Teisipäev, 26. september 2017

Miks me enam teisiti ei saa ehk õpikäsitusest ja selle muutumisest

Õppimine on pingutust nõudev protsess, mille käigus tekivad enamasti püsivad muutused inimeste teadmistes, oskustes või hoiakutes. Arusaama sellest, kuidas õppimine ja õpetamine toimub, väljendab mõiste „õpikäsitus“. See termin võeti kasutusele „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ raames ning Haridus ja Teadusministeerium on koostöös Tartu ja Tallinna Ülikooli haridusteadlastega kokku pannud dokumendi, mis seletab lahti, mis see tundmatu loom nimega õpikäsitus päriselt on.

Õpikäsituse muutumine tähendab, et muutused toimuvad õppesisus, õppimise ja õpetamise viisides ning õppeprotsessis osalejate vahelistes suhetes. Aina rohkem on vastutust õppijal endal, kuid õpetaja ülesandeks on olla heakoostööpartner, mentor ning suunaja. Kuna õpikäsituse muutumist kiirustavad tagant pidevalt muutuv ühiskond, kiire tehnoloogia areng, poliitilised valikud ning tööturu muutused, siis peaks õpetaja looma toetava keskkonnas, milles õppija potentsiaal ning võimed saavad maksimaalselt avalduda. Koolijuhi jaoks on oluline mõelda, kas ja kuidas toetab üldine koolikultuur õppija arengut ning tema suutlikkust tulevases elus sh töökeskkonnas toime tulla.

Joonis 1: Õpikäsitus, selle muutumise põhjused, muutumist toetavad tegurid koolikultuuris ning muutuste eesmärgid ja laiemad sihid. 
Teadlased on õpikäsitust kujutanud mudelina (vt. joonis 1), mille laiemaks ambitsiooniks on saavutada avatud ja seoseid loovad hoiakud, et õppijad elukestvaks õppeks ette valmistada ja toetada igaühe arengut just tema enda huvidest ning võimetest lähtuvalt. Muutuvast õpikäsitusest lähtuv õpetus peaks õppijas arendama selleks õpioskusi, koostööoskusi ja oskust ennast juhtida, samuti peab kasvama õpilaste heaolu - koolirõõm. Õpikäsituse muutumine ei sea kahtluse alla aineteadmiste tähtsust. Just samamoodi mõtlevad ka need koolid, kes on omaks võtnud Huvitava Kooli põhimõtted, seega loodame, et mudel on abiks neile oma koolis toimuvate muutuste mõtestamiseks ning koolikultuuri kujundamisel.
Põhjalikumad materjalid sh teaduskirjanduse ülevaated, mis aitavad õpikäsituse muutumist, selle tähtsust ja tausta mõista , on ministeerimi veebilehel: www.hm.ee/opikasitus

Küsisime paarilt õpetajalt kommentaari, kuidas nemad muutunud õpikäsitusse suhtuvad. Kui palju nõuab MÕKi rakendamine muutusi tööstiilis? Kelle abi vajatakse muutunud õpikäsituse rakendamisel? Millal tekkis äratundmine, et endistviisi töötada enam ei saa? Usume, et nende kommentaarid võiks olla julgustavaks sõnaks teistele õpetajatele.

Tiina Lillemets, Valga Priimetsa Kool
„Moodne ühiskond vajab ennastjuhtivaid õppijaid. Oluline on lapsed panna arutlema, analüüsima. Äratundmine, et endistviisi edasi ei saa enam töötada, tekkis kaks aastat tagasi. Sel ajal liitus meie kool digipöörde programmiga ning õppetöösse lisandusid IT-vahendid. Suurema tõuke muutunud õpikäsituse rakendamiseks andis osalemine veebikursusel „Nüüdisaegne õpikäsitus“. Muutuseks minu töös on sel aastal õppimist toetav hindamine. Seetõttu tähendabki MÕKi-rakendamine minu õppetunnis õppijakeskset õpetamist, aktiivõppemeetodite rakendamist, koostööd, suhtlemisoskust, loovust, avastamist, osalemist, tagasisidestamist. Eriti oluline on koostöö õpilaste, lastevanemate, kolleegide ja ühiskondlike organisatsioonide vahel. 
Õpetaja jaoks on kõige olulisem see, et tuleb ise olla avatud ja koostöine õppija, siis tulevad muutused iseenesest ja nüüdisaegse õpikäsituse rakendamine muutub elustiiliks.“
Kristiina Jürisson, Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja:
„Minu jaoks tähendab muutunud õpikäsituse rakendamine kehalise kasvatuse ainetunnis õpetamist nii, et aine annaks tõhusama tulemuse. Et õpilane oskab ja saab edaspidi iseseisvalt enda liikumisaktiivsusega elukestvalt hakkama. Meie koolis loodud kehalise kasvatuse süsteem, mis põhineb valitavatel plokkidel, kasutab paljuski muutunud õpikäsitusest lähtuvaid õpetamistavasid ning loob võimaluse koostöiseks õppeks ja ka autonoomiaks. 
Meie õpilased teevad iga kursuse eel plokist lähtuva eelhindamise ning kursuse lõpul eneseanalüüsi. See protsess motiveerib õpilasi märkama oma arengut ja seadma eesmärke. Toimub areng õpioskustes, eelkõige aga enesejuhtimise oskuses. Rakendame kehalises kasvatuses arvestuslikku hindamist. Kursusehindele lisab õpetaja kirjaliku, õpilast tema arengus edasi aitava tagasiside hinnangu. On loodud turvaline (hinde hirmuta) efektiivne õpikeskkond õpilase individuaalseks arenguks. Valikud, eelhindamine ja eneseanalüüs ning õpetajapoolne tagasiside hindamisel loovad õpetamisprotsessi- vastastikuse suhtlemise, kus õpetaja ja õpilane on koostööpartnerid.Mulle tundub, et õpikäsitust saab muuta juhul, kui kooli juhtkond usaldab aineõpetajaid ning ainesiseselt ollakse kolleegidega koostöös ning valmis enda tööd veidi ümber mõtestama. 
End muuta on keeruline ning mudelis mainitud oskustest nõuab kõige rohkem tööd erinevate õpetamisstrateegiate omandamine ning õppimist toetava tagasisidestamise kasutusele võtmine. 
Minul endal tekkis äratundmine, et vanaviisi enam ei saa umbes 6 aastat tagasi. Siis, kui Viljandi gümnaasium loodi ja tõepoolest ei saanudki enam vanaviisi kehalist kasvatust läbi viia, sest spordibaasi (võimla) ehitamist polnud ette nähtud. Siis hakkasimegi koos kolleegidega tõsisemalt mõtlema, et milline võiks olla kehalise kasvatuse aine, millest oleks inimesele terveks eluks kasu ja kuidas seda saaks teoks teha."
Mariliis Oder, Salme Põhikooli klassiõpetaja:
„Kuna lõpetasin ülikoolis õpetajaks õppimise aastal 2011, siis on keeruline mõelda, millal tekkis äratundmine, et enam nii töötada ei saa. Samuti ei suuda ma oma töös välja tuua muutusi, mida on toonud kaasa MÕK, sest ülikoolis õpetati mind õpetajaks just nendel põhimõtetel ja tööle asudes olid need meetodid, võtted ja seisukohad ainsad, millest lähtusin, lähtun tänaseni...Ma ei ole kunagi teisiti õpetanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar