Reede, 21. september 2018

Koolirõõm – kas ja kus ta peidus on?

Iti Pällin, ettevõtja ja 3 lapse ema
Foto: erakogu, kasutamine autori loal


Kuulsin kunagi raadiost, kuidas üks kristlik perekond ütles lause: „Enne laste saamist oli meil kuus erinevat teooriat, kuidas lapsi kasvatada. Nüüd on meil on meil kuus last ja mitte ühtegi teooriat.“ Ka koolirõõmuga on nii, et teooriaid ja ideid on ju meil kõigil, aga kui oled kaks nädalat 30 lapse ees seisnud, ei pruugi neist palju järele jääda. Sellepärast: kui järgnevat loevad minu või minu laste õpetajad, siis palun mitte pahandada. Ma olen kõigile teile tegelikult lõpmata tänulik, et te ikka hakkama saate, kui ka kõik teooriad koost lagunevad. 


Mulle endale ei meeldinud koolis käia, ehkki sain kaaslastega läbi, õppisin hästi ja olin hea sportlane. Mis mulle siis ei meeldinud? Ärkama pidi liiga vara (see ei sobi mulle ka praegu), olin hommikul väsinud ja unine, kool ei tundunud põnev, tegin lihtsalt oma õppetükid ära. Mis mind koolis rõõmustasid, olid kunstiõpetus ja käsitöö – voolida ja maalida tundus  nagu seitsmes taevas. Kahjuks maal kunstiringe polnud… Teine tore asi oli muusikatund ja ma olen siiani tänulik väikese maakooli õpetajale, kes meid kord ka laulupeole viis. Olin paljudes asjades küll tubli, aga keegi koolis ei tegelenud minu tugevuste arendamisega, välja arvatud kehalise õpetaja, kes meid küll võistlustele viis, aga samas karjus meie peale viisil, mis koolirõõmu ära nullis.

Keskkool oli juba toredam – olin tulnud pealinna spordikooli, toimusid trennid ja laagrid. Aga õppimise osa jäi sama igavaks mõne üksiku erandiga nagu inspireerivad kunstiajaloo ning kirjanduse tunnid. Võib öelda, et mul puudus koolirõõm, sest harva suutis koolis mind miski innustada. Ma ei saanud piisavalt inspiratsiooni, mul ei tekkinud seoseid ega põnevat tervikpilti.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal
Kui mu kolm last kooliteed alustasid, selgus minu üllatuseks, et koolis pole vahepealse ajaga palju muutunud. Ikka peab tõusma vara ning materjali läbi töötamine on suhteliselt tuim ja igav töö. Ikka on nii, et mõned õpetajad on väga toredad, mõned mitte nii toredad ja mõni üldse mitte tore. Ja nagu selgub, ei ütle ka minu lapsed, et neile meeldib koolis käia. Nende sõnul on siiski asju, mis teevad kooli „okeiks“ – sõbrad, ringid ja huvitegevus kooli juures. Ses suhtes on lapsed minust õnnelikumas seisus, et nende kool pakub taskukohase hinnaga eriti palju erinevat huvitegevust. Pilliõpe, kokandus ja puutöö – need kõik toimuvad kooli juures, on osa koolist ja aitavad muuta koolis käimise meeldivamaks.

Aga kool ise? Võrreldes minu ajaga teevad õpetajad tegelikult vahel väga ägedaid asju, aga miskipärast ütlevad lapsed ikka, et kool on igav. Võib-olla on see paratamatu, sest kõik muu ju ongi põnevam. Kui üldse kuskilt koolirõõmu juurde saaks, siis mulle tundub, et igas lapses peaks üles leidma selle ühe asja, milles just tema hea on. Kui see ei ole õppimine, sport, muusika ega kunst, siis äkki ta on hästi tore ja meeldiv kaaslane? Äkki on tema see, kes alati teistele appi läheb või on ta hea eestvedaja, julge ja riskialdis ning valmis alati, pea ees, seiklustesse tormama. Lõpuks me ei tea, mis hiljem elus enam rolli mängib, kas head hinded koolis või isikuomadused, mis aitavad edukad ja vajalikud kodanikud olla. Mulle tundub, et igas õpilases tema tugevuse märkamine ja arendamine on õpetajatele üks suuremaid väljakutseid ning arvestades laste arvu klassides ka  pööraselt keeruline. Kuigi mu laste praegune kool on väga tore, siis kindlasti oleks nende unistuste koolis lisaks rohkemale liikumisele ja õuesolemisele ka natuke vähem lapsi klassis.

Uudistest kuulsin äsja, et meid on tabamas kohe õpetajate põud. See viis mind mõttele, et võib-olla alustasingi mõtisklusega valest otsast: võib-olla peaksime kõigepealt mõtlema, kuidas tekitada koolirõõmu õpetajates? Kogu aeg räägitakse sellest, kuidas lapsevanem peab endale aega võtma, et olla enda lapsele hea ema või isa, aga sama kehtib ju ka õpetaja kohta! Kui õpetaja ise on rõõmus, siis ta ongi inimene, kes suudab lastes koolirõõmu tekitada. Seega hoidkem õpetajaid ja meie lapsed on hoitud!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar