esmaspäev, 29. juuni 2015

Arvamusfestivali õpiorg

14.-15. augustil toimub Paide Vallimäel kolmas Arvamusfestival, mis on mõttevahetuspaik erinevate Eesti oleviku ja tuleviku jaoks oluliste küsimuste arutamiseks.

Tänavuse Arvamusfestivali ühed põnevaimad arutelud sünnivad Õpiorus, kus kahe päeva jooksul toimub neljal arutelualal tosin inspireerivat mõttevahetust haridusega seotud teemadel. Õpiorg pakub kõigile huvilistele võimaluse kogeda uutmoodi õppimist, osaleda kaasahaaravates aruteludes kooliväärtuste üle, koguda uusi teadmisi ja värskeid ideid digihariduse õpitubades ning lasta loovus valla õpetamiskunstide alal.

Lisaks saab Õpiorus panna end proovile köielaskumises, kinnitada keha koolipuhvetis, lahendada põnevaid ülesandeid hariduskilomeetril ning muidugi tutvuda uute inimestega ja nautida hubast aruteluõhkkonda. Igaüks on oodatud ja sõna saavad kõik. Tulge koos lastega – tegevust jätkub kõigile!

Foto: arvamusfestival.ee

Reede, 14. august

KOOLIVÄÄRTUSTE ALA

12.00-13.30          Kas loodus on meid selliseks teinud?
Kas soorollid on määratud loodusest või on need ühiskondlik konstruktsioon? Kuidas need avalduvad ja kuidas neid koolis taastoodetakse? Millised tagajärjed on sellel ühiskonnale ja kas oleks võimalik koolis asjadesse teadlikumalt suhtuda ning tegelikult võrdõiguslikkust edendada?

Arutavad Ülle-Marike Papp ja Eha Reitelman Eesti Naisteühenduste Ümarlauast, kirjanik Elo-Maria Roots, haridusaktivist Evelin Tamm ja Tallinna Ülikooli teadlane Tiiu Kuurme. Modereerib Gertrud Kasemaa. Arutelu korraldab Tallinna Ülikool.

14.30-16.00          Vaimse tervise nõiaring: kes on süüdi?
Kutsume kõiki asjaosalisi ja huvilisi arutelule, mille eesmärk on täpsustada iga täiskasvanu rolli ja vastutust vaimse tervise teemadega tegelemises kooli kontekstis. Mis on iga osapoole võimalused, õigused ja kohustused? Vaimse tervise probleeme on pea pooltel koolilastel. Kolmandikul on esinenud viimase aasta hooksul depressiivseid episoode. Kes noore muresid märkab? Kes ja kuidas peab tegutsema? 

Arutavad õpilane Marleen Marlot, lapsevanem Kalev Roosiväli, koolijuht Liis Reier, koolipsühholoog Triin Kahre ja õpetaja Margit Timakov. Modereerivad Anna-Kaisa Oidermaa ja Marit Kannelmäe-Geerts. Arutelu korraldab MTÜ Peaasi.

17.00-18.30          Miks õpetaja kardab lapsevanemat ja lapsevanem õpetajat?
Eestis ei ole täna üksmeelt selle suhtes, kes on lapse arengus suurem ekspert: kas lapsevanem, kes tunneb oma last sünnist saadik, või õpetaja, kes näeb iga last võrdluses paljude teistega ning kellel on ka vastav akadeemiline haridus. Ent siiski tunnevad lapsevanemad sageli, et õpetaja õpetab pigem ainet kui last ja õpetajatel on sageli raske mõista lapsevanemate soove ja vajadusi. Mida teha? Millal on jäme ots lapsevanema, millal õpetaja käes?

Arutavad kõik kohalolijad, modereerib Kadri Ugur. Arutelu korraldab Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskus.


ÕPETAMISKUNSTIDE ALA

12.30-14.00          Haridusorkester on häälest ära ehk kellega õpetaja koos mängib?
Haridus on lai valdkond, kus tegutseb väga erinevaid organisatsioone, asutusi ning isikuid, kõigil oma eesmärgid, ülesanded ja unistused. Heaks koostoimeks on vaja ladus koostöö, ülesannete jaotus ja teineteise toetamine. Täna see nii ei ole.

Arutavad kõik kohalolijad, modereerib Margit Timakov koos üllatuskülalisega.

14.30-16.00          Õpetaja kompab piire – kes või mis päästab õpetaja lõksust?
Kas õpetajal on võimalik üle piiri minna? Millises suunas on piirid kõige lähemal ja kus kõige kaugemal? Kui astuda ise õpetaja kingadesse, siis mille järgi oma asukoht teiste kultuurifunktsioonide suhtes määrata. On see lõks ja nõiaring või liiguvad piirid eemale, kui õpetaja neile läheneb...

Arutavad kõik kohalolijad, modereerivad Andrus Vaarik ja Peeter-Eerik Ots.

17.30-19.00          Õppimise kunst või kunstlik õppimine?
Aruteluvoor keskendub teemale, miks peaks üldse käima päevast päeva koolis ja lasteaias, kui internetiavarusest leiab haaravamat õppeainest ja hetkega võib minna reisile kaugetesse maadesse ja aegadesse. Millal lõpeb õppimine, kas diplomi ja direktori käepigistusega või on olemas mingi universaalne õpihimu? Kuidas inspireerida õppijaid, sealhulgas õpetajat, kui ruumid on täis, nii reaalsed kui virtuaalsed? Kust ammutada meelekindlust ja usaldust, et OMA TEADMISENI läbi murda?

Arutavad kõik kohalolijad, teiste seas Viive-Riina Ruus ja Mari Lints. Modereerib Katrin Nielsen.

Õpetamiskunstide ala arutelusid korraldab Eesti Õpetajate Liit koostöös TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga.


Laupäev, 15. august

UUTMOODI ÕPPIMISE ALA

10.30-12.00          Kas õppijakeskne kool kasvatab pehmosid?
Eesti hariduse tulevikuideaaliks on kujunemas kool, kus õppimine on huvitav ja õpilase individuaalsetest vajadustest lähtuv, hindeid enam ei panda, õpikoormus on väiksem ning kedagi ei kiusata. Kas kool, kus lapsed tunnevad ennast igal hetkel hästi ja õnnelikult, valmistab inimesi ette päriselu karmiks olelusvõitluseks? Kuidas muutub Eesti konkurentsivõime maailmas, kui meie lapsed on kasvanud õppijakeskses ja huvitavas koolis? Miks tahame muuta tänast heade tulemustega kooliharidust, mis on andnud meile arvestatava hulga maailmatasemel edukaid teadlasi, ettevõtjaid ja loomeinimesi?

Arutavad õpetajad Indrek Lillemägi ja Indrek Riigor, koolijuht Tarmo Valgepea ja TLÜ haridusinnovatsioonikeskuse juhataja Pille Slabina. Modereerib Mari-Liis Nummert. Arutelu korraldab SA Noored Kooli.

13.00-14.30          Kas tulevikukool vajab huviharidust ja noorsootööd?
Eesti koolid kasutavad üha enam aktiivõppemeetodeid, projekt- ja õuesõpet ning püüavad järjest rohkem arvestada õpilase huvide ja vajadustega. Selle nihkega on kooli ja noorsootöö põhimõtted ning õppemetoodika muutumas järjest sarnasemaks. Kas teineteisele lähenemine tähendab seda, et kool on üle võtmas noorsootöö (sh huvitegevuse) rolli või hoopis seda, et kool saaks osa õppimisest „välja anda“? Kuidas saavad koolid juba täna partnerite abil õppimist huvitavamaks muuta ja väljaspool kooli omandatud oskusi ja kogemusi koolis arvestada?

Arutavad Konguta Kooli direktor Liina Tamm, Lille maja noortekeskuse juhataja Hele-Riit Vällik, Kehtna Kunstide Kooli juhendaja Mari Tammar. Modereerib Siim Värv. Arutelu korraldab SA Archimedes.

15.00-16.30          Elukool või elukestev õpe – kus õpime eluks tegelikult vajalikke oskusi?
Meie aeg eeldab inimeselt suutlikkust teha pidevalt ja väga erinevaid valikuid oma elus ja karjääris, ümber õppida, ennast täiendada ja areneda – elukestvat õpet. Õppimine nii põhikoolis ja gümnaasiumis kui ka kutse- ja täiskasvanuhariduses peab toetama vastavate võimete, oskuste ja hoiaku kujunemist. Kuidas leiaks iga Eesti inimene just endale õiged teed ja valikud? Kuidas tagada, et hariduses poleks tupikteid ning iga inimese potentsiaal leiaks täieliku rakenduse? Mida saavad selleks teha hariduse korraldajad, tööandjad, õppijad ise?

Arutavad Piret Tatunts (Tartumaa Rajaleidja keskuse juht), Marko Ala (Oot-oot tegevjuht), Andrus Mõttus (Tartu Kutsehariduskeskuse direktor) ja Vahur Ausmees (Tallinki personalidirektor). Modereerib Mari Karm. Arutelu korraldab SA Innove.

Uutmoodi õppimise ala arutelude korraldust toetab algatus Huvitav Kool.


DIGIHARIDUSE ALA

11.00-12.30          Kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus?
Arutleme positiivses ja negatiivses võtmes sõnapaari digi ja haridus ümber.

Arutavad lapsevanem Peeter Marvet, koolijuht Airi Aavik, Tartu abilinnapea Jarno Laur ja õpetaja Kalle Lina. Modereerib Ene Koitla.

13.30-15.00          Miks lapsed lähevad digimaailmast pöördesse?
Õpilased annavad soovitusi haridusinimestele - mida, miks ja mida mitte digivahenditega koolis teha.

Arutavad Väätsa kooli õpilased, modereerib Kadri Pius.

16.00-17.30          Digimürgitatute tulevik: kuidas õppida täna nii, et oma töökohta homme arvutile mitte kaotada?
Kas tänane haridus arvestab tulevikuühiskonna vajadustega? Kes on tööandja jaoks digipädev töötaja? Kas digioskamatu töötaja piirab ettevõtete arengut? Tõenäoliselt pole tööturg veel digimürgine, kuidas praegu on mõistlik käituda? Millised on digipädevate inimeste eneseteostusvõimalused võrgustunud maailmas? 

Arutavad Kristjan Rebane (Tallinna Tehnikaülikool), Priit Raspel (Riigi Infosüsteemide Amet), Merle Liisu Lindmaa (Skype Technologies OÜ), Kaarel Kotkas (AS Jalax). Modereerib Henrik Roonemaa.

Digihariduse ala arutelusid korraldab Hariduse Infotehnoloogia SA koostöös Väätsa Kooliga.


Õpioru programm on täiendamisel.

Uuri lisa sündmuse Facebooki lehelt ja Arvamusfestivali kodulehelt.

esmaspäev, 15. juuni 2015

Eluline matemaatikaõpetus ehk Kuidas tõsta põhikooliõpilaste matemaatikapädevust

Miks peaks aineõpetuse kõrval pöörama tähelepanu õppijate üldpädevuste arendamisele? Mida riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevused täpsemalt tähendavad ja kuidas nende arengut toetada? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel kevadel Tallinna Ülikooli teadlaste artiklisari, mis ühtlasi kajastab Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja viis aastat kestnud üldpädevuste uuringu tulemusi. Et viia teadmised üldpädevuste arendamisest võimalikult paljudeni, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Artiklisarja üheksandas loos kirjutab Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor Anu Palu matemaatikapädevusest.

Anu Palu. Foto: Margus Ansu, postimees.ee

PISA 2012 uuringust selgus, et Eesti õpilastel on teiste riikide õpilastest nõrgemad tulemused matemaatika rakendamisvõimaluste nägemises, vastava mudeli koostamises ja saadud matemaatilise tulemuse tõlgendamises (Lepmann, 2013). Sama uuringu õpilaste küsitlus näitas, et matemaatika rakendamises igapäevsituatsioonides ei tunne Eesti õpilased endid nii kindlalt kui OECD riikide õpilased keskmiselt (Jukk, 2013). Matemaatikapädevuse kui üldpädevuse rõhutamine riiklikus õppekavas ja selle arendamine annavad hea võimaluse tõsta matemaatika rakendusoskuste taset.

Matemaatikapädevuse määratlemine 

Põhikooli riiklikus õppekavas defineeritakse matemaatikapädevust kui suutlikkust kasutada matemaatikale omast keelt, sümboleid ning meetodeid erinevaid ülesandeid lahendades kõigis elu- ja tegevusvaldkondades. See määratlus on ka matemaatika ainepädevuse definitsiooni osa. Kattuvus määratlustes viitab sellele, et samu oskusi peavad arendama nii matemaatikaõpetajad oma ainetundides kui üldpädevusena ka kõikide teiste ainete õpetajad. Möödunud aastal lisati riikliku õppekava uuendamisel matemaatikapädevusele ka loodusteaduste ja tehnoloogia pädevus.

Õpilaste matemaatikapädevust võib hinnata kolmes valdkonnas: protseduurilised teadmised ja oskused, mõistelised teadmised ja probleemide lahendamine. Protseduurilised teadmised ja oskused (arvutamis­algoritmid, reeglid, valemid, teisenduste seosed jt) omandatakse enamasti kordamise, mehaanilise õppimise ja harjutamisega matemaatikatundides. Harjutamist saavad toetada eri ainete õpetajad (nt ajaloos aastaarvude lugemine ja kirjutamine, keemias ja füüsikas arvutamine, eri õppeainetes mõõtühikute teisendamine jne). Kui baasteadmiste ja oskuste õpetamine on matemaatikatundide pärusmaa, siis huvi tekitada ja eluga siduda saab ka teistes ainetundides.

Selleks aga, et saavutada üldpädevusena suutlikkus kasutada matemaatikas õpitud algoritme ja meetodeid eri ülesannete lahendamisel kõigis elu- ja tegevusvaldkondades, peavad õpilastel arenema mõistelised teadmised. See tähendab, et õpilased peaksid mõistma matemaatika keelt ja sümboleid ning oskama neid teadlikult kasutada. Vaja on oskust esitada infot mitmel moel (nt graafiliselt, tabelina, pildiliselt, tekstina, mudelitena), valida sobivaim esitusviis, minna ühelt esitusviisilt teisele ning mõtestada konkreetsel viisil esitatut. Kuigi enamiku esitusviiside sisuline mõistmine tuleb kujundada matemaatikatunnis, saavad sellele kaasa aidata teiste ainete õpetajad, võimaldades õpilastel koostada ja tõlgendada oma ainega seotud infot.

Mõistmist saab hinnata probleem­ülesannete lahendamise kaudu. Uurimused on näidanud, et eri põhjustel ei seosta õpilased matemaatikatunni sõnalisi ülesandeid enda tavakogemuse ja reaalse eluga. Matemaatikaülesandes pööravad õpilased liigselt tähelepanu arvude seostele, kusjuures sageli kombineeritakse juhuslikke tehteid ülesandes antud arvudega. Probleemide lahendamine eri ainete tundides aitab ülesannet sisuliselt mõtestada. Lahendamise käigus selguvad lisaks õpilaste matemaatikateadmistele ka planeerimis- ja arutlemisoskus. Oluline on pöörata tähelepanu õpilase enesekontrollioskusele: õpilane peab oskama hinnata lahendustulemuse realistlikkust.

Matemaatikapädevuse uuringu tulemustest

Üldpädevuste uuring näitas, et õpilastel on raskusi matemaatikateadmiste rakendamisega igapäevaelu probleemide lahendamisel. Õpilased lahendasid paremini nn puhtaid matemaatikaülesandeid kui eluliste olukordadega seotuid. Võrreldes õpilaste teadmisi erineval kognitiivsel tasemel, selgus, et protseduurilised teadmised on paremad kui probleemide lahendamise oskus. Lahenduste vastuste analüüs näitas, et mitmed ülesanded jäetakse lihtsalt lahendamata. Need ülesanded olid enamasti nn mitterutiinsed, mis on oma olemuselt õpilasele uudsed. Samas nende lahendamisel oli vaja rakendada elementaarseid fakti- ja protseduurilisi teadmisi. Sageli olid vead põhjustatud teksti mittemõistmisest. Õpilastele valmistas raskusi tekstis esitatud probleemi või andmete tõlkimine matemaatika keelde. Teksti loeti pealiskaudselt, kusjuures tähele panemata jäeti oluline teave. Tekstülesannete lahendustest selgus, et õpilased ei ole harjunud tulemusi hindama.

Kuigi fakti- ja protseduurilised teadmised olid õpilastel üldiselt heal tasemel, selgus, et leidub matemaatika teemasid, mis on omandatud lünklikult. Nii näiteks ei osata õigesti kasutada tehete järjekorra reegleid. Avaldise 27 : 0,1 ⋅ 10 väärtuse leidmisel õpilased esmalt korrutasid ja siis jagasid. Võib oletada, et neil on kinnistunud reegel „enne korrutan ja jagan” sõna-sõnalt. Ka avaldise 64 – 26 + 14 väärtuse arvutamisel eksis ligi kolmandik õpilastest, andes vastuseks 24. Ilmselt mängib ka siin rolli reegli sõnastus „liidan ja lahutan”. Ülesande 1h 50 min + 50 min lahendamisel eksis 7. klassis ligi veerand õpilastest. Kaheksandas klassis vähenes selle ülesande lahendamisel tehtud eksimuste arv küll 10% võrra, kuid suurenes veidi uuesti 9. klassis. Kõige enam pakutud vale vastus oli 2 tundi, millest võib oletada, et õpilased vaatlevad ajaühikuid kümnendsüsteemi ühikutena.

Üldpädevuste uuringu tulemustest võib järeldada, et õpilaste matemaatikapädevuse arendamiseks on vaja edaspidi rohkem lahendada elulisi ülesandeid, suunates õpilasi nägema matemaatilisi seoseid. Uuring näitas, et õpilaste halb matemaatikaülesannete lahendamisoskus ei ole tingitud ebapiisavast arvutusoskusest, vaid puudulikust üldisest probleemilahendamise oskusest. Probleemide lahendamise õpetamisel tuleb pöörata tähelepanu ülesande sisulisele mõtestamisele ja eluga seostamisele, eri lahendusviiside kasutamisele, rõhutades sealjuures tulemuste hindamise vajalikkust. Mõistelist arusaama aitaks kujundada matemaatikateadmiste rakendamine konkreetsetes eluliste situatsioonidega seotud ülesannetes. Kuna matemaatika ainetundide hulk on piiratud, pole neis võimalik laiahaardeliselt näidata matemaatika rakendamist erinevates elu- ja tegevusvaldkondades. Seepärast on väga asjakohane, et matemaatika kuulub ka üldpädevuste hulka, mida peavad kujundama kõigi ainete õpetajad.


Viited

Jukk, H. (2013). Õpilaste tahe ja motivatsioon õppida matemaatikat. Kogumikus PISA 2012. Eesti tulemused. Tallinn.

Lepmann, T. (2013). Matemaatika. Kogumikus PISA 2012. Eesti tulemused. Tallinn.


Käesolev artikkel ilmus ka 12.06.15 Õpetajate Lehes.

reede, 12. juuni 2015

Huvitava Kooli partnerid said kokku

Ettevõtetel, kultuuriasutustel ja haridusvaldkonna vabaühendustel on koolidele palju pakkuda ning juba toimivatest headest koostöönäidetest tasub eeskuju võtta, leidsid sel kolmapäeval Energia Avastuskeskusesse kogunenud ligi 70 Huvitava Kooli partnerite esindajat.

Huvitava Kooli partnerite päeval kohtusid ja vahetasid kogemusi organisatsioonid, kes panustavad õppimise ja koolielu huvitavaks muutmisesse. Päev pakkus võimaluse kuulata inspireerivaid esinejaid, jagada oma parimaid praktikaid, osaleda põnevates töötubades ning leida uusi partnereid ja koostöövõimalusi.
Partnerite päeva juhtisid imetlusväärse professionaalsusega äsja 8. klassi lõpetanud Franz Malmsten Gustav Adolfi Gümnaasiumist ja Annabel Kilk Tallinna Arte Gümnaasiumist.

Nii näiteks inspireeris Vanemuise teatri noortetöö juht Mall Türk kõiki kohalviibijaid lugudega teatris korraldatud koolipäevadest ja Kollase Kassi suvekoolist. YFU Eesti juht Kadri Eensalu tõi esile YFU kogemuse ettevõtlikkuse edendamise ning keele- ja kultuuritundide läbiviimisel, aga ka õpilasuurimusteks teemade pakkumisel. „Tagasi kooli“ algatuse eestvedaja Teibi Torm jagas näiteid mitmete organisatsioonide eriprojektidest, mille raames on suur hulk ettevõtte töötajatest külalistunde andnud (vt Swedbanki ja Ahhaa keskuse näiteid) või vabaühendus oma sõnumit õpilasteni viinud (vt Terve Eesti SA näidet). Eesti Pandipakendi turundusjuht Kerttu-Liina Urke rääkis keskkonnaprojektidest, mida ettevõtte juba kolm aastat koolidele on korraldanud, et tõsta õpilaste keskkonnateadlikkust ning õppematerjalidest, millega aidatakse õpetajatel tundides säästva arengu teemasid käsitleda. Energia Avastuskeskuse direktor Kertu Saks tutvustas koostööprojekti Tallinna Ülikooliga, mille raames pakutakse õpetajakoolituse tudengitele võimalust õppida, kuidas kogemusõppe kaudu õppijate aktiivsust ja õpimotivatsiooni toetada. TK-Team AS-i müügijuht Tarmo Nugis ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumi IT-juht Janel Palm aga jutustasid tahvlitehase ja kooli koostööst koolile vajalike tehniliste vahendite pakkumisel.
Kerttu-Liina Urke rääkimas Eesti Pandipakendi keskkonnaprojektidest

Koostöös võiks saavutada uue kvaliteedi 

Päeva teises osas arutasid partnerid väiksemates vestlusringides, kuidas edaspidi üheskoos veel paremini koole toetada. Leiti, et sageli tekivad koostöötõrked sellest, kui tehakse eelduseid teise osapoole ootuste suhtes ja arvatakse teadvat, mida kool vajab, seda koolilt küsimata. Toodi välja, et palju tehakse dubleerivaid tegevusi ja mitmed organisatsioonid pakuvad sisuliselt sarnaseid võimalusi, mille puhul võiksid need algatused koos tegutsedes saavutada uue kvaliteedi. Pakuti, et abi oleks ühtsest infosüsteemist, mis info juba olemasolevate koolide partnerite tegevuste kohta kokku koondaks – nii leiaksid samade eesmärkide nimel tegutsevad algatused teineteist lihtsamini üles.
Oma kogemust jagas aruteluringis ka Eesti Teatri- ja muusikamuuseumi direktor Tanel Veeremaa (pildil keskel)

Võimaluse õppida teiste kogemusest ja arutleda koostööideede üle pakkusid ka töötoad, kus leiti Meremuuseumi haridusprogrammide näitel võimalusi oma tegevuste riikliku õppekavaga seostamiseks ja arutati Noored Kooli teenusedisaini kogemuse najal, kuidas koolile oma ideega läheneda. Samuti oli võimalus kuulda Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi kogemust kooli õppekava koostamisest, kuhu partnerite pakutavad võimalused on sisse kirjutatud ning saada inspiratsiooni Läänemaa Arenduskeskuse haridusinnovatsiooni tegevuskava koostamise projektist.
Töötuba "Kuidas toetada oma paikkonna koolide ja partnerite koostööd?", mida juhtis Läänemaa Arenduskeskuse juht Andres Huul.

Partnerite päeva idee ja teostus tuli partnerite endi poolt 

Huvitava Kooli partnerite päeva idee tuli YFU Eesti poolt, kelle igapäevatööks on rahvusvahelise õpilasvahetuse korraldamine. YFUkad leidsid, et neil on mitmeid häid koostöökogemusi koolidega, mis vääriksid Huvitava Kooli raames jagamist, kuid samas ka palju küsimusi, mille osas teistel kooliga koostööd tegevatel organisatsioonidel võiks häid lahendusi olla. Nii tegidki nad ettepaneku korraldada üks Huvitava Kooli partnerite kokkusaamine, et leida uusi kontakte ja koostöövõimalusi haridusvaldkonnas tegutsevate vabaühenduste ja asutustega. Päeva sisulise poole ettevalmistamiseks kaasasime YFU eestvõttel ka Noored Kooli ning esinejate ja töötubade läbiviijatena hiljem veel kümme erinevat organisatsiooni. Nii oli päeva korralduski koostöine protsess, mis lõi ühendavaid sidemeid edaspidisteks ühisteks ettevõtmisteks.
YFU Eesti tegevujuht Kadri Eensalu partnerite päeva aruteluringis

„Uskumatu, kui palju põnevaid ja lahedaid asju tehakse meie väiksel haridusmaastikul,“ võttis üks osaleja päeva kokku. „Mulle oli Partnerite päeva kogemus väga inspireeriv ning pani mõtted tuleviku suunas liikuma,“ leidis teine. „See, et ajast pidevalt natuke puudu tuli, näitab, et OLI, mille üle arutleda!“ tõi välja kolmas. „Sellised kohtumised on vajalikud – just kontaktide vahetamise ja ideede põrgatamise ja õppimise jaoks,“ ütles neljas. Nii võibki tõdeda, et hariduse uuendajatel ja kooliellu panustajatel tasub edaspidigi kokku saada ja suurema koostöö poole püüelda.

Huvitava Kooli poolt oleme igal juhul valmis oma partnerite kohtumisi ka tulevikus võõrustama!

reede, 5. juuni 2015

„Sina küll meie lauda ei istu!” – põhikooliõpilaste sotsiaalne pädevus

Mari-Liis Kaldoja. Foto: erakogu.
Miks peaks aineõpetuse kõrval pöörama tähelepanu õppijate üldpädevuste arendamisele? Mida riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevused täpsemalt tähendavad ja kuidas nende arengut toetada? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel kevadel artiklisari, mis ühtlasi kajastab Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja viis aastat kestnud üldpädevuste uuringu tulemusi. Et viia teadmised üldpädevuste arendamisest võimalikult paljudeni, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kaheksandas loos selgitab Tallinna ülikooli teadur ja kliiniline psühholoog Mari-Liis Kaldoja sotsiaalse pädevuse olemust.

Mõni aeg tagasi kuulsin liinibussis mureliku ema vestlust kaasreisijaga. „Sina küll meie lauda ei istu!” oli tema tütrele koolisööklas teatatud. Probleem poleks ju kuigi tõsine, kui juhtum olnuks ühekordne, kuid nagu murelik ema kõva häälega enda kõrval istuvale naisterahvale seletas, olevat nii tütre kui ka klassijuhataja sõnul selline tõrjuv käitumine saanud igapäevaseks. „Ma soovin, et minu lapsest kasvaks õnnelik ja hästi kohanev inimene. Kuid mida vanemaks tütar saab, seda enam tundub, et mis puudutab sotsiaalseid oskusi, olen ma lapsevanemana täielikult ebaõnnestunud,” jõudsin enne bussist väljumist veel ta kurtmist kuulda.

Selle ema mure on igati mõistetav. Sotsiaalselt ebapädevad õpilased on hädas ka lihtsates olukordades. Nende jaoks on keeruline oma emotsioone kontrollida, juhiseid järgida, algatada ja hoida vestlust, teisi tähelepanelikult kuulata, teha ja saada komplimente ning tulla toime kiusamise ja narrimisega. Kehvemate sotsiaalsete oskustega õpilased satuvad teistest sagedamini seadusega pahuksisse; neil esineb rohkem käitumis- ja emotsionaalseid probleeme, nad on sageli agressiivsed, vägivaldsed ning kipuvad tarbima alkoholi ja narkootilisi aineid.

Kuigi osa õpilasi on justkui loomu poolest sotsiaalselt pädevamad kui teised – teate ju küll inimesi, kes kõigiga hästi läbi saavad, kellel on lihtne uusi sõpru leida ja kelle läheduses teised meelsasti olla soovivad –, enamik sellesse kategooriasse ei kuulu ja käitub vähemalt aeg-ajalt sotsiaalselt ebapädevalt. Nad on tõrjuvad, endassetõmbunud, tähelepanematud, pahurad või koguni kiuslikud. Selline mittesoovitav käitumine ilmneb sagedamini siis, kui õpilast vaevavad mingid muud probleemid (väsimus, nälg, mure, ärevus, pettumus jne).

Teismeiga on aeg, mil hakatakse üha rohkem iseseisvuma, esmatähtis on kindel sõpruskond, tehakse olulisi järeldusi selle kohta, kes ollakse ja kelleks saada tahetakse, sageli hakatakse liigselt hoolima teiste arvamusest. Selles vanuses saavad paremini hakkama need, kes oskavad seada isiklikke eesmärke, märgata ja muuta omaenda ebatõhusat käitumist, ennast viisakalt kehtestada, olla teiste suhtes empaatilised, tulla konstruktiivselt toime viha ja ärevusega ning lahendada konflikte rahumeelselt.

Mis on sotsiaalne pädevus?

Põhikooli riiklikus õppekavas on sotsiaalset pädevust käsitletud kui suutlikkust ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut. Samuti teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning keskkonna reegleid, teha koostööd eri situatsioonides, aktsepteerida inimeste erinevusi ja arvestada neid suhtlemisel. Sotsiaalsele pädevusele käitumise ja toimetuleku seisukohalt lähenedes on oluline, et õpilased suudaksid luua ja hoida olulisi ja rahuldust pakkuvaid suhteid, oskaksid olla empaatilised, teiste inimestega sobilikult suhelda ning saaksid hakkama ka ebameeldivates olukordades.

Tuntud laste neuropsühholoogid Miriam Beauchamp Kanadast ja Vicki Anderson Austraaliast käsitlevad sotsiaalset pädevust arengulisest vaatenurgast. Nende arvates sõltub lapse sotsiaalne pädevus aju küpsemisest, kognitiivsetest võimetest, käitumisest, isiksuslikest eripäradest ning ümbritseva keskkonna ja käitumise vastastikmõjust. Sotsiaalset pädevust mõjutavad oluliselt välised ja keskkonnategurid – perekonna üldine toimimine, kodune kasvukeskkond, kooli õpikeskkond, aga ka kõik teised keskkonnad, kus peab hakkama saama. Arusaadavalt mõjutavad õpilase sotsiaalset pädevust ka tema mälu, tähelepanuvõime, info töötluse kiirus ja muud kognitiivsed protsessid. Keeleliselt võimekamad õpilased suudavad oma tundeid, mõtteid ja kavatsusi teistele paremini edastada, samas kui õpilane, kes ei ole võimeline mõistma sarkastilise märkuse alatooni, võib reageerida sobimatult ning saada seeläbi eakaaslaste narrimise ja pilkamise osaliseks.

Sotsiaalset infot märgatakse, tõlgendatakse ja sobilik reaktsioon valitakse alati teatud kindla aja jooksul – enamasti kehtib reegel, mida kiiremini, seda parem. Aeglase taipamise ja pikaldase reageeringuga õpilase vastuseid ei pruugi kaaslased ära oodata ning kuuldud nalja peale teistest hiljem naerma hakanu tundub rumalana.

Mida peavad õpetajad sotsiaalseks pädevuseks?

Nagu näha, on sotsiaalne pädevus mitmetahuline nähtus ja seega võib seda ka väga erinevalt mõista. See, kuidas õpetajad sotsiaalset pädevust käsitlevad, mõjutab aga oluliselt nende tegevust õpilaste sotsiaalse pädevuse arengu toetamisel. Just seepärast uurisimegi üldpädevuste uuringus, mida mõistavad õpetajad sotsiaalse pädevusena.

Õpetajate arusaamad olid vägagi erinevad. Pakuti nii inimeseks olemist hõlmavaid üldisi (nt „Toimetulek inimühiskonnas”, „See on lihtsalt sõna, mille sisu praktiliselt peitub selles, kuidas saada inimeseks ja olla inimene”) kui ka konkreetseid, vaid koolikeskkonda sobivaid käitumise iseloomustusi („Suhtlemine koolis ja klassis”). Üheks olulisemaks ja läbivamaks teemaks sotsiaalse pädevuse kirjeldamisel oligi suhtlemine (nt „suhtlemisoskus ja suhtlemisjulgus” või „suhted kaasinimeste ja institutsioonidega”).

Õpetajate sotsiaalse pädevuse kä­sit­lustes pälvis põhjendamatult vähe tähelepanu tunnetega seonduv ehk sotsiaalse pädevuse afektiivne külg. Enda tunnete adekvaatne väljendamine, teiste tunnete märkamine ja tõlgendamine ning empaatia on sotsiaal-emotsionaalse heaolu ning sellest tulenevalt ka sotsiaalselt pädeva käitumise tuum. Hea viis õpilaste sotsiaalset pädevust arendada on õpetada neid oma emotsioone kontrollima.

Sotsiaalse pädevuse arengu toetamine koolis

Mida vanemaks õpilased saavad, seda olulisemaks muutub nende jaoks eakaaslaste arvamus ja seda tähtsamaks sotsiaalse pädevuse mõjutajaks ja kujundajaks saab koolikeskkond. Samal ajal väheneb perekonna ja kodu osatähtsus. Nii on just teismeliste sotsiaalse pädevuse arengu toetamisel koolil ja õpetajatel võimalik väga palju ära teha. Õpetaja saab oma sotsiaalsete oskustega õpilasele eeskujuks olla. Pidevalt sotsiaalselt pädevalt käitudes ning oma käitumise põhjusi ja tagajärgi õpilastele seletades omandavad ka õpilased mudelõppe teel uusi oskusi ja teadmisi.

Sarnaselt teiste õpetatavate oskustega tuleb ka sotsiaalsete oskuste õpetamist alustada baasteadmiste edastamisega. Ja nagu iga muu õppimise puhul, saab sotsiaalseid oskusi edukalt õpetada vaid siis, kui õpilase füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on rahuldatud. Õpilane, kel puudub enesekindlus ja turvatunne, on hädas igasuguse õppimise ja töötegemisega.

Empaatilise, toetava ja julgustava keskkonna loomise olulisust õpilase sotsiaalselt pädeva käitumise suurendamisel kinnitavad väga paljud laste heaolu-uuringud. Nimelt on korduvalt leitud, et negatiivsed kogemused põhjustavad nn lumepalliefekti. Vägivaldses kodus kasvanud õpilane õpib teisi umbusaldama ning kooli minnes eeldab vaenulikkust. Veelgi enam, see õpilane on eakaaslaste suhtes agressiivne ja tal on teistega raske suhelda, suhtlemisraskus omakorda toob kaasa tõrjutuse ning õpilane vastab tõrjutusele kiusamisega.

Kui nüüd seesama kehvades oludes üles kasvanud õpilane koolis tajub, et leidub ka usaldusväärseid inimesi kelle peale loota (nt empaatiline ja toetav õpetaja), siis saab alguse positiivsete sündmuste ahel. Nn lumepall hakkab kiiremini veerema, kui õpilase katsed teistega suhelda saavad sobiliku kinnituse.

Kokkuvõtteks, õpilased on suure tõenäosusega rahulolevad, enesekindlad ja sotsiaalselt pädevad, kui nende vanemad on soojad, tähelepanelikud, hoolivad ning aitavad neil piire seada ja piire mõista. Kui kodu neid vajadusi piisavalt rahuldada ei suuda, saavad teised last ümbritsevad täiskasvanud üheskoos neid lünki ja puudujääke kompenseerida.

Artikkel ilmus ka 5.06.2015 Õpetajate Lehes.