reede, 18. september 2020

ETHLi lõimumisprogramm: TANTS JA LIIKUMINE KOOLITUNNIS

Juba eelmisel aastal Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu eestvedamisel hoo sisse saanud tantsulõimingu programm kulgeb edasi koostööpäevadena: praktiliste töötubade ja ideelaboriga läbi Eesti erinevate linnade: Võru, Tallinna, Rakvere ja Pärnu. 

Tantsulõiming rikastab õppimist. Foto: Anne Tamm-Kivimets

Osalema on oodatud kõik üldhariduskoolide aine- ja klassiõpetajad ning tantsuõpetajad, kes on valmis koolitundidesse tantsulist liikumist lõimima, et ainetunnid oleksid õpilase jaoks haaravad, liikumist ja õppimist soodustavad ning toetaksid tõhusamat õppeprotsessi ning üldpädevuste arengut. Eesmärgiks on suurendada ka tantsuõpetajate valmidust siduda tantsuõpet paremini üldharidusprogrammi ning õpilaste üldpädevuste arengu toetamisega. Käesoleval aastal keskendume eeskätt esimesele kooliastmele.

Sel aastal viime läbi neli koostööpäeva kohtumist:

25. september - Võrus, Just Tantsukooli saalis (Räpina mnt. 12, II korrus) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Anne Tamm-Kivimets ja Eve Noormets 

12.45-14.15 ideelabor 


23. oktoober - Tallinnas, Eesti Tantsuagentuuris (Hobujaama 12, II korrus) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Helena Pihel 

12.45-14.15 ideelabor 


6. november - Rakveres, Muusika- ja Kunstikoolis Kaur (L. Koidula 14) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Anne Tamm-Kivimets ja Eve Noormets 

12.45-14.15 ideelabor 


27. november - Pärnus, WAF Tantsukoolis (Hommiku 3, II korrus) 

11.00-12.30 praktiline töötuba – Kärt Tõnisson 

12.45-14.15 ideelabor 


Töötubades praktiseerime läbiproovitud meetodeid erinevate üldhariduskoolis töötavate tantsuõpetajate eestvedamisel. 

Ideelaborites luuakse uusi võtteid ja võimalusi, mida tulevikus katsetada ja edaspidi õppeprotsessis rakendada. 

Õppemeetodite andmebaas koondab programmi käigus kogutud materjali, mida pidevalt jooksvalt täiendatakse ning on kõigile huvilistele kättesaadav. Koondatakse teemad, mida saab ja mida on hea just tantsu ja liikumise abil õppida ja õpetada ning tuua välja näited erinevatest meetoditest kuidas seda teha. 


Osalema on oodatud kõik üldhariduskoolide aine- ja klassiõpetajad ning tantsuõpetajad. 

Osaleda võib nii ühel kui ka kõigil neljal koostööpäeval. Osalemine on tasuta. Iga osaleja enda kanda jäävad transpordi- ja toitlustuskulud. 



Tantsu lõimumise programmi eestvedajad ja täpsustavad küsimused: 

Anne Tamm-Kivimets, annekoduke@gmail.com, 5523329 

Eve Noormets, eve@notafe.ee, 5179773



Vaata veel lisaks: 








kolmapäev, 16. september 2020

Vanematekogu – kogukonnakultuuri kandja Tartu Karlova Kooli näitel

Oli rõõm ja vedamine, et kuus aastat tagasi leidus vanemaid, kes tulid kaasa ja haarasid kinni võimalusest liituda uue lähenemise – kogukonnakultuuri loomisega ning korraldasid 27. oktoobril 2015 vanemate hulgas mõttetalgud, kus omakorda lepiti kokku Karlova koolile vanemaid ühendava kogu ehk vanematekogu loomises. Oli suur soov ja valmisolek parandada koostööd kodu ja kooli vahel ning lapsevanemate omavahelist suhtlemist, aidata kaasa efektiivsemale infovahetusele, olla hoolekogule partneriks, panustada mitmesugustesse tegevustesse ja teha koolile aktiivselt ettepanekuid, kuidas koolielu omalt poolt toetada.

Väiksemates töögruppides on tegeletud paljude teemadega, mida on kooliga koostöös kokku lepitud ja vajalikuks peetud ellu viia. Vanemate initsiatiivil ja/või aktiivsel toel on sisustatud kooli puhkenurkasid ja muudetud mängulisemaks kooli siseõu, korraldatud õpilaste arvamusfestivali ning aidatud korraldada karjäärinädalaid, tervisepäeva, vanemate- ja perepäevi, jõululaatasid, aidatud liituda kiusamisvaba kooli ning liikuma paneva kooli projektiga, tegeletud koolirõõmu suurendamise ja kiusamise ennetamisega, koolitatud aktiivselt vanemaid.
Jõululaat Karlova Koolis. Foto: Erakogu.

Paremat infovahetust silmas pidades koostati igal aastal uuendatav vanemate andmebaas ja käsiraamat lapsevanematele. Kogukonnakultuuri edendamise eesmärgil viidi läbi koostöös naaberkooliga laulupäev. Kaasa on räägitud ja kogemusi jagatud toitlustamise, digivahendite kasutamise, õppetegevuse mitmekesistamise, aktiivse vahetunni ning liikluskorralduse teemadel. Kogu kool tervikuna on nendest ettevõtmistest võitnud. Mõnest tegevusest (nt laadad, karjääripäev, vanemate seminarisari) on kujunenud traditsioon, mida oodatakse juba ette.
Talgud Karlova Koolis. Foto autor: Ako Rääbis, erakogu

Täna ei kahtle enam keegi, et vanematekogu annab suurepärase aluse heale koostööle kodu ja kooli vahel. Alusetu oli algne hirm, et vanematekogu kaudu hakkavad lapsevanemad liigselt sekkuma kooli igapäevastesse tegemistesse. Aja jooksul on selginenud rollid, on mõistetud, kui kasulik on kasutada vanemate kogemusi ja kontakte ning pidada dialoogi. Lisaks on lapse jaoks oluline näha, et õpetajad ja vanemad soovivad üheskoos pakkuda parimaid võimalusi arenemiseks ja õppimiseks. 

Kõige positiivse kõrval on olnud ja on jätkuvalt ka väljakutseid: vähene ajaressurss, vanematekogu aktiivsete liikmete hoidmine ja järelkasvu tagamine, teiste vanemate kaasamine ja aktiveerimine.

Järgnevateks aastateks on vanematekogu seadnud eesmärgiks aidata kaasa kogukonnakooli kujunemisele ja hoidmisele, klassikogukondade tugevdamisele, laste koolirõõmu säilitamisele ja kasvatamisele, õppetegevuse mitmekesistamisele ning vanemate ja kooli koostööle mitmekesistes koolielu puudutavates küsimustes. 

Tartu Karlova Kooli positiivsele kogemusele tuginedes saab soovitada: vanematekogu võiks olla igas koolis. 


Sigrit Mahla, vanematekogu liige 


Heidi Kiuru, koolijuht

reede, 11. september 2020

Klass pahupidi! Mis nüüd saab?!

Maailmas möllav koroonaviirus sundis märtsis ka Eesti õpilased-õpetajad koolimajadest kodukontoritesse ja magamistubadest said uued klassiruumid. Klassiruum pöörati ümber.

Ümberpööratud klassiruumi (ingl k flipped classroom) õpetamis- ja õppimismeetod on maailmas tuntust kogunud juba paarkümmend aastat. Mida see tähendab? Kasutame selgitamiseks illustratsiooni Heng Nee Moki 2014. aastal ilmunud teadusartiklist:
Ümberpööratud klassiruumi põhimõte on tegelikult väga lihtne. Kõik, mis enne tehti klassiruumis, tehakse nüüd enne tundi kodus (ingl.k. pre-work, pre-learning) ja klassiruumis toimub õpitu kinnistamine ja seoste loomine, õpetaja on siinjuures juhendaja ja suunaja rollis (Bergmann & Sams, 2012). Einike Pilli ja Taavi Vaikjärv on selle sõnastanud nii: „Ümberpööratud klassiruum on õppeprotsessi ülesehitamise meetod, kus õppija omandab uue informatsiooni iseseisvalt, tavaliselt kodus, ja kontaktõppe aega kasutatakse teadmiste sünteesile õppija-õppija ja õppija-õpetaja suhtluse kaudu“ (Pilli&Vaikjärv, 2015, lk 166). 

Minule meeldib ümberpööratud klassiruumi meetodi juures kõige enam see, et õpilane saab ise oma õpiteed ja õppimiseks kuluvat aega juhtida. Pea kõik vajalikud õppematerjalid on ju veebis olemas. Näiteks kui õpilane käib õhtuti trennis, siis ta saab ise valida, kas ta loeb kodutööks etteantud teksti ära enne või pärast trenni. Lugemiseks, video vaatamiseks või mõistete õppimiseks ei ole vaja õpetaja juuresolekut, seda saab teha iseseisvalt. Küll aga on hea, kui õpetaja on juures keerulisemate ülesannete lahendamisel ja seoste loomisel ning aitab-juhendab klassiruumis ühiste arutelude ja diskussioonide juhtimisel. Tunnis on õpilastel hea võimalus ennast väljendada ning öelda, mis oli kodutöö juures rasket või mis jäi arusaamatuks. Nii on õpetajal võimalus uuesti selgitada ja näiteid tuua. Õpilastel on sellises tunnis suurem võimalus õppida tegema koostööd ning samal ajal arendada iseseisvust, loovust ja ennastjuhtivust. 
Kui õpilane saab valida, siis seda valikut tehes ta vastutab enda valiku eest, mis on kooskõlas nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetega (Tamm, Peitel, Pedaste & Leijen, s.a.).

Artikli autor Kaire Kollom-Vahtra on
käsitöö ja kodunduse õpetaja Kammeri Koolis. Foto: Erakogu.

Olen ise taustalt käsitööõpetaja ning oma bakalaureusetööd kirjutades uurisin käsitööõpetajate käest, kas ja kuidas nad kasutavad ümberpööratud klassiruumi õppemeetodit ning millised on nende hinnangul seda soodustavad ja takistavad tegurid (Kollom-Vahtra, 2019). Selgus, et kaks kolmandikku vastanutest kasutas või oli kasutanud ümberpööratud klassiruumi meetodit. Positiivsena toodi välja, et tunniaega saab produktiivsemalt ära kasutada ning lõimida erinevaid õppeaineid (inglise keel, ajalugu, matemaatika). Õpilased nimetasid selle meetodi juures positiivsena koostöist õppimist, iseseisvuse ja loovuse arengut ning motiveeritust. Mis aga võiks saada takistuseks? Toon näite ühest põhilisest takistavast tegurist, mida olen ka ise kogenud. 

Õpilastel oli ülesanne kodus enne käsitöö tundi valmis lõigata kangatükid suurusega 20x20cm. Kanga mõõtmine ning väljalõikamine on tegevus, mida õpilane saab teha iseseisvalt ja just sellel ajal, kui talle sobib – sellise tegevuse jaoks ei ole vaja õpetaja juuresolekut. Kodutööd andes rõhutasin ettevalmistuse olulisust, et tunnis saaks koheselt hakata õmblema. Juhtus aga nii, et kahel õpilasel oli kodune ettevalmistustöö tegemata. Õnneks olin mina ise tunniks hästi ette valmistunud ja mul oli paar komplekti kangatükke valmis lõigatud. Tunnis me vaatasime õiget tehnikat: kuidas kangatükid selliselt sättida, et kokku õmmeldes oleksid nurgad millimeetripealt täpsed. Kodutöö tegemata jätnud õpilased said koos teistega ära õppida olulisemad töövõtted, kuid mitte nii palju harjutada ja samas mahus tööga edasi jõuda kui kaaslased. Tunni lõpus said õpilased reflekteerida, mida tunnis õpiti, kas ja kuidas saadud teadmist edaspidi kasutada. Õpilased tõid välja olulise õppetunni, mille nad tol päeval said: ettevalmistus on väga oluline. Edaspidi seda probleemi ei esinenud.

Ettevalmistus tunniks. Foto: Erakogu.

Ümberpööratud klassiruumi õppemeetod on üks võimalus ka siis, kui koroonaviirus peaks meid taas distantsõppele sundima. Neile, kes seda varem kasutanud pole, annan mõned näpunäited, milleks võiks minu arvates kasu olla:

1. Alustuseks tuleb õpilased õpetada videoid vaatama. Esimeses tunnis ei pea see olema üldse ainega seotud (võib, aga ei pea). Käsitöös vali näiteks välja mõni origami voltimise õpetus, mille raskusaste soib õpilaste vanuse ja arengutasemega. 

2. Anna õpilastele paber ja näita neile klassiruumis videot seda katkestamata. Õpilased peavad voltima oma looma või linnu vastavalt videos antud juhistele. Tavaliselt juhtub see, et alguses proovivad kõik õpilased oma looma voltida, kuid mitte kõigil ei õnnestu see hästi või nii kiiresti, kui videos ette näidatakse. 

3. Arutlege koos õpilastega, mis oli kerge ja mis oli raske. Enamasti hakatakse kurtma, et video käis liiga kiiresti ja kõiki etappe ei jõudnud jälgida. Järgmine arutlege, kuidas oleks võimalik teha nii, et kõik õpilased jõuaksid videos toimuvat jälgida ja selle järgi tegutseda. Õpilased pakuvad: „iga liigutuse järel vajutada paus“. Aga siis hakkab ju kiirematel igav? Nii jõuavad õpilased ise rahuliku arutelu käigus selleni, et neile tuleb jagada linki videoõpetusele ning igaüks saab töötada enda valitud tempos. 

4. Kodutööks jätan mõne origami looma voltimise ning üles tuleb märkida, mitu korda videot vaadati või pausile pandi. 

5. Järgmise tunni alguses õpilased arutlevad paarides või grupis, kuidas kodutöö õnnestus ja esitavad kokkuvõtte kogu klassile. Siis vaatame koos õpilastega uut videot ning nende ülesannes on teha märkmeid või kirjutada kommentaare. Mina käin klassis ringi ja küsin juhendavaid küsimusi või annan vihjeid, kuidas konspekteerida. Oluline on õpetajal aru saada, et tavaliselt vaadatakse videot passiivselt ja et õpilased ei ole harjunud iseseisvalt tööd kaasa tegema. Tunni lõpus on jällegi arutelu, kus ma soovin, et õpilased ise pakuksid välja meetodeid ja nippe, kuidas videot vaadata nii, et midagi ka meelde jääks. Mõnikord tuleb selliseid harjutustunde mitu korda teha. 

6. Kui video vaatamine on selge, siis tuleks samasugune protseduur läbi teha ka tekstülesandega. 

7. Nüüd on vaja koos õpilastega kokku leppida keskkonnad, kus toimetama hakkame: Zoom, Teams vm. Lisaks vastuste üleslaadimiste kohad, kuidas vajutada linki, kas äpid on telefonides olemas, kuidas Padletisse pilti lisada jne. 

8. Kui me oleme klassiruumis õpilastele ära õpetanud vajalikud õpioskused iseseisva töö tegemiseks, siis pole vaja karta uuesti distantsõppele minekut. Õpilased on valmis õppima ümberpööratud klassiruumi õppemeetodi järgi! 

Minu bakalaureusetöö küsimustikule vastanud õpetajad nimetasid ühe takistava asjaoluna seda, et õppematerjalidest on puudus ja nende loomiseks kulub palju aega ning tööd. Selleks sügiseks oleme kindlasti paremas seisus – kevadine viiruselaine tõi õpetajad kokku ja mulle tundub, et õpetajatevaheline koostöö pole iialgi nii hea olnud. Sotsiaalmeedias loodud gruppides jagati varem valminud ja vastloodud õppematerjale, kogemusi, nõuandeid, häid nippe ja soovitati õppetööks sobivaid veebikeskkondasid. Kui me õpilastelt ootame koostööd, iseseisvust, aja- ning ennastjuhtivust, siis nüüd saavad õpetajad olla uhked eeskujud. 


Soovin kolleegidele alanud õppeaastaks head klassiruumi ümberpööramist!



Kaire Kollom-Vahtra

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant, 
käsitöö ja kodunduse õpetaja Kammeri Kooli

 

Kasutatud kirjandus

Bergmann, J. & Sams, A. (2012). Flip YOUR Classroom: Reach Every Student in Every Class Every Day. USA: International Society for Technology in Education. Külastatud aadressil https://www.liceopalmieri.gov.it/wp-content/uploads/2016/11/Flip-Your-Classroom.pdf


Kollom-Vahtra, K. (2019). Ümberpööratud klassiruumi õppemeetodi rakendamine käsitööõpetajate seas ja selle rakendamist soodustavad ja takistavad tegurid. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.


Mok, H. N. (2014). Teaching Tip: The Flipped Classroom. Journal of Information Systems Education, 25(1), 7–11.


Pilli, E. & Vaikjärv, T. (2015). Ümberpööratud klassiruumi meetod kui õppija vastutuse kujundaja. KVÜÕA Toimetised, 20, 165−175.


Tamm, A., Peitel, T., Pedaste, M., & Leijen, Ä. (s.a.). Nüüdisaegne õpikäsitus. Külastatud aadressil: https://sisu.ut.ee/opikasitus.

 

 

teisipäev, 8. september 2020

Koolid jätkavad lahenduste otsimist

Möödunud kevadel avaldasime Huvitava Kooli blogis artiklisarja, milles kümme kooli kirjeldasid oma kogemusi ja koolikultuuri muutumist distantsõppe ajal. 
Kõlama jäid mõtted, mida tänaseks on juba palju korratud:

⇒ distantsõpe ei asenda kontaktõpet täiel määral - piiratud on suhtlemisvõimalused, iseseisva töö maht on liiga suur; piiratud on praktikumide läbiviimise võimalused, arutelude korraldamine, õpetaja võimalused õpilasi individuaalselt juhendada; 

⇒ osale õpilastest sobib distantsõpe hästi, teistele mitte. Õpilased, kellel oli koolis suures rühmas raske õppimisele keskenduda, said distantsõppel omas rütmis ja rahus tegutseda ning saavutasid tänu sellele paremaid õppetulemusi. Samuti said distantsõppel hästi hakkama õpilased, kel juba omandatud head iseseisva töö oskused ning kelle digipädevused on heal tasemel. Hädas olid ennekõike algklasside õpilased, kes vajasid nii õpetajate kui vanemate abi e-keskkondades orienteerumisel, tehnika kasutamisel ning õppetöö ja päeva planeerimisel. Ka oli keeruline õppetööd kodus läbi viia, kui peres kasvamas mitu kooliealist last või vanem korraga nii õpetaja kui lapsevanema rollis; 

⇒ mõned metoodilised võtted annavad distantsõppel paremaid tulemusi kui teised. Ilmnes vajadus sõnastada tööjuhendeid lihtsalt ja selgelt, sest enam polnud võimalust õpetajal klassi ees täiendavaid selgitusi jagada. Probleemiks oli e-keskkondade paljusus, mis muutis õpilase jaoks ülesannete ja õppematerjalide leidmise ning tööde esitamise aeganõudvaks ning keerukaks; 

⇒ sisuline ja edasiviiv tagasiside on oluline nii õpetajalt õpilasele kui vastupidi. Õpilase ja vanemate jaoks on oluline üheselt mõistetav märgisüsteem ning adekvaatne info õpilase edasijõudmise või hättajäämise kohta; 

⇒ muudatused koolikultuuris - paljud nõupidamised ja infojagamised on võimalik teha veebis, säästes sellega osalejate aega. Samuti saab tulevikuski küsida õpilastelt ja lapsevanematelt regulaarselt tagasisidet e-kanaleid kasutades. Õpetajate asendamise võimalused avardusid, samuti muutus reaalseks teiste koolide õpetajate kasutamine. 

Eriolukorrast tingitud kevad kiirendas mitmeid protsesse, millele koolides oli palju mõeldud, kuid rakendamiseni polnud veel jõutud. Lühikese ajaga said mõtestatud tegutsemine, fookuse seadmine ja individuaalne lähenemine kaugete-kõrgete strateegiadokumentide teooriast hädavajalikuks tegelikkuseks. Hüppeliselt paranesid kõigi osapoolte digioskused ja oskus erinevates e-keskkondades hakkama saada. Lisaks suurenesid õpilastel iseseisva töö oskused, funktsionaalne lugemisoskus. Uues olukorras hakkamasaamine nõudis ja nõuab edaspidi panustamist ja tähelepanu kõigilt osapooltelt—kooli juhtkonnalt, õpetajatelt, õpilastelt, kodudelt. 

Millele oleks vaja kooliaasta alguses mõelda? 

Meie riiklikus õppekavas on taotletavad õpitulemused sõnastatud kooliastmete kaupa - milliseid võimalusi see annab õppijakeskseks õppetöö kavandamiseks? 

Kuidas täita kevadel tekkinud lüngad, et uute teadmiste lisandumisel tekiks õpilase jaoks tervikpilt õpitavatest teemadest? Kas lünkade täitmiseks on vaja korraldada õppes midagi teisiti, kui seda seni on tehtud? 

Kuidas korraldada õpet selliselt, et õppimine oleks tulemuslik nii kooli ruumides õppides kui väljaspool neid, sh virtuaalkeskkondades? 

Kuidas hinnata kujundavalt nii, et tagasiside oleks sisult arusaadav õpilasele ja tema vanematele ning mahult jõukohane õpetajale? Millised on eristava ja mitteeristava hindamise eelised ja puudused? Kuidas üldse mõjutab tagasiside õpilase käitumist ja hoiakuid – nii õppimise, elu kui ka õpetaja isiku suhtes? 

Koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad ning teised hariduse huvipooled on nüüd kevadise kogemuse võrra rikkamad ning valmis uute leidlike lahendustega õppeaastale vastu minema. Soovin selleks jõudu ja avatud meelt ning rõõmu taaskohtumistest!

Huvitava Kooli blogisse toob sügis koolide, lapsevanemate ja õpilaste kogemuslugusid. Fookusteemadeks sel aastal: mitteformaalse ja formaalse õppe ühildamine; vanemaharidus ja vanema vastutus lapse arengu toetamisel; üleminek lasteaiast kooli ning nüüdisaegne koolikultuur.

Püsige terved ja Huvitava Kooli lainel! 


Pille Liblik

Algatuse Huvitav Kool koordinaator

Lisalugemiseks soovitusi distants- ja kontaktõppe põimimiseks ehk põimõppeks ning õppetööks pandeemiaohu ajal: 







neljapäev, 3. september 2020

Võimalusi õpetajate professionaalseks koostööks

Koostöö on elu loomulik osa. Tänu koostööle saame jagada vastutust ning lahendada probleeme või olukordi, millega on keeruline iseseisvalt toime tulla. Üha enam hinnatakse tööturul lisaks heale suhtlemisoskusele ka koostööoskusi. Tänu sellele on nüüdisaegse õpikäsituse üheks alusprintsiibiks õpilastes parema koostööoskuse arendamine, toetades ühtlasi emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust, mis tähendavad oskusi mõista ja suunata enda ja teiste käitumist, mõtlemisviise ja tundeid erinevates olukordades (Õpikäsitus, hm.ee). Nüüdisaegse õpikäsitusega muutuvad nii õppesisu kui ka viisid, kuidas õpitakse ja õpetatakse. Koostöine õppimine seisneb koos tegutsemises ühise eesmärgi nimel ning toob kaasa suurema sidususe nii koolis, kogukonnas kui terves ühiskonnas (Õpikäsitus, hm.ee).

Õpetamise ja õppimise uuring TALIS võrdleb OECD riikide õppekeskkonna ja õpetamise tingimusi (TALIS, 2018). Uuring jagab õpetajate omavahelise koostöö üldjoontes kaheks: professionaalne ja igapäevane koostöö (TALIS, 2018). Professionaalseks koostööks peetakse koostööl põhinevas professionaalses enesearenduses osalemist, erinevate klasside ja vanuserühmade ühistegevuses osalemist, samas klassis ühtse meeskonnana õpetamist ja teiste tundide vaatlemist ja nende tagasisidestamist ning igapäevaseks koostööks peetakse õpilaste õppeedukuse üle arutlemist, meeskonna koosolekutel osalemist, koostööna ühtsete hindamisstandardite loomist ja kolleegidega õppematerjalide vahetamist (TALIS, 2018). 

2018. a korraldatud õpetamise ja õppimise uurimusest TALIS selgus, et õpetajad teevad vähe professionaalset koostööd (Tabel 1). Võrreldes 2013. aastal tehtud TALIS-e uurimusega ei ole tulemused paranenud. 2016. aastal kaitsesin Tartu Ülikoolis oma bakalaureusetööd teemal „Üldhariduskoolide õpetajate hinnangud õpetajatevahelisest koostööst koolis“, et selgitada välja, mis soodustab ja takistab õpetajate omavahelist koostööd (Kõõra, 2016). 2018. aasta TALIS-e tulemuste valguses on asjakohane vaadelda nimetatud bakalaureusetöö tulemusi ning jagada enda kogemusi õpetajana töötades ning tuua selle kaudu ka võimalikke lahendusi, kuidas koostööd soodustada.

Tabel 1. Õpetajate hinnangud eri koostöövormide kasutamisest vähemalt korra kuus (TALIS 2018, 2020).


Asusin Tartu Forseliuse Kooli noore põhikooliõpetajana tööle juba ligi kuus aastat tagasi. Olen seljatanud kriitilise läbipõlemise perioodi ja oskan üha paremini enda tööd planeerida nii, et säästan end järjest edukamalt suurest hulgast ületundidest, ega lase end ebameeldivatest vahejuhtumitest ülemäära segada. Siinkohal mängib suurt rolli hea läbisaamine oma kolleegidega, mida on kooli juhtkond suurepäraselt soosinud ühiste väljasõitude, tähtpäevade ja muude ürituste korraldamisega, olles ise alati avatud õpetaja rõõmudele ja muredele. Usun, et head mitteformaalsed suhted ennetavad läbipõlemisohtu. See on aluseks ka heale professionaalsele koostööle (Donaldson, 2011). Kui positiivsed suhted on saavutanud, on koolijuhil lihtsam suunata ja õpetajal ise algatada professionaalset koostööd, mis oleks loomulik ning tuleneks õpetajate enda soovist ning sisemisest motivatsioonist. 

Arvan, et koostööd soodustaks õppeainetevahelise lõimingu selgem korraldamine. Tihti tuntakse lõimingu planeerimist kohustusliku tööna ega suudeta seda õppetöösse omavahelises koostöös integreerida nii, et see oleks orgaaniline ja päriselt ka laiendaks läbi seoste õpilaste silmaringi. Lõiming on see võtmekoht, mis suunaks õpetajad ühtselt klassis õpetama. Aluseks võiks olla konkreetsed muudatused õppekavas, kus ei ole ainult märksõnadena välja toodud lõiminguvõimalused, vaid õppeaineteülesed uued õppekavad, mida lisaväärtusena annavad erinevate ainete õpetajad koos. Siit järgneks muudatus tunniplaanis, mida peaks kohandama nii, et tunni kestus oleks pikem, mis võimaldaks teemade sügavamat mõistmist ning soodustaks sisukamat analüüsi. Kindlasti vajaks see mõte valmisolekut, kuna õpetajad on individualistid ning on harjunud üksi tegutsema ning vastutama.
Tartu Forseliuse Kooli õpetajate koostööseminar. Foto: Erakogu.

Nüüdisaegne õpetajat iseloomustab pidev isiklik professionaalne areng. Omavaheline koostöö on üks võimalustest, kuidas seda toetada. Minu bakalaureusetöö tulemustest selgus, et algajad õpetajad peavad oluliseks kogenud õpetajalt õppimist ja ka vastupidi (Kõõra, 2016). Üks võimalus teineteiselt õppida on tunnivaatlused ja nende tagasisidestamine. Tartu Forseliuse Koolis on tunnivaatlused saanud harjumuspäraseks ja välja on kujunenud tunnivaatluskuud. Sel õppeaastal oli prioriteediks õpilaste eneseregulatsiooni toetamine. Õpetajatele anti ülesandeks vaadelda ning tagasisidestada kolleegi tundi ja märgata neid olukordi, kus õpetaja toetas või oleks saanud toetada õpilaste eneseregulatsiooni. Tunnivaatluste edasiarendusena võiks rohkem vaatlusi toimuda ka teistes koolides. Näiteks suuremates linnades on loodud aineühendused, mille kaudu saaks toetada omavahelist professionaalset koostööd ning arengut, soodustades erinevates koolides teineteise tundide külastamist, mis võimaldaks anda tagasisidet lähtudes ainespetsiifikast. 

Uudse tunnivaatluse ja tagasisidestamise meetodina rakendab kool, kus töötan, IRIS tunnivaatlussüsteemi: õpetaja filmib enda tundi ning hiljem vaatab salvestist ja tagasisidestab ennast ise või teeb seda koos kolleegidega. Korraga analüüsitakse tunnist ühte või paari aspekti ning antakse positiivset ning edasiviivat tagasisidet. Enda tundide filmimine ja (ühine) tagasisidestamine peaks muutuma tavapäraseks praktikaks, kuidas toetada nüüdisaegset õpetajat. 

Professionaalse isikliku arenguga kasvab ka professionaalne koostöö. Nüüdisaegne õpetaja teab, et õpilase õpihimu ja sära hoidmiseks peavad õpetajad oma jõud ühendama. 


Airit Kõõra
Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant ja Forseliuse Kooli õpetaja


Kasutatud kirjandus 

Donaldson Jr, G. A. (2001). Cultivating leadership in schools: Connecting people, purpose, 

and practice. Teachers College Press. 

Kõõra, A. (2016). Üldhariduskoolide õpetajate arvamused õpetajatevahelisest koostööst koolis. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. 

Taimalu, M., Uibu, K., Luik, P., Leijen, Ä & Pedaste, M. (2020). Õpetajad ja koolijuhid väärtustatud professionaalidena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 uuringu tulemused, 2. osa. Külastatud aadressil https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2020/04/TALIS2_kujundatud.pdf. 

Õpikäsitus (s.a.). Külastatud aadressil https://www.hm.ee/et/opikasitus.