reede, 31. jaanuar 2014

Õppimine lahkab päriselu probleeme

 
Kiviõli 1. keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ja Noored Kooli programmi 7. lennu osaleja Kerttu Sepp kirjutab, kuidas vajadus- ja projektipõhine õppimine aitaks muuta kooli huvitavamaks. 
Huvitav kool ei eelda tunnist tundi ja päevast päeva mängimist ega ole seotud õpetajate tolategemisega. Minu jaoks on huvitav õppimine tähenduslik, terviklik ja sisaldab reaalsete probleemide lahendamist.

Et teha õppimine huvitavaks, ei ole vaja muuta väärtusi ning pädevusi riiklikes õppekavades, vaid kujundada põhikooliastmes õppimine vajadus- ja projektipõhiseks. Vajaduspõhise õppe all pean silmas järgmist.
  • 1.–5. klassis keskendutakse õpilaste baasteadmiste, -hoiakute, -väärtuste ja -oskuste arengule;
  • 6.–7. klassis toimub kooli vajadustest lähtuv õppimine, kus õpilased viivad läbi koolipõhiseid projekte;
  • 8.−9. klassis jõutakse kooli ümbritseva kogukonna vajadustest lähtuva õppimiseni, mille sisu on kodanikualgatuse laadsete projektide läbiviimine kohalikus keskkonnas.
Projektipõhine õpe on seotud suuremate ettevõtmistega, kuhu on lõimitud võimalikult palju õppeaineid. Õppe aluseks on meeskonnatöö ja lõpptulemus on avalik.

Toon mõned näited.
  • Algkooliõpilane arvab, et porgandid ja muu söödav kraam tuleb poest, ilma et ta mõistaks protsessi. Lahendus on projekt „Söök meie laual – kuidas see meieni jõuab?”. Õpilased kasvatavad koos juurvilju, uurides juurde (eesti, inglise või muus keeles), mida taim kasvamiseks vajab (loodusõpetus, bioloogia), mitu kuud ja kui suureks vili kasvab (matemaatika), kuidas ja kus müüa oma toodangut (majandus, ühiskonnaõpetus), kuidas vanasti kasvatati ja turustati oma toodangut (ajalugu) jne. Projekti lõpuks võib teha avaliku ettekande kogu protsessist ja müüa värskeid juurvilju.
  • Kohalik noortekeskus vajab uut väljanägemist, kuna keskkond on kõle ja noored ei soovi seal käia. Lahendusena võtavad 8. klassi õpilaste grupid enda projektiks noortekeskuse abistamise: planeerivad protsessi, loovad disainiprogramme, arvutavad välja, kui palju värvi on vaja seinte värvimiseks ja taotlevad raha fondilt või kohalikult ettevõtjalt. Projekt kulmineeruks uuenenud noortekeskuse avamisega.
Õpetaja roll on olla nõustaja ja suunaja, kes juhul, kui õpilaste tegevuses tekib tõrge, abistab õpilasi vajaduspõhise tunniga, mis algab probleemi defineerimisega ja tipneb sobivate lahendusvõimaluste väljatöötamisega. Sõltuvalt vajadusest võib tund kesta kümnest minutist terve päevani.

Ühendades vajaduse ja projektid, saavad lapsed võimaluse mõista, et iga protsessi, asja või idee taga on kellegi töö. Usun, et selline õppevorm annab lapsele ja noorele võimaluse avastada oma võimeid, arendada kohanemisvõimet ja järjepidevust töötada ühe teemaga süviti, sest see on talle tähenduslik ja ta mõistab selle väärtust ka tulevikus.

neljapäev, 30. jaanuar 2014

Huvitav kool algab koolihuvist

Emajõe Lodjaseltsi üks eestvedajaid ja koolilaste ema Liisa-Lota Kaivo kirjutab oma pere kogemustest erinevat tüüpi koolidega ja mida sellest järeldada võib.

Koolilaste emana ning õuesõppeprogrammide arendajana tekkis mul paar aastat tagasi huvi uurida, kuidas tänapäeva kool “seestpoolt” välja näeb, mida ja kuidas seal teha üritatakse ja kuidas omalt poolt kaasa aidata saaksin. Astusin pedagoogikamagistrantuuri ja esimese aastaga sain üldpildi ette. Muuhulgas selgus, et uute õppekavadega soovitakse juurutada selliseid kaasaegseid hariduspõhimõtteid, nagu sisemise motivatsiooni hoidmine, kujundav hindamine, ainete lõimimine. Sain ka teada, et näiteks Eesti waldorfkoolid on samadest põhimõtetest lähtunud juba mitu aastakümmet. Tundus põnev valida pere kolmandale lapsele kool, kus on pikaajaline kogemus põhimõtetes, mida piirkonnakoolis alles juurutama hakatakse.

Lapse koolihuvi ei ole seni – teise klassi keskele - näidanud mingeid vaibumise märke, kooli läheb ta meelsasti isegi siis, kui on lubatud koju jääda. Sellist kogemust meil piirkonnakoolis õppivate vanemate lastega ei ole. Sügisel otsustasime ühe tavakoolis õppiva lapse, kelle hinded olid küll head, kuid koolitõrksus üha kasvav, ka waldorfkooli üle viia ja vaadata, kas koolihuvi kosub. Vanim laps jätkab õpinguid piirkonnakoolis ja noorimal ei ole koolitee veel alanud. Nii ongi meie peres väikest viisi käimas haridusalased inimkatsed, mille lõplik tulemus selgub ilmselt aastakümnete pärast. Aga üht-teist võib täheldada juba praegu.

Kuidas hoida õpihuvi?

Mulle kui lapsevanemale tundub kool huvitav, kui laps läheb hea meelega kooli, tahab õppida, teeb kodutööd ära iseseisvalt, ilma vanemapoolse sunnita. Tõenäoliselt on väga paljud lapsevanemad kogenud abitust, kui nende suure õhina ja ootusärevusega kooliteed alustanud võsukesel juba algklassides silmasära kustub ja teadmishimu vaibub. Hinded võivad olla jätkuvalt head, aga need tulevad kuidagi vaeva, sunni ja vanemapoolse initsiatiivi ja pealekäimisega. Kõige esimene küsimus kooli huvitavaks muutumisel tundubki olevat “Kuidas hoida õpihuvi?”.

Waldorfkoolis, aga tõenäoliselt ka kõigis teistes erakoolides, kes peavad oma maine ja teenuse kvaliteedi nimel tavakoolidest rohkem pingutama, pööratakse lapse õpihuvi hoidmisele suurt tähelepanu. Põhiline trikk tundub olevat selles, et lapsele meeldib huvitavatesse asjadesse süveneda, kui ta tunneb end koolis ja klassikollektiivis vabalt ja hästi, õppeprotsess on rahulik ja inimlik - üleliigset rabistamist, sekeldamist ja mõttetut vormitäitmist püütakse vältida. Samas ollakse väga nõudlikud ja järjekindlad. Õpetajad tegutsevad ühtse meeskonnana, nad saavad keskenduda oma klassile, tööle lastega. See võiks ju olla jõukohane eesmärk ka igale tavakoolile. 

Praegu raisatakse koolis hinnalist pedagoogilist ressurssi tihti tühja-tähja peale. Eesti riik ei tundu usaldavat oma investeeringut õpetajate pedagoogilisse kompetentsi. Õpetajad kulutavad suure osa tööajast enese tõestamisele - koostavad arutul hulgal aruandeid ning annavad e-koolis reaalajas aru pedagoogilise protsessi kulgemisest. Selline sebimine ei loo laste õpetamisel mingit olulist lisandväärtust. Näiteks e-kooli kasutab meie tavakoolis õppiv laps vaid koduülesannete vaatamiseks, samas kui teises koolis õppivad lapsed panevad oma ülesanded koolis ise kirja, õpetaja sellele tehnilisele tööle lisaaega ei kuluta. Õppeprotsessile annab tegeliku lisandväärtuse ikkagi see, kui õpetajal on rohkem aega ja jaksu oma õpilastesse süveneda ja nendega suhelda.

Kas ja kuidas kaasata lapsevanemaid?

Vanemate kaasamine paistab tõesti avaldavat lapse ja ka vanemate suhetele kooliga väga positiivset mõju. Waldorfkoolis on lapsevanem kaasatud sarnaselt, nagu seda vahendab Kersti Kaljulaid oma Kesk-Euroopa koolikogemusest (17.01 Õpetajate Leht). Paistab, et laps tunneb end kindlamalt, kui vanemad on "kambas". Vanemad on rahulikud, kui nad teavad, mida ja miks koolis tehakse, kui on kindel, et pere ja kool liiguvad lapse kasvatamisel sarnaste eesmärkide poole, kui õpetaja, klassikaaslased ja nende vanemad tunnevad kõik üksteist. Lapse klassiga tegelemine on tore vaheldus nii vanemale kui klassile. Kui vanemate tahet koolielus kaasa lüüa targalt suunata, on sellest koolile väga suur abi. Eestis on koole, kus lapsevanemad viivad läbi erinevaid projekte, õppekäike, korraldavad huviringe. Siin peab aga rõhutama, et vanemate kaasamine ei tähenda nende sekkumist õppetöösse. Selles vallas tuleb usaldada õpetajat ja kui õpetaja tunneb, et vajab lapse õpetamisel lisaks vanemapoolset tuge, siis annab ta sellest ise teada.

Kirjeldan mõnd ise läbi elatud võtet, mille abil saab kool luua parema kontakti lapsevanematega:
  • Kui laps on alustamas kooliteed, kingib kool lapsevanemale käsiraamatu - “lapsevanema aabitsa” (raamat on ehk sümboolsem ja tõhusam kui veebileht), kus on kirjas kooli missioon ja põhiväärtused, pedagoogika põhimõtted, igapäevase koolielu kirjeldus sh lapsevanema ja õpetaja roll, koolielu sündmused, lapse tervis, kodukord, kooli juhtimine ja finantseerimine sh kirjeldatud vanema võimalusi koolielus kaasa rääkida jmt. Lapsevanemal tekib kohe selgem pilt, mida ja miks tänapäeval koolis tehakse ning kuidas ta ise kaasa aidata saab. Ka Eesti riik võiks oma haridusalased eesmärgid lapsevanematele arusaadavaks teha - kuuldavasti on riikliku õppekava populaarteaduslik väljaanne Huvitava Kooli algatuse ühe “esimese pääsukesena” juba plaani võetud. 
  • Koolialguse aktusel esitab iga klassijuhataja (või siis näiteks paralleelklasside juhatajad koos) lühidalt vabas lõbusas vormis, tavaliselt luuletuse või jutukesena, aga miks mitte filmi või pildireana ülevaate, millistele teemadele tema klass algaval aastal keskendub. Siis on eesootavast üldine ülevaade olemas nii õpilastel kui aktusel osalevatel lapsevanematel.
  • Lapsevanemate koosolekud toimuvad mitu korda poolaastas, lisaks klassijuhatajale osaleb iga kord erinev aineõpetaja, kes räägib, mida ja kuidas parasjagu õpitakse ja kuidas klass sellega toime tuleb. Nii tekib lapsevanemal võimalus suhelda otse aineõpetajaga.
  • Pea igakuised klassi või kooliüritused, kus lapsed esitavad oma peredele laule, luuletusi jm etteasteid, mida nad on muusika, keele- jt tundides õppinud. Millegipärast on tavaks saanud, et koolis õpituga esinetakse tavaliselt ainult algklassides, aga võiks ju ka edaspidi. Klassi meeskonnavaimu tõstab, kui koolikontserdil esinetakse terve klassiga.
  • Klassi või kooli õhtused või nädalavahetuse ühisüritused koos vanematega (rahvakalendritähtpäevad, advendilaat, jõulukontserdid jmt).

Keda huvitab huvitav kool?


Mitmel pool Eestis leidub väga vahvaid ja huvitavaid tavakoole. Järelikult kooli "igavus" või "huvitavus" ei olene eriti riiklikest õppekavadest ja seadustest ega ka omavalitsuse majanduslikest võimalustest, vaid kõige rohkem kooli juhtkonna püüdlustest. Õpetaja töö on küll oluline ja paistab kõige rohkem silma, aga põhivastutus kooli huvitavaks muutmisel lasub juhtkonnal. Juhtkond komplekteerib meeskonna, seab paika sihid ja jälgib nende poole kulgemist.

Koolidirektori palkab omavalitsus ja omavalitsus võiks tellida ka “muusika”. Aga kas omavalitsusel on motivatsiooni ja oskust kaasaegset “muusikat” tellida? Kas tööandja märkab tunnustada koolijuhti, kes pingutab oma kooli huvitavaks muutmise nimel? Ja kas osatakse-tahetakse välja vahetada juhid, kes selle nimel vaeva ei näe? Või on mugavam leppida tõdemusega, et kui õpetajate kohad on täidetud ja kooli uksed avatud, siis ongi kõik hästi.

Riik või omavalitsused peaksid investeerima võimekatesse direktoritesse - nad on arvuliselt kõige väiksem haridustöötajate sihtgrupp ja ka täiendkoolituskulude kogusumma on eeldatavalt väiksem, kuid neil on kahtlemata kõige suurem mõju.

Kooli huvitavamaks muutmisel on sisuliselt kõige motiveeritum huvigrupp lapsevanemad. Nende koolitamisse võiks panustada riik, nagu ta on (ilmselt?) panustanud näiteks perekoolidesse, imetamisnõustajatesse jm. Esmajoones võiks koolitada hoolekogusid kui lapsevanemate esindusorganit, anda hoolekogudele senisest suurem oskus ja voli koolide juhtimisel kaasa rääkida.

Kas õpetada lapsi või aineid?

Meie pere koolide kogemusest on selgunud veel paar pealtnäha tähtsusetut, ent lähemal vaatlusel üsna olulist ja põhimõttelist erinevust koolide vahel. Tavakoolis, kus laste õpihuvi kipub kaduma, paistab fookuses olevat ainete, mitte laste õpetamine. Arusamaatuks jääb, millist positiivset mõju avaldab põhikooli õpilastele nõukogude ajast pärit ainekeskne “kabinetisüsteem”, kus õpetajad istuvad oma aineruumis ja klassitäis lapsi peab iga tunni tagant kolima ühest klassiruumist teise. See tekitab õppeprotsessis mõttetut "taustamüra". Täiskasvanutelgi oleks raske huvitavale tööle keskenduda, kui peaks iga tunni tagant tööpaika vahetama.

Iga klass võiks kooliaasta alguses saada oma nn kodu-klassiruumi. Seal võiks vajadusel läbi aastate olla selle konkreetse vanuseastme, nt 8. klassi õppetööks vajalik põhivarustus - järgmisel aastal kasutaks sama ruumi uus 8. klass. Õpetajad teeksid klassiga tööd peamiselt nende koduklassis. Uue klassiruumi igasügisesest "kodustamisest" kujuneks lapsevanemate ja klassijuhataja meeskonnastumise ja kooli sissejuhatav üritus, lastel oleks koolis õdusam olemine ning kool hoiaks kokku sanitaarremondi kulusid. Laps ei kulutaks lühikest vahetundi järgmisse klassi kolimisele, vaid saaks näiteks kiirelt õue jalgpalli mängima joosta. Osa koolitarbeid saaks laps jätta oma klassi.

Klassil võiks olla üks põhiõpetaja-klassijuhataja võimalikult pikalt, ehk isegi põhikooli lõpuni. See õpetaja võiks anda võimalikult palju põhiaineid (eesti keel, matemaatika, loodusõpetus). Põhikooli tasemel neid aineid õpetada suudaks iga kõrgharidusega pedagoog, eriti kui ta ise sama klassiga koos teadmiste redelil ülespoole ronides kogu aeg oma teadmiste "vundamenti värskendab". Lapsedki ju peavad kõiki need erinevad ained korraga selgeks saama. Lastel on olemas elav eeskuju, et erinevad õppeained võivadki mahtuda ühe inimese sisse. Sellise õppekorralduse juures on lihtsam aineid lõimida, lihtsam on viia õppetööd vahepeal koolist välja. Kui iga ainet õpetab erinev isiksus, kellega tuleb harjuda ja kellega samale lainele häälestuda, tekitab see lapse jaoks õppeprotsessi taas mõttetut "müra". Õpetaja saab keskenduda põhiliselt ühele klassikollektiivile, lastega tihedalt koos töötades õpib ta lapsi ja nende peresid väga hästi tundma. Tal on lihtsam neid kujundavalt hinnata. Tal on motivatsioon tegeleda esimesest klassist saati klassi kui ühtse meeskonna ülesehitamisega, sest see muudab ta enda tööd tulevikus palju hõlpsamaks.

Tavakoolis ei panda eritilist rõhku klassi kui meeskonna kujundamisele. Laps tunneb end aga hästi ja kindlalt, kui ta on klassikollektiivis aktsepteeritud, kui ta on “oma”. Klassi ja kooli meeskonnavaimu puudumine võibki olla üks koolitüdimuse (ja koolikiusamise) olulisemaid põhjusi. Klassijuhataja peaks pidevalt tegelema meeskonnavaimu loomise ja hoidmisega, tal peaks olema vastav ettevalmistus. Tavakooli klassijuhatajal puudub enamasti reaalne vajadus (ja ettevalmistus?) klassi meeskonnana toimima saada – algklassijuhatajad võtavad mõne aasta pärast uue klassi ja vanemates astmetes teeb klassijuhataja oma klassiga sama palju koostööd kui teistegagi.

Meeskonnatöö tähtsustamine koolides võiks tulevikus vähendada noorte väljarändu, sest kuhu sa ikka lähed, kui juba põhikoolist alates on sul oma klassi näol olemas ühtehoidev tugiüksus ja sõpruskond. Klassis “oma”-olemise tunne võiks olla paljudele lastele toeks ka tänapäeval üha kirjumaks muutuvate peresuhetega toime tulemisel.

Peresünnituse kogemus kooli.

Veel 20 aastat tagasi ei kujutanud enamus ette peresünnitust, emalegi toodi last vaid aeg-ajalt toita. Personal ajas oma asja, lapsevanemad olid pigem tüliks. Täna ei kujuta keegi ette, et isa ei tohiks oma lapse sünni juures viibida ja et vastsündinule oleks kuidagi kasulik, kui tema eest hoolitseb vanemate asemel kõle ja anonüümne “süsteem”. Kuidas sai selline muutus võimalikuks?

Huvitav Kool võikski võtta üheks sihiks, et näiteks 10 aasta pärast oleks inimlik elukorraldus ja vanemate kaasalöömine koolides sama iseenesestmõistetavad, nagu täna on peresünnitus.

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Õpetaja koolirõõm Huvitava Kooli algatuse valguses

Avaldame MTÜ Õpetajate Ühenduste Koostöökoja veebilehel ilmunud Keila Kooli õpetaja Heli Israeli artikli, kus ta selgitab miks ja kuidas muuta kool huvitavaks õpetajate jaoks.

Käesolev kirjutis on autori subjektiivne arvamus, mis siiski toetub Õpetajate Koostöökojas arutatule. Algatusega Huvitav Kool tehakse tänuväärset tööd leidmaks võimalusi muuta õpilaste jaoks nii kool ise kui seal õpitav n-ö söödavamaks. Loomulikult pole me veel valmis minema üle Põhjamaade kogemusele, kus õpilased saavad ise valida nii õppeteema kui -meetodid. Eesti kool on läbi aegade olnud pigem drillikool, kus õpetaja õpetab ja lapsed õpivad (pähe). Meil on pikk tee käia jõudmaks õppimiseni läbi loovuse, uudishimu ja julguse katsetada uut. Meil on vaja õhinapõhist õppekava.

Huvitava Kooli algatus keskendub sellele, et õpilasel oleks koolis ja tunnis huvitav, et ta tuleks hea meelega kooli ning õpiks seal vabatahtlikult. Tore. Aga minu arvamus on (ja usun, et paljude teiste õpetajate arvamus samuti), et õpilasel on huvitav, kui õpetajal on huvitav, sest ühepoolne huvi on ikkagi kuidagi sunduslik. Seega – tunnustades igati Huvitava Kooli ideed ja eesmärke –, keskendun siinkohal rohkem õpetajale. Sest mina usun, et heatujuline ja paindliku suhtumisega õpetaja klassi ees on üks koolirõõmu võtmetegureid. Eks me teame tänu psühholoogiale kõik, et inimestele on loomuomane peegeldada teiste tundeid, ning oleme seda klassiruumis ka näinud, kuidas üksainus pahuras meeleolus õpilane võib nässu keerata kogu hästi planeeritud tunni. Siis mõtledki, misjaoks üldse peab tundi planeerima, miks ei või aineõpetaja ise valida, mida ja kuidas ta õpetab, peaasi, et õpitulemusteni jõutaks. Ah jaa – õppekava, mida pole lootustki ettenähtud tundide mahuga läbida, eriti veel nii, et jõuaks süveneda ja lastel huvitav oleks. Aga mida me võib-olla tähele ei oska panna, on see, et õpilased peegeldavad ka meie, s.o õpetajate meeleolu. Väsinud, ületöötanud ja õppekavasse takerdunud õpetaja ei ole kindlasti kõige rõõmsam inimene.

Mida oleks vaja, et õpetaja oleks heatujuline, ergas, eksperimenteeriv ja viitsiks (loe: suudaks) õpilasi inspireerida? Maslow’ vajaduste teooria kohaselt peavad inimese põhivajadused, nagu toit, puhkus, turvalisus, tunnustus, tähelepanu olema rahuldatud, et ta tunneks end hästi ja tahaks tegeleda eneseteostusega. Palgast siinkohal rääkima ei hakka, see on üldiselt teada, et õpetaja palganumber ei ole konkurentsivõimeline, ning see omakorda on üheks põhjuseks, miks koolides nii vähe mehi töötab. Aga vaid üheks põhjuseks. Kiiresti muutuv õppekava eeldab lakkamatut kursisolekut ja aega/soovi end pidevalt täiendada ja ümber täiendada. Ajaressursist rääkides – kui palju on lisaks õpetajale ameteid, mille pidajal tuleb peale tööpäeva töötada ka vabast ajast (tööde parandamine, tundide ettevalmistamine, klassijuhatajana vanematega suhtlemine, klassiürituste korraldamine, õppekavaga kursis olemine jne). Kindlasti on, aga siiski saavad inimesed enamasti pärast tööpäeva puhata. Olen kogu oma õpetajakarjääri elanud pidevates muutustes, ei jõua veel ühest kinni hakata, kui juba tehakse see ringi. Kes ja miks teeb, ei suuda enam aru saada. Et jutt väga virisemisena ei kõlaks, siis õpetaja motivatsiooni tõstmise võimalused on ju tegelikult nii lihtsad. Järgnevalt neist lühidalt.

Motiveeriv töötasu, mis on läbinähtav ja arusaadav – selgelt paika pandud, mille eest ja kuidas tasustatakse. Tasu peaks saama ka nende tegevuste eest, mis töölepingus otseselt ei kajastu, sest kõike õppeaasta jooksul ettetulevat ei ole võimalik sügisel ette näha. No on inimesi, kel on hasarti teha rohkem, kui neilt nõutakse. Haridusministeeriumist võidakse ju öelda, et direktor otsustab, aga kas direktorid on aru saanud, mis põhimõtetel seda teha, kuidas hinnata iga õpetaja panust ja milline üldse on hea õpetaja? Paljudes Euroopa riikides tõuseb töötasu koos staažiga. Olgem ausad, kui õpetaja on aastateks kooli jäänud, siis küllap ta enamasti ka oma tööd hästi teeb. Erandeid on küll alati.

Tunnustus. Kui töötasu tagab turvalisuse, siis tunnustuse vajaduse rahuldamine annab inimesele positiivse laengu edasiseks tegutsemiseks. Kuidas meil praegu on? Mainigem vaid õpetaja ameti madalat staatust. Tallinna Ülikoolis asus sel õppeaastal eesti keele õpetajaks õppima kaks tudengit – minu meelest on see ehe õpetajastaatuse näide. Tunnustamisega alustada võiks ju oma koolist. Paljudes koolides on seda tehtudki. Tunnustada tuleks avalikult, kust muidu õpilased teavad, et paljud õpetajad tegelevad lisaks õpetamisele veel muude ja sageli huvitavate asjadega.

Koolitusvõimalused. Eelmisel õppeaastal vastasin saadetud küsitlusele oma täiendkoolituse vajadustest. Lisasin vastavasse lahtrisse ka, et olen ise valmis praktilisi koolitusi läbi viima. Tagasisidet pole senini saanud. Õpetajate täiendkoolitusi korraldavad uue mudeli järgi kõrgkoolid, kelle koolituspakkumised minugi postkasti potsatavad. Senini ei ole ma leidnud enesele ühtegi sobivat, s.t olen, aga siis lähemalt lugedes selgub, et ma ei kuulu sihtrühma või on koolitus (järjekordselt) teoreetiline. Tegevõpetaja vajab eranditult praktilisi (täiend) koolitusi. Ja nii käimegi end täiendamas sageli vaid tundide kogumise pärast, sest keegi ei tea, kas need 160 tundi viie õppeaasta kohta jäävad kehtima või mitte. Koolis jälgitakse väga, kes ja kuhu koolitusele saata, sest raha on vähe. Kardan, et nagu paljude muudegi asjadega, läheb ka õpetajate täiendkoolitustega samuti nagu lapsepõlveaegses Heljo Männi raamatus „Miks sa vaikid?” – probleem tõstetakse üles, hoitakse, kuni kõigi käed ära väsivad, siis kukub probleem maha ja see unustatakse.

Koolides õpib palju hariduslike erivajadustega õpilasi. Olen osalenud kolmel suuremal koolitusel ja kuulnud peamiselt seda, mida juba tean. Aga kuidas HEV-last tavakoolis reaalselt õpetada – ikkagi ei tea, õigemini avastan jalgratast. Loen pakutavate koolituste sisu nagu sobiks, aga teemaks jälle õpiraskustega lapsed nooremates klassides. Suurem probleem on praegu laste käitumishäired. Diagnoosidega lapsed, keskendumisraskusega lapsed, hüperaktiivsed lapsed – neid on koolides järjest rohkem. Aga lapsi on klassis 24–26 ja kõigi nendeni on vaja õpetajal jõuda.

Kus on lahendused? Need on olemas.

1. Küsigem õpetajatelt ja kuulakem siis hoolega, mida nemad tahaksid, kuidas nemad toimivat ja huvitavat kooli näevad. Õpetajad kuuluvad suuresti aineühendustesse. Neist aineühendustest on kujunenud aineühendusteülene Õpetajate Koostöökoda, kelle seminaridel on ka ühiste koolituste võimalusi arutatud ja leitud. Nii saaksid samal koolitusel osaleda erinevate sihtgruppide liikmed ning see läheks rohkem asja ette.

2. Kõikvõimalike koolituste ühtne andmebaas. Kõikide koolitajate lehtedel ei jõua sorida. Aega ja energiat hoiaks kokku, kui leiaks kõik teemade kaupa ühelt veebilehelt.

3. Ümberõppe võimalused on olemas, aga mitte alati. Näiteks ei ole tegevõpetajal võimalik õppida kaug- ega sessioonõppes eesti keele õpetajaks. See on võimalik vaid päevaõppes. Samas oleks ilmselt küllalt näiteks klassiõpetajaid, kes omandaksid töö käigus lisaerialana just eesti keele õpetaja kutse. Ajalooõpetajaks muide saab nii õppida.

4. Võtkem rohkem eeskuju Noored Kooli programmist, neil on projektid, säravad silmad ja teistsugune õppemetoodika. Mina olen käinud nende noorte tunde jälgimas puhtalt spikerdamise eesmärgil. Neis tundides on tõesti huvitav. Enam saaks kasutada ka Tagasi Kooli süsteemi. Sealt leiab huvitavaid esinejaid ja teemakäsitlusi, kui on üleliigset aega nende andmebaasis otsimiseks.

5. Õpetajakoolituse sisu ja väljund pole atraktiivne. Paljudes riikides Euroopas, sh Soomes, saavad õpetajaks õppida vaid parimad. Muidugi, see eeldab õpetajakutse staatuse tõstmist. Praegu puudub õpetajaks õppimisel konkurss ja jääb vale mulje, et sinna lähevad need, kes mujale ei saa.

6. Rohkem meeskonnatööd ja lõimimist nii koolis sees kui aineti. Mõni aasta tagasi, kui Õpetajate Koostöökoda loodi, oli just ainetevahelise lõimingu suurendamine üks selle eesmärke.

7. Rohkem loovust ja vähem programmi mahtu. Valemid peaks tänapäevasel infoajastul oskama üles leida, mitte neid pähe õppima. Kui õpilane leiab vastuse omamoodi, siis on see tore ja ta võiks oma mõtteid teistegagi jagada.

8. Kujundav hindamine. Nn jooksvast hindamisest võiks pikapeale üldse loobuda, panustada rohkem kujundavale hindamisele ja lõpphindamisele. Algul tundub hinnangute ning tagasiside andmine väga töömahukas, aga tegelikult see nii pole. küll aga on õpilastel vähem negatiivseid ja rohkem positiivseid tundeid ning suurem õpihimu.

9. Toetav personal klassiruumis, näiteks abiõpetaja näol. Ja seda ka vanemates ning tavaklassides, mitte ainult nooremates õpiraskustega õpilaste klassides Kus on siis õpilase ja õpetaja koolirõõm? Mis on olulisem, kas hinded, edu, koolide edetabelid eksamitulemuste põhjal või toimetulek, vähem stressi, julgus katsetada ja vastu vaielda? Tõepoolest, muutkem koolid huvitavamaks, nii õpilasele kui õpetajale.

Õpilased õpetama

Vastusena Kersti Kaljulaiu üleskutsele pani lapsevanem Reet Trumm kirja oma mõtted huvitavast koolist.

Eesti vajab inimesi, kes oskaksid mõelda, julgeksid otsustada ja tahaksid teha. Alustada saame juba koolist.

Raske ja aeganõudev on jõuda kokkuleppele, kas koolisüsteem vajab reforme või stabiilsust, millised peaksid olema õppekavad jne. Minu ettepanek muudaks esialgu ainult üht asja: anname õpilastele võimaluse õppimisprotsessi kujundada.

Lastele meeldib õppida ja uut teada saada, paljudele aga ei meeldi koolis käia. Küsime siis laste endi käest, mida nad koolis õppimise juures muuta tahaksid. Kui me tahame, et meil oleksid tulevikus julged ja hakkajad kodanikud, siis peavad nad varakult selleks võimaluse saama.

Et asja lihtsustada, anname esialgu ette ka raamistiku. Kuidas oleks huvitavam ja parem õppida praeguse õppekava ja kehtiva koolisüsteemi piires. Eesmärk jääb samaks - õppekavas ettenähtu tuleb selgeks saada. Kuidas - selles saavad õpilased ise kaasa räakida.

Tund algab - mida õpilased ootaksid? Kas ja kui palju peaks kodus õppima? Kuidas saaks keerulisi asju paremini selgeks? Kuidas aidata neid, kes on õppimises maha jäänud? Õpetajatel ei jätku alati kõigi jaoks aega. Oivikutel hakkab sageli tunnis igav - anname neile uue väljakutse teiste õpetamise näol.

Mõnikord taipavad kaasõpilased paremini, millisest osast teised õpilased aru ei saa. Mõned on ise enda jaoks head õppimisnipid avastanud. Mõni inimene oskab lihtsalt paremini seoseid näha, tal on parem loogika. Mõni õpilane oskab keerulisi asju lihtsalt selgitada. Võib-olla ollakse kaasõpilaselt ka julgemad küsima, kui aru ei saada.

Kooliaega jääb see vanus, kus õppimisvõime, usk muutustesse ja soov midagi uut teada saada on kõrgpunktis. Seda aega lihtsalt ei tohiks raisata. Peale põhikooli või keskkooli on juba liiga hilja. Õppimisharjumused on välja kujunenud, kohustusi tekib järjest rohkem, aega midagi uut välja mõelda jääb vähem.

Meie projekti tuleks kindlasti kaasata kõik õpilased. Võib-olla ei tule kõigilt häid ja toimivaid ideid, kuid vähemalt proovima peaks igaüks. Paremad ideed ja nipid saaks kohe kasutusele võtta ja loomulikult võiks neid jagada teiste klassidega, teiste koolidega. Võimalik on selline projekt ka konkursina läbi viia, et rohkem motiveerida. Anname õpilastele võimaluse ise õppematerjale välja mõelda. Miks mitte kutsuda osalema ka laspevanemad ja kõik teised asjast huvitatud?

Õpilastele annaks selline projekt tõuke rohkem kaasa mõelda, ise otsustada ja oma otsuseid ellu viia. See arendaks ka koostööoskust ja õpetaks juba koolilapsi, kuidas oma teadmisi ja mõtteid paremini edasi andma. Neile tekiks võimalus võrrelda erinevaid õppimismeetode ja mõtteviise. Nad õpiksid vastutust võtma. Usun, et see suurendaks õpimotivatsiooni ja lapsed näeksid, et neist tõepoolest sõltub midagi. Et õppimise protsess ei ole ainult kohustus, vaid see pakub ka erinevaid võimalusi.

reede, 24. jaanuar 2014

Eesti kool - tuleviku edu võti

Tartu ülikooli bioinformaatika õppetooli programmeerija Märt Roosaare arvates on ülimalt oluline õpetada koolis lisaks erialaainetele ja faktidele ka suhtlemisoskust ning ennast motiveerima ja tundma õppima.

Tänapäeva maailma vaadates näeme, et järjest rohkem inimesi tegutseb elualal, mis hõlmab ohtralt teiste inimestega suhtlemist, juhtimist, motiveerimist ning koostööd. Koolisüsteem jätab aga lihvimata oskused, mida tänapäevases (ja suure tõenäosusega ka tuleviku-) maailmas hädasti vaja läheb: suhtlemisoskuse ning enese motiveerimise. Kumbki neist ei ole omaette eriala ning seda ei õpetata ülikoolis, kuid sellegipoolest on need oskused ülimalt vajalikud kõikjal, kus puutume kokku teiste inimestega, ning neid puudulikult vallates on raske oma erialal edukas olla.

Kui paljud õppisid koolis lahendama ruutvõrrandeid, tuupisid Põhjasõja lahingute aastaarve või maailma riikide pealinnu? Ilmselt kõik. Kui paljud aga õppisid, kuidas kaasahaaravalt kõnet pidada, teiste kehakeelest aru saada või oma hirmudest üle olla ja endale eesmärke seada? Ma usun, et mitte paljud. Heal juhul õpitakse seda kunagi hiljem, mitmesugustel kallitel koolitustel, kus kõik väga suure huviga kuulavad, sest see on nende jaoks midagi täiesti uut ja enneolematut.

Suhtlemisoskust on lihtne arendada, kui teha seda juba maast madalast. Lisaks saab selle teha lõbusaks, nii et lapsed selle vastu huvi tunneksid. Selle tulemusel ei teki neis iial seda hirmu, mis on paljudel täiskasvanutel, kui nad peavad kõnet pidama või võõrale inimesele helistama. Hiljem, põhi- ja keskkoolis, saab keskenduda juba üksikasjadele ning detailidele – näiteks isiksusetüübid, näoilmed, kehakeel, efektiivne kuulamine, hääletreening … Seda on lihtne õpetada, see on huvitav ja kaasahaarav ning ühtlasi ülimalt vajalik.

Lisaks efektiivsele suhtlemisele on väga tähtis ka iseennast tunda. Kui küsida inimestelt, mida nad elus saavutada tahavad, mis on neile elus tähtis või millised on nende lähima kümne aasta eesmärgid, satub enamik segadusse. Koolis ei õpetata meile, kuidas seada eesmärke ja nende poole püüelda. Samas on see isegi olulisem kui suhtlemisoskus − selleta triivime elus lihtsalt ringi ja suure tõenäosusega ei jõua sinna, kuhu sooviksime.

Kokkuvõtteks, lisaks erialaainetele ja faktidele on ülimalt oluline õpetada koolis ka suhtlemisoskust ning ennast motiveerima ja tundma õppima. Enamikus edulugudes on tegu just inimestega, kes „oskavad elus läbi lüüa” ning „põlevad sisemisest soovist midagi korda saata” – need on täiesti õpitavad oskused.

teisipäev, 21. jaanuar 2014

Õpilased tuleb kaasata õppekava loomisse

Tilsi Põhikooli direktor ja muusikaõpetaja Endrik Pikksaar esitas Huvitava Kooli mõttekonkursile idee õppekava ühise loomise protsessist.

Kuidas muuta kooli huvitavamaks? Minule tundub, et selle metodoloogilise küsimuse keskmes on õppekava ühise loomise protsess. Õppekava ühtsus ja terviklikkus on saavutatav ainult läbi õpilase kaasamise õppekava loomisse. Selleks, et leida enda jaoks huvitav, tuleb kõigepealt olemasoleva materjaliga tutvuda ja saada ülevaade. Niikuinii peab õpetaja pidevalt tegelema küsimusega, millest anda ülevaade ja millesse süveneda. Huvi on tihedalt seotud süvenemissooviga. Oluline on jälgida, et ülevaatlikkuse ja süvenemise vahel oleks tasakaal. Otsus, millesse süveneda, tuleb teha aga õpilasel endal.

Õpetajad peavad sageli õppekava pelgalt igavaks dokumendiks. Õppekava on aga ka kõik see, mis toimub tunnis ja koolis üldse. Dokumendis vaid püütakse fikseerida püüdlusi ja minimaalseid nõudmisi. Asume koos asja kallale ja iga õpilane loob enda jaoks oma õppekava! Taoline lähenemine sisaldab ülevaate saamist aine sisust ning motiveerib õpilast leidma teda huvitavat. Et õpetaja sellega toime tuleks, on vaja luua metodoloogiline raamistik ja siin saaks appi tulla nt HTM.

Õpilase jaoks tundub õpetaja ja ühiskonna poolt ära otsustatud õppekava igav. Tundub, et õpetaja juhindub liialt kramplikult õpiku ja õppekava läbivõtmisest. Õpetame õpetaja dokumente ja õppematerjale looma, õpilasi kaasama. See on õpetaja väljaõppe ja koolijuhtimise küsimus. Koolijuht kaasab õpetaja, tema omakorda õpilase.

Mina avastasin kooli arengukava loomise protsessis, et õpetaja on väga huvitatud juhtimisküsimustest. Juhtimine puudutas teda tema enda jaoks sügavamalt, kui õpetamine. Osalusskaala kasutamine võimaldas õpetajal end määratleda arengukava tegevuste alusel. Minu kui juhi jaoks olid tulemuseks andmed, kes ja millisel määral on huvitatud sisehindamise käigus välja tulnud parendusvaldkondades kaasa lööma. Töötajad võtsid ise vastutust. Anname selle võimaluse ka lastele!

Kooli huvitavaks muutumise üheks eelduseks on muutused organisatsioonikultuuris. Teiseks, metodoloogiline väljakutse – PAINDLIKUD RAAMID, struktuur, millele tuginedes saaks õpilane ja koolitöötaja luua endale ise raami. Kujutan ette kaht reaalselt teostatavat hariduskorralduslikku teed, mis minu mõtteid toetaks. Kõigepealt, lai ja kitsas õppekava igas aines. See oleks kooskõlas ka Jaak Aaviksoo väljahõigatuga üle jõu käiv koorem otsustavalt maha visata. Võib ka võtta eeskuju soomlastest. Seal teeb 8.-9. klassi õpilane valiku (1/5 õppekavast) 7. klassis kohustuslikult õpitu baasil. Gümnasist valib 1/3 ainetest. Põhimõte tundub olevat – valik tuginegu kogemusele.

Koolis tuleb käsitleda päevakajalisi teemasid

Kristi Saare, Pelgulinna Gümnaasiumi inglise keele ja majanduse õpetaja ning Noored Kooli programmi vilistlane selgitab, kuidas hetkel maailmas toimuva käsitlemine aitab muuta kooli huvitavamaks. 

Üks suurimaid probleeme, miks kool õpilastele hetkel huvitav pole, on kooli eraldatus päris maailmast. Sageli kasutatakse aegunud õppevara, õpikud ja õppeteemad lõppevad sageli 90ndatega. Kuna koolis ei arutata päevakajalisi teemasid, siis jääbki õpilastele mulje, et kool ja elu on midagi üksteisest täiesti erinevat ja seetõttu puudub ka motivatsioon, miks õppida.

Üheks näiteks on ajaloo tund – lähiajalooni on aine mahu tõttu raske jõuda ning paralleelide tõmbamise vastutus hetkel ühiskonnas toimuvaga lasub ainult õpetajal. Humanitaarvaldkonna ainetel on eriti suur võimalus tuua päriselu kooli, kasutades selleks erinevaid tänapäevaseid ja autentseid tekste, mille abil õpilased koolipingis istudes siiski pärisellu viiakse. Samuti on seda võimalik teha loodusainetes, kus tundides lahendatavate ülesannete juurde on võimalik tuua hetkel teadusmaailmas toimuvaid avastusi.

Selle kõige saavutamiseks on kolm olulist tegevust – esiteks, tuleb süstemaatiliselt vaadata üle koolide õppevara, sest hetkeolukord, kus pole kvaliteetseid õpikuid, mis vastaks õppekavale, pole vastuvõetav. Teiseks, õpetaja tööajas võiks olla rohkem aega kolleegidega, kas oma koolist või väljaspoolt, et koos ühist õppevara arendada, et tunde huvitavaks muuta ning ennast koolitada, et end uute meetoditega kurssi viia. Peame õpetajaid toetama, et nad julgeks ise rohkem teha ja andma neile energiat ja abi, et oma ideed ka ellu viia. Kolmandaks, on vaja põhimõttelist otsust, et teeme prioriteediks hetkel maailmas toimuva kooli toomise, see tähendab muuhulgas kriitilise pilguga õppekava üle vaatamist ja keskendumist ka põhiaineid toetavate valikkursuste arendamisele.

Saan sageli oma õpilastelt väga positiivset tagasisidet selle kohta, et me räägime tunnis hetkel maailmas toimuvatest asjadest – teeb veidi nukraks, et see paistab muidu tahaplaanile jäävat.

Täiendava arengu nädalad suurendavad huvi ja loovust

Tallinna 32. Keskkooli inglise keele, maailmavaateõpetuse ning maailma religioonide kursuste õpetaja Heikki Silvet kirjeldab, kuidas ta õppetööd huvitavamaks teeb.

Huvi ja loovuse tõstmiseks lõpetame nii võõrkeele- kui ka maailmavaateõpetuse kursuses programmilise materjali läbivõtmise vastavalt klassi tasemele mõni nädal enne perioodi lõppu. Võõrkeele kõigi viie valdkonna (kõnekeel, kirjutamisoskused, kuulamine/arusaamine, keelestruktuurid/grammatika, lektüür/sõnavara) perioodihinded on õpilastel selleks ajaks käes, kuid mitte e-kooli välja pandud. Neil „täiendava arengu nädalatel“ (advanced development weeks) tegeleme klassi soove arvestades huvitava programmivälisega. Näiteks:

1) Kõrgkooliloengud. Kuulame-vaatame Youtube’ist USA tippülikoolide loenguid ning nopime neist välja erialast terminoloogiat, hiljem üritame ka konspekteerida.

2) Õpetamistunnid. Iga õpilane õpetab klassile inglise keeles oma tulevast võimalikku eriala või praegust hobi ja tutvustab selle erisõnavara.

3) Ajurünnak. Paneeldiskussioonid ning küsimuste-vastuste sessioonid.

4) Essee ekraanil. Programmilised esseed on kirjutatud ja hinded saadud, nüüd kirjutavad õpilased ükshaaval ekraanile; pool õppegrupist juhendab kirjutajat temaatiliselt, teine pool aga analüüsib tehtud vigu. Hiljem pooled vahetuvad. Esseedele vahelduseks kirjutatakse kirjutamistunni raames ekraanile/tahvlile ebahariliku kirjapildiga sõnu; otsustajaks on taas kaasõpilased.

5) Erialased võõrkeeletekstid ekraanil. Ühe tugevama õpilase juhtimisel libistame ekraanil pilgu üle raskete, kuid põnevate võõrkeelsete tekstide ning nopime neist vähetuntud termineid. Need lülitatakse „programmilise“ sõnavara juurde ja nende kasutamist harjutatakse hiljem koos muu sõnavaraga.

6) Vestlusgrupid raske sõnavara kinnistamiseks. 2-3-listes gruppides, milles osaleb kordamööda ka õpetaja, kasutame õpitud sõnavara (gümnaasiumiosa põhisõnavara on meil 8000, täiendavat koguneb vastavalt klassi tasemele 2000-3000 sõna).

7) Uurimistöö alustega tutvumine võõrkeeles. (Varuks, seni pole proovinud.)

Märkus: Täiendavaid hindeid välja ei panda, kuid olemasolevad perioodihinded sõltuvad aktiivsusest ja tunnis osalemisest neil nädalatel.

Huvitav kool algab rõõmsast õpetajast

H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli vanemõpetaja Annela Läänelaid, kel õpetajastaaži on 33 aastat, esitas mõttekonkursile oma nägemuse huvitavast koolist.

Huvitav kool algab õpetajast, õpetaja töö väärtustamisest.

Huvitav kool algab sellest, kui noored tahavad tulla õpetajaks.

Veel huvitavam kool algab rõõmsast õpetajast.

Huvitav kool algab rõõmsast noorest meesõpetajast.

Huvitav kool ei tohi olla kampaania. Noorel, kes tuleb kooli õpetama, peab olema kindlus, et tema tööd väärtustatakse ka riigile rasketel aastatel ega tõmmata rahastusele kriipsu peale.

Huvitav kool on stabiilne ja rõõmsa atmosfääriga kool. Kool, kus õpetaja ei pea muretsema pidevalt uute ettekirjutuste ja reeglite pärast. Huvitav kool on stabiilne, kus sissetöötatud metoodikale ei tõmmata uue ministriga vett peale.

Huvitav kool algab õpetajate ettevalmistusest kõrgkoolides, kus õpetajakandidaate valitakse hoolikalt läbi mitme sõela. Õpetajate õpetajad ei tohi olla teadlased, kes ei oma mingit õpetajakogemust või toetuvad vaid paariaastasele kogemusele koolis. Parim õpetaja on kogemusega õpetaja.

Siit jõuan tagasi algusesse, kus mainisin, et õpetaja töö peab olema väärtustatud ühiskonnas ja ka rahaliselt kindlustatud. Lisan siia töökoormuse teema, mis peaks olema alla 20 tunni nädalas. Tean oma kogemusest, et õpetaja tööpäev kestab ka peale ametliku tööaja lõppu. Nii jõuab õpetaja olla ka INIMENE. Õpetaja on rõõmus ja motiveeritud, kui tal on aega oma õpilaste jaoks ja tema tööd hinnatakse juhtkonna ja kolleegide poolt.

Huvitav kool on koostöö klassiõpetaja, aineõpetaja, vajadusel psühholoogi ja eripedagoogiga. Huvitav kool on koostöö. Eesti koolis on ühe enam käitumishäirete või erivajadustega lapsi. Eripedagoog ja psühholoog on huvitavas koolis võrdväärne kolleeg õpetajaga. Nende rahastamine olgu samadel alustel õpetajatega.

Huvitav kool on selline kool, kus klassis on õpilaste arv alla kahekümne. Nii jõuab õpetaja tundma õppida kõikide laste kodusid ja õpiharjumusi. Klassis on lihtsalt vähem hääli ja seega müra väikesem. Väikesema klassikoosseisuga on mõnusam korraldada ühiseid üritusi ja väljasõite. Parem on teha rühmatööd ja avastusõpet. Õpetaja jõuab tunnis paremini tegeleda kõikide õpilastega.

Huvitavas koolis on ka abiõpetaja klassis. Nii saab abiõpetaja tegeleda tunnis erivajaduse või käitumishäiretega lapsega (lastega) ja tunni atmosfäär on rahulikum ja tunni töö sujuvam.

Huvitav kool on koostöö lastevanematega. Kooli üritusele ja ühistegemistele kaasatakse lapsevanemad. Tean Tartus kooli, kus ühiseid ülekoolilisi üritusi korraldavad igal aastal just lapsevanemad, muidugi koos lastega. Selline tegevus liidab kooliperet.

Huvitavas koolis on mõõdukal määral avastusõpet või õuesõpet. Vastavalt vajadusele ja olukorrale, mida saab otsustada ka õpetaja.

Huvitav kool on ka kindlasti kaasaegsete vahenditega tund, kus mustvalge tööleht on asendatud värvilise töölehega ja pildi kvaliteet on väga hea.

Huvitavas koolis peaks olema huviring „Põnev matemaatika“, kus reaalained tehakse poistele ja tüdrukutele huvitavaks.

Huvitav koolitund on tund, kus õpilane ise tunneb, et ON kaasatud tunni tegevusse ja tal ei jäägi aega igavust tunda. Sageli ei tee tunni tööd huvitavamaks kaasaegsed tehnikavidinad, vaid see, et õpilane saab oma arvamust avaldada või lihtsalt rääkida, mitte klassitunnis arvutiekraani vahtida.

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Ettevõtlusteater annab õpilastele julguse unistusi ellu viia

Ettevõtlusteater MTÜ juhatuse liige Piret Põld kirjutab, kuidas ettevõtlusteatri metoodika aitab õpet huvitavamaks muuta.

Ettevõtlusteater on uudne, muutuvat keskkonda arvestav ja noortele sobiv ettevõtlikkuse ja ettevõtluse õpetamise metoodika, mille kaudu oleme viimase paari aasta jooksul koos partnerite ja toetajatega panustanud Eesti koolides õppetöö huvitavamaks muutmisesse.

Lähtusime Ettevõtlusteatri loomisel põhimõttest, et huvitavalt üles ehitatud koolitundi tahab noor inimene alati tulla ja seal ka olla. Mänguliselt ettevõtlikkusele ja ettevõtlusele lähenemine tekitab õpilastes huvi ja annab neile julguse ideid ning unistusi ellu viia. Ettevõtlusteater näitab ettevõtluse komistuskive ja eduvõtmeid ning nendega hakkamasaamist ning aitab leida vastuseid küsimustele, kuidas tuleb kasuks edufaktorite teooria ning missugused on peamised alustava ettevõtte käivitumise takistused. Ettevõtlusteatri metoodikat tutvustavat videot saab vaadata siit.

Kuigi alustasime metoodika väljatöötamisega eelmise aasta septembrist, oleme jõudnud anda üle viieteistkümne etendus-seminari Eesti eri paigus ning meie esinemiste ja metoodika vastu on jätkuvalt suur huvi. 2014. aastal on Ettevõtlusteatril kavas luua koostöös koolide ja teiste partneritega infotehnoloogiline rakendus, mis hõlbustab uudse metoodika kasutuselevõttu. Teatri meetodite kasutamine erinevate ainete, sh finantskirjaoskuse õpetamisel, on teine Ettevõtlusteater MTÜ arendussuund.

Täpsemalt saavad huvilised infot veebilehelt www.ettevotlusteater.eu ja Ettevõtlusteatri Facebookist.

KAE Kool aitab õppimisest sõltuvust tekitada

MTÜ KAE Kool juhataja Robert Peetsalu tutvustab õppekeskkonda, mis aitab tema hinnangul õppimist huvitavamaks muuta.


Mis on KAE Kool? 

MTÜ KAE Kool sai alguse 2011. aastal vabatahtlikust algatusest. Meie visioon on, et igaüks võiks saada õppida seda, mida tahab, siis kui tahab, omas tempos, tõhusalt ja tasuta. Soovime,
  • et passiivsed tunnitegevused, nagu loengu kuulamine ja individuaalne ülesannete lahendamine asenduksid tunnivälise videote vaatamise ja mänguliste ülesannete lahendamisega veebis;
  • et nende asemel tegeleks õpetaja rohkem iga õpilasega personaalselt ja kasutaks tunnis aktiivõppe meetodid, nagu grupitööd, rollimängud, simulatsioonid, käelised tegevused, väliõpe jm;
  • et õppimist hakkaks juhtima õpihimu ja õppija unistused, mitte kohustus ja tähtajad;
  • et kontrolltööd ja hinded asenduks jooksva ja sisulise tagasisidega õppekeskkonnalt, juhendajalt ja kaasõpilastelt.

Oma nägemust saavutame luues kõigile tasuta kasutamiseks KAE Kooli - esimese õppimisest sõltuvust tekitava eestikeelse õppekeskkonna. Innukate õppevideote autoritega abiga täidame KAE Kooli ajapikku videote ja interaktiivsete harjutustega kõiksugustest valdkondadest, alustades põhi- ja keskhariduse reaalainetest ning tulevikus ka teistes ainetes ja minnes sujuvalt kõrghariduse ja kutsehariduse tasemele välja. Kvaliteeti tagame küsides valmivatele õppematerjalidele tagasisidet aineekspertidelt ja õppijatelt endilt.

KAE Kooli ei arenda me tühjalt lehelt, vaid võtame oma platvormiks ja eeskujuks vabavaralist inglisekeelset õppekeskkonda Khan Academy. Kõrvaltegevusena organiseerime eestikeelsete subtiitrite tegemist Khan Academy arvukatele õppevideotele. Hetkel on tänu Tartu Ülikooli esmakursuslaste abile tõlgitud üle 640 video kesk- ja kõrgkooli ainetes, mida saab juba praegu Khan Academy lehelt vaadata.

Täpsemalt saavad huvilised KAE Kooliga tutvuda veebilehel http://www.kae.edu.ee/.

reede, 17. jaanuar 2014

Kuidas innustada avalikkust aitama kooli huvitavamaks muuta?

Huvitava Kooli nõukotta kuuluv Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab lapsevanemate osalusest igapäevases koolielus Kesk-Euroopas ning teeb ettepaneku kujundada kaasavamaid hoiakuid ka Eestis. 


Pealkirjas toodud küsimus oli üks neist, mis oli laual Huvitava Kooli mõttekoja esimesel kogunemisel. Mõttekoja liikmena juurdlen ma viimasel ajal koolikorralduse üle pea iga päev. Küsin teisteltki, kel lapsed koolis käivad, eriti neilt, kelle lapsed on käinud koolis nii Eestis kui ka mujal. See pisike lugu siin innustab loodetavasti ka lugejat sulge haarama ja panema kirja oma mõtteid (kõik arvamused on teretulnud aadressil Kersti.Kaljulaid@eca.europa.eu – kasutan neid heal meelel autoreile viidates Huvitava Kooli mõttekoja töös).

Mu jaoks on väga huvitav küsimus, kellele õigupoolest peab kool huvitav olema ja kes selle koolielu huvitavaks peavad elama. Ja mis on üldse koolielu? Kitsalt liikumine piki tunniplaani? Kümme aastat tagasi olin ma ise selline lapsevanem, kellele kool tähendas just seda – laps läheb etteantud rada pidi kooli ja teeb seal seda, mida tunniplaan ette näeb. Kui õpetaja midagi lisaks organiseeris, olin tänulik. Nüüdseks olen näinud, osalenud ja armastama hakanud teistsugust lähenemist. Kontrollisin teiste sama teed käinud lapsevanemate peal − ma ei ole ainuke, kellel sellised tunded on.

Alates 2004. aastast on mul võrdluseks kõrval keskeuroopalik arusaam koolis käiva lapse vanema rollist. Torkab silma, et Kesk-Euroopas osalevad vanemad palju rohkem igapäevases koolielus kui Eestis.

Laias laastus igal nädalal on lapsevanemaid klassile ja koolile appi vaja – algklassides on selleks iganädalased raamatukogu- ja ujulatunnid, näituste, teatrite jne külastamised. Lisanduvad trennid, mida annavad lapsevanemad; ringid, mida korraldavad lapsevanemad; laadad ja kontserdid, mida organiseerivad lapsevanemad jne. Ma pole Eesti kooli lapsevanemana pidanud nii palju küpsetama igat sorti kooliüritusteks kui siin, seisma leti taga ja midagi müüma, jõululaadal saapapuhastajaid koordineerima või tulema appi, kui kooli tuuakse pimedate juhtkoerad ja eelkooli õpilased saavad neid näha vaid siis, kui viie lapse kohta on üks täiskasvanu … Ei saa jätta ka märkimata, et koolibussiliiklust korraldabki lapsevanemate liit (vabatahtlikena, mitte palgalistena).

Jah, tuleb meeles pidada, et siinkandis oli veel 15 aastat tagasi kooliteed alustanute hulgas vaid üksikuid lapsi, kelle mõlemad vanemad täiskohaga töötasid. Nüüd on olukord muutunud, enamasti käivad tööl mõlemad vanemad, kuid positiivne sebimine kooli ümber on jäänud. Kooli ümber elab ja toimetab pidevalt lapsevanemate kogukond. Seda peetakse normiks ja see ongi lapsevanem olemise elementaarne osa: näiteks võtad sa enda peale (koos teiste vanematega muidugi) terveks aastaks algklasside raamatukogu koostamise ja korrastamise. Eemal seisma harjunud eesti päritolu lapsevanemal hakkab südametunnistus kiiresti piinama, kui pidevalt saabuvad postkasti kutsed osaleda. Ei kõlba ju seanahka vedada, kui kõik teised on usinasti asja kallal.

Ma arvan, et ka Eestis tasub mõelda selle peale, kuidas kujundada kaasavamaid hoiakuid. Kindlasti on Eestis koole, kus toimuvad sarnased vahvad vanemate tugitegevused, eriti käib see kogukonna enda loodud koolide kohta, aga mulle tundub, et enamikus koolides see nii pole. Kindlasti on koolidele toeks hoolekogud, aga seal on siiski pisike hulk suure südamega lapsevanemaid ja vilistlasi, kes võimaldavad teistel nende entusiasmile toetudes oma aktiivse rolli ära delegeerida.

Kas vanematel saaks olla senisest suurem roll selles, et kool oleks huvitav, et ta oleks vähem lapse töökoht ja rohkem ühine kogemus? Kool on põnevam ja vähem hirmutav, kui pisikesest peale on kool ka emme ja issi, mitte ainult õpetajate ja laste vaheline asi, mille peamist kokkupuutepunkti väljendab lapsevanema raske ohe, kui laps ulatab talle lastevanemate koosoleku kutse. Muidugi huvitab ka Eestis vanemat see, kuidas lapsel koolis läheb. Vahe on selles, et Kesk-Euroopas huvitab minu meelest vanemaid seegi, kuidas koolil läheb, ja kõikvõimalike ürituste kaudu annab kool ka vanematele vastu − üksjagu seltsielu, mis lubab suhelda just sama vanade laste vanematega. Kõik kooli algatatud üritused ei olegi nii väga lastele, on ka ainult suurtele suunatut. See loob mõnusa peretunde, vanemad kasvavad samamoodi kokku kui lapsed.

Minu arvates on sellesuunalisel kultuurimuutusel – mis on pealegi juba alanud − vaja eredad näited teistele innustuseks välja otsida ja mõelda välja, kuidas aidata kujuneda uuel normaalsusel, see on meie head haridust kindlustav roll, mis ühtlasi pehmendaks koolisüsteemi rangemaid näojooni. Sellest tekib palju head tagasisidet õpetajatele: kes ei hakkaks senisest enam lugu pidama õpetaja tööst ja tema rollist ning vastutusest, teinud just ise läbi oma selle nädala ainukese tunni 30 ülielava kaheksa-aastasega, kes on vaja saada ujulasse, ujumispükstesse, vette ja sealt uuesti tagurpidi kooli tagasi? Eemalt võib ju öelda, et see on ainult õpetaja töö ja mina ei peagi nägema selles suurt kangelastegu, aga lähedalt vaadates … Head tagasisidet saavad ka lapsed – kõik teised klassi lapsed saavad tuttavaks tema vanematega, see süvendab koosolemistunnet. Lapsevanem näeb, kuidas toimivad suhted lapse kollektiivis ja kuidas laps ise seal toime tuleb – negatiivset nagu polegi peale selle, et tööpäev läheb osaliselt tuksi. Jah, möönan, see on Eestis oluline probleem – meie tööandja elab ju tihti raskesti üle sedagi, kui ema haige lapsega kodus on, mis siis veel niisugusest lustist rääkida! Aga hea energialaengu saanud lapsevanem liigub ju linnutiivul, ju on tööandjalgi võimalik sellest kasu saada. Meie ühiskond ei oska veel hästi luua ja kasutada pehmeid väärtusi, mida ühekski kõvaks vääringuks ei saa ümber defineerida ja arvele võtta. Kooli ümber toimetades on vast päris hea seda asja õppida.

Artikkel on avaldatud 17. jaanuari 2014 Õpetajate Lehes.

neljapäev, 16. jaanuar 2014

Huvitav kool on kiusamisvaba

SA Kiusamise Vastu projektijuht Liis Tamman kirjutab, kuidas kiusamisvaba kooli programm toetab huvitavat kooli. 

Kool kujundab suuresti noore igapäeva elu, kuna seal veedetav aeg moodustab enamuse õpilase päevast. Et see päev mööduks rõõmsameelselt ja täis ootusi uuteks teadmisteks, peab koolikeskkond olema turvaline. Igal õpilasel peab olema võrdne sõnaõigus ja tunne, et ta on kooli oodatud. Kuidas seda tagada?

Eeldus selleks, et kool oleks huvitav, on kuuluvus ja- turvatunne. Et noor tunneks end avatud ja teotahtlise õpilasena, peab tal olema võimalus areneda ja ennast teostada, leides selleks tuge koolikeskkonnast. Kool peab olema vaba vägivallast ja hirmudest. See tähendab, et noor ei lange ei vaimse ega füüsilise järjepideva ebaõiglase kohtlemise ohvriks. Kool peab olema koht, kuhu noor on oodatud sellisena nagu ta on, olenemata oma isikuomadustest ja sotsiaalsest taustast.

SA Kiusamise Vastu visioon on muuta Eesti koolid kiusamisvabaks. Selleks rakendatakse Kiusamisvaba Kooli programmi, mis tugineb parimal rahvusvahelisel praktikal ning on tõenduspõhine. Kiusamisvaba kooli programmi vundamendiks on Soome Haridusministeeriumi ülesandel ning Turu Ülikooli teadlaste poolt 2006-2009 väljatöötatud õppeprogramm Kiusamiseen Vastaan (KiVa) 1.-6. klassidele, mis on aidanud oluliselt vähendada koolikiusamist ning koolist väljalangevust. Programm vähendas koolikiusamise erivorme juba esimesel rakendusaastal kuni 70%. Lisaks on suurenenud õpilaste rahulolu kooliga, suhtekliima kaaslaste ja õpetajatega ning õpisoov, vähenenud aga õpilaste ärevus ja depressiivsus (vt lisa www.kivaprogram.net).

Kui kool on vaba kiusamisest, on uuringute järgi ka õpetajatel rohkem aega ja teotahet. Soome andmetel tunnevad õpetajad, et neil on rohkem aega pühenduda õpetamisele – Soome KiVa koolide õpetajatega vesteldes tõid viimased välja, et KiVa meetodite kasutuselevõtuga vähenes aine- ja klassiõpetajate vajadus tegeleda n-ö suhete klaarimisega ning keelamise ja käskmisega. Mõni õpetaja hindas tekkinud lisaressurssi 10 tunnile õppeaasta kohta.

SA Kiusamise Vastu asutasid 2012. a detsembris Kristi Liiva, Rasmus Rask, Kristiina Treial, Koolipsühholoogide Ühing, SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus ja Heateo Sihtasutus. 2013-2014 aastatel viiakse kahekümnes Eesti koolis ellu pilootprojekt Kiusamisvaba Kool ning projekti positiivsete tulemuste korral soovitakse rakendamise võimalust pakkuda kõigile huvitunud koolidele. 

Ettevõtlikus koolis on huvitav

Kiviõli Vene Kooli direktor Arne Piirimägi tutvustab haridusprogrammi "Ettevõtlik kool" ja selgitab, kuidas see aitab koole huvitavaks muuta. 


Kool on huvitav, kui seal on huvitav olla ja tegutseda nii õpilastel, õpetajatel kui ka lapsevanemate arvates. Sellised koolid on olemas ja ka Eestis.

Ida-Virumaa Ettevõtluskeskuse ja Tartu Ülikooli Narva Kolledži koostöös Ida-Virumaalt alguse saanud laieneva haridusprogrammiga “Ettevõtlik kool” on tänaseks jõutud esimeste koolide ja lasteaedade tunnustamiseni ettevõtlikeks baastasemel.

Esimesed uuringud 2009-2010 aastate EHIS-e andmete põhjal näitasid, et Ida-Virumaa ettevõtliku kooli võrgustiku koolides oli väiksem väljalangevus ning klassikursuse kordamiste osakaal. Analüüs näitas ettevõtlikku lähenemist kasutavates koolides tugevamat õpimotivatsiooni võrreldes Eesti keskmisega.

Ettevõtliku lähenemise ja allakirjutanu hinnangul ka huvitava kooli nurgakiviks on lähenemine : tahan–suudan–teen, ehk TULEM, mis moodustub ettevõtliku õppe korraldamise põhimõtete – Tunneme rolle ja koostööd, Usaldame vastutust, Lõimume eluga, Evime kogemust ja Mõõdame mõju – esitähtedest.

Tänaseks on valminud ettevõtliku kooli standard – mõõtevahend, mis võimaldab:
  • ettevõtliku õppe täpsemat ja konkreetsemat defineerimist erinevate näitajate lõikes,
  • senise praktika korraldamist moel, et tulemuseks oleks kõrgem ettevõtlikkuse tase õppeasutuse õppe- ja kasvatusprotsessis,
  • ettevõtliku õppe täpsemat kirjeldamist,
  • anda tasakaalustatud hinnangut ettevõtlikkuse tasemele selles või teises õppeasutuses,
  • saada tunnustust tehtud töö eest protsesside ülesehituse tulemuslikkuse ja tõhususe alusel.
Huvilistel on võimalik haridusprogrammi "Ettevõtlik kool" mudeli, standardi, materjalide ja edulugudega tutvuda kodulehel: www.evkool.ee.

teisipäev, 14. jaanuar 2014

Kool huvitavaks – alustame nüüd ja kohe!

Õpetajate Lehe toimetaja ja Eesti Haridusfoorumi juhatuse liige Raivo Juurak kirjutab Huvitava Kooli mõttekojast.

3. jaanuaril arutas Huvitava Kooli mõttekoda oma eesmärke aastani 2020.

Huvitava Kooli mõttekoja lõplik eesmärk on aidata Eesti kool 2020. aastaks täielikult uutele rööbastele – muuta huvitavaks. Kuid esimeste sammudega tahetakse algust teha mitte kuue aasta pärast, vaid juba lähiajal. Sellise sõnumi sai mõttekoja rahvas juba enne arutelu ministeeriumist tulnud kirjaga. „Arendustegevus on vältimatu nüüd ja kohe …” kirjutas algatuse eestvedaja Pille Liblik.

Missugune kool on huvitav?

Nüüd ja kohe astutavate sammude paikapanek võttis siiski mõnevõrra aega, sest kohe arutelu algul selgus, et huvitavat kooli mõistetakse päris mitmeti. Näiteks tekkis küsimus, kas laps peab huvitavas koolis ka õnnelik olema. Seda nõuab näiteks Norra põhikooli õppekava. Päris õnnelikkust arutelul osalejad ei nõudnud, küll aga märgiti, et lapsel peab koolis olema häid sõpru, ta peab tundma, et koolis on turvaline, et vahel saab seal nalja jms. Ja muidugi peavad tunnid olema huvitavad.

Selle peale tekkis uus küsimus: kas lähtuda õpilase või ühiskonna huvist? Priit Perensi laudkond leidis, et õpilane kui klient otsustab, missugune kool on huvitav. Aga kuhu jäävad siis ühiskonna huvid, küsiti vastu. Mati Heidmetsa laudkond täpsustas, et huvitav kool ei tähenda kindlasti seda, et kõik peab olema kerge, lõbus ja pealiskaudne.

Pärast mõningast mõttevahetust otsustati, et lapsel ja ühiskonnal on ühesugused huvid. Ühiskond vajab inimesi, kes oskavad ja julgevad teha arukaid otsuseid. Laps tahab samuti olla arukas ja julge. Ühiskond vajab koostöövõimelisi inimesi. Laps, eriti murdeeas, tahab kuuluda kellegi hulka ja koostööd teha. Tekkis veel küsimus, missugune kooliaste tuleks esimeses järjekorras praegusest huvitavamaks muuta, kus on probleem kõige suurem. Leiti, et alustada tuleb 7.−9. klassist.

Mis teeb kooli igavaks?

Järgnevalt arutati, mis teeb tänapäeva kooli igavaks või isegi tuimaks.

Pealiskaudsus – öeldi välja esimese märksõnana. Pedagoogika ütleb, et huvitav on see, mis on põhjalik, kuid ülepaisutatud õppekavad ei võimalda praegu peaaegu millessegi süveneda. Eve Eisenschmidti laudkond leidis, et ainekavade mahtu tuleb vähendada drastiliselt. Hasso Kukemelki laudkond lisas, et õpilasel peab olema praegusest vähem õppeaineid ning 45-minutine klassitund ei võimalda süveneda. Irene Käosaare laudkond märkis, et ülepaisutatud ainekavasid on väga raske omavahel lõimida.

Üksluisus ei sobi õpilastele absoluutselt, leidis Ene-Mall Vernik-Tuubeli laudkond. Stabiilsus on koolis suur väärtus, kuid õpilased igatsevad ka vaheldust: erinevaid õppemeetodeid, kampaaniaid, võistlusi, väljasõite jms. Laps ootab koolilt vaheldust, mängu, elamusi, lisas Irene Käosaare laudkond. Õpilane tahab koolis probleeme lahendada, olla aktiivne, anda oma kaasõpilastele ka ise ülesandeid, lisas Margus Tõnissaare laudkond. Nenditi, et see kõik eeldab, et õpetaja tuleb oma mugavustsoonist välja ja ka õpetajaharidus muutub.

Sundus oli kolmas märksõna, mida kasutati. Sellega viidati, et õpilasel on vähe valikuvõimalusi. Põhjus on taas ülepaisutatud ainekavad, lisaks õppeainete väga suur arv. Vernik-Tuubeli laudkond osutas, et suurepärane näide õpilase valikuvabadusest on hea alguse programm, mis on Eestis ennast juba tõestanud. Eeskuju tasub võtta näiteks Taani ja Saksamaa põhikooliseadustest, kus on kirjas, et tunni teema ja meetodi valib õpilane, mitte õpetaja. See idee tundus paljudele liiga radikaalne. Priit Perens pakkus välja kompromissi: õpilane valib teema ja meetodi talle pakutud variantide hulgast, mitte lakke vaadates.

Hinded. Ehkki on põnev oodata, mis hinne tunnikontrolli või kontrolltöö eest tuleb, leiti arutelul, et just numbriline hindamine muudab kooli tuimaks. Hasso Kukemelk märkis oma laudkonna nimel, et numbriline hinne on oma aja ära elanud. Margus Tõnissaare ja Irene Käosaare laudkond lisasid, et hinne on viinud meie kooli formalismi − väärtustatakse hindeid, mitte teadmisi, oskusi, hoiakuid. Mati Heidmets märkis, et ka koolide edetabelite koostamine riigieksamite põhjal ei õigusta end, sest koole saab reastada kümnel viisil. Rein Rebane soovitas koolide avaliku reastamise hoopiski keelustada, tuues eeskujuks Sloveenia, kus koolide pingerea kohta infot lekitanuid ootab kriminaalkaristus. Soome praeguse kooli arhitekt Pasi Sahlberg on hoiatanud, et pingeread muudavad tugevamad koolid tugevamaks ja nõrgemad veelgi nõrgemaks, lisas Rebane. Aga missugusel lapsel on huvitav õppida järjest nõrgemaks muutuvas koolis?

Millest ja kellest alustada?

Järgnevalt mõned arutelult meelde jäänud ideed selle kohta, millest ja kellest kooli nüüd ja kohe huvitavamaks muutma hakata.
  • Muudatused kutsub ellu koolijuht, toonitas Irene Käosaare laudkond. Nad tegid ettepaneku kutsuda noored ja ärksad koolijuhid kokku ning korraldada neile koolitus „Omanäoline kool 2”. Õpetada võiksid seal Singapuri, Kanada, Jaapani, Hollandi, Soome ja teiste hariduse tippmaade inimesed. See tagaks, et uus Omanäoline Kool oleks sama mõjuvõimas, kui oli selle eelkäija Eesti taasiseseisvumise algul − tookord osales samuti palju välismaa tippeksperte. Hasso Kukemelgi laudkond nentis, et halb juhtimine on praegu kooli põhiprobleem, soovitades kehtestada koolijuhtide professionaalsuse hindamise kriteeriumid. 
  • Õpetajakoolitus tuleb ümber korraldada. Tudeng peab ülikoolis kõik selle ise praktiliselt läbi tegema, mida tal on vaja koolis osata, pakkus Tõnissaare laudkond.
  • Õpetajate koostöövõrgustike tegevust tuleb toetada, oli Käosaare laudkonna ettepanek. Eestis on palju õpetajaid, kes õpetavad väga huvitavalt, kuid võrgustike tunnustuse ja toetuseta nende head kogemused teistesse koolidesse ei levi.
  • Riiklik õppekava tuleb läbi lugeda – pani ette Rein Rebase laudkond. Praegu tundub, et enamik õpetajaid, rääkimata lapsevanematest, pole seda veel teinud, aga RÕK-i üldosas on kõik, mis kooli huvitavaks teeb, juba kirjas. Paraku on kõiki uusi õppekavasid ainult kehtestatud, mis on suhteliselt lihtne, kuid mitte rakendatud. Rakendamine võtabki aega kuni kuus aastat. Kukemelgi laudkond soovitas teha RÕK-i kohta ladusa teksti, nii et tädi Maali ka aru saaks, missugust kooliuuendust taotletakse. Heidmetsa laudkond soovitas ka elukestva õppe strateegia ning õpetaja kutsestandardi lugemise ja analüüsi päevakorda võtta.
  • Õpilasele tuleb vabadust juurde anda. Näiteks valikained peavad algama juba 7. klassist, tegi Heidmetsa laudkond ettepaneku.
  • Vaja on luua tööriist, mille abil oleks õpilasel senisest lihtsam endale eesmärke seada ja oma edasiminekut ise hinnata, oli Käosaare laudkonna idee.

Mis ja millal?

Noppeid ideedest, mille puhul pakuti välja ka tähtaegu:
  • Töötada välja sise- ja välishindamise kriteeriumid, mis toetavad Huvitava Kooli põhimõtteid aastal 2014. Rakenda need kriteeriumid alates 2015. aastast.
  • Käivitada programm „Omanäoline kool 2” aastal 2015.
  • Luua iseenda õppe-eesmärkide hindamise tööriist õpilastele aastaks 2015.
  • Tugevdada õpetajate koostöövõrgustikku aastaks 2015.
  • Rakendada riiklikku õppekava avatuna kogukonnale − 2015.
  • Fookustada õpetajakoolitus riikliku õppekava rakendamisele − 2016.
  • Tõsta õpetajaameti mainet ja tekitada konkurents vabadele ametikohtadele – 2016−2017.
  • Suurendada Noored Kooli õpetajate arvu koolides nii, et põhiõpetajad saaksid võtta loomepuhkust − 2018.

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Mille järgi tunda ära huvitavat kooli?

3. jaanuaril kogunenud Huvitava Kooli mõttekojas vastati sellele küsimusele nii:
Huvitavas koolis tahavad nii õpetajad kui õpilased hommikul kooli minna ja pärast kooli koju minna.
Huvitavast koolist ei lange õpilased välja.
Huvitavas koolis on talendid üles leitud ja välja arendatud.
Huvitav kool ühendab tugevat kogukonda, mille tulemusel on kogukonnast vähem lahkujaid.

Õppimist ja õpetamist huvitavas koolis kirjeldati järgnevalt:
  • Õppimises ja õpetamises on esikohal pinge ja pingutus, põnevus ja õpihuvi, positiivne tagasiside, õpilase ja õpetaja eduelamus ja õnnelikkus, huumor, õppe elulisus, eakohasus, stabiilsus ning koostöö- ja  karjääriplaneerimise oskuste kujundamine.
  • Õppimine on seostatud eluga ja ained omavahel lõimitud.
  • Õppeprotsess lähtub õpilaste huvidest, vajadustest ja individuaalsetest võimetest.
  • Õpilane on kaasatud õpiprotsessi kujundamisse vastavalt võimetele igas kooliastmes.
  • Õppekeskkond toetab elus hakkamasaamist ja õpilastele pakutakse tööriistad nüüdisaegses maailmas hakkamasaamiseks.
  • Kool kujundab akadeemilised teadmised, mis ei tähenda kõigi õpilaste viimist ülikooli.
  • Õpetajal on kandev roll, ta on motiveeritud, hästi ettevalmistatud, oma tööst huvitatud, pühendunud ja teisi innustav.
  • Huvitavas koolis on huvitav nii õpilasel kui õpetajal.
Oluliseks peeti kooli avatust erinevatele huvigruppidele ja kogukonnale: leiti, et huvitav kool töötab ühtse eesmärgi saavutamise nimel, kaasates igapäevaselt kogukonda ja erinevaid huvigruppe. Ühiselt tõdeti, et huvitav kool aitab kaasa Eesti elu kestlikkusele.

Kas sinule tuttav kool on huvitav?
www.joonmeedia.ee



reede, 10. jaanuar 2014

Mõttekoda sõnastas esimesed huvitava kooli ettepanekud

Huvitav kool on õppiv ja kogukonnale avatud organisatsioon, mis teadvustab erinevaid motivatsiooni allikaid ja neid kombineerides loob õpimotivatsiooni ning valmisoleku ja oskused elukestvaks õppeks. Selliselt määratlesid huvitava kooli mõiste ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt 3. jaanuaril toimunud mõttekojas.

Mõttekoda tunnistas, et Eesti kool motiveerib õppimist ja õpetamist ühekülgselt, jättes kasutamata võimalused, mida õppekava lubab ning pakkus välja paarkümmend konkreetset ettepanekut, mida saaks ilma suuremate kulutusteta ja lähematel aastatel koolis rakendada. Tegevused eeldavad koolide omanäolisuse veelgi enamat esile toomist kolmes suunas – pingutus, valikud ja avatus.

Kool kui loov ja intellektuaalne pingutus
  • Leida võimalusi harjumusliku ja mitteformaalse õppe  seostamiseks ning kaotada tunnisüsteemi jäikus.
  • Kaasata õpilasi õppetöö korraldusse, et nad osaleksid tunni teema ja metoodika valimisel õppekavast lähtuvalt.
  • Luua tingimused õpetajale, et ta omandaks oskused õpilaste kaasamiseks koolielu ja õppetöö kavandamisse.
  • Väärtustada kasvatust koolis üldpädevuste kujundamiseks klassijuhataja koostöös aineõpetajatega.
  • Leida võimalused leiutamise, probleemõppe lõimimiseks kooliellu koostöös partneritega, sh teadusasutustega.

 Kool kui valikute ja otsustusvõimaluste pakkuja
  • Suurendada õpilase otsustusõigust koolielus – neljandik õppetööst korraldada õpilaste arvamusi arvestades.
  • Muuta õpilaste hindamine ja kooli sisehindamine mitmekesisemaks.
  • Mõelda läbi kooli hoolekogu roll või leida teisi vorme kogukonna kaasamiseks.
  • Toetada õpetajate valikuvõimalusi aineõpetuse sisu käsitlemises.
  • Luua võimalused lapsevanematele kooli otsustusprotsessis osalemiseks läbi valikute.

 Kool kui avatud keskkond
  • Kaasata õppe- ja kasvatusprotsessi kooliväliseid inimesi sh erinevate programmide abil nt Noored Kooli ja Tagasi kooli jt kogemust kasutades.
  • Leida partnereid, et õpetajad saaksid osaleda nn vahetusprogrammis teistes koolides, asutustes, ettevõtetes.
  • Soodustada õpetajate osalemist koostöövõrgustikus koolis, piirkonnas ja üle riigi.
  • Levitada head juhtimis- ja õpetamispraktikat, seades kooli arengukava eesmärgiks, et vähemalt kord aastas on keegi koolilt  midagi õppinud ja kool on mõnelt teiselt asutuselt/ koolilt midagi õppinud.
  • Avada kooli õppekava eesmärgid kogukonnale.


Esseede esitajad, nõukoja liikmed, õpetajad, koolijuhid ja teised arutamas selle üle, milline kool on huvitav.
Mõttekojas osalenud tõid esile ka tegevused, mille lahendamine on vajalik riigi tasandil, et toetada koolide tegevust huvitavamaks muutumisel ja vastata avalikkuse ootustele:

Kooli juhtimine
  • Hinnata koolijuhi pädevust asjatundlikult kooli omaniku aspektist.
  • Kutsuda ellu kooli juhtimis- ja meeskonnatöö programm.
Õpetaja amet ja koolitus
  • Kujundada välja õpetajaameti bränd ja kõrgem avalik prestiiž, tõsta õpetajakoolituses konkurentsi ning tagada õpetajatele konkurentsivõimeline palk.
  • Õpetajakoolituses keskenduda riiklike õppekavade rakendamise vajadustele ja õppe elulisusele.
  • Lähendada õpetaja taseme- ja täiendõpet kutsestandardis kirja pandud ideaalile.
Välishindamine
  • Välja töötada Huvitava Kooli tegevusi toetavad välis- ja sisehindamise kriteeriumid.
  • Luua kooli õpieesmärkide hindamise tööriist.
  • Orienteerida välishindamine õpilaste oskuste ja pädevuste mõõtmisele.
  • Pingereastada koole millegi enama kui eksamitulemuste põhjal.
Riiklike õppekavade arendus
  • Vähendada ainekavade mahtu.
  • Kirjeldada õppekavade põhimõtteid selgelt ja arusaadavamalt.

Järgmise sammuna vaatab ettepanekud ja nende alusel valmiva tegevuskava üle Huvitava Kooli nõukoda. Selleks, et kaasata võimalikult paljusid koole ja haridussõpru, korraldatakse nendega ka jätkuarutelud, mille käigus on võimalik tegevusi täpsustada. Lähtuvalt avalikkuse ootustest huvitavale koolile võtab ministeerium koos partneritega käsile õppekavade, eksamite ja tasemetööde, õpetajakoolituse ja õppevahendite nüüdisajastamise. 
Arutelupäeva visuaalse kokkuvõtte tegi Joonmeedia. (www.joonmeedia.ee)