Kui paljud õppisid koolis lahendama ruutvõrrandeid, tuupisid Põhjasõja lahingute aastaarve või maailma riikide pealinnu? Ilmselt kõik. Kui paljud aga õppisid, kuidas kaasahaaravalt kõnet pidada, teiste kehakeelest aru saada või oma hirmudest üle olla ja endale eesmärke seada? Ma usun, et mitte paljud. Heal juhul õpitakse seda kunagi hiljem, mitmesugustel kallitel koolitustel, kus kõik väga suure huviga kuulavad, sest see on nende jaoks midagi täiesti uut ja enneolematut.
Suhtlemisoskust on lihtne arendada, kui teha seda juba maast madalast. Lisaks saab selle teha lõbusaks, nii et lapsed selle vastu huvi tunneksid. Selle tulemusel ei teki neis iial seda hirmu, mis on paljudel täiskasvanutel, kui nad peavad kõnet pidama või võõrale inimesele helistama. Hiljem, põhi- ja keskkoolis, saab keskenduda juba üksikasjadele ning detailidele – näiteks isiksusetüübid, näoilmed, kehakeel, efektiivne kuulamine, hääletreening … Seda on lihtne õpetada, see on huvitav ja kaasahaarav ning ühtlasi ülimalt vajalik.
Lisaks efektiivsele suhtlemisele on väga tähtis ka iseennast tunda. Kui küsida inimestelt, mida nad elus saavutada tahavad, mis on neile elus tähtis või millised on nende lähima kümne aasta eesmärgid, satub enamik segadusse. Koolis ei õpetata meile, kuidas seada eesmärke ja nende poole püüelda. Samas on see isegi olulisem kui suhtlemisoskus − selleta triivime elus lihtsalt ringi ja suure tõenäosusega ei jõua sinna, kuhu sooviksime.
Kokkuvõtteks, lisaks erialaainetele ja faktidele on ülimalt oluline õpetada koolis ka suhtlemisoskust ning ennast motiveerima ja tundma õppima. Enamikus edulugudes on tegu just inimestega, kes „oskavad elus läbi lüüa” ning „põlevad sisemisest soovist midagi korda saata” – need on täiesti õpitavad oskused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar