reede, 16. jaanuar 2015

Tiiu Kuurme: Õppimise mõistmisest (2.osa)


Kooli huvitavamaks muutmine sõltub väga palju sellest, kuidas me õppimist mõistame. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on kirjutanud artikli „Õppimise mõistmisest“, kus ta selgitab eri viise õppimise olemusest arusaamiseks ning tutvustab nii ajaloolisi kui tänapäevaseid levinumaid õpikäsitusi. Täna avaldame artikli teise osa. Esimest osa saab lugeda siit.


II Levinumad õpikäsitused pedagoogika ajaloos

Levinumatest õpikäsitustest rääkides tuleksid kõneks biheivioristlik, humanistlik-kogemuslik, kognitivistlik ja konstruktivistlik õpikäsitus.

Biheivioristlik õpikäsitus (inimene on teadmisi säilitav mahuti) sõnastati seoses empiristliku loodusteadusliku mõtteviisi võidukäiguga ka inimest uurivates teadustes. Sedalaadi vaade hakkas jõudsalt arenema 20.saj. künnisel, kus teaduslikkuse kriteeriumiks sai objektiivsus ehk hakati lugema spekulatsioonideks sedalaadi teadmist, mis kujunes pelgalt enesevaatluse ja filosofeerimise pinnalt. Igasugune teadmine eeldas faktilisust, vaadeldavust, mõõdetavust, dokumenteeritavust ja statistilist töötlust. Inimkäitumist nähti skeemina, milles stiimulid kutsuvad esile reageerimise. Õppimise uurimises keskenduti objektiivselt vaadeldavale välisele käitumisele ja selle mõjutamisele. Meile on see üldteada piitsa-prääniku võttena. Nii loomade kui inimeste õppimine loeti suuremas plaanis alluvat samadele seadustele. Loomkatsetest saadud järeldused kanti üle inimestele ehk välistati inimese subjektsus, individuaalsus ja mõttetegevus. Aluseks sai positivistlik teadmiskäsitus, mille järgi teadmine on objektiivne, tõestatav, testitav, invariantne ehk muutumatu igasugustes oludes. Üks biheiviorismi tuntumaid esindajaid, Burrhus Frederic Skinner arendas välja instrumentaalse õppimisteooria, mis argimõistes oleks õppimine katse-eksimuse meetodil. Õpetaja osa oli esitada õpitav positiivsete stiimulite vormis, mis viiks soovitud tulemusteni. Hindamises tõusis esiplaanile kõige mõõdetavus ja numbrilised hinded. Õppeainet pakuti sobivaks arvatud portsjonitena, õppimine oli tervikuna reeglistatud väljastpoolt õppijat. Õpetus on õpetajakeskne ja tema vastutusel.

Biheiviorismi on kritiseeritud argumentidega, mida on pakkunud lisanduv teadmine õppimisest ja inimese muudest vaimsetest tegevustest. Kõigepealt oli nähtud inimest lihtsustatud viisil kui programmeeritavat masinavärki. Tema enese eesmärgid arvesse ei tule. Väliste stiimulite rõhutamine on toonud kaasa õpilaste huvitumise hinnetest, ent mitte õpitava sisust. Õppimine toimub lahus kontekstist, kuhu õpilased kuuluvad. Üksi selle tunnistamine, mida on võimalik mõõta, tingib paljude oluliste inimkultuuri varjundite ja elu peenemate ilmingute väljajäämise õppimisväärse teadmise seast.

Kognitivistlik õpikäsitus (inimene on teadmiste siseeluline töötleja ning mõtestaja) leidis sõnastamist kognitiivse psühholoogia arenedes 1960. aastail. Mõiste ise tähistab inimese võimet tunnetada toimuva seaduspärasusi (cognitio). Tuntuimateks esindajateks kujunesid Jean Piaget, Jerome Bruner, Albert Bandura. Kuigi tunnistati inimese iseseisvaid mentaalseid protsesse, nähti teadmist endiselt olevat väljaspool inimest, objektiivsena ning teadvusest sõltumatuna. Uurijaid köitsid inimajus toimuvad protsessid informatsiooni töötlemisel, mõistmise sisemised struktuurid, mõtlemisprotsessid ja intellekti osa mitut laadi oskuste kujunemisel. Informatsiooni vastuvõttu, selle mõtestamist ja säilitamist nähti nüüd terviksüsteemina. Inglise uurija Frederick Bartlett, uurides õppimise ja mälu seoseid, võttis toimuva selgitamiseks kasutusele skeemi mõiste. Ta väitis, et läbielatud kogemused ja mälusse talletatud teadmine organiseeritakse sisemiselt aktiivselt ringi, mille tulemusel kujunevad teadmistervikud ehk skeemid, mis aitavad inimesel mitmetes olukordades orienteeruda. Õppimine on informatsiooni töötlemise ja samas ka uue teadmise ülesehitamise protsess: väljast saadud mõjutused töötatakse aktiivselt ja iseseisvalt läbi. Tunnetusprotsessides on oma osa ideedel, soovidel, motiividel ning tahtel. Uue informatsiooni ning muude mõjude toimel skeemid muutuvad ehk inimene õpib.

Humanistlik-kogemuslik käsitus õppimisest (inimene on rikkalike sisemiste potentsiaalidega ainukordne, arenev ja loomisvõimeline olend). Kogemuslikult on järeltulevad põlved õppinud elamise kunste läbi inimajaloo. Kogemuste taasmõtestamine õppimisega seoses sai alguse uushumanismi aadetes, kui püüti sõnastada õppimise loomulikke eeldusi mõningase romantistliku paatosega. Ideaalideks olid pikas ajalooliselt kujunenud humanistlikus mõtteviisis veendumus inimese arenguvõimest, tema kõigi võimete õilistumisest, vaimsest kasvust, vabadusest, loovusest. Kaugemas minevikus esindasid sellist usku inimesse Goethe, Rousseau, Pestalozzi, hilisematel aegadel reformpedagoogid ja humanistliku psühholoogia esindajad eesotsas Carl Rogersiga. Siitpeale lisandus õppimisnägemusse inimese eneseteostuse ja iseseisvuse mõõde. Õpilane peab saama ise kogeda ja omi järeldusi teha, „loovus õitseb vabaduse atmosfääris”, rõhutas Rogers. Taani humanist ja Taani nüüdisaegse hariduse vaimsete aluste rajaja Nikolaj Grundtvig rõhutas elava sõna ja mõjusuhte tähendust, kus õpetaja ja õpilane on võrdsete positsioonis. Tähtsaim õppimist saatev väärtus oli tema (ja ka tänaste Taani vabakoolide) jaoks vabadus, mis loob loomuliku dialoogilise õppimise eeldused. Kooliõpetuses peab saama nähtavaks, et õppimine on elu jaoks, nii kuulub õppimisse ka katsetamine ja seotus eluga väljaspool kooli. Milline on õpitav teadmine, polegi nii tähtis kui läbielatud õppimisprotsess ise. Kogemus on tänaseni humanistide peasõnaks, nii ka õppija õigus vabalt suunata ise oma õppimist. Õpetaja toetab, aitab, suunab. Õppimises sünnivad uued kogemused, millest on võimalik õppida eluks tähenduslikke asju. Eesti kasvatusfilosoof Airi Liimets määratleb õppimist järgmiselt: õppimine on iseenda loomine kultuuris ja kultuuri loomine iseendast. Tähendab see piiride avardumist nii inimese sisemaailmas kui ka laiendab inimene oma piire väljapoole, kodustades enesele kultuuri avarusi ning sügavusi. On vahe, kas elatakse õppides või õpitakse kellegi-millegi jaoks, nii eristab Airi Liimets tema sõnul truud õppijat ja tusast õppijat.

Püüdes haarata õppimise kõige erinevamaid mõõtmeid on 60. kuni 80. aastail tegutsenud maailma tippteadlasi koondanud Rooma Klubi sõnastanud õppimise järgnevalt: õppimine on personaalne, sotsiaalne ja keskkondlik tegevus, mis rõhutab iniminitsiatiivi, haarates inimese sisemisi (intra human), inimestevahelisi (inter-human) ja inimesest väljaspool asuvaid (ekstra-human) aspekte, mis on vajalikud muutuste maailmas elamiseks.

Tänapäevastes Õhtumaistes kultuurides kõige enam aktsepteeritud konstruktivistlik ja sotsiaalkonstruktivistlik õppimiskäsitus on välja kasvanud kõigest eelpool kirjeldatust. Vastandudes biheiviorismile, kuivõrd see kogeti selgelt ebapiisavaks, ning toetudes kognitivistlikule ja humanistlik-kogemuslikule arusaamale õppimisest, samuti jätkuvatele õppimise uuringutele, on õppimise mõistmisse kaasa haaratud järjest enamaid tahke.


III osa: „Aita mul teha seda ise.“ Õppimine reformpedagoogilistes suundumustes
IV osa: Pedagoogiline maailm täna kui õppimise kodupaik

1 kommentaar:

  1. Põnev lugemine. Ühel hetkel tekkis huvi, kas kõiksugu käsitlustes ka õue mainitakse? Jah, õhes kohas on sõna 'õue'. Ma ootan õuesõppe kaasamist Huvitava Kooli mõtetes ja tegudes. Viljandis on hea näide kuidas veeallikate väärtustamisega lõimiti lisaks keskkonnakaitsele veel muusika, luule, kunst ja rahvuslik käsitöö! Aga allikas on teadupoolest õues! Väga huvitav!

    VastaKustuta