Esmaspäev, 25. jaanuar 2016

Jälle üks uuring! Kas kodutööde uuringut oli vaja?



 Eve Kikas, Tallinna Ülikool

Olen kuulnud arvamust, et haridussfääris on uuringuid juba nii palju tehtud,  et kõik peaks olema ära uuritud ja tuleks lihtsalt tegutseda. Samuti on väidetud, et teaduslik lähenemine ja kvantitatiivsed analüüsid haridusvaldkonda ei sobi, sest nähtused on keerulised, erandeid palju ja leitu ei anna kasutatavat infot.  Veelgi enam – toetuda tuleks talupojamõistusele, meie endi tavakogemustele, sest oleme ju kõik koolis käinud ja teame kuidas need asjad käivad. Samas, kui mõelda – kas ühiskond on selline nagu siis, kui meie koolis käisime? Kas kool ei ole muutunud (ei peaks muutuma)? Ja kui on, siis ei saame teada, kuidas uutes tingimustes lapsi kõige efektiivsemalt õpetada-kasvatada?

Vajadus uute uuringute järele on olemas. Kultuuridevahelised uuringud on näidanud, et sama tegevusviis (nt kontrolliv kasvatus) omab erinevat mõju eri aegades ja ühiskondades (nt autoritaarses vs demokraatlikus). Seega ei piisa lihtsast teiste maade tulemuste üldistamisest.

Nüüd siis kodutööde uuring. Küll suhteliselt väike valim ja ühekordne, kuid see-eest mitmekülgsete hindamisviiside ja osalejatega – küsitleti laste vanemaid ja õpetajaid, jälgiti reaalajas lapsi nende kodutööde täitmise ajal, testiti nende teadmisi, vaadeldi tunde.  Viidud läbi Eestis nüüd ja praegu. Kas uuring andis uudseid tulemusinii, et saaks öelda – jah, seda me enne ei teadnud, aga see on oluline? Kas üldse ja mida siit järeldada? Eelnevatel kuudel on erinevad uurijad andnud ülevaateid mõningatest  nii õpilaste, õpetajate kui vanematega seotudleidudest. Kas see oli uudne või ootamatu, seda võis igaüks ise otsustada. Kohatised vastuolulised tulemused kinnitasid vajadust komplekssete uuringute järele – kasutama peaks erinevaid andmekogumise viise ja uurida tuleks kõiki osapooli:lapsi, nende vanemaid ja õpetajaid. Järgnevas käsitlen erinevatel meetoditel saadud tulemusi kodutööde eesmärkide, nende tutvustamise ja individualiseerimise kohta.
Miks antakse kodutöid? Kasutamata võimalused
Õpetajate ja õpilaste arvamused sellest, mis on kodutöö andmise eesmärgid, läksid üllatavalt hästi kokku. Üllatav oli leid juba seetõttu, et õpetajatelt küsiti üldisemalt:kolme eesmärki, miks kodutöid antakse, õpilastelt konkreetse kodutöö kohta. Valdav osa õpetajaid (seejuures oli neid protsentuaalselt rohkem teises kui seitsmendas klassis) nimetas kodutöö eesmärkidena kordamist, harjutamist, konkreetse oskuse õppimist ja  tunnis pooleli jäänu lõpetamist. Seda paljud lapsed ka tunnetasid. Neid eesmärke kinnitasid ka vaatlused. Seega võib, arvestades erinevatel meetoditel ja erinevate informantide kaudu saadut, järeldada, etkodutööde andmise põhieesmärgiks on kordamine, harjutamine.
Mõnevõrra nimetati ka teisi eesmärke nagu õpioskuste toetamine, koostööoskuste arendamine, koostöö koduga. Paradoksaalne oli aga leid, et ainult seitsmendas klassis  nimetati huvi ja uudishimu tõstmist kui ühte kodutöö andmise eesmärki. Kas teises klassis oletatakse, et huvi on niikuinii olemas või kas vanematel õpilastel see puudub niivõrd suurel määral, et on hakatud ka sellele aspektile mõtlema? Kuigi juba aastakümneid rõhutatakse vajadust toetada õpilaste iseseisvust ja klassitegevused on selles suunas ka muutunud, siis tundub, et kodutöid andes ei julgeta anda õpilastele vabadust ise tegutseda. Kodus toimivad samad õppimise seaduspärasused nagu koolis, ka seal saab edukalt õppida vaid siis, kui ollakse motiveeritud tegutsema. Tundub, et see unustatakse aeg-ajalt ära. Kui tunnitegevused (metoodikad) on muutunud – eelkõige selles mõttes, et kasutatakse järjest erinevamaid tegevusi, olenevalt õppimise eesmärkidest, siis kodutööde sisu ja vorm tundusid olevat pigem traditsioonilised kordamisele suunatud.
Õpilaste vastustest hakkas silma, et 36% teise ja 12% seitsmenda klassi õpilastest ei teadnud kodutöö eesmärki. Teise klassi õpilased ei oska veel järeldada eesmärkide kohta, kui nendest otseselt ei räägita, seega võivad need ei-tea vastused viidata sellele, et õpetajad kodutöid piisavalt sisse ei juhata. Just 2. klassis on ülesannete olulisuse ja kasuteguri selgitused hädavajalikud. Kui õpilased tajuvad, et kodutöö eesmärk on lihtne kordamine-harjutamine või kui nad ei oska oma tegevust ja selle eesmärke mõtestada, ei pruugi nad kodutöö tegemisel väga aktiivsed ja motiveeritud olla. Nii selguski, et õpilaste põhilised emotsioonid kodutööde teostamise juures olid väsimus ja igavus ning kõige harvem kogeti elevust. See on igati oodatav tulemus, kui tehakse tööd, mille mõttekust ei tunnetata. Seega tundub siin olevat mõtlemise koht – kodutöid on kindlasti vaja anda, kuid need võiksid olla suunatud pigem  autonoomse, ennast juhtiva õppija arendamisele, mitte ainult koolis õpitu kordamisele.   

Mida tähendab kodutööde eesmärkide selgitamine? Vastuolu küsitluste ja vaatluse vahel
Vastates kodutööde andmise protsessi kohta, väitsid ligi pooled õpetajad, et nad selgitavad koduse töö eesmärki ja koduse töö juhised loetakse klassis koos läbi, kas enamasti või alati. Sama palju õpetajaid väitis end arutlevat kodutöö lahendamiseks vajalike õpioskuste, teadmiste või materjalide üle alati või enamikes tundides. Samas vaatlused neljakümne viies tunnis, kus kodutöid anti, seda ei kinnitanud – kodutöö eesmärki ning juhiseid selgitati ligi 18% tundidest ning veel vähem (9% tundidest) arutleti õpilastega kodutööde teostamiseks vajalike õpioskuste, teadmiste ja materjalide üle. 
Muidugi võisid vastuolud olla osaliselt tingitud sellest, et vaadeldi ühte tundi ja see võis olla just see, kus ei olnudki vaja midagi selgitada. Võib ju olla, et õpetajad on kodutööde eesmärgid veerandi alguses ära põhjendanud ja hiljem seda ei korda. Siin võib aga meenutada õpilastelt kuuldut – üle kolmandike teise klassi õpilastest (ja 12% seitsmenda klassi õpilastest) ei osanud konkreetse kodutöö eesmärki välja tuua. Õppimise seisukohalt on aga tähtis see, mida õpilane tajub. Need tulemused tõstatavad küsimuse, mida õpetajad kodutöö selgitamise all mõtlevad.Samuti viitavad vajadusele pikaajalisema uuringu järele, sestjust vaatlusi oleks võinud läbi viia mitmekordselt ning pikema aja vältel.

Mida tähendab õppetöö individualiseerimine? Vastuolu küsitluste ja vaatluse vahel
Kui küsida õpetajatelt, kui sageli nad oma õppetegevusi individualiseerivad vastavalt õpilaste huvidele, oskustele ja muudele iseärasustele, vastavad nad enamasti, et teevad seda sageli. Kodutöödega seoses võiks individualiseerimine tähendada, et erinevatele õpilastele antakse kodutöid vastavalt nende huvidele ja oskustele. Küsimustiku küsimustele vastas 60% õpetajatest, et annavad kodutööde tegemisel valikuid, mis väljendub näiteks erinevates teemades, ülesannete tüüpides, raskusastmes, mahus või vormis, kuidas kodune töö esitada. Vähem, kuid siiski arvestatav hulk õpetajaid (38%) väitis, et individualiseerivad koduseid ülesandeid. Individualiseerimisena nimetati, et  kodutöö jääb neile, kes klassis ülesandeid valmis ei jõua või et antakse tublimatele täiendavaid ülesandeid ning veel lisaülesandeid neile, keda valmistatakse ette olümpiaadideks.
Õpetajate tunnivaatlused näitasid mõnevõrra teistsugust pilti. Vaid kolm õpetajat andsid eraldi ülesande neile õpilastele, kes tunnis tööd ei lõpetanud. Teistes klassides said kõik õpilased ühesuguse kodutöö.  Sama tendents ilmnes ka ühes meie varasemas uuringus, kus võrdlesime õpetamistegevusi eesti ja soome esimeste klasside lugemistundides ning kus selgus, et kui kaheteistkümnest vaadeldud klassist Soomes individualiseeris õpetaja tegevusi viies, siis Eestis mitte üheski vaadeldud 21 klassist. Individualiseerimiseks loeti neid tegevusi, kus õpetaja andis mingile konkreetsele lapsele teistsuguse ülesande (k.a kodutöö) kui ülejäänud klassile. Ka need vastuolulised tulemused viitavad vajadusele edasi uurida, mida erinevad õpetajad individualiseerimise all mõtlevad.

Mida siit järeldada?
Inimesed interpreteerivad olemasolevat infot, toetudes enda uskumustele, eelnevatele teadmistele ja kogemustele, mis õpilastel ja täiskasvanutel on erinevad. Termineid „konstruktivism“ ja „konstruktivistlik õpetamine“ on mõtestatud erinevalt, vahel seostades konstruktivistlikku õppimist vastava õpetamisega. Tegelikult, kui lähtuda sellest, et õppimine tähendab uue informatsiooni vastu võtmist, interpreteerimist, säilitamist ja hilisemat kasutamist, on igasugune õppimine (individuaal)konstruktivistlik – õppija loob enda teadmised ise – ning pole tähtis, kas õpetamine on õpetajakeskne või õppijakeskne või koos kaaslastega. Õppija seisukohalt on ainuoluline see, kuidas tema infot tajub ja mõtestab. See tähendab, et ei piisa sellest, et uuritakse õpetajaid (või lapsevanemaid) – selline lähenemine annab teavet õpetaja ootustest, plaanidest, tema poolt interpreteeritud tegevustest, kuid ei anna infot selle kohta, kuidas need tegevused õpilase poolt vastu võetakse.
Kodutööde uurigu tugevuseks oli just kompleksne disain ning see, et küsitleti-vaadeldi nii õpilasi, nende vanemaid ja õpetajaid. Selgusid probleemid (nt kodutööde liigne ühetaolisus, nende eesmärkide mittemõistmine osade õpilaste poolt, õpilaste väsimus ja tüdimus), millele võiksid enda tööga seoses mõelda õpetajad, kuid sügavamalt kindlasti  õpetajate koolitajad. On selge, et selle uuringu andmeid tuleb edasi analüüsida, minnes lähemale õpilase tasandile. Näiteks oli artiklites kirjutatud keskmistest, ent huvitav oleks vaadata, kuidas langevad kokku õpetaja ja tema klassi õpilaste arvamused, kuivõrd õpilaste emotsioonid on seotud õpetajate tegevuste ja eesmärkidega jne. Uuringu puuduseks on see, et näitajaid on uuritud ühekordselt. Arengut ja näitajate omavahelisi mõjusid saab uurida vaid longituudselt. Siit järeldub praktiline tõsiasi – õppimise ja õpetamisega seotud valdkonda on mõistlik uurida kompleksselt, kirjeldades kõiki osapooli ja keskkondi, kasutades erinevaid hindamisviise, hinnates nähtusi mitmekordselt ja rakendades keerukaid statistilisi analüüse. Sellised uuringud vajavad pikaajalist finantseerimist, mis tähendab, et rakenduslikke tulemusi on raske saavutada täna levinud ühekordsete lühiajaliste projektide kaudu.  
Üks võimalus leitust edasi minna on ka õpilasi täpsemalt intervjueerida. Kirjalikud  küsimustikud sisaldavad enamasti valikvastuseid, avatud küsimustele kiputakse,kas üldse mitte vastama või tehakse seda lühidalt. Intervjuudest saaks sügavama ja mitmekülgsema pildi. Lõpetuseks esitan osa minu vestlusest kolmandas klassis õppiva lapselapsega. Laps õpib koolis, kus kodutöid antakse sageli ning aeg-ajalt on temagi kurtnud väsimust ja tüdimust neid tehes. Vestlusest koorus aga üpris mitmetahuline pilt, mis kinnitas seda, et innustunult õpitakse siis, kui tuntakse ennast hästi, kui õpitav on jõukohane ning on võimalus ka endal  otsustada, kuidas ja mida teha. Samuti viitasid vastused sellele, et kodutöid andes on võimalik seda olukorda saavutada.   
Mina (M): Räägime natuke kodutöödest. Mida sa arvad, kas need on huvitavad või igavad?
Tema (T): oleneb kodutööst.
M: Missugused on huvitavad?
T: Need, mis antakse pikema aja peale. Kui ma saan mõtelda, mida teha, otsida arvutist materjale ja pilte, lugeda ja töö kokku panna. Kui ma saan ise oma tööd kujundada, see on nii vahva!
M: Kas õpetaja ütleb, mida te peate tegema?
T: Ta annab teema, aga meie saame ise valida, mida me täpsemalt teeme. Ta räägib, kust materjali otsida.
M: Aga missugused kodutööd on igavad?
T: Need, mis on rasked ja millest ma aru ei saa. Aga mõnikord on olnud ka nii, et isa seletab mulle need tööd ära nii, et ma aru saan  ja siis nad on olnud täitsa huvitavad.
M: Kui sa mõtled tagasi kodutööde tegemisele, siis mis tunne sul nendega seoses meenub. Kas see on rõõm, huvi, elevus, igavus, tüdimus või veel midagi muud?
T: Oleneb sellest, kuidas päev enne on olnud. Mõnikord olen ma koolist tulles nii väsinud, et ei jõua ega taha midagi teha. Kui nii ei ole, on kodutöid täitsa huvitav teha.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar