Maailmas möllav koroonaviirus sundis märtsis ka Eesti õpilased-õpetajad koolimajadest kodukontoritesse ja magamistubadest said uued klassiruumid. Klassiruum pöörati ümber.
Ümberpööratud klassiruumi (ingl k flipped classroom) õpetamis- ja õppimismeetod on maailmas tuntust kogunud juba paarkümmend aastat. Mida see tähendab? Kasutame selgitamiseks illustratsiooni Heng Nee Moki 2014. aastal ilmunud teadusartiklist:
Ümberpööratud klassiruumi põhimõte on tegelikult väga lihtne. Kõik, mis enne tehti klassiruumis, tehakse nüüd enne tundi kodus (ingl.k. pre-work, pre-learning) ja klassiruumis toimub õpitu kinnistamine ja seoste loomine, õpetaja on siinjuures juhendaja ja suunaja rollis (Bergmann & Sams, 2012). Einike Pilli ja Taavi Vaikjärv on selle sõnastanud nii: „Ümberpööratud klassiruum on õppeprotsessi ülesehitamise meetod, kus õppija omandab uue informatsiooni iseseisvalt, tavaliselt kodus, ja kontaktõppe aega kasutatakse teadmiste sünteesile õppija-õppija ja õppija-õpetaja suhtluse kaudu“ (Pilli&Vaikjärv, 2015, lk 166).
Minule meeldib ümberpööratud klassiruumi meetodi juures kõige enam see, et õpilane saab ise oma õpiteed ja õppimiseks kuluvat aega juhtida. Pea kõik vajalikud õppematerjalid on ju veebis olemas. Näiteks kui õpilane käib õhtuti trennis, siis ta saab ise valida, kas ta loeb kodutööks etteantud teksti ära enne või pärast trenni. Lugemiseks, video vaatamiseks või mõistete õppimiseks ei ole vaja õpetaja juuresolekut, seda saab teha iseseisvalt. Küll aga on hea, kui õpetaja on juures keerulisemate ülesannete lahendamisel ja seoste loomisel ning aitab-juhendab klassiruumis ühiste arutelude ja diskussioonide juhtimisel. Tunnis on õpilastel hea võimalus ennast väljendada ning öelda, mis oli kodutöö juures rasket või mis jäi arusaamatuks. Nii on õpetajal võimalus uuesti selgitada ja näiteid tuua. Õpilastel on sellises tunnis suurem võimalus õppida tegema koostööd ning samal ajal arendada iseseisvust, loovust ja ennastjuhtivust.
Kui õpilane saab valida, siis seda valikut tehes ta vastutab enda valiku eest, mis on kooskõlas nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetega (Tamm, Peitel, Pedaste & Leijen, s.a.).
|
Artikli autor Kaire Kollom-Vahtra on käsitöö ja kodunduse õpetaja Kammeri Koolis. Foto: Erakogu. |
Olen ise taustalt käsitööõpetaja ning oma bakalaureusetööd kirjutades uurisin käsitööõpetajate käest, kas ja kuidas nad kasutavad ümberpööratud klassiruumi õppemeetodit ning millised on nende hinnangul seda soodustavad ja takistavad tegurid (Kollom-Vahtra, 2019). Selgus, et kaks kolmandikku vastanutest kasutas või oli kasutanud ümberpööratud klassiruumi meetodit. Positiivsena toodi välja, et tunniaega saab produktiivsemalt ära kasutada ning lõimida erinevaid õppeaineid (inglise keel, ajalugu, matemaatika). Õpilased nimetasid selle meetodi juures positiivsena koostöist õppimist, iseseisvuse ja loovuse arengut ning motiveeritust. Mis aga võiks saada takistuseks? Toon näite ühest põhilisest takistavast tegurist, mida olen ka ise kogenud.
Õpilastel oli ülesanne kodus enne käsitöö tundi valmis lõigata kangatükid suurusega 20x20cm. Kanga mõõtmine ning väljalõikamine on tegevus, mida õpilane saab teha iseseisvalt ja just sellel ajal, kui talle sobib – sellise tegevuse jaoks ei ole vaja õpetaja juuresolekut. Kodutööd andes rõhutasin ettevalmistuse olulisust, et tunnis saaks koheselt hakata õmblema. Juhtus aga nii, et kahel õpilasel oli kodune ettevalmistustöö tegemata. Õnneks olin mina ise tunniks hästi ette valmistunud ja mul oli paar komplekti kangatükke valmis lõigatud. Tunnis me vaatasime õiget tehnikat: kuidas kangatükid selliselt sättida, et kokku õmmeldes oleksid nurgad millimeetripealt täpsed. Kodutöö tegemata jätnud õpilased said koos teistega ära õppida olulisemad töövõtted, kuid mitte nii palju harjutada ja samas mahus tööga edasi jõuda kui kaaslased. Tunni lõpus said õpilased reflekteerida, mida tunnis õpiti, kas ja kuidas saadud teadmist edaspidi kasutada. Õpilased tõid välja olulise õppetunni, mille nad tol päeval said: ettevalmistus on väga oluline. Edaspidi seda probleemi ei esinenud.
|
Ettevalmistus tunniks. Foto: Erakogu.
|
Ümberpööratud klassiruumi õppemeetod on üks võimalus ka siis, kui koroonaviirus peaks meid taas distantsõppele sundima. Neile, kes seda varem kasutanud pole, annan mõned näpunäited, milleks võiks minu arvates kasu olla:
1. Alustuseks tuleb õpilased õpetada videoid vaatama. Esimeses tunnis ei pea see olema üldse ainega seotud (võib, aga ei pea). Käsitöös vali näiteks välja mõni origami voltimise õpetus, mille raskusaste soib õpilaste vanuse ja arengutasemega.
2. Anna õpilastele paber ja näita neile klassiruumis videot seda katkestamata. Õpilased peavad voltima oma looma või linnu vastavalt videos antud juhistele. Tavaliselt juhtub see, et alguses proovivad kõik õpilased oma looma voltida, kuid mitte kõigil ei õnnestu see hästi või nii kiiresti, kui videos ette näidatakse.
3. Arutlege koos õpilastega, mis oli kerge ja mis oli raske. Enamasti hakatakse kurtma, et video käis liiga kiiresti ja kõiki etappe ei jõudnud jälgida. Järgmine arutlege, kuidas oleks võimalik teha nii, et kõik õpilased jõuaksid videos toimuvat jälgida ja selle järgi tegutseda. Õpilased pakuvad: „iga liigutuse järel vajutada paus“. Aga siis hakkab ju kiirematel igav? Nii jõuavad õpilased ise rahuliku arutelu käigus selleni, et neile tuleb jagada linki videoõpetusele ning igaüks saab töötada enda valitud tempos.
4. Kodutööks jätan mõne origami looma voltimise ning üles tuleb märkida, mitu korda videot vaadati või pausile pandi.
5. Järgmise tunni alguses õpilased arutlevad paarides või grupis, kuidas kodutöö õnnestus ja esitavad kokkuvõtte kogu klassile. Siis vaatame koos õpilastega uut videot ning nende ülesannes on teha märkmeid või kirjutada kommentaare. Mina käin klassis ringi ja küsin juhendavaid küsimusi või annan vihjeid, kuidas konspekteerida. Oluline on õpetajal aru saada, et tavaliselt vaadatakse videot passiivselt ja et õpilased ei ole harjunud iseseisvalt tööd kaasa tegema. Tunni lõpus on jällegi arutelu, kus ma soovin, et õpilased ise pakuksid välja meetodeid ja nippe, kuidas videot vaadata nii, et midagi ka meelde jääks. Mõnikord tuleb selliseid harjutustunde mitu korda teha.
6. Kui video vaatamine on selge, siis tuleks samasugune protseduur läbi teha ka tekstülesandega.
7. Nüüd on vaja koos õpilastega kokku leppida keskkonnad, kus toimetama hakkame: Zoom, Teams vm. Lisaks vastuste üleslaadimiste kohad, kuidas vajutada linki, kas äpid on telefonides olemas, kuidas Padletisse pilti lisada jne.
8. Kui me oleme klassiruumis õpilastele ära õpetanud vajalikud õpioskused iseseisva töö tegemiseks, siis pole vaja karta uuesti distantsõppele minekut. Õpilased on valmis õppima ümberpööratud klassiruumi õppemeetodi järgi!
Minu bakalaureusetöö küsimustikule vastanud õpetajad nimetasid ühe takistava asjaoluna seda, et õppematerjalidest on puudus ja nende loomiseks kulub palju aega ning tööd. Selleks sügiseks oleme kindlasti paremas seisus – kevadine viiruselaine tõi õpetajad kokku ja mulle tundub, et õpetajatevaheline koostöö pole iialgi nii hea olnud. Sotsiaalmeedias loodud gruppides jagati varem valminud ja vastloodud õppematerjale, kogemusi, nõuandeid, häid nippe ja soovitati õppetööks sobivaid veebikeskkondasid. Kui me õpilastelt ootame koostööd, iseseisvust, aja- ning ennastjuhtivust, siis nüüd saavad õpetajad olla uhked eeskujud.
Soovin kolleegidele alanud õppeaastaks head klassiruumi ümberpööramist!
Kaire Kollom-Vahtra
Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant,
käsitöö ja kodunduse õpetaja Kammeri Kooli
Kasutatud kirjandus
Bergmann, J. & Sams, A. (2012). Flip YOUR
Classroom: Reach Every Student in Every Class Every Day. USA: International
Society for Technology in Education. Külastatud aadressil https://www.liceopalmieri.gov.it/wp-content/uploads/2016/11/Flip-Your-Classroom.pdf
Kollom-Vahtra, K. (2019). Ümberpööratud
klassiruumi õppemeetodi rakendamine käsitööõpetajate seas ja selle rakendamist
soodustavad ja takistavad tegurid. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu
Ülikool.
Mok, H. N. (2014). Teaching Tip: The Flipped Classroom.
Journal of Information Systems Education, 25(1), 7–11.
Pilli, E. & Vaikjärv, T. (2015). Ümberpööratud
klassiruumi meetod kui õppija vastutuse kujundaja. KVÜÕA Toimetised, 20,
165−175.
Tamm, A., Peitel, T., Pedaste, M., & Leijen,
Ä. (s.a.). Nüüdisaegne õpikäsitus. Külastatud aadressil:
https://sisu.ut.ee/opikasitus.