Esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Tiiu Kuurme: Õppimise mõistmisest (3.osa)


Kooli huvitavamaks muutmine sõltub väga palju sellest, kuidas me õppimist mõistame. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on kirjutanud artikli „Õppimise mõistmisest“, kus ta selgitab eri viise õppimise olemusest arusaamiseks ning tutvustab nii ajaloolisi kui tänapäevaseid levinumaid õpikäsitusi. Täna avaldame artikli kolmanda osa. Esimest ja teist osa saab lugeda siit ja siit.


III „Aita mul teha seda ise.“ Õppimine reformpedagoogilistes suundumustes

Maailma-ajalooliselt teatakse perioode, mil üks kui teine idee ringleb tuulekiirul üle kontinentide ja võlub enesele rohke kaaskonna. Ka pedagoogika ajaloos on olnud selline kuldaeg, taustaks toonane hüppeline inimest uurivate teaduste areng, rahulolematus ühiskondliku elukorraldusega ja plahvatuslik uute mõtte- ning loomesuundade teke. See aeg oli 20. sajandi esimesed aastakümned. Vaadates nüüd tagasi ajadistantsilt, leiame neil aegadel kogu värvikirevuses oma elu elamas kõik ja veel rohkemgi, mida nüüd Eestis soovitakse koondada nimetuse alla uus õpikäsitus. Ainult et arvuti asemel oli arvelaud või siis pärlitest kokku seatud kuubik. Nii on vaid ring täis saamas, ning tublides otsingutes taaskord pühitud tolm ideedelt ja praktikatelt, mil õppimises otsiti ja leiti inimene.

Õppimine loomupärasel inimese tunnetusprotsessidele kohasel viisil leidis käsitlust juba pedagoogika ajaloo suurmehe Comeniuse töödes 17. sajandil. Lapsest ja inimesest üldisemalt lähtuvaid õppimise viise on kirjeldatud järjepanu teistegi pedagoogika klassikute töödes nagu Rousseau, Pestalozzi (käsi, süda ja pea), Fröbel. Ent tegelikkuses jäi valitsema päheõppimist õppimiseks pidav kirjasõna-kool.

Reformpedagoogiline tähistas koondnimetust kõigile 20.saj. alguse otsingutele, kuidas teostada elupraktikas idee uuest koolist, mida inspireerisid teisenenud arusaamad lapsest, inimesest, ühiskonnast, õppimisest ja kasvatusest. Neid ideid tingis ja toitis tugev rahulolematus skolastilise karmi tuupimiskooliga ja erutavad avastused nii psühholoogias, tärkavas sotsioloogias kui üldisemas mõtteloos. Taasavastati ka vanad pedagoogikaklassikud. Peaaegu kõigi reformpedagoogiliste suundade eesotsas olid jõulised idee-inimesed, kellest enamus oli enese jaoks eelnevalt tuletanud oma arusaama inimese maailmas toimimisest, elamise mõttest, lapsest ja ka koolist. Ka kriitiline vaade valitseva koolimudeli osas oli neil enam-vähem sama: kool ei arvesta lapse eakohasusega, õppimine on peamiselt verbaalne ja toimub sunniviisil, vähe on käelist tegevust, kunste, suhtlemist, mängu, praktilist tööd. Lapse isiksus ja anded võivad jääda kängu. Sooviti teha kool elusamaks, sõbralikumaks, loovamaks, lahkemaks, isiksuse eripärasid ja laste lapsepõlve arvestavaks, arenguperioodidele kohaseks, avada uksed ümbritsevale maailmale. Taheti õppida lähemalt tundma viise, kuidas lapsed õpivad ning korraldada koolielu sellest tulenevalt. Kooliuuenduspüüdlustes lähtuti valdavalt sellest, kuidas mõisteti inimest, lapse arengut ja täisväärtuslikku elu. Majanduse huvide osas leiti, et parimal võimalikul viisil areneda saanud inimesed edendavad parimal viisil ka majandust. Poliitiliselt kaldusid mõned reformpedagoogid vasakpoolsusse, ent enamus säilitas neutraalsuse. Üheski reformpedagoogilistest ideedest lähtuvas koolis lapsele numbrilisi hindeid ei pandud vähemalt põhikooli lõpuni.

Esimesi õppimise mõiste ümbersõnastajaid oli suur Ameerika mõtleja ja tänane pedagoogikaklassik John Dewey. Ta kuulus ameerika pragmatistliku filosoofia esindajate sekka, kelle jaoks teadmine oli suhteline ja tõeks loeti see, mis tõestas oma toimivust tegelikkuses. Dewey jaoks areneb laps tegelikkust erinevatel viisidel kogedes ning probleeme lahendades, milles tärkab mõtlemine. Koolist pidi saama väike ühiskonna mudel, kus on võimalik harjutada üheskoos tegutsemist, demokraatlikku juhtimist ja otsustamist, uurimist ja tegutsemist. Inimene on loomult aktiivne ja õpib tegutsedes (learning by doing). Õppimise üldeesmärgiks loeti üha lisanduv võime vaimseks kasvuks. Intellektuaalne teadmine ning kompetentsused kujunevad praktiliste kogemuste, probleemide lahendamise, tervikõpetuse, rühmatöö ja demokraatlike eluvormide kaudu. Nn. progressiivseks pedagoogikaks nimetatud mõtetest ja algatustest kujunes Euroopas töökooli liikumine, millest sai inspiratsiooni ka eestlane Johannes Käis.

Töökooli-liikumises nähti õppimist kui plaanipärast tööprotsessi, kooliklassi kui sotsiaal- eetilist õpikeskkonda, õpetajat kui isetegevusliku tööprotsessi saatjat. Õppimise viisideks said meeskonnatöö, kogemuste saamine tööd tehes, koduloolisuse ja eluläheduse printsiip. Taotleti, et inimene saaks iseseisvaks oma õppimise suunajaks-juhtijaks. Kooli juurde võisid kuuluda kooliaed, põllud, ateljeed, töökojad.


Tuntuimad 20. sajandist pärit ajaproovile vastu pidanud reformpedagoogilised suunad

Kuigi koolipingi-õppimine ning töö tekstidega säilis mingil moel kõikjal, muutus kool samas mitmevärviliseks rohkete haaravate toimingutega kohaks, kus kutsuti lapsi huvitavatele teada saamise seiklustele ja näidati tavaliste eluavalduste taga olevaid suuremaid seaduspärasusi. Nii tekkiski huvitav kool tänu mitmekesistunud õppimise viisidele ja avanemisele ühiskonda.

Montessori laps loob end ise oma sisemiste jõudude abil, olles igal eluperioodil millelegi eriliselt tundlik ja arendatav. Lapsi õpetas teadlikult ette valmistatud keskkond, kus leiti eest rohked spetsiaalseid arenguvajadusi järgivad õpivahendid. Teisisõnu, lapsest sai oma õppimise peategelane. Õpetaja on Montessori õpikeskkonnas armastava tähelepaneliku vaatlejana laste tegevuste ja õpivahendite vahendaja ning õhkkonna looja. Aegadega on Montessori-pedagoogikas välja arendatud õppevahendite sarjad aistingute, koordinatsiooni, keele, korra, kommete ja abstraktse mõtlemise harjutamiseks, ent ka kultuuri ja looduse tundmaõppimiseks. Õppimise printsiipideks hubases ja rohkete õppevahenditega varustatud õpikeskkonnas on vabad valikud, isetegevus, individuaalne õpirütm, spontaanne distsipliin, grupid erivanuselistest lastest, individuaalne ja rühmatöö, võistluse, hindamise ja karistuste puudumine. Montessori-koole leidub kõikjal üle maailma.


Freinet`-laps on katsetav uurija, kes vajab erinevaid tegevusvõimalusi pakkuvat keskkonda, tahab teha mõtestatud tööd ja vajab täiskasvanu abi. Kool pidi olema lapse elu tsentrum, mille motoks õppimine elu kaudu ja elu jaoks, peamiseks väärtusi loovaks tegevuseks töö, mille kaudu inimene muudab looduse kultuuriks. Teadmine luuakse spontaansetes avastustegevustes, kusjuures õppimisprotsessis antakse mitte teadmisi, vaid vahendid, millega ise teadmine luua. Tähtsaimad Freinet’-pedagoogikale omased elemendid olid õpetuse ühine planeerimine, uurimine, vabade tekstide kirjutamine ja trükkimine, enesehindamine, oma töötulemuste esitamine klassile, vastutusvaldkondade jagamine, klassi nõukogu õpilaste omavastutuse organina ja palju muud. Kool oli sotsiaalne organism, milles peamise oskusena õpiti vastutust. Kõige eredamalt praktiseeriti tänases sõnastuses sotsiaalkonstruktivismiks nimetatud õppimise viisi (niisiis käis praktika mõiste eel) neil aegadel just Freinet`-koolides ja seda tehakse ka praegu. Liikumine on levinud ülemaailmselt kõigile kontinentidele.

Laps vabas alternatiivkoolis on vaba, aktiivne, uut teadmist otsiv, sotsiaalne ja loov. Täiskasvanuga koos võetakse vastutus koolis toimuva eest. Õppimises öeldi lahti formaalsetest ettekirjutistest, saavutuste sunnist ja konkurentsi survest. Õpitakse mitmesugustel viisidel paindlikes laste gruppides, soositud on loovust ja avatust soosivad õppemeetodid ning ainepiire ületav õppimine. Vabakoole on kõige rohkem Taanis, ent ka Hollandis, Saksamaal, teistes Skandinaaviamaades, Austrias, Belgias ja ka Ameerikas.

Waldorfkooli laps areneb 7-aastaste tsüklite vahetudes, olles tundlik ja vastuvõttev just sellisele teadmise esitamise viisile, mis tema arengufaasis teda kõnetab. Õppimine toimub suures osas läbi kunstiliste tegevuste, hõlmates nii sõna, kujundi, värvid, helid, liikumise. Maailma nähakse suure kosmilistele seaduspärasustele alluva tervikuna, kus omavahel põimuvad nii mineraalide, taimede, loomade kui inimeste maailm. Õppimine waldorfkoolis toimub fenomenoloogilisel printsiibil, see tähendab ilmingutega järkjärgulise kohtumise ja elamuste kaudu kuni abstraktsete arusaamade tekkimiseni. Algselt lastakse lapsel nii kirjatähti, arvude maailma, taimi kui füüsikaseadusi jm. kogeda kas läbi kujundi või eheda kogemuse, näidates kätte selle kuuluvuse suurematesse tervikutesse. Siis lapsed taasloovad oma kogemusi nii piltides kui sõnas ja suudavad õppimise edenedes ning suuremaks kasvades kõike märgata ning väljendada juba ka mõisteliste abstraktsioonidena. Ka see on laadilt oma maailmapildi konstruktsioon, milles tuntakse end aktiivse osalejana.

Teised ajaproovile vastupidanud reformpedagoogikast lähtuvad koolitüübid nagu Landschulheim (maa-kool-kodu), Reggio Emilia lasteaiad, Jena-plaan-koolid ning efterskoolid (Taani) rõhutavad eriliselt sotsiaalset õppimist ja kooli kui võimalikult täiuslikku väikeühiskonna mudelit, milles õpitakse elama rahumeelset produktiivset elu inimühiskonnas ja uskuma iseendasse. Reformpedagoogiliste koolide kujunemisloo katkestasid totalitaarsed režiimid ja Teine Maailmasõda, ent rahuaegade tulles ärkasid need suunad taas ellu ja kujunesid vabades ühiskondades pedagoogilisteks oaasideks, millest aegade edenedes leidsid suurt inspiratsiooni ja metoodilist rikkust ka riigikoolid.

Uuena sündis 1960.-1980. aastail paljusid ideid hõlmav avatud õpetus, mille aluseks oli humanistlik inim- ja arengukäsitus ning teadmise suhtelisuse rõhutamine. Õppida sai kõikjal, kool suunas ja juhtis lapse õppimist, koondas ja süstematiseeris lapse kogemusi, aitas sellest kujuneda teadmistel. Töö toimus kooliklassis teadmiskeskustes, ent ka väljaspool klassituba. Eestis tunneme seda Hea Alguse liikumisena, mille väga suur potentsiaal kogu eesti kooli uutele alustele seadmisel on paraku siiani kasutamata, liikumine ise on jäänud meil nišialgatuseks, mujal aga hõlvanud ulatuslikult algkooliastme ja ka jõudnud põhikoolidesse.


IV osa: Pedagoogiline maailm täna kui õppimise kodupaik



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar