kolmapäev, 25. november 2015

Uued koolimõõdikud muudavad hariduse hindamise mitmekesisemaks


Üks Huvitava Kooli teemapüstitusi ja ka mõttekojas kõlanud ülesandeid oli, et hinnata tuleks nii üldpädevusi ja õpilaste oskuste taseme tõusu kui ka osapoolte rahulolu kooliga. Haridus- ja teadusministeerium pakubki välja hulga erinevaid mõõdikuid, millega on võimalik hinnata näiteks õppetöö tulemuslikkust, koolide tõhusust ja õpilaste, õpetajate ning vanemate rahulolu koolis toimuvaga. Näitajatega saab tutvuda www.haridussilm.ee

 

Nelja tüüpi näitajad


Tulemusnäitajate abil saab selgeks, kui edukalt omandatakse haridus – palju on katkestamisi või milline on nominaalajaga lõpetajate osakaal. Samuti saab vaadata koolide õpitulemusi ja ka seda, kui paljud õpivad edasi. Kutse- ja erialase õppe puhul leiab andmeid näiteks lõpetajate palga kohta. Eelnevate kõrval saab vaadata ka eksamite tulemusi kooliti.

Rahulolunäitajad mõõdavad õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate rahulolu õppeasutuse tegevusega. Küsimused puudutavad koolikiusamist, koolis valitsevaid suhteid, puudumisi jmt.

Kolmas grupp näitajaid iseloomustab õppeasutuste tegutsemise tõhusust. Siia alla käivad näitajad nagu ruutmeetrite arv õpilase kohta, õpilaste ja õpetajate suhtarv ja ka kulu õpilase kohta.

Selleks, et õppetöö oleks tulemuslik, on vaja täita hulk eeldusi. Nendeks on nt õpetaja kvalifikatsioon, tugiteenuste piisavus jmt.

Eraldi põneva näitajana pakutakse ka välja gümnaasiumi panus õpilase edasijõudmisesse. See ei ole kõige suurem koolil, kus on kõrgeimad eksamitulemused, vaid koolil, kus aidati õpilase arengule aines kõige rohkem kaasa. Näiteks võib keskpäraste eksamitulemustega kool olla panustanud tavalisest rohkem õpilaste arengusse, kui mõni paremate tulemustega kool, sest nõrgema lähtetasemega õpilased on seal sama ajaga rohkem edasi jõudnud.

Haridusasutuste näitajatest

Gümnaasiumi panusest õpilaste edasijõudmisesse
 

reede, 20. november 2015

Kuidas teie perel koolis läheb?

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Grete Arro
Kati Aus
Sarja kaheksandas artiklis annavad Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi ning kasvatusteaduste instituudi teadur Grete Arro ja Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse õpetajahariduse projektijuht, loodus- ja terviseteaduste instituudi teadur Kati Aus ülevaate pere toetusest lapse õppimisel.

Kui laps alustab kooliteed, on see enamasti põnev sündmus kogu perele. Esimesse klassi minek tähistab olulist verstaposti lapse iseseisvumisel ja peredünaamika muutumisel.

Aabitsaga poseerimine kooliuksel, iseseisva koolitee harjutamine, pinali ja koolikoti valimine − elevust kui palju! Ja järsku ongi esimene koolinädal möödas ning laps käib koolis.

Või hoopis terve pere?

Pole kahtlust, et kool peab kodu toetust või selle puudumist oluliseks lapse arengu ja kooliedukuse mõjutajaks ning sageli kuuleme õpetajaid muretsemas selle üle, kas vanemad ikka panustavad piisavalt või peab kool kogu töö üksi ära tegema.

Kui tihti aga võtame vaevaks vanematelt otsesõnu küsida, kuidas neil koduse õpitegevuse toetaja rollis läheb ja kuidas nad end selle vastutusrikka ülesande täitjana tunnevad?

2014. aasta kevadel võtsime nööbist kinni 171 teise ja 157 seitsmenda klassi õpilase vanemal ning uurisime neilt, kui sageli peab nende peres koduste koolitöödega tegelema ja kuidas see neid emotsionaalselt mõjutab.

Esmalt, kas kodused koolitööd on vanemate jaoks üldse teema või on tegemist vaid õpetajate ja õpilaste omavahelise mõõduvõtmisega? Üsna ootuspäraselt ilmnes, et laste kodutööd on tõepoolest suurel määral pereelu osa ning seda eriti algklassides. Tublisti üle poole küsitluses osalenud teise klassi laste vanematest abistas oma last iga päev ning ligikaudu veerandik vastanutest kord nädalas. Kord kuus või harvem abistas oma lapsi koolitöös vaid kolm protsenti vanemaist.

Seitsmendike vanemate hulgas tehti seda peamiselt kord nädalas − nii väitis ligi kolmandik vastanutest. Seega võib öelda, et päris kindlasti ei saada suurem osa vanemaid lapsi kooli ega hinga seejärel kergendatult, et vastutus lapse hariduse eest on kenasti õpetaja õlgadele lükatud.

Teisalt, ehkki vanemate kaasatus laste koolitöödesse toetab laste haridusteed, peab rõhutama, et määrav pole mitte niivõrd aeg, mille vanem veedab koduseid töid tegeva lapse kõrval, kuivõrd see, mida vanem selle ajaga teeb. Uurimused kinnitavad pea üksmeelselt, et lapse heale edenemisele koolis aitab kaasa vanemlik abistamiskäitumine, mis on lapse autonoomsust toetav (versus kontrolliv), protsessile suunatud, positiivsetest emotsioonidest laetud ning väljendab usku lapse arenguvõimesse.

Samas on selge, et sellist ideaalset fooni on kodutööde kontekstis kaunis raske saavutada või üleval hoida. Miks?

Vanemad peavad laste akadeemilist edasijõudmist enamasti oluliseks. Meie valimis väitis ainult kaks vanemat, et ei pea oma lapse matemaatika- ja emakeeleoskust eriti oluliseks. 84 protsenti vanematest seevastu pidas matemaatikaoskust ning 93 protsenti vanematest emakeele- ja õigekirjaoskust lausa väga oluliseks.

Teadmiste ja õppetöö väärtustamine ning kõrged standardid on kindlasti positiivsed, kuid samas võib sellega kaasneda ka vanemate kõrgem ärevus seoses lapse edasijõudmisega, mis omakorda võib pingestada koduste tööde tegemise õhkkonda ning suunata vanemaid pigem kontrolliva ja äreva toetamisstiili poole. Enamasti tehakse koduseid koolitöid pärast täispikka tööpäeva, mis lisab pingeid paratamatu ajasurve ja väsimuse tõttu.

Selle kõige taustal pole imestada, et lapsed peavad koduseid töid üheks oluliseks pingete allikaks oma suhetes vanematega.

Eesti vanemate vastuste põhjal eristusid pingete põhjustena olulisuse järjekorras kolm valdkonda. Esiteks, kuivõrd ennastjuhtiv on laps koduste tööde tegemise ajalisel korraldamisel ehk kuivõrd kipub koduseid töid edasi lükkama ja vajab kodutööde tegemise alustamiseks meeldetuletusi. Teiseks, kuivõrd tunneb vanem vajadust kontrollida aktiivselt lapse koduste tööde tegemist nii sisu kui vormi mõttes. Kolmandaks, kuivõrd vastutustundlikult suhtub laps vanema hinnangul kodustesse töödesse.

Ehkki mõneti võiks arvata, et kodune trall ja pinged koolitööde ümber on eriti intensiivsed teismeea alguses, mil laste isemääramisvajadus on kasvanud ning vanemate nõudmised võivad jääda hüüdja hääleks kõrbes, viitavad meie tulemused pigem sellele, et pered, kus õpib teise klassi laps, tunnevad koduste töödega seoses oluliselt suuremat pinget kui pered, kus kasvavad seitsmendikud.

Ilmneb, et teise klassi õpilaste vanemad tunnevad seitsmenda klassi vanematega võrreldes oluliselt enam pinget nii seoses lapse koolitööde tegemise pideva kontrollimise ja suunamisega kui ka sellega, et lapsed ei suuda ilma meeldetuletuseta ise koolitööde tegemisega algust teha. Mõlemad dimensioonid viitavad ennastjuhtiva õppija arengu toetamise vajadusele ja seetõttu on oodatav, et teise klassi laste puhul esineb nende teemadega seoses enam frustratsiooni.

Samuti on mõistetav, et iga päev korduv kui tahes väike stressidoos teises klassis käiva lapse abistamisel mõjub pikas perspektiivis laastavamalt kui üks korralik ja kärarikas vastandumine seitsmendikuga kord-paar nädalas.

Nii teise kui ka seitsmenda klassi vanemad pidasid enim stressi tekitavateks teguriteks seda, et lapsed tegelevad koduste tööde tegemise ajal kõrvaliste asjadega ja lükkavad seda edasi ning ei mäleta, mida õpetajad kodus teha jätsid. Tulemused kinnitavad motivatsiooni leidmise ja ennastjuhtivaks õppijaks kujunemisega seotud probleemide märkamist, teadvustamist ja oluliseks pidamist mitte ainult õpetajate, vaid ka vanemate hulgas. Võib öelda, et oleme kõik ühes paadis. Ka vanemad märkavad ja hoolivad, aga on võimalik, et nad ei oska aidata ei ennast ega oma last.

Et jõuda pingete sisulisema mõistmiseni, trügisime veel sügavamale vanemate mõttemaailma. Kas meil õnnestub leida veel põhjuseid lisaks sellele, et kodutööd lisanduvad täispikkadele kooli- ja tööpäevadele ning lastel on end nähtavasti küllaltki keeruline ise motiveerida ja kodustes tingimustes õppetööle sundida? Vanemate vastustest paistab silma muster, mis kinnitab, et kodutöödega kaasnevad pinged võivad seostuda väga erinevate teguritega ning erinevad oluliselt ka sõltuvalt õpilase vanusest.

Nii teise kui ka seitsmenda klassi puhul ilmnes ootuspärane heade hinnete väärtustamise ning koduste tööde kvaliteedi ja õigsuse kontrollimise vajadusest tekkiva pinge seos. Nagu eespool märgitud, võib selline tendents mõjuda kahe teraga mõõgana. Kõrged standardid, mida toetab emotsionaalselt soe ja lapse autonoomsust soosiv abistamiskäitumine, mõjutab lapse arengut sootuks teisiti kui kõrged ootused, mida saadab vanema enda sooritusärevusest tingitud ülemäärane kontrolliv käitumine. Samuti olid mõlemas vanuseastmes pinged enim väljendunud kehvade matemaatikaoskustega õpilaste peredes. Sellist seost ei ilmnenud ei lapse üldvõimekuse ega ka funktsionaalse lugemisoskusega.

Kas võib olla, et just raskused matemaatikas on need, millega seostub palju suuresti põhjendamatut ärevust nii laste kui ka vanemate jaoks? Kas võib olla, et matemaatika õppimine ja õpetamine vajavad ühiskonnas senisest veelgi laiapõhjalisemat diskussiooni, et aidata mõista, et matemaatiline mõtlemine pole vaid valitute privileeg, et matemaatika näiline keerukus jääb sageli vaid puudulike õpistrateegiate, õpetamismeetodite ning matemaatika olemusega seotud kahjulike uskumuste taha ning et matemaatikaga seotud ärevus on välditav?

Erinevalt seitsmenda klassi õpilaste vanematest ilmnes teise klassi puhul selgelt, et enim kaldusid pingeid tajuma vanemad, kes ei tundnud end koolitöödes abistamisel kuigi pädevana, ning vanemad, kes kippusid uskuma, et õppimisvõime on midagi sünnipärast. Sarnane trend ilmnes nii võimekamate kui ka vähem võimekate laste peredes.

Võib arvata, et vanemad, kes ei usu, et võimed on arendatavad, ning pole teadlikud strateegiatest, mis aitavad õpivõimet parandada, on enam häiritud ja mures, kui märkavad, et lapsel koolitöödega raskusi tekib. Kuna vanem tõlgendab lapse vigu ja eksimusi kui tunnistust sellest, et laps ei ole rohkemaks võimeline, tekitab see omakorda lisapingeid ja vajadust üha enam kontrolliva käitumise järele. Tagasiside, mida sellisel puhul lapsele antakse, on pigem kritiseeriv ja diagnostiline kui toetav ja julgustav ning õppimise käigus antavad selgitused-täpsustused võimalikult lihtsustatud ja vaid hädapärased. Säärane tagasiside mõjutab lapse nägemust oma õppimisvõimest ning võib viia väljakutsete vältimise, õpimotivatsiooni langemise ja enesekindluse kadumiseni.

Vanemad, kes usuvad, et lapse potentsiaali avaldumiseks on tarvis vaid leida õiged strateegiad ja võtted, annavad lastele tagasisidet ja selgitusi, mis lähevad piisavast alati veel sammukese kaugemale, andes nii märku, et neil on usku lapse mõtlemisvõimesse, julgustades lapsi otsima ja katsetama ning vigadest õppima.

Mida saab kool teha selleks, et vanematel oleks lihtsam oma lapsi toetada? Miks mitte võtta initsiatiiv ja arutada vanematega avatult ja julgelt lisaks korralduslikele ka õppetöö sisulisi aspekte? Miks mitte tutvustada vanematele kas või põgusalt, kuid sisukalt, stampväljendeid vältides iga õppeperioodi alguses peamisi eesmärke, mida ühes või teises aines koduste tööde kaudu üritatakse saavutada, ning millist tuge vanematelt ennekõike oodatakse?

Miks mitte selgitada vanematele, milles seisneb näiteks käsiloleva matemaatikakursuse õpetamise loogika, millised osaoskused mingil ajal fookuses on ja milliseid sisulisi võtteid õpetamisel kasutatakse? Miks mitte aidata vanematel uskuda, et õpetajad on tõepoolest oma aine õpetamise spetsialistid ja teavad, kuidas laste arengut parimal moel toetada? Miks mitte aidata ka lapsevanemaid harjuda mõttega, et õppimine on õpitav ning õppimise sisulisi aspekte puudutav dialoog kooli ja kodu vahel võimalik?

Artikkel ilmus ka 20.11.15 Õpetajate Lehes.

kolmapäev, 18. november 2015

Eesti ja vene gümnasistid õppisid Tallinna ajalugu tundma

Septembris toimusid võistlusmängud koolinoortele sarjast “Tallinn - meie pealinn”. MTÜ Jutulind juhataja, projektijuht Maarja Kikas annab järgnevas artiklis ülevaate toimunust.

Projekt, mille viis läbi MTÜ Jutulind koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga, oli järjekorras juba seitsmeteistkümnes ja sellest võtsid osa gümnaasiumiklasside õpilased üle Eesti, nii eesti kui ka vene õppekeelega koolidest. Osalejaid oli seekord kaheteistkümnest koolist – Tallinna Õismäe Gümnaasiumist, Narva Kesklinna Gümnaasiumist, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist, Tallinna Lasnamäe Gümnaasiumist, Häädemeeste Keskkoolist, Valga Gümnaasiumist, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumist, Tallinna Juudi Koolist, Tallinna Ehte Humanitaargümnaasiumist, Luunja Keskkoolist, Tallinna Pae Gümnaasiumist ja Tarvastu Gümnaasiumist. 


Praeguseks juba 7-aastase projekti eesmärgiks on tõhustada eesti ja vene õppekeelega koolide kontaktide loomist, pakkuda õpilastele keelepraktika võimalust, mitmekesistada koostegevusi ning laiendada osalejate silmaringi teadmistega Tallinna arengust, aja- ja kultuuriloost. Aastate vältel on projektis kokku osalenud enam kui 6000 noort, koos oma õpetajatega. Kõikide seni toimunud ürituste kohta saab ülevaate veebilehelt www.jutulind.com. Ja huvi korral saab võtta meiega ühendust aadressil info@jutulind.com.


Nagu juba tavaks saanud, oli selgi korral tegemist pisut erimoodi õppepäevadega Tallinna vanalinnas. Võistkonniti vanalinnas orienteerudes otsiti üles huvitavad ajaloolised paigad, kuulati nende kohta põnevaid lugusid ning lahendati situatsiooniülesandeid. Selleks oli vaja näiteks omada elementaarseid kunstiajaloo teadmisi ja osata lahendada matemaatikaülesandeid. Plussiks oli oskus kasutada orienteerumiseks kaasaegset GPS-seadet ning teada, kuidas teisendada kaasaegseid mõõtühikuid ajaloolistesse mõõtudesse. Kasuks tuli kaardi järgi liikumise oskus ja hea tähelepanuvõime, et enda ümber toimuvat märgata. Üheskoos tuli ära lahendada klassikaline salakiri, leida linnapildist üle mitmeid ajaloolisi ja arhitektuurilisi detaile. Kõik see nõudis omavahelist aktiivset suhtlust, aga ka suhtlemist linnarahvaga, nii eesti kui võõrkeeles. Julgemad ja ettevõtlikumad võistkonnad said jutule isegi poliitikute ja korrakaitsjatega. Muuhulgas uuriti linnarahvalt, miks on just Eestis hea elada.

Meeskonnatöö proovikiviks kujunes fotostseenide lavastamine. Noored pidid etteantud teemadel lavastama erinevaid situatsioone ja need fotona jäädvustama. Hiljem üheskoos fotosid vaadates andsid õpilased ise hinnangu vastasvõistkondade fotodele ja nõnda selgusid kõige fantaasiarikkamad pildid.

Heast meeskonnatööst oli palju abi ka võistluspäevade teises pooles toimunud viktoriinil. Teadagi - mitu pead on ikka mitu pead! Ja kui kõik pead aktiivselt kaasa mõtlevad, siis on eelduslikult tulemus väga hea. Nii ka oli. Võistkondadel, kus toimus elav arutelu, läks väga edukalt. Üheskoos tuletati meelde kõik, mida vanalinnas orienteerumise ajal kuuldi ja nähti.

Möödunud projekti muutis paljuski eriliseks just see asjaolu, et absoluutselt kõigis etappides tegutseti koos. Kedagi ei eristatud emakeele, rahvuse ega kooli järgi. Võistkondades oli segamini eesti ja vene kodukeelega noori. Tundub, et niisugune juhuslikkuse printsiibil noorte “ära segamine” on suhtlemist ergutava ja maailmapilti avardava meetodina väga tõhus. Igatahes leidsid noored endale uusi tuttavaid ja sõpru. Keskustelus jagati omi mõtteid, unistusi ja rõõme, tehti ka tulevikuplaane ja vahetati telefoninumbreid.

Osalenud noored olid tõesti tublid. Särasilmsed ja entusiastlikud õpilased asusid õhinaga ülesannete kallale, sooviga kõik viimseni ära lahendada. Soov kaasa mõelda ja üha uusi väljakutseid vastu võtta oli täiesti ilmne. Oli selgelt näha aktiivset tegutsemist, tahet kõiges kaasa lüüa. Oli tunda sõbralikku üksteise aitamist ja toimimist ühtsete võistkondadena. Ühistegevus, entusiasm, paras pingustus vajalike vastuste leidmiseks ja võistlushasart on samuti märksõnad, mis iseloomustavad möödunud üritusi.

Õpilaste sõnul oli projekt huvitav, eriline ja kasulik. Nõnda on arvanud ka võistlusmänge jälginud õpetajad.

reede, 13. november 2015

Õppimisega seotud emotsioone saab juhtida

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja seitsmendas artiklis annab Tallinna Ülikooli magistrant, loodus- ja terviseteaduste instituudi teadusprojekti assistent Valentina Kivi ülevaate akadeemiliste emotsioonide mõistest ja juhtimisest.
Valentina Kivi

Olulise koolitöö esitamise tähtajani on jäänud paar päeva. Arvuti­ekraanilt vaatab etteheitvalt otsa täiesti puhas leht. Mõis­tus ütleb, et viimane häda on käes ja tuleb kohe hakata selle asjaga tegelema.

Peas ketravad mõtted, et nii igavat ja mõttetut ülesannet ei ole ammu olnud. Tuju muutub järjest halvemaks.

Olukorra päästab idee, et võiks veel veerand tundi mingi põnevama ja kasulikuma asjaga tegeleda ja kohe pärast seda  alustaks selle õudse ülesandega. Viisteist minutit transformeerub kuidagi tundideks ning töö jääbki alustamata. Järgmise päeva hommik algab mõttega samast puhtast lehest. Tuju langeb kohe nulli ja blokib täielikult tahet ja võimet tegutseda.

See pilt on vist tuttav igas vanuses õppijale, olgu ta koolilaps või täiskasvanute koolitusel osaleja.

Kool ja hindamine

Suhteliselt kaua ei pakkunud koolieluga seotud emotsioonid teadlastele erilist huvi. Uuriti peamiselt eksamiärevust, muud tunded jäid aga tähelepanuta. Alles viimasel aastakümnel on hakatud teadvustama emotsioonide rolli õppimisprotsessis ja õpiväljundites, nii tekkis ka spetsiifiline termin − akadeemilised emotsioonid.

Mis elukad on akadeemilised emotsioonid ja miks neid üldse hakati kuidagi eraldi vaatlema? Akadeemilised emotsioonid on saavutusemotsioonid akadeemilises kontekstis. Saavutus­emotsioonid tekivad olukorras, kus inimese tegevust või tegevuse tulemust hakatakse hindama mingi standardi järgi. Ehk võtmesõnadeks on kool ja hindamine.

Kui mõelda, mis tunne on lugeda raamatut  niisama huvi ja mõnu pärast või mingi koolitöö kirjutamiseks, selgub, et kontekst võib oluliselt muuta ühe ja sama tegevuse tähendust ning meie hinnangut toimuvale. Igaüks teab oma kogemusest, et emotsioonid on need, mis mõjutavad nii situatsiooni tajumist, mõtlemist kui ka käitumist − meenutagem kasvõi tühja pea tunnet olulisel eksamil või teadusele tundmatute elukate joonistamist tapvalt igava loengu ajal.

Kas võib öelda, et mõned akadeemilised emotsioonid on head ja mõned halvad? Päris nii see ei ole. Positiivsed-aktiveerivad emotsioonid, nagu näiteks mõnu, lootus ja uhkus, suurendavad akadeemilist motivatsiooni ning on positiivselt seotud akadeemiliste jõupingutuste ja huviga õppimise vastu. Negatiivsetel-deaktiveerivatel emotsioonidel, nagu igavus, lootusetus, on vastupidine seos nii akadeemilise motivatsiooni kui ka jõupingutusega.

Viha, häbi ja ärevuse puhul on lugu keerulisem. Ühelt poolt võivad sellised emotsioonid vähendada sisemist motivatsiooni, teisalt hoopis motiveerida inimest otsima sobivat toimetulekustrateegiat. Näiteks võivad häbi ja ärevus motiveerida pingutama õpingutega rohkem tulevaste ebaõnnestumiste välistamiseks.

Saab juhtida

Mis tegurid mõjutavad seda, mida tunneme essee kirjutamisel või tööõpetuse ülesande tegemisel? Akadeemilised emotsioonid ei ole mingi isoleeritud fenomen − nagu ikka, mängivad rolli paljud tegurid: individuaalsed erinevused (näiteks võimed, pärilikud tegurid, kognitiivsed hinnangud), erinevused sotsiaalses keskkonnas (näiteks vanemate või õpetajate ootused, kultuurilised väärtused), õpisituatsioon (tavaline tund klassis, kodus õppimine, testi tegemine). Väga oluline roll akadeemiliste emotsioonide kujunemisel on sellel, kuivõrd õpilane tunneb kontrolli oma õppimisega seotud tegevuse ja õpitulemuste üle ning kuivõrd oluline on õppimine konkreetselt tema jaoks.

Kuna kognitiivsed hinnangud on muudetavad, on just see koht, mille kaudu saab lapsel aidata õppida oma tunnetega toime tulema. Emotsionaalne eneseregulatsioon, nagu iga teine oskus, vajab õppimist ja harjutamist. Me õpetame maast madalast lapsi, kust alustada kirjandi kirjutamisega või matemaatika ülesande rehkendamisega, aga sama oluline on õpetada seda, mida teha tüdimustundega, mis tekib kirjandi kirjutamise keskel, või lootusetuse tundega, mis tekib enne mahukat kontrolltööd.

Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuringust selgub, et kõige intensiivsemalt tundsid õpilased kodutööga tegelemisel väsimust ja igavust ning kõige nõrgemalt elevust. Laste hinnangud kodutöö tegemise ajal kogetavale väsimusele, häbile, vihale ja ärevusele liikusid samasuunaliselt − mida enam oli ühte, seda enam oli ka teist. Kodus õppimisel kogetav mõnu oli aga igavuse ja väsimusega seotud vastassuunaliselt.

Õpilane ise

Igavus akadeemilises situatsioonis võib tekkida nii neil, kelle jaoks on ülesanded liiga keerulised, kui ka neil, kelle jaoks ülesanded on liiga lihtsad. Igav ülesanne või igav aine võib tähendada näiteks seda, et laps hindab ülesannet mõttetuks või ei saa täpselt aru, mida ta peab tegema, et soovitud tulemuseni jõuda. Seega on igavuse puhul oluline teada, kuidas õpilased selle tekkimist tajuvad. See, mis aitab liiga lihtsate ja vähe väljakutset pakkuvate ülesannete puhul, võib osutuda täiesti ebaefektiivseks ülesande mõttetuse probleemi lahendamisel.

Igavuse vastu aitab, kui ülesanne on õpilasele jõukohane, selgelt sõnastatud, toetab autonoomia ja meisterlikkuse arenemist ning soodustab vigadest õppimist. Seega tundub, et just õpetaja peaks olema põhiline igavusega võitleja ja põnevuse looja. Samas tuleb tähelepanu pöörata ka õpilase enda oskusele eri situatsioonides igavust ennetada, märgata ning sellega toime tulla. Just õpilase enda oskused on eriti olulised kodutöö kontekstis, kus õpikeskkond ei ole nii struktureeritud nagu koolis ja kus lapsel on tarvis ise osata ennast toetada, ümber lülitada, suunata.

On mitut tüüpi strateegiaid, mida õpilased kasutavad igavusega toimetulekuks. Ühed üritavad otseselt mõjutada igavust tekitavat situatsiooni ja muuta oma elu veidi mugavamaks ja meeldivamaks, teised muudavad oma suhtumist situatsiooni, otsides toimuvas mingi aspekti, mis oleks neile oluline ja väärtuslik. Kolmandad hakkavad tegelema mingi kõrvalise asjaga ja neljandad ei tee midagi, mis oleks välisvaatlejale nähtav, aga lendavad oma mõtetes kuskil kaugel, mõtiskledes teemadel, mis ei ole kuidagi õppetööga seotud.

Kõik need strateegiad töötavad mingil määral. Kui proovida valida neist parim, saaks käepärase igavusevastase ravimi tiitli suhtumise muutmine. See oskus ei teki üleöö ja on tihedalt seotud vana hea tuttavaga – enesemääratluspädevusega.

Enesemääratluspädevus aitab õpilasel märgata, mis temaga parasjagu emotsionaalselt toimub − näiteks, et homne ettekanne teeb nii ärevaks, et täna ei suuda sellega üldse tegelema hakata. Hinnata, mis on selle seisundi ja sellest juhitud käitumise võimalikud lühiajalised (näiteks, et homme ei lähe kooli, siis ei pea ette kandma ja ärevus kaob) ja pikemaajalised (tekib võlg, esinemisoskus jääb treenimata) tagajärjed.

Mõelda, kas minuga toimuvast saab ka kuidagi teisiti mõelda, et maha rahuneda ja hakata ülesandega tegelema, näiteks võtta homset esinemist klassis kui võimalust treenida esinemisoskust.

Otsustada, mis on jõukohased ja reaalselt saadavad võimalused end abistada ning tunnetega konstruktiivselt hakkama saada, näiteks, kas saaks oma murest toetavale sõbrale rääkida või tema ees ettekannet paar korda läbi mängida. Lühidalt − see, mida me tunneme, sõltub palju sellest, kuidas me toimuvast mõtleme. Muutes enda mõtteid, saab muuta ka tundeid. Kui mingi ülesanne tundub inimesele mõttetu − tere tulemast, igavus! Niipea kui ülesanne muutub väärtuslikuks ja tähenduslikuks, ei jää igavusele enam palju ruumi.

Kuidas saame aidata last tema isiklikus võitluses igavusega? Kõigepealt julgustades teda endalt küsima, mis võiks olla mingi ülesande või aine olulisus ja tähenduslikkus tema elus, ning seejärel toetades teda, kui ta õpib ise neile küsimustele vastuseid leidma. Olgu need vastused meile sobilikud või mitte.

Miks ma pean seda mõttetut ülesannet tegema? Seda küsimust on iga lapsevanem ning õpetaja sadu kordi kuulnud. Küsimus, mis tundub tüütu ning retooriline, on tegelikult üks asjalikematest, mida igasuguste õpingute kontekstis üldse esitada saab. Tõepoolest, miks?

 Artikkel ilmus ka 13.11.15 Õpetajate Lehes.

neljapäev, 12. november 2015

Mida on vaja, et koolid saaks tõeliselt iga õpilase arengut toetavaks?

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Helen Sabrak
Helen Sabrak, SA Noored Kooli kommunikatsioonijuht, Kalamaja Avatud Kooli algatusrühma liige, programmi Education 4 Future osaleja

Omal moel toetavad kõik Eesti koolid täna õppijate arengut – tundides pakutakse teadmisi, võimlas saab sporti teha, raamatukogus saab lugemas käia. Kuid kas see on piisav? Kuidas aidata koolidel muutuda IGA lapse arengut toetavaks keskkonnaks?

Eesti koolides tundub olevat juba üsna ulatuslikult teadvustatud asjaolud, et 21. sajandil ei ole enam mõeldav kool ilma aktiivõppe ja digivahendite kasutamiseta, teadvustunud on õppija aktiivsuse suurendamise ning ainete omavahelise lõimumise olulisus. Samas, nagu erinevatest uuringutest ilmneb, on need tõdemused visad praktikasse rakenduma. Milles siis asi, mis takistab meie koolil muutumast tõeliselt õppijatele ning nende arengu toetamisele fokusseerituks?

Üks suur kitsaskoht, mis minu hinnangul suurt osa Eesti koole õppijakesksest koolist eristab, on töökorraldus. Me võime nõuda, et õpetajad teeksid koostööd, et ained oleks lõimitud ja õppijad aktiivsed, aga kui elu käib ikka 45-minutilisi tunde täispikitud päevadena, kus uusi teadmisi konveierilt ette laotakse ja pärast samal kujul tagasi küsitakse, siis ei saa me loota suurt sisulist muutust. Selleks, et õpetajad hakkaksid koos tunde planeerima ja ühiselt läbi viima, peab neil selleks tekkima vajadus ja võimalus. Erinevad klassid tuleb koos õppima panna, erinevad õpetajad koos tunde läbi viima, õpilased iseseisvalt (koos vajaliku tugisüsteemiga materjalide ja juhendajate näol) projektipõhiselt teemasid uurima suunata (ja seda juba algklassidest peale, mitte 11. klassis esimest korda) ja õpetajad lihtsalt peavad koos tööd planeerima, kui enam lihtsalt ei saa igaüks oma juppi sõltumata teistest teha, kuna hinne õpilasele tuleb näiteks projekti eest, kus korraga kaetakse näiteks keemia, kunsti, ajaloo ja bioloogia õpitulemusi.

Meie koolijuhid peaksid oluliselt julgemalt ja raamidest välja astuvalt ajale otsa vaatama. On üks kindel hulk tunde ja minuteid, mille õpilased veedavad päeva, nädala, kuu või aasta jooksul koolis. Tuleb selgeks mõelda, mis selle aja jooksul lastega peaks toimuma, et jõutaks eesmärgini. Ahaa! Oluline fookuspunkt. Selleks, et kooli tõepoolest õppijat toetavaks muuta, peab hästi teadma, mis on eesmärk. Kas eesmärk on head riigieksamite tulemused, ülikooli jõudmine, meeldiv ühine ajaveetmine, ainekavade detailne äraõpetamine, tervikliku inimese kujunemine või mis? Eesmärgi saavutamisele on absoluutselt kasuks kui seda jagavad kõik koolis töötavad inimesed, aga ka õpilased ning nende pered.

Kui me teame, kuhu jõuda soovime, siis on küsimus kuidas. Ja sellel küsimusel on mitu aspekti. Esmalt on kindlasti oluline mõelda väärtuspõhiselt, kuidas me õppijaid toetame. On vaja selgelt teadvustada, millised väärtused ja tõekspidamised viivad õppijaid soovitud tulemuseni. Millised peavad olema õpetajad, kes neid sellel teel toetavad, milline koolikultuur ja elukorraldus neid selles aitab? Ja teine küsimus on kuidas õpiviiside ja –meetodite mõttes. Kui on teada, kuhu on vaja jõuda ja millised on meie põhiväärtused sellel teekonnal, siis tuleb valida varustus mäkke tõusuks ehk mida me koolis õpilasele pakume.

Seega selleks, et kool tõeliselt iga õppijat toetaks on vaja selget visiooni, miks antud kool on olemas, kelle jaoks ja mis tulemuse nimel tegutsetakse. Kui on läbi mõeldud, kuhu õpilased kooli lõpetades jõuavad ning millised väärtused meid sinna aitavad, siis selles raamistikus on oluliselt lihtsam jõuda järgmiste hädavajalike valikuteni nii kooli töökorralduses kui õppe sisus ja vormis.


Helen Sabrak on koos mõttekaaslastega loomas Kalamaja Avatud Kooli. Loe kooli ideest lähemalt: https://arenguidee.ee/ideas/304-kalamaja-avatud-kool

kolmapäev, 11. november 2015

Kuidas kasvatada lapsed paremateks täiskasvanuteks, kui ise oleme olnud?

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.

Mona Mägi

Mona Mägi Soomer, Noored Kooli programmi vilistlane

Töötasin Noored Kooli programmi raames koolis õpetajana, kui sai aktuaalseks uus õpilasekeskne õpikäsitlus ja kooli üldkoosolekul räägiti esmakordselt, et laps peaks olema koolis õnnelik. „Mida veel?!” naersid mu ümber istuvad õpetajad. Tõesti, mida kõike veel välja ei mõelda! Õnnelikud lapsed? Milleks? Miks on vaja, et laps oleks koolis õnnelik?

Hiljutise ajani on lapsi õpetatud peamiselt läbi hinnangute (hinnete), kordamise ja hirmu. Siinkohal saaks pikalt peatuda Sir Ken Robinsoni sõnadel, kuidas meie aeg vajab teistsugust õpikäsitlust, kuid selle asemel toon välja ühe teise TED-i kõneleja mõtte: 12-aastane Adora Svitak ütles 2010. aastal oma kõnes, et meie põlvkonna eesmärgiks ei peaks olema muuta lapsi meie endi sarnasteks täiskasvanuteks, vaid pigem paremateks täiskasvanuteks, kui me ise oleme olnud. Ja seda saab teha ainult uute meetodite abil, kuulates uue põlvkonna vajadusi ja tehes kõik endast oleneva, et mitte kärpida nende tiibu või suruda neid raamidesse. Peaks keskenduma õngedele, mitte kalade jagamisele.

Mida vajab üks õpilane selleks, et ta suudaks maksimaalselt välja arendada endas peituva potentsiaali? – Ta vajab eelkõige turvalist kohta, kus ta teab, et ta tohib eksida ja ise oma vigadest õppida. Kindlasti peaks ta saama end selles kohas tunda õnnelikuna, sest ainult siis suudab ta päriselt vaimustuda ideedest, lasta lendu oma kujutlusvõime ning olla motiveeritud. Koolikeskkond peab olema kiusamisvaba – et õpilased ei peaks keskenduma oma „mina” alalhoidmisele, vaid suudaks mõelda õppimisele. Täiskasvanud peavad suutma luua sellise keskkonna.

Õppija arengut toetav kool seab õpilasele kõrged sihid ja näitab kätte tee, kuidas neid saavutada. Nende sihtideni ei pea jõudma kõik samal viisil. Eelkõige käib võrdlus igaühe iseenda eelmise tasemega, mitte klassi keskmisega. Kõigist ei pea saama juristid või arstid – terve ja elujõulise Eesti jaoks on vaja, et meil oleks enesekindad, õnnelikud ja oma eluga rahul inimesed, ükskõik, millise eriala nad on valinud. Meil on vaja inimesi, kes käivad küll välismaal õppimas, kogemusi saamas ja töötamas, kuid tulevad tagasi, sest Eestis on neil olnud õnnelik lapsepõlv ja nad tunnevad, et kuuluvad siia.

teisipäev, 10. november 2015

Kool peab õpetama inimeseks olemist

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Ave Kikas
Ave Kikas, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õppealajuhataja 

Nõudmised tänapäeva koolile on suured. Oodatakse, et koolist tulevad haritud, õigete väärtushinnangutega, motiveeritud ning elus hästi hakkamasaavad noored inimesed. Kuidas saab kool toetada õppijate arengut ning mõjutada nende väärtushinnanguid nii, et kasvaksid üksteisest lugupidavad, teotahtelised, ausad, õppimis- ja arenemishuvilised tublid noored inimesed?

Ilmselt ikka ainult eeskuju kaudu. Eeskujusid saab tuua koolitundides kirjandusest, kunstist, ajaloost, aga ka igapäevaselt meie ümber toimuvast. Olulised on nii päevakajalised teemad kui inimesed. Oluline on iga õpetaja ja koolijuhi enda isiksus ning eeskuju. Innustumist ei saa õpetada ise mitte innustudes. Lugupidamist pereväärtustest või tervislikest eluviisidest saab õpetada see, kes nendest ise tõeliselt lugu peab. Seetõttu on koolis töötavad inimesed ja kool ise kasvu- ning arengukeskkonnana väga oluline.

Kool toimib nagu väikese elumudelina. Koolis õpitakse tähtaegadest kinni pidama, teistega arvestama, lubadusi täitma. Õpitakse ka raskete ning ebameeldivate asjadega hakkama saama. Õpitakse seda, et tuleb olla valmis võtma vastutust ning teha vajadusel teistega koostööd. Kõike seda läheb hiljem vaja n-ö päriselus ja töökohas. Ka seal on võimalikud valikud ja erinevad ülesanded.

Arvan, et üks kooli ülesanne ongi õpetada õpilasi rõõmuga tööd tegema, rõõmuga uusi asju avastama ja olukordadele lahendusi otsima. Sest ühiskond muutub väga kiiresti, tööandjate nõudmised koos sellega. Enam ei ole nii oluline mingi konkreetne oskus, vaid pigem valmisolek areneda ja õppida kogu elu jooksul. Tunda rõõmu tehnika ja ühiskonna arengust ning uskuda endasse ja oma õppimis- ning kohanemisvõimesse. Pidid ju näiteks ka kõik eakamad õpetajad hakkama saama interneti ja eKooli tulekuga.

Tänapäeval on muutunud õppimise mõiste võrreldes varasemaga kasvõi selle poolest, et faktiteadmiste hulk ei ole enam nii oluline. Igaühel on nutiseade käeulatuses ja sekundite jooksul suudetakse üles leida vajalikud faktid ja informatsioon. Tundub, et järjest enam on oluline õppida ümbritsevas infos ja infomüras orienteeruma ning olulist ebaolulisest eristama.

Kõike seda peabki kool õppija arenemiseks tegema – andma kätte suuna ja pakkuma valikuid. Pakkuma võimalikult palju võimalusi puutuda kokku erinevate valdkondade, teemade ja inimestega, et noored teaksid, millised on võimalused ja kui suur on ümbritsev maailm. Tänapäeva nooruk ütleb ilmselt, et tema maailm mahub taskusse ja muud polegi tal vaja, ka kogu tema suhtlus mahub sinna taskuseadmesse.

Kooli ülesanne on õpetada õppijat aga selle ekraani taha ja sellest kõrgemale vaatama ning püüdlema. Kooli ülesanne on õpetada eelkõige inimeseks olemist. Inimeseks olemise kaudu.



esmaspäev, 9. november 2015

Mis aitaks Eesti tippudel välja areneda?

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Aare Ristikivi
Aare Ristikivi, Hugo Treffneri Gümnaasiumi arendusjuht, Aasta gümnaasiumiõpetaja 2014 

Eesti kooli olukord ei ole rahvusvahelises plaanis üldsegi mitte halb – meie õpilaste teadmised on üldiselt väga head, võrreldes Soomega torkab aga silma tippude vähesus. Arvan, et peamisi põhjusi, miks meie õppijate areng ei jõua alati oma potentsiaalse tipuni, on kolm: liiga suured klassikomplektid, sallimatus kõige erineva suhtes ning koolide vähene koostöö ühiskonna ülejäänud institutsioonidega.

Liiga suur õpilaste arv klassiruumis tähendab seda, et õpetaja ei jõua õpilast tundma õppida, ta ei pruugigi teada, millised anded noores inimeses peituvad. Õpetaja märkab tavaliselt probleemseid ja eriti tublisid õpilasi – kui klassis on 36 või rohkem õpilast, siis on see sageli nii ja teised peavad ise hakkama saama. Või kui õpetaja ka märkab rohkemaid, siis pole tal nende jaoks aega. Lahendus on lihtne – vähendada klassis õppivate õpilaste arvu ja õpetaja tunnikoormust. Samas ei tule kumbki kõne alla nii kaua, kui ei muutu koolide rahastamismudel.

Ühiskonna vähene avatus on eelnevalt esile toodud põhjusest kõige valusam ja kõige raskemini muudetav. Kui õpilase huvid ja anne ei lähe kokku enamuse omadega, siis saab temast sageli kiusatav. Olen ise näinud, kuidas inimene soodsas keskkonnas avaneb ning kuidas tema areng kiireneb. Õpetaja saab siin teha vähemalt nii palju, et ta ise on avatud ning väärtustab iga annet. Sellele peab rohkem tähelepanu pöörama meie õpetajakoolituses.

Rootsis Kalmari rahvusvahelises koolis on tore ja eeskuju vääriv koostöövõrgustik kohalike ettevõtetega – igal õpilasel on mentor, kes jälgib õpilase arengut, annab nõu ning tutvustab talle oma eluvaldkonda. Meie koolis sõltub liiga palju aineõpetajast. Näiteks kui keemiaõpetaja ei sobi mõne õpilasega, siis võib see tähendada, et õpilane oma sellealaseid andeid edasi ei arendagi, ta ei teaks ka huvi olemasolu korral lihtsalt kelle poole pöörduda. Muidugi ei ole ettevõtete kaasamine lihtne, selleks peab olema ka nendepoolne huvi, kuid kui alustada näiteks oma kooli vilistlastest, siis arvan, et utoopia selline võrgustik ei oleks.

Eesti kool on hea, seda näitavad kasvõi suurepärased tulemused rahvusvahelistelt olümpiaadidelt, kuid iga õpilane on väärt, et tema võimed saaksid maksimaalselt välja arendatud. Jõuaksime sellele eesmärgile minu arvates lähemale, kui klassis oleks vähem õpilasi, kui iga laps saaks vajaliku tunnustuse ning koolid teeks tihedamat koostööd teiste institutsioonidega.

reede, 6. november 2015

E-kool – koduste tööde rõõm või mure

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kuuendas artiklis annab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi dotsent Airi Kukk ülevaate e-kooli sisestatavatest kodustest töödest ning jagab soovitusi õpetajale kodutööde andmiseks.

Airi Kukk

Teema üle arutledes meenus mulle ühe gümnasisti sulest maakonnalehes ilmunud artikkel, kus autor arutles kodutööde sisukuse, mahu ning mõttekuse üle. Loo kommentaarides tuginesid noored üsna tuliselt arutledes oma kogemusele tehtavate tööde mõttekusest ja kodutöödele kuluvast ajast. Arvati, et kodutöödele kuluvat aega saaks praegusest otstarbekamalt kasutada.

Paar nädalat tagasi üritas minu seitsmendas klassis õppiv poeg mulle ahastusega selgitada, kui palju tal on e-koolis ülesandeid, mida ta peab tegema, ja kui igavad need on. Ta ei taha ega oska neid teha. Tema enesetunne oli seejuures üsna räbal. Pakkusin end appi, sest mis raskust saab olla, kui e-koolis on kodutööd nähtavad ja tema on tundides osalenud?

Paraku olin sunnitud tunnistama, et mul oli teda keeruline aidata, sest vanemana ei saanud ka mina aru, mis eesmärgil ta just selliseid ülesandeid ja harjutusi ning just antud mahus peab tegema. Mis tema kui õppijaga nende äraõppimisel juhtuma peaks, mida ta peab teadma, oskama ja suutma? Või millest ta ilma jääb, kui neid ei tee? Usun, et selliseid küsimusi on esitatud paljudes kodudes.

Küsimus ei ole selles, kas kodutöö on vajalik või mitte, rõhk on hoopis mõistmisel: kuidas, miks ja mida kodutöödena peab tegema? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks annab arutlusvõimaluse Tallinna ülikooli uurijate läbi viidud uuring.

Mis on kodutöö?

Mitmed uurijad on aastakümneid püüdnud küsimusele asjakohaselt vastata, kuid päris ühisele seisukohale siiski jõutud pole. Koduste õpitöödena mõistetakse tavaliselt kodutööd, mille õpetaja annab õpilastele kohustusena ning mis tuleb ära teha väljaspool kooli.

Kodutöö peab õppijale võimaldama piisava pingutuse ja valmisoleku õppimiseks ja enesearendamiseks. Kodutöö on tihedalt seotud klassis õpituga.

Kodutöid antakse tavaliselt selleks, et harjutada koolis õpitut, tõsta õppimise efektiivsust, demonstreerida oma meisterlikkust, õppida kontrolltöödeks jne, aidates arendada õppija intellektuaalseid teadmisi ja oskusi.

See on tore teadmine, aga kuidas on tegelik olukord e-koolist lähtudes? E-kool on internetipõhine elektroonne õppeinfosüsteem, mis ühendab kõiki õppetööga seotud osalisi: koolijuhte, õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid koostöö tegemiseks ning õppimist ja õpetamist puudutava info vahetamiseks. Süsteemil on täita tõsine roll. Ja selles süsteemis aitab tähtsaima osana järge pidada klassipäevik, kuhu õpetaja sisestab tunni sisu kirjeldused, kodused õpitööd ja teadmiste kontrollid, hinded ja tagasiside, puudumised, märkused jne. Eelnev info on süsteemi kasutajale tasuta kättesaadav, tasulise versiooni puhul on lapsevanemal võimalik saada nädalaaruanne koos võrdlevate andmetega koolis toimuvast. Idee poolest on süsteem välja töötatud kooli ja kodu koostöö tõhusa vahendina. Aga kas see ikka töötab nii tõhusalt?

Kuidas e-kool toetab õppijat?

E-kooli sissekandeid vaadelnud uuringu tulemustest näeme, et kodutöid antakse nii teises kui ka seitsmendas klassis ja kõigis õppeainetes, isegi huviringides (nt male ja poiste- või lastekoor). Uuringus vaadeldi 114 teise klassi ja 314 seitsmenda klassi õpetajate tehtud e-kooli sissekandeid.

Õpetajate sissekanded sisaldasid enamasti loendit ülesannetest, harjutustest, õpitavatest peatükkidest õpikus või töövihikus. Kirjapandud loendit toetasid ülesannete ja harjutuste numbrid või leheküljed, nt lk 52–53 jne. Sageli puudutasid sissekanded juhiseid kooli kaasavõetavate õppevahendite või riiete või muu õppetöö korralduse muutuste kohta, nt „tund staadionil”, „pastellid, akvarellid kaasa” jne.

Iga õpilasele antav kodutöö peaks andma talle võimaluse oma õppimist mõista. Seepärast peaks õpetaja olema kodutööd eelnevalt selgitanud või lisanud e-kooli täpsustused, kuidas kodutööd sooritada või mida õpetaja kodutööna õppimise eesmärgil ootab. Kahjuks näitavad sissekanded, et õppimist toetavate juhiste või selgitustena on üsna sageli lisatud vaid töökäsud, nt „Õpi pähe!”, „Harjuta!”, „… kirjalikult/suuliselt …”, „Õpi reeglid pähe! Korda!”, „Tõlgi harjutus” jne. Väga sagedasti on tööjuhiseks lihtsalt lugemine või kirjutamine, mis on küll õpioskustena olulised ja tähtsad, aga sama olulised ja tähtsad on õppija jaoks teisedki õpioskused, nt analüüsimine, enesehindamine jne.

Uuringus osalenud koolide õpiprotsessis on nähtavalt vähem fookuses süsteemne õpioskuste kujundamine. Kuna olemasolevad õpijuhised ja selgitused on peaasjalikult üheülbalised, ei selgu sissekannetest ka ülesannete ja harjutuste sisu, st mida tegelikult õpitakse. Vähesel määral saab kodutööde sisust aimu, kui vaadata kodutöö sissekandele lisaks õpiteemat või õppetunni lühikirjeldust. Sissekannete sisukus sõltub õpetajast ning tema pühendumisest ja tegutsemise autonoomiast.

Kodutööde puhul eeldame, et kodus õpitu jääb õpilastele paremini meelde, suureneb arusaamine õpitust, areneb kriitiline mõtlemine, paraneb infotöötlemise oskus jne. Seega on olulised selgitused ja juhised kodutööde tegemiseks. Õpihuvi tekkimiseks on tähtis kodutööde erinäolisus ja mitmekülgsus, nt projektülesanded või õppeaineteülesed teemaülesanded või loovprojektid jne. Seeläbi harjutatakse õppijat toime tulema enese juhtimise ja vastutusega.

E-kooli sissekannetes ei tuvastatud ühelgi juhul viidet, et kodutöö tegemiseks peaks abi otsima vanematelt või teistelt lähikondsetelt. Õpetajad eeldavad, et õpilased saavad koduste töödega ise hakkama, nad ei panusta kodutööde tegemisel jagamisse paarilise või grupiga, et toetada kaaslastevahelisi kontakte.

Kodutöö võiks olla diferentseeritud või pikemaajaline, tähtis on eesmärk, miks seda tehakse. See nõuab õpetajalt n-ö restart’i, et oma tegevust kavandada ja ümber korraldada. Tunduvalt mugavam on õpetajana toimetada juba selgeks õpitud viisil. See paistab välja ka sissekannetest – valdav on siiski õpetamisel keskendumine ainetele (teadmised, oskused) ja mitte õppija arengule (motivatsioonile, arusaamadele, väärtustele, mõistmisele jne).

Küsimused, millele võiks õpetaja vastata enne e-kooli sissekannet tehes

• Mida peab õppija antava kodutööga teada saama?

• Miks on kavandatav kodutöö vajalik (eesmärk)?

• Kuidas (milliste õpitegevustega) õpieesmärk saavutada?

• Kas vastused eelnevale kolmele küsimusele on omavahel kooskõlas?

Lapsevanemate arusaam

Uuringu lapsevanemate arvamustest selgus, et nad toetavad oma lapsi õppimisel küllalt palju. Siin ongi üks murekoht − kui e-kooli sissekanded pole kuigi abistavad, on lapsevanematel seda keeruline või isegi võimatu teha.
Üks erand uuringus siiski leidus. Ühes koolis töötab matemaatikaõpetaja, kelle e-kooli sissekanded erinesid kardinaalselt ülejäänud õpetajate omadest oma selgituste ja juhendamise poolest. Tema antud kodutööd suunasid õppijaid iseseisvalt mõtlema ja looma ülesandeid, mida järgmises tunnis rühmatööna koos lahendati (õpetaja selgitus).

Õpilase õpikoormus

Õpikoormuse hindamiseks valiti ühe kooli ühe seitsmenda klassi kuue­tunnine koolipäev. Sel päeval oli seitsmenda klassi õpilastel kirjandus-, eesti keele, ajaloo-, matemaatika-, inglise või vene keele ja muusikatund.

Kodutöö hulk ühe koolipäeva kohta on õpilase vaates tõesti mahukas. Ka on näha, et kodutöö on üheülbaliste ülesannete jada lahendamiseks või lugemiseks. Paraku ei selgu nende ülesannete või harjutuste sisu ehk milleni õpilane jõuab, kui kodutöö tehtud. Loomulikult ei ole kõik koolipäevad sellised, aga kirjeldus selgitab küll, miks noortele kodutööd ei meeldi. Usun, et õppetöö planeerimisel ja kodutööde andmisel on veel arenguruumi.


Enne kodutööde andmist

Soovitused õpetajale:

• Kaaluge, kas õpitava teema juures on kodutöö vajalik.
• Ärge kasutage kodutööd tunnipikendusena, st kõik, mida tunnis mingil põhjusel ei jõudnud käsitleda, ei tohi muutuda automaatselt kodutööks.
• Otsustage, mida peab õpitava teema juures kindlasti teadma, oskama, suutma, ja valige parim õpistrateegia selle kinnistamiseks, harjutamiseks või ära õppimiseks.
• Määratlege õppimise korraldus ja abivajadus või -võimalus.
• Selgitage õpijuhises kodutöö vajalikkust ja varustage kodutöö selgete seletustega (st mida peab tegema, kuidas peab tegema ja mida õppija õppimisel nt õpi­oskustena arendab).
• Taotlege kodutööga põnevust ja huvi, andke õppijale mõnigi kord võimalus ise otsustada kodutöö üle.
• Diferentseerige kodutöö õpiülesandeid.
• Taotlege kodutöödega pigem õppija loovuse ja iseseisvuse arendamist kui ära- ja mahategemist.
• Rakendage ja soosige kodutööde sooritamisel mitmesuguseid õppekeskkondi.
• Tagage järjepidevus omandatavas aines, st õpitava puhul seos varem õpituga ja omandatavaga.
• Hinnake kodutööle kuluvat aega ja perioodi.
• Tagage, et kodutöö saaks alati tagasisidestatud.
• Olge süsteemne ja sissekannetes kasutajasõbralik, õppijat toetav

Artikkel ilmus ka 06.11.15 Õpetajate Lehes.

neljapäev, 5. november 2015

Koolis peavad kõik olema aktiivsed õppijad

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Margit Kagadze
Margit Kagadze, Inimeseõpetuse Ühingu juhatuse ja Hiiu vallavolikogu esinaine, Kärdla Ühisgümnaasiumi õpetaja

Mis iseloomustab õppijate arengut toetavat kooli? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt mõtestada lahti, kes on õppijad ja mida mõeldakse arengu all.

Õppija rollis näen koolis lisaks õpilastele ka õpetajaid, koolijuhti, tugipersonali - kogu kooliperet, kaasa arvatud lapsevanemaid ja vilistlasi. Kuidas muidu on võimalik vastata ühiskonna ootustele 21. sajandi kooli kohta? Viimasest on kirjutanud Kristi Vinter, Pille Slabina ja Mati Heidmets Õpetajate Lehes: „...Elule jääb päheõpitud tarkustest väheks, elu ootab õpitu rakendamist, võimekust iseenda ja teiste inimestega hakkama saada, oskust tööturul ja ühiskonnas läbi lüüa. Elu ei oota pelgalt kitsa valdkonna spetsialisti, vaid tahab kirjus maailmas toimetulevat inimest....“.

Õppimise eest vastutuse võtmine ei ole ainult õpilase kohustus, kes püüab uute mõistete definitsioone sõna-sõnalt pähe õppida, et anda õpetajale „õige“ vastus ja pälvida nõnda parem hinne. Kriitilise mõtlemise, järelduste tegemise ja praktiliste probleemide lahendamise oskusi saab õpilastes arendada kool, mille kõik liikmed on aktiivsed õppijad. Mõtteviisi muutus algab vaimustunud ja innustunud koolijuhist, mis kandub edasi õpetajatele, lastele, nende vanematele, kogukonna liikmetele. Positiivse koolikogemuse saamiseks saab iga asjaosaline oma panuse anda.

Arengu toetamiseks on vaja mõista, mida areng tähendab. Erinevad teadusdistsipliinid on defineerinud arengut erinevalt. Levinuimaks võiks pidada arengut kui muutust. Aaro Toomela sõnul on selline lähenemine liiga üldistav. Kogumikus „Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine“ on pikemalt peatutud arengupsühholoogi Lev Võgotski arengu määratlusel: „...Areng on muutus, kuid mitte igasugune – see on vaimse maailma kvalitatiivne muutumine; see toimub olemasolevate, arengu käigus juba kujunenud psüühiliste struktuuride alusel. ....“ . Uue teadmise ja oskuse omandamine saab võimalikuks olemasolevale pinnale.

Seega on õppija arengu toetamiseks vaja tunda õppija isiksust, tema eelteadmisi, mõtlemisviisi, hoiakuid ja arengupotentsiaali. Inimese tundmaõppimine toimub kõige tõhusamalt erinevates keskkondades ja olukordades ning arengut toetav õppiminegi ei toimu ainult klassiruumis ja ainult ühtede samade õpetamisviiside rakendamisel. Õpetaja on õpikeskkonna üks osa ja selleks, et õpilane areneks, peaks arenema õpetaja ise, olema teadlik enda mõjust õpilasele.

OECD õpetamise ja õppimise rahvusvahelise uuringu andmetel (TALIS, 2008) on edukad need koolid, kus on fookuses õpetamine, õppimine ja inimesed – iga isiksuse areng. Koolijuhi üheks tähtsaimaiks ülesandeks on koos kollektiiviga luua visioon, kuhu suunas liikuda ja aidata hoida kollektiivi usku eesmärkide saavutamisse. Õppijat arendav kool on kahtlemata eesmärk, mille poole püüelda.

kolmapäev, 4. november 2015

Hea kooli tugisammasteks on usaldus, otsustusjulgus ja mõtlemine õppijate tulevikule

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Huko Laanoja
Huko Laanoja, Maarja Küla arendusjuht ja Räpina Aianduskooli õppejuht 

Oleme kõik õppijad, sünnist surmani. Õppimine kui protsess on universaalne ja toimub igal pool. Kool ei ole kaugeltki ainus haridusasutus, targaks saab ka kõrtsitoas. Maailm muutub kiiresti tänu arengutele igas valdkonnas ning koolimaja kui ehitise järele võib vajadus kaduda, sest oma toas arvuti taga saab ka õppida. Kuidas sellises olukorras saab kool õppija arengut kõige paremini toetada?

Usaldus olemasoleva vastu

Kooli toimimise esimeseks tugisambaks on usaldus. Usaldus riiklikus õppekavas kirjapandud alusväärtuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide suhtes. Usk, et õppekava koostajate eesmärgiks on olnud õppijate areng ja selles loetletud üldpädevused aitavad õppijate arengule kaasa. Riiklik õppekava on kui ilmasammas selles kiiresti muutuvas maailmas.

Julgus teha otsuseid

Riiklik õppekava ei sätesta samas detailselt õppesisu ning taotletavad pädevused on välja toodud kooliastmeti. See annab koolile võimaluse ja vastutuse välja töötada oma eripära ning põhineda kooli õppekava loomisel sellele, millesse usutakse. Loodetavasti on uskumise aluseks erinevad uuringud, analüüsid ja hinnangud, miks mitte ka traditsioonid või erinevad pedagoogilised suundumused. Sealjuures on kooli õppekava loomisel tähtsad nii protsess kui ka tulemus. Kokkuleppena peab see olema piisavalt laiapõhine, et esindada enamuse kooli töötajate tõekspidamisi. Samas ka julgustükk, et teistest erineda ja seista asjade eest, millesse usutakse.

Mõelda igapäevaselt õppija tulevikust pärast kooli lõpetamist

Tähtis on luua koolis õppijale soodne keskkond arenemiseks ja vähemtähtis pole sarnane keskkond ka töötajatele. Oluline on tegeleda õpilaste tuleviku väljavaadetega läbi terve stuudiumi – kooliõppekava kaudu saab luua selleks võimalused erinevate õppemoodulite kaudu. Eesmärgiks on see, et pärast IX või XII klassi lõpuaktust on õpilasel kujunenud edasiseks 2-3 valikuvõimalust, mille vahel on ta võimeline võimalikult iseseisvalt otsustama.

Kõige paremini saab kool õppija arengut toetada lähtudes oma tegevuses riiklikust õppekavast, lisades sinna juurde konkreetse kooli omapärad ning toetades õppijat tulevikuväljavaadete selginemise osas läbi terve stuudiumi.

teisipäev, 3. november 2015

Arengu eelduseks on loov ja vaba keskkond

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Merike Mikk
Merike Mikk, ettevõtja ja ajakirjanik

Kool on eelkõige inimesed ja inimeste vahelised suhted. Haridusasutus, renoveeritud hoone või riigieksamite tabelis punkte koguv nähtus tundub küll asjalikumana, kuid kõik algab inimestest ja veel rohkem juhist – tema loob väärtused, tavad ja traditsioonid.

Koolijuhi ülesandeks on laeva juhtida. Tuntud ütlus „kala mädaneb peast“ kehtib ka koolis. Kui juht oskab ja tahab olla teejuht, kasvatab ja oskab hoida motivatsiooni, tegeleb sisuliselt organisatsiooni juhtimisega, hindab tagasisidet ja kriitikat, aitab see kõigil (ka juhil endal) edasi areneda.

Õppijate arengut toetavad alati uudishimu, asjadest arusaamine, empaatia, positiivsus, viisakus, intelligentsus, koostöötahe ja huumorimeel. Selged eesmärgid ja tegutsemisraamid (reeglid) annavad suuna, sihile viivad järjekindlus ja visadus. Oluline on oskus analüüsida, mida ja miks tehakse ning eksimuste korral õppida saadud kogemustest.

Koolis on palju tarku inimesi. Aga koolis on kõik ka õppijate rollis – alates juhist ja lõpetades eelkoolis esimest koolikogemust saava 6-aastase patsikandjaga. Oluline on teada ja teadvustada, mil viisil kool iga inimese arengut toetab. Areng sünnib vabadusest, areneda saab ainult loovas ja vabas keskkonnas.

Kui õpetajal on vabadus otsustada, mida ja kuidas oma tunnis teha, annab see võimaluse kasutada oma loovust ja võtta vastutus. Õppimist toetava loova keskkonna loomine on kõigi suurte ja väikeste kooliga seotud inimeste ülesanne, vastutus selle toimimise eest lasub juhil.

Arenemise suhtes vastumeelselt häälestunud või lihtsalt mugavustsoonis paigalpüsivad õpetajad on kooli arengu suurimad pidurdajad. Igav õpetaja ei motiveeri ka last õppima, ta ei taju vastutust oma õpetamise tagajärgede eest, laste areng teda ei huvita.

Kiiresti muutuv maailm on ahvatlev, selles on nii uusi võimalusi, arengusuundi, ka ohtusid ja omapäraseid „peibutusparte“. Koolis olevad inimesed vastutavad selle eest, millised teadmised, väärtused ja põhimõtted lapsed eluks kaasa saavad.

Kooli ülesanne on eelkõige keskenduda isiksusele ja tema arengule. Õppimine toimub ka igal pool mujal meie ümber, mitte ainult koolis. Õpetaja roll on olla innustaja, teenäitaja, kaasaskõndija. Teadmised saavad väärtuslikeks vaid juhul, kui neid osatakse kasutada.

esmaspäev, 2. november 2015

Kooli tähtsaim ülesanne on õpetada õppima ja mõtlema

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.

Toomas Adson

Toomas Adson, arvuti- ja süsteemitehnika insener, projektijuht 

Meid ümbritsev keskkond - ühiskond, majandus ning tehnoloogia on pidevas muutumises. Meil puudub võimekus ennustada, milline on meid ümbritsev keskkond ajal, mil kooliõpilased iseseisvat elu alustavad. Ometigi on õpetajatel kohustus õpilasi selleks ette valmistada. 

Keskkonnas, kus info kättesaamine on piiritu, muutub oluliseks oskus infot hankida, analüüsida ja selle alusel otsuseid teha. Tulevikus, mis muutub rohkem kui suudame praegu ette kujutada, saavad edukalt hakkama need, kes on suutelised pidevalt juurde õppima.

Kooli eesmärgiks on kasvatada iseseisvalt mõtlevad isikud, kes oma mõtteviiside, õpiharjumuste ning loomingulisuse tõttu saavad edukalt hakkama. Koolis on vaja luua keskkond, mis kujundab õpiharjumusi, tehes need õpilaste igapäevase elu osaks ja lõppkokkuvõttes vormib nende maailmavaate kui õppivad isiksused. Baasteadmiste andmisel on koolil oluline ja asendamatu roll, kuid info edasiandja rollis jääb kooli üha rohkem alla Internetile. Oluline on, et õpilased omandaksid õppekava sisu, kuid sama oluline on õpiharjumuste ning õigete mõtteviiside kujundamine. Head õpitulemused peaksid pigem olema õpiharjumuste tulemus, mitte kooli eesmärk.

Õpilase jaoks tähendab arengut toetav kool kohta, kus tema potentsiaali märgatakse ning antakse võimalus seda maksimaalselt välja arendada. Koolis õppimine peab olema lapse jaoks huvitav ning mitmekesine, uute teadmiste omandamine toimub õpilastes kõige loomulikumalt uudishimu ja kaasamõtlemise kaudu. Samas peavad nad harjuma teadmiste saamiseks tööd tegema ning nende võimeid tuleb pidevalt proovile panna pakkudes neile uusi väljakutseid. Pooldan integreeritud õpet, kus samal perioodil antavad teemad on omavahel seotud.

Õppijate arengut toetava keskkonna loovad õpetajad, kelle jaoks on oluline pidev enesearendamine, kes soovivad uut infot omandada ning õpilastele edasi anda. Õpetaja peamine ülesanne on õpetada lapsi mõtlema. Õpetaja peab suutma lastele anda teadmisi viisil, mis laseb neid seostada teadmisi teistes ainetes õpituga ning nende endi praktiliste kogemustega, vajadusel praktilist kogemust õppeprotsessi kaudu luues. Õpetajad kui loovad isikud on vaja viia seisu, kus nad on valmis oma tegevusi analüüsima ning meeskonnana uusi töömeetodeid rakendama. Juhtkond saab tulemusi tagada selgitades visiooni ning eesmärke, õpetajaid innustades ning neile vajalikke tingimusi luues.

Eesti vajab uut põlvkonda, kes suudab analüüsida, otsustada ning ka oma otsuste vastutust kanda. Eesti koolid saavad ja peavad selliseid inimesi vormima.