Esmaspäev, 10. september 2018

Haridus 2.0 - Digimuutuv kool

Kas nutiseadmetest on õppimises abi ja kuidas me seda teame? Neid tehnoloogiaid on kasutatud juba 7-8 aastat, on piisavalt uuringuid, on metaanalüüsid, mis näitavad, et digivahendid aitavad kaasa nt visualiseerimise, kiire tagasiside jts eesmärkide täitmisel. Teadlased kõigepealt kaardistavad, teises etapis tulevad välja trendid, siis saab katsetada väikse valimi peal, siis saab kvalitatiivset uurida.

Kas Eestis on riiklik surve nutivahendite kasutamiseks?

HITSA teeb koostööd aktiivselt kasutavate õpetajatega, kes annavad personaalset tagasisidet. Ütlevad, et nutivahendeid kasutatakse nii õppimise tõhustamiseks kui õpimotivatsiooni tõstmiseks ("meelelahutuslikum õpe"), aga lapsed tüdinevad kiiresti, kogu aeg vaja midagi uut. On tehnilisi probleeme, sh internetiühendusega. Survet, et kõik peaksid igal juhul nutiseadmeid kasutama, Eestis ei ole. Iga asi on hea mingiks otstarbeks; on võimalused, on ka ohud.

Kui vanale võiks laps nutiseadme kätte saada ja kas siin peitub ohte?

TERA koolis antakse lastele esimeses klassis tahvlid, lapsed teevad seal kodutöid, õpivad kiiresti ja oskavad väga palju. Võib kasutada ka lasteaias, kui on sobivad hariduslikud äpid ja kasutatakse sihipäraselt õppimiseks. Aga kiputakse kuritarvitama meelelahutuslikul otstarbel; nutivahend ei toeta süvenemist. Eestis ei ole kavas keelata riigi tasandil nutivahendi koolis kasutamist. USAs pead küll koolis hommikul telefoni kappi ära panema, aga tunnis kasutatakse nutiseadmeid palju rohkem kui Eestis. "Võta kaasa oma seade" õpetab siiski rohkem kui kooli seadme kasutamine: siis ei ole enam nii, et oma asi on mänguasi ja kooli asi on tööasi, vaid õppida saab igal pool. TERA koolis toimuski läbimurre siis, kui õpetajad said isiklikud seadmed.

Kas õpetajad oskavad üldse uuel viisil õpetada?

See, et õpilased on õpetajast ees, ei ole probleem -- las õpilased õpetavadki ise, ka õpetajaid. Ülikoolides on õpetajakoolituses teemad sees, kuigi haridustehnoloogia ainet eraldi ei ole. see on õpingutesse sisse põimitud. Meil on üleeuroopaline digioskuste raamistik suuniseks, see on ka õpetaja kutsestandardis sees. Me ei õpeta Kahooti, vaid eesmärkide seadmist ja meetodi valimist: millal, mida ja miks. Õpetame mõtteviisi -- et õpetajad oskaksid ise uurida ja valida materjale ja analüüsida tulemusi. Õpetaja oskab küsida õpilaselt, kas talle meeldis ja kas ta õppis.

Mis suunas haridustehnoloogia areneb?
Digitehnoloogia võimaldab lisaks tunni huvitavamaks tegemisele palju enamat. Õpianalüütika, organisatsiooni kommunikatsioon -- kas sellega tegeletakse piisavalt? Jah, õpetame haridusjuhtidele haridustehnoloogiat lähtuvalt koolijuhi kompetentsimudelist. HITSA teeb täna sellel teemal liiga vähe, tahaks rohkem. TÜ otsib maailmast kompetentsi kokku. Startupid tegelevad arendusega: Clanbeat tiimijuhtimiseks; Edurio koolijuhtimise tarkvara, Mightifier tagasiside andmiseks, Claned arendab tehisintellekti kõrgkooliõppes. Veel peaksime tegema põlevkivituhast mittepurunevaid nutiõpikuid, millel on üks paberraamatut imiteeriv keeratav lehekülg.

Kas tehisintellekt võiks õpetada inimese asemel?
Praegu veel ei suuda, aga kunagi küll. Juba praegu õnnestub robotil autistlikule lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamine paremini kui inimesel. Neid teadmisi ja oskusi, mida on lihtne mõõta, on ka lihtne robotil üle võtta, aga arendatakse praegu just sotsiaalseid roboteid, kes hoolitseksid ja inimestega suhtleksid, nt õpilasele rõõmsat nägu teeksid. Masin õpib inimese pealt teda jäljendades. Õpetaja roll muutub, õpetaja saab aega nendeks ülesanneteks, mida tal seni pole, nt individuaalsem õpe. Ka õpetaja tähelepanu ja mälu on piiratud ressursid; tehnoloogia saab aidata neid piiranguid ületada. Üks arvutiprogramm õpetab iga last erinevalt: igal õpilasel oma õpirada oma kontrollpunktidega, muuhulgas õpetab arvuti õpilast oma õppimist juhtima ja planeerima. Me ei räägi ainult kooliealiste laste õppimisest, vaid elukestvast õppest. Töönädal lüheneb, rohkem aega tuleb pühendada õppimisele. Mingil hetkel me oleme kõik tehisintellekti õpilased ja see võib juhtuda lähema 10 aasta jooksul.


Kui kaugele saab minna õppimise mänguliseks muutmisega?
Kui rõhutame õppimise mängulisust, peame meeles pidama, et õppimine on siiski pingutus ja nutivahend ei kaota vajadust pingutada. Samas, ka mäng on pingutus -- nt male. Arvutimängus pingutab laps vabatahtlikult, et saavutada midagi ja jõuda järgmisele tasemele. Et õpilane tahaks õppida, peab ta aru saama, milleks ta õpib, ja see peab olema seotud tema enda huvidega. Näiteks veel kõrgema taseme rulatriki jaoks on mingil hetkel vaja füüsikat või raketi ehitamiseks on vaja matemaatikat ja keemiat. Selliseid projekte tehakse paljudes riikides, nt Hollandi gümnaasiumides. Kool peab olema nii huvitav, et Facebooki ei võeta lahti.

Mis on digikooli kõrval kodu roll?
Vanemad peavad osalema tervislike nutiharjumuste kujundamises väikelapseeas. Teatud õpilastel ongi raskem ennast ja oma nutikasutust kontrollida, aga see on omaette tänapäeva elus vajalik oskus, mida omandada. Selleks on ka meetodid olemas. Muuseas, kooli eesmärk ei ole ainult teadmiste edastamine. Kool on ka lastehoid ja sotsialiseeriv asutus. Põlvkondadevahelise segregatsiooni oht on praegu siiski olemas ja tõsine. 

Mida arvab digiskeptik?

Inimest juhib maksimaalse omakasu ja minimaalse jõuvaru printsiip. Ei saa õppimist lõbuprintsiibi peale üles ehitada, kuna naudingut tekitav stiimul kaotab ajaga oma mõju. "Tõde ja õigust" on lihtsam lugeda paberraamatust. Kui raamatuid ei loeta, kaob mõtlemisvõime ja väljendusoskus. Nutiseadme kasutamine soodustab rööprähklemist ja see kahandab keskendumisvõimet. Nõrgemaid õpilasi häirib see eriti palju, ka nende tulemused halvenevad. Kas teame, kuidas nutitehnoloogia aitab humanitaarainetes? Kirjandi sisu analüüsimisel? Kehalises kasvatuses?

Kokkuvõte:- tehnoloogia pole eesmärk, vaid vahend, mis pakub väga palju erinevaid võimalusi
- alustada tuleb oma tegevuse mõtestamisest,
- peame õppima seadmeid ohutult kasutama, sest meie elust nad ei kao.


Kuula terve arutelu järgi: https://www.youtube.com/watch?v=NZZBCALnZqo

Kokkuvõtte autorid: Angela Ader ja Eda Tagamets (TÜ haridusteaduste instituut)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar