Hariduskonverentsi paralleelsessioonid: väike eelvaade 5

6. detsembril on hariduskonverentsil osalejatel võimalus kuues paralleelsessioonis arutleda vaimse õpikeskkonna teemal erinevate nurkade alt. Järgnevalt toome teieni esimese kolme sessiooni ja nende läbiviijate tutvustused.

Nutikas tegutsemine nutika kooli nutivabas tsoonis 

Sessiooni eestvedaja Anu Vau on õpetajana töötanud 18 aastat ja õpetanud nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Viimased kümme aastat on tema kodukooliks olnud Kiviõli I keskkool. 

Õpetajakarjääri algusaastatel oli Anu väljakutse, kuidas ennast ja õpilasi diginutikaks koolitada. Viimased aastad on kaasa toonud täispöörde – kuidas õpilased juhtmemaailmast tagasi pärismaailma tuua, kuidas paeluda nende meeli erinevate mängude, raamatute ja vestlustega. 

Anu soovitab:“Kui sul on valida, et kas sul on õigus või sa oled hea, siis ole hea!” 

Diskussiooniring Anu eestvedamisel on mõeldud just neile, kellele tundub, et Digitiigri asemel peaks nüüd nii mõnigi kord appi hüppama digita tiiger. Räägime nutikolukorrast erinevate koolide esindajate silme läbi. 

Paneme pead kokku ja jagame kogemusi. 

Kui õpilaselt nutiseade ära võtta, siis mis jääb järele?
Kuidas saada nutikaks ilma nutitelefonita?
Kas peab lapsi uuesti suhtlema õpetama? Kui, siis kuidas?
Milliseid asendustegevusi võiks pakkuda nutitelefoni asemele?

Anu jagab oma kogemusi, millised erinevad mängud klassiruumis aitavad nutivabas tsoonis tegevusi korraldada.  Iga selles sessioonis osaleja peaks lõpuks kaasas saama mõned sentimeetrid ideid edasi tegutsemiseks ja soovitusi oma koolis olukorraga silmitsi seismiseks.

Kuidas muudad maailma?

Leesi Peedumäe oli kolm aastat matemaatika õpetaja ja septembris hakkas õpetama füüsikat Põlva Gümnaasiumis. Leesi leiab, et mõne aja pärast võiks ette võtta ette järgmise aine, sest ta armastab saada uusi teadmisi ja ka oma elukutset ei valinud ta konkreetse aine, vaid õpilaste pärast.

Ta leiab siiralt, et inimeste võimed on sama piiritud nagu reaalarvude hulk - uurides mistahes arvu saab alati võtta ette järgmise ja veidi suurema. Sellist eneseusku püüab Leesi Peedumäe süstida ka oma õpilastesse. 

„Ma usun siiralt, et mõtlemine on kõige seksikam tegevus. Minu missiooniks on õpetajaameti populariseerimine, sest vinged õpetajad tõepoolest muudavad maailma ja tulevikku. Kes siis veel, kui mitte nemad?“

Eerik Säre on elanud 18 kuud teisel pool Atlandi ookeani ning toonud ka koolitundidesse kaasa kogemusi ja teadmisi laiast

maailmast. Tema eesmärk on näidata kui palju ta armastab õpetamist, ning sisimas ta loodab, et mõjutab ka noori selle valdkonna peale mõtlema.

Eerik leiab, et koolitund peab olema vaheldusrikas, põnev, aeg-ajalt kukalt kratsima panev, uudishimu sütitav, kuid ainealaselt siiski professionaalne. Seega ei saa õpetaja olla vaid mehaaniline infopildumismasin, vaid äärmiselt mitmetahuline, et tund hästi õnnestuks.Geofüüsikuna õpetab ta füüsikat nõnda, et see oleks võimalikult palju seotud reaalse eluga. 

„Füüsika on fantastiline. See aitab meil mõista, kuidas maailm meie ümber töötab – ma pole näinud inimest, kes selles valdkonnas uudishimu ei tunne“. 

Silja Enok on Vändra Gümnaasiumi õpetaja.
"Mul on olnud õnne töötada paljulubavate tulevikutegijate heaks koos oma ala hästi tundvate kolleegidega. Mõtlen, et see mida igapäevaselt oma tööga loon, kestab kaua. Algus on kõige olulisem.“

Aruteluringis osalejad saavad koos Leesi, Eeriku ja Siljaga otsida vastuseid küsimustele:

Miks mõned inimesed suudavad maailma muuta?
Mida teha, et maailmamuutjaid rohkem oleks?
Kuidas teha õppimine ägedaks ja teadmised, oskused väärtuseks?
Mis üldse on meie kui õpetajate suurim missioon?
Mida tahame saavutada ja kuidas selle eesmärgini jõuda?
Tule ja avalda oma saladused!

Leesi, Eerik ja Silja räägivad sellest, mis neid on inspireerinud õpetajaks saama ja jääma. Mis sära silmisse annab ja kuidas me seda õpilastele edasi proovime anda? Kuidas me selle jätkusuutlikkuse saavutada tahame?

Uurimuslik õpe vaimse õpikeskkonna kujundajana 

Kaido Reivelt töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuse juhatajana selle nimel, et füüsika tunnid Eesti koolides ärgitaks eelkõige õpilaste huvi füüsika teemadesse süveneda. Õpetaja võiks olla pigem motiveeritud õpilase mentor. Loomult on Kaido maailmaparandaja.

Kristel Uiboupin töötab Tartu Ülikooli koolifüüsika keskuses ning Kanepi Gümnaasiumis füüsikaõpetajana, lisaks sellele õpib ta doktorantuuris. 

„Mind on alati köitnud kool, õpetamine ja reaalained ning nüüdseks on minu igapäevases tegevuses kõik tegurid esindatud."

Võib väita, et füüsika on paljudele keeruline sellepärast, et õpetaja üritab seal õpilastele kellegi teise mõtteid pähe panna, mis vahel lõpeb ka pähe õppimisega. Või siis treenitakse õpilasi justkui närvivõrke mingisugusele skeemile alluvaid ülesandeid lahendama. 

Kas on võimalik füüsika tund, kus õpilane ise leiab loodusest üles seaduspärasusi, üldistab neid ja vormib mõteteks? Või piisab ka sellest, kui õpilane nende kehtivuses ise veenduda saab? Aga ainult seaduspärasused, ilma looduseta? Ühe ja sellesama teema õpetamisel viivad erinevad õppemeetodid erinevate õpitulemusteni. Mida eelistada? Kuidas seda hindamisel arvestada? Sessioonis osalejad saavad füüsikat oma käega katsuda.