Teisipäev, 13. detsember 2016

Õppimise ruum õppija arengu toetajana

Autor: Ene-Mall Vernik-Tuubel
 
Õppe- ja kasvatustöö põhitaotlus on iseseisva, ennast juhtiva õppija kujunemine ja õpikeskkond ehk kogu õppimise ruum peab seda taotlust toetama. Õppimise ruumi kogu tema variatiivsuses kujundab ja selle mõju õpilase arengule vahendab õpetaja.

Elukestva õppe strateegia põhjal on õpetaja roll toetada õpilase kujunemist inimeseks, kes tuleb toime muudatustega keskkonnas ning on valmis võtma vastutust oma õpivalikute ja arengu eest. 


Koolimeeskonna eesmärgiks selles valemis on iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetada, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendada ning kõikidel haridustasemetel õpikäsitlust rakendada.

Nii strateegias kirjeldatu kui riiklikes õppekavades esitatud õppimise, õpetamise ja õppekeskkonna vastastikuse toime loogika võiks kokku võtta alljärgnevalt:

Kes on ennastjuhtiv õpilane, kes tuleb toime muudatustega keskkonnas ning võtab vastutuse oma õpivalikute ja arengu eest? Õpilane, kui ta on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes juhib oma õppimist, on oma õppimises iseseisev, konstrueerib uusi teadmisi varasematele teadmistele tuginedes.


Tulemuslik õppimine eeldab aga oskust õppida koos kaaslastega, õppides hindama nii ennast kui oma kaaslasi. Õppimise psühholoogiliseks aluseks on kogemus, mille õpilane omandab vastastikuses toimes füüsilise, vaimse ja sotsiaalse keskkonnaga. See on süstemaatiline ja sihipärane õppe- ja kasvatustegevus, mille võtmeisik on õpetaja.


Õpetamist mõistetakse riiklikus õppekavas kui õppekeskkonna ja õppetegevuse organiseerimist viisil, mis seab õpilase pingutust nõudvate ülesannete ette. Kasvatust mõistetakse kui õpilase suhete kujundamist teda ümbritseva maailmaga. Edukas kasvatus eeldab seega kogu koolipere, õpilase ja perekonna vastastikust usaldust ning koostööd.

Õpet kavandades arvestatakse õpilase ea- ja isikupäraga, seostatakse erinevates valdkondades õpitut igapäevaeluga, erinevate sotsiaalsete suhetega, kasutatakse mitmekesiseid õppemeetodeid (näit. aktiivõppe meetodeid, õppekäike, õpet õues ja muuseumis jm) ning kasutatakse õppimist ja õppija arengut toetavat hindamist.

Õppimist ja individuaalset arengut toetavad õppimise ruum: füüsiline, vaimne, sotsiaalne, digiruum. Üksteist austavad suhted, mis rajanevad usalduslikkusel, sõbralikkusel, heatahtlikkusel. Sinna alla kuulub ka kõigi õpilaste kohtlemine eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, nende eneseväärikust ja isikupära arvestavalt, vägivalla ja kiusamiseta koolikliima, avatus vabale arvamusavaldusele, sealhulgas kriitikale, initsiatiivivõimalus, võimalus osaleda otsustamises, demokraatlikkus, iga õpilase pingutuste ja edu märkamine ja tunnustamine.

Tabivere Põhikooli õpilased
Ärme unusta, et õppimise ruum on laiem klassi/kooliruumist, selleks võivad olla ka kodu, kooliväline keskkond, loodus ja mis kõik veel! Huvitav füüsiline ruum on oluline, sest see toetab vaimset ja sotsiaalset ruumi.

Koolide edulood õpikeskkonna uuendamisel

Konverents vahendas ligikaudu 30 kooli kogemust just niisuguse õpikeskkonna loomisel, mis toetab õppija arengut ja elukestvaks õppeks vajalike hoiakute/oskuste kujunemist. Koolide lugusid täiendasid arhitektid, muuseumi ja raamatukogu, kohaliku omavalitsuse asjatundjad, liikumis-, haridusuuendus- ja ühiskonnateadlased. Oma sõnumit edastasid ka töötubasid modereerivad Huvitava Kooli arendusega seotud eksperdid. Õppimise ruumi otsingute ühisnimetaja – kuidas olemasolevast ruumist kujundada hariv, õppija isiklikku arengut stimuleeriv õpikeskkond – oli konverentsil koondatud nelja teemagruppi: õppimise ruumi mõjutavad arhitektuurielemendid, õpikeskkonna loojad, avanev õpiruum ja lõimitud õpperuum.

Ka Tallinnas saab õues õppida (Tallinna Saksa Gümnaasiumi õu)!
Millised arhitektuurielemendid mõjutavad õppimise ruumi? Muidugi räägitakse koolilugudes läbimõeldud värvilahendustest ja otstarbekast ruumipaigutusest meeldiva õpikeskkonna kujundajatena. Ja see ongi üks tee, kuidas füüsilise keskkonna kaudu vaimset õpikeskkonda kujundada. Aga räägiti ka renoveerimata ja renoveeritud, uute ja vanade majade võimalustest õpikäsitluse uuendamisel: kuidas panna hoone füüsiline keskkond - olgu uus või vana, renoveeritud või renoveerimata - toetama kooli eesmärke. Eripeatükk eesti koolide loos on mõisakoolidel, mistõttu oli huvitav teada saada, kuidas kujundada õpilase individuaalset arengut toetavat õpikeskkonda mõisahoones kui ühepereelamus. Nende kogemustest on, mida õppida!
Ruila Mõisakoolis saab ratsutada
Kes räägivad kaasa õpikeskkonna kujundamisel? Muidugi räägivad siin kaasa õpilased – õpikeskkond on ju eelkõige nende jaoks. Õpilased osalevad hea kooli - sh hea õpetaja, hea õpilase, hea tunni - kriteeriumide väljatöötamisel, õppe- ja kasvatusprotsessi tagasisidestamisel, väärtusarenduses.

Lapsevanemad on koolikeskkonna arendamisesse kaasatud võimalusega osaleda kooli igapäevaelus. Lapsevanematelt on võimalik saada kõrvalpilku koolikeskkonna hindamisel.

Kogu koolipere osaleb õpikeskkonna kujundamisel näiteks lõimingupäevade läbiviimisel või talgute raames. Koolipidajal omakorda on võimalus mitmekesistada õppimisvõimalusi kogukonna aktiivsuse toetamise kaudu.

Avanev õpiruum – teekond olemasolevast ruumist hariva õpiruumini. Avanev õpiruum on vist küll levinuim märksõna uueneva õpiruumi iseloomustamisel. Kuhu on meie õpilaste õpiruum avanenud?

Muidugi kõigepealt klassile kõige lähematesse ruumidesse: fuajeesse, kooliõue, kooli laiemasse ümbrusesse, loodusesse. Loogiline, et õppimine on kandunud ka raamatukogudesse ja muuseumidesse. Muuseumiõpe kogub jõudu ja pakub häid lahendusi tänapäevase õpikeskkonna loomiseks. Omamoodi avatud õpiruumi pakuvad mõisahooned ja –park ning teisedki vanad hooned, millel on oma lugu ja oma väärtus. Enamasti pole need hooned kooliks ehitatud, hoopiski mitte tänapäevaseks kooliks, kuid ometi võimaldavad nad nende hoonete loo oskusliku kasutamisega kujundada vägagi tänapäevast vaimset ruumi.

Ruila mõisapargis saab edukalt õuetunde teha
Ootuspärane on koolide tegevuste mitmekesistumine koostöös teadusasutustega, teadusliku mõõtme tekitamine õpikeskkonnale. Ühes töötoas tuligi juttu projektist „Liikuma kutsuv kool“, kus kümnest koolist koosnev võrgustik otsib koostöös TÜ teadlastega võimalusi liikumisaktiivsuse arendamiseks.

Konverentsi lood võimaldasid heita pilku ka koolidele digiruumis. Tutvustati digilahenduste ökosüsteemi, mis pakub õppijale võimalust õppeprotsessi vastavalt oma vajadustele personaliseerida. Räägiti digipöördega kaasnenud muudatustest kooli õppekeskkonnas ja õpiharjumuste kujundamisel ning tutvustati digivahendite igapäevast rakendamist erinevates õppeainetes, HEV õpilaste toetamisel ja keelekümbluse metoodika uuendamisel.

Mida õpiruumi avamisega taotletakse, mis on selles kasvatuslikult olulist? Koolid on oma lugusid seostanud väärtuste kujunemiseks sobiva keskkonna ja koostöövõimaluste mitmekesistamisega, õpihuvi soodustamisega, loovuse arendamisega, mitmesuguste lõiminguvõimalustega (näit. õppimise ja igapäevaelu lõiminguga, erinevate ainete omavahelise sidumisega jm), õpilase eneseväljendusoskuse arenguga, õpikeskkonna muutumise toetamist keskkonnaharidusega jm. Kõik vaieldamatult olulised aspektid õppija arengut toetava õpikeskkonna loomisel.

Lõimitud õpperuum. Lõimitud õpe on hea pinnas juba teadaoleva seostamiseks uuega, igapäevaelu seostamiseks koolis kogetuga. Lõimitud õpe on suuteline muutma koolitunde õpilase jaoks tähenduslikeks, tekitab õpitu vastu huvi ja toetab selliselt õpimotivatsiooni. Lõimitud õpikeskkonnas õppimine eeldab õppija aktiivsust. Õnnestununa toetab see õpilast tema enesekujunduse teel. Parim õppija arengule tema enesekujunemise teel on nn transdistsiplinaarne lõiming, mille olulisim tunnus on õppe teostumine reaalse elu kontekstis ja õppija uurija rollis.

Lõiming on võimalus tekitada huvi õpitava vastu. Huvi on sillaks olemas- ja teadaoleva (teadmise, kogemuse) ning uue, tundmatu vahel. See avab tee uue kogemuseni viivale tunnetusprotsessile ja on selliselt olulisemaid motivatsioonikujunduse komponente. Lõimitud õppe rolli õpilase enesearengus ja ennastjuhtiva õppija kujunemiseks soodsa keskkonna loomisel ei tohi alahinnata ega ühekülgselt käsitleda.

Koolid, kes kavandavad lõimingu põhimõtetel õppetegevusi, muudavad koolielu huvitavamaks ja mitmekesisemaks kõigi õppimise osalejate jaoks. Haljala kool teeb seda meeskonnatöö ja lõimingupäevadena. Palade kool pakub koostöös Hiiumaa loodushariduskeskusega loodus- ja keskkonnaharidust nii õpilastele kui ka teistele huvilistele. Rocca al Mare kool toetab väärtuskasvatust kooliväliste praktikatega. Töötab loodusklass, mille kaudu luuakse koolimajast väljas keskkond suhtlemiseks ja kooskõla leidmiseks iseenda ja loodusega. Loodusklass võimaldab keskenduda ka pärimuskultuuri tundmaõppimisele ning hoolivuse arendamisele.

Kuidas edasi?

On iseenesest mõistetav, et vastutus kooliruumi kujundamise eest on õpetajal, kes on koolilugude disainer, huvigruppide kaasaja, tulemuse hindaja. Analüüsi ja esile tõstmist vajab õpetaja kui ruumi kujundaja rolli pedagoogiline aspekt: millisel eesmärgil üht või teist meedet nagu lõiming, avatud, koostöö partneritega jm kasutatakse, milliseid metoodilisi põhimõtteid on õppimise ruumi kujundamisel järgitud, kuidas on arvestatud õppija individuaalsusega, kuidas jälgida õppija aktiivsust, kuidas hindamisega õpilast toetada. See pole midagi muud, kui pedagoogilise meisterlikkuse küsimus ja kompetentsus.

Seekordse konverentsi raamidesse ei mahtunud paraku paljud võimalused erinevate tasandite koostööst, näiteks kogukonna kaasatus õpikeskkonna kujundamisse: seltsid, kodanikeühendused, teised koolid jt. Elukestva õppe strateegia näeb ette koostööd igal tasandil ja see toimib ning küllap on selle esitlemiseks edaspidi võimalusi.

Tõeline väljakutse on kasvatusfilosoofilistest küsimustest tõukuv õppimise ruumi analüüs. Millisest kasvatusfilosoofiast juhinduda, kui soovime ainekesksuse asemel õppija arengu kesksust? Kas biheivioristlikku või kognitivistlikku käsitlust? Mõlemad on ainekesksed, ja ainekeskne kool ei küsi eriti kasvatuse järele.

Küsida tuleks kasvatusteooria järele, mis aitaks luua õppija arengut toetavat keskkonda. Kuidas ühendada õpitav aine ja inimene ehk kuidas mõelda kasvatusfilosoofiliselt inimese olemisterviku peale? Sobida võiks konstruktivistlik vaateviis, kus inimene, kool ja maailm ei vastandu, vaid inimene ja kool ongi maailmas ja loovad seda maailma või sobiks hoopis filosoofiline käsitlus, mille märksõnaks on „piirilolev“?

Küsidagi pole kerge, mis veel vastamisest rääkida! Ühe elukogenud vanaisa tarkus kõlab: kui sa ei suuda teha nii, nagu soovid, siis tee nii, nagu suudad, aga tee õiget asja. Kasvatusteoreetilises kontekstis haridusuuenduslike ettevõtmiste analüüsimine on kindlasti õige asi.

Edu ja õnnestumisi kõigile, kes panustavad oma mõtetega ja tegemistega eesti kooli käekäiku.


Novembri lõpus kutsus algatus Huvitav Kool õpilasi, õpetajaid, lastevanemaid, koolipidajaid, kooli sõpru tavapärasele konverentsile, millel seekord pealkirjaks „Õppimise ruum“. Huvitav kool jätkab selle konverentsiga oma missiooni kooli kui õppiva organisatsiooni arendamisel nii, et kool suudaks teadvustada õpilaste motiveerimise võimalusi ja neid kombineerides looks õpilastele valmisoleku elukestvaks õppeks. Seekordsel konverentsil avati õpikeskkonna olemus ruumi mõiste kaudu. Kõne alla tuli ruumi eri aspektide õpetamine ning selle õppimist ja õppija arengut toetav roll. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar