reede, 28. september 2018

Garage48 Edutech

Garage48 ja Sihtasutus Innove kutsuvad koolinoori, tudengeid, õppejõude ja kõiki hariduse entusiaste osalema haridusvaldkonnale suunatud arendusnädalavahetusel Garage48 Edutech!

19.–21. oktoobril toimub uhiuues Tallinna Euroopa Kooli hoones arendusnädalavahetus Garage48 Edutech, mille eesmärk on välja töötada uudseid ja praktilisi tehnoloogiapõhiseid rakendusi haridusvaldkonnas. Sündmus on mõeldud põhi- ja keskkooli õpilastele, tudengitele ning hariduse entusiastidele igas vanuses. Garage48 formaadile tavapäraselt on oodatud ja kaasatud ka programmeerijad, disainerid, visionäärid, turundajad ja teised valdkonna eksperdid.

Osalejatel on suurepärane võimalus saada kogemus, mis sarnaneb päriselus start-upi ülesehitamisele - nädalavahetuse jooksul arendatakse oma ideest välja esimene toimiv prototüüp. Kohal on mentorid, kes aitavad tiimidel fookuses püsida ja annavad nõu disaini, tehnoloogia ja projektijuhtimise teemadel. Seekord on kaasatud ka lauajuhid, kellest igaüks tegeleb terve nädalavahetuse jooksul ühe meeskonnaga.

Ligi kahekümne mentori seas astuvad üles näiteks Startup Estonia juhataja Marika Truu, haridusfoorumi N8 eestevdaja Märt Aru, Robotexi eestvedaja Sander Gansen, TÜ Haridusteaduste instituudi haridusuuenduskeskuse juhataja Anzori Barkalaja ja ka hulgaliselt spetsialiste väljastpoolt Eestit.

„Eesti haridussüsteem on küll edumeelne, kuid täiesti uute ideede kinnipüüdmise ja rakendamisega peame veel tööd tegema. Garage48 Edutech annab palli õpilastele - võimaluse muuta oma koolikeskkond just selliseks, millest unistatakse!" kommenteeris Sihtasutus Innove juhatuse liige Birgit Lao.

Garage48 Edutech häkaton algab 19. oktoobril kell 18:00 Tallinna Euroopa Koolis (Tehnika 18). Reede õhtul saavad kõik esitleda oma ideid, pärast mida toimub tiimide moodustamine.
Kogu laupäeva töötavad tiimid prototüübi kallal. Pühapäeva esimeses pooles harjutatakse esitluseks ja õhtul toimub avalik lõpusündmus, kus parimaid tiime premeeritakse! Kogu sündmust juhivad moderaatorid Kai Isand ja Joao Rei ning tiime nõustavad valdkonna professionaalidest mentorid.
Kõikidele osalejatele pakume kolm korda päevas sooja toitu, puuviljad ja maiustused on kättesadavad kogu sündmuse vältel ning parimatele tiimidele on auhinnad partnerite Lingvist, Robotex, Haridus-ja Teadusministeerium jt poolt.

Garage48 on organisatsioon, mis korraldab arendusnädalavahetusi ehk häkatone, kus osalejad saavad oma äriideid katsetada ja ellu viia. Osalejad peavad oma idee 48 tunni jooksul müügikõlbulikuks realiseerima, valmistades mentorite ning ekspertide nõul ja toel arvutiprogrammi, veebiteenuse, mobiilirakenduse või mis iganes prototüübi.

Registreerimine on avatud 1.oktoobrini: https://garage48.typeform.com/to/zlDQAr

Täiendavat informatsiooni leiad: http://garage48.ee/events/garage48-edutech või https://www.facebook.com/events/861813434206395/
Osale ka eelüritusel: https://www.facebook.com/events/245618396140007/
Lisainfo ja kontaktid:

Natalie Mets

Garage48 Edutech peakorraldaja

natalie@garage48.org

53457360




teisipäev, 25. september 2018

Kuidas teha nii, et suurepärase matemaatika ja kirjaoskusega noored ei feiliks päriselus?

Liisi Hansen, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Liina Pissarev, Edu ja Tegu
11. augustil Paides Arvamusfestivalil Haridus 2.0 alal aset leidnud arutelule tuli kaasa mõtlema suur hulk inimesi, kelle seas oli nii ettevõtjaid, õpetajaid, koolijuhte, õpilasi, lapsevanemaid, haridusametnikke kui ka poliitikuid.


Urmas Vaino juhitud „Suud Puhtaks“ saate formaadis toimunud arutelu alguses nõustuti, et noortele antavad teadmised on Eestis väga head, kuid puudu jääb motivatsioonist, väärtushinnangutest ja julgusest  teadmisi rakendada. Nii ettevõtjad kui ka noored tõid välja, et eriala spetsialistidel jääb kooli lõpetades puudu igapäevaoskustest erinevates olukordades hakkama saamiseks. Näiteks meeskonnatöö, IT-oskused, enesejuhtimine ja ka oskus ebaedust (feilimisest) õppida, on väga olulised, kuid tõdeti ka seda, et selliste oskuste ja motivatsiooni arendamisega koolis piisavalt ei tegeleta. Samuti on läbikukkumise hirm tegutsemist pidurdav asjaolu.
Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Joosep Kään tõi näite, et enamik noori ei ole enne 18-aastaseks saamist andnud digiallkirja. Ta viskas õhku küsimuse, et kui räägime Eestist kui digiriigist, kas õpetame sellega seonduvaid oskusi ka koolipingis?   
Ants Sild sõnas: „Väärikas ja edukas hakkamasaamine on see, mida haridus peab andma. Meil on selleks vaja teadmisi, oskusi, väärtusi ja hoiakuid, et neid ellu viia. Hetkel on meie koolinoored teadmiste poolest maailma tipus. Nüüd oleks vaja õppida neid teadmisi ka rakendama!“
Koolijuhid olid ühisel meelel, et õppekava vajab muutust: aine- ja teadmiste kesksuselt tuleks üle minna inimesekesksele lähenemisele. Tegelikult on juba praegu koolidel võimalik valida oma tee ja metoodikad õppekava realiseerimiseks. Fookus ei peaks enam olema küsimusel „mida õpetada?“ vaid  „kuidas õpetada?“. Samuti toodi välja, et noortes tuleb arendada kriitilise mõtlemise oskust. Inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi nõustus ettevõtjatega, et õppekava tuleks uuesti lahti võtta ning süsteemi muuta.“
Riigikogu kultuurikomisjoni liikme Yoko Alenderi arvates takistab õpetajate koormus uusi meetodeid kasutusele võtmast.
Kuidas liikuda teadmiste keskselt inimeste kesksele ja ettevõtlikkust arendavale haridusele?
Arutelus jõuti seisukohale, et haridussüsteemis on juba praegu olemas meetodid, mida kasutada selleks, et kasvatada hästi hakkama saavat inimest ja pakkuda elulähedast haridust, Kool saab palju ära teha - selleks tuleb üle vaadata, kuidas, milliste meetodite abil sisu ja teadmisi edasi antakse ning kuidas seda saaks veelgi elulisemalt teha.
Üheskoos nõustuti, et noored vajavad rohkem aktiivset ning praktilist tegevust (learning by doing), mis aitab kaasa oskuste arendamisele, ettevõtlikkusele ja paremale kohanemisvõimele tuleviku tööturul hakkama saamiseks. Efektiivseks õppimisvõimaluseks on eduelamuse pakkumine, kuid käsitleda tuleb ka seda, et ebaõnnestumine on elu loomulik osa ja arenguks vajalik.
Õpilasfirmast välja kasvanud OÜ Kolm Põrsakest üks loojatest, praegune tudeng Aksel Part selgitas, et ettevõtlikkuse üks oluline osa on hoolivus. „Ettevõtlikkus on vajalik mitte ainult start-upides ja ettevõtluses, vaid ka ühiskondlike protsesside mõjutamiseks. Noor peab suutma näha kohti, kus on arenguruumi ja võimalust midagi teha, aga lisaks peab ta ka piisavalt hoolima, et need võimalused ära kasutada ja ideed ellu viia. See on üks komponent ettevõtlikkusest.“
OÜ Kolm Põrsakest kaasasutaja Taavet Kutsar lisas, et oma koolile tagasi mõeldes süsteemis edukas olla ei olnud keeruline, sest koolis öeldi enamasti ette, mida kontrolltööks õppida ja milliselt leheküljelt vastava informatsiooni leiab. „Päriselus  nii ei ole. On tähtis, et õpilased varakult erinevaid õppeaineid õpiksid, et oleks oskus nende vahel hiljem valida, aga oluline on ka see, et õpetajad annaksid neid aineid viisil, mis kasvataksid lastes varakult väärtushinnanguid, mille abil nad oma otsuseid hiljem teha oskaksid,“ rääkis Kutsar.  „Tuleb vaadata otsa pedagoogilistele meetoditele, kuidas õpetatakse“.
Programmi Ettevõtlik Kool esindaja Kristi Goldberg selgitas omalt poolt ettevõtlikkuse arendamise võimalusi tunnis: „Kool keskendub sageli faktiteadmistele ja arvatakse, et ettevõtlikkus ei saa sellega koos tunnis eksisteerida - saab küll!  Õpetajal on vabadus teha võib-olla palju rohkemat, aga kas ta on sellest teadlik, kas organisatsioon julgustab ettevõtlikult mõtlema?“ Ta lisas, et feilimist ennetavad oskused, hoiakud ja väärtused tekivad harjutamisega olukordades - neid ei saa õpetada. Õpetajale tähendab see, et tuleb lapsed sellisesse olukorda panna, pakkuda palju elulisi ja praktilisi väljakutseid ning ülesandeid.
Toomas Kruusimägi lisas: „Asi on lihtsam, kui mõtleme. Kui tahame riskivalmidust kasvatada, siis tuleb mõelda, kas ülesanded igas ainekavas ka seda teevad. Teiseks, seda peaks tegema grupina, mitte igaüks ei pea leiutama jalgratast“.
Eesti Lapsevanemate Liidu liige Hillar Lõhmussaar tõi välja, et väline motivatsioon ei kasvata sisemist. Teda toetas ettevõtlusõppe õpetaja Elbe Metsatalu, selgitades, et oluline on sisemise motivatsiooni õpetamine, mitte selle ära võtmine. „Noori tuleb ette valmistada ka ebaõnnestumisega toimetulekuks ning edu nimel pingutamiseks. Läbi eluliste tegevuste ja pingutuste on kõige parem teadmisi, oskusi omandada. Õpilasfirmas tegutsedes õpitakse ettevõtlust ja arendatakse ettevõtlikkust, oskusi elus toimetulekuks. Riiklik õppekava annab võimalusi, iseasi, kas kool ja õpetajad tahavad ja julgevad senist õpetamist muuta.“
Võru Gümnaasiumi direktor Karmo Kurvits rõhutas, et ettevõtlikkus on hoiak, mida saab arendada läbi õpetaja ja lapsevanema eeskuju. „Ettevõtmatu inimene ei saa kujundada ettevõtlikku hoiakut,“ selgitas Kurvits.
Ants Sild tegi arutelu lõpus ettepaneku: „Peame saama tööandjad ja koolid teineteisele  lähemale. Igal koolil võiks olla paar ettevõtet, kellega tehakse regulaarselt koostööd, et noored saaksid rohkem praktiseerida, harjutada, tutvuda. Loomulikult on see ettevõtjale lisakoormus, kuid ka võimalus järelkasvu arendamiseks.“
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski tõdes samuti, et inimesi, kes oleksid valmis tulema oma kogemust jagama, on palju. Selline tegevus võiks muutuda süsteemsemaks ja olla üks osa õppe praktilisemaks muutmiseks.


5 mõtet, kuidas erinevad osapooled saavad panustada ettevõtlike noorte kujundamisse:
Koolijuhi ülesanne on tagada õpetajate enesearendamise võimalused uuenduslike metoodikate omandamiseks ning julgustada ja toetada nende kasutamist.
Õpetaja võimuses on teha tunnid eluliseks ja huvitavaks, selleks vajalikke metoodikaid omandades ja võimalusi otsides, vajadusel kooliväliseid partnereid kaasates. Õppimise märksõnaks on learning by doing ehk tegevuspõhine praktiline õpe.
Ettevõtjad, kes on valmis oma teadmisi ja kogemusi jagama, tuleb koolidesse kutsuda.  
Ettevõtete ja koolide koostöö võiks muutuda süsteemsemaks.
Noored tunnevad puudust elulisi oskusi pakkuvast haridusest ning on valmis uuenenud õpikäsitluseks.
Lapsevanemad saavad alati olla koolidele koostööpartneriteks - tutvustada enda töövaldkonda/ettevõtet noortele ning aidata sellega muuta õpet praktilisemaks. Lapsevanem peab toetama noorte sisemist motivatsiooni ja ettevõtlikkust.


Arutelu korraldasid:
Huvitav Kool
Ettevõtlusõppe programm Edu ja Tegu
Võrgustik Maakondlikud Arenduskeskused
Eesti kaubandus-Tööstuskoda
Ettevõtlusõppe programmi toetavad Euroopa Sotsiaalfond ning Haridus- ja Teadusministeerium.

reede, 21. september 2018

Koolirõõm – kas ja kus ta peidus on?

Iti Pällin, ettevõtja ja 3 lapse ema
Foto: erakogu, kasutamine autori loal


Kuulsin kunagi raadiost, kuidas üks kristlik perekond ütles lause: „Enne laste saamist oli meil kuus erinevat teooriat, kuidas lapsi kasvatada. Nüüd on meil on meil kuus last ja mitte ühtegi teooriat.“ Ka koolirõõmuga on nii, et teooriaid ja ideid on ju meil kõigil, aga kui oled kaks nädalat 30 lapse ees seisnud, ei pruugi neist palju järele jääda. Sellepärast: kui järgnevat loevad minu või minu laste õpetajad, siis palun mitte pahandada. Ma olen kõigile teile tegelikult lõpmata tänulik, et te ikka hakkama saate, kui ka kõik teooriad koost lagunevad. 


Mulle endale ei meeldinud koolis käia, ehkki sain kaaslastega läbi, õppisin hästi ja olin hea sportlane. Mis mulle siis ei meeldinud? Ärkama pidi liiga vara (see ei sobi mulle ka praegu), olin hommikul väsinud ja unine, kool ei tundunud põnev, tegin lihtsalt oma õppetükid ära. Mis mind koolis rõõmustasid, olid kunstiõpetus ja käsitöö – voolida ja maalida tundus  nagu seitsmes taevas. Kahjuks maal kunstiringe polnud… Teine tore asi oli muusikatund ja ma olen siiani tänulik väikese maakooli õpetajale, kes meid kord ka laulupeole viis. Olin paljudes asjades küll tubli, aga keegi koolis ei tegelenud minu tugevuste arendamisega, välja arvatud kehalise õpetaja, kes meid küll võistlustele viis, aga samas karjus meie peale viisil, mis koolirõõmu ära nullis.

Keskkool oli juba toredam – olin tulnud pealinna spordikooli, toimusid trennid ja laagrid. Aga õppimise osa jäi sama igavaks mõne üksiku erandiga nagu inspireerivad kunstiajaloo ning kirjanduse tunnid. Võib öelda, et mul puudus koolirõõm, sest harva suutis koolis mind miski innustada. Ma ei saanud piisavalt inspiratsiooni, mul ei tekkinud seoseid ega põnevat tervikpilti.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Kui mu kolm last kooliteed alustasid, selgus minu üllatuseks, et koolis pole vahepealse ajaga palju muutunud. Ikka peab tõusma vara ning materjali läbi töötamine on suhteliselt tuim ja igav töö. Ikka on nii, et mõned õpetajad on väga toredad, mõned mitte nii toredad ja mõni üldse mitte tore. Ja nagu selgub, ei ütle ka minu lapsed, et neile meeldib koolis käia. Nende sõnul on siiski asju, mis teevad kooli „okeiks“ – sõbrad, ringid ja huvitegevus kooli juures. Ses suhtes on lapsed minust õnnelikumas seisus, et nende kool pakub taskukohase hinnaga eriti palju erinevat huvitegevust. Pilliõpe, kokandus ja puutöö – need kõik toimuvad kooli juures, on osa koolist ja aitavad muuta koolis käimise meeldivamaks.

Aga kool ise? Võrreldes minu ajaga teevad õpetajad tegelikult vahel väga ägedaid asju, aga miskipärast ütlevad lapsed ikka, et kool on igav. Võib-olla on see paratamatu, sest kõik muu ju ongi põnevam. Kui üldse kuskilt koolirõõmu juurde saaks, siis mulle tundub, et igas lapses peaks üles leidma selle ühe asja, milles just tema hea on. Kui see ei ole õppimine, sport, muusika ega kunst, siis äkki ta on hästi tore ja meeldiv kaaslane? Äkki on tema see, kes alati teistele appi läheb või on ta hea eestvedaja, julge ja riskialdis ning valmis alati, pea ees, seiklustesse tormama. Lõpuks me ei tea, mis hiljem elus enam rolli mängib, kas head hinded koolis või isikuomadused, mis aitavad edukad ja vajalikud kodanikud olla. Mulle tundub, et igas õpilases tema tugevuse märkamine ja arendamine on õpetajatele üks suuremaid väljakutseid ning arvestades laste arvu klassides ka  pööraselt keeruline. Kuigi mu laste praegune kool on väga tore, siis kindlasti oleks nende unistuste koolis lisaks rohkemale liikumisele ja õuesolemisele ka natuke vähem lapsi klassis.

Uudistest kuulsin äsja, et meid on tabamas kohe õpetajate põud. See viis mind mõttele, et võib-olla alustasingi mõtisklusega valest otsast: võib-olla peaksime kõigepealt mõtlema, kuidas tekitada koolirõõmu õpetajates? Kogu aeg räägitakse sellest, kuidas lapsevanem peab endale aega võtma, et olla enda lapsele hea ema või isa, aga sama kehtib ju ka õpetaja kohta! Kui õpetaja ise on rõõmus, siis ta ongi inimene, kes suudab lastes koolirõõmu tekitada. Seega hoidkem õpetajaid ja meie lapsed on hoitud!


kolmapäev, 19. september 2018

Klass+

Digipööre pööritab uutel tuuridel. Uue programmi Klass+ abil suunati ja julgustati haridusasutusi õppekava ja õppevara uuendama. Programmi eesmärgiks on toetada mitme kooli ühiselt kasutatavat õppevara soetamist. Õppevara soetamisel on endisel oluline, et see toetaks iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, loovust, ettevõtlikkust ja digipädevuste arendamist. 

Esimesed edukad projektid on juba ka ellu viidud. 
Väike-Maarja gümnaasiumis alustas tegevust Lääne-Viru Värkstuba. See äge loodusteadustekeskne õpilabor on ehe näide Klass+ ühiskasutatava õppevarast. Erinevad koolid saavad nüüd kasutada maailmatasemel laborit. 

Pärnus panid aga neli kooli seljad kokku, et ühiselt kasutada unikaalset laboriklassi. Ja nii avatigi 5. septembril Pärnus pidulikult Baltikumi esimene biokeemia ja füüsika mobiilne teaduslabor, kus on kasutusel Globisens andmekogujad ja sensorid. Andmekogujatel on kuni 14 sissehitatud sensorit, mistõttu on nad ideaalsed erinevates loodusainetes katsete läbiviimiseks. 

Globisens mobiilne teaduslabor
Mobiilseid teaduslaboreid hakkavad kasutama nelja Pärnu kooliPärnu Vanalinna Põhikooli, Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli, Pärnu Ühisgümnaasiumi ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilased. Projekti käigus teevad nelja kooli õpetajad ja projektijuhid omavahel tihedat koostööd seadmete koosõppimisel, uue pedagoogika juurutamisel ning uuendusliku õppematerjali loomisel.

esmaspäev, 10. september 2018

Haridus 2.0 - Digimuutuv kool

Kas nutiseadmetest on õppimises abi ja kuidas me seda teame? Neid tehnoloogiaid on kasutatud juba 7-8 aastat, on piisavalt uuringuid, on metaanalüüsid, mis näitavad, et digivahendid aitavad kaasa nt visualiseerimise, kiire tagasiside jts eesmärkide täitmisel. Teadlased kõigepealt kaardistavad, teises etapis tulevad välja trendid, siis saab katsetada väikse valimi peal, siis saab kvalitatiivset uurida.

Kas Eestis on riiklik surve nutivahendite kasutamiseks?

HITSA teeb koostööd aktiivselt kasutavate õpetajatega, kes annavad personaalset tagasisidet. Ütlevad, et nutivahendeid kasutatakse nii õppimise tõhustamiseks kui õpimotivatsiooni tõstmiseks ("meelelahutuslikum õpe"), aga lapsed tüdinevad kiiresti, kogu aeg vaja midagi uut. On tehnilisi probleeme, sh internetiühendusega. Survet, et kõik peaksid igal juhul nutiseadmeid kasutama, Eestis ei ole. Iga asi on hea mingiks otstarbeks; on võimalused, on ka ohud.

Kui vanale võiks laps nutiseadme kätte saada ja kas siin peitub ohte?

TERA koolis antakse lastele esimeses klassis tahvlid, lapsed teevad seal kodutöid, õpivad kiiresti ja oskavad väga palju. Võib kasutada ka lasteaias, kui on sobivad hariduslikud äpid ja kasutatakse sihipäraselt õppimiseks. Aga kiputakse kuritarvitama meelelahutuslikul otstarbel; nutivahend ei toeta süvenemist. Eestis ei ole kavas keelata riigi tasandil nutivahendi koolis kasutamist. USAs pead küll koolis hommikul telefoni kappi ära panema, aga tunnis kasutatakse nutiseadmeid palju rohkem kui Eestis. "Võta kaasa oma seade" õpetab siiski rohkem kui kooli seadme kasutamine: siis ei ole enam nii, et oma asi on mänguasi ja kooli asi on tööasi, vaid õppida saab igal pool. TERA koolis toimuski läbimurre siis, kui õpetajad said isiklikud seadmed.

Kas õpetajad oskavad üldse uuel viisil õpetada?

See, et õpilased on õpetajast ees, ei ole probleem -- las õpilased õpetavadki ise, ka õpetajaid. Ülikoolides on õpetajakoolituses teemad sees, kuigi haridustehnoloogia ainet eraldi ei ole. see on õpingutesse sisse põimitud. Meil on üleeuroopaline digioskuste raamistik suuniseks, see on ka õpetaja kutsestandardis sees. Me ei õpeta Kahooti, vaid eesmärkide seadmist ja meetodi valimist: millal, mida ja miks. Õpetame mõtteviisi -- et õpetajad oskaksid ise uurida ja valida materjale ja analüüsida tulemusi. Õpetaja oskab küsida õpilaselt, kas talle meeldis ja kas ta õppis.

Mis suunas haridustehnoloogia areneb?
Digitehnoloogia võimaldab lisaks tunni huvitavamaks tegemisele palju enamat. Õpianalüütika, organisatsiooni kommunikatsioon -- kas sellega tegeletakse piisavalt? Jah, õpetame haridusjuhtidele haridustehnoloogiat lähtuvalt koolijuhi kompetentsimudelist. HITSA teeb täna sellel teemal liiga vähe, tahaks rohkem. TÜ otsib maailmast kompetentsi kokku. Startupid tegelevad arendusega: Clanbeat tiimijuhtimiseks; Edurio koolijuhtimise tarkvara, Mightifier tagasiside andmiseks, Claned arendab tehisintellekti kõrgkooliõppes. Veel peaksime tegema põlevkivituhast mittepurunevaid nutiõpikuid, millel on üks paberraamatut imiteeriv keeratav lehekülg.

Kas tehisintellekt võiks õpetada inimese asemel?
Praegu veel ei suuda, aga kunagi küll. Juba praegu õnnestub robotil autistlikule lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamine paremini kui inimesel. Neid teadmisi ja oskusi, mida on lihtne mõõta, on ka lihtne robotil üle võtta, aga arendatakse praegu just sotsiaalseid roboteid, kes hoolitseksid ja inimestega suhtleksid, nt õpilasele rõõmsat nägu teeksid. Masin õpib inimese pealt teda jäljendades. Õpetaja roll muutub, õpetaja saab aega nendeks ülesanneteks, mida tal seni pole, nt individuaalsem õpe. Ka õpetaja tähelepanu ja mälu on piiratud ressursid; tehnoloogia saab aidata neid piiranguid ületada. Üks arvutiprogramm õpetab iga last erinevalt: igal õpilasel oma õpirada oma kontrollpunktidega, muuhulgas õpetab arvuti õpilast oma õppimist juhtima ja planeerima. Me ei räägi ainult kooliealiste laste õppimisest, vaid elukestvast õppest. Töönädal lüheneb, rohkem aega tuleb pühendada õppimisele. Mingil hetkel me oleme kõik tehisintellekti õpilased ja see võib juhtuda lähema 10 aasta jooksul.


Kui kaugele saab minna õppimise mänguliseks muutmisega?
Kui rõhutame õppimise mängulisust, peame meeles pidama, et õppimine on siiski pingutus ja nutivahend ei kaota vajadust pingutada. Samas, ka mäng on pingutus -- nt male. Arvutimängus pingutab laps vabatahtlikult, et saavutada midagi ja jõuda järgmisele tasemele. Et õpilane tahaks õppida, peab ta aru saama, milleks ta õpib, ja see peab olema seotud tema enda huvidega. Näiteks veel kõrgema taseme rulatriki jaoks on mingil hetkel vaja füüsikat või raketi ehitamiseks on vaja matemaatikat ja keemiat. Selliseid projekte tehakse paljudes riikides, nt Hollandi gümnaasiumides. Kool peab olema nii huvitav, et Facebooki ei võeta lahti.

Mis on digikooli kõrval kodu roll?
Vanemad peavad osalema tervislike nutiharjumuste kujundamises väikelapseeas. Teatud õpilastel ongi raskem ennast ja oma nutikasutust kontrollida, aga see on omaette tänapäeva elus vajalik oskus, mida omandada. Selleks on ka meetodid olemas. Muuseas, kooli eesmärk ei ole ainult teadmiste edastamine. Kool on ka lastehoid ja sotsialiseeriv asutus. Põlvkondadevahelise segregatsiooni oht on praegu siiski olemas ja tõsine. 

Mida arvab digiskeptik?

Inimest juhib maksimaalse omakasu ja minimaalse jõuvaru printsiip. Ei saa õppimist lõbuprintsiibi peale üles ehitada, kuna naudingut tekitav stiimul kaotab ajaga oma mõju. "Tõde ja õigust" on lihtsam lugeda paberraamatust. Kui raamatuid ei loeta, kaob mõtlemisvõime ja väljendusoskus. Nutiseadme kasutamine soodustab rööprähklemist ja see kahandab keskendumisvõimet. Nõrgemaid õpilasi häirib see eriti palju, ka nende tulemused halvenevad. Kas teame, kuidas nutitehnoloogia aitab humanitaarainetes? Kirjandi sisu analüüsimisel? Kehalises kasvatuses?

Kokkuvõte:- tehnoloogia pole eesmärk, vaid vahend, mis pakub väga palju erinevaid võimalusi
- alustada tuleb oma tegevuse mõtestamisest,
- peame õppima seadmeid ohutult kasutama, sest meie elust nad ei kao.


Kuula terve arutelu järgi: https://www.youtube.com/watch?v=NZZBCALnZqo

Kokkuvõtte autorid: Angela Ader ja Eda Tagamets (TÜ haridusteaduste instituut)