Neljapäev, 18. september 2014

Huvitava Kooli esimene regionaalne mõttekoda toimus Valgamaal

Oleme Huvitava Kooli algatusega liikunud maakondade tasandile ja korraldame koostöös kohalike haridussõpradega mõttekodasid, kus arutatakse probleeme ja lahendusi piirkonna jaoks olulistes hariduse sisu küsimustes. Esimene regionaalne mõttekoda toimus 16. septembril Valgamaal ja selles osales kokku enam kui 50 õpetajat, koolijuhti, lapsevanemat, õpilast, omavalitsusjuhti ja kolmanda sektori esindajat.

Arutelupäeval keskenduti nendele tegevustele, mida on võimalik teha kogukonna ja kooli tasandil lühikese aja jooksul ning mis ei nõua liialt täiendavaid vahendeid. Valgamaa hariduse olukorda analüüsides leiti, et:
  • õpilasi on vaja motiveerida jätkama õpinguid maakonna gümnaasiumides või kutseõppeasutuses, et põhikoolide lõpetajad ei lahkuks maakonnast;
  • on vaja leida motivatsioonimehhanismid noorte ja uute õpetajate tööle asumiseks Valgamaale, et muuta piirkond noortele atraktiivsemaks ja peatada õpetajaskonna vananemine; 
  • õpetajaid on vaja motiveerida kasutama kaasaegseid õpetamismeetodeid; 
  • on vaja leida motivatsioonimehhanismid, mis innustaksid lapsevanemaid aktiivsemalt koolielus osalema ja koolis toimuva vastu huvi tundma; 
  • on vaja läbi mõelda, millega motiveerida õpetajaid, et nad usaldaksid rohkem õpilasi ja jätaksid neile otsustus- ja vastutusvõimalusi, et õpilastel oleks õppetegevustes aktiivsem roll; 
  • on vaja läbi mõelda, millega ja kuidas motiveerida õpetajaid ja hariduse sõpru panustama õpetamise huvitavamaks ja mitmekesisemaks muutmisse. Aktuaalsed probleemid – ebaühtlased võimalused õppekava toetavate tegevuste valikul (huvitegevus, gümnaasiumis valikkursused), ebahuvitav koolitund, eksamitele orienteeritud õpetamine, teooria ja praktika vähene seostatus, õpilaste suutmatus end suuliselt väljendada ega mõtet sõnastada, halvad suhted õpilaste ja õpetajate vahel – ei tohi olla kellegi teise mure.

Lahendustena, millesse saavad panustada erinevad huvigrupid kuni üksiku inimese tasandini välja, kui ollakse huvitatud Valgamaa koolide huvitavamaks muutmisest, nähti järgmisi võimalusi:
  • luua pidev positiivne kuvand maakonna haridusest;
  • toetada kutseõppekeskuse koostööd maakoolidega; 
  • luua tingimused ja toetada noorte õpetajate tööletulekut Valgamaale; 
  • tunnustada ja väärtustada õpetajat kogukonnas; 
  • toetada iga õpetaja teadlikku täiendõpet ja pidevat enesearendamist; 
  • innustada õpetajaid uuendusmeelsusele ja arengule; 
  • toetada kaasaegse õpikäsitluse rakendumist; 
  • lõimida õppes olemasolevaid tegevusi; 
  • kaasata lapsevanemaid järjepidevalt ühistegevustesse; 
  • usaldada aktiivsematele lapsevanematele juhtroll teiste lapsevanemate kaasamisel; 
  • viia läbi koolides arenguvestlused kõigi kooliga seotud osapooltega; 
  • kaasata õpilasi kooli arendusse; 
  • kujundada õpilase eneseväljendamise oskusi; 
  • jpm.
Mõttekojas toodi välja ka ootused Haridus- ja teadusministeeriumile, mis aitaksid maakonnas neid lahendusi ellu viia. Näiteks oodatakse õpetajate karjäärisüsteemi selgust ja paindlikumaid kvalifikatsiooninõudeid. Toodi välja, et hea riigigümnaasium maakonnas aitaks kaasa sellele, et senisest enam noori jääksid põhikooli lõpetamise järel Valgamaale. Tähelepanuta ei jäänud ka õpetajate palga ning koolide rahastamismudeli küsimused. Lisaks leiti, et riigi tasandil tuleks senisest enam tegeleda lapsevanematega – näiteks leida koolitusraha lapsevanemate teadlikkuse tõstmiseks ja ergutada nende omavahelist koostööd.

Päeva lõpetuseks küsisid kõik osalejad endalt, mida me teeme selleks, et muuta kool Valgamaal huvitavamaks? Ja vastused olid järgmised: kasutame rohkem aktiivõppe meetodeid, mille puhul on kõige tähtsam mõtestatud tegevus; viime mõttekojas arutatud teemad kaasa oma kodukooli, et saaks edasi arutada. Haridus ei ole elust eraldiseisev ja Valgamaa ei ole kõrb, regionaalpoliitika peab muutuma ja see saab juhtuda ainult koostöös, tähtis on uskuda, et kõik ideed ja mõtted jõuavad ellu. Koolist teevad huvitava kooli õpilased – meie kanname edasi väärtusi, mida annavad meile õpetajad ja vanemad. Õpingute alus on õppekava igas mõttes – kes abi küsib, sellele saab seletada, kuidas paremini õpetamist toimetada.

Kõikide huvigruppide esindajad võtsid mõttekojast kaasa teadmise, et just nemad saavad panustada vahetult kooli huvitavamaks muutmisse. Algatus Huvitav Kool loodab, et järgmise sammuna viib iga Valgamaa kogukond oma koolis läbi sarnased mõttekojad, et juba konkreetselt leppida kokku olulisimates tegevustes ja motiveeritud vastutajates.



Professionaalsed õpikogukonnad on parim viis koostöökultuuri arendamiseks koolis

Küsisime Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse spetsialistilt Katri Lamesoolt, kuidas nende keskuses mõistetakse koostööd koolis ja mida tehti 18. augustil toimunud õpikogukondade koostööpäeval Tartus?

Hea ja huvitava kooli eduvalem on väga lihtne: selle asemel, et olla oma õpilastega üksi, on igal õpetajal võimalik kasutada kõigi oma kolleegide teadmisi, kogemusi, oskusi ja ideid. Toetudes teooriale ja teiste riikide praktikale leidsime, et Haridus- ja teadusministeeriumi tellitud projektis, mille eesmärgiks on toetada riikliku õppekava rakendumist, on parim viis koostöökultuuri arendamiseks koolis luua õpetajate professionaalsed õpikogukonnad. Õpikogukonnas tehtava töö kaugem eesmärk ja järgmine tasand on, et koostööharjumus leviks kogu koolis. 

Koostöö edendamisel on meie projektis veel kolmaski tasand – koolidevaheline koostöö. Selleks kutsusime 18. augustil kokku kõik projektis osalevad üheksa kooli ja suvel liitunud kolme kooli õpikogukondade esindajad.

Koostööpäeval said õpikogukondades osalevad õpetajad ja juhtkonnaliikmed õppida kolleegidelt teistest koolidest ja ülikoolist ning luua kontakte edasiseks koostööks. Päev koosnes õpikogukondade endi poolt veetud töötubadest, kahest ettekandest auditooriumis ja ühest uurimusliku õppe praktikumist Katoliku Hariduskeskuse juhtimisel.

Kadri Ugur Tartu Ülikoolist käsitles oma ettekandes tunni videosalvestuse ja videoanalüüsi võimalusi. Haridusuuringute keskuse juhataja Margus Tõnissaar tutvustas kevadel kogukonnakoolides läbiviidud kaardistamise tulemusi. Kaardistusega uuriti nii kogukonda kuuluvate õpetajate kui nende õpilaste arusaamist õppimisest, õpetamisest ja koolikliimast laiemalt. Kuna projekti eesmärk on toetada riikliku õppekava uuenduste rakendamist, said kaardistamise küsimused moodustatud selliselt, et annaksid informatsiooni aineülese lähenemise rakendamise kohta. Tulemustest selgus, et nii õpetajad ise, kui ka nende õpilased, hindasid teiste õppekava rakendumist toetavate meetodite seas (nt lõiming, õppimist toetav hindamine, uurimuslik õpe jne.) kõige madalamaks just õpetajatevahelist koostööd.

On paradoksaalne, et koostööd esineb koolis vähem kui konstruktivistlikku õpikäsitlust toetavaid praktikaid endid. Samas on just koostöö uueneva õpikäsitluse rakendumise eelduseks. Võime järeldada, et kui õpetajad suudavad oma töös leida võtme, mis viiks omavahelisele koostööle, saame näha märkimisväärset edasiminekut uue õppekava rakendumisel.

Sellega koolidevahelise koostöö toetamine ei piirdu. Veel sel kuul tulevad kokku projekti kuuluvad põhikoolid, et arutada ekspertide toel selle üle, mida võtta ette koolikiusamise vähendamiseks. Nimelt selgus koolides läbiviidud kaardistamistulemustest õpilaste seas, et kiusamine on endiselt probleem, mille lahendamiseks mõni õpilane palus abi lausa küsitluse kaudu. Projekti kuuluvate keskkoolide õpikogukonnad osalevad koostööseminaril videosilla vahendusel. 


                 Türi Põhikooli õpetajad Kadri Tammar, Ellen Roosileht ja Lea Allik uurimusliku õppe 
                 praktikumis.

Kolmapäev, 17. september 2014

Pingevaba õppimise poole suures ja väikeses koolis

Alanud õppeaasta toob paljude koolide töös kaasa mitmeid uuendusi. Oma 1. septembri erilehes tutvustasime õppetööd huvitavamaks tegevaid muutusi Tartu Kivilinna Koolis ja Lüllemäe Põhikoolis.

Polaaruurija Timo Palo rääkimas Lüllemäe õpilastele oma seiklustest, tööst ja kohtumistest jääkarudega. Foto: Tiit Lepp.

Tartust ligi 100 km kaugusel asuvas väikses Lüllemäe Põhikoolis käivitub algaval õppeaastal mitmeid uuendusi. Kuni neljanda klassini minnakse aineõpetuselt üle üldõpetusele. Enam ei eristata ainetunde, vaid kogu õppematerjali õpitakse korraga mitut õppeainet hõlmavate teemade kaupa. Sellega seoses muudetakse ka hindamissüsteemi ja numbrite panemise asemel kasutatakse edaspidi kirjeldavat hindamist. Lüllemäe kooli direktori Tiit Lepa sõnul aitavad muutused õppimist huvitavamaks teha, kuid see ei ole peamine põhjus, miks õppetöö ümber korraldatakse. „Kooli kõige olulisem ülesanne on toetada parimal võimalikul viisil lapse arengut ning üldõpetus ja kujundav hindamine teevad seda paremini, kui senine traditsiooniline õppesüsteem,“ arvab Tiit Lepp.

Õpet uuendab ka üks Eesti üks suurimaid üldhariduskoole – Tartu Kivilinna Kool, mis on uuest õppeaastast põhikool. Koolipere viis läbi ühised mõttetalgud. Tulemusena seati enda eesmärgiks tugev väärtuskasvatus ja olulisimaks ülesandeks toetada inimese kujunemist, kes eelkõige oleks hooliv nii enda kui teiste suhtes ning väärtustaks oma rahvust ja isamaad. „Meie kooli peamised märksõnad, ehk millele on suunatud õpiprotsessi fookus, on tehnoloogia, enesehindamine, minapilt, võõrkeeled, terviklik maailmapilt ja loovus. Kõik see, mis on meie koolis olnud siiani hea ja edasiviiv, jääb alles, kuid seda täiendavad mõned innovaatilised mõtted,“ ütleb kooli direktor Karin Lukk.

Lüllemäe kooli talimatk Karula Rahvuspargis. Matkatee läbiti suuskadel ja ööbiti telgis vaatamata -20 kraadisele pakasele. Foto: Kadri Veski.

Hindamine tähendab enamat kui numbreid

Sarnaselt Lüllemäele kasutatakse ka Kivilinna koolis kolmanda klassini numbriliste hinnete asemel sõnalisi hinnanguid. „Numbriliste hinnetega kaasneb paratamatult õpilaste pidev teistega võrdlemine ja pingeritta seadmine, mis tekitab asjatuid pingeid,“ selgitab teistsuguse hindamise vajalikkust Karin Lukk. „Õpilane peab eelkõige mõistma, et õppida tuleb selleks, et midagi uut selgeks saada ja osata, aga mitte tasu pärast.“

Pingevaba õppimise toetamiseks toimub Lüllemäel veel üks oluline muutus – neljalt õppeveerandilt minnakse üle trimestrite süsteemile. Tiit Lepa sõnul on veerandihinnete panemine stressitekitav nii õpetajatele kui õpilastele ja seepärast tehakse seda edaspidi nelja korra asemel kolm korda aastas.

Et tõsta õpilaste enesehindamise oskust ja toetada nende kujunemist ennast juhtivateks õppijateks, hindavad Kivilinna kooli 4.-9. klassi õpilased ennast ise ja seavad selle põhjal eesmärke edasiseks õppeperioodiks. See tähendab, et esimese veerandi tunnistuse koostab iga õpilane enda kohta ise. Lüllemäel on juba kolm aastat sarnast süsteemi rakendatud õpilaste käitumise hindamise puhul. „Kõik õpilased ja õpetajad täidavad iga õpilase käitumist kirjeldava tabeli, mille alusel klassijuhataja kirjutab kokkuvõtte,“ kirjeldab Tiit Lepp ja lisab, et selline süsteem, kus õpilase käitumist hindavad tema ise ning kogu ülejäänud koolipere, on saanud väga hea tagasiside ka lapsevanematelt ning mõjunud hästi koolikultuurile.

Ka tavaline matemaatikaülesanne muutub õues õppides iseenesest huvitavamaks. Foto: Kivilinna Gümnaasium

Lapsevanemate tähtis roll

Nii suurema, Kivilinna kui ka pisema, Lüllemäe kooli juhid peavad kooli arengu väga oluliseks teguriks lapsevanemate ja laiema kogukonna aktiivset kaasamist. „Koolil on olemas pedagoogiline teadmine ja kogemus, lapsevanem aga tunneb oma last – usaldagem üksteise teadmisi ja hinnakem seda, mida on teisel poolel pakkuda,“ kutsub lapsevanemaid koostööle Karin Lukk.

Kivilinnas toimub mitmeid ühised üritusi lastevanematega – osa lapsevanemaid organiseerivad spordiüritusi kogu koolile. Eraldi on kutseõppepäevad, kus lapsevanemad käivad tutvustamas oma ametit või hobi. Samuti kirjutavad nad projekte, et toetada õppetegevuse huvitavamaks muutmist. Lastevanemate suuremaks kaasamiseks on koolis lisaks traditsioonilisele hoolekogule kutsutud ellu lastevanemate foorum, kus kõigi klasside esindajad saavad avaldada oma arvamust ja teha ettepanekuid kooli arengut puudutavatel teemadel.

Lüllemäel aitavad lapsevanemad vedada kooli huviringe. Juba kolm aastat toimunud loodus- ja matkaringi algatus tuli täielikult lapsevanemate poolt. Sel õppeaastal on kavas pakkuda lastevanematele võimalust lühema perioodi, trimestri või kuu jooksul juhendada enda hobi või tööga seotud huviringi. „Kogukonna kaasamine igapäevasesse kooliellu on meie jaoks oluline, et nad saaksid paremini aru, mis koolis toimub ja tahaksid rohkem kaasa rääkida ja aidata,“ põhjendab selle vajalikkust Tiit Lepp. Tema sõnul on muutumas üldine arvamus, et kool on ainult õppimiseks. Tänapäeval on kool kogukonnakeskuseks, eriti maal.

Kool peab olema huvitav

Põhikool, mis kujundab lapse hoiaku õppimise suhtes ja loob aluse tema haridusele kogu eluks, peab igal juhul olema õpilase jaoks huvitav, leiab Karin Lukk. Kuigi iga kohustusega kaasneb teatud määral rutiinset sundust, saab protsessi alati juhtida nii, et see hoiab osalejate huvi üleval ja motiveerib neid pingutama.

Kivilinna ja Lüllemäe koolide eeskujul saab iga kool sõltumata oma suurusest või asukohast tagada, et õppimine oleks igal juhul:
•    seotud eluga meie ümber (miks mitte kasutada metoodikat, mis on lastele tuttav, näiteks arvutimängupõhisust),
•    kaasaaegne (näiteks hõlmama tehnoloogiat, mida lapsed iga päev kasutavad: mobiiltelefonid, tahvelarvutid jm),
•    mitmekesine ja üllatusmomenti pakkuv (õppimine ei pea toimuma nelja seina vahel klassiruumis – Kivilinna koolis on mõned koridorid kujundatud avatud õpperuumideks, lisaks liiguvad soojade ilmade korral õpetajad sageli lastega kooliõue õppima),
•    ise avastamist, osalemist, enda hindamist ja enesele eesmärkide seadmist võimaldav.

Lüllemäe Põhikool
•    Asub Lõuna-Eestis Valgamaal, looduskaunis Karula vallas, Lüllemäe külas.
•    Õpilasi on koolis 68, õpetajaid 16.
•    Direktor Tiit Lepp.

Kivilinna Väärtuste kaheksakand
 

Tartu Kivilinna Kool
•    Loodi 1985. aastal ja kuni käesoleva õppeaastani tegutses üldkeskharidust andva asutusena. Alates 1. augustist 2014 jätkab tegutsemist põhikoolina aadressil Kaunase pst 71, Tartu.
•    Õpilaste arv sellel sügisel on 960, õpetajaid on 52.
•    Direktor Karin Lukk.







Autor: Sandra Fomotškin
                                                      

Teisipäev, 16. september 2014

Huvitav Kool läheb 2. klassi

Huvitava Kooli nõukoja liige Taavo Lumiste kirjutab oma mõtetest seoses Huvitava Kooli algatuse edenemisega ja seab eesmärgi algatuse teiseks aastaks.
Taavo Lumiste. Foto: www.pr.pohjarannik.ee

Huvitava Kooli mõte on saanud tänaseks aastavanuseks. Tuues paralleeli kooliaastatega, siis esimese klassi sammud on astutud ning käes on aeg juba vilunud koolilapse moel edasi liikuda.

Huvitava Kooli esimese aasta tegevustena arutati Tallinnas, Tartus ja Jõhvis toimunud mõttekodades huvitava kooli ootuste, tegevuste ja eesmärkide üle ning võib nentida, et üle Eesti on olemas üsna ühtne arusaam, milline kool on huvitav nii õppijale, õpetajale, lapsevanematele, kohalikule kogukonnale kui ka riigile. Allolevas peatun põhjalikumalt kahel aspektil: koolivõrgu ümberkorraldamisel ning õppeainetel, mida koolis või ka väljaspool kooli õppida saaks ja võiks.

Koolivõrgu reformid kütavad palju kirgi, sest sellega seonduvad töökohad, koolitransport, kohaliku kogukonna identiteet, haldusreform, kuid samuti ka kooliehitus ja raha. Just viimased kaks aspekti kummastasid mind ühe väikelinna volikogu haridusteemalises arutelus kui kesksed küsimused: millise koolihoone jätame, millise sulgeme, kuidas hakkame ehitama uut ning kas ja kui palju on vaja sinna kohalikku raha paigutada võrreldes riigipoolse rahastamisega. Need küsimused on kahtlemata olulised, kuid haridusteemalises keskustelus on need kosmeetilised küsimused. Antud volikogu arutelul ei käsitletud sõnagagi, millist haridust me lastele uues või vanas koolimajas anda tahame. Sestap ongi minu esimene sõnum suunatud volikogudele: sarnaselt eelmainitud kolmele mõttekojale korraldage kohaliku kogukonna haridusarutelud ning uurige, mida soovivad lapsed, vanemad; samuti, mida saab pakkuda kohalik kogukond: nii kohalik avalik sektor kui ka piirkonna eraettevõtted, kuidas kasutada ära kohalikku kultuuri- ja looduseripära jne. Sellisest noori ja kogukonda kaasavast arutelust on mul hea näide tuua Ida-Virumaalt, kus Toila valla noored just taolise arutelu kevadel läbi viisid. Selliselt aluselt on ka kohaliku volikogu tasandil palju lihtsam ja loogilisem edasi arutada teemal, kas, kuhu ja millal valada betoon. Viimast saab teha aga vaid üks kord, sestap – üheksa korda mõõda,….

Sama arutelu teine pool puudutab õppeaineid. Juba ülaltoodud arutelud näitasid, et õpetajad teavad, kuid sageli ei kasuta ära kõiki võimalusi, mida erinevad haridusjuhised neile pakuvad. Silmas pidades kohalikku ettevõtlust, kultuuri ja loodust saab iga kool tegelikult sisse viia just talle omapärase lõimitud õppeainete süsteemi. On puhas mõttelaiskus, kui jätkuvalt on lastele ainsad huvitavad õppeained käsitöö, muusika ja kehaline kasvatus, vahel paraku needki õppeained mitte.

Lõimida erinevaid õppeaineid kokku näiteks läbi kooliaasta kestvaks projektiks – erinevas vanuseastmes erinevad ained – see on teostatav ning peaks olema iga klassiastme iseenesest mõistetav osa. 12 aastaga saaks kokku 12 võrratut projekti. On koole, kus sellist lõimitud projektiõpet juba kasutatakse. Sestap on Huvitava Kooli üks eesmärke ka need üles leida ning parimaid praktikaid ka teistele tutvustada. Esimene vastav üritus toimus möödunud kevadel Põltsamaal, järgmine juba uuel aastal. Kuid ka vahepealsel ajal saab neist väärt tegemistest teistele kirjas ja pildis teavet jagada.

Õppeainetele kotkapilguga vaadates tuleb kindlasti vaadata ka kaasaega ning vastavalt korrektuurid teha. Näiteks muusikaõpetus võiks sisaldada diskoripuldiga ümberkäimist, miksimist jmt kaasaegseid muusikaelemente. Miks mitte harjutada nt beatbox’i? Mulle isiklikult väga meeldis, kuidas nt möödunud kevadel Eesti räpparid meie kirjandusklassikat käsitlesid. Kehalises kasvatuses saaks kasutada ära võimalused purjetamistundideks, kui kool mereäärses linnas. Või rikastada tunde väikeste alpinismitreeningutega -  siseronimisseinu on Eestisse loodud juba arvukalt. Tööõpetus võiks sisaldada robootikat – vastavaid huviringe on üle Eesti arvukalt, aeg oleks see kas õppeaine osana või suisa eraldi õppeainena sisse tuua. Reaalainetes teadusteater – hea õpetaja oskab kindlasti vähemalt lihtsamad loodusnähtused reaalajas nähtavaks muuta. Malemängu armastajana soovitan aga igal koolil vähemalt algklassides lastele seda võrratut mängu õpetada: see treenib mälu, õpetab püsivust, kombinatoorikat, annab samas ka väikese võistlusmomendi ja edutunnetuse. Kõike seda läheb aga koolilapsel hiljem vaja nii reaalainetes (võrranditega kombineerimine) kui humanitaarias.

Miks ma seda kõike rõhutan? Olen nimelt seisukohal, et haridus peab käima ajaga kaasas, või olema suisa sellest sammukese ees. Kui jätkame õpetamist eilsetele teadmistele tuginedes, siis oleme ettemääratult sammukese ajast maas. Kuid – parem oleks ju olla sammuke ees! Kõik see eeldab ressursse, et kogukond panustab, et õpetaja on teadlik päevakohastest teadusarengutest, et lapsevanem huvitub, mida ja kuidas õpetatakse. Hea haridus eeldab koostööd ja ühist panustamist. Kuid see kõik ongi meie hariduse nurgakivi. Sellele rajame koolihoone, kuhu kõik tahavad tulla nii klassikalisi üldteadmisi kui ka praktilisi kaasaegseid teadmisi saama ning mis viib edasi nii õpilast, õpetajat, kohalikku kogukonda kui ka suures plaanis riiki tervikuna.

Ülalkirjeldatud kaks põhimõttelist valdkonda läbi arutada peakski olema Huvitava Kooli teise kooliaasta üle-Eestiliseks eesmärgiks.

Esmaspäev, 15. september 2014

Kool olgu kogukondlik organisatsioon

Küsisime Huvitava Kooli nõukoja liikmetelt, mis on nende arvates kõige olulisem muutus, mis Eesti koolides lähiaastatel lapsevanemate abil tuleks saavutada.
Vastab Liina Hirv, Eesti Noorteühenduste Liidu nõukogu esimees ja Huvitava Kooli nõukoja liige.


Liina Hirv. Foto: Daniel Sepp, www.delfi.ee
Palju on räägitud sellest, et kool peaks olema parem ja huvitavam. Iseenesest olekski see justkui see muutus, millele lapsevanemad peaksid kaasa aitama. Samas on ilmselge, et “parem ja huvitavam” on väga ebamäärane ning sellist määratlust tuleb sisustada. Viimast on juba palju ka tehtud, erineva nurga alt. Olulisim kontseptsioon on minu silmis aga see, et kool peaks arenema ülesandeid täitvast institutsioonist kogukondlikuks organisatsiooniks.

Organisatsioon peaks toimima kõigi selle liikmete osalusel. Ilmselged osapooled on õpetajaskond, kooli juhtkond ja õpilased. Kõigil neil on mingi sugune esindusvormgi olemas. Ära on aga unustatud paljuski lapsevanemate esindus. Tõsi, toimuvad küll lapsevanemate koosolekud, kuid üldjuhul on need formaalsed infojagamised. Hoolekoguski on marginaalne esindatus. Seega ehk peaksime kaaluma, et ka lapsevanematel oleks koolides konstantne esindusorgan?

Kool ei tohiks olla lihtsalt õppekava täitmise funktsiooniga asutus, vaid kooslus, mis püüdleb õpilastele maksimaalseid arenguvõimalusi pakkuva keskkonna loomise poole. Lapsevanemate roll on siin näiteks tuua kooliruumi  teadmist igapäeva elust, erinevatelt erialadelt, rikastada koolitükke värvikate lugudega.  

Eraldi tooks aga siinkohal välja hindamise küsimuse, mis pälvis selleaastasel Arvamusfestivalil omajagu tähelepanu. Palju on räägitud sellest, et meelevaldselt tõlgendatava numbrilise hindamise asemel peaks toimuma kujundav hindamine, mis kujutab endast põhjalikku tagasiside instrumenti. Nii jõutaks selleni, et hinded ja hindamine on tööriist toetamaks õppeprotsessi. Tegemist on aga ühe väga konkreetse sisulise muutusega, mis ei leia aset ilma lapsevanemate osaluseta. Seni kuni kodus küsitakse vaid seda, kas laps sai hindeks “2” või “5”, ei saa kujundav hindamine kuidagi täielikult jõustuda. Miks? Esiteks - nagu öeldud, peaks hindamine olema tööriist toetamaks õppetegevust – andma tagasisidet selle kohta, kuidas üks või teine õppetükk omandatud sai. Teiseks peame meeles pidama seda, et õppetöö ei toimu ainult klassiruumis, vaid ka kodus. Lapsel on tarvis vanemate toetust ja kasvatust selleks, et maksimaalselt õppetöös edasi jõuda. Just selle viimase tarvis on tegelikult lapsevanemale ääretult oluline, et e-koolist ei nähtuks vaid number, vaid temani jõuaks ka info, mis täpselt jäi puudu ja kuidas võiks seda parandada. Kui lapsevanemad võtavad selle suhtumise omaks – et ka nende teha on lapse koolitükkides edasijõudmine ning oluline abivahend neile selles on kujundav hindamine – saavutaksime ammu seatud eesmärgi palju kiiremini. Seni, kuni seda ei juhtu, ei ole ka õpetajatel ei motivatsiooni ega piisavat võimalust kujundavat hindamist täielikult kasutusele võtta.

Reede, 12. september 2014

Huvitava kooli loob kooli ja lapsevanemate koostöö

Küsisime Huvitava Kooli nõukoja liikmetelt, mis on nende arvates kõige olulisem muutus, mis Eesti koolides lähiaastatel lapsevanemate abil tuleks saavutada.
Vastab Heldur Meerits, Audentese nõukogu esimees ja Huvitava Kooli nõukoja liige.


Heldur Meerits. Foto: Andres Putting, epl.delfi.ee
Huvitav on selline kool, kuhu laps tahab hommikul rõõmsal meelel minna ja kus tal on terve päev tore, kasulik ja põnev olla. Kooli roll on tekitada lastes eluterve uudishimu ja avastusrõõm ning pakkuda keskkonda, kus lapsed saavad vastavalt oma eeldustele ja eripäradele areneda. Kuid haridus on palju laiem mõiste kui kooliprogramm. Kodu mõjutab laste väärtushinnanguid, suhtumisi, probleemilahenduse teid palju enam kui kool. Ja lapsevanemad eksivad, kui loodavad kasvatusmured kõik kooli kraesse lükata.

Kooli ja lapsevanemate koostöö on viimase paarikümne aasta jooksul tohutult arenenud, kuid ideaalist oleme veel kaugel. Oleks vale kui kooli suhtlemine lapsevanematega käiks vaid nõudlik-käskivas toonis. Kannatlik koostöö peaks viima ühiste arusaamadeni, kuidas meie lastest kasvaksid õnnelikud ja harmoonilised täiskasvanud.

Neljapäev, 11. september 2014

Eeskuju on nakkav

Küsisime Huvitava Kooli nõukoja liikmetelt, mis on nende arvates kõige olulisem muutus, mis Eesti koolides lähiaastatel lapsevanemate abil tuleks saavutada.   
Vastab Heidi Paabort, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse tegevjuht ja Huvitava Kooli nõukoja liige.

Heidi Paabort. Foto: erakogu.
Üks osa on kindlasti selles, et saame lapsevanematena lüüa kaasa koolielu, klassi või kogukonna töös, mille kaudu muutub kool huvitavamaks/avatumaks/kaasavamaks, kuid märkimata ei saa kindlasti jätta asjaolu, et lapsed õpivad eelkõige eeskujude ja isetegemise kaudu.

Mõeldes sellele, et soovime ju, et meie lastest kasvaksid ühiskonnas aktiivsed ja enda elu juhtivad isiksused, on oluline näha, et ka nende vanemad on aktiivsed, kaasavad, kaasa rääkivad ning enda ümber olevat keskkonda juhtivad. Eeskuju on nakkav ja selle kaudu tekib ka lapsel harjumus. Harjumus on aga tihti kõige meie igapäevase elu aluseks. Seega on lapsevanematel teatud mõttes kohustus olla aktiivsed sest nii õpivad ka meie lapsed osalema ühiskondlikus elus, teades, et meil kõigil on õigus oma arvamuseks ning kaasa rääkimiseks (seda siis koolis, klassis, enda peres või kogukonnas).

Kolmapäev, 10. september 2014

Lapsevanemad – tulge kooli!


Kristi Klaasmägi. Foto: www.opleht.ee

Küsisime Huvitava Kooli nõukoja liikmetelt, mis on nende arvates kõige olulisem muutus, mis Eesti koolides lähiaastatel lapsevanemate abil tuleks saavutada.
Vastab Kristi Klaasmägi, SA Noored Kooli tegevjuht ja Huvitava Kooli nõukoja liige.

                                                                                
                                                                                             
Lapsevanema, kooli ja õpetaja vastutuse jaotust ei saa selgelt kella või joonlaua abiga paika panna – õppimine toimub ka väljaspool kooli ja laps kasvab koolis samamoodi kui kodus. Vanemate eestvedamisel peavad kool ja kodu moodustama meeskonna, mis töötab sama eesmärgi – laste võimete välja arendamise ja rõõmsa, kõrgete eesmärkidega õppimise nimel.

See tähendab lapsevanemate poolt tänasest oluliselt suuremal määral koolielus kaasa rääkimist. Kooli visiooni eest vedamist ja selle nimel kaasa töötamist. Ja seda mitte ainult koosolekutel käies ja eesmärke kirja pannes – kuigi ka see osa ühisest tööst on oluline. Lapsevanematel on erinevad praktilised teadmised ja eluvaldkondade kogemus – see on suurepärane õppematerjal, mille abil teha õppimist huvitavamaks ja tähenduslikumaks. Lapsevanem saab nii kooli tunde andma tulles või klassi kas oma tööle või mujale õppima kutsudes reaalselt laste õpikogemustele kaasa aidata.

Koos ühise eesmärgi seadmine ja selle nimel töötamine annab juurde nii koolile kui ka lapsevanematele. Seda on näidanud ka Noored Kooli ja „Tagasi kooli“ algatuses osalenud inimeste kogemus – mida rohkem sa annad, seda rohkem ka vastu saad. Kõige suuremad võitjad on muidugi meie lapsed.

Teisipäev, 9. september 2014

Kooli teeb huvitavamaks lapsevanemate kogukond

Küsisime Huvitava Kooli nõukoja liikmetelt, mis on nende arvates kõige olulisem muutus, mis Eesti koolides lähiaastatel lapsevanemate abil tuleks saavutada.
Vastab Kersti Kaljulaid, Euroopa Kontrollikoja ja Huvitava Kooli nõukoja liige.
                              
Kersti Kaljulaid. Foto: www.opleht.ee
Suurim muutus, mida lapsevanemate abil saavutada, ongi lapsevanemate palju aktiivsem koondumine kooli ümber, oma kooli kogukonnana. Muidugi tähendaks see sagedasemat vanemate kaasamist otseses õppetöös - algklassides sobib väga hästi näiteks lugemishetk, kus lapsevanemad saavad oma lapsepõlve lemmikraamatuid klassile ette lugemas käia. Õuesõppe ettevõtmistesse saab kaasata enam kui 1-2 lapsevanemat, keda on vaja laste turvalisuse tagamiseks. Olgu koostööks kasvõi pisike lumesõda peale tunde, aga olgu palju vanemaid ja kõigil tore.

Klassi lapsevanemad lihtsalt peavad olema peaaegu sõbrad, et siis, kui kätte jõuavad keerulised teismeliseaastad, söandaks teistele kasvõi helistada, kui oma või mõne teise lapse käitumise üle tahaks nõu pidada. Head suhted esimesest klassist peale teevad elu palju lihtsamaks.

Kooli lapsevanematel on vaja üksteist tunda, et aidata koolil koos areneda - niisiis on tore, kui kool ja vanemad võtavad ühiselt ette ka vaid vanemaile mõeldud üritusi - olgu loenguid, ühissportimist, jõulu- või lihavõttelaatasid või muud meeldivat (siis saab ehk ka paremini kaubale, et teha midagi kestvalt kasulikku - ehitada mänguväljakut või talgukorras parandada lagunemakippuvat). Tuttavatel inimestel tekib ikka ühise teema ümber palju ideid, kui nad on omavahel harjunud kokku saama. Ühine teema selle ringkonna jaoks oleks muidugi kool - niisiis on koolidel aktiivsetest ja reaalsetest, mitte vaid meililistidest koosnevatest vanemate suhtlusvõrgustikest kindlasti kasu ja abi. Sealt just tulebki palju ideid, mis kooli lähiaastatel põnevamaks saavad muuta!

Esmaspäev, 8. september 2014

Viime kooli õue!

Küsisime Huvitava Kooli nõukoja liikmetelt, mis on nende arvates kõige olulisem muutus, mis Eesti koolides lähiaastatel lapsevanemate abil tuleks saavutada.
Vastab Maris Hellrand, vabakutseline meediakonsultant ja Huvitava Kooli nõukoja liige.

Maris Hellrand. Foto: www.flickr.com
Tihti on jäänud mulje, et kool kardab uuendusi ennekõike vanemate surve pärast, kes tahavad, et kool nende lastele “selle matemaatika selgeks õpetaks” ning et kõik oleks korralikult hinnetega mõõdetav. Seetõttu usun, et koolil, õpetajatel ja õpilastel oleks palju abi juba sellest, kui vanemad ise natuke avatumalt sellesse teemasse suhtuksid ja ka ise uuriks, mis suunas haridus maailmas areneb.

Kui valida üks lihtne asi, mida koolis saaks vanemate abiga muuta ja millel oleks suur mõju, siis võiks see olla õuesõpe.

Kurb oli teise klassi poistega ilusate sügisilmade ajal toas istuda ja loodusõpetuse töövihiku piltide järgi puude nimetusi õppida. Samas on meiega sarnases kliimas – Soomes, Rootsis, Norras sadu lasteaedu ja algkoole, mis toimuvad aasta läbi ainult õues. Nn metsakoolide liikumine on jõudnud suisa Jaapanisse ja Londoni kesklinna. Õuesõppe kasuks räägivad paljud uuringud, mis näitavad, et laste stressitase on madalam, keskendumisvõime kõrgem, motoorika parem ning ka akadeemilised oskused tugevamad. Rääkimata sellest, et digimaailma ahvatluste tõttu muutuvad lapsed üha vähem liikuvaks ja üha tubasemaks.

Tavakooli tavalisele õpetajale tundub aga mõte 25 algklassi lapsega päev otsa metsas mütata ebamugav ja hirmutav. Väidetakse, et lapsed ei ole sellega harjunud ja möllavad niisama või jooksevad laiali ja kaovad ära vms. Vaadates nt Rootsi Sgoksmulle koolide aastakümnete pikkuseid kogemusi on need hirmud põhjendamatud. Seega oleks minu ettepanek, et vanemad aitaksid kaasa nt ühe õuesõppe päeva läbiviimiseks iga nädal. See võib toimuda ka kesklinna pargis, kui päris metsa minna on keeruline. Materjale ja infot selle kohta, kuidas õues saab õppida kõiki aineid vähemalt algkooli õppekava ulatuses, leidub kuhjaga. Rääkige oma õpetajaga ja julgustage teda proovima!

Reede, 5. september 2014

5 + 1 näpunäidet õpetajalt lapsevanemale


Triin Toomesaar, haridusaktivist ja Noored Kooli programmi vilistlane annab soovitusi lapsevanematele, et lapse koolikogemus oleks väärtuslikum ja huvitavam.

Foto: Kristjan Klaats
Suurem üleriigiline koolitarvikute osturalli on möödas ning uus õpitsükkel alanud nii pedagoogidel, õpilastel kui lapsevanematel. Kuigi on neid, kes usuvad last kooliuksest sisse lükates, et too seal lõpuks korralikuks inimeseks vormitakse, kasvab nende vanemate hulk, kes üha aktiivsemalt huvituvad sellest, mis lapse(ga) koolis toimub.

Teadlike vanematega lapse koolikogemus on kordades väärtuslikum nii lapsele, tema perele kui kogu klassile, kellega koos laps õpib. Järgneb 5 juhtnööri, kuidas tulevase täiskasvanu küpsemist toetada ning kooliaasta jooksul terve perega kasvada.

1. Mõtle numbritest kaugemale. Esimesena, ent tihti ka ainsana vaadatakse lapse hindeid. Vanavanemad, sõbrad-tuttavad kipuvad küsimuse „kuidas koolis läheb?“ vastuseks ootama ülevaadet just numbritest. Ent hinne on haridussüsteemis vaid üks (mitme erivarjundiga) mõõdik. Loe lapsega läbi kooli hindamisjuhend ja mõtestage koos, mida üks või teine hinne tähendab. Hinne „3“ võib viidata nii 75% kui ka 50% mahus omandatud teadmistele, „4“ tähendada materjali mõistmist nii 76% kui ka 89% ulatuses.

Pidades noormehe puhul „koolipoisi kolmedele“ õppimist normiks, võivad madalad ootused viia olukorrani, kus lapsel kaob huvi pingutada. Uute teemade õppimine muutub vaid pooleldi omandatud teadmistega aina keerulisemaks. Tüdrukutele seatud ootus „neljadele-viitele“ pingutada võib muutuda aga kõrgete numbrite saamise vajaduseks omaette.

2. Anna vastutus lapsele. Kui Su lapsel läheb tulevikus tööl miski halvasti, kas kirjutad tema ülemusele: „Ei tea, mis juhtus, Mikk/Miina on muidu alati väga tubli olnud. Kas saaks anda talle võimaluse töö uuesti teha ja ikkagi palka tõsta?“ Õpetajana olen saanud sarnaseid kirju palju.

Kui laps pole mõne hindega rahul, aita tal olukorda mõtestada: miks sai ta (enda jaoks) sobimatu tulemuse; mida peaks järgmine kord teisiti tegema, et kohe parem hinne saada. Kui numbri parandamine on lapsele endiselt oluline, aita tal mõelda, mida selleks teha – ning anna õpetajaga suhtlemise ülesanne talle.

Julgusta oma last abi küsima juba tunnis ning vajadusel ka konsultatsioonis käima. Alati ei ole õpetajal selgitamiseks kohe mahti, ent tulevikuski peab iga inimene mõistma, millal on läbirääkimisteks sobivaim hetk ning kuidas seda kõige efektiivsemalt teha.

3. Astu üks samm edasi. Su lapsel läheb koolis hästi ja oled tulemustega rahul? Ära luba endal ega oma lapsel loorberitele puhkama jääda, vaid astuge koos üks samm edasi. Ehk saab ta „viied“ liiga kergelt kätte ning tal on tunnis igav? Ehk on ta mõnes aines andekas ja võiks lahendada hoopis keerulisemaid ülesandeid? Saades aga rahuldavaid „koolipoisi kolmesid“, mis motiveeriks teda rohkem pingutama?

Kui numbrid pole need, mille nimel rohkem pingutada, aita lapsel eesmärgistatumalt õppida. On ta mõelnud, kelleks saada tahab või millist elustiili nautida? Mida ja kuidas tuleb selleks õppida? Kui ta täpselt ei tea, mis teda huvitab, siis mis aitaks selles selgusele jõuda? Ehk on tal mõni varjatud anne, mis ei võigi koolipingis rahulolevalt muheledes iial avalduda?

4. Isa, tule kooli! Jah, isa, Sina! Haridussüsteemile heidetakse niigi ette femineerumist. Peale selle, et enamik õpetajaid on naised, tegelevad peredes kooliasjadega valdavalt emad. Isa, küsi oma lapselt tema õpikogemuse kohta! Veel enam: tule arenguvestlustele ja lastevanemate koosolekutele! Võimalusel tule koos emaga! Andke koos külalistunde, osalege kooliüritustel ja õppereisidel saatja või organiseerijana.

Poistel on koolisüsteemis vähe eeskujusid ja tüdrukudki vajavad näiteid aktiivsest ja panustavast mehest. Mõlemad sugupooled võiksid tulevikus leida, et hariduse väärtustamine, teistest hooli(tse)mine, lastekasvatamine on paslik ülesanne nii meestele kui naistele.

5. Ole eeskujuks! Millega lapse nähes tegeled? Loed raamatuid või vaatad reality-saateid, nutifon teises käes? Kuidas suhtud haridusse, kultuuri, naistesse, meestesse, loomadesse, kodustesse igapäevatöödesse? Kuidas reageerid uudistele poliitikast? Kas käid üldse valimas? Miks (mitte)? Kuidas käitud poes? Aga kui müüja on aeglane ja sul kiire? Kas ja kuidas eesmärgistad oma karjääri ja pereelu?

See kõik jõuab Su lapse kaudu kooli ja klassiruumi: tema käitumisse, loovtöödesse, pingutuse kvaliteeti, mõjutades nii lapse enda (haridus)elu kui tema kaaslaste oma.

Lisanäpunäide: usalda õpetajat. Jah, meid on erinevaid, meie kogemus ja maailmavaated erinevad, aga õpetaja on üldiselt saanud tööks vajaliku koolituse ja soovib anda Su lapsele parima võimaliku hariduse. Ent kui Sa tõesti kahtled õpetajas, uuri esiti temalt endalt, miks ta üht või teist meetodit eelistab. Kirjelda oma lapse iseloomu, tema mõtteid ja vajadusi, anna koolmeistrile tagasisidet ning tee kooliga koostööd.

Ja kirjuta aeg-ajalt õpetajale ka midagi positiivset! Tänukirjad teevad liigtihti ülekoormatud õpetaja päeva kaunimaks. See ilu jõuab aga järgmises tunnis kogu klassini, ka Sinu enda lapseni tagasi!

Ilusat kooliaastat ja õppimist-kasvamist koos lapsega!