Õppursportlase kahene karjäär

Kui kodus on laual reaalne pakkumine välisklubilt, mis Sinu 8. klassi mineva lapse jaoks näib olevat elu ja surma küsimus, siis mida teha? Kas kuulata mõistuse häält ja end lapsevanemana kehtestada, või hoopis südant, ja last tema unistuste poole liikumisel toetada? 

Enamasti soovivad kõik vanemad, et nende lapsed harrastaksid mõnda spordiala, sest füüsiline aktiivsus on hea tervise vundamendiks. Lisaks on tõestatud, et kehaline ja vaimne tervis on omavahel otseselt seotud[1]. Nii on koolilaste jaoks füüsiline liikumine nende õppetöös edasijõudmist silmas pidades oluline nüanss. Kui aga lapsel on huvi valitud spordialaga oma tulevik tihedamalt siduda, võib tema ja lapsevanemate vahelt must kass läbi joosta. Laps näeb end tulevase tippsportlasena, kelle jaoks pole miski võimatu. Vanema prioriteediks on hea töökoha garantiina pigem korralik haridus - soov, millele sportlasekarjäär kaikaid kodaratesse loobib. Tavaliselt ei pea lapsevanemad „hea töökoha“ all silmas tippsporti. 

Elu muuta võiva otsuse peaproov 

Põhikooli III astmes õppivad spordihuvilised võivad end ühel päeval leida fakti eest - valitud alaga süviti tegelemine tähendab kodust väljakolimist ning teise linna või riiki elama asumist. Füüsiliste eelduste olemasolu ei tähenda veel, et 14-16aastane on vaimselt küps ja oma valikutes kindel, mistõttu on hea, kui ta saab enne elu muuta võiva otsuse langetamist võimaluse end ühe õppeaasta vältel tõsisemalt proovile panna. Turvalistes tingimustes prooviaja läbimine annab ka vanematele võimaluse näha, kuidas laps suurema koormuse all ennastjuhtiva õppijana toime tuleb. 

Õppursportlane Aksel Brifk
Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Õpingutega paralleelselt spordikarjäärile pühendumise katsetamine on tänu muutunud õpikäsitusele pere, kooli ja spordiklubi omavahelise koostöö abil reaalselt teostatav. Need ajad, mil koolisüsteem toimis rangelt kindlaksmääratud reeglistiku alusel, on möödas - levinud arusaama järgi ei saa õppimine ja õpetamine seoses tehnoloogiliste muutuste ja globaliseerumisega enam vana moodi jätkuda[2]. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ on konkreetne näide Tartu Kivilinna Kooli 8. klassis õppiva noore proovilepanekuks vajalike tingimuste loomisest. 

Koostöös peitub jõud 

Enne uue õppeaasta algust olime peresiseselt küsimuse ees, kas lubada poeg Itaaliasse korvpalli mängima või mitte. Kutse järgnes suvelaagrile, kus olid kohal itaallastest treenerid, õhus oli leping neljaks hooajaks. Elamine, õppimine, toit, treenimiseks ja võistlemiseks vajalik riietus – need kulud oleks katnud klubi, nagu ka paaril korral koduskäimisega kaasnevad kulud aastas. Lisaks oleks olnud võimalik juhul, kui uus elukorraldus sobimatuks osutub, esimese aasta vältel leping lõpetada ja koju naasta. Ometi näis see idee lapsevanema rollis utoopilisena. Pidasime poega kodust lahkumiseks veel liiga nooreks. Kartsime, et ta ei pruugi emotsionaalselt nii suureks muutuseks valmis olla ning väga suur mure tekkis haridustee pärast, sest me ei teadnud midagi Itaalias põhikooli lõpetamisest. Andsime endale aru, et inglise keelega ei pruugi seal kõikides ainetes hakkama saada ja itaalia keele omandamine võtab aega. Olime silmitsi tõsiasjaga, et toetades poega unistuste poole liikumisel, aitame ühtlasi kaasa tema põhihariduse sujuvalt omandamise rikkumisele. 

Poeg seevastu pidas pakkumist esimesest hetkest üheks suurimaks võimaluseks oma elus ning argumenteeris sel teemal asjalikult, mis näitas, et tegemist ei olnud vaid emotsiooni ajel otsustamisega. Tal oli siiralt siht silme ees. Sellest tingitult sõlmisime kokkuleppe, et ta paneb end ühe aasta vältel õppetöö kõrvalt korvpallile pühendudes proovile ja kui õppeaasta lõpus on soov endine, õpiedukus ei ole langenud ning välisklubi pakkumine on veel jõus, arutame teemat juba konkreetsemalt edasi. Meetod, mis sündis Tartu Kivilinna Kooli ja Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubiga koostöös, andis selleks hea võimaluse. Andsime meetodile kodus nimeks „Õppursportlase kahene karjäär“, kuna loodud tingimused toetasid poja arengut kahel suunal – endiselt oli fookuses haridus, mille kõrvale tõusis sama olulisena ka korvpall. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ 

Meetodi ajendiks oli luua tingimused, mis võimaldavad noorel õppursportlasel turvaliselt läbi kogemuste omandamise ja pideva refleksiooni leida vastused järgmistele küsimustele: Kas mul jätkub sihikindlust? Kas ma suudan olla ennastjuhtiv õppija? Kas ma jaksan suurema füüsilise koormuse puhul endiselt headele tulemustele õppida? Kas see on spordiala, millele soovin pühenduda? Konkreetsed sammud rakendamisel olid järgmised: 

* Lapsevanem pöördus poja klassijuhataja poole - arutati võimalust, et laps käib kahel päeval nädalas hommikuti trennis. 

* Lapsevanem sõlmis korvpalliklubiga kokkuleppe kahel hommikul nädalas individuaalse treenimisvõimaluse osas. 

* Korvpalliklubi treener saatis koolile treeningplaani kirjelduse, milles toodud koormusi kooli kehalise kasvatuse õpetaja koolitundidena arvestas. 

* Pärast õpetajatega nõu pidamist andis klassijuhataja teada konkreetsed koolile sobivad nädalapäevad ja õppeained, milles kokku kahel päeval nädalas kolmest esimesest tunnist puudumise tõttu tuli lapsel iseseisvalt rohkem tööd tegema hakata. 

* Teisel poolaastal vaadati tunniplaani muutuse tõttu nädalapäevad uuesti üle ja sõlmiti klassijuhataja vahendusel kokkulepped uute ainete õpetajatega. 

* Õppeaasta jooksul olid paindlikku koostöösse haaratud viie aine õpetajad. 

* Kirjanduses, inglise- ja vene keeles ning keemias omandas laps teadmisi osaliselt iseseisvalt. 

* Kehalises kasvatuses käis laps kokkulepitud päevadel arvestuslikke töid tegemas. 

Meetod on aidanud nii lapsel kui vanematel tulevikuga seotud eesmärke paremini reflekteerida. Laps on saanud võimaluse olulisi oskusi harjutada, tema teadlikkus iseendast ja oma võimetest on tõusnud ning ta oskab oma ressursse paremini kasutada. Lapse õppeedukus ei langenud õppeaasta vältel. 

Meetod muutunud õpikäsituse kontekstis 

Tartu Kivilinna Kooli visiooni kohaselt kasvab nende õpilane ennast juhtivaks, koostöiseks ja loovaks nooreks inimeseks, kes tegutseb julgelt ja pädevalt tehnoloogiast läbi põimunud ning kiirelt arenevas maailmas[3]. See, et me lapsevanematena kooli poole pöördudes nii kiiresti ja sujuvalt klassijuhatajaga koostöös poja jaoks soovitud tingimused kokku lepitud saime, on imetlusväärne. Koolis, kus kaheksandaid klasse on viis paralleeli! 

Nii suure õpilaste hulga juures leida kiire ja sujuv individuaalset õppetöövälist arengut toetav võimalus on ehe näide muutunud õpikäsitusest, mille üheks eesmärgiks on luua koolis iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav keskkond. Faktiteadmiste asemel on tähelepanu oskustel, mille vajalikkus on tulevases töö- ja eraelus hakkamasaamisel määrava tähtsusega: meeskonnatöö, loov ja kriitiline mõtlemine, eneseväljendusoskus ja ettevõtlikkus[4]. Uus lähenemine suunab noori aegsasti enda arengut märkama ja juhtima ning oma elus toimuva eest vastutust võtma. See lisab õppeprotsessi kujundamisse loovust ja paindlikkust, mis annab III kooliastmes õppivatele noortele võimaluse õppetöö kõrvalt ka oma huvialadega süviti tegelemiseks. 

„Õppursportlase kahene karjäär“ on hea näide muutunud õpikäsituse ilmestamiseks - õppijale suurema tegevusvabaduse andmine toetab õppija ja õpetajate vahelisi suhteid, õppija motivatsiooni ning on seotud kõrgema subjektiivse heaoluga. Suurema valikuvabadusega kaasneb õppija enda olulisuse tajumine, mis omakorda määrab õppija edasisi valikuid[5]. 

Epiloog 

Gerli ja Aksel Brifk
Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Saime meetodi abil teada, et laps tuleb suurema füüsilise koormusega toime, nagu ka enda õppimisprotsessi eest vastutuse võtmisega. Minu süda on pärast selle meetodi läbimist oluliselt rahulikum, mõeldes täna kodus laual olevatele pakkumistele: järgmisel õppeaastal pingutab poeg paralleelselt korvpalli ja hea hariduse nimel suurema osa ajast kas Tallinnas, Audentese Erakooli õpilasena või Itaalias, Tartu Kivilinna Kooli 9. klassi õpilasena - siis juba koduõppe vormis. Kui aga poeg otsustab kodust äramineku edasi lükata ning jääb põhikooli lõpetama Tartusse oma senisesse kooli, on see tema enda küps valik. Oluline on, et ta saab ja julgeb ise valida. 

Gerli Brifk

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant

[1] Tremblay, MS et al (2011). Systematic review of sedentary behaviour and health indicators in school-aged children and yout. 

[2] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu 

[3] Tartu Kivilinna Kool (2017). Tartu Kivilinna Kooli Arengukava 2018 – 2022. 

[4] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu 

[5] HTM, TLÜ, TÜ (2017). Õpikäsitusest ja selle muutumisest. Elukestva õppe strateegia 2020 1. eesmärgi selgituseks. Paide, Tallinn, Tartu

Arvamusfestival 2019

Haridusala kava

Reede, 9. august

12.00-13.30
"Kes päriselt õpetab - õpetaja või influencer?"
Kool ja õpetajad on osa noorte igapäevaelust nii täna kui 50 aastat tagasi, kuid midagi on muutunud. Uue põlvkonna eeskujudeks online maailmas on saanud influencerid, kelle platvormiks Youtube ja Instagram. Kas õpetajad käivad ajaga kaasas ja milline peaks olema õpetaja suhe influenceritega - adresseerida, kritiseerida, analüüsida, ignoreerida? Kuidas tajuvad uued arvamusliidrid ise oma vastutust noore publiku ees? Võibolla on mõlemal poole üksteiselt midagi õppida! 
Korraldaja: Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut

14.00-15.30
"Meie noored on maailma tipus loodus- ja täppisteadustes, kuid inseneride järelkasv puudub"
Tööturul on puudu inseneridest ja teistest tehniliste erialade spetsialistidest ning tulevikus töökohtade arv tehnilistel aladel kasvab. Kuigi PISA testi järgi on Eesti noored loodus- ja täppisteadustes maailma parimad, ei minda piisavalt tehnilisi erialasid õppima ega soovita seal töötada. Inseneride puudusel teadmuspõhisele majandusele üle minna võimalik ei ole, tööviljakus ei tõuse, kui me ei saa hakata tegema nutikamat tööd. Kuhu kaob noorte huvi tehniliste erialade vastu? 
Korraldaja: Kutsekoda

16.00-17.10
"Logopeediga ja logopeedita: lahendused, mis leevendavad tugispetsialistide puudust"
Tugispetsialistide (eriti logopeedide ja eripedagoogide) puudusest on saanud üldtuntud teave. Pikas plaanis tuleb spetsialiste kindlasti juurde koolitada, kuid see võtab aastaid. Kuidas toimida juba täna nii, et vähese ressursi juures saaksid kõik lapsed vajalikku abi? Tutvustame olemasolevaid ideid ning loome ühiselt lahenduste kava, mis võiks aidata kõiki Eesti haridusasutusi ja omavalitsusi, keda tugispetsialistide puudus kimbutab. 
Korraldaja: SA Innove

18.00-19.30
"Tuleviku lasteaed - mõtteviisist algab muutus"
Koos ajaga ja arengutega ühiskonnas on muutumises ka Eesti lasteaed. Iga päev puutuvad lasteaednikud kokku erinevate olukordadega, kus on määravaks avatus, empaatia, emotsionaalne intelligentsus, koostööoskus ja meeskonnatöö. Meie koolieelikud on tublid akadeemilistes oskustes, kuid sotsiaalne koolivalmidus jääb vajaka. Miks? Kas ja mil moel peaks Eesti lasteaed muutuma? Missugused on tulevikuoskused, mida ootame lasteaiast kooli astujalt. Mida ootab ja vajab ühiskond? Milline roll on tuleviku lasteaias õpetajal. Mida ootab kool? Mida peaks lasteaias muutma, et paraneks meie koolieelikute sotsiaalne koolivalmidus. 
Korraldaja: Eesti Lasteaednike Liit


Laupäev, 10. august 

12.00-13.30
"Mina, õpetajaks?!"
Eesti koolides on juba praegu terav puudus mõnede ainete õpetajatest ning erinevate uuringute ja analüüside põhjal see probleem lähiaastatel ainult süveneb. Gümnaasiumilõpetajate huvi õpetajaks õppimise vastu on väike. Samas on mõnevõrra kasvanud täiskasvanud inimeste huvi omandada õpetajaamet ümber- või täiendusõppes. Neil on selleks erinevad motiivid. Soovime arutelu käigus kuulata "õpetajaks pööranute", õpetamise lõpetanud ning läbiva suuretähega uhkete praeguste ÕPETAJATE lugusid ning kaardistada sõnumeid, millega võiks julgustada veel rohkem haritud spetsialiste valima õpetajaametit. 
Korraldaja: Huvitav Kool ja TÜ haridusuuenduskeskus


14.00-15.30
"Kes võttis õpetajatelt autoriteedi?"
Viimasel ajal on kõlanud häälekad sõnavõtud, et kooli õppijakesksusega on mindud liiale, õpetajale tuleks "autoriteet tagasi anda" ning halvasti käituvaid lapsi tuleks mõjusalt karistada. Kas on tõsi, et õpetajate on laste ja lapsevanemate rünnakute ees kaitsetu? Kas õpetajalt on „autoriteet ära võetud“, kes võttis ja kuidas see tagasi saada? Kas lapsevanem peaks eriarvamuste korral asuma alati õpetaja poolele? Miks lapsed (ja vanemad ja õpetajad) üldse halvasti käituvad? Mis on koolijuhi roll kiusamisvaba töökeskkonna loomisel? 
Korraldaja: Huvitav Kool ja TÜ haridusuuenduskeskus


16.00-17.30
"Tuleviku kõrgharidus"
Kas haridus on unistuste elluviija ja ilusa elu tagaja, millised trendid kujundavad hariduselu homme? Oleme hoogsalt astumas mitmekesisesse haridus- ja tööelu trendide maailma: elukestev õpe, töökohapõhine õpe, e-õpe, voucher, vabakutselisus, kodukontor, üldpädevuste olulisus, erialateadmiste lühiajalisus, tehnoloogia areng. Paneme kokku visioonipildi kõrgkooli õppest ja õppejõu näost, rollidest ja edukuskriteeriumitest aastal 2030, tagamaks tudengisõbralik, tööandjate ja riigi ootustele vastav ning mõnus, pöörane ja praktiline haridus. 

18.00-19.30
"Hea haridus on luksus?"
Eestis on koolide tase erinev tulenevalt laste vanemate sotsiaalmajaduslikust ning rahvuslikust taustast. Vanemate ootused haridusele ning laste ligipääs kvaliteetsele haridusele mõjutavad õpilase tuleviku võimalusi. Milline on hea haridus? Kuidas siis ikkagi on, kas me suudame väikekoolides pakkuda sama head haridust kui keskuste koolides? Kes vastutab maakoolide kvaliteedi eest ning kas suurem kaasamine (vanemad, ettevõtjad jne) võiks anda noortele erinevaid perspektiive? Üritame kummutada või kinnitada levinud seisukohti: “Hea haridus on kallis”, “Laps peab saama käia kodulähedases koolis”, “Maa/väikekoolides on väiksemad võimalused saada head haridust”, “Mammutkoolid ei ole lapsesõbralikud”. 
Korraldaja: Huvitav Kool

Haridusteemalistes aruteludes saab osaleda ka Teadusalal, Meie tuleviku alal, Tulevikutöö alal, Keele ja meele alal ning Digitarkuse alal.

Visuaalne lihtsustamine kui õpetaja uus superoskus

“Ei ole midagi võimsamat kui aktiivne märkmete tegemine -  

see muudab täielikult suhet sinu ja kohatava informatsiooni vahel.”

Tom Burns & Sandra Sinfield

Visuaalse lihtsustamise praktiku ja raamatute autori Dan Roami sõnul on probleemide lahendamise tulevikuvõti visuaalne mõtlemine, sest kasutades oma sünnipärast võimet näha - nii silmade kui kujutlusvõimega, annab see meile täiesti uue viisi avastada varjatud ideid, neid intuitiivselt arendada ning jagada teistega viisil, millest nad lihtsalt aru saavad. Käesolevas artiklis vaatleme visuaalse mõtlemise olulisust õppimises ning visuaalset lihtsustamist kui õpetaja ühte võimalikku tööriista eesmärkide seadmiseks ning õpilaste visuaalse mõtlemise arendamiseks. 

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine 

Visuaalset kirjaoskust, mida peetakse üheks 21 sajandi võtmepädevuseks, on erinevates allikates selgitatud erinevalt, aga kokkuvõtvalt ja kõige lihtsamalt väljendades on see võime leida kujutisest sõnum. Hariduses kitsamalt tähendab see oskust visuaali abil mõista, suhelda ning tähendust luua. Visuaalne kirjaoskus hõlmab endas kõiki visuaalseid vorme - videost koomiksini. 

E.R. Brumberger sõnul saab visuaalset mõtlemist defineerida kui aktiivset ja analüütilist protsessi, et tajuda, tõlgendada ja toota visuaalseid sõnumeid. 

See on interaktsioon nägemise, kujutluse ja joonistamise vahel, mis on sama eesmärgipärane, rekursiivne ja keerukas kui verbaalne mõtlemine. 

Visuaalne lihtsustamine omakorda tähendab, et ühele pildile on võimalik mahutada kogu idee ja protsess ning anda olukorrast terviklik, lihtsustatud ülevaade. Sõnad ja mõtted pannakse paberile strateegiliselt korrastatuna, graafiliselt kujutades ning sümboleid ja metafoore kasutades. See on eelkõige tööriist, mis hõlmab endas: 

● kiirete ja lihtsate joonistusvõtete omandamist; 

● struktureeritud mõtlemist; 

● tervikpildi nägemist. 

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine annavad meile võimaluse teha õppimise ja protsessid nähtavaks, et luua seoseid, esitada küsimusi ning olla kaasatud. 

Koht hariduses

Nüüdisaegne õpikäsitus ütleb, et õpetaja roll on valmistada oma õpilased ette eluks ja arendada neid õppijateks, kes vastutavad iseenda õppimise eest. Iga õppija peaks saama ja oskama määrata ise omale eesmärgid, sest see on motiveeritud ja ennastjuhtiva õppimise eelduseks. Järelikult on väga oluline anda õpilastele tööriist, mis seda ka toetab. 

Tom Burnsi ja Sandra Sinfieldi sõnul on visuaalne lihtsustamine palju muud, kui täpne ja iseloomulik pilt. Me saame kasutada joonistamist, et mõelda, reflekteerida, katsetada, avastada, suhelda ja mõista. Kui me lubame endale lihtsat kritseldamist, siis hakkame me nägema sügavamaid ja rikkalikumaid ideid. See omakorda aitab luua seoseid. Grete Arro sõnul on just seostamine üks võimalikke väga tõhusaid õpistrateegiaid. Aju- uuringud ütlevad, et seoste loomine on raske, sest sunnib aju rohkem pingutama, aga see on ka hulga tõhusam viis teadmisi omandada. Ka nüüdisaegne õpikäsitus, mis tugineb konstruktivistlikule lähenemisele toob välja, et õppimisel on oluline aktiveerida eelnevad teadmised ning siduda need uutega, et õppija tegeleks aktiivselt teadmiste konstrueerimisega. 

Visuaalse eesmärgipildi loomisega saame suunata oma õpilased isiklikke eesmärke seadma ja lahendusi leidma. 

See omakorda käivitab õppijate seesmise regulatsiooni, mille puhul nad ise määravad vähemalt osaliselt õpitava sisu ja vormi ning on aktiivselt kaasa tegutsejad ja mõtlejad. Mitmed õpetajad on märganud ja toonud välja, et kasutades ise eesmärgi piltide loomisel visualiseerimist ning jagades õpilastele näpunäiteid lihtsaks kritseldamiseks, hakkavad õpilased neid võtteid ka järk-järgult oma märkmete tegemisse üle kandma, tehes sellega õppimisprotsessi endale sobivaks ning arusaadavaks. 

Visuaalsed märkmed 

Õppimise kontekstis võib öelda, et visuaalsete praktikate üheks eesmärgiks on oskus teha visuaalsemaid ja isikupärasemaid märkmeid. Toome verbaalse kõne juurde visuaalsed oskused, loome silla ajupoolkerade vahel ja meie aju töötab terviklikumalt. Dr. Laurence Musgrove toob välja, et selline märkmete tegemise viis on meile tegelikult loomuomane. Mõtleme ennast nt viie aastaseks, kui kritseldamine oli meie esimene oskus väljendada mõtteid ja luua seoseid ning ka meie ümber olevad täiskasvanud kasutasid just nimelt joonistamist selleks, et meile tähtede ning numbrite maailma tutvustada. 

Mingil hetkel aga ei kasuta me enam joonistamist kui mõtlemise tööriista ning hetkel, kui peame hakkama efektiivsemalt mõtlema (me peaks seda tegelikult kogu aeg tegema) ja ise märkmeid tegema, siis ei oska me muud, kui vasakult paremale ja ülevalt alla kirjutada. See on oma olemuselt aga pigem salvestuse masinaks olemine ja lineaarne mõtlemine, mis ei toeta seoseid, tervikpilti ja loovust. 

Õpetaja kui eeskuju

Õpetaja saab toetada õpilaste visuaalse mõtlemise arengut erinevatel viisidel. Käesoleva artikli valguses pakun välja visuaalsete tervikpiltide loomise kui ühe võimaluse. Selleks võivad olla: 

● õpetaja poolt valmis tehtud visuaalid, mida reaalajas enam ei täideta ega muudeta, vaid kasutatakse protsessi kirjeldamiseks ja selgitamiseks; 

● töölehed, mille täitmisesse on kaasatud õpilased ehk õpetaja on teinud valmis ja igale õpilasele paljundanud visuaalse põhja, mida nad saavad kas üheskoos arutledes või õpetaja eeskujul ise täita; 

● õpilastega koos joonistatud visuaalid ehk õpetajal on ees mustand, mille järgi ta joonistab tahvlile ning iga õpilane joonistab sealt ise paberile samasuguse põhja. 

Aga kuidas seda ikkagi päriselt teha? 

Visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise jaoks ei ole tegelikult vaja muud kui paberit ja markereid, vajadust luua suurt pilti ning sisu. Ja see suur pilt on valmis tekkima. Kõik algab soovist teha asju teisiti, mõtelda kastist välja, olla julge! Kui oled juba esimese joone paberile tõmmanud, siis tekib sinna ka teine ja kolmas. 

Jah, see tahab natuke julgust ja pealehakkamist, sest enamus meist arvab, et ei oska joonistada. 

Aga tegelikult ei oma joonistusoskus siin üldse nii suurt tähtsust, kui arvatakse. Struktuuri loomiseks saame kasutada erinevaid konteinereid (teeviidad, jutumullid, poodiumid), mille sees on olulised tekstid ning nooli, mis tekstid loogiliseks tervikuks seovad. Joonistame juurde mõni inimese, lisame paar sümbolit (vajadusel otsi ideid internetist) ja toome sisse värve. Pigem võiks ütelda, et raskem osa selle juures on mõelda läbi visuaali enda eesmärk ning sisu: 

● miks ma visuaali teen? 

● mis on selle eesmärk? 

● kellele see on suunatud? 

● kus ma seda kasutan? 

Kui need küsimused on selged, siis saame luua algteksti ja alustada joonistamist, mis on kokkuvõttes kõigest vormistamise küsimus. Kui esimene visuaal kasvõi iseenda jaoks on loodud, siis on sealt edasi ainult väike samm teise ja kolmandani ning ka selleni, et juhatada oma õpilased visuaalse mõtlemise imelisse maailma. 

Nõustun täielikult Martin Haussmanniga, kes oma raamatus ütleb, et praegusel kiirel teadmistele suunatud digiajastul me lausa vajame visualiseerimist kui baasoskust. Mõtlemine koos pliiatsiga toob meie protsessidesse sh õppimisse nähtavust, kaasatust ning oma käega loomist. Ja kui nüüdisaegse õpikäsituse valguses mõelda, et lisaks kõigele aitab see suunata meie õpilasi ennastjuhtivamaks õppijaks, siis arvan, et asi on proovimist väärt!

Kati Orav, visuaalne praktik

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava magistrant

https://creativitycatcher.com/

Kasutatud kirjandus 

1. Agerbeck, B., Bird, K., Bradd, S., Shepherd, J. (2016) Draw Together Through Visual Practice. An Anthology. U.S.A. 

2. Arro, G., (2017) Õppimine, see polegi imelihtne.

https://www.ohtuleht.ee/821419/oppimine-see-polegi-imelihtne

3. Brumberger, E. R. (2007). Making the Strange Familiar: A Pedagogical Exploration of Visual Thinking. Journal of Business and Technical Communication, 21(4), 376–401. https://doi.org/10.1177/1050651907304021

4. Burns, T., Sinfield, S. (2016) Essential Study Skills, The Complete Guide to Success at University. 4th Edition, Sage, London 

5. Haussmann, M., (2015) Thinking with your pen. English edition 2017. Redline Verlag, Germany. 

Moeller, M., Cutler, K., Fiedler, D., & Weier, L. (2013). Visual Thinking Strategies = Creative and Critical Thinking. Phi Delta Kappan, 95(3), 56–60. https://doi.org/10.1177/003172171309500312

6. Roam, D., (2014) The Ten (and a half) Commandments of Visual Thinking.

http://www.theartof.com/articles/the-ten-and-a-half-commandments-of-visual-thinkin

7. Tamm, A.(2018). Nüüdisaegse õpikäsituse e- kursus. Tartu Ülikool. Külastatud aadressil https://sisu.ut.ee/opikasitus