Koolilaste emana ning õuesõppeprogrammide arendajana tekkis mul paar aastat tagasi huvi uurida, kuidas tänapäeva kool “seestpoolt” välja näeb, mida ja kuidas seal teha üritatakse ja kuidas omalt poolt kaasa aidata saaksin. Astusin pedagoogikamagistrantuuri ja esimese aastaga sain üldpildi ette. Muuhulgas selgus, et uute õppekavadega soovitakse juurutada selliseid kaasaegseid hariduspõhimõtteid, nagu sisemise motivatsiooni hoidmine, kujundav hindamine, ainete lõimimine. Sain ka teada, et näiteks Eesti waldorfkoolid on samadest põhimõtetest lähtunud juba mitu aastakümmet. Tundus põnev valida pere kolmandale lapsele kool, kus on pikaajaline kogemus põhimõtetes, mida piirkonnakoolis alles juurutama hakatakse.
Lapse koolihuvi ei ole seni – teise klassi keskele - näidanud mingeid vaibumise märke, kooli läheb ta meelsasti isegi siis, kui on lubatud koju jääda. Sellist kogemust meil piirkonnakoolis õppivate vanemate lastega ei ole. Sügisel otsustasime ühe tavakoolis õppiva lapse, kelle hinded olid küll head, kuid koolitõrksus üha kasvav, ka waldorfkooli üle viia ja vaadata, kas koolihuvi kosub. Vanim laps jätkab õpinguid piirkonnakoolis ja noorimal ei ole koolitee veel alanud. Nii ongi meie peres väikest viisi käimas haridusalased inimkatsed, mille lõplik tulemus selgub ilmselt aastakümnete pärast. Aga üht-teist võib täheldada juba praegu.
Kuidas hoida õpihuvi?
Mulle kui lapsevanemale tundub kool huvitav, kui laps läheb hea meelega kooli, tahab õppida, teeb kodutööd ära iseseisvalt, ilma vanemapoolse sunnita. Tõenäoliselt on väga paljud lapsevanemad kogenud abitust, kui nende suure õhina ja ootusärevusega kooliteed alustanud võsukesel juba algklassides silmasära kustub ja teadmishimu vaibub. Hinded võivad olla jätkuvalt head, aga need tulevad kuidagi vaeva, sunni ja vanemapoolse initsiatiivi ja pealekäimisega. Kõige esimene küsimus kooli huvitavaks muutumisel tundubki olevat “Kuidas hoida õpihuvi?”.
Waldorfkoolis, aga tõenäoliselt ka kõigis teistes erakoolides, kes peavad oma maine ja teenuse kvaliteedi nimel tavakoolidest rohkem pingutama, pööratakse lapse õpihuvi hoidmisele suurt tähelepanu. Põhiline trikk tundub olevat selles, et lapsele meeldib huvitavatesse asjadesse süveneda, kui ta tunneb end koolis ja klassikollektiivis vabalt ja hästi, õppeprotsess on rahulik ja inimlik - üleliigset rabistamist, sekeldamist ja mõttetut vormitäitmist püütakse vältida. Samas ollakse väga nõudlikud ja järjekindlad. Õpetajad tegutsevad ühtse meeskonnana, nad saavad keskenduda oma klassile, tööle lastega. See võiks ju olla jõukohane eesmärk ka igale tavakoolile.
Praegu raisatakse koolis hinnalist pedagoogilist ressurssi tihti tühja-tähja peale. Eesti riik ei tundu usaldavat oma investeeringut õpetajate pedagoogilisse kompetentsi. Õpetajad kulutavad suure osa tööajast enese tõestamisele - koostavad arutul hulgal aruandeid ning annavad e-koolis reaalajas aru pedagoogilise protsessi kulgemisest. Selline sebimine ei loo laste õpetamisel mingit olulist lisandväärtust. Näiteks e-kooli kasutab meie tavakoolis õppiv laps vaid koduülesannete vaatamiseks, samas kui teises koolis õppivad lapsed panevad oma ülesanded koolis ise kirja, õpetaja sellele tehnilisele tööle lisaaega ei kuluta. Õppeprotsessile annab tegeliku lisandväärtuse ikkagi see, kui õpetajal on rohkem aega ja jaksu oma õpilastesse süveneda ja nendega suhelda.
Kas ja kuidas kaasata lapsevanemaid?
Vanemate kaasamine paistab tõesti avaldavat lapse ja ka vanemate suhetele kooliga väga positiivset mõju. Waldorfkoolis on lapsevanem kaasatud sarnaselt, nagu seda vahendab Kersti Kaljulaid oma Kesk-Euroopa koolikogemusest (17.01 Õpetajate Leht). Paistab, et laps tunneb end kindlamalt, kui vanemad on "kambas". Vanemad on rahulikud, kui nad teavad, mida ja miks koolis tehakse, kui on kindel, et pere ja kool liiguvad lapse kasvatamisel sarnaste eesmärkide poole, kui õpetaja, klassikaaslased ja nende vanemad tunnevad kõik üksteist. Lapse klassiga tegelemine on tore vaheldus nii vanemale kui klassile. Kui vanemate tahet koolielus kaasa lüüa targalt suunata, on sellest koolile väga suur abi. Eestis on koole, kus lapsevanemad viivad läbi erinevaid projekte, õppekäike, korraldavad huviringe. Siin peab aga rõhutama, et vanemate kaasamine ei tähenda nende sekkumist õppetöösse. Selles vallas tuleb usaldada õpetajat ja kui õpetaja tunneb, et vajab lapse õpetamisel lisaks vanemapoolset tuge, siis annab ta sellest ise teada.
Kirjeldan mõnd ise läbi elatud võtet, mille abil saab kool luua parema kontakti lapsevanematega:
Keda huvitab huvitav kool?
Mitmel pool Eestis leidub väga vahvaid ja huvitavaid tavakoole. Järelikult kooli "igavus" või "huvitavus" ei olene eriti riiklikest õppekavadest ja seadustest ega ka omavalitsuse majanduslikest võimalustest, vaid kõige rohkem kooli juhtkonna püüdlustest. Õpetaja töö on küll oluline ja paistab kõige rohkem silma, aga põhivastutus kooli huvitavaks muutmisel lasub juhtkonnal. Juhtkond komplekteerib meeskonna, seab paika sihid ja jälgib nende poole kulgemist.
Koolidirektori palkab omavalitsus ja omavalitsus võiks tellida ka “muusika”. Aga kas omavalitsusel on motivatsiooni ja oskust kaasaegset “muusikat” tellida? Kas tööandja märkab tunnustada koolijuhti, kes pingutab oma kooli huvitavaks muutmise nimel? Ja kas osatakse-tahetakse välja vahetada juhid, kes selle nimel vaeva ei näe? Või on mugavam leppida tõdemusega, et kui õpetajate kohad on täidetud ja kooli uksed avatud, siis ongi kõik hästi.
Riik või omavalitsused peaksid investeerima võimekatesse direktoritesse - nad on arvuliselt kõige väiksem haridustöötajate sihtgrupp ja ka täiendkoolituskulude kogusumma on eeldatavalt väiksem, kuid neil on kahtlemata kõige suurem mõju.
Kooli huvitavamaks muutmisel on sisuliselt kõige motiveeritum huvigrupp lapsevanemad. Nende koolitamisse võiks panustada riik, nagu ta on (ilmselt?) panustanud näiteks perekoolidesse, imetamisnõustajatesse jm. Esmajoones võiks koolitada hoolekogusid kui lapsevanemate esindusorganit, anda hoolekogudele senisest suurem oskus ja voli koolide juhtimisel kaasa rääkida.
Kas õpetada lapsi või aineid?
Meie pere koolide kogemusest on selgunud veel paar pealtnäha tähtsusetut, ent lähemal vaatlusel üsna olulist ja põhimõttelist erinevust koolide vahel. Tavakoolis, kus laste õpihuvi kipub kaduma, paistab fookuses olevat ainete, mitte laste õpetamine. Arusamaatuks jääb, millist positiivset mõju avaldab põhikooli õpilastele nõukogude ajast pärit ainekeskne “kabinetisüsteem”, kus õpetajad istuvad oma aineruumis ja klassitäis lapsi peab iga tunni tagant kolima ühest klassiruumist teise. See tekitab õppeprotsessis mõttetut "taustamüra". Täiskasvanutelgi oleks raske huvitavale tööle keskenduda, kui peaks iga tunni tagant tööpaika vahetama.
Iga klass võiks kooliaasta alguses saada oma nn kodu-klassiruumi. Seal võiks vajadusel läbi aastate olla selle konkreetse vanuseastme, nt 8. klassi õppetööks vajalik põhivarustus - järgmisel aastal kasutaks sama ruumi uus 8. klass. Õpetajad teeksid klassiga tööd peamiselt nende koduklassis. Uue klassiruumi igasügisesest "kodustamisest" kujuneks lapsevanemate ja klassijuhataja meeskonnastumise ja kooli sissejuhatav üritus, lastel oleks koolis õdusam olemine ning kool hoiaks kokku sanitaarremondi kulusid. Laps ei kulutaks lühikest vahetundi järgmisse klassi kolimisele, vaid saaks näiteks kiirelt õue jalgpalli mängima joosta. Osa koolitarbeid saaks laps jätta oma klassi.
Klassil võiks olla üks põhiõpetaja-klassijuhataja võimalikult pikalt, ehk isegi põhikooli lõpuni. See õpetaja võiks anda võimalikult palju põhiaineid (eesti keel, matemaatika, loodusõpetus). Põhikooli tasemel neid aineid õpetada suudaks iga kõrgharidusega pedagoog, eriti kui ta ise sama klassiga koos teadmiste redelil ülespoole ronides kogu aeg oma teadmiste "vundamenti värskendab". Lapsedki ju peavad kõiki need erinevad ained korraga selgeks saama. Lastel on olemas elav eeskuju, et erinevad õppeained võivadki mahtuda ühe inimese sisse. Sellise õppekorralduse juures on lihtsam aineid lõimida, lihtsam on viia õppetööd vahepeal koolist välja. Kui iga ainet õpetab erinev isiksus, kellega tuleb harjuda ja kellega samale lainele häälestuda, tekitab see lapse jaoks õppeprotsessi taas mõttetut "müra". Õpetaja saab keskenduda põhiliselt ühele klassikollektiivile, lastega tihedalt koos töötades õpib ta lapsi ja nende peresid väga hästi tundma. Tal on lihtsam neid kujundavalt hinnata. Tal on motivatsioon tegeleda esimesest klassist saati klassi kui ühtse meeskonna ülesehitamisega, sest see muudab ta enda tööd tulevikus palju hõlpsamaks.
Tavakoolis ei panda eritilist rõhku klassi kui meeskonna kujundamisele. Laps tunneb end aga hästi ja kindlalt, kui ta on klassikollektiivis aktsepteeritud, kui ta on “oma”. Klassi ja kooli meeskonnavaimu puudumine võibki olla üks koolitüdimuse (ja koolikiusamise) olulisemaid põhjusi. Klassijuhataja peaks pidevalt tegelema meeskonnavaimu loomise ja hoidmisega, tal peaks olema vastav ettevalmistus. Tavakooli klassijuhatajal puudub enamasti reaalne vajadus (ja ettevalmistus?) klassi meeskonnana toimima saada – algklassijuhatajad võtavad mõne aasta pärast uue klassi ja vanemates astmetes teeb klassijuhataja oma klassiga sama palju koostööd kui teistegagi.
Meeskonnatöö tähtsustamine koolides võiks tulevikus vähendada noorte väljarändu, sest kuhu sa ikka lähed, kui juba põhikoolist alates on sul oma klassi näol olemas ühtehoidev tugiüksus ja sõpruskond. Klassis “oma”-olemise tunne võiks olla paljudele lastele toeks ka tänapäeval üha kirjumaks muutuvate peresuhetega toime tulemisel.
Peresünnituse kogemus kooli.
Veel 20 aastat tagasi ei kujutanud enamus ette peresünnitust, emalegi toodi last vaid aeg-ajalt toita. Personal ajas oma asja, lapsevanemad olid pigem tüliks. Täna ei kujuta keegi ette, et isa ei tohiks oma lapse sünni juures viibida ja et vastsündinule oleks kuidagi kasulik, kui tema eest hoolitseb vanemate asemel kõle ja anonüümne “süsteem”. Kuidas sai selline muutus võimalikuks?
Huvitav Kool võikski võtta üheks sihiks, et näiteks 10 aasta pärast oleks inimlik elukorraldus ja vanemate kaasalöömine koolides sama iseenesestmõistetavad, nagu täna on peresünnitus.
Kas ja kuidas kaasata lapsevanemaid?
Vanemate kaasamine paistab tõesti avaldavat lapse ja ka vanemate suhetele kooliga väga positiivset mõju. Waldorfkoolis on lapsevanem kaasatud sarnaselt, nagu seda vahendab Kersti Kaljulaid oma Kesk-Euroopa koolikogemusest (17.01 Õpetajate Leht). Paistab, et laps tunneb end kindlamalt, kui vanemad on "kambas". Vanemad on rahulikud, kui nad teavad, mida ja miks koolis tehakse, kui on kindel, et pere ja kool liiguvad lapse kasvatamisel sarnaste eesmärkide poole, kui õpetaja, klassikaaslased ja nende vanemad tunnevad kõik üksteist. Lapse klassiga tegelemine on tore vaheldus nii vanemale kui klassile. Kui vanemate tahet koolielus kaasa lüüa targalt suunata, on sellest koolile väga suur abi. Eestis on koole, kus lapsevanemad viivad läbi erinevaid projekte, õppekäike, korraldavad huviringe. Siin peab aga rõhutama, et vanemate kaasamine ei tähenda nende sekkumist õppetöösse. Selles vallas tuleb usaldada õpetajat ja kui õpetaja tunneb, et vajab lapse õpetamisel lisaks vanemapoolset tuge, siis annab ta sellest ise teada.
Kirjeldan mõnd ise läbi elatud võtet, mille abil saab kool luua parema kontakti lapsevanematega:
- Kui laps on alustamas kooliteed, kingib kool lapsevanemale käsiraamatu - “lapsevanema aabitsa” (raamat on ehk sümboolsem ja tõhusam kui veebileht), kus on kirjas kooli missioon ja põhiväärtused, pedagoogika põhimõtted, igapäevase koolielu kirjeldus sh lapsevanema ja õpetaja roll, koolielu sündmused, lapse tervis, kodukord, kooli juhtimine ja finantseerimine sh kirjeldatud vanema võimalusi koolielus kaasa rääkida jmt. Lapsevanemal tekib kohe selgem pilt, mida ja miks tänapäeval koolis tehakse ning kuidas ta ise kaasa aidata saab. Ka Eesti riik võiks oma haridusalased eesmärgid lapsevanematele arusaadavaks teha - kuuldavasti on riikliku õppekava populaarteaduslik väljaanne Huvitava Kooli algatuse ühe “esimese pääsukesena” juba plaani võetud.
- Koolialguse aktusel esitab iga klassijuhataja (või siis näiteks paralleelklasside juhatajad koos) lühidalt vabas lõbusas vormis, tavaliselt luuletuse või jutukesena, aga miks mitte filmi või pildireana ülevaate, millistele teemadele tema klass algaval aastal keskendub. Siis on eesootavast üldine ülevaade olemas nii õpilastel kui aktusel osalevatel lapsevanematel.
- Lapsevanemate koosolekud toimuvad mitu korda poolaastas, lisaks klassijuhatajale osaleb iga kord erinev aineõpetaja, kes räägib, mida ja kuidas parasjagu õpitakse ja kuidas klass sellega toime tuleb. Nii tekib lapsevanemal võimalus suhelda otse aineõpetajaga.
- Pea igakuised klassi või kooliüritused, kus lapsed esitavad oma peredele laule, luuletusi jm etteasteid, mida nad on muusika, keele- jt tundides õppinud. Millegipärast on tavaks saanud, et koolis õpituga esinetakse tavaliselt ainult algklassides, aga võiks ju ka edaspidi. Klassi meeskonnavaimu tõstab, kui koolikontserdil esinetakse terve klassiga.
- Klassi või kooli õhtused või nädalavahetuse ühisüritused koos vanematega (rahvakalendritähtpäevad, advendilaat, jõulukontserdid jmt).
Mitmel pool Eestis leidub väga vahvaid ja huvitavaid tavakoole. Järelikult kooli "igavus" või "huvitavus" ei olene eriti riiklikest õppekavadest ja seadustest ega ka omavalitsuse majanduslikest võimalustest, vaid kõige rohkem kooli juhtkonna püüdlustest. Õpetaja töö on küll oluline ja paistab kõige rohkem silma, aga põhivastutus kooli huvitavaks muutmisel lasub juhtkonnal. Juhtkond komplekteerib meeskonna, seab paika sihid ja jälgib nende poole kulgemist.
Koolidirektori palkab omavalitsus ja omavalitsus võiks tellida ka “muusika”. Aga kas omavalitsusel on motivatsiooni ja oskust kaasaegset “muusikat” tellida? Kas tööandja märkab tunnustada koolijuhti, kes pingutab oma kooli huvitavaks muutmise nimel? Ja kas osatakse-tahetakse välja vahetada juhid, kes selle nimel vaeva ei näe? Või on mugavam leppida tõdemusega, et kui õpetajate kohad on täidetud ja kooli uksed avatud, siis ongi kõik hästi.
Riik või omavalitsused peaksid investeerima võimekatesse direktoritesse - nad on arvuliselt kõige väiksem haridustöötajate sihtgrupp ja ka täiendkoolituskulude kogusumma on eeldatavalt väiksem, kuid neil on kahtlemata kõige suurem mõju.
Kooli huvitavamaks muutmisel on sisuliselt kõige motiveeritum huvigrupp lapsevanemad. Nende koolitamisse võiks panustada riik, nagu ta on (ilmselt?) panustanud näiteks perekoolidesse, imetamisnõustajatesse jm. Esmajoones võiks koolitada hoolekogusid kui lapsevanemate esindusorganit, anda hoolekogudele senisest suurem oskus ja voli koolide juhtimisel kaasa rääkida.
Kas õpetada lapsi või aineid?
Meie pere koolide kogemusest on selgunud veel paar pealtnäha tähtsusetut, ent lähemal vaatlusel üsna olulist ja põhimõttelist erinevust koolide vahel. Tavakoolis, kus laste õpihuvi kipub kaduma, paistab fookuses olevat ainete, mitte laste õpetamine. Arusamaatuks jääb, millist positiivset mõju avaldab põhikooli õpilastele nõukogude ajast pärit ainekeskne “kabinetisüsteem”, kus õpetajad istuvad oma aineruumis ja klassitäis lapsi peab iga tunni tagant kolima ühest klassiruumist teise. See tekitab õppeprotsessis mõttetut "taustamüra". Täiskasvanutelgi oleks raske huvitavale tööle keskenduda, kui peaks iga tunni tagant tööpaika vahetama.
Iga klass võiks kooliaasta alguses saada oma nn kodu-klassiruumi. Seal võiks vajadusel läbi aastate olla selle konkreetse vanuseastme, nt 8. klassi õppetööks vajalik põhivarustus - järgmisel aastal kasutaks sama ruumi uus 8. klass. Õpetajad teeksid klassiga tööd peamiselt nende koduklassis. Uue klassiruumi igasügisesest "kodustamisest" kujuneks lapsevanemate ja klassijuhataja meeskonnastumise ja kooli sissejuhatav üritus, lastel oleks koolis õdusam olemine ning kool hoiaks kokku sanitaarremondi kulusid. Laps ei kulutaks lühikest vahetundi järgmisse klassi kolimisele, vaid saaks näiteks kiirelt õue jalgpalli mängima joosta. Osa koolitarbeid saaks laps jätta oma klassi.
Klassil võiks olla üks põhiõpetaja-klassijuhataja võimalikult pikalt, ehk isegi põhikooli lõpuni. See õpetaja võiks anda võimalikult palju põhiaineid (eesti keel, matemaatika, loodusõpetus). Põhikooli tasemel neid aineid õpetada suudaks iga kõrgharidusega pedagoog, eriti kui ta ise sama klassiga koos teadmiste redelil ülespoole ronides kogu aeg oma teadmiste "vundamenti värskendab". Lapsedki ju peavad kõiki need erinevad ained korraga selgeks saama. Lastel on olemas elav eeskuju, et erinevad õppeained võivadki mahtuda ühe inimese sisse. Sellise õppekorralduse juures on lihtsam aineid lõimida, lihtsam on viia õppetööd vahepeal koolist välja. Kui iga ainet õpetab erinev isiksus, kellega tuleb harjuda ja kellega samale lainele häälestuda, tekitab see lapse jaoks õppeprotsessi taas mõttetut "müra". Õpetaja saab keskenduda põhiliselt ühele klassikollektiivile, lastega tihedalt koos töötades õpib ta lapsi ja nende peresid väga hästi tundma. Tal on lihtsam neid kujundavalt hinnata. Tal on motivatsioon tegeleda esimesest klassist saati klassi kui ühtse meeskonna ülesehitamisega, sest see muudab ta enda tööd tulevikus palju hõlpsamaks.
Tavakoolis ei panda eritilist rõhku klassi kui meeskonna kujundamisele. Laps tunneb end aga hästi ja kindlalt, kui ta on klassikollektiivis aktsepteeritud, kui ta on “oma”. Klassi ja kooli meeskonnavaimu puudumine võibki olla üks koolitüdimuse (ja koolikiusamise) olulisemaid põhjusi. Klassijuhataja peaks pidevalt tegelema meeskonnavaimu loomise ja hoidmisega, tal peaks olema vastav ettevalmistus. Tavakooli klassijuhatajal puudub enamasti reaalne vajadus (ja ettevalmistus?) klassi meeskonnana toimima saada – algklassijuhatajad võtavad mõne aasta pärast uue klassi ja vanemates astmetes teeb klassijuhataja oma klassiga sama palju koostööd kui teistegagi.
Meeskonnatöö tähtsustamine koolides võiks tulevikus vähendada noorte väljarändu, sest kuhu sa ikka lähed, kui juba põhikoolist alates on sul oma klassi näol olemas ühtehoidev tugiüksus ja sõpruskond. Klassis “oma”-olemise tunne võiks olla paljudele lastele toeks ka tänapäeval üha kirjumaks muutuvate peresuhetega toime tulemisel.
Peresünnituse kogemus kooli.
Veel 20 aastat tagasi ei kujutanud enamus ette peresünnitust, emalegi toodi last vaid aeg-ajalt toita. Personal ajas oma asja, lapsevanemad olid pigem tüliks. Täna ei kujuta keegi ette, et isa ei tohiks oma lapse sünni juures viibida ja et vastsündinule oleks kuidagi kasulik, kui tema eest hoolitseb vanemate asemel kõle ja anonüümne “süsteem”. Kuidas sai selline muutus võimalikuks?
Huvitav Kool võikski võtta üheks sihiks, et näiteks 10 aasta pärast oleks inimlik elukorraldus ja vanemate kaasalöömine koolides sama iseenesestmõistetavad, nagu täna on peresünnitus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar