Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 6

Täna jätkame 6. detsembril hariduskonverentsil toimuvate paralleelsessioonide teemade ja läbiviijate tutvustamist.

Minu missioon, minu inimesed, minu seljakott – koolijuhi võimalused kujundada vaimset õpikeskkonda

Ain Tõnisson on Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor. Taustalt on ta matemaatika õpetaja samas koolis, vahepealsel ajal vastutanud Tartu Ülikoolis ning haridusministeeriumis põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade eest, samuti juhtinud haridusministeeriumi välishindamis- osakonda. 

„Iga õpilane, iga õpetaja ja iga kool on erinevat nägu. See on tore. Kui me tahame seda mõtet säilitada, siis peame julgustama ja laskma igal vastutada enda näo eest.“

Marjeta Venno on üks Tartu Erakooli (TERA) asutajatest, kes praegu töötab TäheTERA direktorina. TERA üks siht on olla heaolu loov kool, mis saab alguse toetava õpiruumi loomisest.
„Koolis peab olema hea nii lapsel kui õpetajal, vanemal kui koolijuhil.“

Ave Kikas on gümnaasiumi füüsikaõpetaja haridusega ning alates 2001. aastast koolis töötanud – esialgu õpetaja ja klassijuhatajana, seejärel õppealajuhatajana ning paar viimast aastat nüüd koolijuhina Mooste mõisakoolis. Ave on Mooste Mõisakooli koolijuht ning kolme poja emana on ta tuttav ka lapsevanema rolli ja ootustega koolile.

„Tunnen, et olen väga seotud ka kohaliku kogukonnaga, kelleks on lapsevanemad ja pereliikmed, kohalikud elanikud ja ettevõtjad. Oleme ühiselt uhked oma saavutuste üle ning toetame üksteist. Sellist kindlat ja sooja meie-tunnet suures linnas ei teki, seetõttu toetan väga tugevate maakoolide püsimajäämist ning arengut."

Aruteluringis osalejatega mõtiskletakse vaimse õpikeskkonna teemal ennekõike koolijuhi vaatenurgast lähtuvalt. 

Missioonist: Mille nimel hommikul koolimajja tuleme? Mis paneb õpetajal silma särama? 

Inimestest ja seljakotist: Kuidas õpetajaid võimestada, et neil silm säraks? Millised on praktilised nipid positiivse töökeskkonna loomiseks? 

Seljakoti kandjast: Kuidas ise koolijuhina koolis ellu jääda? Kes ja kuidas peab hoidma ning võimestama koolijuhti?

Koolipidaja roll haridusinnovatsioonis 

Pipi-Liis Siemann on õppinud esmalt lasteaiaõpetajaks ning seejärel sotsiaaltööd, töötanud sotsiaaltöö spetsialistina ning arendusjuhina nii kohalikus omavalitsuses kui kutsekoolis. Ta töötab seitsmendat aastat Türi vallavanemana ning on ametiülesannete käigus juhiks, suunajaks ning abiliseks kümnele haridusasutuse juhile. Pipi-Liis õpib Tallinna Ülikoolis hariduse juhtimise magistriõppes, et tunda nüüdisaja väljakutseid hariduses ning ühiskonnas ja olla muutustes arukaks otsustajaks ning toetajaks. 

„Kool on kohtumispaik erinevatele inimestele, vaadetele, väärtustele ja kogemustele. Vaimne õpikeskkond meie koolides peab looma võimalusi, avardama maailmapilti, andma võimaluse katsetada, osaleda ning arvamusi kujundada; ergutama unistusi ja andma nii õpilastele kui õpetajatele eduelamuse.“

Marika Saar on Elva abivallavanem, kelle vastutusvaldkonda kuuluvad haridus-, kultuuri-, spordi-, noorsootöö-, sotsiaalküsimused, tervisedendus ja kogukonnaliikumine. Elva vald tekkis kuue omavalitsuse ühinemisena ning sellest tulenevalt on väljakutsed igapäevased. Haridusvaldkonnas on tegemist täiesti uue kompetentsi väljaarendamisega kohaliku omavalitsuse tasandil. 

„Minu igapäevatöö teemadering on lai, kuid just see aitab luua seoseid, püstitada eesmärke ja nende nimel tegutseda. Ka hariduses on oluline lõiming nii erinevate ainevaldkondade kui osapoolte vahel.“

Mõtiskleme koos osalejatega koolipidaja rolli üle:

Kellele kuulub kooli autonoomia – kas kogukonnale, kohalikule omavalitsusele või koolijuhile? Kes ja kuidas määrab sihid ja eesmärgid? Kuidas kujuneb kooli pedagoogiline kontseptsioon, mida realiseeritakse läbi kooli õppekava? Kas omavalitsusel koolipidajana on võimalik teha oma hariduspoliitikat? Kui palju koolipidaja võiks sekkuda kooli sisulisse õppetöösse? Kas pärast haldusreformi tekkinud suurvaldades peaks haridusasutuste kvaliteet ühtlustuma või on olulisem leida eripära ja selgelt eristuda? Kas hoolekogude kaudu on võimalik teha kogukondlikku kooli?

Kuidas kootsingu abiga käivitada muutus ja areng inimestes? 

Katri Lamesoo töötab Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses, kus ta sotsioloogina tegeleb uuringute läbiviimisega. Samuti koolitab ja kootsib ta õpetajaid, toetudes lahenduskeskse kootsingu ja psühhoteraapia alasele väljaõppele. 

“Õpetaja, tunne iseennast!“

Inga Kukk töötab 2011. aastast Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses projektijuhina ning juhib praegu rahvusvahelist õpilaste idufirmade projekti DigiYouth. Inga on õppinud keeleteadust ning töötanud tõlgi ja keeletoimetajana. Ta on täiendanud end karjäärinõustamise ja gestaltteraapia alal ning läbinud kootsingu põhiõppe.
„Pean kootsingut suurepäraseks viisiks, mille abil teha töö- ja eluplaane, lahendada probleeme ning lasta end aeg-ajalt üllatada.“

Kootsing ei ole mentorlus ega juhendamine, see ei ole ka nõustamine ega teraapia. Mis see siis on? Teeme tutvust kootsingu viie põhimõtte ning kootsi põhioskuste - võimsate küsimuste ja kootsiva kuulamisega. Arutame, mida kootsingul on koolile pakkuda ning kuidas seda arendusmeetodite komplekti saaks koolijuhi ja õpetaja igapäevatöös kasutada.