Esmaspäev, 18. aprill 2022

Esimesse klassi suure ärevuse või rõõmsa elevusega?

Karmen Maikalu, koolipsühholoog, pereterapeut.
Foto autor: Sven Abner 
Lapse esimesse klassi minek võib olla perele suur ärevuse allikas, eriti siis, kui tegemist on pere esimese koolimineva lapsega. 
See, kuidas laps kooliminekusse suhtub, sõltub suures osas vanematest. Kui vanem on väga ärev, tunnetab seda ka laps. Seega peaks vanem jälgima, mismoodi ta lapsega ja lapse kuuldes koolist räägib - „hakkab see orjus pihta” või „oh, kui äge, sa lähed kooli, õpid huvitavaid asju ja saad uusi sõpru!”, „ma nii muretsen, kuidas sa seal hakkama saad” või „olen kindel, et sul on koolis tore!”.

Kuidas ärevust maandada?
Lapsevanem võiks rääkida lapsele toredaid lugusid oma kooliajast, et luua lapses rõõmsat elevust. Kui vanemal on koolist negatiivseid mälestusi, siis ei peaks neid lapsega jagama – see tekitab lapsele asjata hirmu ja ärevust.

Hea, kui laps saaks enne 1. septembrit tuttavaks nii koolimaja kui klassikaaslaste ja õpetajaga, samuti peaks läbi käima koolitee. Paljud koolid teevad juba kevadel lastele kooliga tutvumise päevi – nii teab laps ette, kes ja mis teda koolis ootab ning see annab turvalisust. Kui tutvumispäevi ametlikult ei korraldata, võiks lapsevanem küsida koolilt võimalust iseseisvalt lapsega enne esimest koolipäeva väike tutvumistiir teha.

Lapse hirmud
Laps vajab individuaalset tähelepanu, kahekesi aega, koos vanemaga mängimist, rääkimist ja kuulamist. Igal päeval võiks vanem võtta (vähemalt) 15-20 minutit, et lapsega koos olla, teda kuulata, temaga mängida. Selline kvaliteetaeg aitab lapsel avaneda ja rääkida, kui midagi hingel. Vanem võiks veel ja veel anda lapsele võimalust vestelda neil teemadel, mida laps seoses kooli minekuga ootab, mille kohta ta rohkem teada tahaks või mida ta kardab. Kes mu klassi veel tuleb? Kuidas ma nendega sôpradeks saan? Miks see vôi teine laps minu rühmast minu klassi ei tule? Mis siis saab, kui ma ei oska õpetajale vastata? Äkki ma eksin koolimajas ära? Mida ma siis teen, kui tunnis tuleb pissihäda? Laste seas levivad väga erinevad arusaamad koolist ja môned ootused vôivad olla täiesti ebareaalsed, sama lugu on hirmudega. Vanemaga rääkides saab laps need mõtted endast välja, need ei jää tema pähe keerlema ja ta ei pea nende pärast üksinda muretsema. Kindlasti ei tohi lapse muret pisendada või naeruvääristada, vaid selle üle tuleb rahulikult koos arutleda ja lapsele sobivad vastused leida.

Koostöö kooliga
Kodu ja kool on üks meeskond, kellel on ühine eesmärk – toetada lapse arengut. Selleks on vaja vastastikust usaldust ja koostööd. Näiteks peaks lapsevanem jagama õpetajaga lapse eripärasid või erivajadusi, mis mõjutavad tema toimetulekut, nii teab õpetaja sellega arvestada ja last paremini toetada. Samuti peab jälgima seda, et kui lapsevanem ja õpetaja on milleski erineval arvamusel, siis ei tohi õpetaja tööd ega ka lapsevanemat kritiseerida lapse kuuldes, vaid täiskasvanud peavad neid teemasid arutama omavahel.

Uuringud näitavad, et kui lapsevanem ja õpetaja teevad omavahel head koostööd, paraneb lapse püüdlikkus ja keskendumisvõime, suureneb õpilase õpihuvi ja eneseusk, paraneb lapse akadeemiline võimekus ja sotsiaalne areng, väheneb koolistress ja paraneb klassi sisekliima ning lapsel on koolis meeldivam olla

Iseseisvuse kujundamine
Sageli näeme lapsevanemate puhul kahte äärmust: on ühed vanemad, kes teevad ja otsustavad kõik lapse eest ära - õpivad, pakivad koolikoti, panevad lapsele valmis kooliriided jne. Ja on teine äärmus: „Sa oled juba suur, saa ise hakkama, otsusta ja toimeta ise!” Nagu elus ikka, pole kumbki äärmuslik tee parim lahendus. Laps peab õppima iseseisvust, ent tegema seda vanema toetusel ja juhendamisel.

Seega ära tee lapse eest õppimisega seotud otsuseid. Ära lahenda lapse eest probleeme, vaid aita lapsel ise lahenduseni jõuda. Kamandamine treenib kuulekust, ent tuim kuulekus ei lase iseseisvalt mõelda. Näiteks selle asemel, et öelda: „Hakka kohe õppima!”, võiks hoopis küsida: „Millal sa plaanid ära õppida – kas enne või pärast sööki?” Oma koolikoti peaks laps ise pakkima ning vanem võib siin aidata suunavate küsimustega.

Lapsele on oma tegevuse planeerimisel abiks kindel päevakava, ent ka selle võiks koostada lapsega koos arutledes, mitte nii, et vanem ütleb lapsele, mis kell ja mida tegema peab. Loomulikult vajab algkoolilaps suunamist ja meeldetuletusi, ent kui laps on saanud ise kaasa rääkida reeglite ja rutiinide paikapanemises, on tal ka kergem neid meeles pidada ja järgida.

Kas vanem peab last õpetama?
On vanemaid, kes pingutavad üle akadeemilise ettevalmistusega – lapsel on pärast lasteaiapäeva ja ka nädalavahetustel kodused õppetunnid, kus laps peab lugema, kirjutama, arvutama. Kui seda teha sunniga nii, et see muutub tüütuks kohustuseks, võib see tekitada lapses vastumeelsust õppimise ja kooli suhtes ning alge koolistressiks ongi loodud. Õppimine olgu mänguline, seotud lapse igapäevaste tegevustega. Lugege lapsele raamatuid ette, käige raamatukogus, uurige, mis on kirjutatud tänavasiltidele või lapse lemmiktoidupakendile, kirjutage lapsele väikeseid sõnumeid, saatke koos vanaemale kiri, lugege kokku, mitu sõpra oli täna lasteaias või mitu punast autot on parklas. Sel kombel tunneb laps uutest teadmistest rõõmu, ta näeb, kus neid vaja läheb ja säilib lapse loomulik huvi õppimise suhtes.

Kooliteele rõõmsa elevusega
Väike ootusärevus enne kooliminekut on normaalne, ent täiskasvanute asi on tagada, et suurem osa sellest oleks pigem rõõmus elevus. Murede korral on nii lapse kui lapsevanema esimene usaldusisik koolis oma klassijuhataja. Vajadusel võtke julgelt õpetajaga ühendust ja arutage koos, kuidas edasi toimetada ja last kõige paremini toetada. Samuti on võimalik küsida nõu koolipsühholoogilt või sotsiaalpedagoogilt. Igal tööpäeval kl 16-20 vastab ka koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin 1226.



Karmen Maikalu
Koolipsühholoog, pereterapeut
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar