Kolmapäev, 18. oktoober 2017

Kas kooliaeg veel tuleb? Hariduse tulevikustsenaariumid ja kooli roll nendes

Me räägime huvitavast koolist täna ja homme. Aga kui vaadata ajas natuke pikemalt ettepoole? Kas kahekümne või viiekümne aasta pärast kogunevad endiselt lapsed õpetust saama koolimajadesse ja klassidesse? Kas kooliaeg veel tuleb?

Samal teemal arutleti augustikuus Paides Arvamusfestivalil, kus Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus korraldas haridussüsteemi tulevikustsenaariumite mõttetalgud. 

Sissejuhatuseks tuletati osalejatele meelde, et tehnoloogiate areng toob juba lähitulevikus kaasa suured ühiskondlikud muudatused, sealhulgas üha kõrgemad ootused haridussüsteemile. Kui kool ei suuda enam pakkuda 21. sajandi ühiskonnas eluks vajalikke oskusi, kerkivad esile alternatiivsed hariduse omandamise viisid.

Teadusuuringute põhjal saab välja tuua 5 tõenäolisemat tulevikustsenaariumit[1].

  • tsentraliseeritud ja efektiivne koolisüsteem, 
  • koolid kui kohaliku kogukonna keskused,
  • koolide ja hariduse erastamine, 
  • koolid kui õppivad organisatsioonid,
  • võrgustikupõhine haridus.

Mis on iga lähenemise plussid ja miinused, kes haldab koole, kes vastutab õppesisu eest ning mis juhtub kvaliteediga?

1. Tsentraliseeritud ja efektiivne koolisüsteem
Arvamusfestivali arutelu Hariduse alal

Haridusasutuste omanik on sellises süsteemis riik. Riigi tasandil otsustatakse kogu hariduskorraldus: õppekava koos õppeprotsesside kirjeldusega (sh riiklik õppevara ja metodoloogiline ja didaktiline baas), finantseerimine, eksamid jne.

Selline süsteem loob tugeva välise stiimuli õppetööks, aga võib mõjuda halvasti õppija kui indiviidi pädevuste kujundamisele, st õppimine asendub soorituste jadaga. Seejuures on  õpetajad raskustes tsentraliseeritud süsteemist väljumisel.

Keskne teema on  ka riigieksamid, mis oma anonüümsuse ja võrdse kohtlemise printsiibiga annavad võimaluse sotsiaalse sidususe tekitamiseks ning objektiivsuseks. Eriti kõrgkoolidesse astumisel – välistatud on isiklike tutvuste mõju.  Teisest küljest sisaldub riigieksamites ebahumaanne „masinavärk“ ja kõige paremini tunnevad oma õppijat tegelikult ikka koolid.

Arvamusfestivali debatil osalenud leidsid, et õppekavaarendus võiks jääda mingis osas riigi tasandile ning riigi poolt oleks kehtestatud kvaliteedinõuded, kuid koolidele jääks vabadus õppetööd korraldada. Sisuliselt oli see tunnustus praegusele olukorrale. Täieliku vastutuse andmist koolidele õppekava arendusel peeti ebamõistlikuks nii hariduse kvaliteedi kui ka kulutõhususe mõttes.

2. Koolid kui kohaliku kogukonna keskused
Saab rääkida kahte sorti kogukonna ja kooli koostööst:
  • kogukond loob kooli ja on tihedalt seotud selle hoidmisega, reeglina on need koolid mingi maailmavaate või väikese piirkonna põhised;
  • kool loob kogukonna, st olemasolev kool kaasab õpilasi ja vanemaid otsuste tegemisse ja laiemalt tegevustesse kui vaid vahetu õppetöö. Samuti kaasatakse ümbruskonna asutusi ja inimesi ning tekitatakse enda ümber kogukond, mis on pidevas muutumises nii nagu õpilased tulevad ja lähevad.

Kogukondade suuremat kaasamist nähakse üldiselt plussina, iseäranis lasteaias ja kooliea alguses, kus on oluline turvatunde ja sidususe loomine. See aitab heas mõttes ära kasutada vanemate teadmisi, oskusi ja ressursse ning lahendada keerukaid probleeme: näiteks on tõestatud kooli ja kogukonna koostöö efektiivsus koolikiusamise ennetamisel ja vähendamisel.
Üldiselt võiks kogukondadel olla enam võimalusi kooliellu sekkuda. Riik seda ei piira, kuna koolipidajad on Eestis reeglina kohalikud omavalitsused, kes ju esindavadki kohalikke kogukondasid, ning neil on koolielu korraldamisel väga suur autonoomia. 
Riskina võib välja tuua seda, et kogukonnad on piiratud mingi kitsa maailmavaatega ning seetõttu suletud teistele ühiskonnagruppidele. Ohuks on ka kogukondade erinev võimekus koolielu korraldamisel ja selles kaasa löömisel ning sellega kaasnev ebavõrdsus, st võimekate kogukondade lastel tekib eelis. Probleemiks võib saada ka kogukondade vastutus, kuna KOVil on täna vastutus hariduse pakkumisel, ülejäänud kogukonnal aga vaid õigused.

3. Koolide ja hariduse erastamine
Hariduse erastamisest saab mõelda peamiselt Eesti erakoolide näitel. Idee on üsna sarnane kogukonnakooliga, kuna praeguses haridussüsteemis tekivad erakoolid sisulisest (kogukonna) vajadusest – lapsevanemad ei leia endale sobivat kooli ning loovad selle ise. Kogukonnapõhisus ei pruugi aga olla jätkusuutlik, sest eestvedajate huvi lapsevanematena kaob (lapsed lõpetavad kooli).

Erakoolid saavad võtta suuremaid riske ning tagada väiksemad klassid ja õpetajatele väiksema koormuse, mis annab õpetajale omakorda võimaluse enesearenguks. Eesti suuruses riigis ei jää meie hariduskultuur aga ellu, kui jäävad vaid tasulised erakoolid, sest see tekitab kihistumise ja ebavõrdsuse suurenemise. Variant on võtta kasutusele Rootsi süsteem, kus erakoolide loomine on soositud, kuid need peavad olema lastele tasuta.

Kutse- ja kõrghariduses on erakoolide oht selles, et need tekivad siis vaid erialadel, millest on investorid huvitatud, nt IT-haridus ja majandus, samas kui nt filoloogid surevad välja.

Arvamusfestivalil tekitas rõõmsat elevust mõte, et Eestis on paljud koolid sisuliselt erakoolid – kui direktor on 20 aastat ametis olnud, siis on tegu sama hästi kui tema isikliku kooliga.

4. Koolid kui õppivad organisatsioonid
Koolide kujunemine õppivateks organisatsioonideks tähendab muuhulgas seda, et õppimine toimub aina enam koostöövõrgustike kaudu, mille kaudu luuakse püsivad sidemed ülikoolidega uute teadmiste kaasamiseks ja kohalike ettevõtetega praktilise väljundi saamiseks. Samuti tiheneb koostöö välismaa partnerkoolidega õpirände osas ning rahvusvaheliste organisatsioonidega regulaarsete koolituste läbiviimiseks.

See kõik nõuab täiendavaid investeeringuid, mis ilmselt omakorda suurendab koolide autonoomiat, kuid on ebaselge, mil määral soosib see suuremaid või väiksemaid koole.

5. Võrgustikupõhine haridus

Võrgustik on lai mõiste ning võrgustikupõhine hariduse omandamine võib toimuda väga erinevatel viisidel, näiteks MOOCid jm internetipõhised kursused, mitteformaalne ja informaalne haridus, rahvusvaheline õpiränne, iseseisev õppimine, vabatahtlik tegevus jpm.

Selle stsenaariumi eelis  on võime käia kaasas muutuva maailma vajadustega. Õppimine on paindlik: õppija saab ise otsustada, kelle juures, millal ja kus ta õpib. See toetab elukestvat õpet, õppija iseseisvust ja sisemist motivatsiooni. Õppija ümber on erinevad ja mitmekesise taustaga õppijad, mis rikastab õpet, ning võrgustiku kaudu on ka õpetajate omavaheline koostöö kergem.

Tuleb tunnistada, et tehnilised vahendid tervikliku võrgustikupõhise haridusruumi loomiseks on veel puudulikud. On oht, et väheneb ühiskondlik sidusus, kui kõik inimesed koonduvad oma võrgustikesse (kõlakambri-efekt). Lisaks tekib küsimus, kuidas tagada n-ö kvaliteetne õpe ning teaduspõhiste teadmiste edasi andmine, kuna erinevates võrgustikes on liikvel palju tõdesid ning faktipõhisuse ja kvaliteedi kontrollimine on raske. Tõsine on mure Eesti keele ja kultuuri püsimise pärast olukorras, kus kogu õppimine muutub rahvusvaheliseks.

Arvamusfestivali arutelul osalenutest kinnitasid paljud, et praktiseerivad juba praegu võrgustikus õppimist ning see osakaal suureneb lähiaastatel veelgi.  Õhku jäid küsimused: kui kooli olulisus õppekeskkonnana muutub, siis mis on koolikeskkonna väärtus? Kuidas noor teab, millest ta huvitub ja kuidas seda toetada? Mis on lapsevanema roll sellises haridussüsteemis?
*
Arvamusfestivalil jäi lõppjäreldusena kõlama, et riigi ülesanne on panna paika õppekava peamised suunad, üldpädevused ja läbivad teemad, kuid mitte määrata liiga täpselt ainealast sisu, sest see muutub kiiremini, kui me jõuame õppekava muuta.

Hea lugeja, missugusena kujutad sina ette Eesti koolisüsteemi aastal 2057?



[1] http://www.oecd-ilibrary.org/education/networks-of-innovation_9789264100350-en

Tulevikustenaariumitest mõtisklesid ja kirjutasid TÜ haridusuuenduskeskuse haridushuvilised Silver Sillak, Eda Tagamets ja Angela Ader 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar