Reede, 5. juuni 2015

„Sina küll meie lauda ei istu!” – põhikooliõpilaste sotsiaalne pädevus

Mari-Liis Kaldoja. Foto: erakogu.
Miks peaks aineõpetuse kõrval pöörama tähelepanu õppijate üldpädevuste arendamisele? Mida riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevused täpsemalt tähendavad ja kuidas nende arengut toetada? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel kevadel artiklisari, mis ühtlasi kajastab Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja viis aastat kestnud üldpädevuste uuringu tulemusi. Et viia teadmised üldpädevuste arendamisest võimalikult paljudeni, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kaheksandas loos selgitab Tallinna ülikooli teadur ja kliiniline psühholoog Mari-Liis Kaldoja sotsiaalse pädevuse olemust.

Mõni aeg tagasi kuulsin liinibussis mureliku ema vestlust kaasreisijaga. „Sina küll meie lauda ei istu!” oli tema tütrele koolisööklas teatatud. Probleem poleks ju kuigi tõsine, kui juhtum olnuks ühekordne, kuid nagu murelik ema kõva häälega enda kõrval istuvale naisterahvale seletas, olevat nii tütre kui ka klassijuhataja sõnul selline tõrjuv käitumine saanud igapäevaseks. „Ma soovin, et minu lapsest kasvaks õnnelik ja hästi kohanev inimene. Kuid mida vanemaks tütar saab, seda enam tundub, et mis puudutab sotsiaalseid oskusi, olen ma lapsevanemana täielikult ebaõnnestunud,” jõudsin enne bussist väljumist veel ta kurtmist kuulda.

Selle ema mure on igati mõistetav. Sotsiaalselt ebapädevad õpilased on hädas ka lihtsates olukordades. Nende jaoks on keeruline oma emotsioone kontrollida, juhiseid järgida, algatada ja hoida vestlust, teisi tähelepanelikult kuulata, teha ja saada komplimente ning tulla toime kiusamise ja narrimisega. Kehvemate sotsiaalsete oskustega õpilased satuvad teistest sagedamini seadusega pahuksisse; neil esineb rohkem käitumis- ja emotsionaalseid probleeme, nad on sageli agressiivsed, vägivaldsed ning kipuvad tarbima alkoholi ja narkootilisi aineid.

Kuigi osa õpilasi on justkui loomu poolest sotsiaalselt pädevamad kui teised – teate ju küll inimesi, kes kõigiga hästi läbi saavad, kellel on lihtne uusi sõpru leida ja kelle läheduses teised meelsasti olla soovivad –, enamik sellesse kategooriasse ei kuulu ja käitub vähemalt aeg-ajalt sotsiaalselt ebapädevalt. Nad on tõrjuvad, endassetõmbunud, tähelepanematud, pahurad või koguni kiuslikud. Selline mittesoovitav käitumine ilmneb sagedamini siis, kui õpilast vaevavad mingid muud probleemid (väsimus, nälg, mure, ärevus, pettumus jne).

Teismeiga on aeg, mil hakatakse üha rohkem iseseisvuma, esmatähtis on kindel sõpruskond, tehakse olulisi järeldusi selle kohta, kes ollakse ja kelleks saada tahetakse, sageli hakatakse liigselt hoolima teiste arvamusest. Selles vanuses saavad paremini hakkama need, kes oskavad seada isiklikke eesmärke, märgata ja muuta omaenda ebatõhusat käitumist, ennast viisakalt kehtestada, olla teiste suhtes empaatilised, tulla konstruktiivselt toime viha ja ärevusega ning lahendada konflikte rahumeelselt.

Mis on sotsiaalne pädevus?

Põhikooli riiklikus õppekavas on sotsiaalset pädevust käsitletud kui suutlikkust ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut. Samuti teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning keskkonna reegleid, teha koostööd eri situatsioonides, aktsepteerida inimeste erinevusi ja arvestada neid suhtlemisel. Sotsiaalsele pädevusele käitumise ja toimetuleku seisukohalt lähenedes on oluline, et õpilased suudaksid luua ja hoida olulisi ja rahuldust pakkuvaid suhteid, oskaksid olla empaatilised, teiste inimestega sobilikult suhelda ning saaksid hakkama ka ebameeldivates olukordades.

Tuntud laste neuropsühholoogid Miriam Beauchamp Kanadast ja Vicki Anderson Austraaliast käsitlevad sotsiaalset pädevust arengulisest vaatenurgast. Nende arvates sõltub lapse sotsiaalne pädevus aju küpsemisest, kognitiivsetest võimetest, käitumisest, isiksuslikest eripäradest ning ümbritseva keskkonna ja käitumise vastastikmõjust. Sotsiaalset pädevust mõjutavad oluliselt välised ja keskkonnategurid – perekonna üldine toimimine, kodune kasvukeskkond, kooli õpikeskkond, aga ka kõik teised keskkonnad, kus peab hakkama saama. Arusaadavalt mõjutavad õpilase sotsiaalset pädevust ka tema mälu, tähelepanuvõime, info töötluse kiirus ja muud kognitiivsed protsessid. Keeleliselt võimekamad õpilased suudavad oma tundeid, mõtteid ja kavatsusi teistele paremini edastada, samas kui õpilane, kes ei ole võimeline mõistma sarkastilise märkuse alatooni, võib reageerida sobimatult ning saada seeläbi eakaaslaste narrimise ja pilkamise osaliseks.

Sotsiaalset infot märgatakse, tõlgendatakse ja sobilik reaktsioon valitakse alati teatud kindla aja jooksul – enamasti kehtib reegel, mida kiiremini, seda parem. Aeglase taipamise ja pikaldase reageeringuga õpilase vastuseid ei pruugi kaaslased ära oodata ning kuuldud nalja peale teistest hiljem naerma hakanu tundub rumalana.

Mida peavad õpetajad sotsiaalseks pädevuseks?

Nagu näha, on sotsiaalne pädevus mitmetahuline nähtus ja seega võib seda ka väga erinevalt mõista. See, kuidas õpetajad sotsiaalset pädevust käsitlevad, mõjutab aga oluliselt nende tegevust õpilaste sotsiaalse pädevuse arengu toetamisel. Just seepärast uurisimegi üldpädevuste uuringus, mida mõistavad õpetajad sotsiaalse pädevusena.

Õpetajate arusaamad olid vägagi erinevad. Pakuti nii inimeseks olemist hõlmavaid üldisi (nt „Toimetulek inimühiskonnas”, „See on lihtsalt sõna, mille sisu praktiliselt peitub selles, kuidas saada inimeseks ja olla inimene”) kui ka konkreetseid, vaid koolikeskkonda sobivaid käitumise iseloomustusi („Suhtlemine koolis ja klassis”). Üheks olulisemaks ja läbivamaks teemaks sotsiaalse pädevuse kirjeldamisel oligi suhtlemine (nt „suhtlemisoskus ja suhtlemisjulgus” või „suhted kaasinimeste ja institutsioonidega”).

Õpetajate sotsiaalse pädevuse kä­sit­lustes pälvis põhjendamatult vähe tähelepanu tunnetega seonduv ehk sotsiaalse pädevuse afektiivne külg. Enda tunnete adekvaatne väljendamine, teiste tunnete märkamine ja tõlgendamine ning empaatia on sotsiaal-emotsionaalse heaolu ning sellest tulenevalt ka sotsiaalselt pädeva käitumise tuum. Hea viis õpilaste sotsiaalset pädevust arendada on õpetada neid oma emotsioone kontrollima.

Sotsiaalse pädevuse arengu toetamine koolis

Mida vanemaks õpilased saavad, seda olulisemaks muutub nende jaoks eakaaslaste arvamus ja seda tähtsamaks sotsiaalse pädevuse mõjutajaks ja kujundajaks saab koolikeskkond. Samal ajal väheneb perekonna ja kodu osatähtsus. Nii on just teismeliste sotsiaalse pädevuse arengu toetamisel koolil ja õpetajatel võimalik väga palju ära teha. Õpetaja saab oma sotsiaalsete oskustega õpilasele eeskujuks olla. Pidevalt sotsiaalselt pädevalt käitudes ning oma käitumise põhjusi ja tagajärgi õpilastele seletades omandavad ka õpilased mudelõppe teel uusi oskusi ja teadmisi.

Sarnaselt teiste õpetatavate oskustega tuleb ka sotsiaalsete oskuste õpetamist alustada baasteadmiste edastamisega. Ja nagu iga muu õppimise puhul, saab sotsiaalseid oskusi edukalt õpetada vaid siis, kui õpilase füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on rahuldatud. Õpilane, kel puudub enesekindlus ja turvatunne, on hädas igasuguse õppimise ja töötegemisega.

Empaatilise, toetava ja julgustava keskkonna loomise olulisust õpilase sotsiaalselt pädeva käitumise suurendamisel kinnitavad väga paljud laste heaolu-uuringud. Nimelt on korduvalt leitud, et negatiivsed kogemused põhjustavad nn lumepalliefekti. Vägivaldses kodus kasvanud õpilane õpib teisi umbusaldama ning kooli minnes eeldab vaenulikkust. Veelgi enam, see õpilane on eakaaslaste suhtes agressiivne ja tal on teistega raske suhelda, suhtlemisraskus omakorda toob kaasa tõrjutuse ning õpilane vastab tõrjutusele kiusamisega.

Kui nüüd seesama kehvades oludes üles kasvanud õpilane koolis tajub, et leidub ka usaldusväärseid inimesi kelle peale loota (nt empaatiline ja toetav õpetaja), siis saab alguse positiivsete sündmuste ahel. Nn lumepall hakkab kiiremini veerema, kui õpilase katsed teistega suhelda saavad sobiliku kinnituse.

Kokkuvõtteks, õpilased on suure tõenäosusega rahulolevad, enesekindlad ja sotsiaalselt pädevad, kui nende vanemad on soojad, tähelepanelikud, hoolivad ning aitavad neil piire seada ja piire mõista. Kui kodu neid vajadusi piisavalt rahuldada ei suuda, saavad teised last ümbritsevad täiskasvanud üheskoos neid lünki ja puudujääke kompenseerida.

Artikkel ilmus ka 5.06.2015 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar