kolmapäev, 22. aprill 2020

Kehra Gümnaasiumi distantsõppe kogemus: õpilased tunnevad kõige enam puudust sõpradest ja trenniskäimisest

Kehra Gümnaasiumi, nii nagu teistegi Eesti koolide õpilased on olnud tänaseks juba pea poolteist kuud distantsõppel. Võrreldes tavapärase kooliskäimise ja õppimisega, on õpilased pidanud paljuga ümber harjuma – enam iseseisvat ja arvutipõhist õpet, ruumi jagamine pereliikmetega, piiratud suhtlus väljaspool pereringi jms. 

Sellest, millest õpilased praeguses olukorras kõige enam puudust tunnevad, räägivad Kehra Gümnaasiumi õpilased. 
Estri liikumistund. Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 

3. klassi õpilased:
Mida sa kõige rohkem igatsed viiruskriisist põhjustatud eriolukorras ja nendes piirangutes, millega pead praegu leppima?
Tunnen oma sõpradest puudust, sest saime staadionil kokku ja mängisime jalgpalli. Kõige rohkem igatsengi näiteks trennis käimist. 

Miks see, mida sa igatsed, on sinu jaoks tähtis?
Kuna meil hakkas just (enne kriisi) jalgpalli liiga ja tahaks praegu sellega seoses mööda Eestit ringi käia ja võistelda. 
Igatsen ratsutamist, sest see meeldib mulle ja samuti sõpru, kellega on koos tore aega veeta. 

Mida sina ise saaksid teha, et viiruskriis ja eriolukord rutem lõppeks?
Kui mina oleksin peaminister, siis mina paneksin kõik asjad kinni, peale toidupoe ja apteegi, isegi õues ei lubaks käia. Ise saaksin teha seda, et püsin kodus ja pesen korralikult käsi. 


Kristoferi kaardistatud kevade märgid. Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.
6. klassi õpilased:
Mida sa kõige rohkem igatsed viiruskriisist põhjustatud eriolukorras ja nendes piirangutes, millega pead praegu leppima?

Kõige rohkem igatsen sõpru ja teisi lähedasi. Pean leppima sellega, et ma ei näe nüüd neid üle 2 kuu kindlasti. Ja koolis on lihtsam käia, kui kodus üksi õppida. 

Miks see, mida sa igatsed, on sinu jaoks tähtis?
Sellepärast, et saaks koos väljas käia. Üksi on igav. Lähedased inimesed on mul alati südames olnud ja nüüd järsku me enam ei näe - see teeb väga kurvaks. Sõbrad on need, kes panevad mind naeratama. 

Mida sina ise saaksid teha, et viiruskriis ja eriolukord rutem lõppeks?
Püsin kodus, pesen ka käsi ja kui käin õues, siis hoian 2 meetrit vahet teistega.
Martin distantsõppe ülesandeid lahendamas.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 
8. klassi õpilane:
Mida sa kõige rohkem igatsed viiruskriisist põhjustatud eriolukorras ja nendes piirangutes, millega pead praegu leppima?
Mu elu ei ole drastiliselt muutunud, kuid ise kodus õppides on hommikul raske ärkvel olla ning peab rohkem oma päeva ette plaanima. Olen hakanud päevikut hoolikamalt pidada. Üleüldse igatsen sõbrannaga hommikul koos koolisööklas söömas käimist ning kunstiringi. 
Eriolukorra algusest alates igatsen mina kõige rohkem oma sõpradega rääkimist ja nendega aja veetmist. 

Miks see, mida sa igatsed, on sinu jaoks tähtis?
Sõbrannaga koos sööklas söömine oli see, mis mind enne tunde tavaliselt rohkem üles äratas ning nii oli kindlam, et ma hommikusööki söön. Pealegi, sõbrannaga oli tore enne tunde rääkida seda, mida me teinud oleme ja mis plaanid meil on. Kunstiringi igatsen meie koosseisu tõttu, me sobisime kõik kokku nagu sukk saapaga. 
Igatsen sõpru, kes on mulle tähtsad ja kellega koos meeldib mulle korvpalli mängida ja mujal õues nendega koos käia. 

Mida sina ise saaksid teha, et viiruskriis ja eriolukord rutem lõppeks?
Ma saan ise käsi pesta ja koju jääda, et see epideemia kiiremini mööda läheks. 


Kehra Gümnaasiumi õpilased


Edwardi kodutöö.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.

Gerreti kodutöö - kunst ja skulptuur.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal.





esmaspäev, 13. aprill 2020

Tartu Kivilinna Kooli kogemus: Kui distantsõpe on toetanud õpiedu - kuidas jätkata?

Loo autori tütar Emeliine, kes alustab sügisel 
kooliteed Kivilinna Koolispraegu aga väga eelkooli 
igatseb. Lahendamisel on kevade märkamise BINGO.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 
Tartu Kivilinna Kooli HEV koordinaator Evelin Laul on pannud kirja mõned õpilaste õppimise lood. Need on ennekõike õpilastest, kelle jaoks igapäevaselt klassiruumis õppimine on olnud erinevatel põhjustel keeruline ja tekitanud pingeid. Distantsõpe on avanud nende jaoks uue maailma, kus nad saavad õppeülesannetega tunduvalt paremini hakkama ning nende üldine meeleolu on paranenud. Mõelge koos meiega, kuidas võiksid koolid jätkata peale distantsõppe lõppemist õpilastega, kes on kodus õppides avanenud ja leidnud just distantsõppes enda jaoks sobiva õppimise viisi. 

7. klassi õpilane 
Koolis olid õpilasel suured emotsionaalsed raskused, keskkond ei sobinud lapse eripära (pervasiivne arenguhäire) arvestades, süvenesid puudumised ja õppeedukus langes. Distantsõppel on paranenud lapse üldine meeleolu, ta tunneb ise huvi õppeülesannete vastu ning on valmis koostööks õpetajate ja emaga. Lapsevanema sõnul sobib lapsele enda rutiini loomine ja omas tempos vaikses keskkonnas õppeülesannetega tegelemine. Vaikselt ilmuvad Stuudiumisse täidetud õppeülesanded ja varem suuri raskusi tekitanud õppeainetes, nt saksa keel. 

7. klassi õpilane
Koolis oli probleemiks lapse käitumine, ta istus passiivselt ning enamikes õppeainetes ei asunud ka kõige lihtsamate õppeülesannete puhul õpetajatega koostööle. Vaid üks-ühele õppides oli võimalik mingisuguse tulemuseni jõuda. Distantsõppel sooritab laps klassiga samu õppeülesandeid (v.a. ühes aines, kus õpilane õpib individuaalsel õppekaval) ning on positiivne. Õpilane kirjutas sotsiaalpedagoogile, et kodus meeldib talle õppida ja ta saab ka asjadest aru. Ka lapsevanem leiab, et koduõpe lapsele sobib, kuna saab asju teha omas tempos ja vaiksemas keskkonnas. Kui õpilane ei kiirustaks ülesannete tegemisel, oleks tulemused veelgi paremad. 

3. klassi õpilane 
Tulenevalt lapse eripärast oli koolikeskkonnas klassikalisel viisil õppimine lapse jaoks stressi tekitav, ta lahkus klassist, ei võtnud vastu õpetaja pakutud õppeülesandeid, ei soovinud teatud õpetajatega koostööd teha. Päeva jooksul oli tööjõudlus vähene. Praegu on lapsel kodus temale sobiv kindel õpirutiin (vanem väga toetav ja teadlik) ning õppeülesannete täitmisele kulub vähem aega, vajalik saab tehtud. 

4. klassi õpilane 
Koolis oli probleemiks aeg-ajalt toimetulek emotsionaalse pingega. Pikad koolipäevad suures klassis väsitasid. Samuti raskusi oma emotsioonidega toimetulekuga, ebaõnnestumistele reageerib sellega, et läheb lukku ja keeldub koostööst. Viimastel nädalatel tuli korduvalt last suunata individuaalsele tööle sotsiaalpedagoogi kabinetti. Nüüd ema sõnul toimetab kodus suuresti iseseisvalt, saab hästi hakkama ja abi väga ei küsi. Saab õppeülesanded iseseisvalt valmis. 

8. klassi õpilane 
Koolis oli suuri raskusi õppetööga järjel püsimisega. Tööd ebaõnnestusid pidevalt ning need kuhjusid. Õpilane oli õpitulemuste saavutamise ja pingutuse osas passiivne. Kooli koostöö lapsevanemaga oli vähene. Kodus õppimise juures on näha, et negatiivseid või tegemata asju ei ole või on väga vähe. Tundub, et õpilane on järgi jõudnud nii mõneski õppeaines, saab enda tempoga ülesandeid sooritada. Nii positiivset “pilti” Stuudiumis ei ole tema puhul ammu näinud ning see motiveerib kindlasti ka teda ennast.


Evelin Laul
HEV koordinaator
Tartu Kivilinna Kooli 

teisipäev, 7. aprill 2020

Vesiroosi kooli distantsõppe kogemus: ühed vajavad lisatuge, teised puhkevad õitsele

Üks on selge - digiaasta õitseb ja digipädevuste omandamine käib erilise tempoga. Õpetajad ja õpilased, nii eraldi kui koostöös, on hakanud kasutama keskkondi ja programme, mille olemasolust varem oldi kas õige vähe kuulnud või mille olemasolust polnud õrna aimugi. Muidugi on käiku läinud ka varem teada ja töös olnud suhtlemiskanalid. 

Õpetaja Kati töölaud ning tema koduõppijad.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 


Enamasti pole koolis õppimisel ja distantsõppel olevate õpilaste hakkamasaamisel vahet. Kellel läks varem hästi, läheb ka nüüd. Kellel nii hästi ei läinud, on sama seis ka kodus õppides. Kuid on ka nn mustrimurdjad. Õpilased, kellel oli varem probleeme õppimisega, nutitelefonidega - on nüüd usinad vastajad, esitavad töid tähtaegselt ja isegi varem. Samuti on positiivne edenemine neil õpilastel, kellele koolikeskkond ja rutiin oli ahistav, kes olid trotsi täis ja ei kannatanud õpetajate juhendamist ehk nende keeles „näägutamist“, saavad nüüd tegutseda oma päevakava kohaselt ja kodutööd on tehtud. Selline positiivne muutumine on toimunud enamasti kolmanda kooliastme noormeestega. Samas on ka õpilasi, kellel koolis kulges kõik hästi, on nüüd raskused näiteks planeerimisega. Kui varem õpetaja juhtimisel ja juhendamisel tuldi hästi toime, siis nüüd on ennast raske tööle panna. Välja tulevad iseseisva töö ja enesejuhtimise oskused ja nende oskuste puudumine. Distantsõppel on keeruline õpiraskustega lastel. Kooli tugispetsialistid on pannud kirja oma nõuanded lapsevanematele laste toetamiseks uues olukorras. Neid saad vaadata SIIN

Sügav kummardus lapsevanemate ees, kes aitavad ja hoiavad oma laste õppimisel silma peal ning hoiavad meeleolu ja kodurahu. 

Fotoseeria liikumise tunnist kodukoolis.
Foto: Erakogu. Kasutamine autori loal. 
Õpilaste tagasisidest tulenevalt saame öelda, et väga, väga suur hulk õpilasi igatseb kooli ja õpetajaid. Loodame, et kohtume tervete ja rõõmsatena peagi koolis. 



Marike Uusjärv 

Rapla Vesiroosi Kooli õppealajuhataja

kolmapäev, 1. aprill 2020

Kriisi juhtimise kuldvõtmeke

🔑Veel kolm kuud tagasi rääkisime üsna abstraktselt vajadusest kujundada tulevikuoskusi, et saada hakkama keskkonnas, mida me ei oska ette kujutada. Kolm nädalat tagasi sai kujuteldamatu tulevik reaalsuseks. 

Õpetajaid ei ole kriisiolukorras nimetatud eesliini töötajateks, kuigi üks esimesi eriolukorra meetmeid oli koolide viimine distantsõppele. See on väga oluline sõnum, mis näitab, kui mõjukas valdkond on haridus. 

Kui valitsus kehtestas kohustuse hakata korraldama õppetööd distantsilt, tuli koolijuhtidel ja õpetajatel väga kiiresti välja mõelda lahendused, kuidas seda korralda. Ühtviisi ootamatu oli olukord nii enam kui 1000 õpilasega südalinna koolile kui ka napilt 10 õpilasega maakoolile. Lahendused tuli kõigil leida oma võimalusi arvestades. Oleme harjunud rääkima, et Eesti kool on autonoomne
Mida aga tähendab autonoomia eriolukorras, seda näitas koolide suutlikkus võtta vastu kiireid otsuseid ja luua ettevaatavaid lahendusi. Juba märtsi alguses mõtlesid paljud koolid sellele, kuidas korraldada õppetööd siis, kui kooli uksed jäävad suletuks: 
👉 kehtestati õppe- ja töökorralduse kord kriisiperioodiks; 

👉lepiti kokku, millised on suhtluskeskkonnad ja millised reeglid kehtivad; 

👉kaardistati õpilaste ja õpetajate IT-vahendite olemasolu selleks, et õppimine ei takerduks riistvara puudumise tõttu; 

👉õpetajad otsisid välja ja süstematiseerisid varasemate IT- ja digiõppe koolituste materjalid selleks, et õpitut meelde tuletada ja kasutusele võtta; 

👉kavandati haridustehnoloogiline tugi õpetajatele; 

👉esimese distantsõppe nädala lõpus küsiti õpilastelt ja koolidelt tagasisidet õnnestumiste ja rahulolematuse põhjuste kohta ja vastavalt sellele kohandati õppe korraldust. 

Eriti uhked võivad oma senise tegevuse üle olla need koolid, kes on saanud lapsevanematelt eriolukorras tuge. Nüüd näeme, et kui kool on varem suhelnud kodude ja kogukonnaga avatult, siis kriisiolukorras tõuseb see usaldusfoon eriti esile. Lapsevanemad möönsid, et isegi kui esimeste kriisipäevade otsuseid pidi täpsustama ja ümber tegema, siis tegelikult pole eksimine viga –  oleme kõik ühtviisi esmakordselt nii keerulises olukorras. 

📢Esimese kahe eriolukorras töötatud nädala jooksul on saanud kirja koolijuhtide soovitused kolleegidele

👉Anname regulaarselt infot koolis toimuva kohta avalikkusele, nt kohaliku lehe kaudu. 

👉 Korraldame nii, et päev jaguneb nii lastel kui nende vanematel, aga ka õpetajatel tööpäevaks ja oma päevaks. 

👉Jätkame õpetajate vahel regulaarseid infokoosolekuid, jagame rõõme ja muresid. 

👉 Lepime kokku, milliseid varasemast tuttavaid IT-lahendusi on võimalik eriolukorras kasutada. 

👉Tunnistame endale, et tehniliste võimaluste kasutamisel õpivad õpetajad koos õpilastega ja et see on väga huvitav. 

👉Vaatame kriitiliselt üle ja täpsustame oma senise hindamisjuhendi, vajadusel lisame paindlikkust. 

👉 Suuname kooli ainekomisjonide tähelepanu veelgi enam konkreetsetele lahendamist vajavatele ülesannetele. 

👉 Mõtleme läbi tugispetsialisti rolli koolis ning võimalused, kuidas tugispetsialist saab muutunud olukorras õpilastele ja õpetajatele abiks olla. 

Õpetajate silmad on lahti läinud ja klassikeskkonnast ongi ootamatult kiiresti välja tuldud. Esimesed kriisipäevad näitasid, et õpetajad on – vahel isegi juhtidele üllatuseks – väga digipädevad, sh eakad õpetajad ei sattunud paanikasse, vaid kohanesid kiiresti muutunud oludega. 

📢Koolid on otsekui avastanud või vähemasti julgevad välja öelda:

👉 Kodused tööd ei ole enam teema – lapsed õpivad ära, mis vaja,  kui selleks piisavalt aega ning ülesanded on selgelt sõnastatud. Õppimisel toimib õpetaja ja õpilase vahel kokkuleppimise põhimõte – mida on vaja teha ja millisel ajal ning kujul on võimalik õpitut ette näidata. 

👉Lisaks ainelaste ülesannete andmisele on vaja kavandada aeg juhendamiseks, et selgitada õpilastele aja planeerimise vajalikkust. Anname eriti gümnasistidele sõnumi, et tarvis on enda aega planeerida ja teha õppetöö kokku lepitud ajal. Sellega kasvatame vastutustunnet, sest järelevastamine praegu koolis on stressiallikas tulevikus kogu ühiskonnale. 

👉 Õppetunniks lastele antav kirjeldus peab olema sõnaliselt täpne ja struktureeritud, et õpilased saaksid aru, mida on vaja teha: ülesande või tegevuse teema ja eesmärk, töö juhend ja esitamise viis, tagasiside andmise viis vastavad õpilaste vanusele. 

👉Üldõpetus ja lõiming kui võimalus on kujunenud reaalsuseks, kui tavapärane tunniplaan ei toimi ja kui ülesandeid jaotatakse terveks nädalaks. Kui eKoolis on nähtav terviklik vaade sellele, mida õppida antakse, kujuneb lõiming otsekui iseenesest, samuti teemapäevad. 

👉Ka põhikooli III kooliastmes saab tööd korraldada nii, et koormus ei oleks kellelgi üle mõistuse; selle eelduseks on juhtkonna ja õpetajate avatud (vahel ka valusad) läbirääkimised. 

👉 Hindamine peab olema ja ongi teistmoodi - üha enam üldoskusi kujundav, sisaldades rohkem sõnalist tagasisidet. Seda ka juhul, kui põhiliseks hindeks on number. Kergem oli uue olukorraga kohaneda neil koolidel, kus õppimist ja arengut toetavat hindamist on varasemalt rakendatud kasvõi osaliselt ja kus hinne ei ole kunagi karistusvahend olnud. 

👉Distantsõpe ei asenda vahetut suhtlemist, see on ajutine nähtus õppe mitmekesistamiseks. Distantsilt õppimisel tuleb sellega tegeleda põhjalikult, see pole meelelahutus, vaid pingutus kõikidele osapooltele. Töö paremat organiseerimist võimaldab õpilaste jaotamine veebisuhtluses väiksematesse gruppidesse, kes arutlevad teema üle ja esitavad rühma tagasiside. See on tavaolukorras meetod, mida kasutatakse pigem täiskasvanute koolitustel ja seminaridel. Uurimis- ja loovtöid saab vajadusel kaitsta ka veebikeskkonnas. 

👉Juhtkonna ülesanne on õpetajaid mitte ainult moraalselt toetada ja innustada, vaid seirata seda, kuidas õppetööd korraldatakse, vajadusel sekkuda. 

Esimese kahe nädala jooksul on koolidel tulnud rinda pista sellega, et õppimiseks sobiv tagala oleks töökorras: püsiv internetiühendus, mõistlik töökoormus õpilastel ja õpetajatel, kadunud õpilased õppetööle tagasi toodud, tagatud arvutitega varustatus. Kogemuste põhjal tehakse juba kavatsusi sügisesteks e-õppepäevadeks, et olukorra sunnil õpitu ära ei ununeks. Esimeste nädalate jooksul on kõlanud ka ettepanekud jätkata koolitööd nüüdisaegses võtmes ka pärast kriisi. Põhjalikumalt on võimalik nii koolis kui riigis järeldusi teha alles siis, kui meil on võimalus naasta tavaolukorda. 

Praegu on erilisus saamas tavalisuseks. Kolmandaks nädalaks on tekkimas n-ö õpperutiin ja mured seonduvad pigem inimeste tunnete, kui asjadega: 

❓Mida teha ja kuidas hoida motivatsiooni, kui kriisiolukord venib, kui (majanduslikud)pinged peredes kasvavad? 

❓Kuidas öelda lapsevanematele, et nad ei pingutaks üle ega muretseks ette? Vanem ei pea oskama nt III kooliastmes kõiki õppeülesandeid täita, küll aga nad saavad tunda huvi selle vastu, kuidas laps ülesandeid täidab ja aidata otsida nt sisenemisvõimalust digikeskkonda. 

❓Kuidas sobitada distantsõppesse laps, kes pole harjunud või suuteline üksi õppima? 

Erakorraline aeg nõuab erakorralist tegutsemist, aga valmisolek selleks on kujunenud ammu enne. Kui me eelnevalt tavaolukorras ei oleks panustanud digipädevusse, paindlikku õppekorraldusse jms, oleksime praegu ilmselt palju täbaramas seisus. Praeguse kriisi juhtimise kuldvõtmeke on vormitud meie koolide senise töö ja valikutega ning siit saab liikuda üksnes edasi.


Pille Liblik
Algatuse Huvitav Kool koordinaator