Vähem hindamist, rohkem toetamist

Britt Vahter, Rõuge Põhikooli hoolekogu esimees, kirjutab oma ideedest, mis aitaksid kooli huvitavamaks muuta.

Mulle meeldib väga Anatole France’i ütlus „Et seedida teadmisi, peavad need olema isuga alla neelatud“. Seni kuni Eesti koolis omandatakse teadmisi peaasjalikult hinnete pärast, ei ole õpilased motiveeritud neid vajalikul määral läbi seedima, mistõttu ei oma need ka vajalikku praktilist mõõdet. Õpilase jaoks on õppeprotsessi eesmärk positiivne hinne.

Toetan väga ministri ettepanekut vähendada oluliselt õppekava mahtu. Kui maht on väiksem, jääb õpetajatel ja õpilastel rohkem aega tõepoolest olulisele keskendumiseks, seoste loomisele, kogemuslikule õppimisele. Sealjuures saab senisest enam õppimisel arendada loovust, koostööoskust ning kasutada uusi tehnoloogiaid ja keskkondi, mis muudavad õppeprotsessi põnevamaks nii õpilasele kui õpetajale.

Kooli aitaks huvitavamaks muuta:

• Hindamise vähendamine – vähem hindamist ja hinnanguid, rohkem toetamist ja koostööd.
• Õppekavade mahu vähendamine – rõhk seoste loomisele, kogemuslikule õppimisele.
• Loovuse toetamine – õppimine võiks toimuda läbi projektide, mille käigus saaks õpilane teadmisi erinevatest valdkondadest, aga teadmiste maht ja suund poleks enne protsessi algust õpilase jaoks määratletud. Uued teadmised saadakse protsessi käigus ja seotakse varasematega, samuti jagatakse kaasõpilastega kogetut. Kool tunnustaks, mitte ei alavääristaks raamidest väljapoole mõtlemist ja lahendusi. Kui üldse millelegi hinnangut anda, siis sellele, millist lahenduskäiku õpilane kasutas, milliseid seoseid lõi, kuidas probleemi lahendas, keda kaasas ning õpilase eneseanalüüsi selle kohta, mida omandas, mis oli keeruline või lihtne. Oluline oleks kogemuste jagamine ja vahetamine kaasõpilastega.
• Individuaalne lähenemine – hetkel taastoodetakse koolis ühiskonda. See kontseptsioon on minevikule suunatud. Koolis toimuv peaks olema tulevikku suunatud, mitte minevikus kinni. Koolis võiks toimuda uue kvaliteedi loomine. Rakendada tuleks individuaalset lähenemist tulenevalt lapse loomulikust huvist.
• Uuendusliku tehnoloogia kaasamine õppeprotsessi läbi õppemeetodite või –materjalide – igapäevaselt virtuaalmaailmas tegutsev noor vajab interaktiivseid ja moodsa maailma lahendusi. Praegune kool küll püüab sellega kaasas käia, aga paraku on käärid tehnoloogia ja kooli arengu vahel liiga suured ning noored, kes elavad uute arengute rütmis, tunnetavad seda eriti teravalt. Meelde on jäänud ühel Iirimaa konverentsil lasteaialaste ja põhikooli õpilaste näidisdemonstratsioon programmeerimistarkvara Scratch igapäevasest kasutamisest õppetöös. Lihtsasti õpitav programmeerimistarkvara aitab koondada teadmisi, näitlikustada õpitut ja annab õpilasele programmeerimisalased algteadmised. Õppimist võiks toetada virtuaalne kool (a la Second Life tüüpi keskkond), kus ägedatel loengutel ja diskussioonidel saaks olla õpilasi üle kogu riigi või miks mitte üle kogu maailma. Huvitavas tulevikukoolis võiks olla ka 3D printer, mida saaks siis tehnoloogiavaldkonna ainete õpetamisel kasutada.
• Läbiv koostööoskuse rõhutamine – ükskõik kuhu ka ei vaataks, hakkab silma inimeste/ametite/omavalitsuste vähene koostöövõimekus. Üks võimalusi ühiskonna sisemise kvaliteedi parandamiseks oleks just koostööst tekkiv sünergia. Täiskasvanutele on koostöö oskuse õpetamine keeruline. Tihti motiveerib vaid väline kompensatsioon. Seega oleks mõistlik hakata juba varasest east teadlikult koostööoskust arendama. Õppimine on liiga tihti individuaalne tegevus, kuid inimene on sotsiaalne loom ning armastab koos tegutseda. Kaaslastelt tulev innustus või konstruktiivne tagasiside on olulised motivaatorid ning suurendavad õpilase enda huvi teadmiste omandamiseks. Koostöö ei peaks piirduma ainult rühmatöödega, vaid senisest rohkem tuleks õpilasi juhatada nö päris elu juurde ja suunata koostööle kogukonnaga. Koostöö arendamine õppimises muudab kooli huvitavamaks ja suurendab koostööoskusi täiskasvanueas.
• Et kool oleks huvitav, võiks seal olla ka huvitavad ja karismaatilised inimesed, kes teevad oma tööd isuga. Praeguste õppekavade puhul kaob aga ka kõige motiveeritumal õpetajal aastatega viimanegi säde silmist.

Võimalikke lahendusi:

• Mahu vähendamine õppekavades – hetkel on õpetajad valiku ees, kas huvist lähtuv õpetamine või ettevalmistamine eksamiteks;
• Iga kolme aasta järel õpetajad puhkavad aasta aega ja tegelevad enesetäiendusega, võib-olla ka haridusarendusega laiemalt (saan ise ka aru, et arvestades meie majanduslikku olukorda on see absurdne ettepanek, aga ikkagi).
• Koolis oleks võimalik töötada kohakaasluse alusel inimestel, kelle põhitöö on mujal. Töötaksin ise hea meelega koolis, aga mitte 24/7, vaid näiteks 2h nädalas, et anda õpilastele just parim osa endast.