Neljapäev, 27. veebruar 2014

Tuleviku kool seob kõik õppeained tervikuks

Tatjana Lavrova.
Foto: Teeme Ära 2008.

Tatjana Lavrova, kes töötab vabaühenduste liidus EMSL venekeelsete vabaühendustega, tutvustab Huvitava Kooli mõttekonkursi raames M. Kaziniki metoodikat, mille rakendamine aitaks tema hinnangul õppimist huvitavamaks muuta.




Kaasaegse kooli oluliseks puuduseks on ühtse lähenemise puudumine. Kõik õppeained võiksid olla seotud terviklikuks ketiks, mis on ühendatud assotsiatsioonide kaudu.

„Leedus on juba loodud komplekssed õpikud "Ajaring": matemaatikat, geomeetriat, muusikat, kauneid kunste, loodusnähtusi, eetikat ja muid ainevaldkondi ühendab üks teema. Näiteks teema "kell". Kell – see on rütm, see on tik-tak, see on samanimeline Haydn'i sümfoonia, see on ka geomeetria - veerand tundi, pool tundi. Kell – see on aeg. Milleni juhatab meid aeg? Vanaduseni? Rääkides surematusest, siis mida on tarvis teha, et selleni jõuda? Miks on oluline aega mõista? Ja seejärel loodus, tehnika ja eksperimendid: liivakell, päikesekell. Lühidalt, lapsed õpivad lõbusalt, läbi mängu ja nalja. Iga õpik on varustatud CD-plaatidega muusikast.“ See tsitaat on pärit maailmakuulsa muusiku ja õpetaja M.Kaziniki artiklist. Kazinik juhib Nobeli kontserti ja on "Tuleviku kooli" idee autor. Õpikud Leedus on loodud just M.Kaziniki soovitusi järgides.

Kazinik ütleb, et lugeda ajalugu Inglismaal peale Shakespeare'i ja Miltoni, Norras peale Ibseni ja Griegi on mõttetu. Sest Inglismaa tõeline ajalugu on Shakespeare ja Itaalias renessanss. Ta on seisukohal, et kiplovlik mõtlemine, kus paljud faktid ei ole omavahel seotud, on vaja unustada. Selle asemel on meil vaja koole, kus geograafia on koht, ajalugu – see on aeg, ning kunst ja filosoofia – see on täitumine.

Kazinik töötas välja uut tüüpi metoodika ja komplekstunnid, mida on hädavajalik tutvustada õpetajakoolituse raames. Ideaalis arendab õpetaja ainetunni 45 minuti asemel terve nädala pikkuseks, sidudes omavahel erinevad teemad ja valdkonnad. Ta hindab, milliseid paralleele on võimalik erinevates õppetainetes leida, soodustamaks õpilaste loovust ja paremat õppeedukust.

M.Kazinik rakendab oma loodud tehnikat edukalt kahes koolis Venemaal, nõustab metoodikast huvitatud Leedu, Bulgaaria jt riikide koole. Ta usub, et kooli peamiseks ülesandeks on tekitada huvi iseseisvaks teadmiste omandamiseks ning armastust kunsti vastu, mitte aga fakte pähe tuupida.

Täpsemalt saab metoodikast lugegeda M. Kaziniki kodulehelt.

Teisipäev, 25. veebruar 2014

Koolielu peab ajaga kaasas käima

Kaire Viil. Foto: www.ttu.ee.




Kaire Viil
, Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledži humanitaar- ja sotsiaalainete lektoraadi juhataja, eesti keele lektor ja kahe põhikoolis õppiva lapse ema peab oluliseks, et iga noor saaks hea hariduse oma kodukohast, ametikoolis õppimine oleks vähemalt sama väärtustatud kui gümnaasiumiharidus ja õpetajad kasutaksid tänapäevaseid õpetamismeetodeid. 

Kuna maailm ning inimesed on muutunud, peaks ka koolielu ajaga kaasas käima. Eesti peredel peab olema kindlustunne, et kodukohast saadud haridus tagab võimalused edasiõppimiseks. Kui noor saab hariduse kodukohast, on tõenäolisem, et ta loob samas paigas ka oma perekonna. Seetõttu on tarvis, et igas Eesti maakonnas oleks võimalik lisaks gümnaasiumiharidusele omandada ka kodukohas perspektiivikat ametit nii kutseõppe kui kolledži tasemel. Kui piirkonnas on haritud inimesed, luuakse sinna tulevikus ka töökohti.

Praegu pole gümnasistid ning kutsekooli lõpetajad tööturul võrdsed. Arvan, et gümnaasiumi lõpetanul peaks olema valmisolek hakata tööandjaks kasvõi esialgu ainult iseendale. Selleks peavad kõik õpilased läbima asjaliku ettevõtlusõppe.

Ühiskonnas tuleb rohkem teadvustada, et ametikoolis õppimine pole hädavariant juhuks, kui gümnaasiumis toime ei tulda. Üle poole töökohtadest eeldab ju tegelikult kutseharidust, mitte akadeemilist tausta. Et kutseõppe mainet muuta, võiksid kooliõpilased käia mõnel päeval kutsekoolis erialatundides nn õpilasvarjuks. Siis veendutakse, et kutseharidus pole pelgalt nõrga akadeemilise võimekusega noortele.

Hoiakute muutmist tuleks alustada sellest, et teha koolitusi ka õpetajatele. Kursustel käimine on tihti sunduslik, mistõttu pole kooliõpetajad alati kursis sellega, mis tegelikult toimub väljaspool tema töökohta ja milliseid uusi oskusi nõuab tegelik tööturg või kõrgkool. Õpetajad vajavad koolitust ka sellest, kuidas on muutunud digimaailma põliselanikud ja milliseid õppemeetodeid tuleks digikodanikega enam kasutada ning millised õpetamismeetodid pole enam üldse tõhusad. Kes on pedagoogikat õppinud viimati eelmisel sajandil, pole võib-olla kursis sellega, et igas õppeaines on võimalik kasutada avastus- ning aktiivõppe meetodeid ning selliseid võtteid kasutades õpib iga laps hea meelega ning kindlasti väheneks ka koolist väljalangevus. Enneaegset õppetööst lahkumist ei saa Eesti endale üldse lubada, sest ainult targad kodanikud tagavad teve ja aruka ühiskonna. Madala keskmise koolihindega poiste ideaaliks ei tohiks olla Soome lihttööle minek.

Kooli pooleli jätnud noored tuleb hariduse juurde tagasi tuua ning nad peavad uuel katsel saama kõigepealt eduelamusi ning unustama kunagi koolis kuuldu selle kohta, et „nagunii sinust asja ei saa, ehk on aeg mõelda ametivaliku st kutsekooli peale“. Olen kuulnud ka juhtumeid, kui ebaõnnestunud matemaatikatesti kätte jagades antakse õpilasele üleolevalt irvitades kaasa ka mõne ettevõtte klienditeenindajaks tööle kandideerimise avaldus. Ebaedu tõttu pole ühelgi täiskasvanul õigust noort kiusata. Selle asemel võiks end häälestada sellele, et ka vigu tehes ning neid analüüsides on võimalik õppida ja uusi teadmisi saada. See on üks reflektiivõppe võimalus.

Üks turundustõdesid on see, et ole seal, kus on sinu tarbijad. Ka õpetajad ei peaks seetõttu sotsiaalvõrgustikesse upsakalt suhtuma. Kuna digitaalse lapsepõlvega inimestest kasvavad kahtlematult digikodanikud, siis võiks koolisüsteem ka virtuaalmaailma õppimise huvides ära kasutada. Noored suhtlevad suhtluskeskkondades hea meelega õpetajate, tugispetsialistide või koolijuhtidega. Kui lapsed sedaviisi ka uusi ainealaseid teadmisi saavad, on see kasulik ning töörahulolu pakkuv kõigile osapooltele.

Kolmapäev, 19. veebruar 2014

Huvitav kool toetab, austab, kaasab ja arendab iga õpilast

Lastekaitse Liidu lapse õiguste projekti "Lapse hääl!" juht Kiira Nauts kirjeldab huvitava kooli õpilast ja õpetajat ning leiab, et õpilased peavad olema kaasatud koolielu kujundamisse.

Koolil on mitu tahku, erinevat osapoolt - laps, lapsevanem, kool - ning kõik nad on omavahel võrdselt olulised, nad kõik on partnerid. Huvitavale koolile mõeldes on oluline vaadata 12 aastat ettepoole ning samal ajal küsida: „Milliseks võiks ning peaks kujunema üks esimese klassi õpilane koolis veedetud 12 aastaga? Milliste hoiakute ning väärtustega õpilasi näeme tulevikus riiki juhtimas või riigi heaks tööd tegemas? Milline on huvitava kooli lõpetanud õpilane lapsevanemana?“ Oluline on, et tegelema peab kõikide osapooltega korraga, ühiseid väärtusi rõhutades.

Usun, et tänapäeva noortepoliitikas puhuvad uued tuuled, olles kaasa toonud lapse kui oma õiguste ja kohustuste kandja kontseptsiooni. Oma õigusi ja kohustusi kandev õpilane on salliv kaaslane ning arvestab oma ümbruskonnaga, ta on uudishimulik, julge algataja, aktiivne ning analüüsivõimeline. Huvitava kooli õpilane oskab argumenteerivalt oma seisukohtade eest seista ja oskab ka teisi kaaslasi kuulata ning arvestab ja austab teiste seisukohti. Ta on õpilane, kes julgeb keelduda ning samal ajal ka ebaõigluse vastu astuda (nt kiusamine, sotsiaalne tõrjutus). Sellist õpilast kujundab kodu, kool, ühiskond. Sellise tubli ning andeka noore kujunemist toetab riik kooli ning kool õpetaja kaudu.

Alustada tuleb kooliõpetaja ettevalmistusest (ülikoolide õppekavade täiendamine), sest uuringud näitavad, et ka õpetajal endal, olles õpilasele eeskujuks, on kohati puudu teadmistest ning kaasavatest oskustest (nt mitteformaalse õppe meetodid, koostöö lapsevanemaga) oma ainetundide õpilastele võimalikult atraktiivseks tegemisel. Õpetaja peab olema õpilasele eeskujuks, hoolides, toetades ning austades õpilast. (Näiteks K.Tilk tõi oma Tartu Ülikoolis 2012 aastal kaitstud magistritöös välja, et õpilased tunnetavad liiga tihti just õpetajapoolset julma käitumist õpilaste suhtes.) Õpetaja märkab ning tunnustab õpilase erilisi omadusi, olgu selleks eriline joonistusoskus, näitlemine või ühel jalal seismine. Oluline on osata leida igas õpilases midagi erilist ning aidata õpilasel see esile tuua. Euroopa Komisjoni õigusküsimuste osakond viis 2011. aastal läbi 27 liikmesriigi noorte hulgas põhjaliku uuringu, millest ilmnes, et lapsed ja noored tunnevad puudust toetavatest täiskasvanutest, kes kaasavad ning loovad ka osalemisvõimalusi.

Õpetajale on siinkohal abiks tubli kool, mille juhtkond kaasab oma igapäevaellu õpilasi, näiteks kooli põhikiri koostatakse õpilastega õpilastele, sest vaid nii nad austavad ning hoiavad enda poolt määratud reegleid. Huvitav kool toetab noorte algatusi, arvestab ka õpilase erivajadustega (ligipääs erivajadustega õpilastele, erinevad õppevormid jt), reageerib probleemide korral kiiresti ning oskuslikult (nt spetsiaalsed kiusamisjuhtumite lahendamise juhised, õpetajate koolitus selle osas jt). Huvitavaks teevad kooli õpilastele nende annete väljatoomiseks ning arendamiseks loodud keskkonnad, näiteks kooliraadio, koolileht, väitlusklubi, kooli heateo päev jms ning hästi toimiv ja õpilasi ka reaalselt kaasav õpilasesindus. 

Teisipäev, 18. veebruar 2014

Loovaks õppeks on vaja aega ja usaldust

Viive Sarv. Foto: erakogu, www.sakala.ajaleht.ee.



Halliste Põhikooli õpetaja Viive Sarv kirjutas Huvitava Kooli mõttekonkursi raames sellest, et Eesti koolisüsteemis ei jää aega ega ruumi loovaks tegevuseks. Kool oleks huvitavam, kui õpetajaks saavad vaid parimatest parimad, õpetajaid usaldatakse ning õpilastele pakutakse võimalus leiutamiseks, leiab ta.



Eestis kasutatakse põhikooli õppekavas Euroopas kõige sagedamini sõnu loovus ja innovatsioon, aga kui õpetajailt küsiti, kui paljud neist loovust ja uuenduslikkust õppetöös kasutavad, siis selgus, et vaid 13%. Oleme selle näitajaga EL-i viimased. Seega on suur lõhe retoorika ja tegelikkuse vahel. Soomes ja Rootsis pidasid loovuse õpetamist vajalikuks 60%, Inglismaal ja Itaalias koguni üle 70% õpetajaist.

Olles ise tegevõpetaja, võin öelda, et me võime jäädagi rääkima loovuse ja innovatsiooni vajadusest, aga niikaua, kui meie koolisüsteem jääb endiseks, ei muutu midagi. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et meie koolidelt oodatakse, et õpilased saaksid häid hindeid, sooritaksid edukalt tasemetöid ja eksameid, täidaksid etteantud õppekava – see tähendab, et järgida tuleb kindlat raamistikku ja nii õpetaja kui ka õpilase loovaks tegevuseks ei jää aega ega ruumi.

Koolidesse tulevad õhinal õpetama oma valdkonda hästi tundvad spetsialistid, kelle entusiasm saab otsa, kui tulevad tasemetööd, eksamid. Sama on lastega. Nad tulevad kooli ja loodavad seal saada targaks. Neil on nii palju küsimusi, aga õpetajal ei ole aega neile vastata, sest ta peab järgima tihedat õppekava. Juba I klassi lõpul on lastel esimesed tasemetööd. Nägin sel kevadel õnnetut I klassi õpetajat, kes pärast tasemetööd tahtis ameti maha panna, kuna leidis, et on vilets õpetaja, sest tulemused olid kesised. Lapski tahab saada head hinnet või kiita. Kui tasemetöö ei õnnestu, siis ei ole ju tasemel – ei õpilane ega õpetaja ja kool muutub mõlemale ebameeldivaks.

Mis on meie naabritel soomlastel teisiti, miks on seal õnnelik nii õpetaja kui õpilane? Soome koolidesse lähevad õpetama parimatest parimad, õpetajate konkurss on 8 inimest kohale. Mis on oluline – õpetajat usaldatakse. See tähendab, et tema töö on loominguline. Teda ei piirata tasemetööde ja eksamitega. Esimestel kooliaastatel ei pane ta lastele isegi hindeid. Tema, kui tugeva spetsialisti ülesanne on teha oma aine huvitavaks. Selleks organiseeritakse palju põnevaid praktilisi töid. Sellist tööd naudib nii õpetaja, kui ka õpilane, sest see on mõlemale huvitav ja loov. Muide, lugesin hiljuti, et Soome koolis töötaval õpetajal peab olema vähemalt magistrikraad, aga suur osa pedagooge jätkab õpinguid doktorantuuris, et olla veelgi pädevam õpetaja.

Sel talvel juhtusin lugema rootslaste programmist Leiuta! Ka meil on probleem, et reaalaineid ei taheta õppida. Minu meelest lahendaks niisugune programm ära ka meie põhikoolides suure poisslaste väljalangevuse. Kui tüdrukud on korralikud ja tuubivad kõik meie ülepaisutatud õppekavas sisalduva pähe, siis poisid ajavad sõrad vastu, sest nemad ometi midagi tuupima ei hakka, liiatigi kui seda lähemas perspektiivis vaja ei lähe. Kui poistel oleks selline tund, kus nad saaksid midagi katsetada, leiutada või aretada – juba selle tunni pärast ei saaks põhikooli pooleli jätta. Mäletan väga hästi, kuidas põhikooli krutskivennad minult nuiasid, et ma neile keemiaringi korraldaksin. Miks ei võiks Eesti haridussüsteemis kasutada Euroopas ja miks mitte maailmas katsetatud ja toimivaid ideesid. Olen täiesti kindel, et põhikoolilaps, kes midagi leiutab ja selle eest tunnustatud saab, hakkab oma valdkonna kohta põhjalikumalt uurima. Kui teda toetab innustunud õpetaja, kes oskab suunata, mida lugeda või viib kokku vastava ala teadlastega, siis tekib mitmepoolne sünergia.

Exeter`i ülikooli professori Anna Crafti järgi tuleb lastele anda võimalus kontsentreeritult töötada teatud aja jooksul ja seejärel anda aeg mõtisklemiseks, diskuteerimiseks; kool tehku koostööd loovate isikute ja gruppidega väljaspool kooli; õpilastel olgu võimalus viibida loovas töökeskkonnas väljaspool kooli. Oma kätega läbi tehtud põnevad katsed, väitlused ja diskussioonid aktuaalsetel teemadel, virtuaalne või otsene suhtlemine oma ala spetsialistidega, teadlastega – need võiksid olla tänapäeva kooli märksõnad.

Esmaspäev, 17. veebruar 2014

Vähem hindamist, rohkem toetamist

Britt Vahter, Rõuge Põhikooli hoolekogu esimees, kirjutab oma ideedest, mis aitaksid kooli huvitavamaks muuta.

Mulle meeldib väga Anatole France’i ütlus „Et seedida teadmisi, peavad need olema isuga alla neelatud“. Seni kuni Eesti koolis omandatakse teadmisi peaasjalikult hinnete pärast, ei ole õpilased motiveeritud neid vajalikul määral läbi seedima, mistõttu ei oma need ka vajalikku praktilist mõõdet. Õpilase jaoks on õppeprotsessi eesmärk positiivne hinne.

Toetan väga ministri ettepanekut vähendada oluliselt õppekava mahtu. Kui maht on väiksem, jääb õpetajatel ja õpilastel rohkem aega tõepoolest olulisele keskendumiseks, seoste loomisele, kogemuslikule õppimisele. Sealjuures saab senisest enam õppimisel arendada loovust, koostööoskust ning kasutada uusi tehnoloogiaid ja keskkondi, mis muudavad õppeprotsessi põnevamaks nii õpilasele kui õpetajale.

Kooli aitaks huvitavamaks muuta:
  • Hindamise vähendamine – vähem hindamist ja hinnanguid, rohkem toetamist ja koostööd.
  • Õppekavade mahu vähendamine – rõhk seoste loomisele, kogemuslikule õppimisele.
  • Loovuse toetamine – õppimine võiks toimuda läbi projektide, mille käigus saaks õpilane teadmisi erinevatest valdkondadest, aga teadmiste maht ja suund poleks enne protsessi algust õpilase jaoks määratletud. Uued teadmised saadakse protsessi käigus ja seotakse varasematega, samuti jagatakse kaasõpilastega kogetut. Kool tunnustaks, mitte ei alavääristaks raamidest väljapoole mõtlemist ja lahendusi. Kui üldse millelegi hinnangut anda, siis sellele, millist lahenduskäiku õpilane kasutas, milliseid seoseid lõi, kuidas probleemi lahendas, keda kaasas ning õpilase eneseanalüüsi selle kohta, mida omandas, mis oli keeruline või lihtne. Oluline oleks kogemuste jagamine ja vahetamine kaasõpilastega.
  • Individuaalne lähenemine – hetkel taastoodetakse koolis ühiskonda. See kontseptsioon on minevikule suunatud. Koolis toimuv peaks olema tulevikku suunatud, mitte minevikus kinni. Koolis võiks toimuda uue kvaliteedi loomine. Rakendada tuleks individuaalset lähenemist tulenevalt lapse loomulikust huvist.
  • Uuendusliku tehnoloogia kaasamine õppeprotsessi läbi õppemeetodite või –materjalide – igapäevaselt virtuaalmaailmas tegutsev noor vajab interaktiivseid ja moodsa maailma lahendusi. Praegune kool küll püüab sellega kaasas käia, aga paraku on käärid tehnoloogia ja kooli arengu vahel liiga suured ning noored, kes elavad uute arengute rütmis, tunnetavad seda eriti teravalt. Meelde on jäänud ühel Iirimaa konverentsil lasteaialaste ja põhikooli õpilaste näidisdemonstratsioon programmeerimistarkvara Scratch igapäevasest kasutamisest õppetöös. Lihtsasti õpitav programmeerimistarkvara aitab koondada teadmisi, näitlikustada õpitut ja annab õpilasele programmeerimisalased algteadmised. Õppimist võiks toetada virtuaalne kool (a la Second Life tüüpi keskkond), kus ägedatel loengutel ja diskussioonidel saaks olla õpilasi üle kogu riigi või miks mitte üle kogu maailma. Huvitavas tulevikukoolis võiks olla ka 3D printer, mida saaks siis tehnoloogiavaldkonna ainete õpetamisel kasutada.
  • Läbiv koostööoskuse rõhutamine – ükskõik kuhu ka ei vaataks, hakkab silma inimeste/ametite/omavalitsuste vähene koostöövõimekus. Üks võimalusi ühiskonna sisemise kvaliteedi parandamiseks oleks just koostööst tekkiv sünergia. Täiskasvanutele on koostöö oskuse õpetamine keeruline. Tihti motiveerib vaid väline kompensatsioon. Seega oleks mõistlik hakata juba varasest east teadlikult koostööoskust arendama. Õppimine on liiga tihti individuaalne tegevus, kuid inimene on sotsiaalne loom ning armastab koos tegutseda. Kaaslastelt tulev innustus või konstruktiivne tagasiside on olulised motivaatorid ning suurendavad õpilase enda huvi teadmiste omandamiseks. Koostöö ei peaks piirduma ainult rühmatöödega, vaid senisest rohkem tuleks õpilasi juhatada nö päris elu juurde ja suunata koostööle kogukonnaga. Koostöö arendamine õppimises muudab kooli huvitavamaks ja suurendab koostööoskusi täiskasvanueas.
  • Et kool oleks huvitav, võiks seal olla ka huvitavad ja karismaatilised inimesed, kes teevad oma tööd isuga. Praeguste õppekavade puhul kaob aga ka kõige motiveeritumal õpetajal aastatega viimanegi säde silmist.

Võimalikke lahendusi:
  • Mahu vähendamine õppekavades – hetkel on õpetajad valiku ees, kas huvist lähtuv õpetamine või ettevalmistamine eksamiteks;
  • Iga kolme aasta järel õpetajad puhkavad aasta aega ja tegelevad enesetäiendusega, võib-olla ka haridusarendusega laiemalt (saan ise ka aru, et arvestades meie majanduslikku olukorda on see absurdne ettepanek, aga ikkagi).
  • Koolis oleks võimalik töötada kohakaasluse alusel inimestel, kelle põhitöö on mujal. Töötaksin ise hea meelega koolis, aga mitte 24/7, vaid näiteks 2h nädalas, et anda õpilastele just parim osa endast.

Reede, 14. veebruar 2014

Kooli teeb huvitavaks tark klassiruum

Margus Pedaste, Tartu ülikooli tehnoloogiahariduse professor ja Pedagogicumi juhataja

Kool on huvitav siis, kui õppimine ja õpetamine muutub senisest enam personaliseerituks. See tähendab, et iga õpilane saab just talle vajalikud ülesanded ja toe ning iga õpetaja saab juhiseid, mis võimaldavad tal õpilasi paremini toetada. Selline tulevik on võimalik „targas klassiruumis”, mille ideestik praegu teadusmaailmas kiirelt huviorbiiti liigub.

Targa klassiruumi (smart classroom) kontseptsioonist lähtuvalt integreeritakse selles nutikalt ja paindlikult tehnoloogialahendused, inimesed ja õppemeetodid. Seejuures on tarkvara ülesanne koguda riistvara abil õppijate ja õpetajate (sh õpilased, kes võivad võtta õpetaja rolli) kohta infot, mille alusel saaks interneti kaudu ühendatud pedagoogilised agendid kujundada igale õppijale personaalsed õpitegevused individuaalseks või rühmas õppimiseks. Nimetatud pedagoogilised agendid on arvutiprogrammid, mis koguvad ja analüüsivad infot, „mõtlevad” algoritmiliselt, kuidas infot õppija huvides kasutada, ning vajadusel suunavad või toetavad õppijat või õpetajat. Näiteks kui üks õpilane on teema omandanud teatud tasemel, siis võib pedagoogiline agent tahvelarvutis suunata mõned teised õpilased temaga rühmas töötades õppima nii, et teema omandanud õpilane saab õpetada kaasõpilasi. Sellisel juhul saab õpetav õpilane endale kinnistamisülesande õpitut teistele õpetades. Tehnoloogia muutub õpilase personaalseks „giidiks”.

Lisaks saab sellises targas klassiruumis ühendada füüsilise ja virtuaalkeskkonna. Mõned head näited idee rakendumisest on avaldanud meie Kanada kolleegid: http://vimeo.com/44845320, http://vimeo.com/63296638. Eesti kontekstis oleks mõistlik rajada esmalt „katseklass” mõnda toredasse Tartu ülikooli innovatsioonikooli ning selles toimuv teadus- ja arendustöö võiks koostöös välispartneritega saada teerajajaks mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. 

Margus Pedaste. Foto: www.postimees.ee

Kolmapäev, 12. veebruar 2014

Õpetaja kui bränd

Kadi Lepik. Foto: www.nooredkooli.ee

Kadi Lepik, kes töötab Noored Kooli programmi 6. lennu osalejana teist aastat inglise keele ja kultuuridevahelise suhtluse õpetajana Keila Koolis ning omab õpetamiskogemust ka Egiptusest ja Marokost, kirjutab õpetaja kaubamärgist ning sellest, kuidas siduda kooli rohkem päriseluga. 

Huvitava kooli teemal ei saa ma üle ega ümber kahest mõttest. Osalesin hiljuti Pärnu Juhtimiskonverentsil, kus räägiti palju kaubamärkidest ja turustamisest. Räägiti sellest, et mida tugevamini kaubamärk suudab mõjutada inimeste erinevaid meeli, seda edukam see ka on. Minule jäi aga kõlama mõte, et tegelikult on iga õpetaja omaenese bränd. Millegipärast aga ei pöörata erilist tähelepanu õpetaja isikule, vaid pigem peetakse õpetajat lihtsalt aine edastajaks. Tegelikult võiks olla aga igal õpetajal selge, mis on see, mis on tema eripära – kuidas tema mõjub brändina ning mida ta oma kaubamärgina õpilastele edastab. Aine edastamise kõrval peakski õpetaja üheks olulisimaks ülesandeks olema aine huvitavaks tegemine ning see peaks olema iga uudse kooli õpetaja iseenesestmõistetavaks väljakutseks.

Teiseks – huvitav kool peab olema väga tihedalt päriseluga seotud ning tooma õpilasteni näiteid nö elust enesest. Olles ise inglise keele õpetaja, leian, et võõrkeele õpetamise üheks oluliseks ülesandeks on õpilaste maailmapildi ja tolerantsuse avardamine. Tänu tehnoloogia arengule on meil selleks lõputult võimalusi - Skype tundide pidamine teiste klassidega üle maailma, mis mujal on muutunud üsna populaarseks, kuid meil veel üsna tundmatu maa või siis klassipõhised kirjasõbraprojektid, mida alustasin just oma klassidega (ühe kooliga Ghanast), kuid pole kuulnud, et see väga laialt levinud praktika oleks. Välismaalaste tundi kutsumine võiks olla iga võõrkeeleõpetaja jaoks täiesti tavapärane praktika. Kindlasti on õpetajaid, kes seda juba igapäevaselt teevad, samas, oma kogemuse põhjal tean öelda, et neid on pigem vähem kui rohkem. Üheks ideeks võiks olla „Tagasi kooli“ sarnase süsteemi loomist (sama süsteemi laiendamist) Eestis elavatele välismaalastele, mis muudaks õpetajatele võõrkeelsete külaliste kutsumise kindlasti tunduvalt lihtsamaks.

Teisipäev, 4. veebruar 2014

Huvitava kooli loob õpilaste ja õpetajate sisemine motivatsioon õppida

Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi direktori Margus Veri hinnangul algab huvitav kool õpetajate ja kooli juhtkonna suhtumisest.


Margus Veri. Foto: Raivo Tasso, Maaleht.

Arvamust, et Eesti kool ei ole piisavalt huvitav, toetab Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis iga-aastane õpilaste hulgas läbi viidud küsitlus, kus õpilased annavad hinnangu õpetaja ainetundmisele, selgitamisoskusele, õiglasele hindamisele, suhtlemisoskusele, tunni korrale ja sellele, kas tund on huvitav. Viimase kuue aasta statistika näitab selgelt, et igal aastal saab kõige madalama hinnangu osaliseks õpetaja oskus huvitavat tundi luua.

Huvitava kooli üheks olulisemaks eelduseks on õpilaste ja õpetajate sisemine motivatsioon õppida ja head suhted. Eeldades, et õpetajal on ametit valides soov õppida (kolleegilt, õpilaselt, koolitajalt) juba välja kujunenud, siis õpilastes sisemise õpimotivatsiooni hoidmise oskus või pigem selle motivatsiooni kadumise vältimine on põhiline teema, millele igapäevaselt mõelda tuleks. Julgen väita, et nii kool kui ka kodu annavad oma panuse lapse õpimotivatsiooni vähendamisele. Kui jälgida lapse käitumist esimestel eluaastatel, märkame seda, millise järjekindluse ja pühendumusega ta üritab ülesannet lahendada, olgu siis selleks kapi najal püsti tõusmine või õigete klotsikeste paigutamine õigetesse pesadesse.

Ei ole huvitavat kooli ilma huvitavate õpetajateta ja huvitava kooli juhtkonnata. Huvitav kool ei saa olla pelgalt projekt, millel on algus ja lõpp. Huvitav kool on mõtteviis või hoiak, mis väljendub igas koolis töötavas ja õppivas inimeses. Nii õpetajad kui ka kooli juhid peavad tunnistama aeg-ajalt oma asjatundmatust, sest inimene, kes arvab, et teab juba kõike, pole valmis muutuma ja ajaga kaasas käima, hävitades seeläbi enda uuriva vaimsuse.

Huvitava kooli juhi eesmärk on valida kooli õpetajad, kelle töö on kutsumus ja teha kõik endast olenev, et need õpetajad tunneksid end piisavalt väärtuslikena, ka majanduslikus mõttes. Huvitava kooli õpetaja analüüsib igat oma tegevust selleks, et „töötavad tööriistad“ üles leida ja mittetöötavad uutega asendada. Igava kooli õpetaja teab, et nii on kogu aeg tehtud ja teisiti tegemine on ebaprofessionaalne. Innovaatiline õpikeskkond, uuriv ja eksperimenteeriv, katse-eksitusmeetodit rakendav õpetaja pole igava õpetaja jaoks tõsiseltvõetav pedagoog.

Nii koolijuht kui ka õpetaja peaksid küsima sütitavaid küsimusi ja leidma aega mõtestatud aruteludeks omavahel ja ka õpilastega. Meeles peab pidama seda, et iga õppija on unikaalne, õppimine peab olema tähenduslik, lähtuma õppija huvidest, õppimine peab olema nauditav ja toimuma läbi õppija enda mõttekonstruktsioonide.

„Oskus on see, mida oleme võimelised tegema, motivatsioon määrab, mida me teeme, kuid kõige olulisem on suhtumine, kui hästi me seda teeme“ Raymond Chandler.

Esmaspäev, 3. veebruar 2014

Kool huvitavaks eneseusuõpetuse abiga – miks ja kuidas?

Noored Kooli programmi 6. lennu osaleja ning Jüri Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Triin Toomesaar arvab, et kooli aitaks huvitavaks muuta eneseusuõpetus. 

Haridusminister Aaviksoo idee ainete mahu poolitamisest ja järelejäänud materjali praktilisemast õpetamisest on teretulnud mõtisklus – ainete (liigsuur) maht on meie haridusmaastiku üks probleemseid tahkusid, mille lihvimisega peaksime aktiivselt tegelema. Samas näen pakutud ettepaneku juures ohtu lähtuda eeldusest, et õpilastes pole seni huvi piisavalt tekitatud. Lühiajaline huvi on tõesti väliste teguritega tekitatav. Püsihuvi millegi suhtes aga peaks iga inimese sees tekkima. Väidan, et see, mis teeb konkreetse aine või koolikogemuse püsivalt huvitavaks, on meie kõigi, mh õpilaste endi usu küsimus.

Koolivälisest „pärisharidusest“ räägiti juba siis, kui ma ise veel põhikoolipinki nühkisin, ning erinevaid elektroonilisi tähelepanuköitjaid oli samuti palju. Kuigi olen praeguseks pannud kahtluse alla väga olulise osa koolides õpetatavast ja protsessi käigus kasutatavatest meetoditest, ei saa öelda, et koolis ei olnud u. 10 aastat tagasi põnev. Põnevus aga algas õpilase enda seest! Püsihuvi tekkimine sai alguse just usust, et kuuldu-nähtu oli olulisem kui mistahes teine või kolmas konkureeriv tähelepanuröövel; usust, et õpitav andis meie igapäevale midagigi tähenduslikku juurde.

Õpetajana näen, et õppimist takistab ning pidurdab ühtlasi koolirõõmu just (enese)usuprobleem. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline lugema mõneleheküljelist katkendit, paksemast raamatust rääkimata. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline poole tunni jooksul kirjalikult arutlema. Liiga palju õpilasi usub, et nad ei ole võimelised tunnis üldse millestki aru saama. Tõend, et minu õpetajakogemus pole ainulaadne, on haridusmaastiku kihama löönud „Üheksandikud“, kus saade-saatelt kumab läbi sarnane usuprobleem. Negatiivse uskumine sirutab oma kämblad aga ka koolivälistesse eluvaldkondadesse: abiturient usub, et tema valimissedel on mõttetu; põhikoolilõpetaja on veendunud, et Eestis lähevad lood vaid halvemaks ning kuna esimesel võimalusel lahkutakse välismaale, pole nii mõnegi aine, mh eesti keele õppimisel mõtet.

Suhtumine õppimisse muutub negatiivse(ma)ks umbes 6.-7. klassist. Sellest hetkest vajab õppematerjal enam keskendumist ja iseseisvat tööd, ent plinkiv ja pinisev meelelahutus, millele on väga lihtne anduda, pressib aknast ja uksest ööpäevaringselt sisse. Kergesti murtav enesekontroll jätab teadmistesse auke, tunnid ja harjutused muutuvad segasemaks, uute teadmiste võlu on aina raskem hinnata. Usk enda võimetesse lööb üha enam kõikuma. Järele jõudmiseks on tarvis veel rohkem keskendumist ja tugevat veendumust, et järele jõuda on üldse võimalik.

Alustagem eneseusuõpetusega näiteks algklassides ning tehkem (kooli)elu huvitavaks noorte endi sees. Viigem õpilasteni edulugusid endasse uskujate pisematestki saavutustest. Kutsugem kasvõi igasse „usutundi“ esinema erinevaid õnnelikke ja enesekindlaid inimesi. Toogem näiteid, kus ühe või teise oskuse tekkimiseks, (teadmiste) tipu vallutamiseks on tarvis järjepidevust, keskendumist ja eneseusku. Õpetagem lapsi aega ja ressursse planeerima. Andkem neile nippe, kuidas iseseisvalt ka kõige tüütumast ainest üles leida see piskugi huvitav. Kõik tunnid ei saa iialgi igaühele läbinisti põnevaks. Usk, et inimene ise on oma saatuse – ja koolikogemuse – sepp, aitab neid õpilasi, kes end täna koolist lihtsalt läbi lohistavad, et viimaks ometi teisel pool aeda asuvale rohelisele aasale pääseda. Kas seal ikka on rohi rohelisem?

Lümanda Põhikooli õpetajate ettepanekud huvitavaks kooliks

Lümanda Põhikooli õpetajate mõtteid huvitavast koolist kogus ja vahendab direktor Liia Raun.

Leiame, et kooli on võimalik muuta huvitavamaks õppimismetoodika kas või osalise muutmisega. Et lisada õppepäevadesse harivaid üritusi, tuleks vähendada õppekavade mahtu. Teine murekoht on ürituste rahastamine – eraldada harivate ürituste korraldamiseks ja ringijuhtide tasustamiseks ka riigi tasandil vahendeid (siiani peamiselt omavalitsus), millega võiks vajadusel kaasneda aruandlus. 

Mõned meie kooli praktikas kogetud õnnestunud ja lastele huvitavad ettevõtmised: 

1. Kaasata erinevaid huvigruppe õppe praktilisemaks muutmisel: 
  • ette näha teatud arv harivaid koostööüritusi ettevõtete, riigi- ja teiste asutustega; näiteks projekt Sirguvad Söögisellid, kus Saarte Koostöökogu kaasas erinevaid koole, korraldades praktilisi töötubasid, õpilased kasvatasid ise köögivilju, mis hiljem hoidistati ja laadal müüdi (karjääriõpe, kodundus, kunst, tööõpetus); koostööprojektid Päästeametiga, Maanteeametiga, Tiigrihüppe Targalt Internetis, projekt Teater Maale, karjäärinõustamine, ettevõtete külastamine jt; 
  • teemapäevad, vajadusel koos väljasõitudega: näiteks looduspäev, kus loodusteadlased viivad läbi looduse õpitubasid, seeneteadlasega seenelkäigud; õppekäigud temaatilistel radadel (kohalik lubjarada); emakeelepäev (kirjakeele kasutamine eri ainetes, teatmeteoste kasutamisoskus, meeskonnatöö); spordipäevad tuntud sportlaste ja treenerite käe all; koostöö raamatukogudega (karneval, raamatunäitused, tunnid muuseumis); lektorid koolis külas; 
  • näituste korraldamine: õpilaste ja nende perede kaasamine (seenenäitus, puidust esemed, vanad koolikotid, fotod jmt); rändnäitused (KIK); raamatunäitused (rmtk-d).
2. Õpilaste tunnustamine – märgatakse kõiki, tunnustamine innustab (meie koolis on lisaks tavapärastele šokolaaditasemed koos avaliku tunnustusega kooli ees, nt maakonnas 1. koht – 200 g; koolisisese võistluse võitja – 50 g); erinevad stipendiumid. 

3. Huviringid koolis – õpilasel pole sageli peale tunde midagi asjalikku teha, eriti ääremaal; kooli võimalus on leida ringijuhendajaid; eriti oluline on mitmekesiste võimaluste olemasolu 1. – 6. klassini, kelle koolipäev suhteliselt lühike. Näiteks osaleb meil mõni 1. kl õpilane 9 ringis (koorilaul, rahvatants, noorkotkad, spordiring, kunstiring, teadusring, meisterdamine, pühapäevakool, kandlering) ja tagasiside vanematelt on väga hea – laps ootab iga koolipäeva ning on mures, miks peavad olema küll koolivaheajad.

Huviringidest lähtuvalt ka üks tulevikuidee: Suurendada algklassides tasuliste kontakttundide arvu (praegu teeb selle töö ära pikapäevakasvataja, sest 1. - 6. klassini jätavad vanemad lapse nagunii peale tunde kooli); peamine eesmärk – tegevuste mitmekesistamine koolis
  • kurdame laste vähese liikumisharjumuse üle – igasse koolipäeva kehaline kasvatus (sellest vähemalt 1 tund rütmika või tantsimine);
  • kurdame vähese lugemisoskuse üle – igasse koolinädalasse kaks lugemise tundi;
  • vajame aega loomingulisuse arendamiseks – üks loomingu tund nädalasse (kirjutame jutukesi, luuletame, joonistame, käsitöö jmt);
  • kodutöid tehakse kodus vastumeelselt – igasse koolipäeva üks tund klassiõpetajale tugiõppeks (pooleli jäänud või koduste tööde lõpetamine, põnevad lisaülesanded, nuputamine, ristsõnad jmt);
  • erinevad rühmas tegutsemise võimalused koos üksteisele esinemistega.
Nii läheb laps alati koolist koju ilma kodutööta; ta on tunnivälise aja veetnud kasulikult ja harivalt, tal jääb aega veel kaaslastega mängida. Samas ei ole vanematel vaja vedada lapsi ühest huviringist teise, paaris ringis jõuab laps lisaks veel osaleda, kui on sügavam huvi. Ja et kõike, mida teeme, teeksime põhjalikumalt, kinnistades vajalikke oskusi.

Teine tulevikuidee puudutab õppeainete lõimingut juba õpikutes, alustuseks kasvõi mõnes aines. Nt 9. kl õpib Eestit: eesti kirjanduslugu, sama periood eesti ajaloos, laulda muusikas sellest ajast pärinevaid laule, õppida kunstis kunstnikke, käsitleda geograafias majandust. Õppematerjalide koondamine ühte eri aineid sisaldavasse õpikusse hoiaks teise aine õpetaja kursis õpetatavaga ja õpilane looks seoseid palju kergemini. Või koostada õpikuid lähtuvalt läbivatest teemadest või väärtuspädevustest. Arvan, et kui tahame vabaneda liigsest ainekesksusest, peaksime alustama õppematerjalidest. Vaatamata suunistele õpetada õppekava, lähtuvad paljud õpetajad ikkagi õpikust – lihtsalt aega napib õpetajal, et ise veel õppematerjale kokku otsida ja paljundada.

Kolmas tulevikusuund, arvatavasti kõige olulisem, on õpetajakoolitus ja õpetajate täienduskoolitus. Meie koolides õpetavad suurepärased õpetajad, isiksused, pika tööstaažiga – paljud neist on siiani veendunud, et parimad õppevahendid on tahvel ja kriit ning tulusaimad õppemeetodid loeng ja harjutamine – sest siiani oleme saavutanud sellisel moel häid tulemusi. Kuni ei muutu õpetaja klassi ees, on ka parimate õppekavadega raske muutusi ellu viia. Ja kogenud õpetaja on ainekavade vähendamise järel ikka mures, kuidas saab ilma üht või teist teemat läbimata üldse haridust anda, seega lisab ta ärajäetud teemad ise tundidesse tagasi ning vähendamine on olnud taas asjatu – ühesõnaga – oleme jälle samas kohas. Süvendatud aineteadmistega töö võiks alata 7. klassist ja valikuga.

Kokkuvõttes on meil viis ettepanekut koolide huvitavamaks muutmiseks:
1. Õpetajakoolitus reaalselt toimima 
2. Õppematerjalid soovitava tulemuse teenistusse 
3. Õppemeetodite mitmekesistamiseks koolidele lisaraha ja aega (ÕK vähendamine) 
4. Lastele hariduse andmisesse kaasata enam avalikkust 
5. Vajalike ja mitmekesiste oskuste omandamiseks põhjalikum töö koolis

Soovime Huvitava Kooli nõukojale lennukaid, aga reaalsuses teoks saavaid ideid!

Huvitav kool algab huvitavast koolimajast

Tartu Mart Reiniku Kooli klassiõpetaja Tuuli Hiiesalu pani kirja oma unistuse huvitavast koolist.

Milline võiks olla huvitav kool? Kindlasti oskaksid sellele küsimusele kõige paremini vastata lapsed ise. Seetõttu oleks antud projekti alustades ehk päris nutikas viia läbi suuremahuline küsitlus õpilaste seas. Millist kooli nad ise õieti tahavad, ootavad ja loodavad.

Minu jaoks algab huvitav kool koolimajast ja selle ümbrusest. Kujutage ette koolimaja, mille ukseni viib labürint, mida läbides tuleb täita erinevaid põnevaid ülesandeid (vastavalt klassile nt leia juhis paremalt neljanda puu kolmandast õunast või määra puu järgi põhi ja suundu sinnapoole). Juba kooliukseni jõudmine on õpilase jaoks rõõmus saavutus, see on eesmärk, preemia hea töö eest. Huvitav koolimaja iseenesest oleks muidugi suur, avar, hele, täis põnevate kujudega klasse ja koridore. Klassid oleks varustatud kõikvõimalike ja -mõeldavate interaktiivsete vahenditega (interaktiivne koolilaud, interaktiivsed kooliseinad ja –põrandad). Vahetunnis oleks laste kasutada spordisaal koos erinevate sportimisvõimalustega (jooksurada, pallisaal), rahutuba (pehmete diivanite ja madratsitega) vaikseks lobisemiseks ja kindlasti mängutuba arvukate lauamängudega ning raamatukogu paljude huvitavate raamatutega. Õues olev täisvarustuses mänguväljak kuulub iseenesestmõistevalt samuti huvitava kooli juurde. Unistada ju võib...

See oleks huvitava kooli väline pool, aga on olemas ka sisemine pool ehk see, mida ja kuidas koolis õpetada, et õpilasel oleks huvitav. Tänapäeva õpilane tüdineb üsna kiiresti, mis tähendab seda, et powerpointesitlused, videod ja filmid võivad küll olla põnevad, kuid ei paku enam „Ahhaa!“ elamust. See on igapäevane. Arvan, et huvitava kooli sisulisteks märksõnadeks võiksid olla praktika ja avastus. Kõik huvitavas koolis antavad ülesanded peaksid olema praktilise suunitlusega, et ei tekiks küsimust, miks õpitakse. Miks mitte korraldada iga veerandi lõpus praktikanädal, kus õpitud teadmisi minnakse rakendama näiteks mõnda ettevõttesse või asutusse (nt kui esimese klassi laps on õppinud rahaga arvutama, võiks ta minna poodi). Avastamine tähendaks aga huvitavas koolis seda, et õpetaja ei seisa klassi ees selleks, et vastuseid ette öelda, vaid selleks, et anda õpilastele erinevaid ülesandeid, mis ergutaksid õpilasi ise vastuseid otsima, ise katsetama ja proovima. Kindlasti peaks huvitavas koolis lisaks põnevusele olema omal kohal ka hoolivus, lapsesõbralikkus, eripäradega arvestamine.

Huvitavas koolis peaks olema huvitav õpetaja, kellel on lisaks eriaalasele haridusele lai silmaring, huvitavad hobid ja suur hulk ideid huvitava tunni läbiviimiseks. Neid ideid võiks ta ammutada mööda maailma ringi rännates ja erinevaid koole külastades. Seda saaks teha, kui õpetajal oleks võimalus võtta pärast nelja või viit aastat tööd üks vaheaasta, kus ta saaks end täiendada, puhata ja energiat koguda.

Huvitavas koolis saaks õpilane keskenduda rohkem sellele, mis teda huvitab. Kui talle meeldib muusika, siis oleks tal üks muusikatund rohkem, kui talle meeldib kunst, oleks tal üks kunstitund rohkem ja spordipoisil oleks muidugi üks sporditund lisaks. Kindlasti pakutaks huvitavas koolis peale tavaliste koolitundide lugematul arvul erinevaid huvialaringe alates mustkunstiringist ja lõpetades astronoomiaringiga.

Jah, unistamine on lubatud. Täituks kasvõi murdosa sellest ...

Laupäev, 1. veebruar 2014

Kauni Sillat: Vabakool seilab õigel kursil

Avaldame 24.01.2014 Pärnu Postimehes ilmunud intervjuu Pärnu vabakooli seltsi juhatuse esinaise Kauni Sillatiga, kes jagab muljeid Huvitava Kooli 3. jaanuari mõttekojast ning tutvustab Pärnu vabakooli head kogemust.

Kauni Sillat. Foto: Pärnu Postimees

Vastab Kauni Sillat, Pärnu vabakooli seltsi juhatuse esinaine

Mõttekoja “Huvitav kool” tööd koordineerib haridus- ja teadusministeeriumi ametnike nõukoda, mis paneb kokku tegevuskava, et nüüdisajastada Eesti kooli lähtuvalt avalikkuse ootustest.

Ministeeriumi algatusel koondaski mõttekoda 3. jaanuaril Tallinna ülikooli ruumides ühise laua taha õpetajad, koolijuhid, ametnikud ja erineva eluvaldkonna esindajad – kokku 54 inimest, kelle eesmärgiks oli intensiivse mõttevahetuse järel kirja panna Eesti kooli probleemid, nende lahendused ja huvitava kooli tunnused.

Pärnumaalt osales mõttekoja töös Pärnu vabakooli seltsi juhatuse esinaine ja viie lapse ema Kauni Sillat. “Arutelul osalemiseks tuli kandideerida ja kirjutada teemakohane essee. Tundus, et kohale kutsutute seas olin Pärnumaalt ainus,” selgitas Sillat.

Mida “Huvitav kool” taotleb ja mis mulje kogu üritus jättis?

Meie lapsed on rahvusvaheliste testide järgi küll hästi targad, ent samal ajal ilmneb neis analüüsides, et Eesti koolilapsed on stressis ja õnnetud. Kooli ei minda rõõmuga. Mõttekoja seitse laudkonda pidas tuliseid arutelusid ühtekokku kuus tundi ja tulemus oli minu jaoks rõõmustav. Vabakool on alati olnud omast ajast ees ja kooli vedajad on pidanud 16 tegutsemisaasta vältel tundma, et ujutakse vastuvoolu. Nüüd tekkis mul esimest korda tunne, et ujume pärivoolu – meie ettevõtmine on muutunud Eesti kooli nüüdisajastamise protsessi lipulaevaks. Meil on välja pakkuda kogemust ja läbiproovitud lahendusi.

Pärast mõttekoda pandi kokku loetelu eesti kooli probleemidest ja huvitava kooli tunnustest. Jagage palun!

Tänase kooli probleemideks on ülepaisutatud õppekavad, mille sidusus reaalse eluga on väike. Õpetajate konkurss kooli on väikse palga tõttu olematu, koolis pole mehi. Õpitakse hinnete, mitte teadmiste pärast. Jätkuvalt on õpetaja klassi ees ainuke infoallikas ja lapsed passiivsed vastuvõtjad. Kool ei arenda õpilaste võimekust ja ettevõtlikkust, õpilase kasvatamisel pole kaasatud kogukonda.

Kuigi ministeerium on andnud koolidele võimaluse olla erinev – kasutada vaba hindamissüsteemi, valida 45minutiliste tundide asemel paindlikum lähenemine –, ei kasuta valdav enamik koole neid võimalusi. Samal ajal on Eestis juba päris palju koole, kus on koostatud õppekava nii, et see toetaks õppeprotsessi paindlikkust ja mitmekesisust. Kuna põhivastutus lapse hariduse eest on lapsevanemal, siis mida rohkem erinevaid koole ühiskonnas on, seda suurem on perede valikuvõimalus.

Mille järgi on võimalik vanemal aru saada, et tegu on huvitava kooliga, kus ilmselt õpivad ja õpetavad õnnelikud inimesed? 

Sellises õppeasutuses käib õppimine ja õpetamine pinge ja põnevusega, valitseb õpihuvi, antakse positiivset tagasisidet, saadakse eduelamusi, valitseb rõõm, huumor, õpe on eluline. Õppekeskkond toetab elus hakkamasaamist, õpetajad on pühendunud ja innustunud ning kooli igapäeva on kaasatud kogukond. See väljendub selles, et nii laps kui õpetaja tahab hommikul kooli minna ja pärast kooli koju! 

Saime kinnitust, et oleme õigel kursil – oleme oma õppekava sidunud huvitava elamusega ja tekitanud koolis turvalise suure pere tunde ning käinud organisatsioonina ja õppeasutusena läbi pika teekonna, mis paljudel koolidel ja koolialustajatel alles ees.

Teadus- ja haridusministeeriumil on kavas tekitada Eestis heade praktiliste kogemuste edasiandmise süsteem, kus koolidel on võimalus koostööks. Aga juba praegu on meie kool suure tähelepanu all. Juhtkonda, õpetajaid ja juhatust kutsutakse tihti esinema ning mitu korda kuus saabuvad koolitegijad üle Eesti meie kooliga tutvuma.

Silja Joon, Pärnu Postimees