kolmapäev, 1. aprill 2020

Kriisi juhtimise kuldvõtmeke

🔑Veel kolm kuud tagasi rääkisime üsna abstraktselt vajadusest kujundada tulevikuoskusi, et saada hakkama keskkonnas, mida me ei oska ette kujutada. Kolm nädalat tagasi sai kujuteldamatu tulevik reaalsuseks. 

Õpetajaid ei ole kriisiolukorras nimetatud eesliini töötajateks, kuigi üks esimesi eriolukorra meetmeid oli koolide viimine distantsõppele. See on väga oluline sõnum, mis näitab, kui mõjukas valdkond on haridus. 

Kui valitsus kehtestas kohustuse hakata korraldama õppetööd distantsilt, tuli koolijuhtidel ja õpetajatel väga kiiresti välja mõelda lahendused, kuidas seda korralda. Ühtviisi ootamatu oli olukord nii enam kui 1000 õpilasega südalinna koolile kui ka napilt 10 õpilasega maakoolile. Lahendused tuli kõigil leida oma võimalusi arvestades. Oleme harjunud rääkima, et Eesti kool on autonoomne
Mida aga tähendab autonoomia eriolukorras, seda näitas koolide suutlikkus võtta vastu kiireid otsuseid ja luua ettevaatavaid lahendusi. Juba märtsi alguses mõtlesid paljud koolid sellele, kuidas korraldada õppetööd siis, kui kooli uksed jäävad suletuks: 
👉 kehtestati õppe- ja töökorralduse kord kriisiperioodiks; 

👉lepiti kokku, millised on suhtluskeskkonnad ja millised reeglid kehtivad; 

👉kaardistati õpilaste ja õpetajate IT-vahendite olemasolu selleks, et õppimine ei takerduks riistvara puudumise tõttu; 

👉õpetajad otsisid välja ja süstematiseerisid varasemate IT- ja digiõppe koolituste materjalid selleks, et õpitut meelde tuletada ja kasutusele võtta; 

👉kavandati haridustehnoloogiline tugi õpetajatele; 

👉esimese distantsõppe nädala lõpus küsiti õpilastelt ja koolidelt tagasisidet õnnestumiste ja rahulolematuse põhjuste kohta ja vastavalt sellele kohandati õppe korraldust. 

Eriti uhked võivad oma senise tegevuse üle olla need koolid, kes on saanud lapsevanematelt eriolukorras tuge. Nüüd näeme, et kui kool on varem suhelnud kodude ja kogukonnaga avatult, siis kriisiolukorras tõuseb see usaldusfoon eriti esile. Lapsevanemad möönsid, et isegi kui esimeste kriisipäevade otsuseid pidi täpsustama ja ümber tegema, siis tegelikult pole eksimine viga –  oleme kõik ühtviisi esmakordselt nii keerulises olukorras. 

📢Esimese kahe eriolukorras töötatud nädala jooksul on saanud kirja koolijuhtide soovitused kolleegidele

👉Anname regulaarselt infot koolis toimuva kohta avalikkusele, nt kohaliku lehe kaudu. 

👉 Korraldame nii, et päev jaguneb nii lastel kui nende vanematel, aga ka õpetajatel tööpäevaks ja oma päevaks. 

👉Jätkame õpetajate vahel regulaarseid infokoosolekuid, jagame rõõme ja muresid. 

👉 Lepime kokku, milliseid varasemast tuttavaid IT-lahendusi on võimalik eriolukorras kasutada. 

👉Tunnistame endale, et tehniliste võimaluste kasutamisel õpivad õpetajad koos õpilastega ja et see on väga huvitav. 

👉Vaatame kriitiliselt üle ja täpsustame oma senise hindamisjuhendi, vajadusel lisame paindlikkust. 

👉 Suuname kooli ainekomisjonide tähelepanu veelgi enam konkreetsetele lahendamist vajavatele ülesannetele. 

👉 Mõtleme läbi tugispetsialisti rolli koolis ning võimalused, kuidas tugispetsialist saab muutunud olukorras õpilastele ja õpetajatele abiks olla. 

Õpetajate silmad on lahti läinud ja klassikeskkonnast ongi ootamatult kiiresti välja tuldud. Esimesed kriisipäevad näitasid, et õpetajad on – vahel isegi juhtidele üllatuseks – väga digipädevad, sh eakad õpetajad ei sattunud paanikasse, vaid kohanesid kiiresti muutunud oludega. 

📢Koolid on otsekui avastanud või vähemasti julgevad välja öelda:

👉 Kodused tööd ei ole enam teema – lapsed õpivad ära, mis vaja,  kui selleks piisavalt aega ning ülesanded on selgelt sõnastatud. Õppimisel toimib õpetaja ja õpilase vahel kokkuleppimise põhimõte – mida on vaja teha ja millisel ajal ning kujul on võimalik õpitut ette näidata. 

👉Lisaks ainelaste ülesannete andmisele on vaja kavandada aeg juhendamiseks, et selgitada õpilastele aja planeerimise vajalikkust. Anname eriti gümnasistidele sõnumi, et tarvis on enda aega planeerida ja teha õppetöö kokku lepitud ajal. Sellega kasvatame vastutustunnet, sest järelevastamine praegu koolis on stressiallikas tulevikus kogu ühiskonnale. 

👉 Õppetunniks lastele antav kirjeldus peab olema sõnaliselt täpne ja struktureeritud, et õpilased saaksid aru, mida on vaja teha: ülesande või tegevuse teema ja eesmärk, töö juhend ja esitamise viis, tagasiside andmise viis vastavad õpilaste vanusele. 

👉Üldõpetus ja lõiming kui võimalus on kujunenud reaalsuseks, kui tavapärane tunniplaan ei toimi ja kui ülesandeid jaotatakse terveks nädalaks. Kui eKoolis on nähtav terviklik vaade sellele, mida õppida antakse, kujuneb lõiming otsekui iseenesest, samuti teemapäevad. 

👉Ka põhikooli III kooliastmes saab tööd korraldada nii, et koormus ei oleks kellelgi üle mõistuse; selle eelduseks on juhtkonna ja õpetajate avatud (vahel ka valusad) läbirääkimised. 

👉 Hindamine peab olema ja ongi teistmoodi - üha enam üldoskusi kujundav, sisaldades rohkem sõnalist tagasisidet. Seda ka juhul, kui põhiliseks hindeks on number. Kergem oli uue olukorraga kohaneda neil koolidel, kus õppimist ja arengut toetavat hindamist on varasemalt rakendatud kasvõi osaliselt ja kus hinne ei ole kunagi karistusvahend olnud. 

👉Distantsõpe ei asenda vahetut suhtlemist, see on ajutine nähtus õppe mitmekesistamiseks. Distantsilt õppimisel tuleb sellega tegeleda põhjalikult, see pole meelelahutus, vaid pingutus kõikidele osapooltele. Töö paremat organiseerimist võimaldab õpilaste jaotamine veebisuhtluses väiksematesse gruppidesse, kes arutlevad teema üle ja esitavad rühma tagasiside. See on tavaolukorras meetod, mida kasutatakse pigem täiskasvanute koolitustel ja seminaridel. Uurimis- ja loovtöid saab vajadusel kaitsta ka veebikeskkonnas. 

👉Juhtkonna ülesanne on õpetajaid mitte ainult moraalselt toetada ja innustada, vaid seirata seda, kuidas õppetööd korraldatakse, vajadusel sekkuda. 

Esimese kahe nädala jooksul on koolidel tulnud rinda pista sellega, et õppimiseks sobiv tagala oleks töökorras: püsiv internetiühendus, mõistlik töökoormus õpilastel ja õpetajatel, kadunud õpilased õppetööle tagasi toodud, tagatud arvutitega varustatus. Kogemuste põhjal tehakse juba kavatsusi sügisesteks e-õppepäevadeks, et olukorra sunnil õpitu ära ei ununeks. Esimeste nädalate jooksul on kõlanud ka ettepanekud jätkata koolitööd nüüdisaegses võtmes ka pärast kriisi. Põhjalikumalt on võimalik nii koolis kui riigis järeldusi teha alles siis, kui meil on võimalus naasta tavaolukorda. 

Praegu on erilisus saamas tavalisuseks. Kolmandaks nädalaks on tekkimas n-ö õpperutiin ja mured seonduvad pigem inimeste tunnete, kui asjadega: 

❓Mida teha ja kuidas hoida motivatsiooni, kui kriisiolukord venib, kui (majanduslikud)pinged peredes kasvavad? 

❓Kuidas öelda lapsevanematele, et nad ei pingutaks üle ega muretseks ette? Vanem ei pea oskama nt III kooliastmes kõiki õppeülesandeid täita, küll aga nad saavad tunda huvi selle vastu, kuidas laps ülesandeid täidab ja aidata otsida nt sisenemisvõimalust digikeskkonda. 

❓Kuidas sobitada distantsõppesse laps, kes pole harjunud või suuteline üksi õppima? 

Erakorraline aeg nõuab erakorralist tegutsemist, aga valmisolek selleks on kujunenud ammu enne. Kui me eelnevalt tavaolukorras ei oleks panustanud digipädevusse, paindlikku õppekorraldusse jms, oleksime praegu ilmselt palju täbaramas seisus. Praeguse kriisi juhtimise kuldvõtmeke on vormitud meie koolide senise töö ja valikutega ning siit saab liikuda üksnes edasi.


Pille Liblik
Algatuse Huvitav Kool koordinaator



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar