kolmapäev, 2. juuni 2021

Imavere Põhikooli kogemus: kui distantsõpe läheb hästi

Gerly Lehtmets
Imavere Põhikooli inglise keele õpetaja,
artikli autor. Foto: Erakogu
Olen kooliealiste laste ema ja tädi. Olen ka õpetaja. Tean, kuidas distantsõpe mitmel pool korraldatud on või kuidas see sisuliselt korraldamata on jäetud. Tean, millega peavad silmitsi seisma paljud tuttavad ja nende lapsed, kelle koolides napib veebitunde ja kelle töökoormus on pärast koolide sulgemist lakke tõusnud, aga see ei ole igal pool nii. Meie koolis ei ole ning üldistused stiilis „õpetajad ei tee midagi“, „lastele jäetakse vaid kuhjades ülesandeid“ ja „õpetajate palk tuleks hoopis vanematele anda“ teevad haiget. 

Töötan kahes koolis inglise keele õpetajana ja lisaks üritan kevadel magistriõpinguid lõpetada. Minu IT valdkonnaga hõivatud abikaasa töötas juba enne koroonaaega kodus, kuid sellest õppeaastast annab ta põhitöö kõrvalt kohalikus koolis ka 8.-9. klassi füüsikatunde. Meie vanim laps Lenna (8) õpib sel aastal teises klassis. Tema nooremad õed käivad veel lasteaias, aga kuna kohalik omavalitsus soovitas lapsi lasteaeda mitte viia, on nad kodus. Meie leibkonda kuulub veel minu ema, samuti õpetaja, kelle korraldada on töö hariduslike erivajadustega õpilastega. Võite ette kujutada, kuidas toimib elu majas, kus on 5 tuba ja 6 inimest ehk 3 õpetajat, 1 õpilane ja 2 mürgeldajat...
Tegelikult pole see nii hull midagi. Ma julgen isegi öelda, et kui väikesed jonnihood välja arvata, läheb meil täitsa hästi. Selle taga on aga kooli ja kodu ühised jõupingutused, nii-öelda nõudluse ja pakkumise tasakaal.

Kui distantsõpe aasta tagasi algas, oli meil veidi aega sulaselget kaost. Oli vaja kiiresti välja mõelda, mida ja kuidas teha, et olukorda stabiliseerida. Kuidas ma õpetan? Kuidas see esimese klassi jüts õpib? Mida teised lapsed sel ajal teevad? Oli palju küsimusi ja vähe vastuseid, aga siis hakkasime tegutsema.

Imavere Põhikooli juhtkond otsustas luua kõigile õpilastele kooli meiliaadressid ja kasutada ühtse platvormina MS Teams keskkonda. Läks umbes nädal-poolteist, et kõik õpilased keskkondadesse sisse saada ja isegi siis esines probleeme, et lastel ununesid paroolid ning süsteem ei lubanud sisse logida, kuigi andmed olid õiged. Siis panid paar-kolm tehnoloogiataiplikumat õpetajat seljad kokku ja pakkusid kolleegidele tuge, kuidas muresid lahendada või neist mööda minna, kui lahendust ei paistnud. Samal ajal soovitati üksteisele toredaid keskkondi ja erinevaid vahendeid, mida õppimisel-õpetamisel kasutada. Juhtkond ütles ette, mitu tundi tuli kindlasti veebis läbi viia ja kuidas see toimima peaks ning nii ta läks.
Direktor Tiina Lohur näitab sülearvuteid, mille kool sai Lastekaitse Liidu
algatuse kaudu. Lisaks arvutitele, laenutati õpilastele ka kõrvaklappe ja arvutihiiri.
Foto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja

Kui distantsõpe sel kevadel uuesti algas, olime meie juba valmis. Õpetajatele kehtestati taas samad reeglid – 50% tundidest iga klassiga peavad toimuma Teamsis, koolipäeva aluseks on tunniplaan, kuhu veebitunnid on vastavalt ära märgitud, õpilastele peab andma tagasisidet ja kui tekib probleeme, et keegi kaob ära või jätavad tulemused soovida, tuleb neist koheselt rääkida. Iga nädal toimuvad töökoosolekud, kus antakse ülevaade möödunud nädala edusammudest ja ebaõnnestumistest, ollakse üksteise jaoks olemas.

Lenna laulab praegu oma toas klassiõele sünnipäevalaulu. Viiest tänasest tunnist on neil veebitundidena neli, sealhulgas kehaline kasvatus. Selleks, et õppetöös osaleda, on tal kasutada veebikaameraga arvuti ja kõrvaklapid, mida puudumise korral oleks saanud koolist laenutada. Seda võimalust on aktiivselt pakutud ja kodud on seda ka kasutanud. Kui lapsevanem või õpilane ise vahendeid küsinud ei ole, on seda mitmel juhul pakkunud õpetajad, kes on näinud, et õpilase mikrofon ei toimi või kuulnud taustamüra, mis õppijat segab. Pärast tunde võib Lenna Teamsi kaudu osaleda pikapäevarühmas ja veebi teel toimuvad ka osad huviringid vanematele õpilastele.

Lenna õppetöös osaleme abikaasaga nii palju, et õpetasime talle vajalikesse keskkondadesse sisse logimist, aitasime salvestada brauserisse järjehoidjaid ja uurime aeg-ajalt selle kohta, kuidas tal koolis läheb. Kui esineb tehnilisi probleeme, aitame neid lahendada või kui see kohe ei õnnestu, anname õpetajale teada, miks laps tunnist puudub või ülesanne tegemata on. Näiteks oli hiljaaegu probleem uue arvuti helisüsteemiga, mis millegipärast ei tahtnud Teamsiga koos toimida. Klassikaaslased ei kuulnud Lennat ja tema neid, kuigi väljaspool Teamsi rakendust sai muusikat mängida ja mikrofongi töötas kenasti. Kuna enda tundide tõttu ei olnud võimalik probleemiga koheselt tegeleda, andsime õpetajale teada, ja lahendasime probleemi esimesel võimalusel.

Juba eelmisel aastal harjutasime lapsesse seda iseseisvust, et üldjoontes tuleb tal kooliasjadega üksinda toimetada, ent vajadusel me aitame. Samas tegime kohe selgeks, et aidata saame me ainult enda töö kõrvalt ehk siis kui meil on selleks vaba hetk. Teinekord on tulnud seda hetke päris kaua oodata ja nii tekkis ka Lennal mõnikord hirm, et ta jääb asjade esitamisega hiljaks. Selle peale õpetasime, et siis tuleb õpetajat teavitada, miks nii läheb, sest on oluline, et õpetaja teaks, et õpilane tegeleb kooliasjadega, mitte pole lihtsalt kadunud. Kui see ei muutu krooniliseks, antakse hilinemised andeks.

Üldjoontes õpetajad ju teavad, et lapsevanem ei saa kogu aeg õpilase kõrval istuda (kuigi on ka neid vanemaid, kes seda vajalikuks peavad) ja seetõttu on meie koolis põhimõtteks see, et me õpetame lapsele, kuidas oma ülesandeid teha ja esitada, ega pane seda koormat vanemale. Kui õpilane ei saa aru, mida, kuidas ja kuhu ta tegema peab, on talle antud juhend abi saamiseks ehk kõige juurde käib lause, et õpetaja on oma tööajal Teamsi kaudu kättesaadav. Tõsi, veenda oma last seda võimalust kasutama, jääb iga vanema ülesandeks.

Meil pööratakse palju tähelepanu sellele, et kontakt ära ei kaoks ning et koolielu tunduks nii normaalne kui võimalik. Igal kolmapäeval, klassijuhatajatunni alguses, on ülekooliline kogunemine, kus jagatakse infot ja vahetatakse muljeid, kuidas nädal möödunud on. Teeme endiselt projekte. Alles hiljuti toimus meil vaimse tervise nädal, kus alustasime iga koolipäeva pooletunnise hommikvõimlemisega ja vanematele õpilastele toimus ka loeng vaimse tervise hoidmise kohta. Nii lõimisime inglise keelt, kehalist kasvatust ja inimeseõpetust. Selles abistas meid mullu perega Londonist Valgamaale kolinud Tommy Danquah, kes sellist võimalust täiesti tasuta ka teistele koolidele pakub. Iganädalaselt jagatakse toidupakke, mis on komplekteeritud põhimõttel, et ka esimese klassi õpilane iseseisvalt söönuks saaks, ja sisaldavad viie koolilõuna jagu valmistoite.

Samal ajal on mu ema oma väikeklassiga koolis, kuhu on kutsutud veel paar hariduslike erivajadustega õpilast. Nad teevad tunde umbes keskpäevani, söövad lõunat ja lähevad siis koju. Eelmisel aastal tegi ema nendega tunde kodunt ja ükshaaval, nii et tunnid toimusid lapsevanemale kõige sobivamal ajal, kohati õhtuti. Ka nemad kasutavad samu keskkondi, mis teised. Koolis pakutakse logopeedilist nõustamist ning koolipsühholoogi vastuvõtud toimuvad nii koolimajas kui veebi teel.

Ka koolis tavaõppel olles kasutame palju tehnoloogilisi vahendeid
nagu virtuaalreaalsusprillid ja teeme Kolme Põrsakese komplektidega
vahvaid teaduskatseid. Foto autor: Margit Reinpõld


Ma julgen öelda, et lapsevanemad on meiega rahul. Lapsevanemana olen ise rahul. Meie edu võti peitub lihtsates asjades, millest olulisim on ilmselt ühtne süsteem. Meie töökeskkond on MS Teams ja tunnid on õpilastele kalendrisse sisestatud. Selle kaudu tunniga liitumine on selgeks õpetatud ka esimese klassi õpilastele ja see toimib. Me peame kinni tunniplaanist – õpilased teavad, mida ja millal neilt oodatakse, üleöö ei teki päevaplaani tunde juurde, kuigi vahel juhtub, et mõni jääb ühel või teisel põhjusel hoopis ära. Me märgime puudumisi ja paneme hindeid, et kodul oleks huvi korral olemas ülevaade, kuidas lapsel läheb. Me tõesti pingutame, et õppimine ja õpetamine oleksid kogu meie koolipere jaoks võimalikult stressivabad.

Meie pere nooremad lapsed (4 ja 6) on koolipäeva vältel üsna iseseisvad. Nad vaatavad telerit, mille häälenivood ei ole lubatud tõsta üle piiri, mis teisi segaks, mängivad oma toas legode ja teiste leludega või joonistavad, meisterdavad ja värvivad. Õhtuti püüame nende jaoks rohkem olemas olla, koos õues käia ja lauamänge mängida, aga ilmselt saavad kõik lapsevanemad minust aru, kui ütlen, et väga energiliselt ma nendes mängudes pärast tööpäeva enam kaasa lüüa ei jaksa. Mu kodu on võrdlemisi sassis, sest koristada ma tõesti ei jõua. Pesugi pesen tavapärasest harvem. Minu ja mitmete mu kolleegide fookus on distantsõppe ajal olnud õpilaste toetamisel, nii et enda lapsed on kahjuks jäänud pisut tagaplaanile ja see tekitab süütunnet, mistõttu on üldistused kõigi õpetajate laiskuse ja saamatuse suunal veelgi valusamad. On mõistetav, et kodul on koolile etteheiteid – neid on ka siis, kui toimub nii-öelda tavaõpe – aga mina leian, et need probleemid tuleks tõstatada kooliga. Rääkige oma laste õpetajatega, kooli juhtkonnaga ja koolipidajaga (just selles järjekorras). Kool ei saa probleemi lahendada kui ta sellest ei tea. Julgen öelda, et asi ei ole distantsõppes – ka selline õppevorm võib toimida. Nagu paljud muud probleemid, saavad mured distantsõppe juures alguse probleemsest kommunikatsioonist.

Signe Mitt, 1. klassi juhataja: Iga algus on raske. Nii ka kohanemine distantsõppega. 1. klassi lastele osutus esialgu keeruliseks Teams´i keskkonnas oma nutiseadmega toimetamine ning nad vajasid vanemate abi. Hea abimees õppetundide läbiviimisel on OPIQ keskkond ja lisaks vahvad videod, e-töölehed ja õppemängud Kahootis. Distansõppel olles saab edukalt kasutada projektipäevi, mis hõlmavad kõiki õppetegevusi (JOL-i poolt väljastatud kalender-retseptiraamat ning selle abil kokkamine; Liikuma Kutsuva Kooli tegevused; VEPA mängud jne). Antud olukord pole kõige roosilisem, aga võimaldab lastel arendada iseseisvust ning loomingulisust!

Margit Reinpõld, õppealajuhataja, 2. klassi juhataja: Algklassides on distantsõppel oluline, et õppija ise saaks keskkondadega hakkama. Sellepärast õpetame kõigepealt last uusi tööriistu ja keskkondi kasutama. Tähtis on see, et õppimine toimuks arvutis, mitte tahvelarvutis või nutitelefonis, et õpetajal ja õpilasel avaneks seadmes ühesugune pilt. Nutiseadmete kasutamine võib lapsele olla käepärasem, aga tihti pakuvad õppevahendid neis teistsuguseid funktsioone ja „nupud“ asuvad teistes kohtades, mis teeb õpilase juhendamise distantsilt keerulisemaks. Laps peab oskama vajadusel õpetaja poole pöörduda ja abi küsida.

Meie head praktikad

👉 Info ja soovitud tulemus on kirja pandud ja aegsasti ette teada;

👉 Rutiini loomine (veebitunnid, kogunemised, koosolekud igal nädalal samal ajal);

👉 Klassijuhatajatund igal nädalal veebis;

👉Pikapäevarühma kasvataja on õpilastele kättesaadav veebis – õpilased tahavad temaga ka niisama suhelda lisaks õppimisele;

👉 Kohtumised hoolekoguga veebis, hoolekogu nõuannete kuulamine;

👉 Õpetajate vaimu hoidmine – iganädalased kohtumised veebis, võimalus töötada koolis, võimalus süüa koolis sooja lõunat, tähtpäevade meelespidamine;

👉 Valmistoidu pakid kõigile õpilastele – enamus soovivad, üksikud loobuvad;

👉Koolipoolne avatud ja julgustav olek (abivajajale viime toidupaki koju; leiame võimaluse, kuidas saata õpilasele koju õppematerjal, fotokonkursi auhind, korraldada õpilase transport vms);

👉Huvitegevus veebis (kevadine fotokonkurss, ülekooliline naljapäev, munade moeshow, kalendritähtpäevad, huviringid);

👉Tugispetsialistide toetus (võimalus kohtuda koolipsühholoogiga koolis ja veebis, ümarlauakohtumine vanemaga lapse õppimise toetamiseks).


Gerly Lehtmets

Imavere Põhikooli inglise keele õpetaja