Reede, 29. september 2017

Viis mõtet euroeesistumise hariduskonverentsilt

19.-20. septembril võõrustas Eesti Haridus-ja Teadusministeerium hulka tähtsaid külalisi – Tallinna kogunesid Euroopa Liidu kõikide liikmesriikide haridusvaldkonna esindajad. Konverents algas Nelson Mandela sõnadega: “Haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks." Sellest ideest kantult arutati, kuidas muuta haridust, et see toetaks tulevasi maailma muutjaid. Huvitav Kool käis konverentsil ja pani kirja viis mõtet, mis ettekandeid ja arutelusid kuulates esile tõusid.

1. Õpetajatelt oodatakse meelestatuse muutust. 

P. Robert-Jan Simons arutles suhtumise ehk meelestatuse ehk meelelaadi (inglise k mindset) muutumise üle. Meelelaad on kogum väärtustest, ootustest ja teadmistest. Sageli on sellel üks kindel võtme-element, mille muutumisest sõltub kogu meelelaad. Näiteks võib õpetaja uskuda, et nüüdisaegse õpikäsituse rakendamine on ajakulukas ning nõuab rohkem tööd. Praktiseerides aga avastab ta, et tegelikult see ei ole ajamahukam kui tavaline tööviis, ning meelestatus muutubki. Niisiis – otsigem võtit! Muutused meelestatuses ei tule siiski kergelt. Oluline soovitus, mis Simonsi ettekandest kõlama jäi on see, et toetada tuleb noore arenguuskumust (growth mindset). 

2. Päriselu ja õpetus ei lähe alati kokku.
Õpetajatelt nõutakse teadusliku maailmavaate edasi andmist, ent vahel on see vastuolus noorte argikogemusega. Kumb kukub vaakumis kiiremini laualt maha – kas sulg või haamer? Õige vastus on, et mõlemad langevad täpselt sama kiirusega, aga loomulikult pole keegi seda oma silmaga näinud. Ajuti on kasulik endale meelde tuletada: see, mida ma tean ja loogiliseks pean, ei pruugi teistele sama loogiline tunduda. Uusi teadmisi on raske omaks võtta, kui nad lähevad vastuollu senistega. Vihmapiisk on, muide, tegelikult sümmeetriliselt ümmargune, mitte „tilgakujuline". 


3. Õppige parimatest praktikatest, aga ärge neid automaatselt kopeerige.
Ei ole olemas haridussüsteemi, mis sobiks igasse riiki. Saksamaal võib olla väga hästi toimiv õpipoisiõpe ja Austrias hästi toimiv kutseõpe, kuid Eestis pole mõtet neid kopeerida – haridussüsteem on sedavõrd palju mõjutatud kohalikust majandusest, tööturust ja paljust muust. Seega üksteiselt parimaid praktikaid näpata on mõistlik, kuid nende rakendamisel tuleb tähelepanu pöörata kontekstile.


4. Haridusteaduse tegemise rõõm
Kuidas teha nii, et õpilastel oleks lasteaias ja koolis huvitav ja hea? Kuidas motiveerida 

õpetajaid koolis töötama? Millised võimalused on meil hariduslike ebavõrdsuste vähendamiseks? Mis on erinevate haridustasemete eesmärk? Need on kesksed küsimused, millega tegelevad tänapäeva haridusteadlased. Kui hariduselt oodatakse, et see oleks ühiskonna kõige innovaatilisem sektor, siis tegelikult on haridussüsteem endiselt üsna traditsiooniline. Õnneks saavad teadlased aina rohkem teada, kuidas aju õpib, ning leiavad uusi viise, kuidas kõige paremini õpilasi toetada.

5. Õppimisoskus on võtmeoskus.

Mitmest ettekandest selgus, et oskus õppida, sh erinevates keskkondades ja erinevates vormides, on kõige olulisem oskus, et tulevikus toime tulla. Ainuke mure: seda oskust on niivõrd keeruline õpetada! Peaksime koolis liikuma rohkem õpitu sügavama sisulise mõistmise poole, kuid lõhe mudelite ning ja praktika vahel on veel suur.

Kel konverentsil osaleda ei õnnestunud, siis on võimalik vaadata videosalvestisi:

Konverentsi korrespondendid: Angela Ader ja Eda Tagamets

Teisipäev, 26. september 2017

Miks me enam teisiti ei saa ehk õpikäsitusest ja selle muutumisest

Õppimine on pingutust nõudev protsess, mille käigus tekivad enamasti püsivad muutused inimeste teadmistes, oskustes või hoiakutes. Arusaama sellest, kuidas õppimine ja õpetamine toimub, väljendab mõiste „õpikäsitus“. See termin võeti kasutusele „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ raames ning Haridus ja Teadusministeerium on koostöös Tartu ja Tallinna Ülikooli haridusteadlastega kokku pannud dokumendi, mis seletab lahti, mis see tundmatu loom nimega õpikäsitus päriselt on.

Õpikäsituse muutumine tähendab, et muutused toimuvad õppesisus, õppimise ja õpetamise viisides ning õppeprotsessis osalejate vahelistes suhetes. Aina rohkem on vastutust õppijal endal, kuid õpetaja ülesandeks on olla heakoostööpartner, mentor ning suunaja. Kuna õpikäsituse muutumist kiirustavad tagant pidevalt muutuv ühiskond, kiire tehnoloogia areng, poliitilised valikud ning tööturu muutused, siis peaks õpetaja looma toetava keskkonnas, milles õppija potentsiaal ning võimed saavad maksimaalselt avalduda. Koolijuhi jaoks on oluline mõelda, kas ja kuidas toetab üldine koolikultuur õppija arengut ning tema suutlikkust tulevases elus sh töökeskkonnas toime tulla.

Joonis 1: Õpikäsitus, selle muutumise põhjused, muutumist toetavad tegurid koolikultuuris ning muutuste eesmärgid ja laiemad sihid. 
Teadlased on õpikäsitust kujutanud mudelina (vt. joonis 1), mille laiemaks ambitsiooniks on saavutada avatud ja seoseid loovad hoiakud, et õppijad elukestvaks õppeks ette valmistada ja toetada igaühe arengut just tema enda huvidest ning võimetest lähtuvalt. Muutuvast õpikäsitusest lähtuv õpetus peaks õppijas arendama selleks õpioskusi, koostööoskusi ja oskust ennast juhtida, samuti peab kasvama õpilaste heaolu - koolirõõm. Õpikäsituse muutumine ei sea kahtluse alla aineteadmiste tähtsust. Just samamoodi mõtlevad ka need koolid, kes on omaks võtnud Huvitava Kooli põhimõtted, seega loodame, et mudel on abiks neile oma koolis toimuvate muutuste mõtestamiseks ning koolikultuuri kujundamisel.
Põhjalikumad materjalid sh teaduskirjanduse ülevaated, mis aitavad õpikäsituse muutumist, selle tähtsust ja tausta mõista , on ministeerimi veebilehel: www.hm.ee/opikasitus

Küsisime paarilt õpetajalt kommentaari, kuidas nemad muutunud õpikäsitusse suhtuvad. Kui palju nõuab MÕKi rakendamine muutusi tööstiilis? Kelle abi vajatakse muutunud õpikäsituse rakendamisel? Millal tekkis äratundmine, et endistviisi töötada enam ei saa? Usume, et nende kommentaarid võiks olla julgustavaks sõnaks teistele õpetajatele.

Tiina Lillemets, Valga Priimetsa Kool
„Moodne ühiskond vajab ennastjuhtivaid õppijaid. Oluline on lapsed panna arutlema, analüüsima. Äratundmine, et endistviisi edasi ei saa enam töötada, tekkis kaks aastat tagasi. Sel ajal liitus meie kool digipöörde programmiga ning õppetöösse lisandusid IT-vahendid. Suurema tõuke muutunud õpikäsituse rakendamiseks andis osalemine veebikursusel „Nüüdisaegne õpikäsitus“. Muutuseks minu töös on sel aastal õppimist toetav hindamine. Seetõttu tähendabki MÕKi-rakendamine minu õppetunnis õppijakeskset õpetamist, aktiivõppemeetodite rakendamist, koostööd, suhtlemisoskust, loovust, avastamist, osalemist, tagasisidestamist. Eriti oluline on koostöö õpilaste, lastevanemate, kolleegide ja ühiskondlike organisatsioonide vahel. 
Õpetaja jaoks on kõige olulisem see, et tuleb ise olla avatud ja koostöine õppija, siis tulevad muutused iseenesest ja nüüdisaegse õpikäsituse rakendamine muutub elustiiliks.“
Kristiina Jürisson, Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja:
„Minu jaoks tähendab muutunud õpikäsituse rakendamine kehalise kasvatuse ainetunnis õpetamist nii, et aine annaks tõhusama tulemuse. Et õpilane oskab ja saab edaspidi iseseisvalt enda liikumisaktiivsusega elukestvalt hakkama. Meie koolis loodud kehalise kasvatuse süsteem, mis põhineb valitavatel plokkidel, kasutab paljuski muutunud õpikäsitusest lähtuvaid õpetamistavasid ning loob võimaluse koostöiseks õppeks ja ka autonoomiaks. 
Meie õpilased teevad iga kursuse eel plokist lähtuva eelhindamise ning kursuse lõpul eneseanalüüsi. See protsess motiveerib õpilasi märkama oma arengut ja seadma eesmärke. Toimub areng õpioskustes, eelkõige aga enesejuhtimise oskuses. Rakendame kehalises kasvatuses arvestuslikku hindamist. Kursusehindele lisab õpetaja kirjaliku, õpilast tema arengus edasi aitava tagasiside hinnangu. On loodud turvaline (hinde hirmuta) efektiivne õpikeskkond õpilase individuaalseks arenguks. Valikud, eelhindamine ja eneseanalüüs ning õpetajapoolne tagasiside hindamisel loovad õpetamisprotsessi- vastastikuse suhtlemise, kus õpetaja ja õpilane on koostööpartnerid.Mulle tundub, et õpikäsitust saab muuta juhul, kui kooli juhtkond usaldab aineõpetajaid ning ainesiseselt ollakse kolleegidega koostöös ning valmis enda tööd veidi ümber mõtestama. 
End muuta on keeruline ning mudelis mainitud oskustest nõuab kõige rohkem tööd erinevate õpetamisstrateegiate omandamine ning õppimist toetava tagasisidestamise kasutusele võtmine. 
Minul endal tekkis äratundmine, et vanaviisi enam ei saa umbes 6 aastat tagasi. Siis, kui Viljandi gümnaasium loodi ja tõepoolest ei saanudki enam vanaviisi kehalist kasvatust läbi viia, sest spordibaasi (võimla) ehitamist polnud ette nähtud. Siis hakkasimegi koos kolleegidega tõsisemalt mõtlema, et milline võiks olla kehalise kasvatuse aine, millest oleks inimesele terveks eluks kasu ja kuidas seda saaks teoks teha."
Mariliis Oder, Salme Põhikooli klassiõpetaja:
„Kuna lõpetasin ülikoolis õpetajaks õppimise aastal 2011, siis on keeruline mõelda, millal tekkis äratundmine, et enam nii töötada ei saa. Samuti ei suuda ma oma töös välja tuua muutusi, mida on toonud kaasa MÕK, sest ülikoolis õpetati mind õpetajaks just nendel põhimõtetel ja tööle asudes olid need meetodid, võtted ja seisukohad ainsad, millest lähtusin, lähtun tänaseni...Ma ei ole kunagi teisiti õpetanud.