reede, 1. november 2019

Rakenduslik teater kui eluoskuste õpe

Milliseid seoseid näevad õpetajad kooli ja teatri vahel? Viisakad külastused teatrimajja? Kooli näitering, millega tegelevad ainult nö. loova natuuriga õpilased ja mille tulemusi aasta lõpul teised koolipere liikmed vaadata võivad? 

11.-12. oktoobril Viljandis toimunud rakendusteatri konverents „Draama ühendab inimesi – etenduskunstid ja elukestev õpe“ näitas, kui palju väärtuslikku pakuvad teatrimeetodid. Näitlejataustaga õppejõud Katrin Nielsen pani konverentsile aluse üheksa aastat tagasi ja selle ajaga on hakatud Eestis rohkem teadvustama, millist kasu võivad kunstipõhised tegevused tuua väljaspool professionaalide pärusmaad: koolis, lasteaias, vanadekodus, noortekeskuses, haiglas või isegi vanglas. 

Elina Rainio Soomest ja konverentsi peakorraldaja Katrin Nielsen
Foto autor: Mailiis Laur
Konverentsil esinesid rahvusvaheliselt tunnustatud Allan Owens, Anne Pässilä, Jouni Piekkari, Simon Poole jt, lisaks meie oma praktikud, kes viisid läbi töötube näiteks erivajadustega noorte teatriõppest, eneseõpetusest läbi liikumise, draamameetoditest haiglas ja improteatrist. 

Draama – „tegevus“ (kr. k) 

Rakendusteatri (ingl k applied theatre/drama) all mõeldakse teatripraktikaid, mis on oma olemuselt uurimuslikud ja mis luuakse vaatajate või tegijate jaoks või neid kaasates. Kaasamisega ei olnud mingit probleemi ka sellel konverentsil: nii, kui publiku seast paluti vabatahtlikke aktiivselt tegutsema, ei pidanud kauaks piinlikku vaikusesse jääma (nagu sageli sel puhul juhtub). 

Rakendusteatris ei ole peamine eesmärk mitte esteetiline (nagu professionaalses teatris), vaid hariduslik, poliitiline või isiklik. Nende eesmärkide nimel kasutatakse palju koosloomet ja improvisatsiooni, mis nõuab eelkõige järeleproovimist, vigade tegemist ja vajadusel enda üle naermist. Ka sõna „draama“ tuleneb algselt kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tegevust või tegu. 

Judith Ackyroyd on rakendusliku draama tunnusena nimetanud kavatsust luua mingisugust muutust teadvuses, hoiakus või käitumises[1], seega võivad teatri tegevuslikud meetodid olla väga tõhusad hariduslike eesmärkide saavutamisel. Foorumteater, mälestuste- ja meelteteater, haiglaklounid, füüsiline teater, keskkonna- ja osalusteater.. Kõik need erinevad vormid annavad võimaluse tuua kunstiline eneseväljendus vaataja enda kätesse, näiteks laval toimuvasse sekkudes, omaenda lugusid näitlejate esituses nähes või saades jutustusest osa erinevate meelte kaudu (haistmine, kuulmine, kompimine jne). 

Tegevuslikkus ja kehaline kogemine rakendusteatris loob kaks olulist võimalust: esiteks tekib turvaline ruum uue õppimiseks (proovitakse uut, astutakse teise kingadesse jne) ja samas tekitab mõtteainest ehk toob esile selle, mida tasub edasi uurida ja analüüsida. 
Improteatris ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab
Foto autor: Mailiis Laur

Tekst – „kangas, kude“ (lad. k) 

Konverentsi peaesineja, Chesteri Ülikooli draamaprofessori Allan Owensi töötuba protsessdraamast näitas ilmekalt, kuidas lavastusliku tegevuse kaudu toetada uurivat hoiakut. Tema juhendamisel mängiti läbi üht Peter Altenbergi lugu („Sinine õhupall“). See räägib väikesest tüdrukust, kes läheb ühel päeval oma onuga parki jalutama. Onule on pargis jalutamine võimalus ennast näidata ja samal ajal teisi jalutavaid inimesi vaadata. Tüdruk soovib aga üle kõige saada endale sinist õhupalli, mida pargis müüakse. Nõnda rullus meie ees lahti vähemalt kümme erinevat stseeni, kui kümme onu pidas dialoogi kümne väikese Sofiga. 

Anne Pässilä jäädvustas "Sinise õhupalli" töötoas toimunu piltidena
Foto autor: Mailiis Laur

Loo läbimängimise käigus otsiti kirjapandud narratiivist „lünki“: millistele küsimustele autor oma loos ei vasta? Mida mõtlesid peategelased, kui nad mingeid samme astusid? Milliseid metafoore me jutustusest leida võime? Mida selle looga öelda tahetakse? Nii osatäitjate kui pealtvaatajate vastused olid väga erinevad, mis näitab, et need sõltuvad igaühe elukogemusest ja arusaamisvõimest. Teksti tähenduslik „kude“ moodustub iga vaataja/lugeja „lõimest“. Selline kriitiline teksti lugemise viis on miski, mida me tänapäeval ilmselt väga vajame; samas areneb rolle uurides nii empaatia- kui endast arusaamise võime. 

„Mis siis, kui …“ 

Kunstipõhise tegevuse väärtus on astuda harjumuspärasest välja - see toimub nii teise rolli astudes kui endale täiesti uue pildi ettemanamisel. Kui me astume lavale, peame kasutama oma kujutlusvõimet. Kuid kujutlusvõime rakendamine nõuab julgust. 

David Martinez Sanchezi klounirakenduste töötoas oli võimalik näha, kuidas julgus on seotud haavatavusega - see on klouni hoiaku tuum. Kloun aktsepteerib kõike, mis talle öeldakse: ta ei vaidle vastu ka sellele, kui ta on millegi halvaga hakkama saanud. Samas ei astu kloun kunagi lavalt maha, ei põgene situatsioonist – ta ütleb „jah“ ning püüab kohe leida lahendused, jääb positiivseks ja mängib mängu edasi. See on kohanemisvõime meistriklass! 

David Martinez Sanchez laseb kohe ruumi lahti kotitäie liblikaid
Foto autor: Mailiis Laur 
Sanchez tõi enda olukorraga leppimisest näite ühe sõjas käinud sõbra näol, kes oli kaotanud jala, kuid oskas selle üle nalja heita. Kas pole selline elu jaatamine, mänguline keeruliste olukordade lahendamine eluks vajalik oskus? 

Õpetajad kui esinejad 

Katrin Nielsen rääkis, et õpetajatele draamameetodid väga sobivad: nad tahavad ja julgevad ennast väljendada ning saaksid draamapõhiste tehnikatega palju koolis ära teha, nii üldoskuste kui ainealaste pädevuste toetamisel. Kahju, kui draamatund piirdub 45 minutiga kord nädalas, sest tegevuslikku õpet ei saa läbida „teoorias“. Õpetajad saavad hästi aru ka eetika ja vastutuse küsimustest, mis draamavõtteid kasutades luubi alla tulevad. Astudes õpetajatega lähedasemasse dialoogi, näeksid ka näitlejad ja lavastajad rohkem teatri rakenduslikku poolt kogukonnas. 

Hea uudis on see, et sel sügisel toimub esimest korda üldhariduskoolide õpetajatele mõeldud rakendusteatri baaskoolitus, mida korraldab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. 

Draamavõtted oleks suurepäraseks töövahendiks ka alles õpetajaks õppivatele tudengitele, kes oma uude rolli sisse saaksid elada: õpetaja peab ju olema õpilaste ees kohanemisvõimeline, kasutama kujutlusvõimet ja mis võib-olla isegi olulisim - püüdma aru saada õpilastest, keda ta juhendab. 

Konverents toimus Briti Nõukogu toetusel. 

Mõtted pani kirja 
Mari-Liis Parts Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskusest 


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Applied_Drama