Raamatu üks autoritest, Karksi-Nuias asuva August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Mari Mäekivi ütles, et raamat sündis soovist tõsta esile õpetajaameti võimalusi ja väärtust. “Mõtlesime, et see võiks olla kingitus Eesti 100. sünnipäevaks, sest haridusel ja õpetajatel on olnud Eesti arengus väga oluline roll. Tahame oma raamatuga inspireerida lugejaid ka ise laste arengut toetama ja avaldada tunnustust kõigile õpetajatele, kes teevad oma tööd südamega.”
Noored Kooli tegevjuhi Kristi Klaasmägi sõnul on iga raamatu peatükk eriline ja erinev tahk alustava õpetaja elust, kuid lugusid koos vaadates moodustub terviklikum pilt, mis esindab Noored Kooli kogukonna kogemust õpetaja ametis. “Loodan, et lugejad saavad raamatust innustust, et ka ise Eesti ühiskonna kujundamisse teadlikult panustada ja kinnituse, et muutus algab meist igaühest endast,” ütles Kristi Klaasmägi.
Katkendeid raamatust:
"1. september 2016 kinnitas sisetunnet Ahtme eksootilisusest. Koolile lähenedes oli juba kaugelt kosta rõõmsate vene lastelaulude kõla. Puu küljes lehvisid värvilised lindid. Sven-Erik teadis rääkida, et selliseid võib ka Siberi pühakohtades kohata. Koolihoovis pandi õpetajad kähku ritta, kõigile anti kaela kollased sallid ning alustati paraadiga, kus õpetajad kõndisid uhkelt lehvitades õpilaste vahelt läbi koolitrepile järgnevaks kaheks tunniks aktust jälgima. Kaks tundi möödus kõrvu teritades, usun, et saime aru umbes 5–20 protsenti aktusel räägitust. Tipphetk saabus aktuse lõpus, kui lavale astusid gümnasistid koos esimese klassi lastega, tüdrukutel valged lehvid peas, helistati koolikella ning eneseteadlike nägudega abituriendid avasid oma peod, kust lendasid välja valged tuvid. Head algavat kooliaastat!" (Kadri Väljaste ja Sven-Erik Mändmaa)
"Ühel päeval on mu tahvel täis joonistatud südameid, järgmisel päeval leian klassi ukselingilt plastiliinist suguelundid. Mõned õpilased paluvad, et ma iial ei lahkuks, teised ütlevad iga päev valju häälega, et nad ei jõua ära oodata, mil ma läinud olen. Sageli saan võõrastelt numbritelt kõnesid – õpilased helistavad. Mõnikord tahavad nad öelda, et armastavad mind, tihti helistatakse, et vene keeles ropendada." (Kärt Lindlo)
"Mul oli piinlik, tundsin end saamatu ja tobedana: klassijuhataja jääb konkusse luku taha, samal ajal kui kuuendikud koolimajas möllavad. Mida õpilased arvavad, kui nad teada saavad? Kas kaotan igaveseks autoriteedi? Kui õpilased veidi aja pärast uksele koputasid, ma ei vastanud, sest ei julgenud veel öelda, et olen luku taga. „Ta vist on magama läinud,“ arvas M. „Aga tuli põleb ju, teisest aknast oli näha,“ vastas R." (Margot Möller)
"Ühel päeval astus kultuurimajas minu juurde vanem naisterahvas valla leht näpus, näitas mulle minu pilti seal ja ütles, et on lehest lugenud kahe uue õpetaja kohta, kes peaksid ka naiskoori tulema. Kui andsin mõista, et mul ei ole selleks ilmselt sobilikku lauluhäält, ütles ta rõõmsalt käega lüües: „Oh, ega seal ei oskagi keegi väga laulda!“ Teisel päeval aga astusid minu juurde väikesed tüdrukud jutuga „Õpetaja, me olime eile su kodu akna all. Sul on nii ilus suur kell seinal! Mis trepikojas sa eladki? Järgmine kord võiksime külla tulla!“ Uudised levivad siin kiiremini kui 4G, üksteist teatakse ja märgatakse. Kooli direktor, kuulnud murest mu katkise pliidi pärast, tõi mulle juba järgmisel päeval kodust oma vana pliidi." (Mari Mäekivi)
"Kõige ilusamad hetked on olnud need, kui õpilased, kes alguses ei osanud eesti keelt, alustavad esimeste lausete ütlemist. Minuni jõuab arusaam, et need lapsed on hakanud rääkima. Sel hetkel puhken suurest rõõmust nutma.” (Minna Sillamaa)Huvilistel tasub uurida lähemalt raamatu kodulehte. Kogu tulu raamatu müügist annetavad autorid Noored Kooli sihtasutusele uute ja õpilasi inspireerivate õpetajate kooli toomise heaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar