Reede, 13. november 2015

Õppimisega seotud emotsioone saab juhtida

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja seitsmendas artiklis annab Tallinna Ülikooli magistrant, loodus- ja terviseteaduste instituudi teadusprojekti assistent Valentina Kivi ülevaate akadeemiliste emotsioonide mõistest ja juhtimisest.
Valentina Kivi

Olulise koolitöö esitamise tähtajani on jäänud paar päeva. Arvuti­ekraanilt vaatab etteheitvalt otsa täiesti puhas leht. Mõis­tus ütleb, et viimane häda on käes ja tuleb kohe hakata selle asjaga tegelema.

Peas ketravad mõtted, et nii igavat ja mõttetut ülesannet ei ole ammu olnud. Tuju muutub järjest halvemaks.

Olukorra päästab idee, et võiks veel veerand tundi mingi põnevama ja kasulikuma asjaga tegeleda ja kohe pärast seda  alustaks selle õudse ülesandega. Viisteist minutit transformeerub kuidagi tundideks ning töö jääbki alustamata. Järgmise päeva hommik algab mõttega samast puhtast lehest. Tuju langeb kohe nulli ja blokib täielikult tahet ja võimet tegutseda.

See pilt on vist tuttav igas vanuses õppijale, olgu ta koolilaps või täiskasvanute koolitusel osaleja.

Kool ja hindamine

Suhteliselt kaua ei pakkunud koolieluga seotud emotsioonid teadlastele erilist huvi. Uuriti peamiselt eksamiärevust, muud tunded jäid aga tähelepanuta. Alles viimasel aastakümnel on hakatud teadvustama emotsioonide rolli õppimisprotsessis ja õpiväljundites, nii tekkis ka spetsiifiline termin − akadeemilised emotsioonid.

Mis elukad on akadeemilised emotsioonid ja miks neid üldse hakati kuidagi eraldi vaatlema? Akadeemilised emotsioonid on saavutusemotsioonid akadeemilises kontekstis. Saavutus­emotsioonid tekivad olukorras, kus inimese tegevust või tegevuse tulemust hakatakse hindama mingi standardi järgi. Ehk võtmesõnadeks on kool ja hindamine.

Kui mõelda, mis tunne on lugeda raamatut  niisama huvi ja mõnu pärast või mingi koolitöö kirjutamiseks, selgub, et kontekst võib oluliselt muuta ühe ja sama tegevuse tähendust ning meie hinnangut toimuvale. Igaüks teab oma kogemusest, et emotsioonid on need, mis mõjutavad nii situatsiooni tajumist, mõtlemist kui ka käitumist − meenutagem kasvõi tühja pea tunnet olulisel eksamil või teadusele tundmatute elukate joonistamist tapvalt igava loengu ajal.

Kas võib öelda, et mõned akadeemilised emotsioonid on head ja mõned halvad? Päris nii see ei ole. Positiivsed-aktiveerivad emotsioonid, nagu näiteks mõnu, lootus ja uhkus, suurendavad akadeemilist motivatsiooni ning on positiivselt seotud akadeemiliste jõupingutuste ja huviga õppimise vastu. Negatiivsetel-deaktiveerivatel emotsioonidel, nagu igavus, lootusetus, on vastupidine seos nii akadeemilise motivatsiooni kui ka jõupingutusega.

Viha, häbi ja ärevuse puhul on lugu keerulisem. Ühelt poolt võivad sellised emotsioonid vähendada sisemist motivatsiooni, teisalt hoopis motiveerida inimest otsima sobivat toimetulekustrateegiat. Näiteks võivad häbi ja ärevus motiveerida pingutama õpingutega rohkem tulevaste ebaõnnestumiste välistamiseks.

Saab juhtida

Mis tegurid mõjutavad seda, mida tunneme essee kirjutamisel või tööõpetuse ülesande tegemisel? Akadeemilised emotsioonid ei ole mingi isoleeritud fenomen − nagu ikka, mängivad rolli paljud tegurid: individuaalsed erinevused (näiteks võimed, pärilikud tegurid, kognitiivsed hinnangud), erinevused sotsiaalses keskkonnas (näiteks vanemate või õpetajate ootused, kultuurilised väärtused), õpisituatsioon (tavaline tund klassis, kodus õppimine, testi tegemine). Väga oluline roll akadeemiliste emotsioonide kujunemisel on sellel, kuivõrd õpilane tunneb kontrolli oma õppimisega seotud tegevuse ja õpitulemuste üle ning kuivõrd oluline on õppimine konkreetselt tema jaoks.

Kuna kognitiivsed hinnangud on muudetavad, on just see koht, mille kaudu saab lapsel aidata õppida oma tunnetega toime tulema. Emotsionaalne eneseregulatsioon, nagu iga teine oskus, vajab õppimist ja harjutamist. Me õpetame maast madalast lapsi, kust alustada kirjandi kirjutamisega või matemaatika ülesande rehkendamisega, aga sama oluline on õpetada seda, mida teha tüdimustundega, mis tekib kirjandi kirjutamise keskel, või lootusetuse tundega, mis tekib enne mahukat kontrolltööd.

Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuringust selgub, et kõige intensiivsemalt tundsid õpilased kodutööga tegelemisel väsimust ja igavust ning kõige nõrgemalt elevust. Laste hinnangud kodutöö tegemise ajal kogetavale väsimusele, häbile, vihale ja ärevusele liikusid samasuunaliselt − mida enam oli ühte, seda enam oli ka teist. Kodus õppimisel kogetav mõnu oli aga igavuse ja väsimusega seotud vastassuunaliselt.

Õpilane ise

Igavus akadeemilises situatsioonis võib tekkida nii neil, kelle jaoks on ülesanded liiga keerulised, kui ka neil, kelle jaoks ülesanded on liiga lihtsad. Igav ülesanne või igav aine võib tähendada näiteks seda, et laps hindab ülesannet mõttetuks või ei saa täpselt aru, mida ta peab tegema, et soovitud tulemuseni jõuda. Seega on igavuse puhul oluline teada, kuidas õpilased selle tekkimist tajuvad. See, mis aitab liiga lihtsate ja vähe väljakutset pakkuvate ülesannete puhul, võib osutuda täiesti ebaefektiivseks ülesande mõttetuse probleemi lahendamisel.

Igavuse vastu aitab, kui ülesanne on õpilasele jõukohane, selgelt sõnastatud, toetab autonoomia ja meisterlikkuse arenemist ning soodustab vigadest õppimist. Seega tundub, et just õpetaja peaks olema põhiline igavusega võitleja ja põnevuse looja. Samas tuleb tähelepanu pöörata ka õpilase enda oskusele eri situatsioonides igavust ennetada, märgata ning sellega toime tulla. Just õpilase enda oskused on eriti olulised kodutöö kontekstis, kus õpikeskkond ei ole nii struktureeritud nagu koolis ja kus lapsel on tarvis ise osata ennast toetada, ümber lülitada, suunata.

On mitut tüüpi strateegiaid, mida õpilased kasutavad igavusega toimetulekuks. Ühed üritavad otseselt mõjutada igavust tekitavat situatsiooni ja muuta oma elu veidi mugavamaks ja meeldivamaks, teised muudavad oma suhtumist situatsiooni, otsides toimuvas mingi aspekti, mis oleks neile oluline ja väärtuslik. Kolmandad hakkavad tegelema mingi kõrvalise asjaga ja neljandad ei tee midagi, mis oleks välisvaatlejale nähtav, aga lendavad oma mõtetes kuskil kaugel, mõtiskledes teemadel, mis ei ole kuidagi õppetööga seotud.

Kõik need strateegiad töötavad mingil määral. Kui proovida valida neist parim, saaks käepärase igavusevastase ravimi tiitli suhtumise muutmine. See oskus ei teki üleöö ja on tihedalt seotud vana hea tuttavaga – enesemääratluspädevusega.

Enesemääratluspädevus aitab õpilasel märgata, mis temaga parasjagu emotsionaalselt toimub − näiteks, et homne ettekanne teeb nii ärevaks, et täna ei suuda sellega üldse tegelema hakata. Hinnata, mis on selle seisundi ja sellest juhitud käitumise võimalikud lühiajalised (näiteks, et homme ei lähe kooli, siis ei pea ette kandma ja ärevus kaob) ja pikemaajalised (tekib võlg, esinemisoskus jääb treenimata) tagajärjed.

Mõelda, kas minuga toimuvast saab ka kuidagi teisiti mõelda, et maha rahuneda ja hakata ülesandega tegelema, näiteks võtta homset esinemist klassis kui võimalust treenida esinemisoskust.

Otsustada, mis on jõukohased ja reaalselt saadavad võimalused end abistada ning tunnetega konstruktiivselt hakkama saada, näiteks, kas saaks oma murest toetavale sõbrale rääkida või tema ees ettekannet paar korda läbi mängida. Lühidalt − see, mida me tunneme, sõltub palju sellest, kuidas me toimuvast mõtleme. Muutes enda mõtteid, saab muuta ka tundeid. Kui mingi ülesanne tundub inimesele mõttetu − tere tulemast, igavus! Niipea kui ülesanne muutub väärtuslikuks ja tähenduslikuks, ei jää igavusele enam palju ruumi.

Kuidas saame aidata last tema isiklikus võitluses igavusega? Kõigepealt julgustades teda endalt küsima, mis võiks olla mingi ülesande või aine olulisus ja tähenduslikkus tema elus, ning seejärel toetades teda, kui ta õpib ise neile küsimustele vastuseid leidma. Olgu need vastused meile sobilikud või mitte.

Miks ma pean seda mõttetut ülesannet tegema? Seda küsimust on iga lapsevanem ning õpetaja sadu kordi kuulnud. Küsimus, mis tundub tüütu ning retooriline, on tegelikult üks asjalikematest, mida igasuguste õpingute kontekstis üldse esitada saab. Tõepoolest, miks?

 Artikkel ilmus ka 13.11.15 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar