Reede, 29. september 2017

Viis mõtet euroeesistumise hariduskonverentsilt

19.-20. septembril võõrustas Eesti Haridus-ja Teadusministeerium hulka tähtsaid külalisi – Tallinna kogunesid Euroopa Liidu kõikide liikmesriikide haridusvaldkonna esindajad. Konverents algas Nelson Mandela sõnadega: “Haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks." Sellest ideest kantult arutati, kuidas muuta haridust, et see toetaks tulevasi maailma muutjaid. Huvitav Kool käis konverentsil ja pani kirja viis mõtet, mis ettekandeid ja arutelusid kuulates esile tõusid.

1. Õpetajatelt oodatakse meelestatuse muutust. 

P. Robert-Jan Simons arutles suhtumise ehk meelestatuse ehk meelelaadi (inglise k mindset) muutumise üle. Meelelaad on kogum väärtustest, ootustest ja teadmistest. Sageli on sellel üks kindel võtme-element, mille muutumisest sõltub kogu meelelaad. Näiteks võib õpetaja uskuda, et nüüdisaegse õpikäsituse rakendamine on ajakulukas ning nõuab rohkem tööd. Praktiseerides aga avastab ta, et tegelikult see ei ole ajamahukam kui tavaline tööviis, ning meelestatus muutubki. Niisiis – otsigem võtit! Muutused meelestatuses ei tule siiski kergelt. Oluline soovitus, mis Simonsi ettekandest kõlama jäi on see, et toetada tuleb noore arenguuskumust (growth mindset). 

2. Päriselu ja õpetus ei lähe alati kokku.
Õpetajatelt nõutakse teadusliku maailmavaate edasi andmist, ent vahel on see vastuolus noorte argikogemusega. Kumb kukub vaakumis kiiremini laualt maha – kas sulg või haamer? Õige vastus on, et mõlemad langevad täpselt sama kiirusega, aga loomulikult pole keegi seda oma silmaga näinud. Ajuti on kasulik endale meelde tuletada: see, mida ma tean ja loogiliseks pean, ei pruugi teistele sama loogiline tunduda. Uusi teadmisi on raske omaks võtta, kui nad lähevad vastuollu senistega. Vihmapiisk on, muide, tegelikult sümmeetriliselt ümmargune, mitte „tilgakujuline". 


3. Õppige parimatest praktikatest, aga ärge neid automaatselt kopeerige.
Ei ole olemas haridussüsteemi, mis sobiks igasse riiki. Saksamaal võib olla väga hästi toimiv õpipoisiõpe ja Austrias hästi toimiv kutseõpe, kuid Eestis pole mõtet neid kopeerida – haridussüsteem on sedavõrd palju mõjutatud kohalikust majandusest, tööturust ja paljust muust. Seega üksteiselt parimaid praktikaid näpata on mõistlik, kuid nende rakendamisel tuleb tähelepanu pöörata kontekstile.


4. Haridusteaduse tegemise rõõm
Kuidas teha nii, et õpilastel oleks lasteaias ja koolis huvitav ja hea? Kuidas motiveerida 

õpetajaid koolis töötama? Millised võimalused on meil hariduslike ebavõrdsuste vähendamiseks? Mis on erinevate haridustasemete eesmärk? Need on kesksed küsimused, millega tegelevad tänapäeva haridusteadlased. Kui hariduselt oodatakse, et see oleks ühiskonna kõige innovaatilisem sektor, siis tegelikult on haridussüsteem endiselt üsna traditsiooniline. Õnneks saavad teadlased aina rohkem teada, kuidas aju õpib, ning leiavad uusi viise, kuidas kõige paremini õpilasi toetada.

5. Õppimisoskus on võtmeoskus.

Mitmest ettekandest selgus, et oskus õppida, sh erinevates keskkondades ja erinevates vormides, on kõige olulisem oskus, et tulevikus toime tulla. Ainuke mure: seda oskust on niivõrd keeruline õpetada! Peaksime koolis liikuma rohkem õpitu sügavama sisulise mõistmise poole, kuid lõhe mudelite ning ja praktika vahel on veel suur.

Kel konverentsil osaleda ei õnnestunud, siis on võimalik vaadata videosalvestisi:

Konverentsi korrespondendid: Angela Ader ja Eda Tagamets

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar