedased põhikoolid, kättesaadav ja kvaliteetne huviharidus ning õpilasesinduste omavaheline suhtlus ja koostöö maakondlikul tasandil. Õpilaste arvu languse tingimustes on suurimaks murekohaks aga koolide jätkusuutlikkus. Koolid peavad pakkuma kvaliteetset, valikuterohket ja huvitavat õpet, et noored põhikooli järgselt maakonnast ei lahkuks, tõdeti mõttekojas.

Mitmetes mõttekoja poolt väljapakutud lahendustes oli oluline roll õpilastel. Näiteks leiti, et hariduslike erivajadustega laste õppimist saaksid lisaks õpetajatele toetada ka kaasõppijad. Õpilaste endi poolt rõhutati, et nad peavad koolis oma arvamust ja ettepanekuid julgemalt esitlema, keskendudes sealjuures kritiseerimise asemel lahendustele.

Algatuse Huvitav Kool koordinaatori Pille Libliku sõnul on tal hea meel, et enim räägiti mõttekojas hariduse sisust. „Õpetajate palk ja koolimaja asukoht on olulised teemad, kuid Huvitava Kooli mõttekodades keskendume haridusele ja sellele, et erinevad kooliga seotud osapooled leiaksid koos võimalusi, kuidas õpet huvitavamaks muuta,“ sõnas Pille Liblik.

Arutelust osa võtnud Jõgevamaa maavanem Viktor Svjatõšev ütles, et õpilaste motiveerimine sõltub kõige enam heast õpetajast. „Lisaks riigile ja omavalitsustele, kes peavad tagama hästi toimiva hariduskorralduse, saavad koolielu uuenemisele kaasa aidata ka lapsevanemad, ettevõtjad ja teised kogukonna liikmed. Meist kõigist oleneb, kui huvitavaks me suudame kooli teha,“ rõhutas maavanem.
Huvitava Kooli mõttekodade eesmärk on innustada koole, lapsevanemaid, ettevõtjaid ja teisi hariduse toetajaid ning sõpru koostööle huvitava kooli nimel. Tänaseks on toimunud maakondlikud mõttekojad Valgamaal, Lääne- ja Ida-Virumaal ning Jõgevamaal. Järgmine Huvitava Kooli mõttekoda toimub 19. veebruaril Viljandimaal.




Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Huvitav Kool kutsub osalema koolide koostööprojektide webinaril

Kutsume kõiki haridusuuendajaid ja –huvilisi kolmapäeval, 28. jaanuaril kell 11-14.30 webinarile, kus saab kuulata uuenduslike koostööprojektide tutvustusi koolidelt, kes osalesid algatuse Huvitav Kool ja SA Innove konkursil „Üldõpetus ja ainetevaheline lõiming kooli õppekava rakendamisel“.

Webinari saab jälgida videoülekandes ning järelvaadata Tartu Ülikooli televisioonist: http://www.uttv.ee/naita?id=21354.

Ajakava:

11.00 – 11.15      Konkursi eesmärk – Pille Liblik, Haridus- ja Teadusministeerium

11.15 – 12.15       Projektide tutvustamine:
  • Kilingi-Nõmme Gümnaasium
  • Pelgulinna Gümnaasium
  • Merivälja Kool 
  • Kuusalu Keskkool 
  • Nõo Põhikool 
  • Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium

12.15 – 12.45       Paus

12.45 – 13.45      Projektide tutvustamine:
  • Rõuge Põhikool
  • Narva Keeltelütseum, Võru TTG 
  • Tallinna Arte Gümnaasium 
  • Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium 
  • Pärnu Vabakool 
  • Salme Põhikool

13.45 – 14.00      Paus

14.00 – 14.20      Peegeldus ja arutelu:
  • Miina Härma Gümnaasium
  • Kiviõli 1. Keskkool
  • Vastseliina Gümnaasium
  • Narva Vanalinna Riigikool

14.20 – 14.30      Projektide analüüs, Pille Liblik

Arutelu modereerib Kadri Ugur.

Täpsemat infot webinari kohta saab lugeda siit.


Laupäev, 24. jaanuar 2015

Huvitava Kooli mõttekoda: Ida-Virumaa hariduselu vajab muutusi

Koolikultuuri on tarvis muuta ning seda tuleb teha koolide ja kogukonna koostöös, tõdesid eile Jõhvi Gümnaasiumis Huvitava Kooli mõttekojas osalenud ligi 60 Ida-Virumaa lapsevanemat, koolide ja omavalitsuste esindajat, ettevõtjat ja hariduse sõpra.

Ida-Virumaa Huvitava Kooli mõttekoda arutas, mis on olulisimad lahendamist vajavad ülesanded maakonna hariduselus, jagas huvirühmade vastutuse ning leppis kokku lähiaastate tegevustes piirkonna koolide ja hariduse huvitavaks muutmiseks.

Näiteks leiti, et kui praegu seisneb hoolekogu töö kahetsusväärselt sageli formaalses dokumentide kinnitamises, siis tulevikus peaks hoolekogudel olema koolide arengus suurem ja sisulisem roll. Kooli ja kogukonna vahelise koostöö toetamiseks pakuti välja regulaarseid koolide avatud uste päevi, ühisüritusi ning koolitusi lapsevanematele, et tagada vanemate parem informeeritus muutustest hariduselus ja suurem kogukonnatunne. Samuti koostöö kokkuleppe sõlmimist kooli ja lapsevanemate vahel vastastikuste ootuste ja ühiste väärtuste selgeks fikseerimiseks jpm.

Samuti pidas mõttekoda oluliseks koolijuhi rolli muutuste esile kutsumisel – näiteks saab kooli töökorralduse ja motivatsioonisüsteemi kaudu soodustada õpetajate vahelist koostööd ja eri õppeainete lõimingut. See aga vähendaks nii õpilaste kui õpetajate koormust ning aitaks seeläbi kaasa õpirõõmu suurenemisele.

Mõttekojas osalenud haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski ütles, et koolisüsteem ei ole käinud kaasas ühiskondlike muutustega. „Tööturul vajatakse tänapäeval inimesi, kes on ettevõtlikud, valmis leidma pikaajalisi lahendusi üha uutele probleemidele ja teevad hästi meeskonnatööd. Koolis on meil aga vigu karistav hindamissüsteem, mis annab õpilastele signaali, et eksimine on igal juhul halb. Õppeülesanded on enamasti lühiajalised ja ühe õige vastusega. Grupitöö asemel on individuaalne õpe, kus igaüks võitleb iseenda eest. Kui tahame kujundada noortes tänapäevaseid hoiakuid ja oskusi, peavad kooli õpetamisvõtted muutuma,“ rõhutas Jevgeni Ossinovski.

Huvitava Kooli algatuse koordinaatori Pille Libliku sõnul aitavad arutelud, kus võimalikult paljud hariduse sõbrad saavad esitada teemakohaseid seisukohti ja arvamusi, jõuda suurema rahuloluni kooli ja haridusega. „Ministeerium toetab regulatsioonide kaudu vajalikke muutusi, kuid igale üksikule koolile sobivad lahendused tuleb leida ja ellu viia kohaliku kogukonna tasandil. Seega loodan, et järgmise sammuna viib iga Ida-Virumaa kogukond oma koolis läbi sarnased mõttekojad, et juba konkreetselt edasises tegevuskavas kokku leppida“ ütles Pille Liblik.

Tegemist oli Ida-Virumaa teise Huvitava Kooli mõttekojaga. Möödunud novembris toimunud esimeses mõttekojas toodi esile asjaolud, mille poolest Ida-Virumaa koolid juba on huvitavad ning omanäolised ja missugused on probleemid, mida on võimalik lahendada kohalikul tasandil.

Regionaalsete Huvitava Kooli mõttekodade eesmärk on innustada koole, lapsevanemaid, ettevõtjaid ja teisi hariduse toetajaid ning sõpru koostööle huvitava kooli nimel. Tänaseks on lisaks Ida-Virumaale toimunud mõttekojad Valgamaal ja Lääne-Virumaal. Järgmised regionaalsed mõttekojad toimuvad Jõgevamaal ja Viljandimaal.



Neljapäev, 22. jaanuar 2015

Koolid tutvustavad Huvitava Kooli webinaril uuenduslikke koostööprojekte


Kutsume kõiki haridusuuendajaid ja –huvilisi kolmapäeval, 28. jaanuaril kell 11-14.30 webinarile, kus saab kuulata uuenduslike koostööprojektide tutvustusi koolidelt, kes osalesid algatuse Huvitav Kool ja SA Innove konkursil „Üldõpetus ja ainetevaheline lõiming kooli õppekava rakendamisel“.

2014. aasta septembris kuulutas algatus Huvitav Kool koostöös SA Innovega välja konkursi üldhariduskoolidele „Üldõpetus ja ainetevaheline lõiming kooli õppekava rakendamisel“.

Konkursi eesmärk oli toetada koostööd erinevate koolide vahel, luua võimalusi kogemuste vahetamiseks üldõpetuse ja ainetevahelise lõimingu rakendamisest ning anda õpetajatele võimalus arendada oma professionaalsust koolitajana ja õppeprotsessi arendajana.

Konkursi kaudu toetust saanud projektides keskendutakse väga erinevatele teemadele: digipädevuse arendamine, uuenduslike õppemeetodite kasutuselevõtt, kooli ja kogukonna koostöö, paikkonna kultuuri tutvustamine, keelekümblus jne. Kõiki konkursile esitatud taotlusi ühendab soov jagada häid praktikaid ja edulugusid ning soov õppida partnerkooli kogemusest.

Webinaril avavad konkursil osalenud 18 kooli esindajad oma projektide saamislood: tutvustavad plaanitavaid tegevusi ja koostöövorme, mida soovitakse koolielus projektide kaudu muuta või parandada; kuidas leiti partnerkoolid; kuidas mõjutavad tegevused kooli elu pärast projekti lõppemist jne. Arutelu juhib Kadri Ugur (TÜ haridusuuenduskeskus).

Webinari saab jälgida otseülekandes kell 11-14.30 www.uttv.ee. Samuti saab webinari hiljem järelvaadata: http://www.uttv.ee/naita?id=21354

Algatusega Huvitav Kool kutsub Haridus- ja Teadusministeerium huvilisi Eesti hariduse tulevikku kujundama, et muuta iga kool huvitavaks õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele, hariduse toetajatele ja sõpradele. Algatuse sihiks on motiveerida koole, lapsevanemaid ja laiemat kogukonda koostööle, muuta koolides toimuv nähtavaks ja tõsta esile neid, kes juba on edukalt kooli huvitavamaks teinud.

Lisainfo: Pille Liblik, algatuse Huvitav Kool koordinaator, tel 735 4018, e-post pille.liblik@hm.ee


Teisipäev, 20. jaanuar 2015

Tiiu Kuurme: Õppimise mõistmisest (4.osa)


Kooli huvitavamaks muutmine sõltub väga palju sellest, kuidas me õppimist mõistame. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on kirjutanud artikli „Õppimise mõistmisest“, kus ta selgitab eri viise õppimise olemusest arusaamiseks ning tutvustab nii ajaloolisi kui tänapäevaseid levinumaid õpikäsitusi. Täna avaldame artikli viimase osa. Eelmisi osasid saab lugeda siit, siit ja siit.


IV Pedagoogiline maailm täna kui õppimise kodupaik

Tänases tehnoloogilise tsivilisatsiooni heitlikes arengutes valitseb segadus nii teadmis-, inim- kui õpikäsitustes. Õieti leiame eest olukorra, kus kõike tohib, kus kõike on palju ja võimaluste ala tundub piirideta. Kõrvuti eksisteerivad nii biheivioristlik kui kognitivistlik õppimiskäsitus ja riiklikes õppekavades on ametlikult eelistatud sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine õppimisele. Riigikoolidega kõrvuti toimivad kodanikuinitsiatiividest tekkinud teistsugustel (humanistlik-kogemuslikel, holistilistel, usulistel jm) pedagoogilistel kontseptsioonidel põhinevad koolid. Püüd vaadata selle paljususe taha näitab siiski nende jäämist pedagoogilisteks oaasideks ja laseb aimata suuremaid järjekindlaid mustreid, mis kõnelevad ilmekalt inimese dehumaniseerimisest, mehaanilise ja tehnoloogilise maailma võidukäigust mitte inimese toeks, vaid tema arvel. Suuri süsteeme, sh haridussüsteeme ei suudeta enam päriselt hallata, kuivõrd need elavad juba oma sisemiste seaduste järele, ehk nagu Foucault`sõnul - võim on kõikjalolev, subjektita ja nimetu.

Plahvatuslik huvi õppimise vastu tekkis läinud sajandi 80.-90. aastail pea kõikjal õhtumaises kultuuriruumis. Seda seoses kiirete muutumistega, uute tehnoloogiatega, tuttavate arusaamade ja kindlustunde kadumisega, piiride hägustumisega. Järjepidev õppimine kui uutes oludes orienteerumise tingimus sai rohkete uuringute aineks. Kirjeldati erinevaid õppimise viise ja loodi õppimise tüpoloogiaid. Võib nimetada interaktiivset, transformatiivset, situatiivset, refleksiivset, holistilist, kogemuslikku, defensiivset ja ekspansiivset õppimist, meta-õppimist jne. Üha enam huvitas uurijaid õppimise seos mitut laadi intellektuaalsete, tahteliste ja emotsionaalsete protsessidega. Püüti sõnastada, mis kuulub hea õppimise juurde. Nt sõnastab soome uurija Hannu Soini hea õppimise tunnustena autonoomia, dialoogi, erinevate vaatenurkade, isikliku tähenduslikkuse, refleksiivsuse ja koostöö olemasolu. Tähelepanu all on ka teadvustamatu õppimine ja nn vaikne teadmine. Õppimine on täna järjest enam inimese enese vastutada. Ühiskonnakriitikud on koguni nimetanud, et ühiskondliku õigluse ja inimeste võimaluste probleemid on taandatud isiklikeks õppimise probleemideks – kui sa ei tule toime ja su positsioon on halb, oled olnud vilets õppija. Ehk õppimise probleem on kattevarjuks tahtmatusele lahendada suurt ühiskondlikku ebaõiglust ja muuta võimumustreid. Valitsev kooli argipraktikate tasandini jõudnud arusaam õppimisest kannab nime: konstruktivism.


Konstruktivistliku õppimiskäsituse lähteid leiab nii kõigest eelpool kirjeldatust kui on sel ka kokkupuuteid fenomenoloogiaga, süsteemiteooriatega ja H.-G. Meadi sümboolse interaktsionismiga. Konstruktivistlikule õppimiskäsitusele alusepanijateks on nimetatud John Dewey`d, Jerome Brunerit, Jean Piage`d, Lev Võgotskit jt. Õppimise mõistesse siseneb kontekst, situatsioon ja ühiskond. Laiemas plaanis eristatakse individuaalset konstruktivismi ja sotsiaalset konstruktivismi. Esimeses kuulub tähelepanu indiviidi teadvuse kujunemisele, kes loob oma teadmised ise välisilma mõjusid valikuliselt vastu võttes ning sisemiselt läbi töödeldes. Maailm, mida ta tunneb, on tema enese konstrueeritud. Õppija on alati aktiivne ja tema teadmine subjektiivne. Informatsioon tõlgendatakse vastavuses teadvuses kujunenud skeemidele ja varasemale teadmisele. Konstruktivistlik õppimine leiab väljenduse õpistiilides ja –strateegiates. Tähtsaks saab nö õppima õppimine, et sisemiste struktuuride loomine kujuneks targalt. Õpilasest saab õppija, kui ta pürgib otsima uut teadmist iseseisvalt. Kogutud teadmiste ja kogetud situatsioonide põhjal luuakse sisemised mudelid, mis mõjustavad omakorda vaatenurka uuele teadmisele. Oluliseks pole tõusnud mitte teadmise võimalikult täpne ülesütlemine, vaid protsess, mille tulemusel kujunevad sisemised teadmisstruktuurid. Õppijat puudutab eelkõige see, mis on talle tähenduslik ehk mis on väärtuseks. Tähelepanu all on mitmesugused vaimsed protsessid: märkamine, vaatlus, mõtlemine, võrdlemine, üldistamine, järeldamine jne. Inimene on õppinud siis, kui ta suudab asju mõista sügavamates seostes.

Sotsiaalne konstruktivism võtab rõhutatult arvesse teadmise sotsiaalse päritolu ja õppija kuuluvuse sotsiaalsetesse kogukondadesse. Igasugune teadmine on moodustunud inimeste ühistoimingutes ühiselt jagatud tähendustena. Teadmist ei looda autonoomsena, vaid tihedates mõjusuhetes. Sotsiaalse konstruktivismi lähenemisviis leidis sõnastuse Peter Bergeni ja Thomas Luckmani teoses „The Social construction of reality“ aastal 1966. (Tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine). Teine märkimisväärne teoreetik oli Kenneth Gergen, kelle huviobjektiks oli inimese minasuse ja identiteedi konstrueerimine. Eelkõige tuleb mõista, et inimese mina on suhtlemise ja sotsiaalsete vastasmõjude tulemus, see aga avab ka uue lähenemisnurga õppimise mõistele. Õpitakse alati mingites sotsiaalkultuurilistes kontekstides ja seotuses situatsioonidega. Õpitakse millegi jaoks. Õppimise uurija Roger Säljö väidab: Inimesed toimivad alati sotsiaalsete praktikate raames, iga tegevus defineeritakse vastavalt olukorrale. Sotsiaalkultuurilises vaates on õppimine avar protsess, kuhu kuuluvad sisemine ja väline refleksioon, sümboolne interaktsioon, koostöö, sotsialisatsiooniprotsess, identiteedi areng, väärtustest eesmärkide tuletamine jm.

Konstruktivistlikus nägemises on igasugune teadmine suhteline ja muutuv. Teadmist tuleb üha ja taas luua ning vajadusel endistest konstruktsioonidest loobuda. Nii ei saa enam rääkida vigade tegemisest selle tavapärases mõttes, vaid viga juhib oma sisemiste mudelitega edasi tegelema ehk muutustele. Ka oma õppimise hindamises osaleb õppija ise. Numbriline hindamine on selgelt ebapiisav, kuivõrd hinnatakse ka oma edenemist õppijana ja enese seatud eesmärkideni jõudmist. Sotsiaalkonstruktivistid ei küsi teadmise tõeväärtuse järele, teadmisel on vahendiväärtus ja see selgub praktikas. Ka väärtused konstrueeritakse vastasmõjudes teistega, ei ole olemas üldpädevaid väärtusi, mis on kõigile kohustuslikud. Oma osa teadmises on alalises muutumises oleval keelel ja keelemängudel. Teadmised leiavad väljendusi diskursustes, milles otsustatakse tõe ja vale üle võimukuse positsioonidelt. Teadmine ei ole neutraalne, vaid see, mis pääseb esile, väljendab alati kellegi huve.

Konstruktivismis ei räägita õpetamisest, vaid õppimise juhtimisest, st. õppimine on seestpoolt end ise juhtiv protsess. Õpetaja asi on organiseerida õpiümbrus taoliseks, mis toetab õppija teadmise konstrueerimisprotsessi. Õpetaja osa muutub seega juhtija, toetaja, õpikeskkonna looja omaks, ent säilib tema kui asjatundja tähendus. Õpetaja meisterlikkus väljendub situatsioonide loomise oskuses ja õppevahendite leidmises, mis võimaldaksid õppimise ja õpetlikke kogemusi. Õpetaja on ka ise õppija, ent tema suutmised ja vastutusala on teised. Õppija ja õpetaja on koos mingi ilmingu uurijad, nad teavad, et ei pruugi jõuda täiusliku teadmiseni, küll aga selleni, mis on süsteemne ja toimib olevikulises elumaailmas.

Konstruktivistlike õppimispraktikate läbimurd eesti koolides on olnud visa. Kuivõrd koolide toimimise mudel põhineb endiselt kvantiteetidel: rohked inimhulgad, kulunud summad, lõpetanute hulgad, klassi täituvus, ettenähtud teadmiste kogum, eksamite ja ainete arv, omandatud info hulk jne, on ka väga keeruline olnud kooli viia kvalitatiivset arusaama õppimisest, mis pealegi ei ole tihti mõõdetav. Nii on peaaegu sajandi käinud erinevat jalga arengud õppimise mõistmises ja avastused inimese rikkalikes viisides õppida, ning teisalt kooli argipraktikad, mida muuta „olevat raskem kui surnuaeda ühest kohast teise viia“, nagu on öelnud üks koolijuht. Vahest on endiste mõttemudelite säilimine õppimise kohta ka üks viis luua turvaline ruum kiirete muutuste ja väljakutsete ees: kool on ju ikka seesama. Seda toetab ka suur osa uue ees umbusklikest vanemaist. Vaid kvantiteetidega arvestavas massikoolis on peaaegu võimatu arvestada igaühe õppimisega kaasnevaid teadvuse peenprotsesse ja pühendada individuaalset tähelepanu. Õppimise ümberkorraldamine nõuab samas ka teiselaadset professionaalset teadmist, milles olulisel kohal intuitiivsus ja loomingulisus. Ning kindlasti kvantiteetidele suunatud mõtlemise muutmist.

Kõige suhtelisust tunnistava konstruktivismi osas ei saa mõistagi arvestada, et ta ise mõttesuunana on igavene. Konstruktivismi on kritiseeritud ja tema lünklikkusele viidatud. Kõigepealt - mitmed selle õpikäsituse ideed pole üldse uued, olles juba ammu olemas teistes õppimiskäsitustes, sealhulgas spontaanselt sündinud reformpedagoogikas. Nähtus ise oli olemas enne kui sellest loodi teooriad. Kriitikuid on huvitanud, kuhu see kõik viib, ja üks võimalus on voluntarism ehk inimese usk oma mina kõikvõimsusse. Võivad kaduda teadmiste autoriteedid, usk asjatundmisse, tahe ja suutmine tungida ilmingute põhjusteni ning lõppeks võib tõe kriteeriumiks saada pelgalt mõni võim või ideoloogia. Sest teadmised ei ole neutraalsed, vaid on end hegemooniliselt kehtestanud. Igaühe mina kõikvõimsus ei jäta soome kasvatusfilosoofi Pauli Siljanderi sõnul enam kasvatusele kohta. Kaob võimalus täiskasvanupoolseks nõudlikkuseks, piiranguteks, kasvataja ei saa enam vastutada inimese arengu eest. Sotsiaalse maailma tunnustatud eluvormide omaksvõtt muutub aga küsitavaks, kui puudub nii kasvataja kui kirjasõna autoriteet.

Valitsevad õpikäsitused ei ole haridussüsteemi sisemine asi, vaid puudutavad tervet ühiskonda. Oleme veel toimuvale liiga lähedal, et suuta prognoosida, kuhu viivad meid arengud läbi koolide argipraktika muutumise ja kas see üldse just niimoodi toimub, nagu on heades kavatsustes soovitud. Päris kindlasti on hädavajalik, et kodumaistes arengutes saaks tõsiseltvõetava positsiooni tagasi eesti kasvatusteadus, et jälgida ning analüüsida, kuhu ollakse teel.


Artikli loomisel kasutatud kirjandus:

Baumgart, F.&Lange, U. (Hrsg) (1999) Theorien der Shule. Bad Heilbrunn: Klinkhardt

Illeris, K. (2007) How we learn? Learning and non-learning in school and beyond. London and New York: Routledge

Kauppila, R-A. (2007) Ihmisen tapa oppia. Juva: WS Bookwell OY

Liimets, A. (2005) Bestimmung des lernenden Menschen auf dem Wege der Reflexion über den Lernstil. Frankfurt am main, Berlin, Bern, Bruxelles, New York, Oxford, Wien: Peter Lang Verlag

Rogers, C. (2013) Saada iseendaks. Terapeudi vaade psühhoteraapiale. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon

Siljander, P. (2002) Systemaattinen johdatus kasvatustieteeseen“ Keuruu: Otava
Säljö, R. (2003) Õppimine tegelikkuses. Sotsiokultuuriline käsitlus. Eesti Vabaharidusliit

Skiera, E. (2003) Reformpädagogik in Geschichte und Gegenwart: eine kritische Einführung. Oldenbourg: Wissenschaftsverlag GmbH

Terhart, E. (2013) Erziehungswissenschaft und Lehrerbildung. Münster/New York/Münster/ Berlin: Waxmann


Esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Tiiu Kuurme: Õppimise mõistmisest (3.osa)


Kooli huvitavamaks muutmine sõltub väga palju sellest, kuidas me õppimist mõistame. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on kirjutanud artikli „Õppimise mõistmisest“, kus ta selgitab eri viise õppimise olemusest arusaamiseks ning tutvustab nii ajaloolisi kui tänapäevaseid levinumaid õpikäsitusi. Täna avaldame artikli kolmanda osa. Esimest ja teist osa saab lugeda siit ja siit.


III „Aita mul teha seda ise.“ Õppimine reformpedagoogilistes suundumustes

Maailma-ajalooliselt teatakse perioode, mil üks kui teine idee ringleb tuulekiirul üle kontinentide ja võlub enesele rohke kaaskonna. Ka pedagoogika ajaloos on olnud selline kuldaeg, taustaks toonane hüppeline inimest uurivate teaduste areng, rahulolematus ühiskondliku elukorraldusega ja plahvatuslik uute mõtte- ning loomesuundade teke. See aeg oli 20. sajandi esimesed aastakümned. Vaadates nüüd tagasi ajadistantsilt, leiame neil aegadel kogu värvikirevuses oma elu elamas kõik ja veel rohkemgi, mida nüüd Eestis soovitakse koondada nimetuse alla uus õpikäsitus. Ainult et arvuti asemel oli arvelaud või siis pärlitest kokku seatud kuubik. Nii on vaid ring täis saamas, ning tublides otsingutes taaskord pühitud tolm ideedelt ja praktikatelt, mil õppimises otsiti ja leiti inimene.

Õppimine loomupärasel inimese tunnetusprotsessidele kohasel viisil leidis käsitlust juba pedagoogika ajaloo suurmehe Comeniuse töödes 17. sajandil. Lapsest ja inimesest üldisemalt lähtuvaid õppimise viise on kirjeldatud järjepanu teistegi pedagoogika klassikute töödes nagu Rousseau, Pestalozzi (käsi, süda ja pea), Fröbel. Ent tegelikkuses jäi valitsema päheõppimist õppimiseks pidav kirjasõna-kool.

Reformpedagoogiline tähistas koondnimetust kõigile 20.saj. alguse otsingutele, kuidas teostada elupraktikas idee uuest koolist, mida inspireerisid teisenenud arusaamad lapsest, inimesest, ühiskonnast, õppimisest ja kasvatusest. Neid ideid tingis ja toitis tugev rahulolematus skolastilise karmi tuupimiskooliga ja erutavad avastused nii psühholoogias, tärkavas sotsioloogias kui üldisemas mõtteloos. Taasavastati ka vanad pedagoogikaklassikud. Peaaegu kõigi reformpedagoogiliste suundade eesotsas olid jõulised idee-inimesed, kellest enamus oli enese jaoks eelnevalt tuletanud oma arusaama inimese maailmas toimimisest, elamise mõttest, lapsest ja ka koolist. Ka kriitiline vaade valitseva koolimudeli osas oli neil enam-vähem sama: kool ei arvesta lapse eakohasusega, õppimine on peamiselt verbaalne ja toimub sunniviisil, vähe on käelist tegevust, kunste, suhtlemist, mängu, praktilist tööd. Lapse isiksus ja anded võivad jääda kängu. Sooviti teha kool elusamaks, sõbralikumaks, loovamaks, lahkemaks, isiksuse eripärasid ja laste lapsepõlve arvestavaks, arenguperioodidele kohaseks, avada uksed ümbritsevale maailmale. Taheti õppida lähemalt tundma viise, kuidas lapsed õpivad ning korraldada koolielu sellest tulenevalt. Kooliuuenduspüüdlustes lähtuti valdavalt sellest, kuidas mõisteti inimest, lapse arengut ja täisväärtuslikku elu. Majanduse huvide osas leiti, et parimal võimalikul viisil areneda saanud inimesed edendavad parimal viisil ka majandust. Poliitiliselt kaldusid mõned reformpedagoogid vasakpoolsusse, ent enamus säilitas neutraalsuse. Üheski reformpedagoogilistest ideedest lähtuvas koolis lapsele numbrilisi hindeid ei pandud vähemalt põhikooli lõpuni.

Esimesi õppimise mõiste ümbersõnastajaid oli suur Ameerika mõtleja ja tänane pedagoogikaklassik John Dewey. Ta kuulus ameerika pragmatistliku filosoofia esindajate sekka, kelle jaoks teadmine oli suhteline ja tõeks loeti see, mis tõestas oma toimivust tegelikkuses. Dewey jaoks areneb laps tegelikkust erinevatel viisidel kogedes ning probleeme lahendades, milles tärkab mõtlemine. Koolist pidi saama väike ühiskonna mudel, kus on võimalik harjutada üheskoos tegutsemist, demokraatlikku juhtimist ja otsustamist, uurimist ja tegutsemist. Inimene on loomult aktiivne ja õpib tegutsedes (learning by doing). Õppimise üldeesmärgiks loeti üha lisanduv võime vaimseks kasvuks. Intellektuaalne teadmine ning kompetentsused kujunevad praktiliste kogemuste, probleemide lahendamise, tervikõpetuse, rühmatöö ja demokraatlike eluvormide kaudu. Nn. progressiivseks pedagoogikaks nimetatud mõtetest ja algatustest kujunes Euroopas töökooli liikumine, millest sai inspiratsiooni ka eestlane Johannes Käis.

Töökooli-liikumises nähti õppimist kui plaanipärast tööprotsessi, kooliklassi kui sotsiaal- eetilist õpikeskkonda, õpetajat kui isetegevusliku tööprotsessi saatjat. Õppimise viisideks said meeskonnatöö, kogemuste saamine tööd tehes, koduloolisuse ja eluläheduse printsiip. Taotleti, et inimene saaks iseseisvaks oma õppimise suunajaks-juhtijaks. Kooli juurde võisid kuuluda kooliaed, põllud, ateljeed, töökojad.


Tuntuimad 20. sajandist pärit ajaproovile vastu pidanud reformpedagoogilised suunad

Kuigi koolipingi-õppimine ning töö tekstidega säilis mingil moel kõikjal, muutus kool samas mitmevärviliseks rohkete haaravate toimingutega kohaks, kus kutsuti lapsi huvitavatele teada saamise seiklustele ja näidati tavaliste eluavalduste taga olevaid suuremaid seaduspärasusi. Nii tekkiski huvitav kool tänu mitmekesistunud õppimise viisidele ja avanemisele ühiskonda.

Montessori laps loob end ise oma sisemiste jõudude abil, olles igal eluperioodil millelegi eriliselt tundlik ja arendatav. Lapsi õpetas teadlikult ette valmistatud keskkond, kus leiti eest rohked spetsiaalseid arenguvajadusi järgivad õpivahendid. Teisisõnu, lapsest sai oma õppimise peategelane. Õpetaja on Montessori õpikeskkonnas armastava tähelepaneliku vaatlejana laste tegevuste ja õpivahendite vahendaja ning õhkkonna looja. Aegadega on Montessori-pedagoogikas välja arendatud õppevahendite sarjad aistingute, koordinatsiooni, keele, korra, kommete ja abstraktse mõtlemise harjutamiseks, ent ka kultuuri ja looduse tundmaõppimiseks. Õppimise printsiipideks hubases ja rohkete õppevahenditega varustatud õpikeskkonnas on vabad valikud, isetegevus, individuaalne õpirütm, spontaanne distsipliin, grupid erivanuselistest lastest, individuaalne ja rühmatöö, võistluse, hindamise ja karistuste puudumine. Montessori-koole leidub kõikjal üle maailma.


Freinet`-laps on katsetav uurija, kes vajab erinevaid tegevusvõimalusi pakkuvat keskkonda, tahab teha mõtestatud tööd ja vajab täiskasvanu abi. Kool pidi olema lapse elu tsentrum, mille motoks õppimine elu kaudu ja elu jaoks, peamiseks väärtusi loovaks tegevuseks töö, mille kaudu inimene muudab looduse kultuuriks. Teadmine luuakse spontaansetes avastustegevustes, kusjuures õppimisprotsessis antakse mitte teadmisi, vaid vahendid, millega ise teadmine luua. Tähtsaimad Freinet’-pedagoogikale omased elemendid olid õpetuse ühine planeerimine, uurimine, vabade tekstide kirjutamine ja trükkimine, enesehindamine, oma töötulemuste esitamine klassile, vastutusvaldkondade jagamine, klassi nõukogu õpilaste omavastutuse organina ja palju muud. Kool oli sotsiaalne organism, milles peamise oskusena õpiti vastutust. Kõige eredamalt praktiseeriti tänases sõnastuses sotsiaalkonstruktivismiks nimetatud õppimise viisi (niisiis käis praktika mõiste eel) neil aegadel just Freinet`-koolides ja seda tehakse ka praegu. Liikumine on levinud ülemaailmselt kõigile kontinentidele.

Laps vabas alternatiivkoolis on vaba, aktiivne, uut teadmist otsiv, sotsiaalne ja loov. Täiskasvanuga koos võetakse vastutus koolis toimuva eest. Õppimises öeldi lahti formaalsetest ettekirjutistest, saavutuste sunnist ja konkurentsi survest. Õpitakse mitmesugustel viisidel paindlikes laste gruppides, soositud on loovust ja avatust soosivad õppemeetodid ning ainepiire ületav õppimine. Vabakoole on kõige rohkem Taanis, ent ka Hollandis, Saksamaal, teistes Skandinaaviamaades, Austrias, Belgias ja ka Ameerikas.

Waldorfkooli laps areneb 7-aastaste tsüklite vahetudes, olles tundlik ja vastuvõttev just sellisele teadmise esitamise viisile, mis tema arengufaasis teda kõnetab. Õppimine toimub suures osas läbi kunstiliste tegevuste, hõlmates nii sõna, kujundi, värvid, helid, liikumise. Maailma nähakse suure kosmilistele seaduspärasustele alluva tervikuna, kus omavahel põimuvad nii mineraalide, taimede, loomade kui inimeste maailm. Õppimine waldorfkoolis toimub fenomenoloogilisel printsiibil, see tähendab ilmingutega järkjärgulise kohtumise ja elamuste kaudu kuni abstraktsete arusaamade tekkimiseni. Algselt lastakse lapsel nii kirjatähti, arvude maailma, taimi kui füüsikaseadusi jm. kogeda kas läbi kujundi või eheda kogemuse, näidates kätte selle kuuluvuse suurematesse tervikutesse. Siis lapsed taasloovad oma kogemusi nii piltides kui sõnas ja suudavad õppimise edenedes ning suuremaks kasvades kõike märgata ning väljendada juba ka mõisteliste abstraktsioonidena. Ka see on laadilt oma maailmapildi konstruktsioon, milles tuntakse end aktiivse osalejana.

Teised ajaproovile vastupidanud reformpedagoogikast lähtuvad koolitüübid nagu Landschulheim (maa-kool-kodu), Reggio Emilia lasteaiad, Jena-plaan-koolid ning efterskoolid (Taani) rõhutavad eriliselt sotsiaalset õppimist ja kooli kui võimalikult täiuslikku väikeühiskonna mudelit, milles õpitakse elama rahumeelset produktiivset elu inimühiskonnas ja uskuma iseendasse. Reformpedagoogiliste koolide kujunemisloo katkestasid totalitaarsed režiimid ja Teine Maailmasõda, ent rahuaegade tulles ärkasid need suunad taas ellu ja kujunesid vabades ühiskondades pedagoogilisteks oaasideks, millest aegade edenedes leidsid suurt inspiratsiooni ja metoodilist rikkust ka riigikoolid.

Uuena sündis 1960.-1980. aastail paljusid ideid hõlmav avatud õpetus, mille aluseks oli humanistlik inim- ja arengukäsitus ning teadmise suhtelisuse rõhutamine. Õppida sai kõikjal, kool suunas ja juhtis lapse õppimist, koondas ja süstematiseeris lapse kogemusi, aitas sellest kujuneda teadmistel. Töö toimus kooliklassis teadmiskeskustes, ent ka väljaspool klassituba. Eestis tunneme seda Hea Alguse liikumisena, mille väga suur potentsiaal kogu eesti kooli uutele alustele seadmisel on paraku siiani kasutamata, liikumine ise on jäänud meil nišialgatuseks, mujal aga hõlvanud ulatuslikult algkooliastme ja ka jõudnud põhikoolidesse.


IV osa: Pedagoogiline maailm täna kui õppimise kodupaik