Kuidas ma õpetajana Abu Dhabis käisin?

Reesi Kuslap, programmi Noored Kooli vilistlane, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Kehra Gümnaasiumis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis noort Eesti õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik - osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat, teadsin neid kõiki vähemalt nimepidi. Sellest, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.

Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp

Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee. Osalejateks olid 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.

Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.

Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste Eesti õpetajate lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi. 

Dr. Michele Borba keskel

Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Konverentsi konspektid leiad siit

Kas kool kaasab kogukonda või kogukond arendab oma kooli?

Inglise keeles on ütlus „it takes a village to raise a child“ – lapse üles kasvatamiseks läheb vaja kogu küla. Tõepoolest, noore inimese arengut mõjutab suuresti teda ümbritsev kogukond, kohalikud elanikud ja ettevõtted. Kuidas seda kogukonda aga kõige paremal viisil õppimisse ja õpetamisse rakendada?

Seda saab nüüd iga kool ja kogukond ise nuputama hakata!

Sihtasutus Innove kuulutas just avatuks toetusvooru „Kogukonna kaasamine kooli õppekava arendamisse ja rakendamisse“. 
Sellest saavad üldhariduskoolid taotleda raha

• kogukonna ootuste õppekavasse lõimimiseks,
• kohalike traditsioonide sidumiseks õppega,
• paikkondliku omakultuuri õpetamiseks.

Huvitava Kooli eestvedaja Pille Liblik mainis taotlusvooru ette valmistades: "Enamasti piirdub kooli ja kohalike ettevõtjate koostöö ühekordsete huvitegevuse ürituste korraldamisega. Kool peaks ka õppekavas näitama, kuidas nad oma kogukonna väärtusi kasvatavad."

Eelmisel aastal toimus samasugune taotlusvoor ja Huvitav Kool korraldas veebinari, kus kaheksa toetust saanud kooli jagasid oma kogemust, kuidas arendada kooli õppekava kohalikku kogukonda kaasates.

Webinar on järelvaadatav: SIIT
----------------------------------------------------------------------------------
Toetuse taotlemiseks tuleb täita taotlusvorm ja projekti eelarve ning saata digiallkirjastatuna Innovesse (kadi.alanurm@innove.ee) hiljemalt 20. novembriks kell 23.59.

Taotlusvooru dokumendid ning osalemisinfo: http://www.innove.ee/et/yldharidus/kogukonna-kaasamine
Üldharidusprogrammi info: https://www.hm.ee/et/uldharidusprogramm
Algatuse Huvitav Kool põhimõtted: www.hm.ee/et/huvitav-kool

Taotlusvooru aluseks on Eesti elukestva õppe strateegia 2020 üldharidusprogrammi eesmärk tagada kõigile õpilastele võrdne ligipääs kvaliteetsele üldharidusele ja valmisolek edasisteks haridusvalikuteks. 

Kas kooliaeg veel tuleb? Hariduse tulevikustsenaariumid ja kooli roll nendes

Me räägime huvitavast koolist täna ja homme. Aga kui vaadata ajas natuke pikemalt ettepoole? Kas kahekümne või viiekümne aasta pärast kogunevad endiselt lapsed õpetust saama koolimajadesse ja klassidesse? Kas kooliaeg veel tuleb?

Samal teemal arutleti augustikuus Paides Arvamusfestivalil, kus Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus korraldas haridussüsteemi tulevikustsenaariumite mõttetalgud. 

Sissejuhatuseks tuletati osalejatele meelde, et tehnoloogiate areng toob juba lähitulevikus kaasa suured ühiskondlikud muudatused, sealhulgas üha kõrgemad ootused haridussüsteemile. Kui kool ei suuda enam pakkuda 21. sajandi ühiskonnas eluks vajalikke oskusi, kerkivad esile alternatiivsed hariduse omandamise viisid.

Teadusuuringute põhjal saab välja tuua 5 tõenäolisemat tulevikustsenaariumit[1].

• tsentraliseeritud ja efektiivne koolisüsteem, 
• koolid kui kohaliku kogukonna keskused,
• koolide ja hariduse erastamine, 
• koolid kui õppivad organisatsioonid,
• võrgustikupõhine haridus.

Mis on iga lähenemise plussid ja miinused, kes haldab koole, kes vastutab õppesisu eest ning mis juhtub kvaliteediga?

1. Tsentraliseeritud ja efektiivne koolisüsteem

Arvamusfestivali arutelu Hariduse alal

Haridusasutuste omanik on sellises süsteemis riik. Riigi tasandil otsustatakse kogu hariduskorraldus: õppekava koos õppeprotsesside kirjeldusega (sh riiklik õppevara ja metodoloogiline ja didaktiline baas), finantseerimine, eksamid jne.

Selline süsteem loob tugeva välise stiimuli õppetööks, aga võib mõjuda halvasti õppija kui indiviidi pädevuste kujundamisele, st õppimine asendub soorituste jadaga. Seejuures on  õpetajad raskustes tsentraliseeritud süsteemist väljumisel.

Keskne teema on  ka riigieksamid, mis oma anonüümsuse ja võrdse kohtlemise printsiibiga annavad võimaluse sotsiaalse sidususe tekitamiseks ning objektiivsuseks. Eriti kõrgkoolidesse astumisel – välistatud on isiklike tutvuste mõju.  Teisest küljest sisaldub riigieksamites ebahumaanne „masinavärk“ ja kõige paremini tunnevad oma õppijat tegelikult ikka koolid.

Arvamusfestivali debatil osalenud leidsid, et õppekavaarendus võiks jääda mingis osas riigi tasandile ning riigi poolt oleks kehtestatud kvaliteedinõuded, kuid koolidele jääks vabadus õppetööd korraldada. Sisuliselt oli see tunnustus praegusele olukorrale. Täieliku vastutuse andmist koolidele õppekava arendusel peeti ebamõistlikuks nii hariduse kvaliteedi kui ka kulutõhususe mõttes.

2. Koolid kui kohaliku kogukonna keskused

Saab rääkida kahte sorti kogukonna ja kooli koostööst:

• kogukond loob kooli ja on tihedalt seotud selle hoidmisega, reeglina on need koolid mingi maailmavaate või väikese piirkonna põhised;
• kool loob kogukonna, st olemasolev kool kaasab õpilasi ja vanemaid otsuste tegemisse ja laiemalt tegevustesse kui vaid vahetu õppetöö. Samuti kaasatakse ümbruskonna asutusi ja inimesi ning tekitatakse enda ümber kogukond, mis on pidevas muutumises nii nagu õpilased tulevad ja lähevad.

Kogukondade suuremat kaasamist nähakse üldiselt plussina, iseäranis lasteaias ja kooliea alguses, kus on oluline turvatunde ja sidususe loomine. See aitab heas mõttes ära kasutada vanemate teadmisi, oskusi ja ressursse ning lahendada keerukaid probleeme: näiteks on tõestatud kooli ja kogukonna koostöö efektiivsus koolikiusamise ennetamisel ja vähendamisel.

Üldiselt võiks kogukondadel olla enam võimalusi kooliellu sekkuda. Riik seda ei piira, kuna koolipidajad on Eestis reeglina kohalikud omavalitsused, kes ju esindavadki kohalikke kogukondasid, ning neil on koolielu korraldamisel väga suur autonoomia. 

Riskina võib välja tuua seda, et kogukonnad on piiratud mingi kitsa maailmavaatega ning seetõttu suletud teistele ühiskonnagruppidele. Ohuks on ka kogukondade erinev võimekus koolielu korraldamisel ja selles kaasa löömisel ning sellega kaasnev ebavõrdsus, st võimekate kogukondade lastel tekib eelis. Probleemiks võib saada ka kogukondade vastutus, kuna KOVil on täna vastutus hariduse pakkumisel, ülejäänud kogukonnal aga vaid õigused.

3. Koolide ja hariduse erastamine

Hariduse erastamisest saab mõelda peamiselt Eesti erakoolide näitel. Idee on üsna sarnane kogukonnakooliga, kuna praeguses haridussüsteemis tekivad erakoolid sisulisest (kogukonna) vajadusest – lapsevanemad ei leia endale sobivat kooli ning loovad selle ise. Kogukonnapõhisus ei pruugi aga olla jätkusuutlik, sest eestvedajate huvi lapsevanematena kaob (lapsed lõpetavad kooli).

Erakoolid saavad võtta suuremaid riske ning tagada väiksemad klassid ja õpetajatele väiksema koormuse, mis annab õpetajale omakorda võimaluse enesearenguks. Eesti suuruses riigis ei jää meie hariduskultuur aga ellu, kui jäävad vaid tasulised erakoolid, sest see tekitab kihistumise ja ebavõrdsuse suurenemise. Variant on võtta kasutusele Rootsi süsteem, kus erakoolide loomine on soositud, kuid need peavad olema lastele tasuta.

Kutse- ja kõrghariduses on erakoolide oht selles, et need tekivad siis vaid erialadel, millest on investorid huvitatud, nt IT-haridus ja majandus, samas kui nt filoloogid surevad välja.

Arvamusfestivalil tekitas rõõmsat elevust mõte, et Eestis on paljud koolid sisuliselt erakoolid – kui direktor on 20 aastat ametis olnud, siis on tegu sama hästi kui tema isikliku kooliga.

4. Koolid kui õppivad organisatsioonid

Koolide kujunemine õppivateks organisatsioonideks tähendab muuhulgas seda, et õppimine toimub aina enam koostöövõrgustike kaudu, mille kaudu luuakse püsivad sidemed ülikoolidega uute teadmiste kaasamiseks ja kohalike ettevõtetega praktilise väljundi saamiseks. Samuti tiheneb koostöö välismaa partnerkoolidega õpirände osas ning rahvusvaheliste organisatsioonidega regulaarsete koolituste läbiviimiseks.

See kõik nõuab täiendavaid investeeringuid, mis ilmselt omakorda suurendab koolide autonoomiat, kuid on ebaselge, mil määral soosib see suuremaid või väiksemaid koole.

5. Võrgustikupõhine haridus

Võrgustik on lai mõiste ning võrgustikupõhine hariduse omandamine võib toimuda väga erinevatel viisidel, näiteks MOOCid jm internetipõhised kursused, mitteformaalne ja informaalne haridus, rahvusvaheline õpiränne, iseseisev õppimine, vabatahtlik tegevus jpm.

Selle stsenaariumi eelis  on võime käia kaasas muutuva maailma vajadustega. Õppimine on paindlik: õppija saab ise otsustada, kelle juures, millal ja kus ta õpib. See toetab elukestvat õpet, õppija iseseisvust ja sisemist motivatsiooni. Õppija ümber on erinevad ja mitmekesise taustaga õppijad, mis rikastab õpet, ning võrgustiku kaudu on ka õpetajate omavaheline koostöö kergem.

Tuleb tunnistada, et tehnilised vahendid tervikliku võrgustikupõhise haridusruumi loomiseks on veel puudulikud. On oht, et väheneb ühiskondlik sidusus, kui kõik inimesed koonduvad oma võrgustikesse (kõlakambri-efekt). Lisaks tekib küsimus, kuidas tagada n-ö kvaliteetne õpe ning teaduspõhiste teadmiste edasi andmine, kuna erinevates võrgustikes on liikvel palju tõdesid ning faktipõhisuse ja kvaliteedi kontrollimine on raske. Tõsine on mure Eesti keele ja kultuuri püsimise pärast olukorras, kus kogu õppimine muutub rahvusvaheliseks.

Arvamusfestivali arutelul osalenutest kinnitasid paljud, et praktiseerivad juba praegu võrgustikus õppimist ning see osakaal suureneb lähiaastatel veelgi.  Õhku jäid küsimused: kui kooli olulisus õppekeskkonnana muutub, siis mis on koolikeskkonna väärtus? Kuidas noor teab, millest ta huvitub ja kuidas seda toetada? Mis on lapsevanema roll sellises haridussüsteemis?

*

Arvamusfestivalil jäi lõppjäreldusena kõlama, et riigi ülesanne on panna paika õppekava peamised suunad, üldpädevused ja läbivad teemad, kuid mitte määrata liiga täpselt ainealast sisu, sest see muutub kiiremini, kui me jõuame õppekava muuta.

Hea lugeja, missugusena kujutad sina ette Eesti koolisüsteemi aastal 2057?

---

[1] http://www.oecd-ilibrary.org/education/networks-of-innovation_9789264100350-en

Tulevikustenaariumitest mõtisklesid ja kirjutasid TÜ haridusuuenduskeskuse haridushuvilised Silver Sillak, Eda Tagamets ja Angela Ader 

FLEX programm arendab erinevates kultuurikeskkondades toime tulemist

FLEX programm annab Eesti õpilastele võimaluse õppida aasta vahetusõpilasena USA keskkoolis ja elada Ameerika peres. Programm pakub täisstipendiumit, mis katab nii elamise, reisikulud kui ka tervisekindlustuse. Tuleval aastal lendab 950 õpilast Euroopast ja Aasiast aastaks Ameerika Ühendriikidesse õppima. 

Miks on vahetusprogrammid olulised? Vahetusaasta jooksul kogevad noored palju uut, mis toetab õpilase isiklikku arengut. FLEX-Future Leaders Exchange programmi kaudu  saavad  noored võimaluse kogeda Ameerika elu koolis ja kodus ning seeläbi suureneb nende kultuuride-vaheline kompetentsus, mis tähendab oskust tulla toime erinevates kultuurikeskkondades. Veel enam areneb noore keeleoskus, suhtlemisoskus, kohanemisvõime ning paindlikkus. Need kõik oskused  aitavad noorel kiiresti muutuvas ühiskonnast toime tulla ning endale sobiv töö leida.

Mis on teie eesmärgid ja unistus? FLEX programm arendab rahvusvahelist suhtlust Euraasia ja Euroopa ning USA vahel, andes õpilastele võimaluse:

• õppida mõistma Ameerika ühiskonda, inimesi, väärtusi, kultuuri, mitmekülgsust ja tolerantsust erinevuste suhtes; 
• luua kauakestvaid piirideüleseid sõprussuhteid; 
• tutvustada ameeriklastele oma kodumaad ja selle kultuuri; 
• jagada hiljem FLEX-programmi vilistlasena teistega oma kogemusi ja õpitud uusi teadmisi. 

FLEX programmi esimese lennu vilistlased kirjeldavad oma kogemust järgmiselt:

Elis Õunapuu: „Vahetusaasta FLEX programmiga USAs andis mulle võimaluse avastada uut kultuuri ning tutvuda sealse eluoluga. Tundmatus kohas vette hüppamine suurendas minu iseseisvust ning andis mälestusi terveks eluks. Uued tutvused ja kogemused, mis vahetusaastalt kaasa võtan, tulevad kindlasti tulevikus kasuks.“
Gerda Metsma: „Tänu FLEXile, sain minna üheks õppeaastaks tasuta Ameerikasse! FLEX Programm andis mulle uue pere ja sõbrad, kes aitasid minul uues keskkonnas kohaneda. Lisaks sellele, sain lihvida oma oskuseid koostöös ja juhtimises, mida kasutan nüüd Eestis erinevate kogukondade arendamisel.“
Marke Mark: „Minu reis hakkas siis pihta 11. augusti hommikul koos suure kohvri ja raske seljakotiga! Ma läksin aastaks ära ja ma ei saanud vahepeal tagasi tulla, kui mul midagi maha peaks jääma! Olles Tallinna Lennujaamas ei kujutanud ma ette, kui palju reisimist mind ees ootab. See tähendas seda, et ma sõitsin 7 lennukiga! SEITSME! Nende suurte lendamistega kohtusin ma nii paljude uute inimestega, keda ei jõua isegi ära nimetada.“

Programmist täpsemalt: FLEXi programmi administreerib USA välisministeeriumi hariduse- ja kultuurivaldkonna komisjon (ECA). Praegu jookseb programmil 26. aasta ning FLEX programmi saavad kandideerida Armeenia, Aserbaidžaani, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Kasahstani, Kõrgõzstani, Läti, Leedu, Moldova, Mongoolia, Montenegro, Poola, Rumeenia, Serbia, Tadžikistani, Türkmenistani, Ukraina kodakondsusega õpilased.

Ootame kandideerima sellesse tasuta vahetusprogrammi kõiki 9. ja 10. klassi õpilasi!
Avaldus asub Internetis: ais.americancouncils.org/flex
Informatsiooni programmi kohta leiab rahvusvahelise programmi kodulehelt: discoverflex.org ja Facebooki lehel: FLEX Estonia ning Instagramis: flexbaltics.

Kuidas teha oma ainetund 100 korda huvitavamaks?

See tunne, kui tunnikell heliseb ja õpilased üllatunult hõikavad:„Mida? Tund on juba läbi?“, on mõnus, eks? Ei, ei ole vaja tunnis tsirkust korraldada ja õpilasi terve tunni lõbustada. Piisab vaid sellest, kui lisad tavapärastele tegevustele midagi uudset, teistsugust või ootamatut, mis lööb nende silmad särama ning tekitab positiivse emotsiooni.

Mõni aasta tagasi tegin Facebookis lehe „Ideid õpetajatele“, millele kogunes üsna suur hulk jälgijaid. Jagasin seal mõtteid, kuidas tundi huvitavamaks teha, kuidas õpilasi kaasata ning muid nippe ja mõtteid. Niimoodi tasapisi oma ideid jagades jõudsin SA Archimedes Eduko büroo ja algatuse Huvitav Kool korraldatud õpitoodete konkursini „Teeme tunni huvitavamaks“. Esitasin sinna õpitoote „Tunnile häälestumise kaardid“. Need on mitmekülgsed kaardid, mis sisaldavad arvukalt nippe ja tegevusi kuidas õpilasi tunnile häälestada või millega sisustada tunni lõpus üle jäävaid minuteid. Konkursilt saadud tõukena andsin välja kaartidel põhineva mängude kogumiku „100 mängu keeleõppeks“ ja seejärel „100 matemaatilist mängu“.

Kuna mul kogunes ka selliseid ideid, mis polnud otseselt seotud ühegi konkreetse õppeainega, tekkis mõte kirjutada lühikestest nippidest koosnev raamat. Praktiline käsiraamat „100 ideed õpetajale“ pakub nii tundi ilmestavaid võtteid kui ka lihtsasti teostatavaid abivahendeid. Saja huvitava idee kõrval leiab raamatust ka rohkelt soovitusi ja nõuandeid.

Ütlen ausalt, et eri nippe ja nõkse kasutades ei mõtle ma ainult õpilaste, vaid ka iseenda rahulolu peale. Pean ülioluliseks seda, et mul endal oleks tööd tehes huvitav, ning üritan iga hinna eest vältida olukorda, kus mu töö muutub igavaks ja üksluiseks. Seega on lootust, et kunagi näeb ilmavalgust ka „100 ideed õpetajale“ teine osa.

Jagan siinkohal teiega mõnda nippi:

1) esimene klassikoosolek

2) abi-valgusfoor

3) õpilaste valged tahvlid

4) koduste tööde korv

5) õpetaja rahulolu

Kellel tekkis huvi raamatu "100 ideed õpetajale" vastu, siis seda on võimalik osta erinevatest raamatupoodidest.

Artikli autor Kristi Lõbu on Avinurme Gümnaasiumi inglise keele õpetaja, kes otsib järjepidevalt uusi vahendeid ja võimalusi, kuidas oma tööd mitmekesisemaks ja põnevamaks muuta. Ta armastab oma tööd ja usub, et tema entusiasm on nakkav. Kristi tegemiste kohta saab täpsemalt uurida tema kodulehelt: http://tife.eu/