Reede, 6. november 2015

E-kool – koduste tööde rõõm või mure

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kuuendas artiklis annab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi dotsent Airi Kukk ülevaate e-kooli sisestatavatest kodustest töödest ning jagab soovitusi õpetajale kodutööde andmiseks.

Airi Kukk

Teema üle arutledes meenus mulle ühe gümnasisti sulest maakonnalehes ilmunud artikkel, kus autor arutles kodutööde sisukuse, mahu ning mõttekuse üle. Loo kommentaarides tuginesid noored üsna tuliselt arutledes oma kogemusele tehtavate tööde mõttekusest ja kodutöödele kuluvast ajast. Arvati, et kodutöödele kuluvat aega saaks praegusest otstarbekamalt kasutada.

Paar nädalat tagasi üritas minu seitsmendas klassis õppiv poeg mulle ahastusega selgitada, kui palju tal on e-koolis ülesandeid, mida ta peab tegema, ja kui igavad need on. Ta ei taha ega oska neid teha. Tema enesetunne oli seejuures üsna räbal. Pakkusin end appi, sest mis raskust saab olla, kui e-koolis on kodutööd nähtavad ja tema on tundides osalenud?

Paraku olin sunnitud tunnistama, et mul oli teda keeruline aidata, sest vanemana ei saanud ka mina aru, mis eesmärgil ta just selliseid ülesandeid ja harjutusi ning just antud mahus peab tegema. Mis tema kui õppijaga nende äraõppimisel juhtuma peaks, mida ta peab teadma, oskama ja suutma? Või millest ta ilma jääb, kui neid ei tee? Usun, et selliseid küsimusi on esitatud paljudes kodudes.

Küsimus ei ole selles, kas kodutöö on vajalik või mitte, rõhk on hoopis mõistmisel: kuidas, miks ja mida kodutöödena peab tegema? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks annab arutlusvõimaluse Tallinna ülikooli uurijate läbi viidud uuring.

Mis on kodutöö?

Mitmed uurijad on aastakümneid püüdnud küsimusele asjakohaselt vastata, kuid päris ühisele seisukohale siiski jõutud pole. Koduste õpitöödena mõistetakse tavaliselt kodutööd, mille õpetaja annab õpilastele kohustusena ning mis tuleb ära teha väljaspool kooli.

Kodutöö peab õppijale võimaldama piisava pingutuse ja valmisoleku õppimiseks ja enesearendamiseks. Kodutöö on tihedalt seotud klassis õpituga.

Kodutöid antakse tavaliselt selleks, et harjutada koolis õpitut, tõsta õppimise efektiivsust, demonstreerida oma meisterlikkust, õppida kontrolltöödeks jne, aidates arendada õppija intellektuaalseid teadmisi ja oskusi.

See on tore teadmine, aga kuidas on tegelik olukord e-koolist lähtudes? E-kool on internetipõhine elektroonne õppeinfosüsteem, mis ühendab kõiki õppetööga seotud osalisi: koolijuhte, õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid koostöö tegemiseks ning õppimist ja õpetamist puudutava info vahetamiseks. Süsteemil on täita tõsine roll. Ja selles süsteemis aitab tähtsaima osana järge pidada klassipäevik, kuhu õpetaja sisestab tunni sisu kirjeldused, kodused õpitööd ja teadmiste kontrollid, hinded ja tagasiside, puudumised, märkused jne. Eelnev info on süsteemi kasutajale tasuta kättesaadav, tasulise versiooni puhul on lapsevanemal võimalik saada nädalaaruanne koos võrdlevate andmetega koolis toimuvast. Idee poolest on süsteem välja töötatud kooli ja kodu koostöö tõhusa vahendina. Aga kas see ikka töötab nii tõhusalt?

Kuidas e-kool toetab õppijat?

E-kooli sissekandeid vaadelnud uuringu tulemustest näeme, et kodutöid antakse nii teises kui ka seitsmendas klassis ja kõigis õppeainetes, isegi huviringides (nt male ja poiste- või lastekoor). Uuringus vaadeldi 114 teise klassi ja 314 seitsmenda klassi õpetajate tehtud e-kooli sissekandeid.

Õpetajate sissekanded sisaldasid enamasti loendit ülesannetest, harjutustest, õpitavatest peatükkidest õpikus või töövihikus. Kirjapandud loendit toetasid ülesannete ja harjutuste numbrid või leheküljed, nt lk 52–53 jne. Sageli puudutasid sissekanded juhiseid kooli kaasavõetavate õppevahendite või riiete või muu õppetöö korralduse muutuste kohta, nt „tund staadionil”, „pastellid, akvarellid kaasa” jne.

Iga õpilasele antav kodutöö peaks andma talle võimaluse oma õppimist mõista. Seepärast peaks õpetaja olema kodutööd eelnevalt selgitanud või lisanud e-kooli täpsustused, kuidas kodutööd sooritada või mida õpetaja kodutööna õppimise eesmärgil ootab. Kahjuks näitavad sissekanded, et õppimist toetavate juhiste või selgitustena on üsna sageli lisatud vaid töökäsud, nt „Õpi pähe!”, „Harjuta!”, „… kirjalikult/suuliselt …”, „Õpi reeglid pähe! Korda!”, „Tõlgi harjutus” jne. Väga sagedasti on tööjuhiseks lihtsalt lugemine või kirjutamine, mis on küll õpioskustena olulised ja tähtsad, aga sama olulised ja tähtsad on õppija jaoks teisedki õpioskused, nt analüüsimine, enesehindamine jne.

Uuringus osalenud koolide õpiprotsessis on nähtavalt vähem fookuses süsteemne õpioskuste kujundamine. Kuna olemasolevad õpijuhised ja selgitused on peaasjalikult üheülbalised, ei selgu sissekannetest ka ülesannete ja harjutuste sisu, st mida tegelikult õpitakse. Vähesel määral saab kodutööde sisust aimu, kui vaadata kodutöö sissekandele lisaks õpiteemat või õppetunni lühikirjeldust. Sissekannete sisukus sõltub õpetajast ning tema pühendumisest ja tegutsemise autonoomiast.

Kodutööde puhul eeldame, et kodus õpitu jääb õpilastele paremini meelde, suureneb arusaamine õpitust, areneb kriitiline mõtlemine, paraneb infotöötlemise oskus jne. Seega on olulised selgitused ja juhised kodutööde tegemiseks. Õpihuvi tekkimiseks on tähtis kodutööde erinäolisus ja mitmekülgsus, nt projektülesanded või õppeaineteülesed teemaülesanded või loovprojektid jne. Seeläbi harjutatakse õppijat toime tulema enese juhtimise ja vastutusega.

E-kooli sissekannetes ei tuvastatud ühelgi juhul viidet, et kodutöö tegemiseks peaks abi otsima vanematelt või teistelt lähikondsetelt. Õpetajad eeldavad, et õpilased saavad koduste töödega ise hakkama, nad ei panusta kodutööde tegemisel jagamisse paarilise või grupiga, et toetada kaaslastevahelisi kontakte.

Kodutöö võiks olla diferentseeritud või pikemaajaline, tähtis on eesmärk, miks seda tehakse. See nõuab õpetajalt n-ö restart’i, et oma tegevust kavandada ja ümber korraldada. Tunduvalt mugavam on õpetajana toimetada juba selgeks õpitud viisil. See paistab välja ka sissekannetest – valdav on siiski õpetamisel keskendumine ainetele (teadmised, oskused) ja mitte õppija arengule (motivatsioonile, arusaamadele, väärtustele, mõistmisele jne).

Küsimused, millele võiks õpetaja vastata enne e-kooli sissekannet tehes

• Mida peab õppija antava kodutööga teada saama?

• Miks on kavandatav kodutöö vajalik (eesmärk)?

• Kuidas (milliste õpitegevustega) õpieesmärk saavutada?

• Kas vastused eelnevale kolmele küsimusele on omavahel kooskõlas?

Lapsevanemate arusaam

Uuringu lapsevanemate arvamustest selgus, et nad toetavad oma lapsi õppimisel küllalt palju. Siin ongi üks murekoht − kui e-kooli sissekanded pole kuigi abistavad, on lapsevanematel seda keeruline või isegi võimatu teha.
Üks erand uuringus siiski leidus. Ühes koolis töötab matemaatikaõpetaja, kelle e-kooli sissekanded erinesid kardinaalselt ülejäänud õpetajate omadest oma selgituste ja juhendamise poolest. Tema antud kodutööd suunasid õppijaid iseseisvalt mõtlema ja looma ülesandeid, mida järgmises tunnis rühmatööna koos lahendati (õpetaja selgitus).

Õpilase õpikoormus

Õpikoormuse hindamiseks valiti ühe kooli ühe seitsmenda klassi kuue­tunnine koolipäev. Sel päeval oli seitsmenda klassi õpilastel kirjandus-, eesti keele, ajaloo-, matemaatika-, inglise või vene keele ja muusikatund.

Kodutöö hulk ühe koolipäeva kohta on õpilase vaates tõesti mahukas. Ka on näha, et kodutöö on üheülbaliste ülesannete jada lahendamiseks või lugemiseks. Paraku ei selgu nende ülesannete või harjutuste sisu ehk milleni õpilane jõuab, kui kodutöö tehtud. Loomulikult ei ole kõik koolipäevad sellised, aga kirjeldus selgitab küll, miks noortele kodutööd ei meeldi. Usun, et õppetöö planeerimisel ja kodutööde andmisel on veel arenguruumi.


Enne kodutööde andmist

Soovitused õpetajale:

• Kaaluge, kas õpitava teema juures on kodutöö vajalik.
• Ärge kasutage kodutööd tunnipikendusena, st kõik, mida tunnis mingil põhjusel ei jõudnud käsitleda, ei tohi muutuda automaatselt kodutööks.
• Otsustage, mida peab õpitava teema juures kindlasti teadma, oskama, suutma, ja valige parim õpistrateegia selle kinnistamiseks, harjutamiseks või ära õppimiseks.
• Määratlege õppimise korraldus ja abivajadus või -võimalus.
• Selgitage õpijuhises kodutöö vajalikkust ja varustage kodutöö selgete seletustega (st mida peab tegema, kuidas peab tegema ja mida õppija õppimisel nt õpi­oskustena arendab).
• Taotlege kodutööga põnevust ja huvi, andke õppijale mõnigi kord võimalus ise otsustada kodutöö üle.
• Diferentseerige kodutöö õpiülesandeid.
• Taotlege kodutöödega pigem õppija loovuse ja iseseisvuse arendamist kui ära- ja mahategemist.
• Rakendage ja soosige kodutööde sooritamisel mitmesuguseid õppekeskkondi.
• Tagage järjepidevus omandatavas aines, st õpitava puhul seos varem õpituga ja omandatavaga.
• Hinnake kodutööle kuluvat aega ja perioodi.
• Tagage, et kodutöö saaks alati tagasisidestatud.
• Olge süsteemne ja sissekannetes kasutajasõbralik, õppijat toetav

Artikkel ilmus ka 06.11.15 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar