1. Õpetajatelt oodatakse meelestatuse muutust.

2. Päriselu ja õpetus ei lähe alati kokku.
Õpetajatelt nõutakse teadusliku maailmavaate edasi andmist, ent vahel on see vastuolus noorte argikogemusega. Kumb kukub vaakumis kiiremini laualt maha – kas sulg või haamer? Õige vastus on, et mõlemad langevad täpselt sama kiirusega, aga loomulikult pole keegi seda oma silmaga näinud. Ajuti on kasulik endale meelde tuletada: see, mida ma tean ja loogiliseks pean, ei pruugi teistele sama loogiline tunduda. Uusi teadmisi on raske omaks võtta, kui nad lähevad vastuollu senistega. Vihmapiisk on, muide, tegelikult sümmeetriliselt ümmargune, mitte „tilgakujuline".
3. Õppige parimatest praktikatest, aga ärge neid automaatselt kopeerige.
Ei ole olemas haridussüsteemi, mis sobiks igasse riiki. Saksamaal võib olla väga hästi toimiv õpipoisiõpe ja Austrias hästi toimiv kutseõpe, kuid Eestis pole mõtet neid kopeerida – haridussüsteem on sedavõrd palju mõjutatud kohalikust majandusest, tööturust ja paljust muust. Seega üksteiselt parimaid praktikaid näpata on mõistlik, kuid nende rakendamisel tuleb tähelepanu pöörata kontekstile.
4. Haridusteaduse tegemise rõõm
Kuidas teha nii, et õpilastel oleks lasteaias ja koolis huvitav ja hea? Kuidas motiveerida

5. Õppimisoskus on võtmeoskus.

Kel konverentsil osaleda ei õnnestunud, siis on võimalik vaadata videosalvestisi:
Ettekanded leiab konverentsi veebilehelt: https://www.hm.ee/en/presidency-conference-contemporary-approaches-learning-and-teaching
Fotod: https://flic.kr/s/aHsm39dHRj
Konverentsi korrespondendid: Angela Ader ja Eda Tagamets
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar