Koolielu peab ajaga kaasas käima

Kaire Viil. Foto: www.ttu.ee.

Kaire Viil, Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledži humanitaar- ja sotsiaalainete lektoraadi juhataja, eesti keele lektor ja kahe põhikoolis õppiva lapse ema peab oluliseks, et iga noor saaks hea hariduse oma kodukohast, ametikoolis õppimine oleks vähemalt sama väärtustatud kui gümnaasiumiharidus ja õpetajad kasutaksid tänapäevaseid õpetamismeetodeid. 

Kuna maailm ning inimesed on muutunud, peaks ka koolielu ajaga kaasas käima. Eesti peredel peab olema kindlustunne, et kodukohast saadud haridus tagab võimalused edasiõppimiseks. Kui noor saab hariduse kodukohast, on tõenäolisem, et ta loob samas paigas ka oma perekonna. Seetõttu on tarvis, et igas Eesti maakonnas oleks võimalik lisaks gümnaasiumiharidusele omandada ka kodukohas perspektiivikat ametit nii kutseõppe kui kolledži tasemel. Kui piirkonnas on haritud inimesed, luuakse sinna tulevikus ka töökohti.

Praegu pole gümnasistid ning kutsekooli lõpetajad tööturul võrdsed. Arvan, et gümnaasiumi lõpetanul peaks olema valmisolek hakata tööandjaks kasvõi esialgu ainult iseendale. Selleks peavad kõik õpilased läbima asjaliku ettevõtlusõppe.

Ühiskonnas tuleb rohkem teadvustada, et ametikoolis õppimine pole hädavariant juhuks, kui gümnaasiumis toime ei tulda. Üle poole töökohtadest eeldab ju tegelikult kutseharidust, mitte akadeemilist tausta. Et kutseõppe mainet muuta, võiksid kooliõpilased käia mõnel päeval kutsekoolis erialatundides nn õpilasvarjuks. Siis veendutakse, et kutseharidus pole pelgalt nõrga akadeemilise võimekusega noortele.

Hoiakute muutmist tuleks alustada sellest, et teha koolitusi ka õpetajatele. Kursustel käimine on tihti sunduslik, mistõttu pole kooliõpetajad alati kursis sellega, mis tegelikult toimub väljaspool tema töökohta ja milliseid uusi oskusi nõuab tegelik tööturg või kõrgkool. Õpetajad vajavad koolitust ka sellest, kuidas on muutunud digimaailma põliselanikud ja milliseid õppemeetodeid tuleks digikodanikega enam kasutada ning millised õpetamismeetodid pole enam üldse tõhusad. Kes on pedagoogikat õppinud viimati eelmisel sajandil, pole võib-olla kursis sellega, et igas õppeaines on võimalik kasutada avastus- ning aktiivõppe meetodeid ning selliseid võtteid kasutades õpib iga laps hea meelega ning kindlasti väheneks ka koolist väljalangevus. Enneaegset õppetööst lahkumist ei saa Eesti endale üldse lubada, sest ainult targad kodanikud tagavad teve ja aruka ühiskonna. Madala keskmise koolihindega poiste ideaaliks ei tohiks olla Soome lihttööle minek.

Kooli pooleli jätnud noored tuleb hariduse juurde tagasi tuua ning nad peavad uuel katsel saama kõigepealt eduelamusi ning unustama kunagi koolis kuuldu selle kohta, et „nagunii sinust asja ei saa, ehk on aeg mõelda ametivaliku st kutsekooli peale“. Olen kuulnud ka juhtumeid, kui ebaõnnestunud matemaatikatesti kätte jagades antakse õpilasele üleolevalt irvitades kaasa ka mõne ettevõtte klienditeenindajaks tööle kandideerimise avaldus. Ebaedu tõttu pole ühelgi täiskasvanul õigust noort kiusata. Selle asemel võiks end häälestada sellele, et ka vigu tehes ning neid analüüsides on võimalik õppida ja uusi teadmisi saada. See on üks reflektiivõppe võimalus.

Üks turundustõdesid on see, et ole seal, kus on sinu tarbijad. Ka õpetajad ei peaks seetõttu sotsiaalvõrgustikesse upsakalt suhtuma. Kuna digitaalse lapsepõlvega inimestest kasvavad kahtlematult digikodanikud, siis võiks koolisüsteem ka virtuaalmaailma õppimise huvides ära kasutada. Noored suhtlevad suhtluskeskkondades hea meelega õpetajate, tugispetsialistide või koolijuhtidega. Kui lapsed sedaviisi ka uusi ainealaseid teadmisi saavad, on see kasulik ning töörahulolu pakkuv kõigile osapooltele.