Leiame, et kooli on võimalik muuta huvitavamaks õppimismetoodika kas või osalise muutmisega. Et lisada õppepäevadesse harivaid üritusi, tuleks vähendada õppekavade mahtu. Teine murekoht on ürituste rahastamine – eraldada harivate ürituste korraldamiseks ja ringijuhtide tasustamiseks ka riigi tasandil vahendeid (siiani peamiselt omavalitsus), millega võiks vajadusel kaasneda aruandlus.
Mõned meie kooli praktikas kogetud õnnestunud ja lastele huvitavad ettevõtmised:
1. Kaasata erinevaid huvigruppe õppe praktilisemaks muutmisel:
- ette näha teatud arv harivaid koostööüritusi ettevõtete, riigi- ja teiste asutustega; näiteks projekt Sirguvad Söögisellid, kus Saarte Koostöökogu kaasas erinevaid koole, korraldades praktilisi töötubasid, õpilased kasvatasid ise köögivilju, mis hiljem hoidistati ja laadal müüdi (karjääriõpe, kodundus, kunst, tööõpetus); koostööprojektid Päästeametiga, Maanteeametiga, Tiigrihüppe Targalt Internetis, projekt Teater Maale, karjäärinõustamine, ettevõtete külastamine jt;
- teemapäevad, vajadusel koos väljasõitudega: näiteks looduspäev, kus loodusteadlased viivad läbi looduse õpitubasid, seeneteadlasega seenelkäigud; õppekäigud temaatilistel radadel (kohalik lubjarada); emakeelepäev (kirjakeele kasutamine eri ainetes, teatmeteoste kasutamisoskus, meeskonnatöö); spordipäevad tuntud sportlaste ja treenerite käe all; koostöö raamatukogudega (karneval, raamatunäitused, tunnid muuseumis); lektorid koolis külas;
- näituste korraldamine: õpilaste ja nende perede kaasamine (seenenäitus, puidust esemed, vanad koolikotid, fotod jmt); rändnäitused (KIK); raamatunäitused (rmtk-d).
3. Huviringid koolis – õpilasel pole sageli peale tunde midagi asjalikku teha, eriti ääremaal; kooli võimalus on leida ringijuhendajaid; eriti oluline on mitmekesiste võimaluste olemasolu 1. – 6. klassini, kelle koolipäev suhteliselt lühike. Näiteks osaleb meil mõni 1. kl õpilane 9 ringis (koorilaul, rahvatants, noorkotkad, spordiring, kunstiring, teadusring, meisterdamine, pühapäevakool, kandlering) ja tagasiside vanematelt on väga hea – laps ootab iga koolipäeva ning on mures, miks peavad olema küll koolivaheajad.
Huviringidest lähtuvalt ka üks tulevikuidee: Suurendada algklassides tasuliste kontakttundide arvu (praegu teeb selle töö ära pikapäevakasvataja, sest 1. - 6. klassini jätavad vanemad lapse nagunii peale tunde kooli); peamine eesmärk – tegevuste mitmekesistamine koolis:
Huviringidest lähtuvalt ka üks tulevikuidee: Suurendada algklassides tasuliste kontakttundide arvu (praegu teeb selle töö ära pikapäevakasvataja, sest 1. - 6. klassini jätavad vanemad lapse nagunii peale tunde kooli); peamine eesmärk – tegevuste mitmekesistamine koolis:
- kurdame laste vähese liikumisharjumuse üle – igasse koolipäeva kehaline kasvatus (sellest vähemalt 1 tund rütmika või tantsimine);
- kurdame vähese lugemisoskuse üle – igasse koolinädalasse kaks lugemise tundi;
- vajame aega loomingulisuse arendamiseks – üks loomingu tund nädalasse (kirjutame jutukesi, luuletame, joonistame, käsitöö jmt);
- kodutöid tehakse kodus vastumeelselt – igasse koolipäeva üks tund klassiõpetajale tugiõppeks (pooleli jäänud või koduste tööde lõpetamine, põnevad lisaülesanded, nuputamine, ristsõnad jmt);
- erinevad rühmas tegutsemise võimalused koos üksteisele esinemistega.
Teine tulevikuidee puudutab õppeainete lõimingut juba õpikutes, alustuseks kasvõi mõnes aines. Nt 9. kl õpib Eestit: eesti kirjanduslugu, sama periood eesti ajaloos, laulda muusikas sellest ajast pärinevaid laule, õppida kunstis kunstnikke, käsitleda geograafias majandust. Õppematerjalide koondamine ühte eri aineid sisaldavasse õpikusse hoiaks teise aine õpetaja kursis õpetatavaga ja õpilane looks seoseid palju kergemini. Või koostada õpikuid lähtuvalt läbivatest teemadest või väärtuspädevustest. Arvan, et kui tahame vabaneda liigsest ainekesksusest, peaksime alustama õppematerjalidest. Vaatamata suunistele õpetada õppekava, lähtuvad paljud õpetajad ikkagi õpikust – lihtsalt aega napib õpetajal, et ise veel õppematerjale kokku otsida ja paljundada.
Kolmas tulevikusuund, arvatavasti kõige olulisem, on õpetajakoolitus ja õpetajate täienduskoolitus. Meie koolides õpetavad suurepärased õpetajad, isiksused, pika tööstaažiga – paljud neist on siiani veendunud, et parimad õppevahendid on tahvel ja kriit ning tulusaimad õppemeetodid loeng ja harjutamine – sest siiani oleme saavutanud sellisel moel häid tulemusi. Kuni ei muutu õpetaja klassi ees, on ka parimate õppekavadega raske muutusi ellu viia. Ja kogenud õpetaja on ainekavade vähendamise järel ikka mures, kuidas saab ilma üht või teist teemat läbimata üldse haridust anda, seega lisab ta ärajäetud teemad ise tundidesse tagasi ning vähendamine on olnud taas asjatu – ühesõnaga – oleme jälle samas kohas. Süvendatud aineteadmistega töö võiks alata 7. klassist ja valikuga.
Kokkuvõttes on meil viis ettepanekut koolide huvitavamaks muutmiseks:
1. Õpetajakoolitus reaalselt toimima
2. Õppematerjalid soovitava tulemuse teenistusse
3. Õppemeetodite mitmekesistamiseks koolidele lisaraha ja aega (ÕK vähendamine)
4. Lastele hariduse andmisesse kaasata enam avalikkust
5. Vajalike ja mitmekesiste oskuste omandamiseks põhjalikum töö koolis
Soovime Huvitava Kooli nõukojale lennukaid, aga reaalsuses teoks saavaid ideid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar