Reede, 18. märts 2016

(Bioloogiline) mitmekesisus ehk kuidas panna õpilased innustuma?

Entusiasmiga õpetajatööd tegevad inimesed on õppe huvitavaks muutmise poole püüelnud ajast aega. Kuid õppuritel on erinevad huvid ning leidub ka teatud eluperioodil suisa huvituid. Samas ei saa ega peagi õppimine olema igal ajahetkel kõigile huvitav. Siiski tasub kooli huvitavamaks muutmise vajadust silmas pidada igal kooliga seotud inimesel ning jõudumööda vastavalt toimida.

Urmas Tokko
Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogia õpetaja

Hea võimaluse selleks annab meid ümbritsev kiiresti muutuv mitmekesine sotsiaalne ja tehnoloogiline keskkond, aga ka uute looduse saladuste avastamine. See on ammendamatu võimalus küsima jäädagi. Olen Huvitava Kooli algatust mõistnud kui kooli koostööd lapsevanemate, vilistlaste, ettevõtete jm ümbritsevaga ning õpilaste individuaalsuse arvestamist. 

Teen ühe humoorika kõrvalepõike. Tean, et mu kursuseõest õpetajal on olnud klassis järgmine situatsioon: kui õpilased tunnis küsisid, kas me ei võiks midagi huvitavamat teha, vastas ta: „Minul on küll oma tunnis väga huvitav!“ Ise tavatsen analoogsele kommentaarile sarnasel kombel õpilastele veidi elutarkust poetada: igavus on inimese peas ja iga teema saab enda jaoks huvitavaks mõelda. Nii jõuangi esimese targutuseni: huvi võib „lihtsalt olemas olla“ ja huvi tundmist saab endas arendada (nimetagem seda kasvõi fantaseerimiseks), igal õpilasel on mingi huvi, mis sageli ei pruugi ühtida õppekavas nõutu omandamisega. Mida siis teha? 

Ilmselt on abiks mitmekesisus, nii aine teemades, selle esitusviisides kui ka õppemeetodites. Nii on suurem lootus, et igaüks leiab aasalt oma lemmiklille või on talle mõni tavaline õis erakordseks „räägitud“.

Juba pedagoogika alustõed rõhutavad teadmiste omandamise eakohasust, seostatust varemõpituga ning õpitava nn relevantsust õpilasele. Seda teistpidi pöörates võime küsida, kuidas koolis toimuv on relevantne lapsevanemale, ettevõtjale – et ka nemad oleks koolist huvitatud, huvitatud õpilastes huvi äratama? Kuigi targa inimese kujunemisel pean oluliseks ka „teadmisi teadmise pärast“, on õpilastele arvatavasti mõistetavam praktiliste näidete ja teadmiste rakendusvaldkondade selgitamine, rõõm viljakast pingutusest, seosed igapäevaeluga. See on ka koht õppeainete lõimimiseks.

Kuna praeguse artikli formaat pole sobiv pikemaks tunnitegevuste või õppemeetodite kirjeldamiseks, tuleb põgusalt juttu vaid kolmest mu lemmikvaldkonnast bioloogia õpetamisel.

1) Info ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamine õppes on kindlasti abiks nii õppimisel kui õpetamisel. Arvestades, kui palju on õppeks sobivaid veebikeskkondi ja digivahendeid ning kui suurel määral õpilased veebis niisama toimetavad, leiab õpetaja võimalusi nii õppimise mitmekesistamiseks ja kaasajastamiseks, kui ka enda ja õpilaste töövaeva vähendamiseks. Koolielu portaali bioloogia ainemoderaatorina on mul hea meel ja huvi olla kursis selles vallas toimuvaga. Isegi kui kõikidele õpilastele pole arvuti abil õppimine meelepärane, arvan, et päris vastu pole sellele peaaegu keegi. Väike küsitlus meie kooli õpilastele testikeskkonna Socrative kasutamisest bioloogia õppimisel seda ka näitas. Vaata tagasisidet SIIT.
 

Õpetajad teavad, kui raske on õpilasi tunni ajaks nutitelefonist „võõrutada“. Enamasti püütakse seda reguleerida väikeste karistustega või siis humoorikate „nutihotellide“ loomisega õpetajalauale. Ent üheks lahenduseks („karistuseks“) võiks olla – kui õpetajal selleks jaksu – nutitelefoniga spetsiaalsete testide sooritamine või äppide asjalik kasutamine. Neid on Koolielu portaaliski mitmeid kirjeldatud nt tänavu erinevate õppeainete kuude raames loodusteadustes. Vaata SIIT.

Nutiseadmete kasutamine tunni läbiviimisel muudab õpilaste jaoks kooli huvitavamaks. Lisaks on bioloogias jt loodusteadustes võimalik teha katseid, näiteks digiandmekogujag. Üks suhteliselt vana juhend on leitav siit: Uurimused digiandmekogujaga. Bioloogiaõpetajana arvan, et see peaks õpilastele nn tavatunnist enam huvi pakkuma.

2) Õppimine looduses, praktikad
loodusteaduste õpetamise üks võlu on õpitava üsna otsene seos ümbritsevaga. Bioloogia – see ongi ju eluteadus! Meie kooli ammuseks traditsiooniks on looduse välipraktikate korraldamine õpilastele. Loodusklassi õpilastega õpime tundma seeneliike, puid-põõsaid nende talvepuhkuse ajal, samblaid-samblikke, selgrootuid ja selgroogseid, veekogu ökoloogiat. Kogu ökoloogilisest mitmekesisusest on see vaid väike osa, ent loodetavasti piisav, et äratada nii mõnegi õpilase huvi, teadatahtmine ja emotsioonid loodust rohkem tähele panna ja seda põnevuse ning omandatud oskustega ise edasi uurida. 

Sarnaselt toimuvad meil välipraktikad ka kooli tehnoloogiasuunale ja kultuuri(humanitaar)suunale – vastavalt siis loodust ja tehnoloogilise või kultuurikeskkonna tundmaõppimist seostades. Bioloogina näen nendes paljut, milles isegi edasi areneda.

3) Koostöö kõrgkoolide ja teiste asutustega
see mõte viib meid artikli alguse juurde tagasi. Õpilasi võiks nende endi tulevik kõnetada. Esialgu edasiõppimine, siis aga töö ja elukestev õppimine. Tamme gümnaasiumis oleme ajapikku loonud väga head kontaktid mitmete kõrgkoolide jt asutustega, kes rõõmuga aitavad me õpilasi harida, tutvustada erialasid, oma uurimisteemasid, labori- ja töövahendeid. 

Bioloogiaõpetajana on mul näiteks väga hea meel iga-aastastest biotehnoloogia laboripraktikumidest (vilistlase Kaarel Krjutškovi juhtimisel), TÜ, TTÜ (sh Tartu Kolledži) või EMÜ (sh Mahekeskuse) pakutavatest töötubadest, AHHAA teaduskeskuse juhtimisel korraldatavatest Teadlaste Öödest meie majas ja ettevõtete külastamisest. Lisaks õpilaste karjäärivaliku hõlbustamisele oleme loodetavasti astunud sammu lähemale huvi tekkele erialade vastu ning suutnud näidata kaasaegset teadust ja „päris teadlasi“ meie kõrval.

Lõpetuseks soovin öelda ühe vana ja nõukogudeaegse hüüdlause: „Kaader otsustab kõik“. Õpetajate puhul võiks see tähendada võimalust õpetajakandidaatide heaks valikuks, õpetaja mitmekesist motiveeritust ja töörõõmu ning pideva lisaülesannetest ja liigsest sahmeramisest tuleneva üleväsimise vältimist ning mõistmist, et klassi ees oldud aeg on suure eel- ja järeltööga saavutatud „etendus“ – nii suudab õpetaja tunnis „särada“ ja huvitavalt huvitavat luua.

Maikuus eesootavale rahvusvahelisele loodusteaduste olümpiaadile „EUSO“ mõeldes on artikkel ajendatud küsimusest: „Kuidas panna õpilased innustuma loodusteadustest?“ Ootame väga ka teiste ainevaldkondade õpetajate mõtteid! Oma mõtetest kirjuta huvitavkool@hm.ee.





1 kommentaar:

  1. /Ootame väga ka teiste ainevaldkondade õpetajate mõtteid!/

    Huvitav oleks kuulda nende õpetajate mõtteid, kes on selles koolis juba nõuka ajast saati õpetanud ja teevad seda ikka samamoodi nagu aastakümneid tagasi.

    VastaKustuta