Neljapäev, 12. november 2015

Mida on vaja, et koolid saaks tõeliselt iga õpilase arengut toetavaks?

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Helen Sabrak
Helen Sabrak, SA Noored Kooli kommunikatsioonijuht, Kalamaja Avatud Kooli algatusrühma liige, programmi Education 4 Future osaleja

Omal moel toetavad kõik Eesti koolid täna õppijate arengut – tundides pakutakse teadmisi, võimlas saab sporti teha, raamatukogus saab lugemas käia. Kuid kas see on piisav? Kuidas aidata koolidel muutuda IGA lapse arengut toetavaks keskkonnaks?

Eesti koolides tundub olevat juba üsna ulatuslikult teadvustatud asjaolud, et 21. sajandil ei ole enam mõeldav kool ilma aktiivõppe ja digivahendite kasutamiseta, teadvustunud on õppija aktiivsuse suurendamise ning ainete omavahelise lõimumise olulisus. Samas, nagu erinevatest uuringutest ilmneb, on need tõdemused visad praktikasse rakenduma. Milles siis asi, mis takistab meie koolil muutumast tõeliselt õppijatele ning nende arengu toetamisele fokusseerituks?

Üks suur kitsaskoht, mis minu hinnangul suurt osa Eesti koole õppijakesksest koolist eristab, on töökorraldus. Me võime nõuda, et õpetajad teeksid koostööd, et ained oleks lõimitud ja õppijad aktiivsed, aga kui elu käib ikka 45-minutilisi tunde täispikitud päevadena, kus uusi teadmisi konveierilt ette laotakse ja pärast samal kujul tagasi küsitakse, siis ei saa me loota suurt sisulist muutust. Selleks, et õpetajad hakkaksid koos tunde planeerima ja ühiselt läbi viima, peab neil selleks tekkima vajadus ja võimalus. Erinevad klassid tuleb koos õppima panna, erinevad õpetajad koos tunde läbi viima, õpilased iseseisvalt (koos vajaliku tugisüsteemiga materjalide ja juhendajate näol) projektipõhiselt teemasid uurima suunata (ja seda juba algklassidest peale, mitte 11. klassis esimest korda) ja õpetajad lihtsalt peavad koos tööd planeerima, kui enam lihtsalt ei saa igaüks oma juppi sõltumata teistest teha, kuna hinne õpilasele tuleb näiteks projekti eest, kus korraga kaetakse näiteks keemia, kunsti, ajaloo ja bioloogia õpitulemusi.

Meie koolijuhid peaksid oluliselt julgemalt ja raamidest välja astuvalt ajale otsa vaatama. On üks kindel hulk tunde ja minuteid, mille õpilased veedavad päeva, nädala, kuu või aasta jooksul koolis. Tuleb selgeks mõelda, mis selle aja jooksul lastega peaks toimuma, et jõutaks eesmärgini. Ahaa! Oluline fookuspunkt. Selleks, et kooli tõepoolest õppijat toetavaks muuta, peab hästi teadma, mis on eesmärk. Kas eesmärk on head riigieksamite tulemused, ülikooli jõudmine, meeldiv ühine ajaveetmine, ainekavade detailne äraõpetamine, tervikliku inimese kujunemine või mis? Eesmärgi saavutamisele on absoluutselt kasuks kui seda jagavad kõik koolis töötavad inimesed, aga ka õpilased ning nende pered.

Kui me teame, kuhu jõuda soovime, siis on küsimus kuidas. Ja sellel küsimusel on mitu aspekti. Esmalt on kindlasti oluline mõelda väärtuspõhiselt, kuidas me õppijaid toetame. On vaja selgelt teadvustada, millised väärtused ja tõekspidamised viivad õppijaid soovitud tulemuseni. Millised peavad olema õpetajad, kes neid sellel teel toetavad, milline koolikultuur ja elukorraldus neid selles aitab? Ja teine küsimus on kuidas õpiviiside ja –meetodite mõttes. Kui on teada, kuhu on vaja jõuda ja millised on meie põhiväärtused sellel teekonnal, siis tuleb valida varustus mäkke tõusuks ehk mida me koolis õpilasele pakume.

Seega selleks, et kool tõeliselt iga õppijat toetaks on vaja selget visiooni, miks antud kool on olemas, kelle jaoks ja mis tulemuse nimel tegutsetakse. Kui on läbi mõeldud, kuhu õpilased kooli lõpetades jõuavad ning millised väärtused meid sinna aitavad, siis selles raamistikus on oluliselt lihtsam jõuda järgmiste hädavajalike valikuteni nii kooli töökorralduses kui õppe sisus ja vormis.


Helen Sabrak on koos mõttekaaslastega loomas Kalamaja Avatud Kooli. Loe kooli ideest lähemalt: https://arenguidee.ee/ideas/304-kalamaja-avatud-kool

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar