reede, 28. detsember 2018

Kümme küsimust Õpiveskile


Huvitava Kooli küsimustele vastab TÜ haridusuuenduskeskuse Õpiveski programmi spetsialist Maarja Puistaja.

Õpiveski, mida jahvatad?

Nagu nime järgi arvata võib – ikka õppimisega seotut, täpsemalt õpiobjekte. Nendeks võivad olla mängud, mobiilirakendused, videod, mudelid, metoodikaraamatud ja muu selline. Õpiveski abiga saavad ideedest tooted, mida koolid saavad õppetöös kasutada. Piltlikult öeldes otsime kasulikke ivakesi ja jahvatame, et neist jätkuks toitvat kraami paljudele. 

Kuidas õpiobjekte tänapäevaste võtetega jahvatada saab?

Meie tegevus sarnanes natuke Ajujahi programmile. Tuli meeskond, kel oli idee. Meie hindasime seda ideed – muuhulgas haridusekspertide abiga. Teiselt poolt olid toeks ärimaailma mentorid. Lõpuks jäid sõelale kõige tuumakamad ideed, mis said programmist rahalist toetust, et valmiks toode, mis on Õpiveskist väljudes kasutusvalmis. Saime teha koostööd nii arvutimängude arendajate kogukonnaga kui sihtasutusega Innove. Programm tegutses eurorahade toel ja Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuse eestvedamisel. 

Kes need tiimid olid?

Meil toimus kolm arendusvooru. Iga vooru alguses viisime läbi ideekorje, kus said sõna sekka öelda kõik, kel asja vastu huvi oli – nende seas leidus nii õpetajaid kui õpilasi, aga ka keemikuid, insenere, psühholooge, disainereid. Ideed tõid sarnaste huvidega inimesed ühe laua ümber ning moodustusid grupid, kes olid valmis  ideede teostamisel koostööd tegema. 

Tiimide kohtumine Õpiveski II voorus
Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Ühe näitena võib välja tuua MTÜ Haridus Ekraanil, kes toimetas juba enne Õpiveskiga liitumist oma haridusteemalise veebisaidi kallal. Teises voorus oli meil palju õpetajaid, näiteks Oja kooli tiim, kes sai programmi raames valmis  ökosüsteemide õpperaamatu. 

Mismoodi õpiobjekte valmistati?

Protsess oli kiire ja intensiivne nagu ikka tootearendus iduettevõtetes – kahe kuu jooksul tuli välja töötada prototüüp ja plaan ning koostada eelarve ehk kaardistada teekond ideest valmisproduktini jõudmiseks. Kord nädalas toimusid temaatilised seminarid, mis toetasid protsessis osalejaid tulemuseni jõudmisel: tootearendus, pedagoogika, eelarve ja turundus. 

Millised ideed Õpiveski programmist rahastuse said?

Kolme vooru peale valmis kaheksa õpiobjekti, mis on kõik küllaltki erinevad: õpiabilise Kriidiku metoodikaraamat, põhikoolile suunatud loodusteemade õpetamiseks mõeldud arvutimäng, mehaanikalaud, mille abil saab õppida mootorite töötamise põhimõtteid. 

Krista Mustonen, Kriidiku tiimi esindaja
Foto: erakogu, kasutamine autori loal


Täieliku loeteluga saab tutvuda Õpiveski veebilehel, kust iga huviline saab neid ka endale täiesti tasuta alla laadida. 

Täitsa tasuta, kuidas nii?

ÕpiVeski objektid jahvatati valmis Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud projekti „Tartu Ülikooli õpetajahariduse kompetentsikeskuse Pedagogicum arendamine“ raames. Meie eesmärk oligi läbi katsetada uus formaat õpiobjektide loomiseks ja luua selle käigus tasuta õppevara. 

Mis selle katse tulemus siis oli?

Algse küsimuse võib sõnastada nii, et kas hariduses saab uuendusi ellu viia iduettevõtluse meetoditega. Vastus ei ole kindlasti lihtne ja lühike. Nägime, kui palju on tarvis, et ühest ideest saaks kasvatada päriselt haridusmaastikule vajaliku toote. Nagu iga eduka start-up projekti puhul, on tarvis nii asjatundjaid kui ka kõrvalpilku, probleemi vaatlejat ja peegeldajat. 

Aga kui õpiobjekte ei teinud haridusinimesed, kuidas saab kindel olla, et need meie õppekavadega sobivad? 

Kõiki õpiobjekte testiti jooksvalt koolides. Iga meeskonna ülesanne oli muuhulgas suhtlus potentsiaalse kliendiga ehk õpetajate ja õpilastega. Eeskätt tuli teha kindlaks, kas nende kavandatav toode on üldse vajalik. Meie olime vahelüliks programmis osalejate ja haridusinimeste vahel, kes projekti teemaga haakusid ja olid valmis meeskondi nõustama. 

Osalejaid oli projektis põhiliselt Tartust, kuid mõni toode sai ära testitud ka näiteks Pärnu Ülejõe Põhikoolis ja Kuressaare Vanalinnakoolis. Iga tiim sai testgruppi otsida ise, vastavalt oma õpiobjekti sihtrühmale. Tartu koolidest aitasid tiime testimisel näiteks Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Tamme Gümnaasium ja Tartu Tamme kool. Mõni tiim oli aga juba algusest peale kaasanud kooliõpetaja, näiteks Kriidiku nimelise õpiabilise metoodikaraamatu kirjutamises osales üks Pärnumaa õpetaja. 

Mis õppeainetega seoses õpiobjekte tehti? 

Mitte ainult õppeainetega! Näiteks Ampsuteaduse projekt käsitleb endas bioloogiat ja keemiat, aga lisaks arendab mäng ka tehnoloogia- ja ettevõtlusalaseid pädevusi. Muud teemad, mida erinevad õpiobjektid arendavad, on ajalugu, astronoomia, keemia, eesti ja inglise keel ning muusikaõpetus. Valdkondi on palju – iga õpetaja saab leida enda teemale vastava mängu ja oma õppeainet rikastada. Mõned õpiobjektid on väga sobilikud ka õpilastele endile avastamiseks! 

Veel kord, kuidas kogu seda jahvatatud tarkust endale saab? 

Kõik õpiobjektid on saadaval Õpiveski lehel, kus on võimalik nendega tutvuda ja soovi korral alla laadida.



neljapäev, 20. detsember 2018

Noorte Kokkade Roadshow viib õnne, rõõmu ja muutunud õpikäsitust tuhandele lapsele!

Rynaldo Puusep, MTÜ Avatud Ühiskond
Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Tallinna Teeninduskooli noorte kokkade ja kondiitrite ning Avatud Ühiskond MTÜ koostöö sai alguse möödunud aastal, mil Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus korraldas noortele suunatud sündmuse ÕpiFest. 

Teeninduskooli noorte eesmärk oli sel hetkel tutvustada kutseõppe võimalusi ning anda õpilastele praktiline kogemus, et õppimine võib toimuda ka teisiti kui traditsioonilises koolihariduses. Õppimine peab olema huvitav ja paeluv nii õpilastele, lastevanematele, õpetajatele kui ka kohalikule kogukonnale laiemalt, sest kui õppetegevus ja ümbritsev keskkond ei toeta õpilase loomuliku uudishimu suurenemist, tüdineb õpilane peatselt uue informatsiooni omistamisest nii koolis kui kodus. 

ÕpiFestil osalemine muutis noorte arusaama õpetamisest ja õppimisest, vabadusest ja vastutusest. Lõimides erinevaid õppeaineid läbi praktilise tegevuse, suurendame võimalusi loomulike seoste tekkimiseks, mis teoreetilises arutelus jäävad õpilasest kaugele. Õpilane on küll teadlik, et põlemine on kiire oksüdatsioonireaktsioon, millega kaasneb intensiivne soojuse eraldumine ning reaktsiooni produktide temperatuuri järsk tõus, mis omakorda tingib harilikult ka valgusnähtused - ent ometi, need keemilised teadmised kinnistuvad õpilasele palju paremini kui sama reaktsioon leiab aset köögis. Kuum õli kandub üle pliidile, tekib suur kuumus ja tuleleek. Nii praktiline kui ka teoreetiline osa annavad edasi sama väärtust, kuid vahe peitub tõdemuses, et praktilises osas mõistab õpilane kuidas tema valearvestus võib tekitada tulekahju, kuid vaid teoreetilises käsitluses jääb põhjus-tagajärg seos õppuri jaoks kaugeks. 

Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Meie kogemustele tuginedes saime teha järelduse, et õpilaste võimete maksimaalseks realiseerimiseks on vaja luua platvorm mille käigus saavad õpilased samastuda õpetajatega, saavad jagada omi mõtteid ning proovida mitteformaalse õppemeetodeid, millega nad varem ei ole kokku puutunud. Sarnastel põhjustel otsustasime omal initsiatiivil ellu äratada meie oma projekti - Noorte Kokkade Roadshow.

Projekti korraldamise idee sündis Nopi Üles fondi välkkonkurssi raames, mille esmane eesmärk oli külastada kokku kümmet noortekeskust või kooli, et anda noortele võimalus proovida pannkookide flambeerimist, valmistada kodus jäätist, orgaanilist sinist piima, pulgakooki ja palju muud. 

Õpifestist alguse saanud mõtted realiseerusid suuremana, kui loota julgesime. Peatselt aga mõistsime, et oleme valmis seadma veelgi ambitsioonikama eesmärgi. Kaasame tegevusse koolid, noortekeskused, SOS-lastekülad, huviringid, külaseltsid, mõttekojad ja jätkame Noorte Kokkade Roadshow’ga, kuni oleme jõudnud 1000 lapseni. 

Lähenemise valisime sõltuvalt osalejate vanusest ja rühmade suurusest. Noortel oli võimalik juhendaja abiga proovida erinevaid viise, retsepte, meetodeid, kuidas kokandusliku lahenduseni jõuda. See viis tihtipeale eksimusteni, kuid eksimine, selle tunnistamine ja uuesti proovimine, on oluline osa õppimise protsessist. Samuti proovisime kokanduslikke eksperimente sooritada: suletud silmadega ja rääkides; miimika ja kehakeelega; mängukaartide viipemärkidega. Tulemus oli kõigil kordadel samasugune - õpilased omandasid etteantud materjali, kuid õppisid lisaks veel palju seda, mis programmi ei kuulunud - eneseväljendust, usaldust kaaslaste vastu, loovust, meeskonnatööd jpm. Välistatud oli võimalus, et mõni õpilane ei ole piisavalt kaasatud või vajalik materjal jäi omandamata. 

Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Noorte Kokkade Roadshow’st on kõige rohkem võitnud Tallinna Teeninduskooli õppurid, sest värsked mõtted on jõudnud kõikide koolipere liikmeteni läbi õpilasesinduse ja kooli juhtkonna. Muutunud õpikäsitust hindavad ja praktiseerivad nii õpetajad kui õpilased, kuid tänu sellele ettevõtmisele on õpilastel parem arusaam sellest, milliseid meetodeid nad seejuures ise kõige efektiivsemaks peavad ning millist tundide ülesehitust eelistavad. Õpetajate ja õpilaste vaheline senisest tihedam suhtlus tõstab õppe kvaliteeti, suurendab koolipere rahulolu, andes meile pikas plaanis aktiivsemad ja täisväärtuslikumad ühiskonna liikmed. 

Sarnaste ettevõtmistega on võimalik väga palju saavutada ja suurimaks väärtuseks on just need kogemused, mida on võimalik mõõta ainult tunnetuslikul tasemel - kogemused, mis ei ole silmaga nähtavad, kuid on südamega tajutavad. Tegemist on õppimise käigus omandatud väärtustega, mis rikastavad noorte mõttemaailma ning muudavad nad vastuvõtlikumaks ka teistele õpiprotsessidele. Meil on rõõm tõdeda, et oleme saanud juba muuta sadade noorte õppepäevi rõõmsamaks, meeldivamaks ja huvitavamaks. Meil on väga hea meel, et saame seda võimalust pakkuda veel sadadele noortele. 

Soovitame õpilastele enda proovilepanemist õpetaja rollis, sest see annab võimaluse enda jaoks lahti mõtestada, kui keeruline võib olla õpetaja töö, kuid samas ka seda, kui palju on võimalik õppetegevust rikastada lähtudes muutunud õpikäsituse põhimõtetest. Alustamine võib tunduda keeruline, kuid sellel teekonnal on noori kindlasti toetamas nii sündmus ÕpiFest, Algatus Huvitav Kool kui ka mitmed teised ettevõtmised, organisatsioonid ja haridusentusiastid! 

Noorte Kokkade Roadshow elluviimist toetab Eesti Noorsootöö Keskus, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. 

Projekti eestvedajateks on Tallinna Teeninduskooli Õpilasesindus, Avatud Ühiskond MTÜ ja Rynaldo Puusep.

Vaata lisaks Tallinna Teeninduskooli õpilaste poolt läbiviidud tundi 2018. aasta ÕpiFestil: https://www.youtube.com/watch?v=jgbrM43iG4I






teisipäev, 18. detsember 2018

Mismoodi on su vaimu seis?

"Mismoodi on su vaimu seis?" uuris Juhan Viiding kunagi. Eesti kooli vaimu seisu ning vaimset õpikeskkonda käsitles ka tänavune Huvitava Kooli hariduskonverents. Rääkisime filosofeerimisest, üldpädevustest, huumori olulisusest hariduses, stressist, enesereguleerimisest, õpetajate õppimisest, tulevikuoskustest ja paljust muust. Täname kõiki ettekannete tegijaid, paralleelsessioonide eestvedajaid ning enam kui kahtsadat haridusmõtlejat, kes olid kohal, mõtlesid ja arutlesid kaasa! 


Paljud osalejad pildistasid slaide juba konverentsi ajal ekraanilt maha, aga nüüd pakume konverentsil tehtud ettekandeid  huvilistele järelvaatamiseks nii slaidide kui videote kujul. Kes ei saanud kohapeal meiega kaasa mõelda, saavad end nüüd tagantjärele räägituga kurssi viia. Kui kiirel pühade-eelsel ajal on selleks keeruline aega leida, siis tasub panna endale kalendrisse meeldetuletus saabuvaks koolivaheajaks! ;) 

Ettekannete slaidid leiate järgnevatelt linkidelt:

5. detsembri ettekanded: https://lingid.ee/zcd9n
6. detsembri ettekanded: https://lingid.ee/rMCAY   

Videod UTTV veebilehel: https://www.uttv.ee/naita?id=27956





kolmapäev, 12. detsember 2018

Keelesilla loomine läbi pärimuskultuuri

Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse toel ning Huvi OÜ Täienduskoolituskeskuse koolitajate eestvedamisel viidi 2018. aasta sügisel ellu projekt "Keelesilla loomine läbi pärimuskultuuri". 

Projekti eesmärgiks oli tõsta Ida-Virumaa, Peipsiääre ja Mustvee valla eesti keelest erinevat keelt kõnelevate alushariduse valdkonnas töötavate inimeste enesekindlust eesti keeles suhtlemisel. 

Projektiga liitus 34 inimest üheteistkümnest Ida-Virumaa lasteaiast. Mitteformaalse keeleõppe keskkonna loomiseks olid kaasatud eesti keelt emakeelena kõnelevad alushariduse valdkonnas töötavad inimesed Ida-Virumaalt, Harju- ja Järvamaalt. Osalejaid julgustati kahepäevastes laagrites kolleegidega aktiivselt suhtlema. Kõnekeele paremaks omandamiseks mängiti keelemänge, eesti vanemaid ning uuemaid laulumänge, viidi läbi õuesõppe tegevusi, loodi koos lavastusmänge, valmistati ühiselt süüa. 


Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Esimene projektikohtumine toimus 21.- 22. septembril Nelijärve Puhkekeskuses. 

Kohtumispäeva esimeses pooles mängiti tutvumis-ja meeskonnamänge. Päeva teine pool möödus sügiseses metsas. Õuesõppe programm „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ viis osalejad Nelijärve matkarajale, kus tuli vastavalt viitadele metsas orienteeruda, leida üles kontrollpunktid ning meeskonnana lahendada erinevaid eesti keelega seotud ülesandeid ja läbi viia lõbus fotojaht. 

Esimese päeva lõpetas jutuõhtu „Lugudega sügisesse“. Jutuvestja ja Rahvakultuuri Keskuse suulise pärimuse spetsialist Piret Päär jutustas lihtsas eesti keeles kergesti mõistetavaid eesti rahvajutte. Lugude vahele musitseeris Mall Ney harmooniumil. 

Teisel päeval vaadati kõigepealt tagasi eelmisele päevale. Kõik osalejad said suure ekraani vahendusel teada, mis toimus salapärasel fotojahil ning kuidas meeskonnad saadud ülesandeid lahendanud olid. Fotojahil toimunut tuli meeskondadel eesti keeles kaaslastele selgitada. 

Teise koolituspäeva kulminatsiooniks oli töötuba „Keeletoidud - midagi hõrgutavat nii keelele kui meelele“. Sissejuhatuseks mängiti koos lõbus sõnamäng „Supp, moos või kook?“, mis õpetas tundma toiduainete nimetusi. Seejärel asuti erinevate retseptide põhjal oma meeskonnaga koos toitu valmistama. Kui toit oli valmis, tuli teistele eesti keeles rääkida mida valmistati, mis toiduaineid ja maitseaineid selleks kasutati. Lõpetuseks sooviti „Jätku leiba!“ ja kõik said maitsta, mida üks või teine meeskond valmistanud oli. 

Projekti teine kahepäevane kohtumine toimus 19.- 20. oktoobril, samuti Nelijärve Puhkekeskuses. Esimesel päeval sai osaleda kahes töötoas. Esimeses uuriti, milliseid erinevaid võimalusi (nt joonistamine ja voltimine), saab lugude jutustamisel kasutada. Kuulati mitmesuguseid lugusid ning püüti juhendaja jutu järgi paberit voltida ja lugude põhjal joonistada. Osalejad tegid tutvust lugude ülesehituse ehk  selgrooga. 

Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Teises töötoas mängiti uuemaid ja vanemaid laulumänge. Lisaks tantsimisele tuli osalejatel püüda eesti keeles kaasa laulda. Osalejate arvates on kõne arendamisel suureks abiks liisusalmid ja lasteriimid. 

Päeva teises pooles meisterdati rätinukke ja valmis seitse vahvat lavastusmängu. Gruppides tuli välja mõelda stsenaarium, teha olemasolevatest vahenditest lavakujundus ja valmistada kostüümid. Kõik töögrupid asusid kohe õhinal asja kallale ning koordinaatoritel jäi üle vaid rõõmu tunda, et omavahel suheldi eesti keeles ning kogu esitamisele tulev tekst kirjutati eesti keeles. 

Teisel päeval toimusid lavastuste esiettekanded. Nalja, esinemislusti, näitlejameisterlikkust ning pealtvaatajate kaasaelamist jagus kõigile asjaosalistele. Töörühmad olid oma etteasteteks tõsiselt valmistunud ning said julguse ja nutikuse eest nii kaasosaliste kui ka projekti koordinaatorite poolt suure heakskiidu ning tänusõnade osalisteks. 

Kolmas ja ühtlasi viimane kohtumine toimus 16. novembril Tallinnas, Eesti Vabaõhumuuseumi Setu talu laudas. Eesmärgiks oli tutvustada osalejatele eestlaste taluarhitektuuri, elulaadi ja rahvakombeid ning õdusas õhkkonnas projektile ilus punkt panna. 

Viimasel projektikohtumisel esitlesid kõik osalenud lasteaiad fotoseeria või video vahendusel koduste ülesannete lahendusi. Osalejatel tuli valida eelnevatel kohtumistel läbitehtud tegevuste hulgast kaks ja need koos oma rühma lastega läbi viia. Koolituse läbiviijad olid meeldivalt üllatunud, nähes, millise põhjalikkusega olid projektis osalejad täitnud kodused ülesande. Lastega oli läbi viidud mitmeid erinevaid koolitusel omandatud tegevusi, kusjuures kasutati palju lõimitud tegevusi. 

Peale ettekandeid suunduti õuesõppe tegevusele, mis seekord nägi ette muuseumi eksponaatidega tutvumist. Kindlasti tuli külastada Sassi-Jaani talu, Köstriaseme talu, Kolu kõrtsi, Lau külapoodi ja Sepa talu. Osalejatel tuli lugeda nende eksponaatide kohta käivat informatsiooni ning leida vastused ristsõnas esitatud küsimustele. 

Projektis osalejad jäid kogu koolitusprogrammiga väga rahule ning avaldasid soovi, et midagi sellist võiks ka edaspidi toimuda. Eriti märgiti ära saadud teadmiste praktilist poolt, mida on võimalik igapäevatöös kohe rakendada. 

Läbiviijate poole pealt vaadates oli kõige keerulisem arvestada osalejate väga erineva keeletasemega. Oli osalejaid, kelle keeletase oli tasemel A1 ja neid, kes valdasid keelt heal, C1 tasemel. Projektis osalejad kinnitasid, et tänu keelesilla projektile on nad edaspidi palju julgemad osalema ja aktiivselt kaasa rääkima eestikeelsetel alushariduse teemalistel seminaridel ja koolitustel. 

Projekti viisid läbi Huvi OÜ täienduskoolitusasutuse koolitajad Jelena Sepp, Piret Kukk, Külli Mõtsla. Huvi OÜ Täienduskoolitusasutus www.koolitushuvi.ee

teisipäev, 11. detsember 2018

Üleskutse ettevõtetele ja koolidele - koostöiste praktikate kogumine!


Head ettevõtete ja koolide esindajad! 


Ettevõtlusõppe programmis Edu ja Tegu kogutakse häid praktikaid Eesti koolide ja ettevõtete koostöövormidest. Praktikanäiteid koondatakse kõigilt haridustasemetelt, nii koolide kui ettevõtete poolt. 

Inspireerivad näited tehakse huvilistele kättesaadavaks veebipõhises „raamatus“. Kui Teie kool on teinud tulemuslikku koostööd ettevõtetega või kui Teie ettevõte on teinud koostööd koolidega, siis see üleskutse on just Teile! 

Palun leidke veidi aega, et täita ankeet tehtud koostöö kohta, mis aitab kogumiku jaoks vajalikku sisendit koondada. Ankeedi saate täita SIIN

Kogumik saab olema praktiliseks abimaterjaliks haridusasutustele, kes soovivad õppetööd praktilisemaks muuta ja teha senisest enam koostööd ettevõtetega. Samuti ettevõtetele, kes soovivad oma toetustegevusi hariduse valdkonda suunata, kuid ei tea, millised on võimalused. 

Vastuseid oodatakse 14.detsembrini!


Koostöölugusid kogutakse ettevõtlusõppe programmi Edu ja Tegu raames, mille eesmärgiks on edendada ettevõtlusõpet kõigil haridustasemetel- ja liikides ning süvendada ettevõtlikku mõtteviisi.


teisipäev, 4. detsember 2018

Hariduskonverents algab homme: väike eelvaade 7

Hariduskonverentsi teine päev Raatuse Koolis lõpeb teemadeplokiga, mille üldnimetajaks on "mõtlemine ja aeg". Selles plokis mõtiskleb professor Marju Lauristin teemal "Kas tulevikuinimesed on tänastest vaimselt vaesemad" ning Tõnis Lukas ja Indrek Lillemägi toovad osalejateni need sõnumid, millega rikastada haridusstrateegia 2021-2035 erinevate valdkondade visioone. Konverentsi kokkuvõtte teeb Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.

Kas tulevikuinimesed on tänastest vaimselt vaesemad? 




Marju Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor. Oma teadustöös tegeleb ta ühiskondlike muutuste uurimisega ning on praegu eriti huvitatud digipöörde mõjust kultuurile ja haridusele



Oma ettekandes mõtiskleb ta selle üle, millist mõju võib avaldada raamatute asendumine sõnumite ja piltidega nutiseadmete ekraanidel tulevase põlvkonna vaimsele horisondile ja intellektuaalsele arengule. Olemata pessimist, arvab ta, et põhiline probleem on selles, kuidas vältida kultuurimälu ja kadumist ja vaimse maailma muutumist meemide pinnavirvenduseks. Haridus on ainus viis selle probleemiga toimetulekuks, kuid selleks peab haridus muutuma sihiteadlikuks sillaehitajaks uue põlvkonna vaimuilma, süvakultuuri ja virtuaalreaalsuse vahel. Selleks tuleb digitehnoloogiatel ja tehisintellektil põhineva maailma jaoks ümber mõtestada kultuurilised väärtused ja pädevused, mille kujundamist me hariduselt ootame.

Sõnumid konverentsilt, millega saame rikastada haridusstrateegia 2021-2035 konkurentsivõime valdkonna visiooni

Tõnis Lukas on olnud kaks korda haridusminister, näinud elu õpetajana, õppejõuna, Eesti Rahva Muuseumi ja nüüd Tartu Kutsehariduskeskuse juhina.

„Eelduseks, et saaksime noore arengut mõjutada, on huvi tekitamine teadmiste ja oskuste vastu. See huvi tekib, kui noor tunneb, et ta on kaaslooja, et ta huvitab kedagi ja et temast sõltub midagi. Siiani on noore arenguteel ees koolitüüpide ja ametkondlike omandivormide erisustest ning jäikadest õppekavadest moodustunud barjäärid. Need tuleb maha võtta individuaalselt arenguteelt!“

Sõnumid konverentsilt, millega saame rikastada haridusstrateegia 2021-2035 väärtuste ja vastutuse valdkonna visiooni

Indrek Lillemägi ütleb enda kohta: „Töötan iga päev selle nimel, et Emili koolist kujuneks avatud, hooliv, pühendunud ja koostöine kogukond. Jõudumööda koolitan ja kirjutan ka väljaspool Emilit. Vaimne õpikeskkond on eelkõige suhted. Usaldusväärsete ja turvaliste suhete loomisele kulutud aeg toob kuhjaga tagasi.“

Olen see, mis minu ümber, konverentsi kokkuvõte

Pille Liblik on haridusega olnud seotud ligi pool sajandit. Praegu vastutab ta Haridus- ja Teadusministeeriumis üldhariduse riiklike õppekavade arendamise ja rakendamise eest ning koordineerib algatust Huvitav Kool. Varasemast on tal töökogemus nii õpetaja kui õppejuhina.

„Mõtte- ja mõistemängud muutusid minu jaoks tähtsaks lasteaias, kui kaaslastega mõnikord ka lõunauinaku ajast sosinal sõnatähendusi mõistatasime. Unistan sellest, et ka tulevikus oleks noorte jaoks oluline mõtlemine ja mõtisklemine. Unistus saab teoks üksnes juhul, kui selle nimel tegutsetakse ja ahvatletakse juurdlema, fakte otsima ning kriitiliselt mõtlema.“


Hariduskonverentsi ohjab moderaatorina Keit Fomotškin, kes on ettevõtlik maailmaparandaja ning kes viimased 9 aastat on olnud eestvedajaks kahele mõjusale vabaühendusele - Terve Eesti Sihtasutus ja MTÜ SPIN.  Tal on Tartu Ülikoolist bakalaureuse kraad mitme aine õpetaja erialal ning magistrikraad koolijuhtimises. Viimased viis aastat on Keit vedanud eest sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi arendavat spordil põhinevat ennetusprogrammi SPIN. SPIN-programm toetab noorte vaimset õpikeskkonda ning kombineerib omavahel mõjusalt spordi, mitteformaalse hariduse ja huvitegevuse. SPINi kogemus näitab, et õnnelikud noored oskavad hoida ennast ja teisi.

pühapäev, 2. detsember 2018

Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 6

Täna jätkame 6. detsembril hariduskonverentsil toimuvate paralleelsessioonide teemade ja läbiviijate tutvustamist.

Minu missioon, minu inimesed, minu seljakott – koolijuhi võimalused kujundada vaimset õpikeskkonda

Ain Tõnisson on Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor. Taustalt on ta matemaatika õpetaja samas koolis, vahepealsel ajal vastutanud Tartu Ülikoolis ning haridusministeeriumis põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade eest, samuti juhtinud haridusministeeriumi välishindamis- osakonda. 
„Iga õpilane, iga õpetaja ja iga kool on erinevat nägu. See on tore. Kui me tahame seda mõtet säilitada, siis peame julgustama ja laskma igal vastutada enda näo eest.“

Marjeta Venno on üks Tartu Erakooli (TERA) asutajatest, kes praegu töötab TäheTERA direktorina. TERA üks siht on olla heaolu loov kool, mis saab alguse toetava õpiruumi loomisest.
„Koolis peab olema hea nii lapsel kui õpetajal, vanemal kui koolijuhil.“

Ave Kikas on gümnaasiumi füüsikaõpetaja haridusega ning alates 2001. aastast koolis töötanud – esialgu õpetaja ja klassijuhatajana, seejärel õppealajuhatajana ning paar viimast aastat nüüd koolijuhina Mooste mõisakoolis. Ave on Mooste Mõisakooli koolijuht ning kolme poja emana on ta tuttav ka lapsevanema rolli ja ootustega koolile.
„Tunnen, et olen väga seotud ka kohaliku kogukonnaga, kelleks on lapsevanemad ja pereliikmed, kohalikud elanikud ja ettevõtjad. Oleme ühiselt uhked oma saavutuste üle ning toetame üksteist. Sellist kindlat ja sooja meie-tunnet suures linnas ei teki, seetõttu toetan väga tugevate maakoolide püsimajäämist ning arengut."

Aruteluringis osalejatega mõtiskletakse vaimse õpikeskkonna teemal ennekõike koolijuhi vaatenurgast lähtuvalt. 
Missioonist: Mille nimel hommikul koolimajja tuleme? Mis paneb õpetajal silma särama? 
Inimestest ja seljakotist: Kuidas õpetajaid võimestada, et neil silm säraks? Millised on praktilised nipid positiivse töökeskkonna loomiseks? 
Seljakoti kandjast: Kuidas ise koolijuhina koolis ellu jääda? Kes ja kuidas peab hoidma ning võimestama koolijuhti?

Koolipidaja roll haridusinnovatsioonis 

Pipi-Liis Siemann on õppinud esmalt lasteaiaõpetajaks ning seejärel sotsiaaltööd, töötanud sotsiaaltöö spetsialistina ning arendusjuhina nii kohalikus omavalitsuses kui kutsekoolis. Ta töötab seitsmendat aastat Türi vallavanemana ning on ametiülesannete käigus juhiks, suunajaks ning abiliseks kümnele haridusasutuse juhile. Pipi-Liis õpib Tallinna Ülikoolis hariduse juhtimise magistriõppes, et tunda nüüdisaja väljakutseid hariduses ning ühiskonnas ja olla muutustes arukaks otsustajaks ning toetajaks. 
„Kool on kohtumispaik erinevatele inimestele, vaadetele, väärtustele ja kogemustele. Vaimne õpikeskkond meie koolides peab looma võimalusi, avardama maailmapilti, andma võimaluse katsetada, osaleda ning arvamusi kujundada; ergutama unistusi ja andma nii õpilastele kui õpetajatele eduelamuse.“

Marika Saar on Elva abivallavanem, kelle vastutusvaldkonda kuuluvad haridus-, kultuuri-, spordi-, noorsootöö-, sotsiaalküsimused, tervisedendus ja kogukonnaliikumine. Elva vald tekkis kuue omavalitsuse ühinemisena ning sellest tulenevalt on väljakutsed igapäevased. Haridusvaldkonnas on tegemist täiesti uue kompetentsi väljaarendamisega kohaliku omavalitsuse tasandil. 
„Minu igapäevatöö teemadering on lai, kuid just see aitab luua seoseid, püstitada eesmärke ja nende nimel tegutseda. Ka hariduses on oluline lõiming nii erinevate ainevaldkondade kui osapoolte vahel.“

Mõtiskleme koos osalejatega koolipidaja rolli üle:
Kellele kuulub kooli autonoomia – kas kogukonnale, kohalikule omavalitsusele või koolijuhile? Kes ja kuidas määrab sihid ja eesmärgid? Kuidas kujuneb kooli pedagoogiline kontseptsioon, mida realiseeritakse läbi kooli õppekava? Kas omavalitsusel koolipidajana on võimalik teha oma hariduspoliitikat? Kui palju koolipidaja võiks sekkuda kooli sisulisse õppetöösse? Kas pärast haldusreformi tekkinud suurvaldades peaks haridusasutuste kvaliteet ühtlustuma või on olulisem leida eripära ja selgelt eristuda? Kas hoolekogude kaudu on võimalik teha kogukondlikku kooli?

Kuidas kootsingu abiga käivitada muutus ja areng inimestes? 

Katri Lamesoo töötab Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses, kus ta sotsioloogina tegeleb uuringute läbiviimisega. Samuti koolitab ja kootsib ta õpetajaid, toetudes lahenduskeskse kootsingu ja psühhoteraapia alasele väljaõppele. 
“Õpetaja, tunne iseennast!“

Inga Kukk töötab 2011. aastast Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses projektijuhina ning juhib praegu rahvusvahelist õpilaste idufirmade projekti DigiYouth. Inga on õppinud keeleteadust ning töötanud tõlgi ja keeletoimetajana. Ta on täiendanud end karjäärinõustamise ja gestaltteraapia alal ning läbinud kootsingu põhiõppe.
„Pean kootsingut suurepäraseks viisiks, mille abil teha töö- ja eluplaane, lahendada probleeme ning lasta end aeg-ajalt üllatada.“

Kootsing ei ole mentorlus ega juhendamine, see ei ole ka nõustamine ega teraapia. Mis see siis on? Teeme tutvust kootsingu viie põhimõtte ning kootsi põhioskuste - võimsate küsimuste ja kootsiva kuulamisega. Arutame, mida kootsingul on koolile pakkuda ning kuidas seda arendusmeetodite komplekti saaks koolijuhi ja õpetaja igapäevatöös kasutada.

reede, 30. november 2018

Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 5

6. detsembril on hariduskonverentsil osalejatel võimalus kuues paralleelsessioonis arutleda vaimse õpikeskkonna teemal erinevate nurkade alt. Järgnevalt toome teieni esimese kolme sessiooni ja nende läbiviijate tutvustused.

Nutikas tegutsemine nutika kooli nutivabas tsoonis 



Sessiooni eestvedaja Anu Vau on õpetajana töötanud 18 aastat ja õpetanud nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Viimased kümme aastat on tema kodukooliks olnud Kiviõli I keskkool. 

Õpetajakarjääri algusaastatel oli Anu väljakutse, kuidas ennast ja õpilasi diginutikaks koolitada. Viimased aastad on kaasa toonud täispöörde – kuidas õpilased juhtmemaailmast tagasi pärismaailma tuua, kuidas paeluda nende meeli erinevate mängude, raamatute ja vestlustega. 
Anu soovitab:“Kui sul on valida, et kas sul on õigus või sa oled hea, siis ole hea!” 

Diskussiooniring Anu eestvedamisel on mõeldud just neile, kellele tundub, et Digitiigri asemel peaks nüüd nii mõnigi kord appi hüppama digita tiiger. Räägime nutikolukorrast erinevate koolide esindajate silme läbi. 

Paneme pead kokku ja jagame kogemusi. 
Kui õpilaselt nutiseade ära võtta, siis mis jääb järele?
Kuidas saada nutikaks ilma nutitelefonita?
Kas peab lapsi uuesti suhtlema õpetama? Kui, siis kuidas?
Milliseid asendustegevusi võiks pakkuda nutitelefoni asemele?


Anu jagab oma kogemusi, millised erinevad mängud klassiruumis aitavad nutivabas tsoonis tegevusi korraldada.  Iga selles sessioonis osaleja peaks lõpuks kaasas saama mõned sentimeetrid ideid edasi tegutsemiseks ja soovitusi oma koolis olukorraga silmitsi seismiseks.


Kuidas muudad maailma?


Leesi Peedumäe oli kolm aastat matemaatika õpetaja ja septembris hakkas õpetama füüsikat Põlva Gümnaasiumis. Leesi leiab, et mõne aja pärast võiks ette võtta ette järgmise aine, sest ta armastab saada uusi teadmisi ja ka oma elukutset ei valinud ta konkreetse aine, vaid õpilaste pärast.

Ta leiab siiralt, et inimeste võimed on sama piiritud nagu reaalarvude hulk - uurides mistahes arvu saab alati võtta ette järgmise ja veidi suurema. Sellist eneseusku püüab Leesi Peedumäe süstida ka oma õpilastesse. 
„Ma usun siiralt, et mõtlemine on kõige seksikam tegevus. Minu missiooniks on õpetajaameti populariseerimine, sest vinged õpetajad tõepoolest muudavad maailma ja tulevikku. Kes siis veel, kui mitte nemad?“



Eerik Säre on elanud 18 kuud teisel pool Atlandi ookeani ning toonud ka koolitundidesse kaasa kogemusi ja teadmisi laiast
maailmast. Tema eesmärk on näidata kui palju ta armastab õpetamist, ning sisimas ta loodab, et mõjutab ka noori selle valdkonna peale mõtlema.

Eerik leiab, et koolitund peab olema vaheldusrikas, põnev, aeg-ajalt kukalt kratsima panev, uudishimu sütitav, kuid ainealaselt siiski professionaalne. Seega ei saa õpetaja olla vaid mehaaniline infopildumismasin, vaid äärmiselt mitmetahuline, et tund hästi õnnestuks.Geofüüsikuna õpetab ta füüsikat nõnda, et see oleks võimalikult palju seotud reaalse eluga. 

„Füüsika on fantastiline. See aitab meil mõista, kuidas maailm meie ümber töötab – ma pole näinud inimest, kes selles valdkonnas uudishimu ei tunne“. 


Silja Enok on Vändra Gümnaasiumi õpetaja.
"Mul on olnud õnne töötada paljulubavate tulevikutegijate heaks koos oma ala hästi tundvate kolleegidega. Mõtlen, et see mida igapäevaselt oma tööga loon, kestab kaua. Algus on kõige olulisem.“






Aruteluringis osalejad saavad koos Leesi, Eeriku ja Siljaga otsida vastuseid küsimustele:
Miks mõned inimesed suudavad maailma muuta?
Mida teha, et maailmamuutjaid rohkem oleks?
Kuidas teha õppimine ägedaks ja teadmised, oskused väärtuseks?
Mis üldse on meie kui õpetajate suurim missioon?
Mida tahame saavutada ja kuidas selle eesmärgini jõuda?
Tule ja avalda oma saladused!

Leesi, Eerik ja Silja räägivad sellest, mis neid on inspireerinud õpetajaks saama ja jääma. Mis sära silmisse annab ja kuidas me seda õpilastele edasi proovime anda? Kuidas me selle jätkusuutlikkuse saavutada tahame?

Uurimuslik õpe vaimse õpikeskkonna kujundajana 



Kaido Reivelt töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuse juhatajana selle nimel, et füüsika tunnid Eesti koolides ärgitaks eelkõige õpilaste huvi füüsika teemadesse süveneda. Õpetaja võiks olla pigem motiveeritud õpilase mentor. Loomult on Kaido maailmaparandaja.




Kristel Uiboupin töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuses ning Kanepi Gümnaasiumis füüsikaõpetajana, lisaks sellele õpib ta doktorantuuris. 
„Mind on alati köitnud kool, õpetamine ja reaalained ning nüüdseks on minu igapäevases tegevuses kõik tegurid esindatud."


Võib väita, et füüsika on paljudele keeruline sellepärast, et õpetaja üritab seal õpilastele kellegi teise mõtteid pähe panna, mis vahel lõpeb ka pähe õppimisega. Või siis treenitakse õpilasi justkui närvivõrke mingisugusele skeemile alluvaid ülesandeid lahendama. 

Kas on võimalik füüsika tund, kus õpilane ise leiab loodusest üles seaduspärasusi, üldistab neid ja vormib mõteteks? Või piisab ka sellest, kui õpilane nende kehtivuses ise veenduda saab? Aga ainult seaduspärasused, ilma looduseta? Ühe ja sellesama teema õpetamisel viivad erinevad õppemeetodid erinevate õpitulemusteni. Mida eelistada? Kuidas seda hindamisel arvestada? Sessioonis osalejad saavad füüsikat oma käega katsuda. 


kolmapäev, 28. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 4

Hariduskonverentsi teine päev algab teemaplokiga "Mõtlemine ja selle mõjutajad". Mitmetahulist teemat avavad Tartu ja Tallinna Ülikoolide ning Tallinna Tehnikaülikooli esindajad. 

Õpetajate soov ja suutlikkus õppida



Triin Ulla on Tallinna Ülikooli koolipedagoogika õpetaja. Triin on töötanud ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana ühes Tallinna keelekümbluskoolis. Sotsiaalainete õpetajana on Triin pälvinud õpilastelt rohket positiivset tagasisidet mõtlemis- ja arutlemisvõime arendamise eest. Triinu silmis ongi kriitiline mõtlemisvõime elus üks enesetõhususe ja eneseteostuse eeldus. 

„Milline on meie haridussüsteemi üldine suutlikkus õpilaste mõtlemisvõimet toetada, mis on toetavad ja mis takistavad tegurid?“

Enda ettekandes arutleb Triin (kriitilise) mõtlemisoskuse kui olulise tulevikuoskuse teemal. 
Millist mõtlemisoskuse taset eeldab gümnaasiumilõpetajalt riiklik õppekava? Milliseid tööriistu on õpetajatel selle arengu toetamiseks tarvis? Kas tänapäeva õpetajate tööriistakast on terviklik või oleks vajadus või võimalus mõnda tööriista teritada? Kas või kuidas on õpetamise protsess ise kriitilise mõtlemise protsess? Need küsimused paiskame õhku, sest vastused on tulevikuoskuste perspektiivist tähtsad.



Kool – kas arutu vaimuvara tampimine või…?


Sten Mäses on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud ja nooremteadur. Igapäevaselt tegeleb ta küberkaitsealaste oskuste kaardistamise ja mõõtmisega ning otsib viise, kuidas muuta haridus haaravamaks ja mõtestatumaks. 

Oma ettekandes meenutab ta oma kesk- ja põhikooliaegseid õpikogemusi ja analüüsib, mis oleks võinud teistmoodi olla. Seejärel räägib, milliseid võtteid on ta ülikoolis õpetamisel kasutanud, et muuta õppeprotsess huvitavamaks nii tudengitele kui ka iseendale. 

Reguleerida ennast või jätta reguleerimata – selles on küsimus?

Katrin Saks on oma akadeemiliselt ettevalmistuselt inglise filoloog. Praegu töötab ta Tartu Ülikoolis, kus jagab end Pärnu kolledži ja haridusteaduste instituudi vahel. Viimases kaitses Katrin oma doktorikraadi eneseregulatsiooni teemal ning on selle uurimisega tegelenud siiani. Ka huvitab teda õpetajaameti populariseerimine teema. 
„Usun elukestvasse arengusse ning loodan olla selles eeskujuks eelkõige omaenda lastele."

Katrin avab enda ettekande jooksul akadeemilise eneseregulatsiooni tagamaid ning selgitab, miks ja kuidas on vajalik toetada teadlikku õpitegevust. Õppimine on rikastav ja elamuslik tegevus, mida võiksime endale lubada elukestvalt. Selleks aga, et õppimine oleks igal eluetapil tulemuslik, vajame akadeemilise eneseregulatsiooni oskust. Eesti õpilaste hulgas läbi viidud uuringud ei anna tunnistust eriti kõrgest metakognitiivse eneseregulatsiooni tasemest. See tähendab, et noored inimesed ei ole teadlikud iseendast kui õppijast ja oma võimekusest õpitegevuses. 


reede, 23. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 3


5. detsembri konverentsipäeva lõpetab ettekannete plokk üldnimetajaga "mõtlemine ja koolielu". 

Tulevased teadusdoktorid, õpetajad ja arstid õpivad täna esimeses klassis 


Imbi Henno (PhD) on Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna peaekspert, kelle vastutusvaldkond on riiklike õppekavade arendus ja rakendamine. Ta on töötanud 16 aastat üldhariduskooli õpetajana ja sama palju aastaid Tallinna ülikoolis didaktika lektorina. Imbi teadusteemad on rahvusvahelised võrdlusuuringud TIMSS ja PISA,  loodusainete õppimine ja õpetamine ning säästvat arengut toetav haridus. Ta on European Schoolnet´i  Euroopa riikide haridusministeeriumide STEM esindajate töögrupi ja OECD programmi „Haridus 2030“ õppekava kaardistamise töögrupi liige.

Oma ettekandes annab ta lühiülevaate PISA ja TALIS uuringute sügava õppimine (deep learning) üldistustest ja Eesti õpilaste osakaalust kõrgematel mõtlemisoskuste tasemetel. Teiseks tutvustab Imbi Henno, kuidas koolis toetada õpilaste jõudmist kõrgematele mõtlemisoskuste tasemetele (kuidas kool saab õpetada rohkem ja paremini mõtlema) ja OECD programmi „Haridus 2030“ eesmärke ning 21. sajandi oskuste kujundamise ülemaailmseid rõhuasetusi.

Õpetajate stressiga toimetuleku viisid: võimalus kujundada vaimset õpikeskkonda läbi iseenda 


Liisa Pedoksaar on valdava osa oma tööelust olnud erinevates rollides ühel või teisel moel seotud haridusvaldkonnaga. Sellest õppeaastast alates täidab ta Tartu Ülikoolis õpetajakoolituse kompetentsikeskuse Pedagogicum koordinaatori ja õpetajakoolituse alusmooduli koordinaatori ülesandeid. 
„Õpetajaamet on olnud minu jaoks alati sedavõrd aukartustäratav, et selles pole tihanud end kujutledagi. Küll aga on seda olnud äärmiselt põnev uurida – eelkõige just neist aspektidest, kus on võimalik paremuse saavutamine: alustades kasvõi stressiga toimetuleku viisidest.“

Õpetajaamet on äärmiselt stressirohke elukutse, kuid õpilaste tervise ja toimetuleku uurimise taustal on õpetajate vaimse tervise teema siiani kahjuks suhteliselt vähe käsitlust leidnud. See on aga probleem, kuna terve ja iseendaga edukalt toime tulev õpetaja on hädavajalik selleks, et märgata õpilase probleeme ja muresid ning toetada õpilase heaolu; lisaks mõjutab õpetajate stressiga toimetulek ka töösooritust ning seekaudu vaimset õpikeskkonda. 

Eelnevast tulenevalt on õpetajate stressiga toimetuleku uurimine oluline nii õpetajate endi kui ka õpilaste seisukohast ning õpetajate tõhusama stressiga toimetuleku toetamine aitab kaasa vaimse õpikeskkonna kvaliteedi parandamisele. Eriti inforikka sisendi stressiga toimetuleku kohta annavad toimetulekuprofiilid – läbilõiked inimeste poolt kasutatavatest erinevatest toimetulekuviisidest. Ettekandes leiavadki käsitlust Eesti õpetajate valimi põhjal tuvastatud iseloomulikud stressiga toimetuleku profiilid.

MÕK, OK, aga TOT?


Kati Aus on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajahariduse konsultant ja hariduspsühholoogiaga seotud ainete õppejõud. Kati arutab peamiselt selle üle, miks mõnest teemast on keerulisem aru saada kui mõnest teisest, miks me kasutame sageli ebamõistlikke õpistrateegiaid ning miks me mõnikord justkui ei lubagi oma mõtlemisel tööle hakata. 
„Minu tänase päeva äng: kuidas aidata lastel kujuneda õppijateks, "kes teavad, mida teha, isegi siis, kui nad ei tea, mida teha" (Hattie & Donoghue, 2016)“.

Kolm kaunist sõna: õppimine, mõtlemine ja metakognitsioon. Neist kõigist tahaks mõtelda. Veel tahaks mõtelda, kas on mõtet mõtlema õppida ja kas mõtlemine üldse ongi õpitav. Võiks ka mõtelda, mida Gardner mõtles ja mida Gardnerist mõteldakse. Mida üldse tunnetustegevusest mõteldakse ja on sel mõttel üldse mõtet? Sellest kõigest tahaks mõtelda ja metakognitsioonist samuti.

Ülevaade välishindamise arengutest


Kristin Hollo on pikalt töötanud Haridus- ja Teadusministeeriumis erinevatel ametikohtadel. Ta alustas õigusosakonnas, kus tegeles alus- ja üldhariduse ja keelevaldkonna juriidilise poolega. Seejärel töötas ta ministeeriumi nõunikuna strateegilise õigusloome alal üldhariduse valdkonnas. Välishindamisosakonna juhatajana on Kristin Hollo toimetanud viimased neli aastat.


On rõõm nentida, et õppekeskkonnale pööratakse üha enam tähelepanu. Nii ka välishindamises. Eksamitele on lisandunud riiklikud rahuloluküsitlused, mis praeguseks on koolide ja lasteasutuste poolt kenasti vastu võetud. Arendame õpitulemuste välishindamise osaks olevate testide uut põlvkonda, mis loodetavasti pakuvad senisest sisukamat ja avaramat tagasisidet ning on koolidele ja õpetajale toeks õppekeskkonna kujundamisel. 

Samas arutleme, milline on lõpueksamite mõju vaimsele ja sotsiaalsele keskkonnale ning milline peaks olema õpitulemuste välishindamise korraldus, et oleks tagatud vajalik paindlikkus ja samas sisukas tagasiside. Oleme üle vaatamas ka riikliku järelevalve läbiviimise aluseid ning otsimas võimalusi järelevalve korralduse kaasajastamiseks. Oma ettekandes annan lühidalt ülevaate 2018. aasta tegevustest ning plaanidest algavaks aastaks. 

kolmapäev, 21. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade 2

5. - 6. detsembril toimuval hariduskonverentsil astuvad teises teemaplokis "Mõtlemine ja teadus" kuulajate ette Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlased. 

Õpilaste õpioskuste arendamise toetamine: kooliterviklik lähenemine


Eve Eisenschmidt on Tallinna Ülikooli hariduskorralduse professor. Suurem osa tema varasemast tööst on seotud õpetajakoolitusega, sh algajate õpetajate tugiprogrammi väljatöötamisega. Hetkel on põhifookuses kooliarendus, muutusteks tingimuste loomine ja õpetajate arengu toetamine.




Eve Kikas on Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professor. Ta on koolitanud ja koolitab nii psühholooge kui õpetajaid. Tema viimase huvivaldkond on üldpädevused, nende hindamine ja arengu toetamine





Kaie Belkov on Tallinna 32. Keskkooli klassiõpetaja ja algklasside õppejuht. 2017/2018 osales ta Tallinna Ülikooli projektis "Tuleviku kool", mille käigus Tallinna 32. Keskkool keskendus õpioskuste arendamise programmi juurutamisele algkoolis.





Õpioskusi loetakse olulisteks 21.sajandi oskusteks, mida läheb vaja nii koolis kui ka hiljem, nii õppimisel kui tööelus. Selleks, et õpioskuste arengut teadlikult toetada, peavad õpetajad oskama neid nii arendada kui hinnata. 

Ettekandes tutvustatakse õpioskuste arendamise tegevusi Tallinna 32. Keskkoolis ja muutusi õpilaste õpioskustes programmi rakendamise ajal. Õppeaasta jooksul õppisid õpetajad tundma, hindama ja arendama õpioskuste erinevaid komponente (motivatsioonilisi näitajaid, õpistrateegiaid). Õpilased hindasid enda motivatsioonilisi näitajaid ja õppimist, mida õpetajad kasutasid õpioskuste arendamise edasises protsessis. Neli klassi ja nende õpetajad osalesid õpioskusi toetavas TLÜ programmis Õpime mõttega. 

Ettekandes arutletakse ka, kuidas juhtida süsteemsete muutuste sisseviimist koolis nii, et õpetajad saaksid vajalikku tuge, neil tekiks huvi õpioskuste programmi ühiselt edasi arendada ja üksteiselt õppida.

Mõtestatud kohalolu ja tähenduslik õppimine lastega filosofeerimise kaudu

Egle Säre töötab Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis, kus ta õpetab aineid, mis seotud õppe kavandamise, pedagoogilise psühholoogia,  kasvatuse, õppetöö organiseerimise ja lastega filosofeerimisega. Laste ja noortega filosofeerimise meetodit on ta aastaid uurinud, katsetanud ja arendanud. Need on ühisarutelud, kus pannakse alus empaatia, sallivuse ja mõtlemisoskuste arengule, mis võimaldavad kasvatada vaimsust õpikogukonnas ning toetada vastutus- ja kohusetunde kujunemist. 

„Olen veendunud, et iga laps ja noor peab tundma ennast väärtuslikuna ning peab saama kogeda, et tema mõtted ja seisukohad on väärtuslikud.



reede, 16. november 2018

Hariduskonverentsi esinejad ja teemad: väike eelvaade I

Alustame 5.-6. detsembril 2018 Tartus toimuva hariduskonverentsi "Olen kohal, mõtlen kaasa" isutekitajate pakkumist.


Tuleviku tööturg ja tulevikuoskused

Tartu Ülikooli makroökonoomika professor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets annab oma ettekandes lühikese ülevaate Eesti uue haridusstrateegia konkurentsivõime töögrupi esimestest järeldustest. Eesti haridusstrateegia aastani 2035 sisaldab ettepanekuid, mis puudutavad hargmaisuse ja rände teemasid, kõrgharidust ja teadust ning nende rahastamist, elukestvat õpet ja haridussüsteemi tervikuna, aga ka õpetaja rolli ühiskonnas. 


Meie ees seisavad tulevikus mitmed olulised valikud: kuidas peaks jagunema üksikisiku ja riigi vastutus ja valikuvabadus haridusteede valimisel, mil määral peab haridussüsteem vastama tänase tööturu vajadustele ning kas riik peaks toetama majandust laiapõhjaliselt või läbi fookusvaldkondade. Konkurentsivõime töögrupp on ühel meelel selles, et ülekantavate oskuste  (üldpädevuste) roll tulevikus kasvab oluliselt ja seetõttu tuleks nende õpetamisele kõikidel haridustasemetel palju rohkem tähelepanu pöörata. 

"Tuleviku tööturg on väga paindlik, mis eeldab ka paindlikke töötajaid, kes on võimelised  kogu elukaare jooksul ennast täiendama ja vajadusel ka ümber õppima,“ ütleb professor Eamets.


Vabaduse tuul puhub – mõtlejad ja vaimne keskkond Stanfordis

Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste viibis hiljuti külalisteadlasena Stanfordi Ülikoolis H-STAR instituudis, mis on pühendunud inimest ja tehnoloogiat ühendavatele kõrgetasemelistele teadusuuringutele. 1891. aastal asutatud ülikoolis töötab praegu 17 Nobeli preemia laureaati ning naabruses asuvas Räniorus on sündinud Google, Apple, Facebook, Tesla jpt. 

Margus Pedaste püstitab küsimuse, kas edu taga võib olla piirkonna eriline vaimsus, mis kutsub üle maailma kokku inimesi, kes tahavad midagi olulist ära teha. Ta näitab oma ettekandes mõningaid asjaolusid,  mis näitavad Stanfordi Ülikooli erinevust Tartu Ülikoolist. Samas on kõik need sama hästi rakendatavad ka meil Eestis. „Mis oleks, kui pööraks uue lehekülje?“ küsib professor Pedaste.



Kes õpetab meid filosofeerima?

Katrin Pärn on näitleja, lavastaja ja ema. Ta ütleb: „Ma soovin, et mu lastest kasvaksid leidlikud ja mõtlemisvõimelised inimesed, aga kas ma tean praeguses ajal, mida see täpselt tähendab?“

kolmapäev, 7. november 2018

Kakskeelsus kui pooltäis klaas

Kirjanik Elin Toona, kes põgenes koos ema ja vanaemaga sõja eest 1944. aastal, sihtkohaks Inglismaa, rääkis raamatus „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ muuhulgas sellest, kui keeruline on võõras keelekeskkonnas toime tulla. Veelgi enam rõhutas ta aga, kui oluline oli õppida ära korrektne inglise keel ja kui keeleõppimise keeruline teekond selja taga, oli Elinil teiste ees eelis – tema suhtles nii eesti, saksa, prantsuse kui väga heas inglise keeles. 

Kahtlemata värvika ja traagilise näite kõrval ei saa me üle ega ümber asjaolust, et 21. sajandi maailm soosib enam kui kunagi varem keeleoskust. Piirid on lahti, inimesed rändavad, kolivad, uudistavad ja segunevad kõikides globaliseerumisega kaasnevates hädades ja rõõmudes. Võõras keelekeskkonnas toime tulla on keeruline ja sellele ei saa vastu vaielda. Tõrjutus, mahajäämus ja erinevus tavapärasest toovad eriti noorte puhul tahes-tahtmata kaasa teistmoodi sotsiaalse staatuse. See omakorda tekitab trotsi, pahameelt ja alamotiveeritust, mis tõenäoliselt on üks lõimumise ilmestavaid aspekte ka Eesti kontekstis. 

Muukeelsele noorele on Eestis tegelikult kätte antud võluvits, millega tagada (või vähemasti luua kõrgendatud eeldused) endale tulevikus töökoht, hea elujärg, sotsiaalne staatus ja kõige selle kõrval oma kultuuri-kommete säilimine. Kui kohalikus keskkonnas saab eesti keel üsna kiiresti selgeks ja varakult on kaks heal tasemel keelt suus, on see tugev eelis tööturul. 

Keeleõppimise soodustamine, olgu koduseks keeleks vene, ukraina, araabia või inglise keel, peab algama vanematest inimestest noore ümber, kes kohaliku keele vajalikust selgitada püüaksid ja noori raskustest läbi aitaksid. Need inimesed saavad olla eelkõige vanemad ja õpetajad, kes mõistavad eesti keele olulisust Eestis elamisel, siin sotsialiseerumisel ja lõimumisel. 

Olukord võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on paranenud. Keelekümbluse headest tulemustest räägitakse igal pool Eestis. Tänapäevased keelekümblusmeetodid on välja töötatud nii, et lisaks tavapärasele õppetööle õpitakse selgeks ka eesti keel, kusjuures uurimused kinnitavad, et üldist õppeedukust see ei pärsi. 

On rõõm näha, et lisaks üldhariduskoolide edukale keelekümblussüsteemile on ka teistes asutustes aina rohkem näha hariduslikke ja meelelahutuslikke tegevusi, mille eesmärgiks on keeleoskuse parandamise läbi tugevam lõimumine. Selliseid tegevusi ja programme pakub näiteks Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. 

Keelekümblusprogramm „Sport ühendab!“ on mõeldud keelekümbluskoolidele, muutes muuseumi avatuks kõigile Eesti noortele olenemata nende keelelisest taustast või tasemest. Enne tundi tulekut saadetakse õpetajale materjalid, millele tund on üles ehitatud. 

Programmi läbiviimisel järgitakse keelekümbluspõhimõtteid vastavalt õpilaste eesti keele tasemele ja nad saavad nii lugeda-kirjutada-rääkida ja seda kõike interaktiivse koguperemuuseumi õhustikus, mis võimaldab edukalt õpitut mänguliselt meelde jätta või korrata. 

Nüüd, kui meetodid on olemas ja neid pakutakse, jääb vaid üks küsimus – kuidas viia muukeelse elanikkonna teadlikkus nende käes olevast potentsiaalsest võluvitsast tänasest kõrgemale tasemele? Kuidas teha selgeks keelekümbluse kasulikkus lapse tulevikule? Ka Elin Toona memuaarides võis tabada küllalt neid perekondi, kes Inglismaal elamisest hoolimata oma lastele heal tasemel keeleoskust liialt vajalikuks ei pidanud. Võib kindel olla, et need vanemad sulgesid sotsiaalses, majanduslikus ja kultuurilises mõttes oma järeltulevale põlvele nii mõnegi ukse. 

„Sport ühendab!“ projekti rahastab Kultuuriministeerium ja toetab Integratsiooni Sihtasutus.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum